2-21-1372/6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-21-1372 Tsiviilasi A.A. avaldus ühise hooldusõiguse ainuhooldusõiguse üleandmiseks Vaidlustatud kohtulahendid Viru Maakohtu
2. jaanuari 2021 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.A. määruskaebus Menetlusosalised ja nende Määruskaebuse esitaja: A.A. (avaldaja), ik XXXXXXXXXXX; esindaja Merle Albrant esindajad lõpetamiseks ja Puudutatud isikud: 1) B.B., ik XXXXXXXXXXX; 2) C.C., ik XXXXXXXXXXX; 3) D.D., ik XXXXXXXXXXX RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. jaanuari 2021 määrus osas, millega maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata.
5. Saata avaldus Viru Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
6. Rahuldada määruskaebus. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MAAKOHTU MÄÄRUS
7. A.A. (avaldaja) esitas Viru Maakohtule avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse avaldajale määramiseks. Avaldaja palus kohaldada ka esialgset õiguskaitset. Avalduse kohaselt nõustus avaldaja
8. aastal koos lastega minema X, kuid pidi X naasma
9. aasta oktoobris. Tagasilennupiletid olid ostetud 2020 oktoobriks, kui viiruse tõttu tühistas lennufirma reisi. Detsembris võttis laste isa avaldajalt ära laste ja avaldaja dokumendid. Avaldaja sai oma dokumendi tagasi
10. a jaanuaris, kuid isa ei lubanud lastel X tagasi minna.
11. Viru Maakohus jättis
12. jaanuari 2021 määrusega avalduse menetlusse võtmata ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda X kohus. Asi allub TsMS § 70 lg 2 järgi üldjuhul X kohtule, kui pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt võib X kohus selle lahendada. Avaldusest ei nähtu täpselt, millal avaldaja koos lastega X läks, kuid avalduse lisadest (tunnistustest) tuleneb, et
13. a augustis. Järelikult viibivad lapsed X ca 6 kuud. X kohus on teinud 25.01.2021 otsuse, et lapsed ei või X lahkuda ilma isa ja ühise eestkostja nõusolekuta või ilma täiendava X kohtu otsuseta. EN-i määruse 2201/2003 artikli 8 lg 1 järgi on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Määruse art 8 lg 1 viitab lapse elukohale avalduse esitamise kuupäeval. Riigikohus on leidnud, et määruse artiklis 8 sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse määramise esmane pide on lapsekeskne, et võimaldada neis asjades kiiret sekkumist, vähendada lapse koormamist kohtumenetlusega ning kindlustada tõendite parem kättesaadavus ning lapse huve kaitsvate institutsioonide lähedus (RKTKm 3-2-1-66-10 p 17). Hooldusõiguse küsimuse lahendamine olukorras, kus lapsed viibivad kuus kuud koos vanematega X-is, ei ole X kohtu pädevuses, st asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi X kohtule ning vanemate hooldusõiguse küsimuse lahendamise on X kohtu pädevuses. TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. MÄÄRUSKAEBUS
14. Avaldaja esitas maakohtu
15. jaanuari
16. aasta määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule lahendamiseks. Asja menetlusse võtmata jätmisel on maakohus rikkunud kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustust. Maakohus on jätnud analüüsimata avaldusele lisatud dokumendid, kust nähtub, et laste alaline elukoht ei ole X. Maakohus jättis analüüsimata, millises riigis on lapsed sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda integreeritud. Laste alaline elukoht on X-is. Lapsed ei läinud X-i, et jääda sinna elama. X-i mindi ajutiselt perioodiks 05.08.-14.10.2020 ning ka lennupiletid olid ostetud koheselt X-ist X-i ning 14.10.2020 X-ist-X-i. Tagasilend tühistati COVID-19 tõttu ehk ettenägematute asjaolude tõttu. 2 Riigikohus on ka tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 p 19 viidanud sellele, et laste hariliku viibimiskoha riik lakkab olemast pere senine elukoht siis, kui vanemad lepivad kokku, et nad enam ei naase antud riiki. Lapsevanemate vahel polnud kokkulepet X-ist X-i ajutiselt puhkama sõites, et nad ei naase enam X-i. X-ist lahkuti 05.08.2020 teadmisega, et 14.10.2020 tullakse perega tagasi ning laps C.C. saab jätkata kontaktõppes oma koolis X-is. Kõik laste tegevused jätkusid X-is (kool, meditsiinilise abi saamine, riiklike toetuste saamine). Riigikohus on lahendis 3-2-1-66-10 p 22 juhtinud tähelepanu, et lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral säilib EL määruse nr 2201/2003 art 10 järgi pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema äraviimist või kinnipidamist. Alates
17. a oktoobrist on lapsi ja ema hoitud ebaseaduslikult X-is kinni, kuna nende isikut tõendavad dokumendid võeti ära. Määruse artikli 8 tähenduses tuleb tuvastada, millises riigis on laps sotisaalsesse ja perekondlikkuse keskkonda paremini integreeritud. Lapse füüsilisest viibimisest ei piisa alalise elukoha kindlakstegemiseks määruse artikli 8 tähenduses. Et teha kindlaks, et lapse viibimine liikmesriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi ning et lapse elukoht väljendab teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda, tuleb lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis arvesse võtta ka muid tegureid. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse selle liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, regulaarsust, tingimusi ja põhjuseid, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, koolis käimist ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis. Seda on leidnud ka Euroopa Kohus lahendis C-523/
18. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 p 17 jõudnud järeldusele, et Euroopa Kohtulahendi C-523/07 lahendi järgi ei saa lapse harilikku viibimiskohta määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada TsMS § 667 lg 2 alusel osas, millega maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata. Määruskaebus rahuldatakse. Maakohtu määrus ei ole vaidlustatav esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise osas.
20. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on avalduse menetlusse võtmata jätmisel rikkunud määruse põhjendamise kohustust (TsMS 442 lg 8). Maakohus ei ole põhjendanud, millest ta järeldab, et laste harilik elukoht on X. Samuti ei ole maakohus analüüsinud avaldaja väiteid selle kohta, et laste harilik elukoht on X-is. Maakohus ei ole põhjendanud ka seda, miks lapsed on rohkem integreeritud X-i sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Maakohus ei ole selgitanud välja, milline on X algatatud kohtumenetluse sisu ja kas tegu võib olla ajutise meetmega sõltumata kohtualluvusest. Maakohus on jätnud tähelepanuta avaldaja väite, et avaldajat hoiti X-is koos lastega dokumentide äravõtmise teel õigusvastaselt kinni. Avalduse menetlusse võtmata jätmisel on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus ning kahtluse korral tuleb avaldust menetleda.
21. Määruskaebuse esitaja on õigesti viidanud Riigikohtu määrusele nr 3-2-1-109-12 ja Euroopa Kohtu lahendile nr C-523/
22. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena. Euroopa Kohus on
23. aprilli 2009 kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22,
24. juuni 2009, lk 14) tõlgendanud lapse harilikku viibimiskohta EL määruse nr 2201/2003 artikkel 8 lg 1 mõttes järgmiselt: "Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 alusel 3 tuleb mõistet „harilik viibimiskoht" [kohtuotsuse eestikeelses tõlkes ekslikult „alaline elukoht"] tõlgendada selliselt, et harilik viibimiskoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis. Lapse alalise elukoha kindlaksmääramise õigus on riigisisesel kohtul, võttes sealjuures iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid." (vt ka Riigikohtu määrust 3-2-1-109-12, p 17).
25. Euroopa Kohtu ülalviidatud lahendi järgi ei saa lapse harilikku viibimiskohta määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks asjaolu, mille alusel saab lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Samas ei saa välistada ka seda, et liikmesriik muutub lapse harilikuks viibimiskohaks kohe pärast lapse liikmesriiki saabumist, s.o nt juhul, kui vanemad on kokku leppinud, et perekond asub elama sellesse liikmesriiki. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. Seega tuleb lapse hariliku viibimiskoha riiki kindlaks tehes arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud (vt ka Riigikohtu määrust 3-2-1-109-12, p 17). Kohalduvad kohtualluvuse reeglid ei sätesta riigis viibimise aega, mis muudab selle riigi harilikuks elukohaks. Ka mitteharilikus elukohas võib viibida pikemat aega, sh kuus kuud või kauem.
26. Avalduse menetlusse võtmise otsustamisel peab maakohus muu hulgas hindama, millisesse riigi keskkonda on lapsed rohkem sotsiaalselt ja perekondlikult integreeritud ning millise riigiga on lastel tihedaimad sidemed. Samuti peab maakohus selgitama välja, kas avaldus on X menetlusse võetud, kas avaldus on sama alusega ja kas tegu võib olla ajutiste meetmetega sõltumata kohtualluvusest.
27. Juhul, kui X on algatatud avaldaja avaldusega sama alusega kohtumenetlus, võib kõne alla tulla X kohtumenetluse peatamine pärast avalduse menetlusse võtmist EN-i määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 alusel seni, kuni on selgitatud välja selle kohtu pädevus, kellele on avaldus esitatud esimesena. Eeltoodu kehtib juhul, kui maakohus leiab asjaolusid hinnates, et avaldus allub X kohtule. Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kuhu on avaldus esitatud esimesena, loobub kohus, kellele avaldus on esitatud hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks (art 19 lg 3). Menetluses esitatud X kohtu
28. jaanuari 2021 dokumendist pole võimalik aru saada, mis menetlusega on tegu. Samuti ei ole kohtudokumendist tuvastatav, kas lahend on jõustunud. Kohtudokumendist ei nähtu ka see, kas avaldus on võetud üldse menetlusse. Selline kohtudokument ei saa olla takistuseks asja X kohtus menetlusse võtmisel, kui avaldus allub X kohtule ja täidetud on teised menetlusse võtmise eeldused, arvestades, et juhul, kui X siiski peaks olema samasisuline menetlus alustatud, saab X kohus menetluse peatada EN-i määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 alusel. Ringkonnakohus märgib, et X kohtu dokument võib olla EN-i määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõike 1 alusel väljastatud ajutine meede sõltumata kohtualluvusest. Seda meedet ei kohaldata enam, kui liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on vastavalt määrusele asja sisuline arutamine, on võtnud kasutusele meetmed, mida ta sobivaks peab (art 20 lg 2). See tähendab, et juhul, kui maakohus selgitab välja, et X kohtu dokumendi näol on tegemist ajutise meetmega art 20 lg 1 tähenduses, ja asi allub maakohtule, otsustab maakohus ise kasutatavad meetmed (nt esialgse õiguskaitse), misjärel enam X kohtu määrus art 20 lg 2 alusel ei kehti.
29. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja lahendamisel. 4 /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi Resolutsioon Tartu Ringkonnakohtu 18.02.2021 parandusmäärusest: RESOLUTSIOON
30. Parandada Tartu Ringkonnakohtu
31. veebruari 2021 määruses esinenud ilmne ebatäpsus: 1.
32. kohtumääruse kuulutamise aeg on
33. veebruar 2021 (otsuse sissejuhatuses ekslikult märgitud
34. jaanuar 2021). 5