lg 1 alusel teatab maakohus Sven Pallile kirjaliku teatisega, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Kui süüdimõistetu Sven Palli ei ilmu määratud ajaks vanglasse karistust kandma, edastab vangla
Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe ja Partnerid apellatsioonimenetluses Sven Palli riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 116 eurot ja 40 senti. Nimetatud menetluskulu jätta riigi kanda 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus tunnistas 29. novembri 2021 otsusega Sven Palli süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõistis talle karistuseks 10 kuud vangistust.
S § 65 lg 2 kohaselt suurendati S. Pallile mõistetud karistust Pärnu Maakohtu
lg 2 alusel jätab ärakantavaks karistuseks 1 kuu vangistust, millele liidetaks ärakandmata 19 päeva vangistust. Kaitsja põhjendab oma taotlust sellega, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. Apellant leiab, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (
Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks.
lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Kaitsja selgitab, millistel juhtudel saab kohus tunnistata isikulise tõendi ebausaldusväärseks. S. Palli ütlused ei ole vastuolus kannatanu ega tunnistajate ütlustega. Kohus märkis, et kohtualuse ütlused ei ole usaldusväärsed ja need tuleb tõendikogumis välja jätta. Kohtu hinnangul on ebausutav süüdistatava selgitus, et S. Palli käenukk võis paistes olla kätekõverdustest või pesemisest, sest vaevalt et kätekõverdusi tegi süüdistatav ühe käe peal, sest punetus oli vaid parema käe nukil ja ka pesemise tagajärjel punetuse tekkimine ühele käele ei ole usutav. Vastupidi kohtu järeldusele on usutav, et S. Palli käenukk võis paistes olla just parema käega tehtavatest kätekõverdustest. Samuti on võimalik, et X võis ise endale vigastused tekitada ning selline võimalus nähtub ka eksperdi arvamusest. Kannatanu ütluste kohaselt tõrjus ta lööki vasaku käega, kuid kaebuse esitaja leiab, et on võimalik, et lööki üldse ei olnudki. Ekspertiisiaktist 21E-AO10036 nähtub, et naha punetus vasaku käe küünarvarre piirkonnas on võimalik kannatanul endale ka ise tekitada. Tallinn Vangla tõendi nr 2576 (tl 6) kohaselt on tuvastatud vasaku käe küünarvarre siseküljel punane laik suuruses ligikaudu 12x5 cm. Tõendite usaldusväärsuses on kahtlus põhjusel, et eelnimetatud punane laik suuruses 12x5 cm ei ole tuvastatud 13.01.2021 kell 11.07 isiku läbivaatuse protokollis (tl 7-14), kusjuures protokolli kohaselt on vaadatud läbi kogu X keha, välja arvatud suguelundite piirkond.
kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ja neid ei ole võimalik kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-57-07 jt). Kohtuotsus ei tohi põhineda oletustel ja tõendite ühekülgsel hindamisel. Kuni eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus
Samahästi võib kahelda, et kannatanu tõrjus lööki vasaku käega. Tavapäraselt kasutavad inimesed kaitseks paremat kätt, seda enam, et väidetav rünne oli kannatanule ootamatu ning samuti on võimalik (kui ta üldse end kaitses), et ta kaitses ennast hoopis kahe käega. Tõenditest ei nähtu, kumma käega S. Palli esimeses episoodis kannatanut lõi. Ka kannatanu ei oska öelda, kumma käega S. Palli teda lõi. Kohus märkis, et kohtualuse ütlused ei ole usaldusväärsed ja need tuleb tõendikogumis välja jätta, kuid eelduslikult jõudis järeldusele, et S. Palli lõi kannatanut parema käega. Kuna isegi kannatanu ei osanud öelda, kumma käega teda S. Palli lõi, siis sellisele järeldusele jõudmine ei ole veenev, seda enam, et teises S. Pallile süüks pandud episoodis on kannatanu Y kinnitanud, et S. Palli lõi teda vasaku käega (tl 9697). Olukorras, kus kohtualuse ütlused on kõrvale jäetud, on kohus jõudnud teistsugusele järeldusele, kui ta süüdistatava ütlusi teiste tõenditega kogumis hinnates võinuks jõuda. Seda enam, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus
Kannatanu X on valu tundmist kinnitanud kannatanuna ülekuulamisel, kuid ta ei ole selgitanud, kui suurt valu ta tundis ja seda ei ole menetluse käigus 3 temalt ka küsitud. Küll on ta aga kinnitanud, et teisel näopoolel vigastust ei tekkinud ja valu tundis vähe. On võimalik, et kannatanu tekitas endale vigastuse põhjusel, et näidata ründe intensiivsust. Aluse selliseks kahtluseks annab varasema konflikti toimumine kannatanu ja süüdistatava vahel. S. Palli kinnitas, et tüli oli X norskamise pärast ja kannatanu lõi öösiti jalaga tema voodit. Antud episoodi toimumise ajaks on märgitud 13.01.2021 kell 05:50, seega varajasel hommiku tunnil, kui süüdistatava ja kannatanu vahel võis puhkeda tüli S.Palli poolt toodud põhjustel. Ei saa luua tõsikindlaid järeldusi olemasolevate tõendite pinnalt ning seetõttu on tegemist
Selline rikkumine on oluline
Arvestades, et ühes kuriteoepisoodis õigeksmõistmine ei tooks kaasa süüdimõistmist kergemas kuriteos e et karistuse mõistmisel võetakse aluseks sama sanktsioonivahemiku alusel arvutatav lähtepunkt, ei saa antud juhul 10 kuud vangistust lugeda ka ühe kehalise väärkohtlemise episoodi puhul ülemäära karmiks karistuseks. Siinkohal on eriti oluline rõhutada Riigikohtu seisukohta, mida on arvestanud ka maakohus ja nimelt, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse 5 õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest (3-1-1-5813). Kui joonistada graafik, kus muutujaks on S. Pallile varasemalt samalaadsete e füüsilise vägivallaga seotud kuritegude eest mõistetud vangistusmäär, siis saame joone, mis on esmalt mõõdukalt tõusev. 2018 a otsusega mõisteti süüdistatav süüdi kahes kuriteoepisoodis, mis oma sisult olid kasutatud vägivalla poolest omavahel sarnased ja sarnanevad ka vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud episoodidega selles osas. 2018 otsuses olid need episoodid küll erinevalt kvalifitseeritud, sest ühel juhul toimus rusikas käega näkku löömine kaupluses, teisel juhul korteris, kuid nii KarS § 121 lg 2 p 4 kui ka § 263 lg 1 p 1 aga just nii olid kuriteoepisoodid kvalifitseeritud, sanktsioonid on identsed. Üksikkaristused olid vastavalt 6 kuud ja 5 kuud. 5.märtsil 2019 mõisteti S. Palli süüdi analoogses kuriteos KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, kaupluses rusikaga näkku löömise eest. Karistus on 1 aasta vangistust. Nende kohtuotsustega ei määratud mõistetud vangistusi reaalselt ärakandmisele. Esimesel juhul määrati tingimisi vangistus, teisel asendati lõplik vangistus ÜKT-ga. 5. juunil 2019 mõisteti S.Palli süüdi taaskord kaupluses vägivallatsemise eest – ta kägistas teda korrale kutsunud isikut. Karistus on veidi lühem eelmisest e 8 kuud vangistust, kuid lõplik karistus on reaalne vangistus. Seega, isegi, kui S. Palli oleks mõistetud süüdi ühes vägivallaepisoodis ja arvestataks ka karistust kergendava asjaoluna tema poolt selles episoodis süü tunnistamist, mida kohus on arvestanud, ei saaks kindlasti rääkida sellest, et 10 kuud vangistust ei vasta süü suurusele. Selline karistus ühe kuriteoepisoodi eest oleks ka igati kooskülas karistuse mõistmise üldpõhimõtetega, et iga järgnev karistus analoogilise kuriteo eest ei saa kergendada süüdlase olukorda eelnevaga võrreldes. Seega, kohtukolleegiumi hinnangul ei saaks ka ühe kuriteoepisoodi eest mõistetav karistus olla lühem, kui maakohtu poolt mõistetud 10 kuud. Ja kuigi kohtukolleegiumi seisukohast on maakohus igati põhjendatult mõistnud S. Palli süüdi süüdistuses nimetatud kahe kannatanu – nii X kui ka Y suhtes toimepandud vägivallategudes, on eeltoodu selgituseks, et apellantide tegeliku lõppeesmärgini e karistuse vähendamiseni, ei pruugi viia ka see, kui kohus tunnistaks X episoodis apellatsiooniväited põhjendatuks. Nagu märgitud, nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et tõendatud on S. Palli poolt X löömine ja just selliselt nagu seda kirjeldab kannatanu. Maakohus on oma otsuses analüüsinud kõiki konkreetse episoodi osas kogutud tõendeid, seostanud need omavahel ja põhjendatult leidnud, et süüdistatava kaitseväited, et kannatanu ise endale vigastused tekitas, on paljasõnalised. Arvestades süüdistatava väljakujunenud musterkäitumist erinevates konfliktsituatsioonides ja seda olenemata, kas see toimub kuskil korteris, kaupluses või vangikongis, ei ole ta võimeline lahendama konflikte muul viisil, kui füüsilise vägivallaga ja tavapäraselt toimub see rusikaga näopiirkonda löökidega. Seda kinnitavad mitmed tema suhtes tehtud kohtuotsused ja kõigis otsustes e nii juba jõustunud kui ka vaidlustatud otsuses on süüdistuste pinnalt näha ka seda, et süüdistatav ärritub kergelt, tema kriitika talumise lävi on olematu ja kui ta endast välja läheb, siis lähevad momentaalselt ka käiku rusikad. Seda ei eita ka süüdistatav ise. X episoodis ei saa eelöeldule vastu väita ka sellega, et selline käitumine on küll süüdistatava puhul süsteemne, kuid ainult vabaduses viibides, sest paraku on ka teine episood, mida süüdistatav ei eita, toimunud just sarnasel viisil ja vanglas. Sestap ei ole ka usutavad süüdistatava ütlused selles, et X-ga konfliktsituatsiooni sattudes, millist ta ei eita, ei kasutanud ta rusikaid, vaid viskas padjaga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust selles, et X-l esinesid pärast süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmust need vigastused, millised tuvastas tal vangla meditsiinitöötaja läbivaatusel - parem meelekoht punetav, esineb turse, paremal kõrva taga punetav piirkond, vasaku käe küünarvarre siseküljel punane laik suuruses ligikaudu 12x5cm. Kirjeldatud vigastuste saamist on kannatanu kirjeldanud ja tema ütlused vigastuste tekkemehhanismi osas on igati loogilised. Esimene löök paremale poole tuli ootamatult ja seetõttu ei saanud ta ka ennast kaitsta, mistõttu oli löök tugevam ja tekkis ka nähtav naha punetus. Teist lööki suutis kannatanu juba tõrjuda oma käe ette tõstes. Löök sattus kätte ja sellest ka käe punetus. On tõsi, et ekspertarvamuse kohaselt võib selline nahapunetuse käel tekitada ka inimene ise e näiteks ära lüües jne., kuid praegusel juhul on maakohus põhjendatult tuvastanud, et see on tekitatud süüdistatava poolt. Asjaolu, et sellist vigastust on võimalik ka muul moel saada ja muuhulgas ka ise endale tekitades, ei välista selle 6 saamist just kannatanu poolt kirjeldatud viisil. Arvestades juba eelpool kirjeldatud süüdistatavale omaseks muutunud käitumismalle konfliktsituatsioonides, ei ole usutav, et kannatanu lavastas kuriteosündmuse ennast ise vigastades. Eluliselt mitteusutavaks e ebatõenäoliseks teeb selle versiooni asjaolu, et just sarnaselt nagu seda kirjeldas X, toimus ka järgmine kuriteoepisood ja seda 9 kuud hiljem. Ka on kohtukolleegiumi jaoks igati loogiline ja eluliselt veenev ekspertarvamus, et paremale poole oimupiirkonda saadud vigastuse tekitamine endale peaga vastu seina löömisega on vähetõenäoline. Kohtukolleegium leiab, et tegelikult on see ka välistatud ja selles saab veenduda iga isik, kes üritab oimukohta ja seina omavahel kontakti viia. Sellises asendis, mis tuleks sel juhul võtta, et pea ning seda just oimukohast ja sein omavahel selliselt kontakteeruks, et sellest ka silmaga nähtav nahapunetus tekiks, on võimatu. Hästi sättides ja ebanormaalseid poose võttes võib need kaks objekti omavahel kokku viia, aga jõuliselt peksta ei ole võimalik. Paremal juhul võib pealae küljele muhu tekitada aga oimukohta vigastada on pea võimatu. Ka süüdistatava sõrmenukkidel esineva punetuse osas on maakohtu seisukoht igati veenev ja välistab süüdistatava versiooni punetavate sõrmenukkide tekkimisest ühele käele. Kokkuvõtteks tõdeb kohtukolleegium, et need etteheited, mis on apellantide poolt maakohtu otsusele vaidlusaluse episoodi osas tehtud, ei päde. Süüdistatava väide selle kohta, et vanglaametnikud on fabritseerinud selle episoodi osas süüdistuse, on absurdne. Esmalt, nagu juba öeldud, 9 kuud hiljem pani süüdistatav oma järgmise kambrikaaslase suhtes toime analoogilise vägivallaakti. Vanglatöötajad pidid olema selgeltnägijad, et oskasid fabritseerida just sellise kuriteosündmuse ja miks tuli seda teha selliselt, et just oimukoht punetama panna. Kui ikka tõesti olnuks neil kindel soov mingit kuritegu S. Pallile alusetult omistada ja selleks ta kambrikaaslane ära rääkida ning viimaselt ka nõusolek selliseks lavastuseks saada, siis usutavam olnuks lasta X-l endal nina veriseks lüüa vms. Teiseks, arvestades S. Palli isikut ja eelkõige tema käitumist vanglas, mis seisneb pea igapäevaselt vanglaametnike sõimamises ja solvamises, mille kohta on ka toimikus mitmeid ettekandeid, aga ka seda, et S. Palli majutamine on tema konfliktse käitumise tõttu vanglas tõesti raskendatud, siis pigem on vangla huvitatud temast lahti saamisest e vabanemisest pärast karistuse ära kandmist, kui sellest, et välja mõelda kuritegusid, neid menetleda ja pidevalt S. Palli probleemiga tegeleda ja teda selle tulemusel veel vanglamüüride vahel taluda. Kaitsja peamine argument on see, et süüdistatava ütlused on vastupidiselt kohtu seisukohale tõendiks, sest need on usaldusväärsed ja just kannatanu ütluseid ei peaks kohus arvestama. Seejuures segitab kaitsja ringkonnakohtule, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ja neid ei ole võimalik kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-57-07 jt). Kohtuotsus ei tohi põhineda oletustel ja tõendite ühekülgsel hindamisel. Kuni eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus
Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine praeguse tõendikogumi juures selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada. Tõsi on see, et vigastuste tekitamise osas on tegemist sõnasõna vastu olukorraga, kuid see ei tähenda tõendite hindamisel kaugeltki seda, et süüdistatava ütlused automaatselt prevaleeruvad kannatanu ütluste ees ja vastupidi. Apellatsioonidest on väljaloetav, et apellandid ei ole nõus maakohtu tõendite hindamisega ja selle tulemusel tehtud järeldusega süüdistatava süü osas. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonis esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud 7 tõendid. Riigikohtunik P. Randma on oma artiklis, mis on pühendatud Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontrollile (Juridica nr 9, 2021) leidnud, et „kuigi tõendiallika usaldusväärsus tuleb teha kindlaks eranditult alati, on see nõue iseäranis kaalukas juhtudel, mida praktikas tavatsetakse kirjeldada sõna sõna vastu olukorrana. Nimelt ei ole praktika kohaselt välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile – sh kannatanu ütlustele – tuginedes. Järjepidevalt on aga rõhutatud sedagi, et neil juhtudel on iseäranis oluline see, et kohus vaeks igakülgselt ja erapooletult kõiki selle ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutaks ehk teisisõnu: sellisel juhul tuleb tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel olla iseäranis põhjalik.“ Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus seda nõuet järginud. Nõustuda ei saa kaitsjaga selles, et maakohtu otsus rajaneb oletustel. Maakohtu otsus rajaneb kannatanu ütlustel, millised on maakohus oma põhjendustega tunnistanud usaldusväärseks. Nagu eelviidatud artiklis autor selgitab, siis oletustele süüdimõistva kohtuotsuse rajamisega on tegemist siis, kui tõendeid mingi tõendamiseseme asjaolu kohta ei ole ning see puudus on asendatud mõttearendusega, kas ja kuidas sündmused ühe või teise isiku vaimusilmas loogiliselt võisid kulgeda. Ta toob näite, „ kui toas viibivad kaks isikut, kellest üks kategooriliselt eitab mingigi kuriteo toimepanemist, teine tõendamiseseme asjaolude kohta sisuliselt midagi ei mäleta ning puuduvad igasugusedki muud kaudsed tõendid toimunu kohta, tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist, mitte aga hakata oletama, kuidas sündmused elulise usutavuse kohaselt ikka areneda võisid.“ Praegusel juhul on aga tõendikogumis kannatanu ütlused ja on ka kirjalikud tõendid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi. Kaitsja arutelud teemal, et normipärane ei ole see, kui isik pareerib lööki vasaku käega ja üldteada olevalt on selleks mõeldud parem käsi, ei ole enamat kui meelevaldne interpretatsioon reeglitest. Tegelikult mingeid reegleid selles tegevuses ei ole ja tegemist ongi üdini intuitiivse liigutusega, mille puhul piltlikult öeldes „aju ise otsustab“, milline jäse käiku läheb. Eeltoodu alusel on kohtukolleegiumi seisukohast maakohtu otsus igati põhjendatud ka süüdistatava süü osas vaidlustatud kuriteoepisoodis. Kuna kohtukolleegium eelnevalt selgitas, miks peab põhjendatuks maakohtu poolt mõistetud karistust ka ühe kuriteoepisoodi eest, siis ei saa see olla liialt range ka kahe kuriteoepisoodi eest. Küll aga peab kohtukolleegium vajalikuks täpsustada mõistetud karistuse ära kandmata osa ja selle kandmise aja algust. Maakohtu otsusele ei ole kohtukolleegiumil selles osas etteheiteid, sest selle tegemise seisuga oligi olukord selline, et S. Palli kandis eelmise otsusega mõistetud karistust, et ta pani selle kandmise ajal toime uued kuriteod ja et tõkendit praeguses kriminaalasjas tema suhtes ei ole kohaldatud. Seega oli igati õigustatud liitkaristuse mõistmine ja selle alguse määramine kohtuotsuse tegemise kuupäevaga. Samas oli nii prokurörile kui ka kohtule teada asjaolu, et kui otsus edasi kaevatakse, siis eelmisest karistusest kohtuotsuse tegemise seisuga e
lg 1 p-st 4, viidatud korra § 1 lg-test 1, 11, 6 ja § 6 lg-st 4 tuleb advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 116,40 eurot. Menetluskulude hüvitamise apellatsioonimenetluses sätestab
, mille lõike 1 sätestab, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesoleva otsusega jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse küll sisuliselt muutmata, kuid teeb otsuses täpsustuse juhindudes
Seega kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest ja peab vajalikuks täpsustuse tegemist kohtuotsuses, siis juhindudes
lg 1 p-st 2 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse S.Palli suhtes muutmata, kuid teeb selle resolutsioonis täpsustused. (allkirjastatud digitaalselt) 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.