Obsah (7)

§ 385§ 199§ 211§ 68§ 71§ 200§ 208

1-22-23 KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium 15. veebruar 2022, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-23 (21210000040) Kohtunik St

§ 385p 11). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kriminaalasjas nr 21210000040 alustati 2. augustil 2021 Kar

S § 291 lg 1 ja KarS § 117 lg 1 tunnustel menetlust seoses sellega, et

1. augustil 2021 kasutas politseiametnik C teenistusülesannete täitmisel tulirelva, millega põhjustas Y surma. Kriminaalmenetluses tuvastati järgmised asjaolud:
2. augustil 2021 kell 21:53 teatati Häirekeskusele, et XXX sõitis purjus mees autoga kraavi, mille järel muutus ta agressiivseks ning hakkas teisi rusikate ja puukaikaga peksma. juba 6 minutit hiljem sai politsei palve kiiremini reageerida. Kell 22:06 teatati vajadusest saata XXX külla kiirabi, kuna kahel isikul olid visuaalselt tuvastatud tervisekahjustused. Väljakutset saadeti lahendama politseiametnikud D ja C. Kui politseiametnikud tegi XXX talu hoovis Y-le ettepaneku puhuda alkomeetrisse, Y keeldus ja muutus agressiivseks. Ta ei allunud korraldustele, ähvardades politseiametnikke esialgu prussiga, seejärel aga väiksema kaikaga. Konflikti käigus liikus Y maja esisele teele. Seal ründas ta esmalt C, kel õnnestus värava taha taganedes lööki vältida . Seejärel ründas Y sõiduteel olevat D. Kui D taganes kukkus, hakkas Y teda kahte kätte võetud kaikaga peksma. Selle ründe peatamiseks kasutas C tulirelva, tulistades Y pihta kuni too kukkus. Y suri saadud vigastustesse sündmuskohal. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus 1 1-22-23
3. Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo Lääne sisekontrollitalituse eriasjade uurija koostas
4. oktoobril 2021 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, millele
5. oktoobril 2021 andis nõusoleku Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör. Menetlus lõpetati

§ 199lg 1 p 1 alusel.

Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et

1. augustil 2021 graafikujärgsesse teenistusse asudes, võtsid patrullpolitseinikud D ja C varustusena kaasa neile mõlemale väljastatud tulirelvad: püstolid koos tagavarasalvega, gaasirelva (pisargaasi), taskulambi, teleskoopnuia, käerauad ning tugirelva. Elektrišokirelva teenistuses kaasas ei olnud. Kogutud tõenditest nähtub, et patrullpolitseinikud reageerisid saadud infole eesmärgiga võimaliku süüteo (mootorsõiduki joobes juhtimine, avaliku korra rikkumine ja kehaline väärkohtlemine) asjaolud välja selgitada, sh kontrollida alkoholijoovet. Toimepandud süütegude menetlemisel ründas Y politseinikke. patrullpolitseinik D sai tervisekahjustusi: tal tuvastati kaks vigastust pea piirkonnas, vasakul õlavarrel nahaalune verevalum ja parema käe küünarliigesel põrutushaav. Politseinike vastu suunatud rünnaku käigus hukkus ka ründaja, Y. Ekspertiisiakti kohaselt tuvastati tal välisvaatlusel 4 laskevigastust: kolm vasakus käes ja üks seljal vasaku abaluu alumises nurgas. Ekspertarvamuse kohaselt oli Y kehaasend vigastuste tekitamise ajal ruumis ja ajas muutuv. Kogutud tõenditest nähtub, et kui patrullpolitseinik D oli maha kukkunud, polnud tal võimalik ennast Y rünnakute eest kaitsta. Y peksis maaslamajat jõuliselt ning teadlikult puukaikaga pähe, mis on inimese elutähtis piirkond, tabades ka D käsivart. Y suhtes tuli rakendada sundi eesmärgiga muuta ta ründamisvõimetuks. D ründamise väline teopilt viitab Y tahtlusele ohustada teise isiku elu või tema kehalist puutumatust. Kuivõrd politseiniku elu oli sattunud ohtu, ei pidanud C ründe efektiivse lahendamise põhimõtte järgi ootama ohu lõplikku realiseerumist, vaid võis hakata tegutsema. C sooritas tulirelvast lasu Y suunas, mil viimane ründas agressiivselt D. KorS § 78 lg 4 järgi ei ole ametnikel vahetu kõrgendatud ohu olukorras tulirelva kasutamise eest hoiatamise kohustust. Samas hoiatati Y korduvalt. C-l oli õigus kasutada Y suhtes tulirelva, kuna peapiirkond on inimesel elutähtis piirkond ning seda piirkonda tugevasti ja korduvalt kõva esemega pekstes võib tagajärjeks olla surm (1-10-17278). Kui füüsiline rünne muutub eluohtlikuks, on proportsionaalne äärmise abinõuna, kui teisiti ei ole võimalik elu päästa, kasutada tulirelva. Proportsinaalsuse nõue ei kohusta kasutama ebakindlat vahendit. Sundi rakendatakse kuni isik on selgelt ja arusaadavalt ex ante näidanud, et on vastupanust loobunud. Ründe tõttu oli õigushüve saanud juba kahjustada ja toimuvad sündmused võinuks seda edasi kahjustada. Kui C kasutas uuesti Y suhtes relva, rünne D vastu kestis. Kolmanda löögi D suunas peatas C tegevus, kes ründe lõpetamiseks, kasutades Y suhtes teenistusrelva, tegi kolm lasku, s.o hetkeni kuni Y kukkus maha. Kogutud tõendid kinnitavad, et gaasirelva efektiivne kasutamine (näo piirkonda tabamine) olnuks äärmiselt keeruline. Gaasirelva mõju avaldub efektiivsel tabamisel alles 20-30 sekundi möödumisel, mis ei olnud ründe intensiivsust arvesse võttes otstarbekas. Ründaja oli nähtavalt 2 1-22-23 joobeseisundis, mis pärsib gaasirelva efektiivsust veelgi. Füüsilise jõu ja teleskoopnuia kasutamine ei oleks olnud efektiivne ega taganuks ametnike endi ohutust. C kaalus Y pikali jooksmist, kuid see oleks võinud kaasa tuua olukorra, kus ohtu võinuks sattuda mõlemad ametnikud. Maha kukkunud ja tegutsemisvõimetul politseinikul oli Y poolses käes temalt sel hetkel lihtsalt ära võetav teenistuspüstol. C-l polnud D ründamise hetkel valikuvõimalust. Ainsaks ründe tõrjumiseks sobivaks vahendiks oli tulirelv ja vähem kahjustavaid kaitsevahendeid käepärast ei olnud. Pärast esimest lasku rünnak D suunas jätkus ning pärast kolme järgmist lasku Y kukkus, misjärel lõpetas C kohaselt tulistamise. C-l tuli reageerida ründele väga kiiresti ja puudus võimalus iga tehtud lasu järel veenduda, kas Y sai pihta ja lõpetab maas lamava kolleegi ründamise. Öisest ajast tingitud piiratud nähtavuse tõttu poleks kuulitabamused olnud koheselt visuaalselt nähtavad. Samas esines reaalne oht, et iga järgmine peapiirkonda tabav löök võib tuua endaga kaasa D-le täiendavate, sh ka võimalike surmaga lõppevate, tervisekahjustuste tekkimise. Ei saanud eeldada, et patrullpolitseinik oleks tulistanud Y jalgade piirkonda, kus maas lamas D. Sündmustele ex ante tervikhinnangut andes saab väita, et C kasutas valitud kaitsevahendit Y vähem kahjustaval moel. Valitud kaitsevahend oli tuvastamist leidnud ründeolukorras säästvaim. Y hukkumine sündmuskohal oli teise õigushüve kaitsega kaasnev kahetsusväärne tagajärg, kuivõrd surmava lasu sooritamine ja sellega elu võtmine ei olnud C eesmärk. Vastavalt politseitöö praktikale, mis näeb ette kõrgendatud ohtu põhjustanud ründaja suhtes käeraudade kasutamise (KorS § 79 lg 1 p 1 ja 3), tehti seda pärast rünnaku lõpetamist. Käerauad võeti koheselt esmaabi andmiseks maha, kui politseiametnikud olid veendunud, et ründaja enam vastupanu ei osuta ega šokiseisundist tulenevalt esmaabi osutamist ei takista. Politseiametnikud täitsid KorS §-st 77 tulenevat esmaabi andmise kohustust ning viivitamata teavitati ka Häirekeskust. PS § 16 ls 3 keelab meelevaldse elu võtmise. Elu võtmine võib aga osutuda õiguspäraseks, kui tegemist on mingi muu olulise õigushüve kaitsega. Jõu kasutamine võib olla õigustatud ja õiguspärane teiste inimeste kaitseks õigusvastase vägivalla eest. Elule potentsiaalselt ohtliku jõu kasutamist reguleerib teiste hulgas korrakaitseseadus. Arutataval juhul on tuvastatud, et relva kasutamine Y suhtes oli õiguspärane ning isikuvastase süüteokoosseisu objektiivsed tunnused puuduvad. Kaebus Politsei- ja Piirivalveameti määruse peale
2. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustas Riigiprokuratuuris X esindaja Aire Põder, taotledes kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebuse esitaja leidis, et kohtueelne menetleja ei ole tulenevalt

§ 211

lg 1 ja 2 sätetest kohtueelses menetluses igakülgselt ja objektiivselt kogunud tõendusteavet. Kohtueelses menetluses on tõendeid kogutud valikuliselt ja kogutud tõendite pinnalt on jõutud ebaõigetele järeldustele. Seetõttu on kohtueelses menetluses rikutud

§ 211sätteid.

3 1-22-23 Ülekuulatud politseiametnike ütlused ei ole omavahel kooskõlas, need on vastuolulised ning ei ühti sündmust jäädvustanud videosalvestustega. Ei ole püütud välja selgitada, miks andsid patrullpolitseiametnikud ütlusi, mis ei ole kooskõlas tegelikkuses toimunu ning muude tõenditega. Ei ole välja selgitatud, kas tulirelvade väljavõtmine ning Y sihtimine tulirelvaga olukorras, kus patrullpolitseinikest 20 m kaugusel olev Y haaras lauavirnast laua, oli õiguspärane. Ka ei ole tuvastatud, kas ja millise ajahetkeni ning kas üldse olid politseiametnikud õigustatud tulirelva kasutama. C eskaleeris sündmuste käiku, ähvadades Y mahalaskmisega. Kohtueelse menetluse raames ei ole tuvastatud C asukohta ajal, kui ta Y pihta tulistas. Asitõendi vaatlusprotokollist, milles on vaadeldud C ja D vormikaamera ning patrullsõiduki pardakaamera salvestusi ja heliks C vormikaamera heli, on teadlikult välja jäetud fotod ajahetkest, mil C sooritas 3 järjestikust lasku tulirelvast Y pihta. Samas, tutvudes videosalvestustega, on selgelt tuvastatav, kus asus C Y suhtes 3 lasu sooritamisel. C asukoht on tähtis, et hinnata tema turvataktikalise käitumise õiguspärasust ning tema poolt hädakaitse piiride ületamise võimalikkust. Y ründas D puidust varrega, mida kasutatakse reha, kõpla, labida, hangu vms aiatööriista varrena. Kohtueelses menetluses on aga menetleja ja patrullpolitseiametnikud nimetanud teivast/vart prussiks. Tegemist on liialdusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et relvana kasutatava muu esemena saab mõista spetsiaalselt kehavigastuste tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset ning teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Teivas, millega Y ründas ja lõi D, ei kujutanud endast ohtu elule ja tervisele. Teivas on läbimõõdult nii peenike, et kellegi/millegi pihta täie jõuga löömisel see murdub. Kriminaalmenetluse kohtueelses menetluses on kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et Y käes olnud vars ei kujutanud endast ohtu isikute elule ja tervisele. Kohtueelne menetleja ei ole püüdnud tuvastada ega analüüsida C tegevuse õiguspärasust, sh Y korduvat ähvardamist mahalaskmisega ega hinnangu andmist puidust varre ohtlikkusele isikute elule ja tervisele. Kohtueelne menetleja ei ole esitanud C-le ülekuulamisel küsimusi eelnimetatud ähvarduste osas. Samuti ei ole püütud välja selgitada C tegevuses KarS § 16 ja § 28 tunnuseid. C karjus korduvalt Y-le „Ma lasen su maha!“ ning küsis „Kas sa tahad surma saada?“ Ta tegigi enda öeldu teoks ehk tulistas korduvalt Y, mille tulemusel too suri. Provotseeritud ründe korral kaitsetahe ja hädakaitse puudub. On rünne esile kutsutud õiguspärase, kuid eetiliselt taunitava käitumisega ning puudub ründe provotseerimise eesmärk, või ettevaatamatu teoga, rakendub kolme astme teooria ning tuleb kontrollida hädakaitsepiiride ületamist KarS § 28 lg 2 järgi (RKKK 3-1-1-111-04 p 12; 3-1-1-26-11 p 16). Kasutades Y suhtes tulirelva, ületas patrullpolitseinik C hädakaitse piire. Säästvaim vahend Y ründe tõkestamiseks oleks olnud Y pikali jooksmine või teleskoopnuia kasutamine. C on 15. oktoobril 2021 üle kuulatud tunnistajana. Tunnistaja C ülekuulamise protokollist nähtuvad õigused ja kohustused ei ole kooskõlas

§ 68sätestatud tunnistaja ülekuulamise 4 1-22-23 sätetega.

C tunnistajana ülekuulamise protokoll ei vasta Riigi peaprokuröri 17. detsembri 2016 juhise nr RP-1-2/16/3 lisale nr 75 „Tunnistaja ülekuulamise protokoll“. Kohtueelse menetleja poolt on seega rikutud kohtueelse menetluse menetlusnorme, millega ei ole tunnistajale tutvustatud tema seadusega ettenähtud õigusi ning kohustusi. Samuti ei ole C enne ülekuulamist hoiatatud ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta ei ole võetud ka isikult allkirja. C ei ole arutatavas kriminaalasjas tunnistaja, vaid teda tuleb käsitada kahtlustatavana. C ülekuulamine tuleb vormistada menetlusnorme rikkumata. Kaebajale ei ole mõistetav, miks ei kuulatud C üle vahetult peale sündmust, vaid alles 2,5 kuud hiljem. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on teadlikult esitatud valeväiteid, mistõttu on jõutud ebaõigetele järeldustele, et arutatavas kriminaalasjas puudub kriminaalmenetluse alus ning kriminaalmenetlus tuleb lõpetada

§ 199lg 1 p 1 ja § 200 alusel.

Videosalvestustega tutvudes on võimalik tuvastada, et peale patrullpolitseiametnik C poolt kell 22:15:08 Y pihta sooritatud 3 lasku, kukkus Y teeservale pikali. Koheselt panid C ja D juba maas lamavale ning kontaktivõimetule ehk mitte kellelegi ohtu kujutavale Y-le peale käerauad (kell 22:15:55). Käerauad võeti Y-lt maha alles kell 22:22:

1. Y-l, kes ei kujutanud enam kellelegi ohtu, olid käerauad peal 7 minutit. Südamemassaaži tegemisega alustasid politseiametnikud alles kell 22:24:
2. Seega ei osutatud Y-le esmaabi ega teostatud südamemassaaži 9 minuti vältel. KorS § 77 kohaselt kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, on korrakaitseorgan kohustatud tagama isikule esimesel võimalusel esmaabi andmise ning vajaduse korral kiirabi kutsumise. Politseiametnikud ei asunud andma Y-le esimesel võimalusel esmaabi ega võtnud temalt koheselt käeraudu maha, kui tuvastasid, et isik ei ole ohtlik ning tal on lasuvigastused. Sündmuskohale saabunud patrullsõiduki pardakaamera salvestuses on nähtav, et patrullpolitseinik D kukkus sõiduteele, kui ta oli taganedes komistanud ning tema paremas käes olevast teenistusrelvast toimus lask. Y liikus D juurde ning seisis D-st vasakul. D ei olnud kontaktivõimetu, vaid püüdis end kaitsta Y löökide eest, keerates end seljalt küljele ning asetades käed pea ette löökide tõrjumiseks. Kaebajale ei ole teada, kas Sisekontrollibüroo on 01.08.2021 toimunud sündmuste osas algatanud distsiplinaarmenetluse. Kaebaja hinnangul ei olnud tema pojalt, Y-lt, elu võtmine õiguspärane. Kannatanu ei ole saanud esitada tsiviilhagi, millega nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist. Uurimisasutus ja prokuratuur ei ole välja selgitanud kannatanule tekitatud kahju ja selle suurust. Kannatanu soovib jätkuvalt esitada tsiviilhagi C ja/või Eesti Vabariigi vastu. Riigiprokuratuuri määrus
3. Riigiprokuratuuri
4. detsembri
5. a määrusega jäeti X esindaja kaebus rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetlus lõpetati õigesti ja vaidlustatud PPA määruse 5 1-22-23 tühistamiseks alust ei ole. Riigiprokurör nõustus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatud seisukohtadega. Märkimist väärib muu hulgas järgnev asjaolu. Y oli juba politseiametnike kohalejõudmisele eelnevalt pannud ennast olukorda, kus ta oleks võinud enda ettekujutuse järgi saada surmavaid vigastusi. Nii on näiteks mitmed tunnistajad väitnud, et Y oli väljendanud soovi sõita autoga üle katuse ennast surnuks. Samuti oli Q ütluste järgi Y tüli käigus nõudnud, et R relva välja tooks ja ta maha laseks. See viitab, et Y kaldus panema ennast olukordadesse, kus ta võis saada vigastusi või isegi surmavaid vigastusi. Arvestades muu hulgas, et politseinikud olid Y hoiatanud ka tulirelva kasutamisest, siis ei saa välistada, et sündmuste eskaleerumise käigus oligi Y soov politseinikke tulirelva tema vastu kasutama provotseerida. Kaebuses leitakse, et tõendeid on kogutud valikuliselt ja kogumata on jäetud teo toimepanija suhtes süüstavad asjaolud. Ei saa nõustuda, et asjas olulisi tõendeid oleks jäetud kontrollimata. Ei ole ka alust arvata, et C korduval ülekuulamine annaks ta teistsuguseid ütlusi kui ta praegusel juhul on andnud. C ütlused kattuvad olulises osas videosalvestiselt nähtuvaga ja teiste tunnistajate ütlustega. Lisatõendit ei loo ka see, kui C kuulataks üle kahtlustatavana. Kahtlustataval on muu hulgas õigus ütluste andmisest keelduda, millist õigust tunnistajal ei ole. Samuti ei nähtu, et C oleks alust kuriteo toimepanemises kahtlustada. Menetluses nähtub ka teistest tõendiallikatest peale C ütluste, et Y kujutas endast ohtu D elule ja tervisele ning Y tuli peatada, mida C ka tegi. Kaebuses on leitud, et C ütlustes, nagu ka D ütlustes esineb vastuolu videosalvestisega. Nimelt ei kinnita videosalvestis D poolt hoiatuslasu tegemist peale C hoiatuslasku. Ei saagi eeldada, et inimestel oleks toimunud sündmustest detailideni täpsed mälestused, eriti veel, kui tegemist on sedavõrd pingelise olukorraga nagu antud juhul. Kuigi sellist hoiatuslasku tõepoolest videosalvestis ei kinnita, ei nähtu, et C ja D ütlused sündmuste olulistes osades ebausaldusväärsed oleksid. Asjaolu, kas ja millal D hoiatuslasu tegi või ei teinud, ei ole asjas määrava tähtsusega. Tõendatud on see, et Y hoiatati korduvalt ja sooritati ka hoiatuslask. See, kas selliseid hoiatuslaske tehti üks või mitu, ei oma enam määravat tähtsust. Lisaks on vaidlustatud määruses korrektselt selgitatud ka seda, et vahetu ohu korral ei pea isikut eelnevalt hoiatama, kuid Y oli korduvalt juba varasemalt hoiatatud ja sooritatud oli ka hoiatuslask. Kaebuse kohaselt ei ole välja selgitatud, kas tulirelvade välja võtmine või kasutamine ja Y sihtimine tulirelvaga olukorras, kus Y, olles politseiametnikest 20 m eemal, haaras lauavirnast laua, oli õiguspärane või mitte. Küsimus on selles, kas Y surma põhjustamine oli õiguspärane või mitte. Olukorras, kus Y oli võtnud lauavirnast prussi, mis kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes sisaldas ka prussist väljaturritavaid naelu, prussiga ähvardavalt ka politseiametnike poole liikus, oli tulirelvade väljavõtmine kindlasti õigustatud ja selles midagi ebaseaduslikku näha ei ole võimalik. Kogutud tõendite järgi võtsid tulirelvad selles olukorras välja mõlemad politseiametnikud, nii C kui ka D, mis viitab, et nad tunnetasid mõlemad 6 1-22-23 vajadust tulirelv välja võtta. Kriminaalasjas on asjatundjana üle kuulatud V, kes töötab Sisekaitseakadeemias turvataktika õppetooli nooremlektorina ja ka tema ei tuvastanud, et tulirelvasid oleks valel hetkel välja võetud või valel viisil kasutatud. Videosalvestiselt nähtub, et Y mitte üksnes ei olnud 20 m politseinikest eemal, nagu kaebuses väidetakse, vaid liikus ähvardavalt ka politseiametnike poole, mis veelgi õigustas tulirelvade väljavõtmist ja Y hoiatamist. Olgugi, et videosalvestistelt nähtuvalt, suhtles Y algselt politseiametnikega rahulikult, muutus tema käitumine sündmuste eskaleerudes agressiivseks ja allumatuks. Y ägestus olukorras, kus politseiametnikud soovisid tema alkoholijoovet mõõta. Y-l oli oma arusaam toimunust ja oma arusaam sellest, kelle alkoholijoovet tuli mõõta ja keda küsitleda. Kui politseiametnikud ei läinud kaasa Y soovidega, vaid andsid talle seaduspäraseid korraldusi ja selgitusi, tema käitumine ägestus, mille tõttu sündmused ka eskaleerusid. Sündmused eskaleerusid, kuna Y ei allunud politseiametnike seaduspärastele korraldustele. Riigiprokurör möönis, et C hoiatused Y-le ei ole sõnastatud kõige õnnestunumalt. Samas on C ka rõhutanud, et tegemist on hoiatusega, öeldes „Hoiatan.“ C sellekohaseid väljaütlemisi ei saa käsitleda ka eraldiseisvalt kui võimuliialdust või mistahes muud karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule vastavat tegu. C ütles „Ma lasen su maha!“ olukorras, kus videosalvestisest nähtuvalt Y liikus kiiresti ja ähvardavalt C poole prussiga, millest asjas kogutud tõenditest nähtuvalt, turritasid välja naelad. Kaebuses leitakse, et tuvastatud ei ole C asukoht Y suhtes 3 järjestikuse tulirelva lasu sooritamise ajal Y pihta. Samas on kaebuse kohaselt videosalvestustelt selgelt tuvastatav, kus asus C Y suhtes 3 lasu sooritamisel. Selle kohta on ütlusi andnud mitu tunnistajat ning lisatud on ka skeeme isikute asukohtade kohta. C asukoht on tuvastatud küllaldase täpsusega. Seetõttu on arusaamatu, miks kaebuses ikkagi leitakse, et C asukoht on tuvastamata. Kaebuses on seega selles küsimuses esitatud vastuolulised seisukohad. Tõenditega tutvununa ei olnud riigiprokuröril olulist kahtlust selles, kus C laskude sooritamise hetkel viibis. Seoses kaebaja väidetega eseme kohta, millega Y politseinikke ründas, märkis riigiprokurör, et toimikusse kogutud pildid viitavad tõepoolest, et tegemist võib olla aiatööriista varrega ja seda on nimetatud prussiks või kaikaks toimiku erinevates osades. Samuti on selge, et Y vehkis algul esemega, mida on täiesti asjakohane nimetada prussiks, milles olid lisaks ka väljaturritavad naelad. Hämaras, nagu antud juhul, ei ole politseiametnikul ka aega asuda uurima, kas tegemist on sellise esemega, mida pigem nimetada kaikaks või varreks või kui suur selle läbimõõt ikkagi on. Sündmused toimusid sellel hetkel suure kiirusega. C tegevust tuleb hinnata ex ante. Seda, et hiljem selgus, et tegemist oli esemega, mida võib nimetada pigem varreks kui kaikaks, ei saa C-le mingilgi moel ette heita. Isegi kui nõustuda kaebajaga, et sellise varrega sel kombel lüües ei olnud D elu ohus, võib märkida järgmist. Kui tegemist oli varrega, mis löömise käigus oleks murdunud ja murdunud selliselt, et murdunud otsast oleks vars saanud teraviku, oleks D elu jätkuvalt ohus olnud, kui Y oleks D suhtes teinud 7 1-22-23 terava, murdunud otsaga varrega torkava löögi. Selline löök oleks toimunud lühikese aja jooksul ega oleks andnud aega politseiametnikele eraldi toimuvat hinnata ja kaaluda reageerimist. Kahtlemata oli D elu ja tervis jätkuvalt ohus ja teda tuli selles olukorras päästa ning Y tegevus politseiametniku ründamisel tuli viivitamatult lõpetada. Y tegevus oli juba varasemalt eskaleerunud ja oli saavutanud sellise taseme, mis juba kujutas ohtu D elule ja tervisele. Kui Y tegevust ei oleks peatatud, ei oleks välistatud Y agressiivse käitumise edasine eskaleerumine ja oht ka teistele politseiametnikele. Riigiprokuratuur ei nõustunud kaebuses toodud väitega, et säästvaim vahend Y ründe tõkestamiseks oleks olnud Y pikali jooksmine või teleskoopnuia kasutamine. Ka eksperdi hinnangul ei oleks saanud politseiametnik iseennast ohtu seadmata ründajat kontrollile allutada füüsilist jõudu kasutades. Nimelt andis Sisekaitseakadeemia turvataktika nooremlektor V ütlused, mille kohaselt suurem ametnike arv sündmuskohal loonuks täiendavaid taktikalisi võimalusi ründaja kontrollile allutamiseks, näiteks füüsilise jõu kasutamiseks selja tagant lähenedes, kuid ründaja dünaamilisust arvesse võttes, ei oleks seda siiski politseiametnik iseennast ohtu seadmata teha saanud. Olgugi, et sündmuste juurde olid jõudnud ka teised politseiametnikud, ei olnud enam aega tegevusi koos planeerida ja koordineerida, kuna rünnak D suhtes oli intensiivselt aset leidmas ja iga hetk viivitust oleks D elu ja tervist edasi ohustanud. Gaasirelva kasutamist ei pidanud ekspert otstarbekaks, arvestades distantsi, ründaja asetust ja dünaamilisust ja selletõttu raskust ründajat näo piirkonda gaasirelvaga tabada, samuti arvestades gaasirelva mõju avaldumist alles 20-30 sekundi möödumisel ja ründaja joovet, mis gaasirelva efektiivsust pärsib. Olgugi, et eksperdi hinnangul oleks olnud sobilik kasutada elektrišokirelva, siis nagu ka juba kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on märgitud, ei olnud politseiametnikel elektrišokirelva kaasas, mistõttu selle kasutamine ei olnud ka võimalik. Teleskoopnuia kasutamine isiku vastu, kellel on puidust vars või kaigas, võib tekitada olukorra, kus tegemist on justkui kahevõitlusega, mille tulemus on ebakindel ja millist vahendit ei saa pidada antud olukorras õigeks. Seda isegi sel juhul, kui nõustuda kaebajaga, et Y-l oli käes pigem vars kui kaigas. Y pikali jooksmine oleks kahtlemata asetanud ka C enda ohtu, kuna isegi peale ründaja edukat pikali jooksmist oleks suure tõenäosusega nad mõlemad ka maas olnud ning Y rünne oleks võinud edasi eskaleeruda. Samas on C andnud ütlused, mille kohaselt ta pidas Y pikali jooksmist ebatõhusaks ka mõlema isiku kehamasse arvestades. Käeraudade asetamise ja südamemassaaži tegemise osas ei nähtu ebaseaduslikku tegevust. Kaebuses on ette heidetud seda, et tegevused võtsid kaua aega, kuid videosalvestistelt on tuvastatav, et politseiametnikud olid tegevuses ja tegutsesid eesmärgiga tagada ohutus ja eesmärgiga pakkuda Y-le meditsiinilist abi. Kaebaja viitab C ülekuulamisele alles 2,5 kuud hiljem. Menetlustoimingute teostamise järjekord ja aeg on menetlust läbi viiva ametniku otsustuspädevuses. Ei nähtu, et kuulates isikut üle 2,5 kuud peale sündmust, oleks mõnda regulatsiooni rikutud. 8 1-22-23 Riigiprokurör selgitas, et praegusel juhul on kaebus esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele ja seega saab hinnata üksnes kriminaalmenetluse lõpetamist. Distsiplinaarmenetlus on eraldi menetlus, mille osas ei ole kaebust lahendades võimalik seisukohta võtta. Samuti selgitas riigiprokurör, et tsiviilhagi ja tekitatud kahju hüvitamist on võimalik nõuda ka väljaspool kriminaalmenetlust, isegi kui kriminaalmenetlus on lõpetatud. Kriminaalmenetluse lõpetamine ei võta ära kaebaja õigust esitada hagi tsiviilkohtusse. Kaebaja soov tsiviilhagi esitamiseks ei mõjuta seda, kas kriminaalmenetlust tuleb jätkata või mitte. Riigiprokuratuuri hinnangul ei nähtu C tegevuses KarS § 291 lg-le 1 vastavat tegevust. Niisamuti ei nähtu, et C ja D oleks relva, erivahendit või füüsilist jõudu kasutanud ebaseaduslikult. Y käitumine muutus sündmuste käigus agressiivsemaks ja politseiametnike tegevus vastas Y poolt tulevale tajutavale ohule. C või D tegevus ei vasta ka mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisu tunnustele. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale
6. Riigiprokuratuuri
7. detsembri
8. a määruse peale esitas kaebuse X esindaja advokaat Hannes Olli. Kaebuses palutakse vaidlustatud määrus tühistada ja kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. Kaebuse esitaja taotleb, et kriminaalmenetluse jätkamisel - kuulatataks asjatundjana üle L või kaasataks erapooletu ekspert ringkonnakohtu äranägemisel; - kõrvaldataks vastuolu tunnistajate antud ütlustes; - kuulataks patrullpolitseiametnik C üle menetlusnorme rikkumata. Kannatanu esindaja taotleb, et kriminaalasjas kaalutaks uurimisalluvuse muutmist, st kriminaalasja andmist Kaitsepolitseiameti menetlusse. Veel taotleb kannatanu esindaja kannatanule tekitatud kahju tuvastamist ning kannatanule tsiviilhagi esitamiseks võimaluse andmist. Lõpuks taotleb kannatanu esindaja kannatanu õigusabikulude Eesti Vabariigi kanda jätmist. Kaebaja leiab jätkuvalt, et kohtueelne menetleja ei ole tõendusteavet igakülgselt ja objektiivselt kogunud. Samuti on jäetud kogumata teo toimepanija suhtes süüstavad asjaolud. Kohtueelses menetluses on tõendeid kogutud valikuliselt ning kogutud tõendite pinnalt on jõutud valedele järeldustele. Seetõttu on kohtueelses menetluses rikutud

§ 211sätteid.

Ülekuulatud politseiametnike ütlused on vastuolulised ning need ei ühti salvestistega. Arvestades, et sündmustik on vähemasti osaliselt kaameratega jäädvustatud, on võimalik tuvastada ka politseiametnikest tunnistajate võimalik teadvalt valeütluste andmine. Riigiprokurör räägib sellest, et Y läks politseiametnike elu ja tervise kallale 4 meetri pikkuse prussiga, milles olid naelad. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis viitaks prussist 9 1-22-23 väljaturritavatele naeltele. Väidetavat prussi ei ole kohtueelses menetluses vaadeldud ega ka fotografeeritud. Samuti ei nähtu prussi olemasolu kriminaalasja asitõendite hulgas. Ka kahe vahetult sündmuse juures olnud politseiametniku, C ja D, tunnistustes puuduvad viited sellisele prussile. Seega on Riigiprokuratuur väljunud kaebust lahendades kriminaaltoimikus olemasolevatest tõenditest. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks kasutatavad C ja D ütlustes sõna “pruss“, kui tegu oli puidust pulgaga/varrega, nagu politseiametnikud seda tegelikkuses ka sündmuste ajal nimetasid. Kaebaja hinnangul on sisuliselt taoliste ütluste andmise eesmärgiks hukkunu rolli suurendamine ja enda oma vähendamine ja seda selleks, et õigustada tulirelva kasutamist. Kaebuses juhitakse tähelepanu, et tulistajaks oli politseiametnik ning kriminaalmenetlust teostab samuti politsei ise, mistõttu sellise olulise asitõendi kriminaalasja materjalide hulka lisamata jätmine võib olla tahtlik ametkonnasisene tegelike sündmuste käigu varjamine. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tulirelvade väljavõtmine politseiametnike poolt ei olnud õiguspärane. Ohtlikkuse hindamisel tuleb hinnata ajamomenti hetkes, mil Y haaras prussi, olles vähemalt 20 meetri kaugusel politseiametnikest. Tuleb välja selgitada, kas sellises olukorras oli politseiametnikel vajadus ning õigus haarata tulirelva järele enesekaitseks, sihtida tulirelvaga Y ning ähvardada korduvalt teda maha lasta. Konflikt eskaleerus just politseiametnike tulirelvade väljavõtmisel ja C poolsel korduval ähvardamisel ning lõppes traagilise tagajärjega – Y surmaga. Y viskas n-ö prussi üsna kohe peale haaramist uuesti maha ning haaras maast puidust pulga/varre, mis viis peaaegu olematu hädaohu politseiametnike elule ja tervisele miinimumini. Seega ületas C teadlikult hädakaitse piire. Kaitsetegevus on vajalik, kui see on sobiv ründe tõrjumiseks ja kaitsja käsutuses olevatest vahendites säästvam. Surmav lask ründaja pihta on aga ainult siis õigustatud, kui hoiatamine või tulirelva muu kasutamine (lask mitte südamesse või pähe, vaid jalgadesse) ei ole võimalik või uueks lasuks ei jää enam aega ning rünne jätkub (RKKK 3-1-1-15-96; 3-1-1-124-01). Provotseeritud ründe korral kaitsetahe ja hädakaitse puudub. Ilmne mittevastavus tähendab vahendi ebasobivust või kahju ülemäärasust, mis ex ante vaatlejale kahtlusteta selge. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-38-04 asus kolleegium seisukohale, et hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitse on teostatud vahendiga, mis ilmselgelt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt liigne kahju. Kui analüüs näitab, et hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride ületamist subjektiivset koosseisu. KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (Riigikohtu otsus 3-1-1-17-04). Kohtueelses menetluses kogutud tõenditest nähtuvalt ei kasutanud C Y suhtes säästvaimat vahendit, mis tema käsutuses oli. C ütluste kohaselt välistas ta Y pikali jooksmise/tõukamise 10 1-22-23 seetõttu, et Y oli temast massilt ja pikkuselt üle. Ka väitis C, et ta ei sooritanud tulirelvast lasku jalgadesse või kätesse seetõttu, et väljaõppe kohaselt tuleb sooritada liikuva isiku pihta lask keresse. Kriminaalasjas kogutud materjalidest nähtub, et Y ja C kaaluvahe oli minimaalne – ligikaudu 5 kg ja pikkuse vahe 9 cm. Samuti tuleb arvesse võtta, et politseiametnikel on politseivarustus, sh kuulivest, mis kaalub mitmeid kilogramme ja mis kergitab politseiniku kogumassi tuntavalt. Kõik politseiametnikud on läbinud eriväljavõppe enesekaitse ja turvataktika osas. Samuti peab patrullteenistuses olles patrullekipaažil olema kaasas taser (elektrišokirelv). Kaebaja seab C ütlused kahtluse alla ning peab neid ebaõigeteks ning ennast õigustavateks. Videosalvestustest on selgelt näha, et peale esimest lasku Y pihta jooksis C suurel kiirusel Y poole ning peatus alles Y vahetus läheduses, misjärel sooritas kolm järjestikust lasku Y pihta. Videosalvestustest on näha, et Y ei liikunud ning tema kere oli paigal, mistõttu C ütlused selles osas on vastuolulised ning ei vasta tegelikkusele. Kaebajale jääb arusaamatuks, mis takistas politseinikul Y lihtsalt pikali joosta või kasutada tema suhtes kumminuia, sooritades isiku pihta turvataktikaliselt õiged löögid. Kaebaja on seisukohal, et sellise tegevusega oleks C teguviis olnud seadusega kooskõlas ning valitud oleks säästvaim vahend. Kaebaja, olles konsulteerinud pikaaegse ning erapooletu politsei turvataktika spetsialistiga, sh isikuga, kes on olnud politseikooli õppejõud ning koolitanud erinevate ametkondade taktlikalisi eriüksusi, ei nõustu C esitatud väidetega. Ilmselgelt säästvaim vahend Y ründe tõkestamiseks oleks olnud, kas: Y pikali jooksmine; teleskoopnuia kasutamine või gaasirelva kasutamine. Mis põhjusel sündmuskohal olnud patrullekipaaži liikmetel ei olnud teenistuses kaasas taserit (elektrišokirelva), mis on kohustuslik, ei ole kohtueelses menetluses välja selgitatud. Samuti ei ole sellele oma seisukohta andnud ringkonnaprokurör. Kaebaja seab kahtluse alla kriminaalasjas ülekuulatud asjatundja V erapooletuse ja pädevuse. Nimelt ei ole võimalik kriminaalasja materjalidest kuidagi tuvastada alljärgnevaid asjaolusid: kui kaua V Sisekaitseakadeemias nimetatud ametikohal on töötanud; kui kaua on V politsei turvataktikaga süvitsi tegelenud; millist eriharidust V omab ja milliseid koolitusi turvataktika alal V on läbinud. Kaebaja märgib, et Sisekaitseakadeemia turvataktika õppetooli nooremlektor V töötab Siseministeeriumi allasutuses, mis omakorda on tihedalt seotud teise allasutuse PPAga, mis omakorda teevad omavahel tihedat koostööd erinevate koolituste läbiviimisel ja muudes valdkondades. Juba ainuüksi nimetatud fakt seab kahtluse alla asjatundja V erapooletuse, mistõttu on olnud igati õigustatud kaebaja taotlus kaasata menetlusse erapooletu ja pikaajaliste kogemustega asjatundja.

1. detsembril 2021 esitatud taotluses palus kannatanu esindaja kannatanu õiguste paremaks kaitseks ja igakülgse ning erapooletu ekspertarvamuse vajaduse koostamise kaalumiseks võimaldada kannatanu esindajal koos asjatundja L-ga tutvuda veelkord kriminaalasja juurde kuuluvate videosalvestustega (politseiametnike vormikaamera ja politseisõiduki pardakaamera videofailidega (kolm videofaili). Asjatundja L on isik, kes on erapooletu asjatundja politsei relvastuse ja taktika alal, kes omab pikaajalist politseitöö kogemust erinevatel ametikohtadel. Samuti ei tööta ta enam PPA-s, mis veelkordselt kinnitab tema erapooletust. 11 1-22-23 Lääne Ringkonnaprokuratuur saatis kaebaja
2. detsembri 2021 taotluse lahendamiseks PPAle.
3. detsembril 2021 jättis PPA Lääne sisekontrollitalituse eriasjade uurija M. Liiv osaliselt taotluse rahuldamata osas, mis puudutas asjatundja kaasamist ja kriminaalmenetluse videofailide tutvustamist, põhjendades oma väidet sellega, et üksnes kannatanul ja tema esindajal on õigus tutvuda kriminaaltoimikuga. Kaebaja on seisukohal, et Ringkonnaprokuratuuril oli võimalus kriminaalasjas sisalduvat kolme sündmuste videofaili asjatundjale tutvustada ning puudusid alused selleks keeldumiseks. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks ringkonnaprokuratuur ja ka politsei kohtueelse menetlejana ei soovi menetlust viia läbi läbipaistvalt ja ausalt ning on asunud õigustama ning varjama politseiametnike õigusvastast tegevust. Riigiprokuröri väide, et kui Y tegevust ei oleks peatatud, ei oleks välistatud Y agressiivse käitumise edasine eskaleerumine ja oht ka teistele politseiametnikele, on oletus ja paljasõnaline väide. Vastupidiselt saab ka kaebaja väita, et kui politseiametnikud poleks relvi välja võtnud (sest otsene oht ju puudus – Y viibis lagedal platsil 20 meetrit neist eemal) ning politseiametnik C poleks agressiivselt käsklusi jagades alkoholijoobes Y n-ö nurka surunud, oleks ärritunud ja paanikas isik tõenäoselt maha rahunenud ja inimelu säästetud. Y-l polnud mingeid halbu kavatsusi politsei suhtes ning tal puudus motiiv põgeneda või kellelegi füüsilist vastupanu või mõne isiku suhtes vägivalda kasutada. Pealegi oleks politsei lisajõudude saabumisel saanud situatsiooni lahendada hoopis teisiti, kinnipeetavale surmavaid vigastusi tekitamata. Seega taandub küsimus jätkuvalt sündmuskohal viibinud politseiametnike poolt valitud politseitaktika ja tulirelva õiguspärasele kasutamisele, millele saab hinnangu anda just erapooletu asjatundja. Riigiprokuröri väide, et Y oli juba politseiametnike kohalejõudmisele eelnevalt pannud ennast olukorda, kus ta oleks võinud enda ettekujutuse järgi saada surmavaid vigastusi, tugineb samas kohas viibinud teise purjus seltskonna väidetele, kelle vahel oli joomingu käigus tekkinud tüli. Kaebaja on seisukohal, et sellistesse ütlustesse tuleb suhtuda reservatsiooniga. Politsei sõitis sündmuskohale teadmisega, et Y võib olla relvastatud, mis aga osutus valeväiteks. Vastavalt Riigikohtu praktikale käsitatakse relvana kasutatava muu esemena spetsiaalselt kehavigastuste tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset ning teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada (nt tööriistad ja -vahendid, nagu kirves, saag, vasar, kruvikeeraja ja peitel; spordivahendid – pesapalli kurikas, golfikepp, kuul, oda jne; muud esemed – kivi, metallitükk, kaigas jne). Toodud loetelu on näitlik ja mitteammendav. Määrav on, et esemel on objektiivselt sellised omadused, et teda saab relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas. Tuginedes eeltoodud Riigikohtu seisukohale, leiab kaebaja, et puidust vars, millega Y ründas ja lõi D, ei omanud ohtu teiste isikute elule ja tervisele. Y käes olnud puidust vars oli niivõrd peenike kellegi/millegi pihta täie jõuga löömisel see murdub. Patrullsõiduki pardakaamera salvestuselt on näha, kuidas teivas murdus, kui Y D lõi. D vigastused olid väikesed. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kohtueelse menetluse raames ei ole tuvastatud C asukohta Y suhtes 3 järjestikuse Y pihta tehtud lasu ajal. Kriminaalasjas on koostatud
4. septembril 2021 asitõendi vaatlusprotokoll (tl 183-205), milles on vaadeldud ühte vaatesse ühendatud C ja 12 1-22-23 D vormikaamera ning sündmuskohale saabunud teise patrullsõiduki esimese ja tagumise pardakaamera salvestusi ja heliks on C vormikaamera heli. Nimetatud asitõendi vaatlusprotokollist on kaebaja hinnangul teadlikult jäetud välja foto ajahetkest, mil C sooritas 3 lasku tulirelvast Y pihta. Kaebaja on seisukohal, et kriminaalasjas omab tähtsust asjaolu, kus täpselt C tulistamise ajal asus. See on tähtis, et hinnata C turvataktikalise käitumise õiguspärasust ning tema poolt hädakaitse piiride ületamise võimalikkust. Kohtueelses menetluses on C
5. oktoobril 2021 kuulatud üle tunnistajana. Riigi peaprokurör on
6. detsembril 2016 enda juhisega nr RP-1-2/16/3 kehtestanud kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormid alates
7. märtsist
8. Nimetatud juhise lisa nr 75 on „Tunnistaja ülekuulamise protokoll“. C
9. oktoobri
10. a tunnistajana ülekuulamise protokoll ei vasta eelpoolnimetatud juhiste näidisvormile. Nimelt on C tunnistaja ülekuulamise protokollis muudetud tunnistaja õiguste ja kohustuste osa (vt kd II tl 141). Seega on kohtueelne menetleja rikkunud menetlusnorme, millega ei ole tunnistajale tutvustatud tema seadusega ettenähtud õiguseid ning kohustusi. Samuti ei ole Ct enne ülekuulamist hoiatatud ütluse andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta ei ole ka võetud isikult allkirja. Kaebaja on seisukohal, et C ei ole käesolevas kriminaalasjas tunnistaja, vaid teda tuleb käsitleda kahtlustatavana. Kannatanul puudub sisuliselt võimalus enda õiguste teostamiseks kriminaalmenetluses. Ta ei ole saanud esitada tsiviilhagi, millega ta saaks nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist. Kohtueelses menetluses ei ole uurimisasutus ja prokuratuur kannatanule tekitatud kahju ja selle suurust välja selgitanud ega ole isegi selgitatud isikule tema seadusest tulenevaid õigusi. Arutatavas kriminaalasjas tuleb kaebajale tekitatud kahju välja selgitada ning kannatanu soovib jätkuvalt esitada tsiviilhagi C ja/või Eesti Vabariigi vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kannatanu esindaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. I
12. Ringkonnakohus leiab, et tõendite kogumisel ei ole tehtud vigu, mille tõttu oleks vaja uute menetlustoimingute tegemiseks menetlust jätkata.
13. Kaebuses on leitud, et asjatundja V ega tunnistajana üle kuulatud C ütlused ei ole tõendina kasutatavad. Ringkonnakohus nende seisukohtadega ei nõustu. Esitatud argumendid ei anna põhjust nende tõendite kõrvale jätmiseks selle hindamisel, kas menetluse lõpetamine oli põhjendatud. Samuti ei anna kaebuses esitatud argumendid alust järelduseks, et oleks vaja korrata ülekuulamisi või koguda uusi tõendeid. Kaebuse esitaja on seadnud kahtluse alla asjatundjana ülekuulatud Sisekaitseakadeemia nooremlektori V erapooletuse ja pädevuse. Kaebuses on märgitud, et V usaldusväärsuse seab 13 1-22-23 kahtluse alla juba see, et Sisekaitseakadeemia on Siseministeeriumi allasutus, mis on Politseija Piirivalveametiga tihedalt seotud. Lisaks sellele on kaebuses märgitud, et kriminaalasja andmetest ei nähtu, kui kaua on V Sisekaitseakadeemias töötanud, kui kaua on ta tegelenud süvitsi politsei turvataktikaga ning millist eriharidust V omab ja milliseid turvataktika-alaseid koolitusi on ta läbinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need argumendid alust järelduseks, et V ei tohiks menetluses asjatundjana osaleda ega muuda ka tema ütlusi ebausaldusväärseks. Ainuüksi tõik, et nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka Sisekaitseakadeemia on Siseministeeriumi haldusalas, ei tähenda, et Va tuleks pidada menetluse tulemusest huvitatuks, mistõttu ta ei saa anda ütlusi vaid oma eriteadmistest lähtuvalt. Ka asjaolu, et ülekuulamise juures ei ole detailseid andmeid Va haridus- ja teenistuskäigu kohta, ei tähenda, et teda ei oleks tohtinud asjatundjana kaasata. Ülekuulamise protokollist on aru saada, et V kaasati asjatundjana põhjusel, et ta on Sisekaitseakadeemia nooremlektor. V on ülekuulamisel selgitanud, et ta õpetab tulirelva algkoolituse, politseitaktika, treeningteaduse ja toitumise õppeaineid. Seega õpetab ta just kriminaalasja seisukohalt olulisi õppeaineid – politseitaktikat ja tulirelva algkoolitust. Ringkonnakohus peab fakti, et isik on politseiametnike väljaõppega tegeleva õppeasutuse vastava valdkonna õppejõud (st teda on usaldatud politseiametnikke vastavas valdkonnas koolitama), piisavaks, tegemaks järeldust, et tal on olemas vastava valdkonna eriteadmised. Ringkonnakohus peab just õppejõu kaasamist asjatundjana põhjendatuks seetõttu, kuivõrd see võimaldab saada infot selle kohta, kuivõrd vastas politseiametnike tegevus sellele, kuidas neid õpetatakse sellises olukorras käituma. Kuna H asjatundjana kaasamisel ei ole kriminaalmenetlusõigust rikutud, ei näe ringkonnakohus alust kohustada prokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust selleks, et kaasata L või keegi teine kriminaalmenetlusse uue asjatundjana.
14. C tunnistajana ülekuulamisel rikuti kaebuse kohaselt menetlusõigust sellega, et ülekuulamise protokollis kirjas olevad tunnistaja õigused ja kohustused ei ole kooskõlas

§-ga 68 ning tunnistaja ülekuulamise protokoll ei vasta riigi peaprokuröri koostatud tunnistaja ülekuulamise protokolli näidisvormile. Kaebuse kohaselt tuleks vea kõrvaldamiseks kuulata C üle kahtlustatavana. Ringkonnakohus tõdeb, et kuigi C kuulati üle tunnistajana, sarnaneb protokollis toodud ülekuulatava õiguste pigem kahtlustatava õigustega. Märkida tuleb aga seda, et kaebuses ei ole selgitatud, milline on tehtud vea mõju ütluste kui tõendi lubatavusele või usaldusväärsusele ja miks on selle puuduse kõrvaldamiseks vaja kuulata C uuesti üle kahtlustatavana (st tutvustades talle uuesti samu õigusi, mida talle tutvustati juba esimesel ülekuulamisel). Ringkonnakohus nendib, et ülekuulamist puudutavas osas erinevad kahtlustatava ja tunnistaja õigused eeskätt ütluste andmise kohustuslikkuse poolest. Kui kahtlustatava puhul rõhutatakse õigust ütlusi mitte anda, siis tunnistaja puhul rõhutatakse kohustust anda tõeseid ütlusi. See, et C-le selgitati, et tal on õigus ütluste andmisest keelduda, ei toonud siiski kaasa sellist viga, mida oleks vaja uue ülekuulamisega kõrvaldada. Kuigi tunnistaja on reeglina kohustatud ütlusi andma, on tal seaduses sätestatud juhtudel õigus ütluste andmisest keelduda.

§ 71

lg 2 p 1 kohaselt 14 1-22-23 võib ka tunnistaja keelduda ütlusi andmast, kui need võivad teda ennast süüstada, st ka juhul, kui isik kuulatakse üle tunnistajana, ei ole tal kohustust enda vastu ütlusi anda.

1. Kaebuse esitaja on avaldanud arvamust, et politseiametnikest tunnistajad on andnud valeütlusi, kuna ülekuulatud politseiametnike ütlused on vastuolulised, pole omavahel kooskõlas ega vasta sündmuse salvestistele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga kaebuses toodud välja mingeid selliseid vastuolusid, mis selliseks järelduseks alust annaks. Ka vastavad politseiametnike ütlused kõigis olulisemates punktides vormikaamera salvestistelt nähtuvale sündmuste käigule. See, et ütlustes on mingeid ebatäpsusi või vastuolusid, ei muuda ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks ega anna alust järelduseks, et tegemist on valeütlustega. Ütlused sõltuvad nii isiku tähelepanust kui ka mälust ega kujuta endast kunagi kogetu üks-ühest taasesitust. Sellest tulenevalt on põhjendamatu ka kaebuse esitaja taotlus kõrvaldada tunnistaja ütlustes vastuolu. Kriminaalmenetluses hinnatakse tõendeid kogumis ja kuskilt ei tulene nõuet, et kõik tõendid peavad omavahel täielikult klappima. II
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et menetluse lõpetamisel on antud C käitumisele vale õiguslik hinnang.
3. Kaebuse kohaselt võtsid politseiametnikud C ja D tulirelvad välja ajal, kui nende elu ega tervist ei ähvardanud mingi reaalne oht. Konflikt eskaleerus just seetõttu, et politseiametnikud võtsid relvad välja ja C ähvardas Y, et laseb ta maha. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri määruses öelduga, et Y ohustas politseiametnike elu ja tervist tema käes olnud 4 m pikkuse prussiga, millest turritasid välja naelad. Kaebaja vaidleb sellele vastu väitega, et kumbki politseiametnik pole oma ütlustes mingit prussi maininudki ning kriminaalasjas pole ühetegi tõendit, mis viitaks prussist väljaturritavatele naeltele. Kaebuse esitaja väited on ekslikud. Paika ei pea kaebuses öeldu, nagu poleks politseiametnikud väitnudki, et Y neid prussiga lüüa ähvardas. C on oma ütlustes kirjeldanud sündmuste käiku nii: „Jooksis ta [Y] siis XXX talu hoovis maja suunas ja vasakut kätt jääva puude hunniku juurde ja võttis sealt siis 3-4 meetri pikkuse puidust prussi. See oli selline kergelt lapik pruss...“ (kd I; tl. 143). Olukorda ei muuda aga seegi, kui ütlustes poleks prussi mainitud või oleks nimetatud seda kuidagi teisiti (konflikti käigus nimetaski C Y käes olnud asja pulgaks) – sündmuste käik, sh see, mille Y kätte võttis, on nähtav politseiametnike vormikaamerate salvestistelt. Salvestistest on näha, et Y võtab esmalt kätte nelinurkse ristlõikega pika lati, mille puhul võib kohaseks pidada ka sõna „pruss“. Ekslik on ka väide, nagu puuduks igasugused tõendid, mis kinnitaks, et prussis, millega Y vehkis, olid naelad.
4. augustil 2021 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud XXX talu hoovis oleva eterniiditahvlitest hoone juures maas olevat prussi. Prussi kirjelduses on märgitud, et sellest turritavad välja naelad ning see fakt on näha ka prussist tehtud fotodelt (kd I; tl. 40-45). 15 1-22-23 Vaadeldud pruss sarnaneb sellele, mis oli Y-l politseinike vormikaamerate salvestiste kohaselt hoovis käes ja mille ta maja juures maha viskas. Prussi käes hoides käitus Y ilmselgelt ähvardavalt, kord sellega politseiametnike suunas vehkides, kord see üles tõstetult politseiametnike poole liikudes. Ta ei allunud politseiametnike korraldustele, vaid reageeris ropendamise ja karjumisega. Vormikaamerate salvestistest nähtub seegi, et konflikt ei eskaleerunud selle tulemusel, et politseiametnikud võtsid välja relvad, vaid – vastupidi – politseiametnikud reageerisid püstolite välja võtmisega Y agressiivsele käitumisele. Politseinike vormikaamera salvestistelt on lühidalt kokku võetuna näha järgmine sündmuste käik: • enne politseiametnikega rahulikult suhelnud Y ärritub, kui politseiametnikud soovivad tema joovet kontrollida; • ta hakkab politseiametnikega vaidlema ja liigub neist eemale; • kui politseiametnikud liiguvad Y-le järele, jookseb Y eemal oleva lauavirna juurde, haarab sealt pika lati, astub sellega vehkides mõned sammud politseinike suunas ja hakkab siis, latt või pruss käes, eemale liikuma; • samal ajal, kui Y teeb, latt käes, esimesed sammud nende suunas, võtab C kätte püstoli; • politseiametnike korraldustele latt maha panna Y ei kuuletu, vaid vastab roppustega ja sõnadega „mind ei huvita“; • politseiametnikest eemale liikunud Y pöördub ümber ja teeb, üles tõstetud latt käes, mitu sammu C suunas, ässitades samal ajal koera politseinikele kallale; • nüüd võtab ka D, kes oli seni hoidnud käes indikaatorvahendit (vaatlusprotokollis on märgitud ekslikult, et indikaatorvahend võttis välja C), kätte püstoli; • Y pöörab taas ringi ja liigub maja nurga taha; • maja juurest naaseb Y joostes, D vormikaamerast on näha, et nüüd on Y-l käes uus, lühem kaigas või pulk; • Y jookseb politseiametnike poole ja ründab (püüab kaikaga tabada) C, kes taganeb ja teeb hoiatuslasu; • järgnevalt liiguvad Y ja mõlemad politseiametnikud väravast välja teele; • Y ründab puust kaikaga vehkides D, kes taganeb ja kukub; • Y lööb D kaikaga mitu korda hooga pea piirkonda; • C jookseb D ja Y suunas ja tulistab neile lähenedes mitu lasku, kuni Y kukub. Salvestistelt on kuulda, kuidas C hüüab Y veel siis, kui viimane jookseb lauavirna suunas, rahustava tooniga. Politseiametnike suhtlemisstiil muutus järsuks ja käskivaks siis, kui Y oli võtnud lati ja neid sellega ähvardas. Mis puutub kaebuses märgitusse, et C ähvardas Y mitu korda tapmisega, siis nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri seisukohaga, et tegemist oli hoiatusega. Nagu Riigiprokuratuuri määruses välja toodud, lisas C ühel korral otsesõnu, et 16 1-22-23 tegemist on hoiatusega. Ringkonnakohtu hinnangul toetab seisukohta, et öeldu oli mõeldud hoiatusena, situatsioon ja C käitumine. Esimesel korral hüüdis C Y-le „Pane maha, ma lasen su maha ka!“ pärast seda, kui Y oli reageerinud käsule pruss maha panna sõnadega „mind ei huvita“, ning samal ajal, kui maja politseinikest eemale liikunud Y pöördus ümber ja hakkas C poole tulema. Uuesti hüüdis C Y-le „Ma lasen su maha. Hoiatan“ Y ees taganedes pärast hoiatuslasku. Kui Y ja politseiametnikud on jõudnud autoväravate juurde, ütleb C politseiametnikega endiselt valjuhäälselt vaidlevale Y-le: „Pane see pulk maha. Tahad surma saada siin?“ Ringkonnakohtu hinnangul näitab nende lausete ütlemise situatsioon, et C püüdis mõjutada ootamatult agressiivseks muutunud ja korraldustele mitte alluvat Y korraldustele alluma, andes Y-le mõista, mis võib olla tolle käitumise tagajärg. Nende hoiatuste ajal Y pihta tulistamast C samas hoidus, hoiatuslasu tegi ta siis, kui Y talle kiiresti selgelt agressiivselt lähenes. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et politseiametnike elu ja tervis ei olnud ohus. See, et lati haaramise ajal oli Y politseiametnikest eemal (kaebuse esitaja arvates vähemalt 20 meetri kaugusel), ei tähenda, et politseiametnikel poleks olnud õigust tulirelvi välja võtta. Vormikaamera salvestiste kohaselt liikus ilmselgelt agressiivne Y hoovis toimunud sündmuste käigus mitmel korral ootamatult politseiametnike poole. Tal oli käes pikk pruss, millega oleks ta saanud lüüa politseinikke ka eemalt. C on oma ütlustes selgitanud, et ühegi teise vahendiga ei olnud tal võimalik end distantsilt kaitsta. Ka näitas edasine sündmuste käikki, et joostes oli Y-l lihtne jõuda selg ees taganejale järele – esmalt juhtus see hoovis, kui Y ründas C, ning hiljem teel, kui Y ründas D. Y käitumine oli ettearvamatu, ta ei kuuletunud politseiametnike korraldustele ega ka elukaaslase palvetele. Ses olukorras pidid politseinikud hoidma ära ka ohu kolmandatele isikutele. Silmas tuleb pidada sedagi, et politseiametnikud said Y käitumist hinnata ja otsustada, kuidas sellele reageerida, neil sel ajal teada olnud info najal. Politsei kutsuti väitega, et agressiivne meesterahvas (Y) peksab kahte teist meesterahvast, kohale saabudes leidsidki politseiametnikud eest kaks meesterahvast, kellel olid vigastused, mis viitasid sellele, et nende suhtes oli tarvitatud vägivalda. Seejuures väärib tähelepanu, et ägestunud Y nõudis politseiametnikelt, et nad tegeleks nende teiste meesterahvastega, ja soovis ise minna nende juurde. Kokkuvõttes tuleb seoses hoovis toimunud sündmustega rõhutada, et seal kumbki politseinik Y pihta ei tulistanud. Fakt, et politseiametnikud võtsid hoovis püstolid kätte, omab tähtsust vaid seoses küsimusega, kas politseiametnikud lõid ise õigusvastaselt olukorra, mis viis selleni, et Y ründas D ning C tulistas Y pihta. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta tõendid kaebuse esitaja seisukohta, nagu oleks just politseiametnike käitumine viinud Y surmaga lõppenud vastasseisuni. Konflikti tinginud politseinike käitumine seisnes vaid selles, et nad otsustasid kontrollida Y joovet. Tegemist on toiminguga, milleks korrakaitseseadus annab politseiametnikele õiguse. Oma ütlustes on politseiametnikud ka selgitanud, miks nad seda vajalikuks pidasid. Samuti on vormikaamera salvestistelt kuulda, et nad selgitasid ka Y-le, miks nad tema joovet kontrollida soovivad. Seega ei ole alust heita politseiametnikele ette Y surmaga lõppenud konflikti põhjustamist. Politseinike tegevus pole käsitatav ründe provotseerimisena ning nende käitumisest hoovis ei nähtu mingeid asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla hilisema relva kasutamise õiguspärasuse. 17 1-22-23
5. C tulistas Y pihta ajal, kui Y peksis kukkunud ja maas lamavat D teibaga pea piirkonda, st ründas õigusvastaselt D. See tähendab, et C oli hädakaitseseisundis ja tal oli KarS § 28 lg-st 1 tulenevalt õigus D õigushüvede suhtes toime pandava õigusvastase ründe tõrjumiseks kahjustada ründaja, st Y õigushüvesid. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et C ületas hädakaitse piire. Õige on kaebuses märgitu, et valitud vahend peab olema sobiv ja säästvaim. Erinevalt kaebuse esitajast on ringkonnakohus seisukohal, et need tingimused on täidetud. Sobiv on vahend, mis tõrjub ründe lõplikult, st lõpetab selle täielikult. Säästvaima vahendi kasutamise nõue tähendab, et kui isikul on valida mitme vahendi vahel, peab ta valima sellise, mis ründajat kõige vähem kahjustab (vt nt Riigikohtu
6. juuni 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08, p 10). Kaebuse kohaselt rikkus C just viimast nõuet. Kaebuse esitaja leiab, et kasutatud vahendist säästvam oleks olnud Y pikali jooksmine; teleskoopnuia kasutamine või gaasirelva kasutamine. Selle üle otsustamisel, milline oleks olnud säästvaim ründe vahend ründe lõpetamiseks, tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas ka see ründajat vähem kahjustav vahend oleks ründe tõrjumiseks sobiv, st lõpetaks ründe täielikult ilma et kaitsja oht õigushüvele säiliks või tekiks uus oht. St säästvaima vahendi valimisel ei ole kohustust valida ebakindlat vahendit, mille puhul ei ole kindel, et sellega on võimalik oht lõplikult tõrjuda. Ringkonnakohtu hinnangul kaebuse esitaja nimetatud vahendid sellele tingimusele ei vasta. Esiteks tuleb märkida, et tulirelva kasutades oli C-l võimalik sekkuda juba enne Y ja D juurde jõudmist, st ta sai asuda Y rünnet tõrjuma varem kui ta oleks saanud seda teha ükskõik millise kaebuses nimetatud meetme puhul. See ajaline eelis oli küll väike, kuid ka sündmuste kulg oli väga kiire, Y jõudis lühikese aja jooksul lüüa D mitu korda. See tähendab, et iga viivitatud hetk oleks andnud Y-le võimaluse täiendavaks hoobiks D pihta. Seda hinnangut ei muuda tõik, et viimased lasud tegi C vormikaamera salvestisest nähtuvalt siis, kui oli jõudnud peaaegu D ja Y juurde. Esimese lasu tegi C eemalt ning järgmised lasud tegi siis, kui ilmnes, et esimene Y rünnet D vastu ei lõpetanud. C vormikaamera salvestiselt on näha, et ka viimaste laskude ajal on distants C ja Y vahel selline, et kaebuses loetletud meetmeid ei oleks olnud võimalik kasutada, pealegi on salvestiselt näha, et kukkunud D jäi C ja Y vahele. Kaebuses esitatud väide, justkui oleks see, kui lähedal C-le tema pihta tulistamise ajal oli, jäetud menetluses teadlikult fikseerimata, on alusetu. Vormikaamerate ja politseiautode pardakaamerate salvestise vaatlusprotokollis on märgitud, et kui salvestuse algusest on möödunud 10.11, on salvestuselt kuulda kolme järjestikust lasku. Politseiauto pardakaamera kaadrit kajastavalt ekraanipildilt nr 23 on näha, et C oli jõudnud D ja teda kaikaga peksva Y vahetusse lähedusse. Ringkonnakohus ei jaga kaebuse esitaja seisukohta, et D elu ja tervis polnud ohus, kuna Y peksis D suhteliselt lühikese ja väikse läbimõõduga teibaga. D tervis mitte ainult ei olnud ohus, vaid ta saigi tervisekahjustusi. SA Läänemaa Haigla epikriisi väljatrüki kohaselt olid D-l marrastused kukla piirkonnas (kd II; tl. 91–92). Ka D läbivaatuse protokolli kohaselt oli D-l kukla piirkonnas marrastus ja pehmete kudede turse (kd II; tl. 93–98). Kuigi D tervisekahjustused ei olnud tõsised, ei nõustu ringkonnakohus kannatanu esindaja seisukohaga, et teibaga, millega Y D peksis, ei olekski saanud tõsisemat kahju tekitada. Kohtupraktika näitab, et nt jalutuskepiga pekstes on võimalik tekitada surmavaidki vigastusi (vt nt Tallinna 18 1-22-23 Ringkonnakohtu
7. jaanuari 2019 otsus kriminaalasjas nr 1-18-863). Politseiauto pardakaamera salvestiselt on näha, et Y püüdis lüüa D võimalikult tugevalt, võttes löökideks hoogu (C võrdles oma ütlustes seda, kuidas Y D lõi, puude lõhkumisel tehtava liigutusega). Kaebuse esitaja hinnangul näitas seda, et D ründamiseks kasutatud teibaga ei oleks saanud rünnatavale suurt kahju tekitada, tõik, et teivas murdus. Ka ses osas ringkonnakohus kaebuse esitajaga ei nõustu. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt oli sündmuskohalt leitud pulk murdunud nii, et selle tulemusel oli tekkinud terav ots (kd I; tl. 25, 26, 53). Sellise murdunud kepiga oleks olnud võimalik tekitada tõsiseid vigastusi. Eelnevast tulevalt ei ole põhjendatud ka väide, et C tulistas Y, kellel mingit relva ei olnud. Kaebuses endas refereeritud Riigikohtu seisukohast tuleneb, et relvana kasutatava esemena on käsitatav igasugune ese, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Nagu öeldud, oli Y-l võimalik D ründamiseks kasutatud teibaga rünnatava elu või tervist reaalselt kahjustada. Samas tuleb nentida, et küsimus, kas see teivas oli käsitatav relvana, on teisejärguline – hädakaitse KarS § 28 lg 1 tähenduses ei tähenda, et kaitsta võiks end vaid relvastatud ründe eest. C vormikaamera salvestiselt nähtub, et vahepeal vahetas ta tal käes olnud püstoli gaasirelva vastu, kuid siis, kui Y, olles esmalt püüdnud tabada teibaga C, pöördus D poole ja asus teda ründama, pani C gaasirelva taas ära ja võttis püstoli. C selgitas, et D ja Y olid temast nii palju eemaldunud, et gaasirelva ei olnud võimalik efektiivselt kasutada. C leidis, et isegi kui ta oleks lähemale läinud, ei oleks ta saanud kindel olla, et saab Y-le õigesti pihta, ka oleks ta pidanud ootama gaasi mõjumist, mis oleks omakorda teda ohtu seadnud. Ka asjatundja V ei ole pidanud gaasirelva efektiivseks vahendiks. Temagi selgituse kohaselt oleks liikuvale Y-le olnud keeruline gaasi näo piirkonda pihustada ning isegi kui oleks õnnestunud gaasirelva efektiivselt kasutada, oleks gaas avaldanud mõju alles 20–30 sekundi möödumisel. C ütluste kohaselt välistas ta Y n-ö pikali jooksmise seetõttu, et Y oli temalt massilt ja pikkuselt üle. Kaebuses on sellele esitatud vastuväide, et kriminaalmenetluses kogutud tõendite kohaselt oli Y ja C pikkuse vahe 9 cm ja kaalu vahe ca 5 kg, kusjuures arvesse tuleb võtta, et politseiametnikule lisas massi tal olnud varustus. Ühtlasi on kaebuses märgitud, et politseiametnikud on läbinud eriväljaõppe enesekaitse ja turvataktika osas. Kaebuses toodud Y ja C masside ja pikkuste võrdlus ei anna alust järelduseks, et C-l oleks olnud piisav kindlus, et tal õnnestub oht D-le tõrjuda, ennast seejuures ohtu seadmata. Kaebuse väide on see, et C ei jäänud Y-le pikkuselt ja massilt oluliselt alla, vaid nad olid enam-vähem võrdsed. See ei ole piisav järeldamaks, et C oleks pidanud eelistama tulirelva kasutamisele Y pikali jooksmist – andmetest ei nähtu, et C-l oleks olnud Y ees mingi selline eelis, mis oleks andnud talle piisava kindluse, et ta suudab Y pikali jooksmisega ründe lõpetada. Ka argument, et politseiametnikust C pidi olema saanud enesekaitsealase eriväljaõppe, ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust järelduseks, et C-l oleks olnud võimalik Y n-ö pikali jooksmisega viimase rünne lõpetada. Arvestada tuleb, et eelnevast sündmuste käigust nähtuvalt oli Y käitumine ettearvamatu, ta oli valmis politseiametnikke ründama ja teda ei heidutanud hoiatuslask ega isegi kuulitabamus (kohtuarstlikul ekspertiisil tuvastati Y-l neli kuulitabamust – kolm vasakusse kätte ja üks selga vasaku abaluu alumisse nurka –, mis tähendab, et Y tabas ka C esimene lask, mis aga Y rünnet D vastu ei lõpetanud). Neist asjaoludest tulenevalt võis eeldada Y ägedat vastupanu. Ka asjatundja leidis, et C-l oleks olnud keeruline kasutada Y suhtes füüsilist jõudu ilma ennast ohtu seadmata. Arvestades, et Y vehkis D pekstes hooga tal käes oleva teibaga, ei pea 19 1-22-23 ringkonnakohus ka teleskoopnuia kasutamist vahendiks, mille puhul oleks piisava kindlusega võimalik väita, et seda kasutades oleks saanud Y ründe efektiivselt lõpetada. Seoses säästvaima vahendi valimise nõudega on kaebuses heidetud ette sedagi, et C-l ja D-l ei olnud kaasas elektrišokirelva (taserit). Kaebuses on esitatud väide, et patrullteenistuses olles peab patrullekipaažil olema kaasas taser. Millel see väide põhineb, kaebuses märgitud ei ole. Toimikus olevas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
8. novembri 2019 käskkirjaga kinnitatud välitöö korrast seda, et patrullil peab olema kaasas elektrišokirelv, ei tulene. Korra p 26.5 – 26.8 kohaselt peavad välitöös osaleval politseinikul olema käerauad või sidumisvahend, gaasirelv, külmrelv (nui, teleskoopnui) ja teenistuspüstol. Elektrišokirelva vahendina, mis peab välitööl oleval politseinikul kindlasti kaasas olema, selles loetelus nimetatud ei ole. Loetelus on elektrišokirelva nimetatud korra punktis 26.7 vaid seoses sellega, et kui politseinikul on kaasas elektrišokirelv, ei ole tal kohustust kanda külmrelva. Seega ei olnud üldist nõuet, et välitööl peab politseiametniku varustusse kuuluma taser. C on oma ütlustes selgitanud, et tema ei olnud läbinud taseri kasutamise koolitust, st ta ei tohtinudki taserit kasutada.
9. On mõistetav, et kannatanul on raske lähedase kaotusega leppida. Seetõttu on mõistetav ka Y lähedaste arvamus, et politseiametnikud oleks pidanud sellist sündmuste kulgu vältima. Sündmuste käiku võimalikult neutraalselt analüüsides ei näe kohus aga alust mingisuguseks õiguslikuks etteheiteks C-le. Erinevalt kaebuse esitajast ei pea ringkonnakohus politseiametnikke konflikti põhjustajaks. Y reageeris ootamatult ägedalt politseiametnike õiguspärasele korraldusele; ta keeldus allumast menetlustoimingule (joobe tuvastamisele) ja muutus agressiivseks. Politseiametnikud vältisid relva kasutamist viimase võimaluseni ning C tulistas Y pihta alles siis, kui too tagus kukkunud D kaikaga. Ringkonnakohus jagab prokuratuuri seisukohta, et C-l ei olnud kasutada Y vähem kahjustavat vahendit D kaitsmiseks – kaebuse esitaja välja pakutud alternatiivide puhul ei oleks olnud piisavat kindlust, et rünne õnnestub lõpetada. Samuti ei ole alust heita C-le ette kaitsetegevuse liigset intensiivsust – eelnev sündmuste käik näitas, et suulised hoiatused ega hoiatuslask Y ei heidutanud ning tema rünnet D vastu ei lõpetanud isegi eemalt tema pihta tehtud lask. III
10. Kaebuse argument, et menetluse alustamata jätmise tõttu ei ole kannatanu saanud nõuda kahju hüvitamist, ei ole menetluse lõpetamise õiguspärasuse hindamisel asjassepuutuv. Ringkonnakohus märgib, et KarS § 208 lg 1 kohaselt saab Riigiprokuratuuri määrust ringkonnakohtus vaidlustada üksnes advokaadi vahendusel just selleks, et õiguslikult põhjendatud argumentide esitamine. Praegusel juhul on advokaadist esindaja korranud kaebuses varasema kaebuse argumenti, mis ilmselgelt ei ole põhjendatud.

§ 200

kohaselt tuleb menetlus mõne

§ 199

lg-s 1 sätestatud aluse ilmnemisel lõpetada.

§ 199

lg 1 p-st 1 ja § 194 lg-st 1 tuleneb, et menetlus tuleb lõpetada, kui ilmneb, et puuduvad kuriteo tunnused. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et kuriteotunnuste puudumisest hoolimata tuleks kriminaalmenetlust jätkata, võimaldamaks kannatanul nõuda kahju hüvitamist. Nagu Riigiprokuratuuri määruses selgitatud, ei tähenda kriminaalmenetluse 20 1-22-23 lõpetamine seda, et kannatanul poleks õigust ise kohtusse pöörduda, nõudmaks talle tema hinnangul õigusvastaselt kahju tekitanud isikult kahju hüvitamist.

1. Kaebuses on taotletud uurimisalluvuse muutmist ja kriminaalasja Kaitsepolitseiametile uurida andmist. Seda taotlust ei ole kaebuses vähimalgi määral põhjendatud. Kaebuses ei ole esitatud argumente, miks ei oleks Politsei- ja Piirivalveamet tohtinud kriminaalasja. Ka ei ole viidatud õiguslikule alusele, millele tuginedes tuleks anda kriminaalasi Kaitsepolitseiameti menetlusse.
2. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust Riigiprokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama. Juhindudes

§ 208lg-test 1 ja 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 2.

detsembri 2021 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Seoses kaebuses esitatud taotlusega jätta õigusabikulud Eesti Vabariigi kanda märgib ringkonnakohus, et kaebuses ei ole esitaja esitanud tõendeid kannatanu õigusabikulude kohta. Ühtlasi tõdeb ringkonnakohus, et kuna kaebus jääb rahuldamata, ei oleks menetluskulude riigi kanda jätmiseks alust. Allkirjastatud digitaalselt 21