← Eesti

2-21-18696/3

Obsah (7)§ 1132§ 108§ 94§ 113§ 1§ 42§ 35

2-21-18696 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-18696 Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2022, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi

§ 1132lg 2 p 3 alusel võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot.

Krediidiandja ja võlgnik leppisid kokku lepinguhaldustasu, mille igakuine makse suurus on 1,50 eurot. Hagiavalduse esitamise hetkeks on kostja lepinguhaldustasu võlgnevus hageja ees 6,35 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista kokku põhivõlgnevuse summas 11 846,84 eurot, intress summas 1242,61 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised summas 4793,07 eurot, lepinguhaldustasu summas 6,35 eurot ja võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot, kokku 17 938,87 eurot. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud edasiandmiseks

  1. detsembril 2021 temaga ühes eluruumis elavale isikule (kostja isale). Kostja 14-päevase tähtaja jooksul, s.o hiljemalt
  2. detsembriks 2021 kohtule vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral teeb kohus asjas tagaseljaotsuse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse, intressi, lepinguhaldustasu ja võla sissenõudmise kulude väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 101 lg 1 p 1,

§ 108

lg 1,

§ 94

ja

§ 113-2 lg 2 p 3 alusel.

Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset 3

(5)2-21-18696 viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepingute üldtingimuste kohasel, mida tuleb lugeda tüüptingimuseks (

§ 35

), on lepingus kokku lepitud viivisemäär 29,90% aastas, s.o enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus järeldab, et kokkulepe viivisemäära 29,90% aasta osas on tühine tüüptingimus, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (

§ 113

lg 1, § 94).

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras

§ 113lg 1 kohaselt alates 24.

juulist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 29. novembrini 2021 summas 1281,56 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 11 846,84 euro, intressi 1242,61 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1281,56 euro, lepinguhaldustasu 6,35 euro ja võla sissenõudmiskulu 50 euro osas, kokku 14 427,36 eurot. Viivise 3511,51 euro nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata (4793,07-1281,56). Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (17 938,87/14 427,36), s.o 80% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 750 eurot kostjalt väljamõistmiseks. Kohus tuvastas, et hageja tasus hagiavalduse esitamisel 750 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 750 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 alusel põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. 4

(5)2-21-18696 Hageja on osalenud menetluses oma töötaja kaudu, mistõttu ei saa tal olla lepingulise esindaja kulusid. Seega moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 750 eurot ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 80% menetluskuludest, s.t 600 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab Ts

MS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Lõhmus Kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.