← Eesti

2-19-10779/73

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-10779 Otsuse kuupäev Tartu, 16. veebruar 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kalev Saare ja Urmas V

§ 118mõttes.

Hageja tõendas tunnistajate ütlustega, et ta asus kinnisasja valdama ja kasutama. Hageja elas vaheldumisi nii maal asuvas talus kui ka kinnisasjal asuvas elamus, ta värvis maja ja ehitas aia ning varustas elamut küttepuudega. Kostja on aga kinnisasja omandanud kinnistusraamatu kande igamisega AÕS § 123 lg 1 mõttes, mis sätestab, et kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, saab ta kinnisasja omanikuks, kui ta valdab kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik. Kostja kanti kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna rohkem kui kümme aastat tagasi, 20. oktoobril 2006. Kostja on elanud kinnisasjal asuvas elamus ja vallanud seda katkematult. Kinnistusraamatu kanne oli vale, sest kinnisasja omanikuna oleks pidanud kajastuma ka hageja. Kostja ei ole olnud 2

(7)2-19-10779 pahauskne. Kostja mainis notarile, et pärijaks võib olla ka hageja. Kostja ei vastuta selle eest, et hageja pärandi vastuvõtmise avaldust ei esitanud, ega selle eest, et notar saatis hagejale teate valel aadressil. Käesolevas asjas ei kohaldu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155, mille järgi on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Kinnistusraamatu kande igamine AÕS § 123 mõttes välistab vaidluse võimaliku nõude aegumise üle ja kannab seeläbi eesmärki, et kinnistusraamatu kanne ja tegelik õiguslik olukord ei tohiks lahkneda väga pika aja jooksul. Hageja ei saa taotleda ka enda pärimisõiguse tuvastamist, sest kinnisasja on igamisega omandanud kostja.
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
  2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides mh, et hageja esitas hilinenult igamise katkemisega seotud vastuväited AÕS §-de 111–114 mõttes. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  4. juuni
  5. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Vastuolulised ei ole maakohtu järeldused, mille järgi hageja küll võttis pärandi vastu tegudega, kuid kostja on siiski omandanud kinnisasja AÕS § 123 lg 1 mõttes kinnistusraamatu kande igamisega. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude enda pärimisõiguse tuvastamiseks, sest hageja tuvastushuvi aluseks oli soov saada kinnisasja omanikuks. Nimetatud eesmärk ei ole enam saavutatav, sest kostja on omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega. Asjakohatu on hageja väide, et igamise välistab kostja pahausksus või igamise katkemine, sest hageja ei toonud maakohtus välja asjaolusid ega tõendanud igamise katkemist AÕS § 114 lg 1 p 4 mõttes ega seda, et kostja valdas kinnisasja pahauskselt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ning hagi tagamise taotluse. 7.
  7. Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule menetlusnormide olulise rikkumise tõttu, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Kuna kohtud tuvastasid põhjendatult, et hageja võttis pärandi vastu tegudega PärS 1997 § 117 lg 3 mõttes, ei saa kostja tugineda sellele, et ta sai kinnisasja omanikuks kinnistusraamatu kande igamisega AÕS § 123 lg 1 mõttes. Hageja pärimisõigust ei välista see, et ta ei teinud notariaalset pärandi vastuvõtmise avaldust, ega see, et talle ei väljastatud pärimistunnistust, sest pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta AÕS § 111 lg 2 ja § 114 lg 1 p 4, mis reguleerivad igamise välistamist ja igamise katkemist. Igamise eelduste kontrollimisel oleks kohus pidanud ise kontrollima ka igamist välistavaid asjaolusid. Igamine katkes, kui hageja asus kinnisasja vallates ja kasutades kostja teadmisel omandiõigust teostama. Igamise välistab AÕS § 111 lg 2 kohaselt see, kui isik teadis või pidi teadma valduse saamisel, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. See hõlmab ka olukordi, mil igamisvaldaja teab, et ta ei ole saanud ainuomanikuks. Hageja on kostja pahatahtlikkusele igamisel tuginenud juba hagiavalduses. 3
(7)2-19-10779 7.
  1. Hageja esitas
  2. novembril 2021 Riigikohtule hagi tagamise taotluse, milles palub kanda hagi tagamise abinõuna enda kasuks Pärnu linnas Aasa 7 asuvale kinnistule eelmärke ½ mõttelises osas seadusest tuleneva pärimisõiguse realiseerimise tagamiseks. 7.
  3. Riigikohus rahuldas
  4. novembri
  5. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse, nähes ette, et hagi tagamise abinõuna tuleb Pärnu linnas Aasa 7 asuva kinnistu registriosa kolmandasse jakku kanda hageja kasuks vastuväide sama registriosa teisest jaost nähtuva kande suhtes, mille järgi kuulub kinnisasi kostja ainuomandisse.
  6. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 mõttes TsMS § 691 p 5 alusel tühistada, sest ringkonnakohus andis tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
  8. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja ja kostja on vaidlusaluse kinnisasja ühisomanikud, sest hageja on pärandaja pärandi vastu võtnud tegudega PärS 1997 §

§ 118

mõttes, või on kostja kinnisasja ainuomanik, sest ta on omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega AÕS § 123 lg 1 mõttes. 11. Kohtud leidsid, et hageja on pärandaja pärandi vastu võtnud tegudega PärS 1997 §

§ 118

mõttes, kuid kostja on kinnisasja ainuomanik, sest ta on omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega AÕS § 123 lg 1 järgi. Kolleegium kohtute õigusliku hinnanguga ei nõustu.

  1. AÕS § 123 lg 1 järgi saab kinnisasja omanikuks isik, kes on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, kui ta valdab kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik. AÕS § 123 lg 2 järgi kohaldatakse igamise tähtaja arvutamisele vallasasja igamise sätteid. See tähendab muu hulgas, et igamine on välistatud valdaja pahausksuse korral. AÕS § 111 lg 2 kohaselt on valdaja pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamise teel AÕS § 123 mõttes eeldab, et täidetud on järgmised tingimused: • isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, • ta on vallanud kinnisasja nagu omanik katkematult vähemalt kümme aastat ning • ta on selle kümne aasta jooksul vallanud kinnisasja heauskselt.
  2. Kostja kanti kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna
  3. oktoobril
  4. Kinnisasi kuulus pärandaja pärandvara hulka. Maakohus leidis, et kostja oli kantud õigusliku aluseta kinnistusraamatusse ainuomanikuna, sest hageja võttis pärandaja pärandi vastu tegudega PärS 1997 §

§ 118

järgi, mistõttu oleksid hageja ja kostja pidanud kinnistusraamatus kajastuma ühiste omanikena. Kolleegium märgib, et isikut saab AÕS § 123 tähenduses pidada õigusliku aluseta kinnistusraamatusse kantuks ka juhul, kui ta kajastub kinnistusraamatus ainuomanikuna, kuid on 4

(7)2-19-10779 tegelikult kinnisasja üks ühistest omanikest. Kaaspärijad on kehtiva pärimisseaduse (PärS) §-de 147 ja 184 kohaselt pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanikud.
  1. Maakohus tuvastas, et kostja on vallanud kinnisasja katkematult vähemalt kümme aastat, ning märkis, et pooled selle üle ka ei vaidle. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et igamise tähtaega hakatakse arvestama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik võis eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud (vt ka Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-1611/44, p 23). Riigikohus nõustub maakohtu järeldusega, et käesolevas asjas hakkas igamise tähtaeg kulgema
  4. oktoobril 2006, mil kostja kanti ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Kuna kinnisasjal asus kostja elukoht, valdas ta sel ajal kinnisasja nagu omanik. Hagi esitamise ajaks,
  5. juuliks 2019 oli kostja kohta ebaõige kinnistusraamatu kande tegemisest möödunud rohkem kui kümme aastat.
  6. Maakohus tuvastas, et hageja on pärandi PärS 1997 §

§ 118

mõttes tegudega vastu võtnud, kuid leidis samas, et kostja omandas kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega AÕS § 123 lg 1 mõttes, olles vallanud kinnisasja omanikuna heauskselt. Maakohtu põhjenduste järgi oli kostja heauskne, sest ta märkis pärandaja pärandi vastuvõtmise avaldust tehes, et pärimisõigus võib olla ka hagejal, kostja andis hageja kohta tõesed elukohaandmed, ei vastuta selle eest, et notar edastas hagejale teate valele aadressile, ega selle eest, et hageja ei teinud pärandi vastuvõtmise avaldust. Kolleegium selle õigusliku hinnanguga ei nõustu.

  1. TsÜS § 139 sätestab, et kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, siis tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kinnisasja omandamiseks kinnistusraamatu kande igamisega ei tulene seadusest erisusi, pidi hageja tõendama, et kostja oli pahauskne juba igamistähtaja kulgema hakates või muutus pahauskseks enne igamistähtaja möödumist. AÕS § 111 lg 2 kohaselt on valdaja pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. Kolleegium leiab, et kinnisasja valdajat saab pidada pahauskseks siis, kui ta teadis või pidi teadma sellest, et ta on kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna õigusliku aluseta. Pärimise korral saab kinnistusraamatu kanne olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist. Kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust. Pärija on AÕS § 111 lg 2 mõttes pahauskne valdaja, kui ta teadis või pidi teadma, et ta ei saanud asja enda ainuomandisse, sest pärijaid on mitu, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist.
  2. Maakohus leidis, et hageja on veenvalt tõendanud, et ta võttis pärandaja pärandi PärS 1997 §

§ 118

mõttes tegudega vastu, asudes kinnisasja valdama ja kasutama, hageja elas osa ajast kinnisasjal asuvas elamus, tegi elamus remonti, värvis maja, ehitas aia, tõi küttepuid. Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud asjaoludega on ümber lükatud kostja kui kinnisaja valdaja (AÕS § 123 tähenduses) heausksuse eeldus, sest kostja pidi tema kui ainuomaniku kohta kinnistusraamatusse kande tegemise ajal teadma, et ka hageja on pärandaja pärija. Maakohtu tuvastatud asjaoludel märkis kostja pärandi vastuvõtmise avalduse juures, et pärandaja pärijaks saab olla ka hageja. Samuti tuvastas maakohus, et hageja valdas ja kasutas kinnisasja ning elas nii enne kui ka pärast isa surma osa ajast kinnisasjal asuvas elamus kostja teadmisel. Kostja ei väitnud, et hageja oleks kandnud kinnisasja korrashoiuga seotud kulusid või seal osa aega elanud mõne nendevahelise lepingu tõttu. Alles 2019. aasta kevadel teavitas kostja tütar hagejat, et hagejal ei ole õigus kinnisasjal elada. 5

(7)2-19-10779
  1. Kuna kostja oli teadlik, et hagejal on pärimisõigus, ning kinnisasja valdamise ja kasutamise kaudu oli ta teadlik ka asjaoludest, millest saab järeldada, et hageja on pärandaja pärandi tegudega vastu võtnud, pidi kostja kolleegiumi hinnangul enne AÕS § 123 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist olema teadlik sellest, et ta ei saanud kinnisasja enda ainuomandisse. Kostja oli seega AÕS § 111 lg 2 mõttes pahauskne ega ole eelneva tõttu omandanud kinnisasja enda ainuomandisse kinnistusraamatu kande igamisega AÕS § 123 kohaselt.
  2. Kuna käesolevas asjas on täpsustatud hagiavalduse kohaselt hagi ese pärimisõiguse tuvastamise nõue, mitte kinnistusraamatu kande parandamise nõue, mis oleks suunatud kinnisasja omandi saamisele, ei oleks hagi rahuldamist iseenesest välistanud ka see, kui kostja oleks kinnisasja omandanud kinnistusraamatu kande igamisega. Pärijale ei lähe üle mitte üksikud pärandajale kuulunud esemed, vaid pärandvara kui õiguste ja kohustuste kogum tervikuna.
  3. Kolleegium märgib, et pärija staatus ei ole samastatav ühe pärandvara hulka kuuluva kinnisasja omandiõigusega. Kaaspärija positsioon kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit: pärandvara omandiõigus ühiselt teiste pärijatega (PärS § 147), õigus nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutus pärandil lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (PärS § 148 lg 2, § 151), õigus nõuda pärandvara jagamist (PärS § 152), teise kaaspärija poolt ühisusest osa müümisel ostueesõigus (PärS § 149) (vt Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 13). Eelnevast tuleneb, et kui kostja oleks omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega, kuid hagi oleks rahuldatud ja tuvastatud, et hageja on pärandaja pärija ½ suuruses osas, ei oleks hagejal küll olnud võimalik enam kinnisasja omandit saada, kuid see ei oleks välistanud tema võimalust nõuda pärandvara jagamist ning hüvitist poole pärandvara väärtuse ulatuses.
  6. Kuna maakohus leidis, et hageja on veenvalt tõendanud, et ta võttis pärandaja pärandi PärS 1997 §

§ 118

mõttes vastu, tuleb hagi rahuldada ning tuvastada, et hageja on pärandaja pärija ½ suuruses osas.

  1. Hagi rahuldamise tõttu jäävad hageja menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 kohaselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
  2. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Kaire Aus esitas Riigikohtule taotluse, milles palub mõista Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest välja koos käibemaksuga 237 eurot 60 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3 ja §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri
  3. juuli
  4. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“. Riigi õigusabi tasu ja kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab RÕS § 24 lg 1 kohaselt advokatuur. Kuna kostjale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud RÕS § 8 p 1 mõttes, on kostja vabastatud riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest.
  5. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
  6. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
  7. Riigikohus rahuldas
  8. novembri
  9. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse, nähes ette, et hagi tagamise abinõuna tuleb Pärnu linnas Aasa 7 asuva kinnistu registriosa kolmandasse jakku kanda hageja kasuks vastuväide sama registriosa teisest jaost nähtuva kande suhtes, mille järgi kuulub 6

(7)2-19-10779 kinnisasi kostja ainuomandisse. TsMS § 445 lg 2 kohaselt jätab kohus hagi rahuldamisel hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Hageja ei ole taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist. Kinnistusraamatusse hageja kasuks kantud vastuväide on lahendi täitmise tagamiseks vajalik. Hageja tuvastushuvi pärimisõiguse tuvastamise hagi esitamisel oli peamiselt suunatud sellele, et ta saaks teostada enda õigusi Aasa 7 kinnisasja ühisomanikuna. Hagi tagamise abinõuna seatud vastuväide aitab nende hageja õiguste teostamist tagada. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.