Obsah (15)

§ 144§ 428§ 168§ 162§ 667§ 654§ 651§ 652§ 138§ 175§ 218§ 228§ 150§ 200§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg 21. jaanuar 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-21-5367 Tsiviilasi Erik

) § 168 lg 5).

§ 144

p 1 kohaselt kuuluvad kohtuväliste kulude hulka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate õigusabikulud. Õigusabi osutas jurist Tiina Mölder õigusabi OÜ Desiree kaudu, 2 tunnihinnaga 60 eurot (sh käibemaks). Hagejale on osutatud esindaja poolt antud kohtuasja raames õigusabiteenust mahus 13,8 tundi, kokku 828 eurot (sh käibemaks). Hageja on tasunud hagiavaldus esitamisel riigilõivu 300 eurot.

1. Kostja selgitas, et hageja esitas kostjale
2. oktoobril 2021 kompromissettepaneku. Kostja väitel oli ta kompromissiga nõus, välja arvatud menetluskulude jaotuse osas. Kostja väitis, et ta ei nõustunud, et peab kandma kompromissettepanekus märgitud hageja menetluskuludest 828 eurot ja pool riigilõivust ehk 150 eurot. Hageja lubas selle üle mõelda ja ühendust võtta. Kostja asus allkirjastamata kompromissi täitma, viis kinnistult ära enesele kuuluvad varaesemed ja registreeris end talust välja. Hageja aga esitas
3. oktoobril 2021 maakohtule hagist loobumise teate koos menetluskulude hüvitamise taotlusega. Faktiliselt kompromiss sõlmiti, aga dokumenti ei allkirjastatud. Kostja palus arvestada menetluskulude jaotamisel tegelikke tahteavaldusi ning jätta kummagi poole menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt palus kostja vähendada hageja taotletud menetluskulusid poole võrra, kuna kostja on töövõimetu. MAAKOHTU SEISUKOHT
4. Maakohus võttis
5. novembri
6. a määrusega vastu hageja loobumise hagist, lõpetas tsiviilasja menetluse ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 1128 eurot kohustusega tasuda väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus leidis, et ei esine alust menetluse lõpetamisest keeldumiseks, võttis hageja hagist loobumise vastu ning lõpetas

§ 428

lg 1 p 3 alusel tsiviilasjas menetluse.

§ 168

lg-st 5 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kohus ei saa eeldada, et pooled sõlmisid kohtuväliselt kompromissi, kuna nimetatud kompromiss on poolte poolt allkirjastamata. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja ja hageja vahel jäi kompromiss sõlmimata just seetõttu, et menetluskulude osas ei saavutatud kokkulepet. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et ta on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks kokku 1128 eurot (sh kohtuvälised menetluskulud 828 eurot ning riigilõiv 300 eurot). Maakohus oli seisukohal, et nimetatud menetluskulud on põhjendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud ka taotluse mõista kostjalt välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, millega palub maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4) ning teha uus määrus, millega jätta poole menetluskulud nende endi kanda. Maakohtu põhjendused menetluskulude osas ei tulene tsiviilasjas esitatud tõenditest ega vasta menetluse tehioludele. Vastab tõele, et kostja on ajutiselt vaidlusaluselt kinnistult välja 3 kolinud, kuid seda peaasjalikult põhjusel, et hageja on oma tegevusega teinud kostja eksistentsi nimetatud elamispinnal võimatuks. Maakohus on jätnud hageja pahauskse käitumise täielikult arvestamata, asudes õigussuhte analüüsimisel varjamatult hageja poolele. Maakohus viitas asjaolule, et kostja on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud, kuid märkis samas määruse rekvisiitides kostja elukohana endiselt vaidlusaluse aadressi. Jääb arusaamatuks, miks kompromissi sõlmimine ja ühe poole poolt valdavas osas täitmine ei ole kohtu arvates käsitletav poolte tegeliku tahteavaldusena. Seadus ei kohusta kompromissi kirjalikult vormistama ja poolte poolt allkirjastama. Nimetatud kohtumäärus väljastatakse pooltele ning kui pooled oma allkirjaga kinnitavad, et nemad kohtumäärust vaidlustada ei soovi, ongi kompromiss sõlmitud. Kostja on oma avalduses taotlenud alternatiivselt kohtukulude vähendamist põhjusel, et tema on osaliselt töövõimetu ning esitanud ka sellekohase tõendi (töövõimetuskaart), mida maakohus pole määruse tegemisel üldse käsitlenud. Maakohus analüüsis ainult kohtukulude suuruse põhjendust ulatuses, milles hageja on menetluskulude nõude esitanud. Kostja esitab määruskaebuse lisana töölepingu, millest nähtuvalt on kostja suuteline oma tervislikust seisundist tulenevalt töötama osalise tööajaga 10 tundi nädalas, saades töötasu brutotasuna 332 eurot. Kostja ei ole võimeline tasuma menetluskulusid hageja poolt nõutud ja kohtu poolt välja mõistetud ulatuses.

§ 162

lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesoleval juhul on kostja teinud kõik enesest oleneva asjas kompromissi sõlmimiseks. Arvestades poole käitumist kohtumenetluse vältel, on kohtukulude tervikuna jätmine kostja kanda, kes pealegi on osaliselt töövõimetu invaliid, äärmiselt ebaõiglane ja samas ka ebamõistlik. 7. Hageja on kaebusele esitatud vastuses seisukohal, et maakohus tegi õige ja õiglase otsuse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 150 eurot ületavas osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 3) ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud 150 eurot ületavas ulatuses välja mõistmata. Muus vaidlustatud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 9. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 ja § 659 järgi üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas.

Määruskaebuses on maakohtu

1. novembri
2. a määrus vaidlustatud menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4). Määrust ei ole vaidlustatud osas, 4 milles kohus võttis vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas tsiviilasja menetluse (resolutsiooni p 1).
3. Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Selles osas ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega pea

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata 10.1. Riigikohus on

§ 168

lg-te 4 ja 5 kohaldamise osas korduvalt leidnud, et kui hageja pöördub enne haginõudest loobumist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult (kostja on hageja nõude pärast hagi esitamist rahuldanud), siis kannab kostja loobutud nõude senise menetlemisega seotud kulud (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus kohtuasjas nr 218-17703, p 11.2 koos selles viidatud lahenditega). Käesolevas asjas rahuldas kostja hageja nõude samuti maakohtu menetluse käigus ning maakohus jättis sellest lähtuvalt menetluskulud põhjendatult kostja kanda. Need kostja väidetud kaalutlused, miks ta otsustas hageja nõude rahuldada, ei ole menetluskulude jaotuse seisukohalt olulised. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja küll välistanud kompromissi sõlmimist ning pooled otsinud vaidluse kokkuleppelist lahendit, kuid, kompromissi sõlmimiseni pooled ei jõudnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud maakohus eeldada kohtuvälise kokkuleppeni (kompromissini) jõudmist, kuna kostja viidatud kompromissi projekt on poolte poolt allkirjastamata. Lisaks pidi kostja enda väidete ja allkirjastamata kompromissi kohaselt hüvitama kompromissi korral hageja menetluskulud. Olukorras, kus kostja täitis nõude kohtumenetluse käigus, ei saa järeldada, et hageja pöördumine kohtusse polnuks vajalik. 10.2.

§-s 168 sätestatust on kohtul iseenesest võimalik

§ 162lg 4 alusel kõrvale kalduda.

Kohus võib jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (

§ 428

lg 1 p 3, § 429 lg 1).

§ 162

lg 4 kohaldamiseks peab olema menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks lahend tehti, äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-142-10, p 10; Riigikohtu
3. september
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 14).

§ 162

lg 4 kohaldamise üle otsustamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maakohtu diskrestiooniotsustusse sekkuda ka käesoleval juhul. Ringkonnakohus märgib, et senise kohtupraktika järgi ei piisa

§ 162

lg 4 kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard (mille järgi peab menetluskulude väljamõistmine olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik). Seega saab

§ 162lg-t 4 kohaldada erandlikel asjaoludel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu käesoleva asja materjalidest selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid

§ 162

lg 4 kohaldamist, mh ei ole selleks kostja argument, et ta on osaliselt töövõimetu ja omab vähest sissetulekut. Asja materjalidest ei järeldu, et kostja oleks hageja nõude rahuldanud ka siis, kui hageja poleks kohtusse pöördunud. Kohtuvaidlusega kaasnevad kulud, millega tuli ka kostjal arvestada. 5 11. Seonduvalt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude suurusega märgib ringkonnakohus esmalt, et

§ 652

lg-st 8 ja §-st 659 (nende koosmõjus) tulenevalt ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse õigusliku põhjendusega. 11.

1. Hageja poolt maakohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotlusest nähtub, et hageja kasutas kohtueelsete läbirääkimiste pidamiseks, hagiavalduse ettevalmistamiseks ja koostamiseks ning kõigi menetluses esitatud dokumentide koostamiseks õigusabiteenust õigusabiplatvormi HUGO.legal vahendusel ning õigusabi osutas OÜ Desiree kaudu jurist T. Mölder. Hageja on
2. oktoobril 2021 maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas märkinud, et hagejale esindaja poolt antud kohtuasja raames on osutatud õigusabiteenust mahus 13,8 tundi × 60 eur (sh käibemaks) kokku summas 828 eurot. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 300 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1128 eurot. Ringkonnakohus märgib, et

18. ptk reguleerib üksnes kohtumenetluses kantud menetluskuludega seonduvat, mh saavad nende sätete alusel vastaspoole poolt hüvitamisele kuula üksnes poole kohtumenetluses ja seaduses sätestatud kohtueelse menetluse (st mitte kohtumenetluse eelselt) kantud kulud.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144p 1 kohaselt ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§ 218sätestatu kohaselt.

Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud vaid juhul, kui lepinguline esindaja on menetluses osalenud (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13). Maakohtule esitatud dokumentatsiooni sh hagiavalduse, seisukohad, hagist loobumise avalduse on allkirjastanud hageja ise. Kuigi hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega, ei anna see alust menetluskulude (828 eurot) kostjalt väljamõistmiseks hageja kasuks. Toimikust ei nähtu, et T. Mölder oleks osalenud maakohtu menetluses hageja lepingulise esindajana

§ 218

lg 1 mõttes või nõustajana

§ 228

mõttes, lisaks ei kuuluks ka nõustaja kulud

§ 175lg 2 teise lause järgi hüvitamisele.

Kuna hagejal ei olnud maakohtu menetluses lepingulist esindajat

§ 218

lg 1 tähenduses, mõistis maakohus ekslikult kostjalt hageja kasuks välja kohtuvälised menetluskulud 828 eurot ja sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestanud määras arvestatava viivise. 11.2. Hageja tasus maakohtule hagiavalduse esitamisel riigilõivu 300 eurot. Hagist loobumise tõttu on hagejal

§ 150

lg 2 p 2 järgi õigus saada pool tasutud riigilõivust (s.o 150 eurot) tagasi.

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle 6 eest riigilõiv tasuti. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja seni esitanud maakohtule taotlust poole tasutud riigilõivu tagastamiseks, kuid kostjalt ei ole põhjendatud mõista hageja kasuks välja riigilõivu, mis kuuluks hageja taotlusel riigi poolt temale tagastamisele.

§ 150

lg 6 kohaselt lõppeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. 11.

1. Lähtuvalt eelnevast tühistab maakohtu määruse väljamõistetud menetluskulude suuruse osas 1128 eurot ja teeb selles osas uue määruse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu (hagilt tasutud riigilõiv) 150 eurot. Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult (150 eurot) tuleb tasuda alates kohtumääruse jõustumisest kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2. Vastusena määruskaebuse väidetele lisab kohus, et kostja endise elukoha aadressi (XXXXXXXXXX aadress) märkimine määruse sissejuhatavas osas ei mõjuta kohtumääruse sisu ega oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus rõhutab, et

§ 200

lg 4 kohaselt peavad menetlusosaline ja tema esindaja kohtule ning teistele menetlusosalistele viivitamata teatama oma aadressi ja sidevahendi andmete muutumisest, sealhulgas andmete ajutisest muutumisest, kohtumenetluse kestel. Kostja ja tema esindaja on jätnud selle kohustuse praegusel juhul täitmata. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja või kostja esindaja oleks maakohut uuest aadressist teavitanud. Isegi

1. oktoobril 2021 kohtule esitatud avalduses, milles kostja teatas, et on end XXXXXXXXXX aadressilt välja registreerinud, on kostja märkinud enda kontaktaadressina jätkuvalt XXXXXXXXXX. Määruskaebuses esitatud etteheited kohtule seoses kostja uue elukoha tuvastamata jätmisega on põhjendamatud.
2. Kuna menetluskulude jaotust puudutavas osas ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda ning menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud ei kuulu

§ 178

lg 4 kohaselt hüvitamisele, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud kulud

§ 168lg-st 2 ja § 171 lg-st 1 lähtudes poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märgib, et kostja ongi taotlenud menetluskulude jätmist poolte endi kanda ning hagejal ei ole asja materjalidest nähtuvalt ka määruskaebuse menetlemisel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud (üherealise vastuse määruskaebusele esitas hageja isiklikult). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 7