KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-6039 Kohtukoosseis Eesistuja Heili Sepp, liikmed Sten Li

) § 38 lg 1 alusel nõutav Tehnilise Järelevalve Ameti veoluba. Märgitud luba peab olema lõhkematerjaliga kaasas lõhkematerjali sihtkohta jõudmiseni. Äriühing Y OÜ on kuni 23.03.2017 omanud osalust äriühingus C OÜ (XXXXXXXX, kustutatud 20.06.2019). X on olnud C OÜ juhatuse liikmeks ajavahemikul 28.02.200831.08.

1. C OÜ on varasemalt omanud Eesti Vabariigi Tehnilise Järelevalve Ameti luba nr 12/2014 kehtivusega 15.08.2014-31.07.
2. Nimetatud luba oli välja antud mitmekordseks veoks maksimaalse pikkusega kuni 2 aastaks (

§ 37lg 7).

Selle loa alusel oli C OÜ-l õigus vedada loa kehtivuse perioodil kokku 1000 kg püssirohtu, kuid üks vedamine ei tohtinud ületada 50 kg (

§ 25lg 2 p 6).

Ostu-müügi tehingud tohtisid toimuda ainult nende ettevõtete vahel, mis on veoloal välja toodud (C OÜ ja A OY vahel). On tuvastatud, et C OÜ ja Y OÜ juhatuse liikme X tegevuse kaudu on veoloata Eesti Vabariiki kokku toimetatud 228 kg püssirohtu, mis on soetatud A OY-st ajavahemikul 15.12.201604.04.

1. Nimetatud kogusest on 193 kg püssirohtu ära müüdud ja 35 kg peeti 04.04.2018 teostatud kontrolli käigus kinni. Koostöös A OY-ga oli X alati ostu-müügitehingu teise osapoole, kelleks oli kas C OÜ või Y OÜ, esindajaks. A OY ise ei tarninud ostetud püssirohtu Eestisse, vaid kõikidel juhtudel tuli X mootorsõidukiga kaubale järele. Püssirohi oli mõeldud müügiks Y OÜ poolt, seega vedu toimus äriühingu huvides. 2 Lõhkematerjali vedamisel peab sõiduk kindlasti olema märgistatud vastavalt autoveoseaduse (edaspidi AutoVS) § 35 lg 4, Ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkulepe (edaspidi ADR) 5.osa peatükk 5.
2. sätetele, kuna kinnises ruumis püssirohu süttimisel tekib gaas, mis omakorda kahjustab mootorsõidukit ja selle ümbritsevat keskkonda. Püssirohu juurde padrunite ladustamise puhul annab iga padrun fragmendi, mis lendab laiali nagu mürsukild ning tekitab täiendavat kahju. 35 kg suitsuta püssirohtu võib minna üle massipõlemiseks ja tekitada lööklaine. 04.04.2018 püssirohu vedamisel ei olnud Y OÜ juhatuse liikme X juhitud mootorsõiduk Toyota Hilux, reg.nr BBBBBB, nõuetekohaselt märgistatud. Suitsuta püssirohtu vedav sõiduk peab olema läbinud ADR-i sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrolli ja sõidukile peab olema väljastatud asjakohane ohtliku veose autoveole lubamise tunnistus (AutoVS § 35 lg 5, ADR-i
3. osa). Suitsuta püssirohtu vedav autojuht peab olema läbinud ohtlikku veost vedava autojuhi põhikoolituse ja lõhkeainet vedava autojuhi erikoolituse (AutoVS § 39, ADR-i 8.osa peatükk 8.3). Y OÜ juhatuse liikme X poolt püssirohu vedamisel kasutatud sõiduk Toyota Hilux, reg.märk BBBBBB, ei läbinud vastavat ülevaatust ega omanud ADR tunnistust. Suitsuta püssirohtu tuleb vedada vastavalt rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLAS) VI ja VII peatüki ning rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (MARPOL) lisade I-III kohaselt (MSOS § 42 lg 1). Suitsuta püssirohtu ei võeta laeva pardale enne, kui kaptenile või reederile on esitatud ohtliku lasti deklaratsioon paberil või muus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Suitsuta püssirohu deklaratsiooni esitamise kohustus on püssirohu saatjal või tema volitatud esindajal (MSOS § 42 lg 2). X ega Y OÜ juhatuse liikme X kaudu ei ole ajavahemikul 15.12.2016-04.04.2018 TallinnHelsinki liinil kaptenile või reederile ohtliku lasti deklaratsioon esitanud. Suitsuta püssirohtu tohib vedada ainult suletud kaubaveoüksustes. Ajavahemikul 15.12.2016-04.04.2018 toimetas X suitsuta püssirohtu korduvalt M/S Superstar , M/S Star, Viking FSTR, Viking Express reisiparvlaevadega vaatamata sellele, et 1.1 kuni 1.6 ohuklassi kaupu vedamine sellisel laeval ei ole lubatud. Kui X oleks kauba korrektselt deklareerinud, siis oleks mainitud reisiparvlaevade kapten või reeder kaupade veost keeldunud. Juriidilise isiku süüdistuse kohaselt toimus püssirohu loata vedu Eestisse Y OÜ juhatuse liikme X tegevuse kaudu üldiselt ohtlikul viisil KarS § 58 p 7 tähenduses. Ebaseaduslikult Eestisse toimetatud suitsuta püssirohu müük toimus X korraldusel Y OÜ kaupluses (XXX) kohapeal. Seega süüdistatakse X ja Y OÜ-d selles et, omamata

§ 38lg 1 alusel nõutavat veoluba lõhkematerjali Eesti Vabariiki sisseveoks Soome Vabariigist, toimetas üheteistkümnel

`is sätestatud lõhkematerjali veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga M/S Superstar Soomest Eestisse; 2) omandas ajavahemikul 21.02.2017-23.02.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 6906 - 22/02/17 25 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 23.02.2017 ilma

`is sätestatud veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse; 3) omandas ajavahemikul 27.03.2017-29.03.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 6930 – 28/03/17 12 kg suitsuta püssirohtu, 3 s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 29.03.2017 ilma

`is sätestatud veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse; 4) omandas ajavahemikul 18.04.2017-21.04.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 6960 – 20/04/17 10 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 21.04.2017 ilma

`is sätestatud veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking FSTR Soomest Eestisse; 5) omandas ajavahemikul 25.07.2017-30.07.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4069 – 27/07/17 9 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 30.07.2017 ilma

`is sätestatud lõhkematerjali veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga M/S Star Soomest Eestisse; 6) omandas ajavahemikul 18.08.2017-19.08.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4107 – 18/08/17 6 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 19.08.2017 ilma

`is sätestatud veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking FSTR Soomest Eestisse; 7) omandas 18.09.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4136 – 18/09/17 30 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 18.09.2017 ilma

`is sätestatud veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse; 8) omandas 07.11.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4161 – 07/11/17 20 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 07.11.2017 ilma

`is sätestatud lõhkematerjali veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga M/S Star Soomest Eestisse; 9) omandas 20.12.2017 Eestis registreeritud äriühingu Y OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4176 – 20/12/17 38 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 20.12.2017 ilma

`is sätestatud veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse; 10) korraldas 01.02.2018 Eestis registreeritud äriühingu Y OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4181 – 01/02/18 25 kg suitsuta püssirohu, s.o suures koguses paiskelõhkeaine, omandamise ja Soomest Eestisse toimetamise, 11) omandas 04.04.2018 Eestis registreeritud äriühingu Y OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvetega 4199 – 04/04/18 ja 4200 – 04/04/18 35 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 04.04.2018 ilma

`is sätestatud veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse. Tulenevalt

§ 2

lg-st 1 on lõhkematerjaliks lõhkeaine ja lõhkeainet sisaldav toode, mida käsitatakse lõhkematerjalina ohtlike kaupade transporti käsitlevates ÜRO soovitustes ning mis kuulub ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppe lisade kohaselt esimesse ohuklassi. Lõhkeaineks on

§ 2

lg 2 kohaselt keemiline ühend või ainete mehaaniline segu, mis võib füüsikalise mõjutuse, keemilise reaktsiooni või teise aine detonatsiooni toimel plahvatada õhuhapnikuta. Lõhkematerjali käitlemiseks on

§ 2

lg 3 kohaselt lõhkematerjali valmistamine, võõrandamine, omandamine, valdamine, hoidmine, vedu, kasutamine, hävitamine ja pürotehnilise toote valmistamine. Arvestades lõhkematerjali veol ja hoidmisel tekkida võiva õnnetuse laadi ja tagajärge, jaotatakse lõhkematerjal allklassidesse; suitsuta püssirohi kuulub allklassi 1.3C (ADR Lisa A, tabel A, veerg 0161).

kohaselt on lõhkematerjali Eestisse sisseveol nõutav lõhkematerjali veoluba, mille väljastab taotlejale Tehnilise Järelevalve Amet ning mis peab olema lõhkematerjaliga kaasas lõhkematerjali sihtkohta jõudmiseni (

§ 47

lg 1 /18.01.2016 redaktsioon/;

§ 38lg 4 /04.07.2017 ja järgnevad redaktsioonid/).

4 Arvestades, et suitsuta püssirohu näol on tegemist paiskelõhkeainega, mille suletud ruumis plahvatuse puhul võib see vahetus läheduses seisvatele isikutele tekitada surmavaid kehavigastusi juba alates 1 kilost ning seda, et Relvaseaduse § 46 lg 5 p 6 lubab füüsilisel isikul suurima lubatud kogusena hoida kuni 5 kg püssirohtu, on süüdistuse punktides 1)-11) kirjeldatud kuriteoepisoodides nimetatud suitsuta püssirohu ehk paiskelõhkeaine kogused käsitletavad suure koguse lõhkeainega kogumis kui ka iga nimetatud kuriteoepisoodi lõikes eraldivõetuna. Sõidukil märgistuse puudumise ja laevakaptenile ohtliku veo faktist teatamata jätmise tõttu sai X faktilise võimaluse toimetada lõhkeainena kvalifitseeritava püssirohu süüdistuse punktides 1-11 märgitud laevadele, millega lõi suurendatud ohu laevale, selle meeskonnale ja reisijatele. Kutseliselt relvamüügi alal pikaajaliselt tegutsenud X teadis, et püssirohu kaubiku kabiinis (salongis) reisilaeva pardale toimetamisel tekitab ta plahvatuse ohu ning põhjustab seeläbi ohu paljude inimeste tervisele ja elule, kuid eiras seda. Püssirohu süttimise korral kaubiku keres (salongis) võis tekkida plahvatus, mille kahjustavale toimele lööklaine ja põlemise näol oleks lisandunud padrunite ja kuulide lendamisest ning iseeneslikust laskmisest tulenev toime. Laeva oludes, kus inimeste plahvatuse ja tulekahju alalt lahkumine on raskendatud, tekitab see ohu paljude inimeste, kelleks on laeva meeskond ja reisijad, elule ja tervisele. Vedades korduvalt lõhkeainena kvalifitseeritavat püssirohtu süüdistuses kirjeldatud moel ja ajavahemikel ning süüdistuse punktides 1-11 märgitud laevadega, millised ei ole ettenähtud sellisel kujul ohtlike veoste vedamiseks, põhjustas Y OÜ X kaudu ohu paljudele laevadega reisinud inimeste, samuti laevade meeskondade liikmete elule ja tervisele. Juriidilise isiku süüdistuses on märgitud, kuna loata vedu toimetati püssirohu müügi eesmärgil Y OÜ poolt, siis on kirjeldatud kuritegu toime pandud juriidilise isiku huvides.

1. Maakohus otsustas mõista X õigeks süüdistustes KarS § 414 lg 2 p 1, 2, 3 ja KarS § 416 lg 1 järgi 04.04.2018 toimepandud teos kuriteo tuvastamatuse tõttu ning 20.12.2016, 23.02.2017, 29.03.2017, 21.04.2017, 30.07.2017, 19.08.2017, 18.09.2017, 07.11.2017, 20.12.2017 ja 01.02.2018 toimepandud tegudes kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. Maakohus otsustas mõista Y OÜ (pankrotis) mõista õigeks süüdistustes KarS § 414 lg 3 ja KarS § 416 lg 3 järgi 04.04.2018 toimepandud teos kuriteo tuvastamatuse tõttu ning 20.12.2016 ja 23.02.2017, 29.03.2017, 21.04.2017, 30.07.2017, 19.08.2017, 18.09.2017, 07.11.2017, 20.12.2017 ja 01.02.2018 toimepandud tegudes kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. Samuti tegi kohus otsused menetluskulude ja esemete käitlemise osas. Apellatsioon
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Andrei Voronin. Prokurör vaidlustab Harju Maakohtu 09.06.2021 otsust täies ulatuses, leides, et maakohus on eksinud mõnedele tõenditele hinnangu andmisel ning jõudnud seetõttu KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise läbi ebaõige järeldusteni. Samuti vaidlustab apellant Harju Maakohtu 09.06.2021 otsust materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.
3. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb prokuröri hinnngul KrMS § 338 p 2 tähenduses maakohtu otsuse punktis 47 toodud ekslikus järelduses, mille kohaselt välistab Xle inkrimineeritud süüdistuse konstruktsioon tema vastutust KarS § 414 lõikes 1 ettenähtud tegevuse eest seetõttu, et sõnastus langeb kokku

§ 38lg 1 alusel nõutava ja sama seaduse § 47 lg 1 põhikoosseisu sõnastusega.

Arutatava juhtumi seisukohalt on oluline, et Y OÜ tegevus, kelle huvides tegutses X, oli valdavas osas lubatud äriühingule Politsei- ja Piirivalveameti poolt väljastatud tegevusloaga. Ent selle loaga ei olnud kaetud need tegevused, mis puudutasid püssirohu kui lõhkeaine käitlemist väljaspool tegevuskohta ja vedu. RelvS § 59 alusel ei ole tulirelva ja laskemoona riigist väljavedu ja riiki sissevedu võimalik teostada teisiti 5 kui eraldi loa alusel.

§ 37lg 1 p 2 tulenevalt on veoluba vajalik lõhkeaine nii sisse- kui väljaveol.

Lõhkeaine käitlemine on ebaseaduslik, kui selleks puudub vastav luba või kui loa tingimusi on rikutud. Loa tingimuste rikkumist tuleb üldjuhul sisustada

-ga või selle alusel väljaantud normatiivakti nõuete rikkumise kaudu. X-l ega Y OÜ-l ei olnud luba, mille tingimusi oleks võinud rikkuda. Seega ei ole nende vastutusele võtmine väärteomenetluse korras

§ 47lg 1 alusel võimalik.

6.

süstemaatilisest tõlgendamisest järeldub, et

§ 47

lg 1 on kohaldatav üksnes isiku suhtes, kellel on lõhkematerjali käitlemise luba olemas või see luba ei ole nõutav. Y OÜ seadusliku esindajana ning isikuna, kellel on kohtus uuritud tõendite pinnalt olemas füüsilisele isikule antav relvaluba, võis X potentsiaalselt transportida ühte kilo püssirohtu iga relvaühiku kohta, kuid mitte rohkem kui viis kilo (RelvS § 46 lg 5 p 6). Samas TJA loa puudumise tõttu ei olnud temal õigust püssirohu vedamiseks riigiväliselt mis iganes koguses, sealhulgas koguses, mis ületab relvaseaduse alusel füüsilisele isikule maksimaalselt lubatud kogust. Ehkki X tegutses Y OÜ huvides, ei olnud temal mingit seaduslikku alust, mis legitimeeriks püssirohu vedu viis kilo ületavas koguses ja lõhkeaine käitlemist väljaspool kaupluse tegutsemiskohta. Seega ei ole alust välistada X kui füüsilise isiku vastutust KarS § 414 lg 1 järgi ettenähtud teo eest seetõttu, et temale etteheidetavad teod on kirjeldatud tegevuste läbi, mis võiksid teistel asjaoludel kvalifitseeruda ja olla karistatavad väärtegudena. Samadel põhjustel ei ole alust välistada Y OÜ vastutust KarS § 414 lg 3 järgi.

1. Kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes argumenteerides leiab apellant, et mõistes X õigeks, on Harju Maakohus 09.06.2021 kohtuotsuses kajastuvad seisukohad rajanud paljuski oletuslikele argumentidele ning kohtu põhistused ei tugine uuritud tõenditel, vaid kogumis hindamise asemel pigem nende ignoreerimisel.
2. Apellant ei nõustu, et tõendatud ei ole lõhkeaine Eesti territooriumile toimetamise korduvus. Kohus luges süüdistatava X enda, samuti O, U ja S ütlustega tõendatuks, et v.a 04.04.2018 kuupäev, toimetati püssirohtu Tallinnas olevasse relvapoodi kulleritega. X kinnitusel olid need juhuslikud autojuhid, kel oli ADR reeglite kohane ohtlike veoste vedude teostamise õigus. Neid ütlusi kinnitab maakohtu hinnangul asjaolu, et süüdistuses mainitud ostu-vedudest ainult neljal juhul langes arve kuupäev täpselt X reisi kuupäevaga, teistel juhtudel on tegemist ligilähedaste kuupäevadega. X kinnitusel tegutses aga tema teadmises, et äriühingul on kehtiv lõhkeaine luba olemas ja selleks on C OÜle väljastatud luba, mille kehtivuse lõppkuupäevaks on 31.07.
3. Nimetatud loas on vedajateks märgitud C OÜ ise, samuti ohtlike veoste vedude toimetamisega tegelevad äriühingud DVS Transport AS ja Kopra-Transport OÜ. Kuna süüdistuses mainitud päevaks oli C OÜ X poolt võõrandatud, ei saanud tema teostada vedusid selle osaühingu kaudu. Lisaks on kohtulikul uurimisel tuvastatud, et äriühingul endal puudusid selleks kohandatud transpordivahendid. Kohtule esitatud DVS Transport AS 28.02.2019 vastuse ja KopraTransport OÜ 27.02.2019 vastuse kohaselt ei ole need äriühingud transporditeenusena vedanud Y OÜ-le ega C OÜ-le püsirohtu ega muid kaupu. Seega, mis iganes vedu loas mitte märgitud isikute kaudu oleks olnud ebaseaduslik. Vastavalt ADR tingimustele peab ohtliku veo teostamisel koos lastiga liikuma ohtliku kauba veoluba. Kui nõustuda X sündmuse versiooniga, tuleb möönda, et kümme erinevat ADR luba omavat autojuhti, riskides oma litsentside ja muu vastutusega, võtsid endale üle riigipiiri toimetada märkimisväärses koguses püssirohu ilma, et neile oleks veoluba kaasa antud. Apellant peab sellist asjaolu kümnel erineval isikul korraga eksisteerimise tõenäosust kaduvväikseks ja eluliselt mitteusutavaks.
4. Kohtus ülekuulatuna S ja U küll väitsid, et Soomest toimetati kaupu muuhulgas kulleritega, ent kumbki ei saanud nimetada ühtegi äriühingut ega füüsilist isikut, kes tegi seda personaalselt. Maakohus leidis, et tunnistajate ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda, kuid jättis tähelepanuta asjaolu, et ei U ega S ei suutnud anda konkreetseid ütlusi tõendamisele kuuluva asjaolu kohta – kullerfirma või ADR litsentsiga sõiduki autojuhi poolt püssirohu poodi 6 toimetamise kohta, mis aitaks kasvõi minimaalselt seostada konkreetse veo juhtumi konkreetse isikuga. Seega kohtu poolt antud küsimuses nimetatud tunnistajate ütlustele tuginemine ei olnud õige. Mainitud isikute ütlustel on tõendamiseseme asjaoluga olemas vaid väline (räägitakse kaupade toomisest Soomest Eestisse), mitte sisuline (kes, millal, kui palju ja mida tõi) seos. RelvS § 54 lg 3 alusel on relva ja laskemoona posti teel saatmine keelatud. Järelikult juhul kui kullerid tõid poodi midagi, polnud see ei laskemoon ega püssirohi. Riigikohus on leidnud, et juhul kui süüdistatav asub end aktiivselt kaitsma, peab tema looma menetlejale võimaluse kontrollida tema poolt väidetut. Olukorras, kus ei ole esitatud andmeid ühegi litsentseeritud autojuhi kohta, kes oleks nõuetele vastava sõidukiga ja selleks kohandatul laeval püssirohtu vedanud, ei ole võimalik rääkida menetlejale võimaluse loomisest. Maakohus küll viitas sellega seonduvalt kohtueelse menetleja võimalikele minetustele, näiteks, on heidetud ette sularaha liikumise kontrolli puudumist. Ent need väidetavad vajakajäämised ei ole tõendamisele kuuluva asjaoluga vahetus põhjuslikus seoses ega nende kõrvaldamine ei oleks uut tõendamisväärtust toonud. Kuigi 08.05.2019 vaatlusprotokolli koostamise eesmärk oli teine, lisati sellele C OÜ ja Y OÜ kontoväljavõtted, milliseid kohus ka uuris. Kontode andmete põhjal ei ole võimalik seostada äriühingute finantstegevust sularaha operatsioonidega. Võttes arvesse, et X teostas äritegevust veel mitmes ettevõttes, ei olnud alati võimalik seostada sularaha liikumist isegi Soomes tehtud ostudega, vaatamata illegaalsete tehingute eest sularahas maksmisele. X vastavasisulise väite kontrollimisel oleks tulnud uurida kõiki Läänemerel parvlaevadega liikunud ja ADR litsentsi omavaid sõidukijuhte, kusjuures võttes arvesse kauba vastuvõtmist sisuliselt salakaubana (ilma dokumente vormistamata ja sularahas makstes), poleks ilmselgelt piisanud päringute tegemisest. Teisisõnu, X esitas kontrollimisele versiooni sellisel kujul ja viisil, milles see ei ole tegelikult algusest peale kontrollitav. Taoline kontrollivõimaluse loomine ei ole aktsepteeritav.
5. Samas jättis kohus tähelepanuta järgmised tõendid. Lisaks DVS Transport AS-i ja KopraTransport OÜ vastustele on kohtule esitatud laevandusega tegelevate äriühingute vastused, mille kohaselt X, C OÜ ning Y OÜ ei ole deklareerinud ohtlike kaupade vedu. X versiooni kohaselt tegeleb deklareerimisega sõiduki juht ning deklareerimata jätmise korral lasub temal ka vastutus. Ei ole tõenäoline et mitu isikut räägivad korraga reaalsest sündmusest, mis leidis aset järjest 10 korda, kuid ükski neist ei oska personifitseerida ühtegi sündmusega väidetavalt seotud isikut. D seletuste kohaselt deklareeritakse kauba vedu muuhulgas ohtlikkuse klasside järgi ennem, kui sõiduk sattub laeva pardale. On fakt, et ühtegi vedu, mille puhul oleks kauba omanikuks X ja temaga seotud äriühingud, ei ole kellegi kolmanda isiku poolt deklareeritud ja sellest tulenevalt ei ole neid vedusid kolmandate isikute vahendusel toimunud. Sarnaselt eespool öeldule kümne erineva autojuhi kohta, kes olid väidetavalt valmis ilma veoloata ohtlikku lasti vastu võtma, peab prokurör kümnel kutselisel vedajal korraga kõnealuse kauba deklareerimata jätmise tõenäosuse esinemist olematult väikeseks. Samuti nähtub A OY arvetest, et püssirohu kõrval ostis X ka muud kaupa. Maakohus leidis, et need tehingud on toimunud ja kaup kauplusse jõudnud. Kohtus ülekuulatuna seletas X, et 04.04.2018 oli ta sunnitud liikuma parvlaeva pardale ohtliku lastiga seetõttu, et polnud võimalik jätta seda parklasse või tänavale koos kaubikuga. Siinjuures on tähtis märkida, et enne seda juhtumit liikus X nii ostetud relvade kui laskemoonaga nii kauba ostmise kui ka teistel päevadel segamatult ning midagi ei takistanud temal korraldamast ohtlike kaupade hoidmist Soome territooriumil kuni reisi teostamiseni. Selle valguses ei ole loogiline ega mõistlik järeldada, et ostetud padrunid, relvad, tarvikud ja püssirohi oleksid liikunud erinevatel viisidel. Soomes aastaid ettevõtjana tegutsenud X oli kindlasti võimeline korraldama kõikide kaupade, kaasa arvatud püssirohu, hoidmist ohutult ja kaitstult.
6. Esitatud versioon on vastuolus kohtule esitatud muude tõenditega, viidatud tunnistajate ütlused tegelikult püssirohu toimetamist kolmandate isikute poolt ei tõenda, millest tulenevalt 7 on kohtu järeldused korduvuse tõendamatuse või põhjendatud kahtluse olemasolu kohta ekslikud. Ent selline eksitus on apellatsioonmenetluse käigus kõrvaldatav, mistõttu taotleb apellant ringkonnakohtult vaadata vastavasisulisi tõendeid nende kogumis ja tunnistada, et süüdistuses mainitud püssirohtu vedu toimus süüdistuses kirjeldatud asjaoludel.
7. Apellandi seisukohal, ei nähtu kohtuotsusest piisava selgusega, millist tähendust omab maakohtu jaoks asjaolu, kas tegemist oli ADR klassifikatsiooni kohaselt lastiga, mille klassifikaator on 1.3C või 1.
9. Maakohtu järeldused KarS § 414 lg 2 punktides 2 ja 3 kajastatud kvalifitseerivate tunnuste osas on ekslikud ning ei vasta maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele. Vedude ohtlikkuse osas viitab apellant maakohtu seisukohale otsuse punktis 41, et parvlaeva tekil videovalve all seisev kaubik ei põhjustanud ohtu inimeste tervisele ja elule KarS § 414 lg 2 p 3 (kehtiv redaktsioon) või KarS § 416 lg 2 mõistes. Juba esialgses süüdistusaktis oli X-le heidetud ette, et tema KarS § 414 lg 2 punktide 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud tegevuses on tuvastatud KarS § 58 punktis 7 nimetatud raskendav asjaolu – teo toimepanemine üldohtlikul viisil, mistõttu ohtlikkus on tõendamisele kuuluv asjaolu. KarS § 414 lg 2 p 3 (kehtiv redaktsioon) sätestatud tegu on ohudelikt, mille realiseerimiseks ei ole nõutav tagajärje saabumine. Ohtlikkuse hindamisel mängivad rolli erinevad asjaolud, kusjuures mida kestvam ja sagedasem ohtliku situatsiooni kordumine, seda suurem on oht. Kuna kohus asus seisukohale, et X-le ei ole süüks pandav püssirohu toimetamine 11-l korral, vaid tema tegevus on seostatav ainsa 04.04.2018 aset leidnud juhtumiga, siis ei ole antud hinnangut küsimusele, kas samadel asjaoludel püssirohu vedamine 11-l korral oleks mõjutanud kohtu hinnangut või mitte. Apellant on seisukohal, et X on teostanud kogu süüdistuses näidatud püssirohu koguse, s.t 228 kg veo, kuid samas on kindel, et ka 04.04.2018 avastatud püssirohu veo asjaolud on vaadeldavad ohu loomisena, ja seda järgmisel põhjendusel. Süüdistuses on X-le heidetud ette erinevad käitumisaktid, millest suur osa kujutab endast ette erinevates seadustes ettenähtud piirangute rikkumisi ja nõuete järgimata jätmisi. Eraldivõetuna võivad need rikkumised olla karistatavad väärtegudena, ent kui rikkumised esinevad korraga konkreetses kontekstis, ja seda korduvalt, moodustavad need kogumis vaadelduna paljude inimeste elu ja tervist ohustavat delikti. Apellant on seisukohal, et antud juhul erinevate etteheidete „jupitamine“ eraldi rikkumisteks moonutas süüdistusaktis sõnastatud X käitumise sisu ja viis ebaõige järeldusteni kohtuotsuses.
10. Maakohus leidis, et 04.04.2018 leitud pappkarpidel on märgistus 1.4C. Muuhulgas tugines kohus ohtlikkuse hindamisel asjaolule, et kaubik jäi seisma tekile videovalve alla ning püssirohi oli tööstuslikus pakendis. Mõistetamatul moel pööras kohus vähe tähelepanu ADR nõuetele ning spetsialistina ülekuulatud D ütlustele, millistest tulenevalt suitsuta püssirohu lastina vedamine reisiparvlaevadel on välistatud. Lisaks eelmises punktis mainitud rikkumistele poleks X üldse tohtinud viia püssirohtu reisijatega laeva pardale. Sama järeldus tuleneb Veeteedeameti 08.01.2019 vastusest. Lisaks ohtliku kaupa suhtes kehtestatud keelule, ei olnud võimalik püssirohtu vedada X poolt reisimiseks kasutatud laevadega. Juhul kui X oleks järginud teisi seaduse nõudeid, oli laeva meeskonnal potentsiaalne võimalus ohtliku veosega sõiduki ära tunda ja vältida seda kontrollimatult pardale pääsemist. Rääkimata sellest, et reeglite järgimise korral tegelenuks lõhkematerjalide veoga pädev vedaja. Süüdistuses toodud ja X poolt rikutud normide pakett on suunatud lõhkeainete transportimisel tekkiva ohu vähendamiseks ja vältimiseks. Nende piirangute korraga rikkumine tekitas apellandi arvates kumulatiivse efekti, kus pole enam võimalik väita, et kuna üksikrikkumise eest on ettenähtud väärteo korras või muu vastutus, siis ei vastuta isik ka käitumise eest olukorras, kus need teod on ühise käitumise koostiselemendid. Antud juhul ei ole tegemist reegliga „Lex specialis derogat legi generali“ kuna üksikrikkumiste kogum ohustas faktiliselt reisiparvlaeva reisijaid ning meeskonda sünergilise efekti tõttu palju rohkem, kui üksikrikkumine. Samas väljus käitumise intensiivsus nii pelgalt

-ga kehtestatud piirangutest, kui

§ 47lg 1 regulatsiooni ala raamest. Kuna 8 apellant nõustus maakohtu seisukohaga selles, et Kar

S § 141 lg 2 p 3 ei olnud X-le etteheidetavate tegude toimepanemise ajal jõustunud, siis palub ta arvestada sellega, et ohtlikkus on raskendatav asjaolu Kars § 58 p 6 alusel. 15. Apellant on seisukohal, et ka 04.04.2018 avastatud püssirohu kogus on suur kogus. KarS §s 414 lg 2 p 2 mainitud lõhkeaine suur kogus on õiguslikult määratlemata mõiste. Maakohus leidis, et suur kogus puudub, kuna 04.04.2018 karpidel on märgistus 1.4C. Sellest tulenevalt ei ole õiguslikult relevantne X-le süüdistuses etteheidetud püssirohu allklassi 1.3C samastamine faktiliselt pakendites oleva püssirohuga. Samuti ei ole võimalik tugineda eksperdi KT arvamusele, kuna arvamus puudutab püssirohu klassi 1.3C. Samal põhjusel ei ole arvestatavad spetsialist RT ütlused, kuna need puudutasid samuti püssirohu klassi 1.3C. Samuti leidis kohus, et riikliku järelevalve meetmete protokolli lisana olevatelt piltidelt ei saa järeldada, et kinnipeetud Toyotal puudunuks Autoseaduse § 35 lg 4 ettenähtud märgistus, kuna pildid on ühepoolsed. Suitsuta püssirohu kogus – nii 228 kg kui 35 kg – on suur kogus, ja seda järgnevatel põhjustel. 16. Vastavalt 05.05.2018 ekspertiisiaktile nr18E.AL0006 on ekspertiisiks esitatud püssirohi Vihtavuori Smokeless gunpowder märgiga N110; N 135; N140; N 150; N 160; N 165; N 540; N 560; N 570. Eksperdi arvamuse kohaselt on kõik esitatud ained nütrotselluloosi ja nütroglütseriini suitsuta püssirohi – paiskelõhkeaine. ADR (2. osa) klassifikatsioonid on suitsuta püssirohu osas (klassifikaator 0161) on järgmine definitsioon: „PÜSSIROHI, SUITSUTA: ÜRO nr 0160, 0161, 0509 Nitrotselluloosil põhinev aine, kus nitrotselluloosi kasutatakse propellandina. Termin hõlmab ühekomponendilisi (ainult nitrotselluloos (NC)), kahekomponendilisi (nagu NC ja nitroglütseriin (NG)) ning kolmekomponendilisi (nagu NC/NG/nitroguanidiin) propellante.“ Eksperdi poolt tuvastatud aine koosseis langeb kokku toodud definitsiooniga, kuna sisaldab nii NC kui NG komponente. Kohtulikul arutamisel ei ole arutatud küsimust, miks, kelle poolt ja millise eesmärgiga märigstati pappkaste märgisega 1.4C. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lastiks oli suitsuta püssirohi. Nii klassifikaator 1.3C kui klassifikaator 1.4C, kood 0479 LÕHKEAINE, N.O.S. on mõlemad lõhkeained. X-le on heidetud ette lõhkeaine vedamist suures koguses. Järelikult taandub sisuline vastus küsimusele, kas 35 kg või 228 kg suitsuta püssirohtu on kvalitseeritav suure kogusena. 17. Suurele kogusele hinnangu andmise küsimuses tugines kohus järgmistele asjaoludele:

1. a)ADR kokkulepete kohaselt võidakse käidelda 1.3C ja 1.4S tooteid koguses, mis ei ületa 50 kg;
2. b)kaupluses tohib hoida 1.3C klassi tooteid koguses kuni 50 kg;
3. c)tegemist on vähetundliku lõhkeainega (ise ei detoneeri);
4. d)kaup oli originaalpakendites;
5. e)sõiduk oli tekil videovalve all;
6. f)sõiduk oli lukustatud. Kuigi kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et X transportis paiskelõhkeainet Y OÜ tarbeks, siiski on süüdistuses tehtud kaks õiguslikult erinevat etteheidet, milliseid tuleb apellandi seisukohalt vaagida eraldi. Kuna nii X-l kui Y OÜ-l puudus õigus teostada lõhkeaine vedu koguses, mis ületaks RelvS alusel lubatud koguseid, tuleb X suhtes asuda seisukohale, et tema teostas vedu eraisikuna. Sellest tulenevalt ei ole õige rakendada tema suhtes veo standardit, mis ADR kokkuleppe kohaselt on olemuslikult ettenähtud isikule, kes omab vastavaid litsentse ja kes on reeglina lõhkematerjali käitleja luba omav isik. KarS § 414 lg 2 p 2 eesmärk on muuhulgas takistada lõhkeaine illegaalset ringlust koguses, millises lõhkeainega kaasnev ohupiir muutub kvantitatiivse kriteeriumi suurendamise tõttu kvalitatiivseks, ehk suurendatakse lõppkokkuvõttes teo ohtlikkust ja selle kaudu ka ebaõigus. 18. Süüdistuses on ära toodud need tegurid, mis andsid alust hinnata juba 35 kilogrammi püssirohtu kui suurt kogust. Need on: püssirohu vedu keelatud laevaga, keelatud tingimustes ehk mitte avatud tekil, koos teiste materjalidega, mis on sütikud, padrunid ja kuulid, ja maasturi korpuse sees, mis tegi kaubikust olemuselt laetud pommi. Võttes arvesse kohtu poolt põhjendamatult tõendite kogumist väljajäetud eksperdi ja spetsialisti ütlusi, on selline paiskelõhkeaine kogus hinnanguliselt suur. Asjatundja RT kohtus antud ütlustest tuleneb 9 üheselt, et suletud anumas süttimise korral on püssirohu kogus 35 kg piisav, et omada fugassi (lööklainega kahjustava toimega) toimet. Eluohtlikud vigastused võib tekitada palju väiksema kogusega. Apellant on seisukohal, et lõhkeaine kogus, mis on piisav fugassi efekti tekitamiseks, on suur kogus. Õiguslikult ei ole asjakohane maakohtu viide relvapoe tegevuskohas kuni 50 kg püssirohtu käitlemise võimalusele. Nii ohtlikkuse kui lõhkeaine suurusele hinnangu andmisel on oluline, kes ja millistel tingimusel lõhkeainet käitleb. Kuigi paiskelõhkeaine on nõrgem lõhkeaine teised lõhkeained, ei ole õige siduda koguse hindamisel püssirohu lubatud kogust tegevuskohas sõltuvusse situatsiooniga, kus süüks arvatav rikkumine tegevuskohas ei ole toimunud. Apellant on seisukohal, et kogus, mis ületab füüsilisele isikule toimetamiseks lubatud viis kilogrammi suitsuta püssirohtu on suur kogus. Kuna juriidilisel isikul polnud õigust vedada püssirohtu, siis sama kehtib ka juriidilise isiku suhtes. 19. Ilma seadusliku aluseta lõhkeaine käitlemine ei ole vaadeldav KarS § 414 lg 1 ja

§ 47lg 1 ideaalkonkurentsina.

Selline järeldus on vastuolus maakohtu enda poolt toodud käsitlusega, mille kohaselt puuduvad alused KarS § 416 sätete kohaldamiseks, kuna see puudutab üksnes isikuid, kes tegutsevad vastavasisulise loa alusel. X-l ja Y OÜ-l puudus üldine luba lõhkematerjali käitlemiseks, sealhulgas selle vedamiseks. Ilma loata sissevedu, transiit ja muud operatsioonid lõhkeainega on KarS § 414 sõnastusest hõlmatud.

1. Juhindudes mh KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 2 ja 3, 339 lg 2 ja 340 lg 4 p 2, 3, taotles prokurör tühistada Harju Maakohtu 09.06.2021 kohtuotsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega tunnistada X süüdi KarS § 414 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning mõista talle karistuseks vangistus 2 aastat, jättes KarS § 73 lõigete 1 ja 3 alusel karistus täitmisele pööramata, kui X ei pane temale kohtu poolt määratava 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, ning tunnistada Y OÜ (pankrotis) süüdi KarS § 414 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning mõista talle karistuseks rahaline karistus, konfiskeerida Y OÜ-le (pankrotis) kuuluv püssirohi ja mõista X-lt KrMS § 180 lg 1 ja KrMS 179 lg 1 p 2 alusel välja teise astme kuriteos süüdimõistmise korral sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses ja KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel jätta menetluskuluna valitud kaitsjale makstud tasu X kanda. Prokurör palus asja menetlemist suulises menetluses. Edasine menetlus ringkonnakohtus
2. Süüdistatavate kaitsja Madis Mahlapuu esitas kohtule kirjalikud seisukohad prokuröri apellatsioonile, leides, et Harju Maakohtu 09.06.2021 otsus on seaduslik ning põhjendatud ning prokuröri poolt esitatud apellatsioon on alusetu. Kaitsja toonitab, et kaitsealuste tegevus ei ole kvalifitseeritav kuriteona, kuid võib tõusetuda küsimus väärteo toimepanemises. Prokuratuur ei ole aga eelnevale tähelepanu pööranud ning on suuremas osas rajanud oma süüdistused puhtoletuslikele faktilistele asjaoludele (v.a. 04.04.2018 episood) ja seostele, mis ei rajane tõsikindlatele tõenditele. Apellant ei ole apellatsioonis selgelt ja üheselt välja toonud, milles seisneb maakohtu poolt ebaõige materiaalõiguse kohaldamine.

§ 47sätestab sõnaselgelt vastutuse lõhkematerjali veoloata Eestisse toomise eest.

Seega on apellant eksimuses

§ 47

sätte tähendusest ning tema selgitused, järeldused ja taotlused selles osas tuleb jätta tähelepanuta. Kui süüdistuse pool ei suuda esitatatud süüdistust tõendada, siis pro dubio in reo printsiibist lähtuvalt on maakohus õigesti tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks. Puutuvalt apellatsioonis märgitud KarS § 414 lg 2 p 3 kohta, siis KarS ei sisaldanud nimetatud sätet X-le etteheidetava teo toimepanemise ajal. Apellatsioonist aru saada, et 35 kg püssirohtu on suur kogus üksnes sel juhul, kui seda veetakse keelatud viisil. Selline õiguslik käsitlus ei ole relevantne kehtiva õigusega. Suurt kogust ei saa sisustada käitlemise nõuetele mittevastavusega. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele 3-1-1-8-11, osundades, et kohtupraktika on lugenud ebaoluliseks koguseks sellised relvaseaduse § 46 sätestatud kogused, mis jäävad alla füüsilisele isikule lubatud laskemoona ja püssirohu koguse. 04.04.2018 kehtinud relvaseaduse § 46 lg 6 järgi võib füüsiline isik hoida kuni 1 kg püssirohtu iga tulirelva kohta 10 kuid mitte üle 5 kg. Lubatud kogusest allapoole jääva koguse võib lugeda ebaoluliseks koguseks. Arvestades, et relvaseaduse alusel oli lubatud käidelda kuni 50 kg püssirohtu samaaegselt, mis on lubatud suurima koguse 10-kordne vaste, siis võiks järeldada, et suur kogus algab suurima lubatud koguse 10- kordsest määrast (vrdl Kar § 184 suur kogus = 10 doosi). Seega ei saa X-le ette heita püssirohu ebaseaduslikku käitlemist suures koguses. Kaitsja hinnangul on X-le etteheidetav tegu väärtegu.

§ 47sätestab lõhkematerjali veoloata ja kooskõlastuseta Eestisse toomise. Kar

S § 414 on selles osas laiem ja võib olla spetsiaalsuspõhimõtte tähenduses kohaldamisele mittekuuluv üldnorm.

1. Tallinna Ringkonnakohtu 07.09.2021 istungil osalesid mõlemad süüdistatavad (juriidilisest isikust süüdistatava esindajana pankrotihaldur T), kaitsja ja prokurör. Prokurör jäi oma apellatsiooni juurde, teised vaidlesid sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioon põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on piisavalt veenvalt ja korrektselt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid ja esitatud süüdistus aluse järeldada, et süüdistatavaid ei saa inkrimineeritus süüdi mõista. Apellatsiooni põhjendamatus
3. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1-16-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 118-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima otsust, milles teeb süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 1-20-1301/35, p 14, 1-19-10157, p 7). Käesolevas asjas ei tuvastanud ringkonnakohus vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (so teha samadele tõenditele tuginedes süüdimõistev otsus, vastukaaluks maakohtu tervikuna õigeksmõistvale otsusele). Esitatud apellatsioonis ei esitata argumente, mida maakohus poleks juba käsitlenud. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata, lisades järgnevalt oma põhistused ning jäädes apellatsiooni piiridesse.
4. Kokkuvõtlikult süüdistati X (ja KarS §-st 14 johtuvalt tema tegevuse kaudu ka juriidilist isikut Y OÜ-d) selles, et omamata

§ 38

lg 1 alusel nõutavat veoluba lõhkematerjali Eesti Vabariiki sisseveoks Soome Vabariigist, toimetas ta üheteistkümnel korral ebaseaduslikult Soomest Eestisse kokku 228 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet. Need 11 korda olid äärmiselt lühidalt kokkuvõetuna järgmised: 1) 20.12.2016 toimetas suitsuta püssirohtu arvete nr 6753, 6848 ja 6849 alusel, 2) 23.02.2017 toimetas arve nr 6906 alusel, 3) 29.03.2017 toimetas arve 6930 alusel, 4) 21.04.2017 toimetas arve nr 6960 alusel, 5) 30.07.2017 toimetas arve nr 4069 alusel, 6) 19.08.2017 toimetas arve nr 4107 alusel, 7) 18.09.2017 toimetas arve nr 4136 alusel, 8) 07.11.2017 toimetas arve nr 4161 alusel, 9) 20.12.2017 toimetas arve nr 4176 alusel, 10) korraldas 01.02.2018 Eestis registreeritud äriühingu Y OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4181 25 kg suitsuta püssirohu omandamise ja Soomest Eestisse toimetamise ning 11) 04.04.2018 toimetas arvete nr 4199 ja 4200 alusel. Maakohus mõistis X kogu ulatuses õigeks ja kuna juriidilise isiku vastutus on derivatiivne, siis sellest tulenevalt ka juriidilise isiku. 11

1. Mis puudutab osategusid 1-9, siis maakohtu otsuse p-des 1-14 esitatud ammendava tõendite analüüsi tulemusena jõudis maakohus (p 15) järeldusele, et süüdistuses X-le tehtud etteheide, nagu oleks X neil juhtudel märgitu isiklikult mootorsõidukis reisiparvlaevadega Eestisse toimetanud, ei leidnud kinnitust. Kohus luges tuvastatuks, et neil juhtudel leidis X soetatud suitsuta püssirohu Soomest Eestisse toimetamiseks vedaja. Kohus leidis ka, et ei ole võimalik tuvastada, millisel kuupäeval täpselt ja millise laevaga täpselt see suitsuta püssirohi X organiseeritud vedajate veokitega Soomest Eestisse toodi. Otsuse p-des 38-40 on maakohus jälgitavalt argumenteerinud, miks ta leiab, et neil juhtudel ei ole kuriteo toimepanemine süüdistuses kirjeldatud viisil tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
2. Apellatsiooni p-dest 13-21 saab järeldada, et prokurör ei ole kohtuga siin nõus. Siiski tuleb tõdeda, et ka apellatsioonist ei nähtu üheseltmõistetavat prokuratuuri seisukohta selles osas, kuidas siis nimetatud juhtudel 20.12.2016 – 20.12.2017 paiskelõhkeaine Eestisse jõudis. Ühest küljest väidab ta, et tõendid ei tõenda vedu kolmandate isikute/kullerite poolt, teisalt aga ei nimeta apellatsioon, milliste konkreetsete tõenditega on siis tõendatud, et vedajaks oli süüdistuses nimetatud ajal ja kohtades just X. Ometi pole tegemist tähtsusetu asjaoluga, vaid süüdistusest nähtuvalt olulise tehioluga. Ka on prokuröri argumentatsioon selles küsimuses, kuidas on ümber lükatud veo toimumine kullerite abil, vastuoluline. Apellant nimelt põhistab oma seisukohta eeskätt sellega, et vedu mistahes loas märkimata isikute poolt oleks olnud ebaseaduslik (apellatsiooni p 16) ja kuna relvaseaduse kohaselt on relva ja laskemoona posti teel saatmine keelatud, siis „järelikult juhul kui kullerid tõid poodi midagi, polnud see ei laskemoon ega kuritegu“ (p 17). Selline argumenteerimisviis – et kui miski on seadusega keelatud, siis seda pole toimunud – on arusaamatu. See suhtumine ei korreleeru teadaolevate tõendamisprintsiipidega ja kriminaalmenetluses oleks see ka võimatu: teadupoolest tuleb siin tõendada just nimelt seadusega vastuolus olevaid tegusid, mis tähendab, et ei saa lähtuda eeldusest, et need on võimatud.
3. Ringkonnakohus ei leia ilmseid vigu maakohtu arutluskäigus, mille tuumaks on tuginemine selles küsimuses X ütlustele. Kohus on p-des 7-16 käsitlenud tema ütlusi põhjalikult ja toonud esile ka tõendid ja asjaolud, mis nende usaldusväärsust kinnitavad – sh vedajate värbamise ja nende andmete mitte säilimise osas. Võib tõesti küsida, kui usutav on, et X mitte ühtegi värvatud vedajat ei mäleta, aga sellest kahtlusest ei saa automaatselt tuletada, et neid vedajaid ei olnud. Nii vedajate hankimise asjaolusid kui ka seda, kuidas kujunes nii, et ta nende nimesid nüüd hiljem enam ei teadnud, selgitas süüdistatav ülekuulamisel (IV kd, tl 8-8p) piisavalt loogiliselt ja usutavalt.
4. Prokurör leiab: „Kui nõustuda X sündmuse versiooniga, tuleb möönda, et kümme erinevat ADR luba omavat autojuhti, riskides oma litsentside ja muu vastutusega, võtsid endale üle riigipiiri toimetada märkimisväärses koguses püssirohu ilma, et neile oleks veoluba kaasa antud. Apellant peab sellist asjaolu kümnel erineval isikul korraga eksisteerimise tõenäosust kaduvväikseks ja eluliselt mitteusutavaks.“ Samas ei ole prokurör siin osundanud, millele ta tugineb, väites, et need vedajad olid kõik ilmtingimata kümme erinevat. Ringkonnakohtul on ainuüksi sellise prokuröri väite alusel võimatu nõustuda, et süüdistatava ütlused sellest, et ta leidis spetsiifilise vedaja sadamast, loaga ehk nn ADR-litsentsiga rekkajuhtide seast. Apellant ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid, mis võimaldaks kummutada tõsikindlalt tõenäosust, et sadamas seisvatel ja Eestisse sõitma hakkavate veokijuhtide seas on tavaliselt leida ADRlitsentsiga juhte. Ringkonnakohtule ei ole teada, mis on sellises spetsiifilises olukorras eluliselt usutav ja mis mitte usutav ning lihtsalt prokuröri sõna peale süüdimõistvat otsust rajada ei saa.
5. Kui prokurör väidab, et süüdistatava kaitseversiooni pole tehtud kontrollitavaks, siis ei selgita ta samas, millele tugineb tema enda esitatud elulise usutavuse vastuväide. Ometi oleks saanud seda, kas ja kui tõenäoline selliste juhtide sadamast leidmine on, kontrollida. Apellatsioonis ei väideta, et süüdistatav oleks olnud oma kaitseversioonis menetluse jooksul 12 ebajärjekindel. Ristküsitlusel ei ole prokurör näiteks viidanud vastuoludele varasemate ütlustega. Ka sel põhjusel leiab ringkonnakohus, et siin ei saa rääkida täiesti kontrollimatust ja eluliselt kindlasti ebausutavast kaitseversioonist. Ka ei ole alust liiga kergekäeliselt asuda positsioonile, et (mistahes kehtivate süüteokaristusteta) X oli vaidlusaluse püssirohu vedamisega seotud lubade osas teadlikult hoolimatu või lausa teadlikult seadusi ignoreeriv. Pole ju vaidlust olnud, et näiteks padrunite sisseveoks vajalik luba oli seotud äriühingul olemas ning ka veoluba, mis oleks praegusel juhul probleemi välistanud, oli varem olemas olnud. Prokurör pole väitnud, et selle väljastamisest oleks hiljem keeldutud, mis võiks viidata sellele, et X on millalgi näidanud end pahausksena ja reegleid eirava isikuna. Samuti toetab pigem just süüdistatava usaldusväärsuse jaatamist järgmine apellandi enda väide: „Soomes aastaid ettevõtjana tegutsenud X oli kindlasti võimeline korraldama kõikide kaupade, kaasa arvatud püssirohu, hoidmist ohutult ja kaitstult.“ Tekib küsimus, et kui isegi prokuröri arvates oli X võimeline kindlasti korraldama püssirohu hoidmist ohutult, siis miks ei peaks ka antud juhul eeldama, et tema, kes ta siiski oli üritanud õiguslikult keerukas valdkonnas legitiimselt tegutseda, ei üritanud ka neil juhtudel püssirohtu just ohutult vedada ehk siis leidis ADRlitsentsiga juhid (see, kas viimased ka transporditava deklareerisid, on omaette küsimus).
6. Eelnevast lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et pole tõendatud, et X ise toimetas Eestisse osategudes 1-9 mainitud püssirohtu. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks laiendada süüdistuses kasutatud sõna „toimetas“ tähendust, hõlmates sellesse ka teisi veokijuhte kasutava Eestisse toimetamise, seda enam, et süüdistuse
7. osateo puhul on sellist käitumisviisi eristatud sõnaselgelt „korraldamisena“. Toimetamist tuleb käsitleda isikliku toimetamisena, nagu seda on teinud ka maakohus ning sellist mõiste sisustamist ei ole prokurör ka vaidlustanud. Seejuures, kuigi KarS § 414 nägi ette ja näeb siiani ette osateo „valdamine“, ei ole seda sõna süüdistuses kasutatud, kuigi võiks eeldada, et juhul kui süüdistaja oleks veendunud, et X sõitis ise koos püssirohuga Eestisse, siis ta seda ka valdas.
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka hinnangu osas püssirohu Eestisse toimetamise „korraldamisele“, nii nagu on süüdistuses sõnastatud osategu 10 puudutav etteheide (maakohtu otsuse p-d 39-40). Ringkonnakohus nõustub maakohtu esitatud argumentidel, et süüdistus on selles osas konkretiseerimata ega võimalda korraldava tegevuse sisu kontrollida ega süüdistatavale omistada. Enamgi veel, kohtukolleegium ei sedasta apellatsioonis, süüdistuses ega mujal asjas, millistele õigusaktidele ja argumentidele tuginedes saab pidada ebaseaduslikuks käitlemiseks „(mh suures koguses) paisklõhkeaine Eestisse toimetamise korraldamist“. Nii 01.02.2018 kui ka praegu kehtiv KarS § 414 lg 1 näeb ette, et kriminaalkorras on karistatav „lõhkeaine ebaseaduslik valmistamine, valdamine, soetamine, üleandmine, turustamine või muu ebaseaduslik käitlemine.“ Nagu prokurör on menetluse vältel ka korduvalt teadvustanud, on tegemist blanketse õigusnormiga, st selleks, et jaatada konkreetse tegevuse ebaseaduslikkust selle sätte tähenduses, peab tuvastama, et see konkreetne tegevus, mida ette heidetakse, on õiguslikus tähenduses mingi lõhkeaine käitlemise viis, millele on seadusega kehtestatud mingid nõuded. Seega tuleb sellises blanketses süüdistuses ära näidata, milliseid konkreetseid nõudeid selle teoga eirati. Süüdistusest ei ilmne ühtegi viidatud normi, mis oleks spetsiifiliselt lõhkeaine Eestisse toimetamise korraldamisele kehtestatud ja sellistele normidele pole viidatud ka apellatsioonis, kui sellist tegevusviisi saaks üldse eraldivõetuna jaatada. Iseenesest pole kohtupraktikas sugugi välistatud, et sõltuvalt asjaoludest võib mingi piirangutele alluva eseme/aine Eestisse toimetamine olla kuritegu ka siis, kui isik ise pole vahetu vedaja/valdaja, kuid sel juhul tuleb seda süüdistuses siiski vastavalt konkretiseerida (vrd RKKKo nr 3-1-1-7-14, p 8). Kuna aga tegelikult ei ole apellant 01.02.2018.a osateos õigeksmõistmise osas ühtegi sisulist vastuargumenti esitanud ega maakohtu argumente kummutada üritanud, puudub vajadus sellel süüdistuse punktil pikemalt peatuda. 13
9. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldustega
10. osateo ehk 04.04.2018 sündmuse osas. Kesksel kohal on siin eeskätt maakohtu põhistused selle kohta, miks ei ole 35 kg suitsuta püssirohu vedamine antud juhul suures koguses käitlemine KarS § 414 lg 2 p 2 tähenduses. Apellandi arvates (apellatsiooni p 22) „ei nähtu kohtuotsusest piisava selgusega, millist tähendust omab maakohtu jaoks asjaolu, kas tegemist oli ADR klassifikatsiooni kohaselt lastiga, mille klassifikaator on 1.3C või 1.4“. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub selle asjaolu tähtsus maakohtu jaoks lahendist siiski selgelt, sest justnimelt sellele erisusele ongi ta ju toetanud oma põhjendused, miks pole antud juhul tegu suures koguses lõhkematerjaliga. Maakohus peatub sellel üksikasjalikult otsuse p-s 41, tuginedes seejuures faktile, mida prokurör ka ei vaidlusta: 04.04.2018 oli X-l Toyotas suitsuta püssirohi märgistatud klassifikatsioonikoodiga 1.4C.
11. Süüdistuses on märgitud: „suitsuta püssirohi kuulub allklassi 1.3C (ADR Lisa A, tabel A, veerg 0161).“ Samas sedastab ringkonnakohus süüdistuses viidatud tabeliga tutvudes, et suitsuta püssirohi, mis on tõesti märgitud reas 0161 (mitte veerus), on ka ridades 0160 ja 0509, millest esimeses nimetatakse klassifikaatoriga 1.1C suitsuta püssirohtu ja teises klassifikaatoriga 1.4C suitsuta püssirohtu. Millele tuginedes on prokuratuur seisukohal, et tegelikult oli antud juhul tegu justnimelt 1.3C suitsuta püssirohuga, ei selgu süüdistusest ega apellatsioonist ja sellele ei saa jälile ka toimikuga tutvudes. Kohtuistungil on X väitnud ülekuulamisel korduvalt, et 04.04.2018 oli tegemist 1.4C kategooria suitsuta püssirohuga, millena see oli ka märgistatud (IV kd, lk 12, 16). Seda väidet ümber lükkavaid tõendeid pole esitatud.
12. Jääb arusaamatuks apellandi märkus, et „Kohtulikul arutamisel ei ole arutatud küsimust, miks, kelle poolt ja millise eesmärgiga märgistati pappkaste märgisega 1.4C.“ Kohus on piisavalt selgelt toonud esile erisused, mis puudutavad mh klassifikaatoriga 1.4C lõhkeaine vähest ohtlikkust (väiksemat kui 1.3 puhul). Kuigi alates 01.07.2018 saab relvaseaduse muudatuste tõttu lõhkematerjali suurt kogust RelvS § 862 lg 6 abil vahest mingil määral paremini sisustada, siis 04.04.2018 ei olnud sedagi sätet. Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on järjekindlalt leitud, et lõhkeaine suurt kogust tuleb sisustada määratlemata õigusmõistena, lähtudes konkreetse lõhkeaine füüsikalistest omadustest ja üldisest ohtlikkusest, pidades silmas nt lõhkematerjali allklassi, käitlemisel tekkida võiva õnnetuse laadi ja tagajärje raskust ning toimepanija poolt lõhkeainega ümberkäimise üldohtlikkuse määra (RKKK 3-1-1-103-04 p 13; KarS kommenteeritud väljaanne

§ 47

väärteokoosseisu, ning kohaldamisele kuuluks väärteokoosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse. Nimetatud väärtegu on aga aegunud, mistõttu menetlus tuleb lõpetada. (Sellele maakohtu järeldusele, et KarS § 416 ei ole praegusel juhul kohaldatav, ei ole apellant vastu vaielnud, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda eraldi käsitleda). Kohtu hinnangul on X toonud Soomest Eestisse suitsuta püssirohtu ühel korral ehk 04.04.2018 ja seda olukorras, kus tema toimepandud tegu on paralleelselt karistatav kahe samasisulise süüteokoosseisu järgi. Apellant on leidnud, et

§ 47

lg 1 väärteokoosseis poleks antud juhul kohaldatav, sest see kohaldub vaid isikutele, kellel lõhkematerjali käitlemise luba on olemas või see luba on nõutav. Miks apellant nii arvab, jääb 15 selguseta. Apellant väidab, et tema järeldus johtub süstemaatilisest tõlgendamisest, aga mida ja mil moel on täpselt tõlgendatud, ei ole aru saada.

§ 47

lg 1 näeb mh ette väärteovastutuse lõhkematerjali veoloata või kooskõlastuseta Eestisse toomise eest ning just seda prokuratuur sedapuhku sisuliselt X-le ette heitis (suur kogus kui kvalifitseeriv tunnus langes ära; ohtu paljude inimeste elule või tervisele süüteo toimepanemise ajal kvalifitseeriva tunnusena ette polnud nähtud). Apellatsioonist (täpsemalt selle p-dest 6-12) ei ole võimalik tuletada argumente, mis suudaks maakohtu järeldused kummutada.

1. Viimaks meenutab ringkonnakohus (lisaks juba ülal viidatud määratletuse nõudele), et KrMS § 7 lg 3 näeb ette, et kriminaalmenetluses tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Olukorras, kus prokurör on kohtumenetluse käigus korrigeerinud süüdistust õigusliku hinnangu osas mitmel korral (ringkonnakohus sedastab 3 sellist juhtumit, millele viitab ka maakohus) ning süüdistuse vettpidavas on pandud sõltuma vähemalt kuue (sh siseriikliku kui ka rahvusvahelise) akti omavahelisest ristkohaldatavusest, tekib küsimus, et kui nö tippjuristist prokurör ei suuda mitme aasta jooksul olukorrale ühest õiguslikku hinnangut anda, siis kas peaks seda ootama mittejuristist süüdistatavalt. Teo keelatus ja karistatavus on relvade kui suurema ohu allikate käitlemist puudutavas seaduses väljendatud nii vastuoluliselt, et külgneb õigusselgusetusega. Kohtule on mõistetav, et seadust rakendav prokuratuur soovib tagada süüdistuse esitamisega kaudselt ühiskonna ohutust, aga seda tehes tuleb silmas pidada, et süütegu omistada saab üksnes siis, kui karistusnormid on konkreetsed ja üheselt arusaadavad.
2. Kuna X süü on välistatud, siis tulenevalt KarS §-st 14 ei ole võimalik jaatada ka asjaomase juriidilise isiku süüd, mistõttu ringkonnakohus ei peatu sellel süüdistusel pikemalt. Samuti, kuna eeltoodud asjaoludel ei oleks X niikuinii võimalik süüdi mõista, pole vajalik peatuda enam muudel apellatsioonis esitatud tähelepanekutel, kuna need ei oma lõpplahendi seisukohalt tähtsust.
3. Niisiis ei tekita apellatsioon kahtlust maakohtu õigeksmõistva otsuse õigsuses. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud
4. Süüdistatavate Y OÜ (pankrotis) ja X kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu esitas taotluse jätta kaitsealuste kulud valitud kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, 1-198262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Samad argumendid on asjakohased ka siis, kui kaitsja on koostanud prokuröri apellatsioonile vastuse.
5. Kaitsja põhjendab taotlust 9 tunni tööga, millest tund oli kohtuistung ning ülejäänu prokuröri apellatsiooniga tutvumine, apellatsioonile kirjalike seisukohtade kujundamine ja kohtuistungiks ettevalmistamine. Arvestades tunnitasuna 110 eurot ja lisanduvat käibemaksu 20 %, taotleb kaitsja kokku 1188 euro menetluskulu hüvitamist. Kaitsja on lisanud arve Q OÜle, maksetähtajaga 16.09.2021, taotledes kulude hüvitamist nimetatud äriühingule. Kohtupraktika ei välista, et riik täidab menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks saab taotluse esitada hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja (vt RKKKo 1-17-7111/81, p 25; RKKKm 1-14-5339/95p 16). Käesoleval 16 juhul sai kohtuistungil sedastada, et mõlemad süüdistatavad ühinesid kaitsja taotlusega. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks. Tunnihind on kohtupraktika kohaselt aktsepteeritav ja pigem madal, toimingud ise vajalikud ja seadusekohased. Arvestades kriminaalasjas olevat vaidlust ja apellatsiooni ei saa pidada töötundide hulka ebamõistlikuks.
6. Kuna ringkonnakohus teeb prokuratuuri apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 2 kohaselt menetluskulud riigi kanda.
7. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
8. juuni
9. a otsuse süüdistatavate õigeksmõistmises muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 17