1-22-487 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2022. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-487 (21231502445) Kohtunik Pavel Gontšarov Va

§ 120

järgi kvalifitseeritava ähvardamise puhul peab ähvardamine olema veenev ehk kannatanul peab olema alus karta ähvarduse täideviimist. Kaebaja on läbivalt selgitanud, et arvestades Y tausta (eelnev karistatus), tema kontakte ja suhtumist, siis on kaebaja silmis ähvarduste täideviimine enam kui tõenäoline. Kaebajal on tekkinud reaalne hirmutunne, mis põhjendab ka tema pöördumist uurimisasutuse poole. Kaebajal on selge arusaam, et Y poolt tehtud ähvardused on reaalsed ja kahju tekitamine kaebaja tervisele, elule ja varale näib reaalsena. Ähvardaja on sõnumitega loonud kaebajale arusaama, et Y omab kontrolli ja tahet sõnumites toodud ähvardused realiseerida. Kaebaja viitab, et ähvardus ei pea olema reaalne, vaid ta peab kaebajale näima reaalsena. Politsei ja prokuratuurid on selle kriteeriumi jätnud arvestamata ja väidavad alusetult,

§ 120lg 1 koosseis ei ole täidetud ja kriminaalmenetluse alus puudub.

Kaebaja selgitab, et on põhjendatult mures oma elu, vara ja tervise pärast. Samast murest on kantud ka tema sõbrad ja lähedased, kellest viimased on ka isiklikult mures ähvarduste täideviimise pärast. Kaebaja leiab, et iga keskmine mõistuslik inimene saab aru, et Y poolt tehtud ähvardusi tuleb tõsiselt võtta ja tegemist ei ole vaid sisutühjade praalivate väljaütlemisega vaid tõsist sõnumit kandvate ähvardustega. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga sellest, et Y poolt saadetud sõnumid kujutaksid endast veenvat ähvardust objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Kaebaja leiab, et prokuratuur ei saa eitada tema hirmutunnet ja mure oma elu, tervise ja vara pärast. Tema mure jagavad ka teised temale lähedased isikud ning tema sõbrad. Seega võib öelda, et ähvardused olid veenvad objektiivsele kõrvalseisjale. Kaebaja selgitab, et tema jaoks ei olnud tegemist ainult ebatsensuurse praalimisega vaid sõnumites seisid konkreetsed ähvardused. Kaebaja on üllatanud, et prokuratuur on lähtunud Y seletustest, mis ei ole kindlasti erapooletud vaid antud enda kaitse positsioonilt. Loomulikult kinnitab Y nüüd kaitsepositsioonilt, et ärples niisama ebatsensuursete väljenditega. Kaebaja viitab, et Riigiprokuratuur on isegi võtnud aluseks Y seletuse sellest, et ta aitas oma õepoega. Teatises kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta selgitab PPA, et Y selgitas, et tema õepoeg C soovis kaebajalt osta autot, kuid kaebaja väidetavalt pettis teda ja Y soovis teda ainult aidata. Kaebaja viitab, et C ei ole Y-le mingeid volitusi asjaga tegeleda andnud ja see on tõendatud kirjavahetusega. Selles on kaebaja öelnud: „kooskõlastasin kõik lepingu tingimused sinu onuga aga sa keeldusid tehingu lõpuleviimisest, veel septembris kooskõlastasin, kuu aega tagasi.“ C on küsinud: „küsin, kes on minu onu, et lahendada Messengeri kirjavahetuses küsimusi minu eest.“ Kaebaja konstateerib: „Just sa teavitasid mind, et sinu onu pidas minuga kirjavahetust sinu teadmata. Et ta ei esindanud sind 4 1-22-487 läbirääkimistel ja et sa ei andnud temale volitusi otsustada ja läbirääkida lepingu tingimustes.“ Kaebaja küsib täpsustuseks: „Kas su vend esindab sind, kas see on tema isiklik initsiatiiv või toimub see sinu etteantuna ja teadmisel?“ C vastab: „Ei, mina ei saa temale midagi käskida või ette näidata.“ Eeltoodud sõnumivahetus tõestab üheselt, et Y-l puudus volitus kellegi teise nimel tegutseda. Kaebaja rõhutab, et Riigikohtu lahendis nr 1-19-1849/43 p-s 23 on toodud, et: „Arvestades,

§ 120

on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima.“ Seega rõhutab kaebaja, et see, mida tegelikult seletas ja mõtles Y ei oma mingit tähendust KarS § 120 lg 1 koosseisu tuvastamise osas vaid oluline on see, et ähvardused näisid kaebajale reaalsed. Teiseks nagu on kaebaja selgitanud läbivalt ei olnud Y-l volitust kellegi teise nimel tegutseda ja kaebaja hinnangul on tegemist otsitud vabandustega. Riigiprokurör on määruses jõudnud seisukohale, et kuna Y ei ole Smolnõi Aadlipreilide Instituudi kasvandik, siis võib ta endale lubada ebatsensuurseid ja robustseid väljendeid, mis on tingitud väidetavast pingeseisundist. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri käsitlusega, et kui Y on maakeeles öeldes pätt, siis võib ta endale lubada kaebaja ähvardamist ning see justkui ei olegi kuritegu, kuna Y-l ei ole kõige paremat kasvatust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 27.12.
2. a määruse muutmiseks.
3. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.
4. Kaebaja leiab, et kaebuses toodud ähvardused kujutavad otsest ohtu X elule ja tervisele ning tal on ähvardaja tasuta (eelnev karistatus) arvestades igati põhjendatud uskuda, et ähvardused viiakse reaalselt täide. Ringkonnakohus märgib, et vaid asjaolu, et isik on varasemalt karistatud, ei saa olla aluseks pidada tema poolt avaldatut ähvarduseks ja seejuures arvata, et need viiakse reaalselt täide. Seejuures ei nähtu kaebusest, et Y oleks varasemalt kunagi X suhtes mõne (eelkõige vägivalla) kuriteo toime pannud või et X oleks teadlik sellest, et Y on kellegi teise suhtes olnud vägivaldne. Ringkonnakohus tuvastas kohtute infosüsteemist, et Y on olnud seotud väärteomenetlustega, mille sisuks on majandusalased süüteod. Kuivõrd kaebuses ega kuriteoavalduses pole esitatud andmeid sellest, millistel asjaoludel Y varasemalt karistatud on ning millist informatsiooni ja mis allikatest X täpsemalt selle kohta omas, ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada X hirmu ähvarduste täideviimise ees reaalseks ainuüksi sellest tulenevalt, et Y on varasemalt karistatud isik.
5. Kaebaja leiab, et isegi juhul, kui avalduses esitatud materjalidega ei ole tõendatud kuriteo toimepanemine, siis tulenevalt Riigikohtu poolt avaldatust sellest, et 5 1-22-487 kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb tõlgendada iga kuriteokahtlus kriminaalmenetluse alustamise kasuks, oleks tulnud kriminaalmenetlust alustada. Ka selle kaebuse väitega ei saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda. Nimelt alustatakse kriminaalmenetlust vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Nagu ka kaebaja ise märgib, on Riigikohus selgitanud, et kriminaalmenetluse alustamise kasuks tuleb tõlgendada iga kuriteokahtlus. Kui seda kahtlust aga kuriteoavalduse pinnalt menetlejal tekkinud ei ole, puudub alus ka midagi menetluse alustamise kasuks tõlgendada.
6. Kaebaja viitab, et ähvardus ei pea olema reaalne, vaid ta peab kaebajale näima reaalsena. Samas on kaebaja toonud välja, et põhjus, miks ähvardused reaalsena näisid, seisnes eelkõige Y isikus, mille osas on ringkonnakohus juba eelnevalt selgitanud, miks ei saa pidada seda ähvarduste tõsiseltvõetavuse aluseks. Lisaks tuleb märkida ka riigiprokuröri poolt väljatoodut sellest, et nähtuvalt X poolt Y-le edastatud sõnumitest, saab pigem asuda seisukohale, et nende saamise hetkel ei pidanud X neid tõsiseltvõetavaks, kuna avaldas soovi Y-ga kohtuda ja mõnel puhul näis suhtuvat saadud sõnumitesse üleoleva irooniaga. Olukorras, kus isik tajub teise poolt edastatud ähvardust reaalsena, ei ole eluliselt usutav, et ta sooviks isikuga kohtuda. Selgusetuks jääb ka see, kes X lähedastest ja sõpradest ähvarduste täideviimise pärast kardavad, mis põhjustel ja kas neil selleks üldse mingisugust alust on.
7. Kaebuse käsitlus sellest, kas Y-l oli volitus oma õepoja eest mingeid küsimusi lahendada või mitte, ei oma käesoleva asja lahendamise seisukohalt sisulist tähendust, mistõttu jätab ringkonnakohus sellekohased väited tähelepanuta. See, et kaebaja leiab, et mingisugust volitust ei olnud, ei tähenda, et Y ja tema õepoja vahel ei võinud olla kokkuleppeid, millest kaebaja ei tea, aga isegi, kui neid polnud, ei muuda see Riigiprokuratuuri lõppjäreldust Y tegevuses kuriteokoosseisu puudumise osas.
8. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 27.12.
9. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6