← Eesti

2-16-19404/72

Obsah (11)§ 459§ 657§ 652§ 392§ 5§ 4§ 457§ 6§ 230§ 163§ 654

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Gea Lepik Otsuse kuupäev 24. september 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-19

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. 3.

  1. Maakohus tuvastas, et varasema otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja ühekordne hüvitis 72 553,16 krooni ja alates
  2. jaanuarist 2005 igakuuline hüvitis 2023,84 krooni, mis on käsitletav võlaõigusseaduse (VÕS) § 136 lg 2 kohase perioodilise maksena. Otsusest ei tulene perioodilise hüvitise muutmise tingimusi. 3.
  3. Pooled ei vaidle, et hageja töötas kostja juures kuni
  4. jaanuarini
  5. Varasemas otsuses tuvastas kohus, et kutsehaiguse tõttu vähenes hageja töövõime 40% ulatuses. Sel alusel kohustati kostjat maksma hagejale igakuist hüvitist 2023,84 krooni (maakohtu arvutuse järgi 131,35 eurot). Summa vastab 40%-le (seoses kutsehaigusega kaotatud töövõime ulatus) töötasust, mida hagejal oleks võimalik teenida. Seega võttis kohus varasema otsuse tegemisel perioodilise hüvitise väljamõistmise aluseks töötasu 328,37 eurot (= 131,35 : 40%). 3.
  6. Hüvitise suurendamise nõue on põhjendatud. Keskmine brutopalk mööblitööstuses on alates
  7. aastast oluliselt tõusnud. Valdkonna keskmise töötasu oluline muutumine on asjaolu, mis mõjutab igakuise hüvitise suurust ja mis ilmnes pärast eelmise kohtumenetluse lõppemist. Seega võimaldavad

§ 459lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 136 lg 4 hüvitist muuta.

3.

  1. Maakohus määras kostja taotlusel ekspertiisi ja järeldas eksperdi arvamusest, et hageja töövõime vähenemise põhjus 40% ulatuses on kutsehaigus ja 60% ulatuses üldhaigestumine. 3.
  2. Hagejal on VÕS § 127 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt igakuise hüvitisena summat, mis vastab mööblitööstuse keskmisele töötasule, mida hageja saanuks teenida, kui tal ei oleks kostja tegevuse tulemusena tekkinud kutsehaigust. Vastavalt Statistikaameti andmebaasi väljavõttele oli mööblitööstuse keskmine brutotöötasu hagi esitamise ajal 936 eurot. Arvestades hageja töövõimekaotuse määra (40%) on hüvitise õiglane ja põhjendatud suurus 374,40 eurot kuus. 3.
  3. Kostja on tasunud
  4. detsembrist 2016 –
  5. detsembrini 2020 hagejale vähem hüvitist summas 12 039,07 eurot. Hagi esitati
  6. detsembril
  7. Kostja on tasunud hagejale enne kohtumenetlust ja kohtumenetluse ajal 129,35 eurot kuus, mis tuleb arvestuslikust hüvitisest maha arvestada. 3

(8)POOLTE SEISUKOHAD
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või teise võimalusena saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  2. Esiteks leiab kostja, et maakohus ei järginud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, jättes põhjendamata, miks ta lähtub kutsehaigusest tuleneva hüvitise suurendamisel Eesti keskmisest mööblitööstuse töötasust, kuigi hageja oli lihttööline. 4.
  3. Teiseks on maakohus jätnud täielikult arvestamata tõendid selle kohta, et hageja on 75-aastane pensionär, kes ei ole pärast pensionile jäämist sisuliselt 20 aastat tööl käinud. 4.
  4. Kolmandaks ei arvestanud kohus eksperdi hinnanguga, mille kohaselt on hageja 60% töövõimetu oma üldhaigestumise tõttu. Hageja elukoht on Lelles, Raplamaal ja ta ei ole üldhaigestumise tõttu võimeline töötama rohkem kui 15 t nädalas, tehes kerget lihttööd. Lisaks ei arvestanud kohus hüvitise muutmisel asjaoluga, et hageja kutsehaigusest tulenevad vaegused ei ole ajas halvenenud, vaid operatsioonijärgselt paranenud, ning viimase viie aasta jooksul ei ole hageja vaeguseid perearstile seoses kutsehaigusega kurtnud.
  5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ta esitas alternatiivse põhjenduse, et taotletud suurem hüvitis vastab ka arvutusele töötasu alammäära muutuse järgi aastatel 1998–
  6. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, millega vähendab kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise muutmise ulatust ja jaotab teisiti menetluskulud (

§ 657lg 1 p 2).

Ühtlasi täpsustab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ja resolutsiooni sõnastust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad kumbki ise oma kulud.

  1. Hageja nõuab kostjalt kui endiselt tööandjalt kutsehaigusest tingitud kahju hüvitamist, täpsemalt varasema otsusega määratud hüvitise suuruse muutmist. 7.
  2. Vaidlust pole, et hageja töötas enne VÕS-i jõustumist
  3. juulil
  4. Kui kutsehaiguse põhjustanud sündmused toimusid enne märgitud kuupäeva, tuleb asja lahendamisel kohaldada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi varem kehtinud seadust, st esmajoones tsiviilkoodeksi (TsK) § 463 lg 1 (vt nt Riigikohtu
  5. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5416, p 12). Varasema otsusega lahendaski kohus nõude TsK alusel. Maakohus eksis käesolevas asjas materiaalõiguse kohaldamisel, kui kohaldas ainult VÕS-i sätteid. 7.
  6. Tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamisel on praktikas juhindutud ka Vabariigi Valitsuse
  7. juuni 1992 määrusega nr 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast (ajutine kord), mille p 1 nägi ette tööandja vastutuse töötajale põhjustatud tervisekahjustuse eest analoogselt TsK sätetele. Ajutine kord kaotas kehtivuse VÕS-i jõustumisel, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada reservatsiooniga, et kord ei muutnud seadust (vt nt Riigikohtu
  8. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 20). 7.
  9. Kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul peab kannatanu (hageja) TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi kahju tekitaja (kostja) tõendada. Riskide õiglasemaks jagamiseks on kergendatud hageja tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (vt nt Riigikohtu
  10. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 18.1). Eelnevast tuleneb mh, et hageja pidi tõendama kahju olemasolu ja suurust. 4

(8)7.
  1. Kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud (Riigikohtu
  2. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11). Lisaks kehtib hageja kasuks eeldus, et esineb põhjuslik seos kahju ja selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale osalise töövõime kaotuse. Kostja saab aga tõendada, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel ja et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu (Riigikohtu
  3. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 12). 7.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja töövõime on 40% ulatuses vähenenud seoses kutsehaigestumisega ja 60% ulatuses muude tegurite, eelkõige üldhaigestumise tõttu. Sellekohaseid põhjendusi pole vaja korrata. Kutsehaigestumise määra kajastavate tõendite hindamisel maakohus menetlusnorme ei rikkunud.
  5. Vaidluse lahendamiseks tuleb leida metoodika, mille järgi arvutada hageja kahjule vastav hüvitise suurus. Maakohus järgis hageja väidetel rajanevat lihtsustatud metoodikat, st arvutas kutsehaigusest tingitud töövõimetusele vastava protsendi hagi esitamise aegsest sama valdkonna keskmisest palgast. Sellise käsitlusega ringkonnakohus ei nõustu. 8.
  6. Tulevase tervisekahju perioodilise hüvitise väljamõistmisel saamata jäänud sissetuleku eest võivad muutuda hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, mh hageja töövõime, tegelik sissetulek, aga ka arvestuslik sissetulek, mida ta oleks tervisekahjustuseta võinud teenida. Kannatanu töövõime või pensioni vähenemisel võis ta TsK § 470 (ja ajutise korra p 21) alusel nõuda hüvitise suurendamist (Riigikohtu
  7. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 40). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb TsK § 448 lg-st 1 ja § 463 lg-st 1, et hüvitise suuruse hilisemat suurendamist õigustab lisaks kaotatud töötasu muutus. Sellist järeldust kinnitab ajutises korras ette nähtud indekseerimine. Kui indekseerimine on tegemata või pole piisavas vastavuses tegeliku elu asjaoludega, siis võib see anda alust nõuda hüvitise muutmist (vt samas p 46). Varasema otsusega hüvitist ei indekseeritud, st hageja saab nõuda selle muutmist, kui ta toob esile ja tõendab, et tema tegelik kahju on praeguseks suurem. 8.
  8. Indekseerimine tähendab sisuliselt, et kahjuhüvitist korrigeeritakse ajas samasuguse protsendimäära võrra nagu oleks muutunud hageja eeldatav sissetulek olukorras, kus tal tervisekahjustust ei esine. Kui hageja teenib samal ajal töötasu, siis tuleb sellega vajaduse korral ka arvestada, aga käesoleval juhul see nii ei ole. Kõnealune indeks peab kajastama kaotatud sissetuleku muutumist ajas ja selleks sobib eelkõige hageja tegevusala keskmise brutopalga muutust kajastav indeks. Sissetuleku indekseerimine ei või siiski viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (Riigikohtu
  9. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 23). 8.
  10. Kohtupraktikas on indekseerimist rakendatud ka juba möödunud aja eest nõutava hüvitise summa arvutamisel (Tallinna Ringkonnakohtu
  11. juuli 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-13335, p 11.5.3). Eelkõige on see käesoleval juhul asjakohane viisil, et kohus tuvastab hageja keskmise töötasu töötamise lõpetamise aja seisuga, arvutab põhjendatud kahjuhüvitise ja seda indekseeritakse vastavalt valdkonnapõhise keskmise töötasu muutumisele. 8.
  12. Hageja tõi esile, et kostja juures töötamise ajale lähedasel ajal (
  13. aasta) oli mööblitootmise (ja mujal liigitamata tootmise) valdkonna keskmine brutopalk 280 eurot. Nõude esitamisel aluseks võetud ajal (
  14. aasta) on hageja väitel mööblitootmise keskmine palk 936 eurot. Neid asjaolusid kostja kahtluse alla ei seadnud ja muid töötasu muutumist kajastavaid asjaolusid pooled maakohtus esile ei toonud. Kostja ei saa edukalt tugineda väitele, et hageja kui lihttöölise töötasu muutust peaks kajastama mingi muu koefitsient, sest vastavaid andmeid ta esile ei toonud. 5
(8)8.
  1. Ringkonnakohtu menetluses tugineb hageja täiendavalt töötasu alammäära (miinimumpalga) muutusele aastatel 1998–
  2. Kostja leiab, et see on uus väide, mille esitamine pole

§ 652lg-te 1–4 järgi lubatav.

8.5.1. Selles osas tuleb esmalt märkida, et hageja väide on menetluslikult lubatav. Maakohus rikkus menetlusõigust (eelkõige

§ 392

lg 1 p 3), kui ei arutanud pooltega eelmenetluse käigus hüvitise muutmise erinevaid aluseid ja metoodikaid. Järelikult võimaldab

§ 652lg 3 p 2 uue väite esitamist apellatsioonimenetluses.

8.5.

  1. Hageja väide miinimumpalga alusel hüvitise indekseerimiseks pole põhjendatud. Väide lähtub sisuliselt eeldusest, et miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Selline indekseerimine oleks mehaaniline ega vastaks kahju hüvitamise eesmärgile (TsK § 448 lg 1, § 463 lg 1). Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu
  2. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38 kolmas lõik). 8.5.
  3. Vabariigi Valitsuse
  4. detsembri 1997 määruse nr 245 järgi oli
  5. aastal kuutöötasu alammäär 1100 krooni. Hageja sai samal aastal kostjalt töötasu kokku 31 156,20 krooni (dtl 58). Seega oli kostja keskmine töötasu 2596,33 krooni (≈ 31 156,20 : 12) kuus. Kostja tegelik töötasu erines alammäärast 2,36 korda. 8.5.
  6. Kahest eelmisest alapunktist järeldub, et miinimumpalga muutumine ei ole kostja puhul kohane hüvitise indekseerimise alus, sest kostja ei teeninud miinimumpalgale piisavalt lähedases summas töötasu. 8.
  7. Vahekokkuvõttena saab märkida, et poolte esile toodud andmete põhjal on kohane indekseerimise alus valdkonnapõhine keskmise töötasu muutus. Selle rakendamist ei takista andmete esiletoomine alates
  8. aastast. Esiteks on see piisavalt lähedane hageja viimase töötasu teenimise ajale. Teiseks saab kohus hagi lahendamisel võtta aluseks üksnes poolte esile toodud asjaolud (

§ 5lg 1).

Hageja ei esitanud taotlusi, et selgitada välja tegevusala keskmine töötasu enne 2000. aastat ja kohus ei saa käesolevas asjas tuvastada asjaolusid omal algatusel (

§ 4lg 2, § 5 lg 2 ja lg 3 teine lause).

8.

  1. Eelneva põhjal tuleb hinnata igakuise hüvitise summat nii, et tuvastada hageja keskmine töötasu kostja juures töötamise lõpetamisele eelneval ajal, leida sellest kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse protsendile (40%) vastav osa ning korrutada tulemus arvude 936 ja 280 suhtega (≈ 3,34). Ringkonnakohtu hinnangul on nii arvutatud hüvitis piisavalt hästi kooskõlas TsK § 448 lg-s 1 ja § 463 lg-s 1 sätestatud eesmärkidega.
  2. Järgmiseks tuleb tuvastada, kui suurest hageja viimasest keskmisest töötasust lähtuda. 9.
  3. Hageja väitis hagiavalduses, et varasem otsus lähtus töötasust 328,37 eurot (≈ 131,35 : 0,4). Samuti tugineb hageja väitele, et toonase töötasu suurus 4605,84 krooni (294,37 eurot) on siduvalt tuvastatud varasemas otsuses. Kostja seevastu väidab, et hageja keskmine töötasu
  4. aastal oli tegelikult 165,94 eurot ja selle saab käesolevas asjas tuvastada. 9.
  5. Maakohus leidis asja lahendades, et varasemas otsuses võeti hüvitise väljamõistmisel aluseks töötasu 328,37 eurot, mille arvutas hageja soovitud viisil varasema otsusega välja mõistetud hüvitise põhjal. Nii tegi maakohus vastuolulise otsuse, sest nimetatud arv lähtub varasemast hüvitisest 131,35 eurot, aga 2023,84 kroonile vastab Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-te 1 ja 2 ning nõukogu määruse, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2866/98 seoses euro ümberarvestuskursiga Eestis, art 1 järgi tegelikult 129,35 eurot (≈ 2023,84 : 15,6466). Sellega nõustusid ringkonnakohtu istungil mõlemad pooled. Järelikult tegi maakohus ilmse arvutusvea, mis mõjutas lahendi sisu. 6

(8)9.
  1. Varasema otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 lg 2 ja § 242 lg 2 sätestasid, et ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid ei või vaidlustada teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad pooled (vt nt Riigikohtu
  2. detsembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-03, p 16;
  3. detsembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-03, p 22;
  4. septembri 1999 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-99). Praegu kehtiva

§ 457lg 1 kohaselt on menetlusosalistele siduv otsuse resolutsioon (Riigikohtu 18.

novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-15197, p 13). Teises tsiviilasjas tehtud lahendi põhjendavas osas võetud seisukohad ei ole järgneva tsiviilasja lahendamisel siduvad viidatud sätte tähenduses (Riigikohtu

  1. jaanuari 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-11697, p 13). 9.
  2. Eelmises alapunktis refereeritust nähtub, et menetlusõigus on pärast varasema otsuse tegemist muutunud. Varasema otsuse tegemise ajal kehtinud õiguse järgi oli siduv mh asjaolude tuvastamine, praegu üksnes resolutsioon. Tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi (

§ 6

). Kohtupraktikas on selle sätte alusel kohaldatud kehtivat menetlusõigust ka asjas dokumentaalse tõendina esitatud kohtuotsuse osas, mis on tehtud enne

jõustumist (vt nt Riigikohtu

  1. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1109-07, p 25). Ringkonnakohus järgib sama praktikat ja peab siduvaks üksnes varasema otsuse resolutsiooni. Selles ei ole hageja keskmist töötasu tuvastatud. Järelikult tuleb hüvitise muutmisel arvesse võetav keskmine töötasu käesolevas asjas tuvastada. 9.
  2. Poolte väidete põhjal pole vaidlust, et tasu tuleb arvutada
  3. aasta andmete põhjal. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 8.5.3, et hageja sai sel aastal kostjalt töötasu kokku 31 156,20 krooni ja tema keskmine töötasu oli 2596,33 krooni ehk 165,94 eurot (≈ 2596,35 : 15,6466) kuus. Sellest summast tuleb asja lahendamisel tuleb lähtuda.
  4. Eespool p-des 8.7 ja 9.5 saadud vahetulemuste põhjal oli hagejal õigus nõuda kostjalt hagi esitamise ajal igakuist hüvitist 221,70 eurot (≈ 165,94 × 40% × 3,34).
  5. Lõpuks tuleb kontrollida, kas hageja väited annavad alust järeldada, et tema tegelik kahju on suurem, või kas kostja on tõendanud, et tegelik kahju on arvutatud hüvitisest väiksem (vrd Riigikohtu
  6. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 45). 11.
  7. Hageja soovis saada hüvitist suuremas summas, aga ta ei toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid suurema tegeliku kahju kohta. Ringkonnakohus põhjendas, miks ei saa hüvitist määrata pelgalt kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse määra ja hagi esitamise aegse keskmise töötasu korrutisena, ning et miinimumpalga muutus ei ole kohane võrdluskriteerium. Seetõttu puudub alus hüvitist veelgi suurendada. 11.
  8. Kostja väitel tuleks hüvitis jätta suurendamata või vähemalt võtta arvesse hageja vanust, üldhaigestumist, pensioneerumist ja elukohta. Eespool kirjeldatud põhimõtete ja

§ 230

lg 1 esimese lause järgi pidi kostja tõendama asjaolud, mis tingivad hüvitise määramise väiksemana. Ringkonnakohus järgis seni kohtupraktikas rakendatud põhimõtet, et töötasu muutumist tuleb hinnata valdkonnapõhiselt, mistõttu pidanuks kostja esile tooma asjaolud tema nimetatud eritunnustele vastavate isikute keskmise töötasu muutumise osas. Hageja vanus ega elukoht ei mõjuta otseselt hüvitise arvutamisel aluseks võetavaid tegureid. Muid asjaolusid kostja esile ei toonud. 11.

  1. Poolte väidetest nähtub, et hagi esemega hõlmatud ajavahemikul, aga ka juba enne varasema otsuse tegemist on hageja olnud pensionär ja saanud vanaduspensioni. See ei mõjuta aga hüvitise suurust, sest vanaduspensioni ei määrata tervisekahjustuse eest (vt nt Riigikohtu
  2. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuli 2020 otsus kohtuasjas nr 2-18-13335, p 11.5.2). Samuti ei tähenda hageja vananemine koos sellega kaasneva töövõime vähenemisega kutsehaigusest tingitud hüvitise välja mõistmata jätmist, sest TsK § 463 lg 1 ega § 464 lg 1 ei keela tervisekahjustuse tekitamise korral mõista hüvitis välja eluks ajaks (Riigikohtu
  4. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 14). TsK § 463 lg 3 p 2 nägi ette, et vanaduspensionieas isikule tuleb kahju hüvitada eluaegselt. 7

(8)11.
  1. Tervikuna ei pane tegeliku töötasu põhjal arvutatud hüvitise indekseerimine valdkonna keskmise palga muutumist kajastava indeksiga hagejat paremasse olukorda võrreldes sellega, milles ta oleks olnud ilma kutsehaiguseta. Esiteks saanuks hageja ilma kostja rikkumiseta eeldatavasti teha tööd ja teenida palka ulatuses, milles tema tervis on kutsehaiguse tõttu kahjustatud (40%). Teiseks mõjutab töötamise ajal teenitud tasu ka pensioni suurust, mistõttu ei ole kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus hüvitise jätkuv maksmine ja suurendamine ka eakamate isikute puhul. 11.
  2. Kokkuvõtvalt saab märkida, et pole alust eespool p-s 10 arvutatud hüvitist suurendada ega vähendada.
  3. Lõpuks arvutab ringkonnakohus välja võlgnevata hüvitise aja eest alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemisele vahetult eelnenud kuu lõpuni. 12.
  4. Hageja esitas maakohtus
  5. detsembri 2020 menetlusdokumendi p-s 8 arvutuse hüvitise summa kohta alates hagi esitamisest (
  6. detsember 2016) kuni maakohtu otsuse eeldatava aja tegemisele eelneva kuu lõpuni (
  7. detsember 2020). Tabelis märkis hageja eraldi ajavahemiku 28.–
  8. detsembri 2016 ja edasi kalendrikuud alates sama aasta detsembrist. Maakohus mõistis hüvitise välja hageja taotletud viisil. Sel viisil mõistis maakohus hüvitise detsembri eest kuni hagi esitamiseni välja põhjendamatult. Ringkonnakohtus täpsustas hageja
  9. septembril 2021, et
  10. aasta detsembris nõuab ta hüvitist nelja päeva eest ja edasi alates
  11. aasta jaanuarist tervete kuude kaupa (dtl 469–470). Hageja selgitas lisaks, et hüvitis makstakse tagasiulatuvalt, üldjuhul järgmise kuu
  12. kuupäeval. Kostja ei esitanud sellele vastuväiteid. 12.
  13. Kuigi ringkonnakohus muudab igakuise hüvitise summat, on ikkagi asjakohane mõista sarnaselt maakohtuga hüvitis välja kindla summana alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemise ajast sõltuva kalendrikuu lõpuni. Nii asja istungil arutamise kui ka otsuse tegemise ajaks on viimati möödunud tervena augustikuu. Pooled olid üksmeelsed, et selle eest tasub kostja ise hüvitise veel varasema otsusega välja mõistetud summas 129,35 eurot. 12.
  14. Eelneva põhjal saab hageja nõude alusel välja mõista põhjendatud hüvitise (221,70 eurot) ja makstud hüvitise (129,35 eurot) vahe kokku summas 5183,52 eurot järgmiselt: -
  15. aasta detsembri nelja viimase päeva (28.–
  16. detsember) eest tuleb täiendavalt tasuda 11,92 eurot (≈ 4 × (221,70 – 129,35) / 31); alates
  17. aasta algusest on käesoleva aasta augustini möödunud 56 kuud (= 4 × 12 + 8), mille eest tuleb täiendavalt tasuda 5171,60 eurot (= 56 × (221,70 – 129,35)). 12.
  18. Igakuise hüvitise suurendatud summas 221,70 eurot mõistab ringkonnakohus välja alates
  19. septembrist
  21. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda.

Hageja nõudis igakuise hüvitise suurendamist 245,05 euro võrra (= 374,40 – 129,35). Ringkonnakohus pidas põhjendatuks suurendada seda 92,35 euro võrra (= 221,70 – 129,35). Samas on töötaja töösuhte nõrgem pool ja käesoleva vaidluse põhjustas tema tervise kahjustamine tööülesannete täitmisel. Neid asjaolusid saab kohus kulude jaotamisel arvesse võtta. Kokkuvõtvalt on õiglane, et kumbki pool kannab ise oma menetluskulud. Sellise kulujaotuse puhul pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 14. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu resolutsiooni p 2 sõnastust, sest kohus ei saa hilisema otsusega muuta varasemat otsust, vaid üksnes sellega välja mõistetud hüvitise suurust. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.