← Eesti

2-18-8699/180

Obsah (14)§ 146§ 158§ 34§ 68§ 67§ 13§ 8§ 115§ 128§ 120§ 118§ 129§ 121§ 75

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-8699 Otsuse kuupäev Tartu, 16. veebruar 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kaupo Paal ja Urmas Vol

§ 146lg 1 järgi aegunud.

Hageja väited selle kohta, et võlgnik korduvalt nõuet tunnistas ja laenu tagastamise tähtaega pikendati

  1. juulini 2015, jäid kohtu hinnangul tõendamata. Poolte kokkuleppe kohaselt sai nõude aluseks olevat lepingut muuta üksnes kirjalikus vormis. Kohtule ei esitatud tõendeid, et nõude aluseks oleva lepingu pooled oleksid peale
  2. detsembrit 2011, mil saabus laenulepingutest tuleneva kohustuse tasumise tähtaeg, sõlminud kirjalikke kokkuleppeid laenulepingust tuleneva kohustuse tasumise tähtaja pikendamise kohta. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et majandusaasta aruannet kinnitades pikendasid juhatuse liikmed laenu tagastamise tähtaega vastavalt
  3. juulini 2014 ja
  4. juulini
  5. Digitaalallkirjade kinnituslehtedelt nähtus, et juhatuse liikmed O. Miil ja V. Leedo allkirjastasid majandusaasta aruande mõned tunnid enne R. Tomingast ning nende allkirjastatud versioonil puudus igasugune märge laenu tagastamise tähtaegade pikendamise kohta. R. Tomingas lisas pikendamise resolutsiooni üksnes enda allkirjale, mitte majandusaasta aruandele. Juhatuse liikmete O. Miili ja V. Leedo allkirjadel ning majandusaasta aruandel tervikuna vastav märge puudus. Tunnistajad O. Miil ja V. Leedo kinnitasid kohtule, et R. Tomingase lisatud resolutsiooni nemad ei allkirjastanud. Seega ei saanud kohtu hinnangul asuda seisukohale, et juhatuse liikmed O. Miil ja V. Leedo tegid tähtaja pikendamise tahteavalduse. Kuna võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, siis ei saanud ainuüksi R. Tomingase kinnitused pikendada laenu tagastamise tähtaega. Laenulepingu tähtaja pikendamist ei tõenda ka asjaolu, et väidetav laen kajastati võlgniku
  6. ja
  7. a majandusaasta aruannetes. Õigussuhet ei saa kvalifitseerida tehingu raamatupidamisliku kajastamise järgi. Nõuete kajastamine majandusaasta aruandes ei tähenda automaatselt tähtaja pikenemist ega välista nõude aegumist. Ka majandusaasta aruannetest nähtus selgelt, et laenulepingu tähtaeg oli
  8. detsember
  9. 4

(12)2-18-8699 Võlgniku ja võlausaldaja raamatupidajate vahetatud ja allkirjastatud saldokinnitusi ei saanud pidada võlgniku tahteavalduseks tunnustada võlgnevust, katkestada sellega aegumine

§ 158tähenduses või pikendada tähtaegasid.

Nõude tunnustamiseks ja tähtaegade pikendamiseks oli vaja kõigi kolme juhatuse liikme allkirjaga saldokinnitust, mida aga ei ole kohtule esitatud. Nõude tunnustamine ja aegumise katkestamise soov ei olnud igapäevane majandustegevus ning selleks oli vajalik juhatuse liikmete nõusolek. Raamatupidajale ei olnud praegusel juhul antud õigust tunnustada nõudeid, pikendada laenulepingute tähtaegasid ega katkestada nõuete aegumist. Raamatupidajate saadetud saldokinnitustel oli üksnes raamatupidamislik tähendus. Hageja

  1. mail 2017 võlgnikule adresseeritud nõudekiri ja O. Miili vastus ei tõendanud maakohtu hinnangul, et võlgnik oleks nõuet tunnustanud. Kuna nõudekirja koostanud advokaat oli O. Miili esindaja, siis oli tegu O. Miili kirjavahetusega iseendaga, mis ei ole asjakohane tõend. O. Miil vastas nõudekirjale teiste juhatuse liikmetega konsulteerimata. R. Tomingase väidet, et tema vastas samuti nõudekirjale, ei kinnita ükski tõend. Kuna võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, ei saanud O. Miili ainuisikuline vastus iseenda nõudekirjale tähendada nõude tunnustamist. Nõuet ei tunnustatud ka võlgniku
  2. aprillil 2015 hagejale tehtud 400 euro suuruse maksega. Kuivõrd nõude aluseks olevast lepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks
  3. jaanuaril 2012, siis oli sellest ajast alanud kolmeaastane aegumistähtaeg makse tegemise ajaks juba möödunud. Aegumine sai katkeda üksnes juhul, kui nõude aegumistähtaeg polnud veel möödunud. Aegunud nõude aegumistähtaeg ei saanud katkeda. Kuna võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, siis ei saanud üksnes ühe juhatuse liikme (R. Tomingase) tehtud makse tähendada nõude tunnustamist, kuna selleks puudus teiste juhatuste liikmete nõusolek. Nõude tunnustamist ei tähendanud ka võlgniku vanne OÜ Reyna Trade pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-17-8371). Selle koostas O. Miil, kes oli ka hageja juhatuse liige kuni
  4. septembrini 2018 ja ainuosanik, s.o huvitatud isik. R. Tomingas ja V. Leedo ei kinnitanud selgelt võlgnevuse olemasolu hagejale. OÜ Reyna Trade kui kolmanda isiku pankrotimenetluses esitatud vanne ei tõenda praeguses asjas hageja nõuet võlgniku vastu. Kostja I esitas
  5. juunil 2018 maakohtule hagi enda 30 euro 28 sendi suuruse nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-18-8608). Kohus jättis selle
  6. märtsi
  7. a määrusega läbi vaatamata. Määrus jõustus
  8. septembril
  9. Kuna kostja I ei olnud enam võlgniku võlausaldaja, ei saanud ta ka olla praeguse menetluse kostjaks, mistõttu jättis maakohus hagiavalduse kostja I suhtes TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
  10. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega tunnustada hageja nõuet OÜ Dagenhart pankrotimenetluses.
  11. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  12. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, muutes maakohtu
  13. oktoobri
  14. a otsust menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. 5

(12)2-18-8699 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid viitega TsMS § 654 lg-le
  1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus hindas õigesti hageja nõude aegumist. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus ning juhatuse liige V. Leedo laenu tagastamise pikendamiseks nõusolekut ei andnud. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku majandusaasta aruannetes ja raamatupidamisdokumentides nõude kajastamine ei tõenda nõude tasumise tähtaega. Samuti ei tõenda viited majandusaasta aruannete auditeerimisele hageja laenu tasumise tähtaja pikendamist. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku
  2. a majandusaasta aruande digitaalsel allkirjastamisel on R. Tomingas allkirjastanud tagantjärele resolutsiooni „Taali Grupp OÜ ja Toletum OÜ nõuded on pikendatud kuni 01.07.2015.a.“. See on üksnes R. Tomingase tahteavaldus ega tõenda kõigi juhatuse liikmete nõusolekut laenu tähtaega pikendada. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid nõude täitmise tähtaja väidetava pikendamise kohta kõigi juhatuse liikmete osalusel ei kirjalikus ega suulises vormis. Kuivõrd hageja nõue aegus
  3. jaanuaril 2015, ei saanud
  4. aprillil 2015 võlgniku arvelduskontolt hageja arvelduskontole tehtud 400-eurone makse juba aegunud nõude aegumist katkestada ega peatada. Menetluskulude jaotuse kohta leidis ringkonnakohus, et õiglane on jätta kostja I menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel tema enda kanda, kuna hagi ei jäänud läbi vaatamata mitte hagejast, vaid kostjast I tuleneval põhjusel. Selles osas muutis ringkonnakohus maakohtu otsust. Muutmata jäi maakohtu otsus osas, milles kostja II menetluskulud jäeti hageja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, vaidlustades ringkonnakohtu otsuse hagi kostja II suhtes rahuldamata jätmist puudutavas osas, mille tulemusena jäi hageja nõue OÜ Dagenhart pankrotimenetluses tunnustamata. Hageja leiab, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid otsuse tegemisel valesti materiaalõigust (

§ 34

lg 2 ja

§ 158). Samuti rikkus maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus jättis need rikkumised kõrvaldamata ja tegi põhjendamata otsuse, rikkudes oluliselt menetlusõiguse norme. Hageja hinnangul on maa- ja ringkonnakohus

§ 158kohaldamisala ebaõigesti kitsendanud.

Sellest lähtuvalt ei pidanud maa- ja ringkonnakohus

§ 158

tähenduses nõude tunnustamiseks kuue aasta jooksul OÜ Dagenhart raamatupidaja väljastatud saldokinnitusi, milles OÜ Dagenhart kinnitas võlgnevust hagejale; OÜ Dagenhart juhatuse ühe liikme R. Tomingase OÜ Dagenhart majandusaasta aruandeid allkirjastades lisatud resolutsioone, milles R. Tomingas kinnitas võlgnevust hagejale; ega OÜ Dagenhart võlgnevuse osalist tagasimakset 2015. a kevadel. Need toimingud tulnuks lugeda nõude tunnustamiseks

§ 158tähenduses.

Kui kasvõi üks nimetatud toimingutest oli

§ 158

tähenduses nõude tunnustamine, mis tõi kaasa hageja nõude aegumise katkemise, ei ole hageja nõue OÜ Dagenhart vastu aegunud. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud maakohtu menetlusõiguse rikkumisi ning tegi otsuse, mis ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited hindamata ning maakohtu rikkumised kõrvaldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas puudutab hageja nõude võimalikku tunnustamist

§ 158tähenduses üksnes üks lause. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete sisulise hindamise korral oleks ringkonnakohus pidanud 6

(12)2-18-8699 jõudma järeldusele, et maakohus eksis, leides, et OÜ Dagenhart ei tunnustanud

§ 158tähenduses hageja nõuet.

Hageja vaidlustas juba apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohad, mille kohaselt laenu tähtaega sai pikendada üksnes kirjalikult ning isegi kui laenu tähtaega oleks võinud suuliselt pikendada, ei ole laenu tähtaja suuline pikendamine tõendatud. Mõlemad viidatud seisukohad tuginevad materiaalõiguse väärale kohaldamisele ning tõendite ebaõigele hindamisele. Hageja tugines mh asjaolule, et maakohus ei ole selles küsimuses mitmeid seisukohti otsuses (piisavalt) põhjendanud. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited hindamata ning maakohtu rikkumised kõrvaldamata. Ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata küsimuses, kas hageja laenu tähtaega sai pikendada üksnes kirjalikult. Samuti on ringkonnakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata küsimuses, mis oli hageja laenu tähtaeg. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete nõuetekohase hindamise korral oleks ringkonnakohus pidanud järeldama, et hageja laenu tähtaega pikendati suuliselt vähemalt kuni

  1. juulini
  2. Maakohus jättis hindamata hageja esitatud seisukoha, et isegi kui hageja nõue oleks aegunud, tuleks hagi rahuldada, kuna kostja II esitatud aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuigi hageja tugines apellatsioonkaebuses maakohtu ilmselgele olulisele menetlusõiguse rikkumisele, ei ole ringkonnakohus hageja etteheidet otsuses käsitlenud ega maakohtu rikkumist kõrvaldanud, sest ka ringkonnakohus ei hinnanud, kas aegumise vastuväite esitamine on kooskõlas hea usu põhimõttega.
  3. Kostja II vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
  5. Hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ning viimase menetluskulud hageja kanda. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus jättis kostja I menetluskulud tema enda kanda. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kohtud jätsid õigesti hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.
  6. Maakohus leidis, et hageja laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks
  7. jaanuaril 2012 ning võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamise ajaks, s.o
  8. jaanuariks 2018, oli tema nõue aegunud. Maakohtu järeldustega nõustus ka ringkonnakohus (vt ringkonnakohtu otsuse p 41). Hageja on seisukohal, et laenu tagastamise tähtaega pikendati korduvalt suuliste kokkulepetega. Lisaks leiab hageja, et nõude aegumine on katkenud võlgniku korduva nõude tunnustamise tõttu. Igal juhul leiab hageja, et kostja II aegumise vastuväide on esitatud vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu tuleks jätta aegumine kohaldamata.
  9. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5), kui jättis suures osas vastamata hageja apellatsioonkaebuse väidetele. See rikkumine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. 12.
  10. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja
  11. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja 7

(12)2-18-8699 põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt nt Riigikohtu
  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 20.1;
  3. juuni
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg
  5. 12.
  6. TsMS § 654 lg 5 kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha kõigi poolte esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Käesolevas asjas on ringkonnakohus nõustunud maakohtu põhjendustega, mistõttu ta TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes neid ei korranud (ringkonnakohtu otsuse p 40). Siiski peab ringkonnakohus juhul, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja selle tulemusel jääb hagi rahuldamata, tulenevalt TsMS § 654 lg 5 esimesest lausest oma lahendis vastama hageja apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendama, miks need ei anna alust asja maakohtust erinevalt lahendada ja hagi rahuldada (vt Riigikohtu
  7. mai
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 20.4). 12.
  9. Hageja heitis apellatsioonkaebuses maakohtule ette peamiselt tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse väära tõlgendamist. Lisaks sisaldab apellatsioonkaebus ka etteheiteid, mille kohaselt maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja jättis osa hageja väiteid sisuliselt käsitlemata. Kuigi ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja lühidalt, iseäranis kui kaebuse väited puudutavad tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse tõlgendamist (vt ka Riigikohtu
  10. mai
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-06, p 12;
  12. jaanuari
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 34). Küll tuleb aga eraldi hinnata kaebuses väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mille esimese astme kohus jättis alusetult hindamata (Riigikohtu
  14. jaanuari
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 34). 12.
  16. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele vastanud tsiviilkohtumenetluse seadustikus nõutava põhjalikkusega. Ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa sisaldab suures osas refereeringut maakohtu tuvastatud asjaoludest, millest aga ei nähtu ringkonnakohtu enda seisukohad asja lahendamisel. Lisaks on hageja heitnud maakohtule ette menetlusõiguse, eelkõige põhjendamiskohustuse ja tõendite igakülgse hindamise kohustuse rikkumist. Ringkonnakohus ei ole hageja sellekohaseid väiteid sisuliselt hinnanud, nentides vaid ühe lausega, et ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus hagi rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme (vt ringkonnakohtu otsuse p 40). Samuti on hageja tuginenud apellatsioonkaebuses mitmele varasemas menetluses esitatud väitele, mis on jäänud maakohtu otsuses tähelepanuta. Näiteks toob hageja esile, et maakohus jättis kohaldamata VÕS § 13 lg 3, millele hageja oli esimese astme kohtu menetluses tuginenud (IV kd, tl 11 pöördel). Samuti esitas hageja maakohtu menetluses väite, et kostja II tuginemine aegumise vastuväitele on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6) (II kd, tl 193 pöördel). Kuigi hageja juhtis apellatsioonkaebuses neile rikkumistele tähelepanu, jättis ka ringkonnakohus oma otsuses maakohtu rikkumised kõrvaldamata, rikkudes sellega oluliselt TsMS § 654 lg-st 5 tulenevaid nõudeid. 12.
  17. Otsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmine on TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise TsMS § 692 lg 4 järgi. 8
(12)2-18-8699 Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul vastata sisuliselt kõigile hageja apellatsioonkaebuse väidetele, pöörates seejuures tähelepanu apellandi etteheidetele maakohtu menetluslike rikkumiste ja käsitlemata jäetud väidete kohta.
  1. Kolleegium märgib asja õige lahendamise ja kohtupraktika ühtlustamise huvides järgmist.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, põhjendades oma järeldust, mille kohaselt hageja laenu tähtaega sai pikendada üksnes kirjalikus vormis. Tõlgendades
  3. septembri 2008 lepingut mh VÕS § 29 reeglitest lähtudes, leidis maakohus, et esialgsetes laenulepingutes sisaldunud kirjalik vorminõue läks
  4. septembri 2008 võla ülekandmise kokkuleppega üle (maakohtu otsuse p-d 58–62). Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega (ringkonnakohtu otsuse p 42). Kohtute tuvastatud asjaolude põhjal saab
  5. septembril 2008 sõlmitud võla ülekandmise kokkuleppe õiguslikult kvalifitseerida lepingu ülevõtmisena (VÕS § 179), mille alusel vahetus võlasuhte pool ning kõik laenulepingutest tulenevad õigused ja kohustused, sh kokkulepe kirjaliku vorminõude kohta, jäid lepingupoolte suhtes kehtima.
  6. Asjas on mh vaidluse all, kas olukorras, kus osaühingust võlgnikul on mitu (kolm) juhatuse liiget, kellel on ühine esindusõigus (

§ 34

lg-d 2 ja 3, ÄS § 181 lg 1), saab üksnes ühe juhatuse liikme tehtud toiming tuua kaasa osaühingu vastu suunatud nõude aegumise katkemise

§ 158

järgi.

§ 158

lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamine selle sätte tähenduses väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (

§ 68), millest järeldub sõnaselgelt tahe nõude olemasolu tunnistada.

Seega katkestab aegumise esmalt nõude tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse (vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15), veksli või tšekiga. Lisaks tehingutele hõlmab

§ 158

lg 2 aga ka muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust. Sellisel juhul ei pruugi tegu olla tehingulise tahtega (

§ 67

jj mõttes), vaid nõude tunnustamiseks piisab ka võlgniku ühepoolsest mittetehingulisest kinnitusest, millega võlgnik konstateerib (tunnistab) kohustuse olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kolleegiumi varasema praktika kohaselt kaasa aegumise katkemise

§ 158järgi (vt Riigikohtu 3.

juuni

  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16.1).
  2. Kolleegium leiab, et kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (

§ 67

jj), vaid muu käitumise või teoga, toob

§ 158

järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele. Nõude tunnustamist

§ 158

lg 2 tähenduses, mille kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda mh õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos ja mis ei kujuta endast tahteavaldust, tuleb seega lugeda tehingusarnaseks toiminguks. Seaduse eesmärkidega kooskõlas olevaks ei saa pidada

§ 158

lg 2 tõlgendust, mille kohaselt saabuks kõnealune õiguslik tagajärg (aegumise katkemine) ka niisuguse faktilise teo tagajärjel, mille kohustatud isik tegi nt otsusevõimetuse (

§ 13

) või piiratud teovõime (

§ 8lg 2 teine ja kolmas lause) seisundis.

Samuti ei ole vastuvõetav tõlgendus, nagu saaks õigustatud ja kohustatud isiku vahelises suhtes aegumise peatumise tuua kaasa kolmanda isiku faktiline tegu, ilma et sellel kolmandal isikul oleks 9

(12)2-18-8699 olnud kohustatud isiku esindamise õigust (

§ 115

jj).

§ 115

jj järgi saab esindaja vahendusel teha üksnes tehinguid, mitte faktilisi toiminguid. Kolleegiumi hinnangul tuleneb eeltoodust, et kui võlgnikust (kohustatud isikust) osaühingu juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus

§ 34

lg 2 (ÄS § 181 lg 1) tähenduses ning ühise esindusõiguse puhul ei kehtinud ühe juhatuse liikme iseseisvat tegutsemist võimaldavaid erandeid (nt õigus teha äriühingu nimel makseid ilma teis(t)e juhatuse liikme(te) igakordse tahteavalduseta), siis ei saanud ühe juhatuse liikme nõuet tunnustav toiming tuua kaasa aegumise katkemist

§ 158lg 1 mõttes.

Teiste juhatuse liikmete osaluseta tehtud tehingusarnane toiming on sellisel juhul

§ 128lg 1 või § 129 mõttes tehtud esindusõiguseta.

17. Asja materjalide kohaselt on hageja ja võlgniku raamatupidajad vahetanud saldokinnitusi, kus hageja raamatupidaja on palunud võlgniku raamatupidajal kinnitada võlgniku võlgnevust hagejale. Vaidluse all oli nende saldokinnituste õiguslik tähendus, s.o kas neid sai käsitada nõude tunnustamisena

§ 158tähenduses või laenu tagastamise tähtaja pikendamisena.

Kohtud leidsid, et võlgniku ja võlausaldaja raamatupidajate vahetatud ja allkirjastatud saldokinnitusi ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks tunnustada võlgnevust, katkestada sellega aegumine

§ 158

tähenduses või pikendada tähtaegasid, sest selleks on vaja juhatuse liikme allkirjaga saldokinnitust (vt maakohtu otsuse p 69, millega nõustus ka ringkonnakohus). Kolleegium märgib, et nii laenutähtaja pikendamise kohta tahteavalduse tegemine (

§ 67

) kui ka nõude tunnustamine

§ 158

järgi on võimalik nii seadusliku kui lepingulise esindaja vahendusel, kusjuures arvestada tuleb esindusõiguse ulatust (

§ 120

). Äriühingu väljastatud saldokinnitus võib sisaldada võlatunnistust (vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796/46, p 13) või olla käsitatav muu toiminguna, millega võlgnik oma nõuet võlausaldaja ees

§ 158mõttes tunnustab.

Asjaolu, kas saldokinnitust saab lugeda nõude tunnustamiseks, sõltub, lähtudes käesoleva otsuse punktis 17 märgitust, eeskätt sellest, kas saldokinnituse väljastajal (võlgniku raamatupidajal) oli niisuguste õiguslike tagajärgedega toimingu tegemiseks vajalik esindusõigus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seega hinnata, kas võlgniku raamatupidajal oli oma tööülesannete täitmise raames niisugune esindusõigus (

§ 115

jj), mis võimaldas tema väljastatud saldokinnitusi pidada võlgniku nimel tehtud avalduseks ning mis sai võlgniku jaoks

§ 158alusel kaasa tuua aegumise katkemise.

18. Volituse saab esindatav anda nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega ehk konkludentselt (

§ 118lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3).

Lisaks võib esindusõigus olla tuletatav

§ 118

lg 2 esimesest alternatiivist (nn talumisvolitus), kus esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid ta teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, või

§ 118

lg 2 teisest alternatiivist (nn näivusvolitus), kus esindatav ei ole küll teadlik, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana. 18.1. Talumisvolituse saab lugeda tekkinuks, kui esindajana käituv isik, ilma et talle oleks antud teise isiku nimel tegutsemiseks volitus, teeb korduvalt ja pikema aja vältel esindatava nimel õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks toiminguid ning esindatav teab seda, kuid ei tee midagi sellise tegevuse takistamiseks, kuigi tal on selleks võimalus. Tehingu teine pool saab volituse olemasolusse mõistlikult uskuda, kui ta ei tea ega peagi teadma, et esindusõigust tegelikult ei ole. Volituse olemasolu kohta mõistliku usalduse tekkimiseks ei piisa ainuüksi esindajana käituva isiku kinnitustest esindusõiguse olemasolu kohta, vaid ka esindatav ise peab olema loonud oma käitumisega tehingu teise poole jaoks mulje, et ta on andnud esindajana tegutsevale isikule õiguse teha enda nimel toiminguid. Selleks võib 10

(12)2-18-8699 olla piisav, kui tehingu teisele poolele on teada asjaolud, mille põhjal ta saab olla mõistlikult veendunud selles, et esindatav on esindajana käituva isiku tegutsemisest teadlik. Kuna talumisvolituse tekkimiseks ei piisa üldjuhul esindajana käituva isiku ühekordsest ega ka üksnes lühiajalisest tegevusest, saab niisugustel juhtudel esindusõiguse olemasolu tunnustada eeldusel, et esindatav on kas kaudse tahteavaldusega andnud volituse või kiitnud tema nimel tehtud tehingu (toimingu) heaks (

§ 129

lg 1 jj, ühepoolse tehingu puhul lisanduvad

§ 128lg-s 2 sätestatud eeldused).

18.2.

§ 118

lg 2 teise alternatiivi ehk näivusvolituse tekkimise eelduseks on samuti see, et isik tegutseb korduvalt ja pikema aja vältel teise isiku esindajana (s.o teeb tema nimel tehinguid vm õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud toiminguid). Erinevalt punktis 19.1 käsitletud talumisvolitusest aga ei ole (ei olnud) esindatav sellest teadlik, olgugi et ta käibes vajaliku hoole (VÕS § 104 lg 3) rakendamise korral oleks pidanud esindajana tegutsemisest teadma ja sellele reageerima. Tehingu teine pool saab ka selle alternatiivi puhul esindusõiguse olemasolusse mõistlikult uskuda vaid heausksuse korral. Selleks peab lisaks esindajana tegutseva isiku väljendatule (otseselt või kaudselt väljendatud kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta) olema esindatav käitunud viisil, mida tehingu pool võis mõista selliselt, et esindajale on esindusõigus antud. Eelkõige saab niisugusest õigusnäivust loovast käitumisest rääkida juhul, kui esindatav on andnud esindajana tegutsevale isikule kas töö-, käsundus- vm sellelaadse suhte raames positsiooni või usaldanud talle ülesanded, mille täitmisega tavapäraselt kaasneb kindla sisuga tehingute (toimingute) tegemine ning mille puhul õiguskäive seetõttu üldjuhul eeldab, et koos asjaomase positsiooni (ülesannete) andmisega on isikule omistatud vastavas ulatuses ka esindusõigus. Sarnast usalduskaitse eesmärki peab silmas ka

§ 121

lg 2, kuid see kohaldub erisättena siiski üksnes selles otseselt nimetatud majandus- või kutsetegevuses kaupu müüvate või teenuseid osutavate isikute kohta. Seega tuleb

§ 118

lg-s 2 sätestatud eeldust, mille kohaselt esindatav peab teadma teise isiku tegutsemisest enda nimel, käsitleda nii esindatava enda kui ka tehingu teise poole vaatenurgast. Esindatava puhul tuleb käibes vajaliku hoolsuse järgimist hinnata vaidlusaluse juhtumi asjaolude põhiselt. Tehingu vastaspoole seisukohalt tuleb arvestada, et esindatava väljapoole nähtava tegevuse (tegevusetuse) põhjal kujunes tema usaldus esindussuhte olemasolu kohta. Vastaspoole jaoks on esindatava käitumine (mh tegevusetus) hinnatav

§ 75

lg 3 ja lg 1 teise lause järgi, lähtudes temaga sarnase mõistliku isiku perspektiivist. 18.

  1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul (juhul, kui otsese või kaudse tahteavaldusega volituse andmine ega talumisvolituse olemasolu ei leia kinnitust) pooltega arutada ja võtta seisukoht, kas äriühingule raamatupidamisteenust osutava isiku puhul kehtib õiguskäibes üldine eeldus, et sellelaadsel ametikohal töötavale isikule on antud õigus kinnitada mh suhetes teiste ettevõtjate raamatupidajatega enda töö- või käsundiandjal rahaliste kohustuste olemasolu selliselt, et kinnitusega kaasneb aegumise katkemine.
  2. Kolleegium nõustub kohtutega, et võlgniku juhatuse ühe liikme majandusaasta aruandele antud digitaalallkirja resolutsioon, millele see juhatuse liige lisas märke laenunõuete pikendamise kohta, ei ole käsitatav võlgniku nõude tunnustamise avaldusena. Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma, s.o sellekohast tahet tuleb väljendada võlausaldajale. Majandusaasta aruande eesmärk on mh anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning sellega seotud tegevustest ja asjaoludest. Osaühingul tuleb majandusaasta aruanne esitada äriregistrile, see ei ole mõeldud kolmandatele isikutele (nt osaühingu lepingupartnerile). Seetõttu ei saanud võlgniku 11

(12)2-18-8699 majandusaasta aruandele lisatud märge laenutähtaja pikendamise kohta tuua kaasa aegumise katkemist. Küll võib majandusaasta aruanne koos juhatuse liikme digitaalallkirjale lisatud resolutsiooniga iseenesest olla üks tõend, mis võib kinnitada faktiväidet selle kohta, et kohustuse täitmise tähtaega on pikendatud. See ei pruugi aga olla ulatuslikumate järelduste tegemiseks piisav, kui tähtaja väidetava pikendamise asjaolusid ei õnnestu täpsemalt välja selgitada.
  1. Kui ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et hageja nõue on aegunud, tuleb ringkonnakohtul analüüsida ka hageja esitatud seisukohta, mille järgi on kostjate tuginemine aegumise vastuväitele vastuolus hea usu põhimõttega.
  2. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 järgi ringkonnakohtu otsustada.
  3. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
  4. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.