Obsah (6)

§ 159§ 82§ 115§ 127§ 128§ 113

Tsiviilasi nr 2-21-109818 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2021. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-10981

) § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

1. Kohus leiab, et hageja esitatud fotode ning hageja ja KÜ Tammsaare tee 69 vahel sõlmitud lepinguga on tõendatud, et sõiduk numbrimärgiga XXXoli 12.04.2018 pargitud hageja opereeritavale Tammsaare tee 69 KÜ parkimisalale parkimistingimusi rikkudes. Parkimistingimuste kohaselt oli parkimine lubatud üksnes sellekohase kirjaliku loa olemasolul, mis pidi olema eksponeeritud nähtaval kohal – armatuurlaual. Sõidukil numbrimärgiga XXXparkimisluba eksponeeritud ei olnud. Parkimistingimuste kohaselt oli parklakorraldajal õigus määrata sõidukijuhile leppetrahv kuni 35 eurot.
2. Kohus leiab, et sõiduki parklasse sisenemisega saab lugeda sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks lepingu, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustes. Esitatud fotodega on tõendatud, et parkimistingimused olid näidatud infotahvlil parklas. Lisaks infotahvlile oli paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis andsid parklaalale sisse sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla omanik kehtestab tingimused seal parkimiseks. Parkimistingimuste kohaselt sõiduki sisenemisel parklasse loetakse, et sõidukijuhi ja parklakorraldaja vahel on sõlmitud leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud korras. Sõidukijuhile pidid olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja sõidukijuhil oli võimalik parkimistingimustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks parkimise näol.
3. Riigikohus on leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto omaniku/vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omaniku/vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31).
4. Vaidlus puudub selles, et kostja oli leppetrahvinõude vormistamise ajal sõiduki omanik/vastutav kasutaja. Kostja väitel on sõidukil mitu kasutajat ja kostja on lubanud kasutada 3 oma autot sõpradel ja lähikondsetel ning tänaseks ei ole enam võimalik tuvastada, kes kasutas sõidukit hagiavalduses nimetatud hetkel. Kuna kostja ei ole tõendanud, et sõiduk oli parkimise ajal muu isiku kasutuses, tuleb parkimislepingu pooleks lugeda kostjat. 12.

§ 159

lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kohus leiab, hageja esitatud fotodega on tõendatud, et leppetrahvikviitung oli pandud kohe pärast rikkumise tuvastamist kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. 13. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 kohaselt kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on selgitanud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks. Tahteavalduse edastamise viisi ei muuda ebamõistlikuks asjaolu, et hagejale oli teada sõiduki vastutava kasutaja isik ja tema kontaktandmed (vt Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 217-117146, p-d 12 ja 13). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja valis leppetrahvinõuetest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõuetest

§ 159lg 2 järgi mõistliku aja jooksul. 14. Ts

ÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest.

§ 82lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Ts

ÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses.

1. Hageja esitas kostjale leppetrahvinõude 12.04.2018, mille maksetähtaeg oli 14 päeva. Seega leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks 27.04.
2. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 08.04.2021, s.o enne nõude aegumist. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega nõude aegumine peatus. Seega ei ole hageja leppetrahvi nõue aegunud.
3. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et põhjendatud ja tuleb rahuldada. hageja leppetrahvi nõue summas 35 eurot on 17.

§ 115

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

§ 127

lg 1 näeb ette, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. 4 18. Hageja on tasunud Maanteeametile andmete saamiseks sõiduki omaniku või vastutava kasutaja koha 1 eurot. Kohus leiab, et ka hageja võla sissenõudmiskulude nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 19.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja leppetrahvi nõue muutus sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest viivist alates 27.04.2018.

§ 113

lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (s.o 8% aastas). Alates 27.04.2018 kuni 09.05.2021 on sissenõutavaks muutunu viivis summas 8,50 eurot. Alates hagiavalduse esitamisest mõistab kohus välja viivise protsendina põhinõudest kuni võlgnevuse tasumiseni. 20. Arvestades hagi rahuldamist, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 75 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5