← Eesti

3-21-666/19

Obsah (8)§ 181§ 184§ 182§ 249§ 158§ 108§ 109§ 51

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-21-666 Otsuse kuupäev 14. jaanuar 2022 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X. kaebus Tartu Ülikooli 17. detsembri 202

§ 181lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. X. (kaebaja) oli vaidlustatud korralduste andmisel Tartu Ülikooli eripedagoogika õppekava bakalaureuseõppe
  2. aasta üliõpilane. 3-21-666
  3. Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi juhi
  4. novembri
  5. a korraldusega nr 21.21/HI/172 moodustati kaebaja võimaliku vääritu käitumise menetlemiseks komisjoni, kes tegi
  6. detsembri
  7. a esildisega sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaanile ettepaneku kaebajale kirjaliku noomituse avaldamiseks. Esildise kohaselt on kaebaja käitunud paljude õppejõududega pika aja jooksul viisil, mis ei ole kooskõlas õppimise hea tavaga ega ka õpetaja kutse-eetikaga. Samuti on kulutanud kaebaja pahatahtlikult õppejõudude aega, põhjustades neil emotsionaalseid üleelamisi. Komisjoni hinnang tugineb olulisel määral kaebaja ja õppejõudude vahelise kirjavahetuse analüüsil. Kaebaja on eksinud üldtunnustatud käitumisnormide ja akadeemiliste tavade vastu ning käitunud
  8. augustini 2021 kehtinud Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja (ÕKE) p 204 mõttes vääritult.
  9. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaan tegi ÕKE p 205.1 alusel
  10. detsembri
  11. a korraldusega nr 2-1.18/SV/3337 kaebajale noomituse.
  12. Kaebaja esitas
  13. detsembril 2020 eelnimetatud otsuse peale apellatsiooni, mille õppeprodekaan jättis
  14. jaanuari
  15. a otsusega nr 2-20/SV/32820-1 rahuldamata. Kaebaja esitas eelnimetatud otsuse peale apellatsiooni, mille Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjon jättis
  16. veebruari
  17. a otsusega nr 6-2020/2021 rahuldamata.
  18. Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi akadeemilise petturluse menetlemise komisjon tuvastas
  19. jaanuari
  20. a esildisega kaebaja tegevuses akadeemilise petturluse, otsustas kaebajale õppeaines SVHI.03.029 Eripedagoogide ja logopeedide kutse-eetika 2020/2021 sügissemestril tulemuseks „mitte arvestatud“ määramise ning tegi sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaanile ettepaneku teha esildis õppeprorektorile kaebaja eksmatrikuleerimiseks, võttes arvesse üliõpilase vääritu käitumise kordumist. Esildise kohaselt kattusid kaebaja ja kaasüliõpilase
  21. jaanuari
  22. a arvestuse raames tehtud ülesande vastused suures ulatuses ning samuti ei ole viidatud nõuetekohaselt allikale.
  23. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaan tegi
  24. veebruaril 2021 esildise nr 2-23.17/SV/5478 kaebaja eksmatrikuleerimiseks.
  25. Kaebaja esitas
  26. veebruaril 2021 eelnimetatud esildise peale apellatsiooni. Tartu Ülikooli õppeprorektor käsitles kaebaja apellatsiooni
  27. märtsi
  28. a vastuses apellatsioonile (otsus) nr 2-20/P2/11136-
  29. Samas vastuses otsustas õppeprorektor ka kaebaja vääritu käitumise tõttu eksmatrikuleerida.
  30. Kaebaja esitas
  31. märtsil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Ülikooli
  32. detsembri
  33. a korralduse nr 2-1.18/SV/3337 ja
  34. märtsi
  35. a otsuse nr 2-20/P2/11136-1 tühistamiseks.
  36. Tartu Halduskohus võttis
  37. aprilli
  38. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Sama määrusega rahuldas kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas Tartu Ülikooli
  39. märtsi
  40. a otsuse nr 2-20/P2/11136-1 kehtivuse kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
  41. Pärast mitmeid kohtu järelepärimisi esitas vastustaja kohtule
  42. mail,
  43. mail ja
  44. mail 2021 vastused, milles selgitas, et on lisaks
  45. märtsi
  46. a vastusele apellatsioonile nr 220/P2/11136-1 andnud samal päeval kaebaja eksmatrikuleerimise kohta välja ka korralduse nr 2-1.23/P2/
  47. Viimati nimetatud korraldus on eksmatrikuleerimist reguleeriv haldusakt. 2 3-21-666 Ühtlasi kirjeldas vastustaja korralduse koostamise, kinnitamise ja selle kaebajale edastamisega seonduvaid asjaolusid.
  48. Kaebaja esitas
  49. juunil 2021 kaebuse muutmise taotluse. Kaebaja palus jätkata menetlust Tartu Ülikooli
  50. detsembri
  51. a korralduse nr 2-1.18/SV/3337 tühistamisnõudes, kuid Tartu Ülikooli
  52. märtsi
  53. a otsuse nr 2-20/P2/11136-1 asemel tühistada Tartu Ülikooli
  54. märtsi
  55. a korraldus nr 2-1.23/P2/
  57. Tartu Halduskohus luges
  58. juuli
  59. a määrusega kaebus esitatuks Tartu Ülikooli
  60. detsembri
  61. a korralduse nr 2-1.18/SV/3337 ja
  62. märtsi
  63. a korralduse nr 21.23/P2/709 tühistamiseks. Kohus muutis sama määrusega
  64. aprilli
  65. a määruse resolutsiooni punktiga 5 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud ning peatas Tartu Ülikooli
  66. märtsi
  67. a otsuse nr 2-20/P2/11136-1 kehtivuse asemel Tartu Ülikooli
  68. märtsi
  69. a korralduse nr 2-1.23/P2/709 kehtivuse kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  70. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 13.
  71. Õppeprodekaani korraldus, millega kaebajale tehti noomitus, ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Korraldusest ei nähtu, milliseid tõendeid kogumis hinnati ja milles kaebaja toimepandud vääritu tegu seisneb. Ei ole arusaadav, milles täpselt seisneb üldtunnustatud käitumisnormide või akadeemiliste tavade vastu olulisel määral eksimine. Noomituse avaldamiseks ei piisa vaid väidetavale rikkumisele viitamisest. Korralduses on kirjeldatud karistuse määramise protsessi, mitte aga põhjendatud ÕKE aluse esinemist. Ka vaidluskomisjoni otsuses ei ole põhjenduste osas märkimisväärseid täiendusi tehtud, viidatud on üksnes kaebaja ärakuulamisõiguse ebapiisavale tagamisele komisjoni menetluses, mis on väidetavalt kõrvaldatud hilisemas õppeprodekaani läbiviidud menetluses. Sellisel viisil noomituse avaldamine ei vasta menetlusnormidele ja on õigusvastane. 13.
  72. Sisuliselt on vastustaja andnud kaebaja eksmatrikuleerimise kohta paralleelselt kaks dokumenti (Tartu Ülikooli õppeprorektori
  73. märtsi
  74. a korraldus nr 2-1.23/P2/709 ja samal päeval ka vastuse apellatsioonile 2-20/P2/11136-1). Alles kohtumenetluses on kohtu tegevuse tulemusena selgunud, millise haldusaktiga kaebaja tegelikult eksmatrikuleeriti. Kaebaja eksmatrikuleerimine ei ole õiguspärane, sest vastuses apellatsioonile nr 220/P2/11136-1 sisalduvad põhjendused on üldsõnalised piirdudes üksnes ebamääraste viidetega. Vastusest apellatsioonile ei selgu üheselt mõistetavalt isegi see, kas vastusega on vastustaja soovinud eksmatrikuleerida kaebaja, tema õe või mõlemad. Korralduses nõustutakse omakorda üldsõnaliselt õppeprodekaani esildises väljendatud põhjendustega, kuid arusaamatu on, millist esildist vastustaja täpsemalt silmas peab. Materjalide hulgas ei ole õppeprodekaani esildist eksmatrikuleerimise kohta, millest nähtuks eksmatrikuleerimist õigustavad konkreetsed põhjendused. Korraldus ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud ja kaebajale kätte toimetatud. 13.
  75. Tartu Ülikooli õppeprorektori
  76. märtsi
  77. a korraldus nr 2-1.23/P2/709 ei sisalda õieti põhjendusi, nähtav on ainult tuginemine komisjoni
  78. jaanuari
  79. a esildisele, kuigi eksmatrikuleerimist selles ei põhjendata. Vastustaja on ekslikult tuginenud eksmatrikuleerimisel noomituse olemasolule olukorras, kus noomitust oli võimalik vaidlustada ja selle õiguspärasuse üle oli vaidlus. Põhjenduste ebapiisavus viitab ka sellele, et vastustaja on kaebaja eksmatrikuleerinud kergekäeliselt. Eksmatrikuleerimine eeldab tõsist rikkumist ehk tähelepanuväärset akadeemilise petturlust (nt lõputöö plagiaat vms). Kaebaja sooritatud arvestus ei eeldanud vaid kaebaja alguspärase arutluse esitamist, viidete puudumise etteheide on tehtud olukorras, kus oli võimalik ja õigustatud ka internetist leitud teabe esitamine. 3 3-21-666 Arvestuse sooritamisel oli loengumaterjalide ja interneti kasutamine lubatud. Samuti on vastustajale teada, et kaebaja õpib koos kaasüliõpilasega (kaebaja õde) ning arvestuseks valmistumisel ja selle tegemisel otsiti ja leiti ühiselt vastuseid. Kaebaja hinnangul ei ole ta teadlikult tegelenud akadeemilise petturlusega. Tegemist on noomituse menetlemise ajal otsitud alusega kaebaja eksmatrikuleerimiseks. Eksmatrikuleerimise otsus on nõuetekohaselt põhjendamata, samuti ebakohaselt struktureeritud.
  80. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 14.
  81. Vaidlustatud otsused on tehtud kooskõlas õppekorralduseeskirja ja haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud menetlus- ja vorminõuetega. 14.
  82. Õppeprodekaan ei ole noomituse määramise otsuses korranud esildises väljatoodud asjaolusid ja järeldusi, kuid vastustaja hinnangul ei muuda see otsust põhjendamatuks. Õppeprodekaan on hinnanud tõendeid (komisjoni esildis, kaebaja vastuväited, komisjoni täiendav selgitus) kogumis. Seoses komisjoni esildisega väärib märkimist, et kaebaja salvestas õppejõuga toimunud vestlust, salvestamisest õppejõudu ei teavitanud ning salvestust hiljem õppejõule ei edastanud. Komisjon leidis, et üliõpilane eksis sellega õppimise heas tavas sätestatud koostööpõhimõtte vastu. Vastustaja ei ole tõesti esildises märkinud, et mõeldud on õppimise heas tavas sätestatud koostööd õppejõudude ja juhendajatega, mitte aga koostööd kaasüliõpilastega (õppimise heas tavas on välja toodud koostöö põhimõte nii teiste üliõpilaste kui ka õppejõududega). Samas on mõistlik eeldada, et kaebaja käitumise uurimise kontekstist tulenevalt on komisjon silmas pidanud just koostööd õppejõududega. 14.
  83. Kaebusest nähtuvalt on kaebajale eksmatrikuleerimise põhjus (akadeemilise petturluse toimepanemine) arusaadav. Kaebaja ei eita teo toimepanemist, kuid leiab, et tema eksmatrikuleerimine on otsustatud kergekäeliselt. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu. Loomevargus on määratluse kohaselt võõraste teoste või ka nende osade avaldamine enda omadena või nende ulatuslik kasutamine allikale viitamata. Käesoleval juhul ei esinenud vastustaja hinnangul asjaolusid, mis õigustanuks kaebaja käitumist. Kaebaja eksamitöös esines kattuvust viitamata allikatega 72% ulatuses. Kui mitte arvestada teksti kattuvust teise üliõpilase tööga, siis esines kaebaja eksamitöös kattuvust 40% ulatuses, mis vastustaja hinnangul on loomevargus suures ulatuses. Isegi kui kaebajale ei oleks eelnevalt tehtud noomitust teise teo eest, oleks suures ulatuses akadeemilise petturluse toimepanek kaebaja eksmatrikuleerimiseks piisav. Õppeprorektor on kaebaja enne eksmatrikuleerimist ära kuulanud. 14.
  84. HMS § 61 lg 1 alusel oli kaebajale tehtud noomitus kehtiv alates selle teatavakstegemisest. Vaidlust ei ole selles, et noomitus on kaebajale teatavaks tehtud. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja seisukoht, et vaidlustatud noomitust ei saanud tema eksmatrikuleerimise otsustamisel arvestada. 14.
  85. Kaebaja eksmatrikuleeriti siiski õppeprorektori
  86. märtsi
  87. a korraldusega, millele ei lisatud HMS § 55 lg 4 alusel digitaalallkirja. Korralduste kinnitamine ja e-kättetoimetamine toimus vastustaja infosüsteemides (õppeinfosüsteem ÕIS ja dokumendihalduse infosüsteem DHIS) ja korraldus oli kaebajale ÕIS-s kättesaadavaks tehtud ÕKE p 162 alusel. Korraldused ja teated õppetöö kohta saadetakse üliõpilase õppeinfosüsteemi elektronteadete postkasti, millega ülikool loeb dokumendi edastatuks. Eksmatrikuleerimise korraldus toimetati eelnimetatud viisil kaebajale
  88. märtsil 2021 kätte. Samal päeval võttis kaebaja õppeprorektoriga ja õppekorralduse juristiga telefonitsi ühendust ning avaldas eksmatrikuleerimise kohta arvamust. 14.
  89. Vastuseks kohtunõudele eksmatrikuleerimise põhjenduste kohta märgib vastustaja, et kuna vastustaja lahendas paralleelselt eksmatrikuleerimise korralduse andmisega ka kaebaja apellatsiooni õppeprodekaani eksmatrikuleerimise esildisele, siis tuleb vastustaja eksmatrikuleerimise korralduse põhjenduseks lugeda nii nimetatud korralduses esitatud põhjendused kui ka apellatsiooni vastuses toodud põhjendused. Seetõttu oli ka vastuses 4 3-21-666 apellatsioonile märgitud, et seal esitatud põhjusi tuleb käsitleda eksmatrikuleerimise põhjendustena. KOHTU SEISUKOHT
  90. Õppeprodekaan avaldas
  91. detsembri
  92. a korraldusega nr 2-1.18/SV/3337 kaebajale noomituse seoses ebakohase käitumisega. Noomituses viidati Tartu Ülikooli
  93. novembri
  94. a korraldusega moodustatud komisjoni esildisele, mille kohaselt on kaebaja käitunud paljude õppejõududega pika aja jooksul viisil, mis ei ole kooskõlas õppimise hea tavaga ega ka õpetaja kutse-eetikaga ning on seega käitunud vääritult. Õppeprorektori
  95. märtsi
  96. a korralduse nr 2-1.23/P2/709 eksmatrikuleeriti kaebaja seoses akadeemilise petturluse toimepanemisega ja otsuse tegemisel arvestati, et tegemist oli lühikese aja jooksul teise toimepandud vääritu teoga. Pooled on eri meelt nimetatud dokumentide õiguspärasuses. Vaidluse all on seega Tartu Ülikooli tegevuse õiguspärasus seonduvalt kaebajale ühe vääritu teo eest noomituse avaldamisega ning teise vääritu teo eest tema eksmatrikuleerimisega.
  97. Üliõpilase eksmatrikuleerimise korraldus on regulatiivse iseloomu tõttu haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses (Riigikohtu halduskolleegiumi
  98. märtsi
  99. a otsus asjas nr 3-3-1-6812 (p 21.5) ja
  100. detsembri
  101. a otsus asjas nr 3-3-1-67-05 (p 8)). Samuti vastab noomituse avaldamise korraldus haldusakti tunnustele, mistõttu on nende vaidlustamine kohtus tühistamisnõuetega lubatav.
  102. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti põhjendus olema eriti põhjalik. Kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis (Riigikohtu halduskolleegiumi
  103. novembri
  104. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 19).
  105. Vastustaja kui kõrghariduse, sh õigusteaduses, andmist korraldav asutus peab olema võimeline andma välja õigusdokumente, mis vastavad vormistamise reeglitele, milles on nõutavas ulatuses välja toodud haldusakti õiguslik kui faktiline alus ja kaalumisreeglitele vastavad põhjendused. Praegusel juhul vastustaja vaidlustatud haldusaktid nendele nõuetele täiel määral ei vasta.
  106. Tartu Ülikooli õppeprodekaani
  107. detsembri
  108. a korraldus nr 2-1.18/SV/3337, millega avaldati kaebajale vääritu käitumise tõttu noomitust, ei vasta haldusaktile kehtestatud nõuetele, sest nimetatud haldusaktis on tehtud üksnes üldine viide moodustatud komisjoni
  109. detsembri
  110. a esildisele (tl-d 7-8). Nimetatud esildise esitas õppeprodekaan kaebajale tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks. Pärast kaebaja vastuväidete (tl-d 35-37) ning komisjoni täiendava seisukoha (tl 39) saamist andis õppeprodekaan
  111. detsembril 2020 välja nimetatud korralduse. Korralduses ei ole kaebaja vastuväiteid sisuliselt analüüsitud. Õppeprodekaani analüüs piirdub ühelauselise tõdemusega, et tõendeid (esitatud esildis, kaebaja vastuväited ning komisjoni täiendav arvamus) kogumis hinnates leiab õppeprodekaan, et esineb alus üliõpilasele noomituse tegemiseks. Kaebaja on enda seisukohas esitanud mitmeid sisulisi vastuväiteid kaebajale 5 3-21-666 etteheidetud vääritu käitumise tuvastamise asjaolude kohta, mis on õppeprodekaani korralduses jäetud sisuliselt tähelepanuta. Jättes olulised kaebaja vastuväited otsuses analüüsimata rikkus vastustaja haldusakti põhjendamise ja kaalutlusõiguse teostamise reegleid. Kaebaja ärakuulamisel puudub igasugune mõte, kui selle raames väljendatud seisukohti otsuses ei analüüsita ega põhjendata nendega arvestamist või mittearvestamist. Antud juhul on jäetud ärakuulamise raames esitatud vastuväited noomituse avaldamise korralduses sisuliselt täies ulatuses analüüsimata. Samuti ei nähtu vaidlustatud korralduses kaalutlusõiguse kasutamist.
  112. Kaebajale heideti komisjoni esildises ning õppeprodekaani korralduses ette vääritud käitumist seoses õppejõududega suhtlemisega ja õppekorraldusnõuete täitmisega. Vaidlustatud korralduses on õigusliku alusena viidatud ÕKE p-le 205.1, mis näeb ette, et kui üliõpilane on toime pannud akadeemilise petturluse või muul viisil vääritult käitunud, siis on õppeprodekaanil kohustus teha isikule noomitus või esitada õppeprorektorile esildis isiku eksmatrikuleerimiseks. Seega eeldab vääritu käitumise tõttu üliõpilasele noomituse avaldamine vääritu käitumise tuvastamist. ÕKE p 204 kohaselt käsitletakse vääritu käitumise juhtumitena lisaks akadeemilisele petturlusele ka üldtunnustatud käitumisnormide või akadeemiliste tavade vastu olulisel määral eksimist, dokumentide võltsimist ning üliõpilasena tahtlikult toime pandud kuritegu. Seega mitte iga ebakohane käitumine ei tingi käitumise kvalifitseerimist selliseks väärituks teoks ÕKE p 204 mõttes, mis õigustab noomituse avaldamist üliõpilasele. Üldtunnustatud käitumisnormide või akadeemiliste tavade vastu eksimine peab eeltoodud normi alusel olema oluline. Nimetatud tingimuse täitmist ei ole õppeprodekaani noomituse avaldamise korralduses kontrollitud. Ka komisjoni esildises on tuginetud peaasjalikult sellele, et kaebaja on eksinud üldtunnustatud käitumisnormide ja akadeemiliste tavade vastu, kuid ei ole sisuliselt hinnatud eksimuse olulisust.
  113. Kohus möönab, et eelnimetatud õppeprodekaani korralduses viidatud komisjoni
  114. detsembri
  115. a esildises kajastatud näidetest kaebaja kirjavahetuse kohta õppejõududega ning õppekeskkond MOODLE foorumisse tehtud postituse sõnastusest, samuti vestluste salvestamisest nähtub kohatine kaebaja üleolev suhtumine oma õppejõudude teadmistesse ning õpetamise kvaliteeti, samuti kasutab kaebaja kohati lugupidamatut kõneviisi ja teeb iroonilisi ning sarkastilisi märkuseid õppejõudude kohta, mis iseenesest võib kvalifitseeruda üliõpilase ebakohase ja seeläbi vääritu käitumisena ÕKE p 204 mõttes, kuid teo asjaolusid ei ole komisjoni esildises ja eelkõige vaidlustatud õppeprodekaani korralduses nõuetekohaselt analüüsitud. Kaebaja on esitanud vastuväited seoses komisjoni esildises kajastatud kirjavahetuse kohta tehtud näidetega ning komisjoni hinnanguga neile, samuti on seadnud kahtluse alla vääritu teo toimepanemise ning selle ulatuse. Olukorras, kus kaebaja seab komisjoni esildises tehtud järeldused ning põhjendused kahtluse alla, ei saa noomituse avaldamise otsustamisel piirduda vaid üldsõnalise lausega, et neid on teiste asjaoludega kogumis siiski õppeprodekaani otsuses arvestatud, vaid haldusaktis tuleb analüüsida esitatud dokumente ning tõendeid sisuliselt ning hinnata õigusliku alusena märgitud ÕKE punktides sätestatud teo toimepanemise asjaolusid. Seda pole aga vaidlustatud korralduses nõuetekohaselt tehtud.
  116. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Isiku jaoks koormava haldusakti andmise korral toob põhjendamisnõude oluline rikkumine reeglina kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuna kohtu hinnangul on kaebaja vastuväited ja kaebajale etteheidetud teo asjaolud noomituse avaldamise korralduses nõuetekohaselt käsitlemata, siis on kohus seisukohal, et menetlusnormide rikkumine on sedavõrd raske, et rikkumised võisid mõjutada 6 3-21-666 asja otsustamist. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks kaebajale etteheidetud käitumist detailsemalt analüüsida, sest vastustaja poolse olulise menetlusnormide rikkumise tõttu kuulub noomituse avaldamise korraldus igal juhul tühistamisele.
  117. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu Ülikooli õppeprodekaani
  118. detsembri
  119. a noomituse avaldamise korraldus nr 2-1.18/SV/3337 tuleb tühistada. Kuigi menetluslike minetuste tõttu kuulub noomituse avaldamise korraldus selles asjas tühistamisele, peab kohus vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu siiski sellele, et tema suhtlemisviis osade õppejõududega ei ole olnud siiski laitmatu ja evib kohati üleolevat ja liiga ründavat iseloomu. Sellise suhtlemisviisi jätkamine ei pruugi pikas perspektiivis olla jätkusuutlik ning võib tuua tulevikus kaebajale kaasa negatiivseid tagajärgi õppeasutuses.
  120. Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja eksmatrikuleerimise korralduse õiguspärasust.
  121. Tartu Ülikoolis reguleerib õppetööd põhidokumendina ÕKE. ÕKE p 150.11 järgi saab õppeprorektori otsusel üliõpilase eksmatrikuleerida vääritu käitumise tõttu, sh akadeemilise petturluse korral ÕKE punktides 203.1–203.5 toodud juhtudel. ÕKE p 203.2 kohaselt on akadeemiliseks petturluseks muu hulgas teadmiste lubamatu vahetamine (nt etteütlemine, mahakirjutamine jms) üliõpilaste vahel, kelle õpiväljundeid hinnatakse. ÕKE p 203.4 järgi on akadeemiliseks petturluseks ka kellegi teise kirjaliku töö esitamine oma nime all või selle osade kasutamine nõuetekohase akadeemilise viitamiseta. ÕKE p 205 näeb ette, et kui üliõpilane on toime pannud akadeemilise petturluse või muul viisil vääritult käitunud, siis on õppeprodekaanil kohustus teha üliõpilasele noomitus või teha õppeprorektorile esildis üliõpilase eksmatrikuleerimiseks. Seega nähtub, et akadeemilise petturluse tuvastamise ainulubatavaks tagajärjeks ei ole isiku eksmatrikuleerimine, vaid juba õppeprodekaani menetluses on otsustajal kaalutlusruum. Akadeemilise petturluse tuvastamine võib, aga ei pruugi tuua kaasa eksmatrikuleerimist. Sellele viitab otseselt ka ÕKE p 153, mille kohaselt ÕKE p 150.11 nimetatud vääritu käitumise juhtudel on õppeprorektoril eksmatrikuleerimise korralduse andmata jätmisel õigus teha üliõpilasele noomitus ehk rakendada leebemat meedet.
  122. Kaebaja märgib täiendavas seisukohas, et kuigi õppeprorektori korralduses nr 21.23/P2/709 on tehtud viide õppeprodekaani esildisele ei ole seda kohtuasja materjalide hulgas ja selles kajastatu on ebaselge. Selle väitega ei saa nõustuda. Vastustaja esitas asjakohase õppeprodekaani
  123. veebruari
  124. a esildise kohtule koos vastusega esialgse õiguskaitse taotlusele
  125. aprillil 2021, see on registreeritud kohtuasjade materjalide hulgas ning kaebaja ja tema esindaja sai sellega tutvuda avaliku e-toimiku kaudu (digitoimiku leht 70, pabertoimiku leht 48). Teiseks on õppeprodekaani esildise tekst tegelikult täies ulatuses vaidlustatud õppeprorektori korralduse tekstis kajastatud ja seeläbi oli õppeprodekaani esildise põhjendused kaebajale teada.
  126. Vastustaja on selgitanud õppeprorektori korralduse nr 2-1.23/P2/709 väljaandmise kulgu ning kaebajale kättetoimetamise viisi. Kohus nõustub, et õppekorraldusega seotud korralduste suure arvu tõttu võis vastustaja juhinduda HMS § 55 lg 4 viimases lauses sätestatust ehk korraldusele ei pidanud lisama digitaalallkirja. Elektroonilisele haldusaktile ei pea lisama digitaalallkirja, kui haldusorgani juht või tema volitatud isik on turvalisel viisil tuvastatav. Korraldus on kinnitatud ja elektrooniliselt kaebajale ÕKE p 162 alusel kätte toimetatud.
  127. Vastustaja tegevusest tingitult oli kohtumenetluses õige haldusakti tuvastamine raskendatud, sest vastustaja ei esitanud õppeprorektori korraldust nr 2-1.23/P2/709 koheselt, kuigi kohus selle kohta päringu tegi. Alles pärast kaebuse menetlusse võtmist kaebusele 7 3-21-666 vastamisel esitas vastustaja õige haldusakti, mistõttu tuli hiljem kohtul muuta ka kohaldatud esialgset õiguskaitset. Eksmatrikuleerimise korralduse nr 2-1.23/P2/709 teksti on lõika-kleebi meetodit kasutades lisatud õppeprodekaani
  128. veebruari
  129. a esildise tekst ja lisatud sellel üks üldsõnaline lause, et õppeprorektor nõustub õppeprodekaani esildises märgituga. Sisuliselt tuleb kaebaja eksmatrikuleerimise põhjendusi ja vastustaja poolset kaalutlusõiguse teostamist kinnitavaid asjaolusid otsida neljast erinevast dokumendist. Nendeks on Tartu Ülikooli õppeprorektori
  130. märtsi
  131. a korraldus nr 2-1.23/P2/709, mis viitab õppeprodekaani
  132. veebruari
  133. a esildisele nr 2-23.17/SV/5478, mis omakorda tugineb peaasjalikult akadeemilise petturluse juhtumite menetlemise alalise komisjoni
  134. jaanuari
  135. a esildises väljatoodud asjaoludele. Lisaks on eksmatrikuleerimise põhjendused osaliselt kirjas ka Tartu Ülikooli õppeprorektori
  136. märtsi
  137. a vastuses apellatsioonile nr 2-20/P2/11136-1, kusjuures vaidlustatud õppeprorektori korralduses ei ole sellele viidatud. Sellisel viisil üliõpilase eksmatrikuleerimise otsustamine ning haldusakti vormistamine ei vasta haldusakti vormistamise ja põhjendamise reeglitele (HMS § 56). Iseenesest ei ole haldusaktis teistele dokumentidele viitamine keelatud, kuid sellega ei saa asendada täies ulatuses haldusakti põhjendamist. Sellisel viisil haldusakti põhjendamine raskendab oluliselt haldusaktist arusaamist.
  138. Kuigi õppeprodekaani esildises ja õppeprodekaani korralduses esitatud põhjendused kaebaja eksmatrikuleerimiseks on akadeemilise petturluse tuvastamise osas ahtad ja viitavad peaasjalikult komisjoni esildise põhjendustele on neid dokumente koos vaadeldes siiski raskustega arusaadav, milles seisnes kaebajale etteheidetav tegu ja seda kinnitavad tõendid. Kaebaja rikkus ÕKE p 203.
  139. ja 203.
  140. nõudeid. Kaebajale heideti ette bakalaureuseõppe
  141. aasta üliõpilasena õppeaine „Eripedagoogide ja logopeedide kutse eetika“ raames õpikeskkonnas MOODLE arvestuse tegemisel ÕKE p 203.2 ja 203.
  142. tähenduses akadeemilise petturluse toimepanemist. Õppeprodekaani
  143. veebruari
  144. a esildises viidatakse akadeemilise petturluse menetlemise komisjoni otsuses tuvastatule, milles heidetakse kaebajale ette, et tema töö sõnastus kattub osaliselt teise üliõpilase töö vastuste sõnastusega ning puuduvad asjakohased viited kasutatud materjalidele.
  145. Kohus nõustub vastustajaga, et komisjoni esildises kajastatud asjaoludega on akadeemilise petturluse toimepanemine tõendatud. Nimetatud esildises on võrreldud kahe töö vastuste kattuvust, toodud välja konkreetsed tekstilõigud, milles kattuvused esinevad, samuti kontrollis vastustaja plagiaadituvastussüsteemi Urkund alusel teksti kattuvust viitamata allikatele ning tuvastas, et suures osas on kaebaja esitatud vastuste tekst kattuv ka viitamata internetimaterjalidega. Esildises on ka viited materjalidele, mida kaebaja on vastuses viitamata kasutanud. Komisjoni esildises välja toodud kahe üliõpilase vastuste sõnastused on asjakohases ulatuses väga sarnased. Kaebaja on rõhunud peaasjalikult sellele, et tegemist oli avatud materjalidega arvestusega. Nimetatud asjaolu ei mõjuta akadeemilise petturlusele antud hinnangut. Arvestuses hinnati kaebaja teadmisi konkreetses õppeaines. Ülesannetele vastuste koostamisel materjalide kasutamise võimaldamine ei tähenda, et lubatud oleks teise üliõpilasega koostöös vastuste koostamine ja teadmiste vahetamine üliõpilaste vahel ning internetist leitud materjali sisu kasutamine ilma allikale viitamata. Materjalide kasutamise võimaldamine ei tähenda, et lubatud oleks olnud ka antud ülesandele vastuste koostamine koostöös. Tegemist ei olnud grupitööga. Samuti saab nõustuda vastustajaga, et internetist leitud materjalide kasutamisel tuleb neile viidata, sest kasutatud materjal ei ole kaebaja enda looming. Teole antud hinnangut ei mõjuta ka kaebaja seisukoht, et vastustaja oli teadlik, et kaebaja ja teine üliõpilane on õed, kes õpivad ja valmistuvad eksamiteks ning arvestusteks koos. Ühiselt eksamiteks ja arvestusteks õppimine ja vajaliku materjali otsimine ja kogumine ei tähenda, et lubatud oli arvestuse tegemisel sõnastuslikult kattuvaid vastuseid koostada. Kaebaja selgitab ka 8 3-21-666 ise kaebuses, et ta valmistus õega ühiselt arvestuseks ja et nad otsisid ja leidsid arvestustöö punktidele vastused koos. See viitab otseselt sellele, et kaebaja ja teise üliõpilase esitatud vastuste sisu ja teksti osaline kattuvus ei olnud juhuslik, vaid kaebaja teadliku tegevuse tulemus. Kohtu hinnangul on vastustaja akadeemilise petturluse tuvastamisel tuginenud asjakohastele materjalidele ning tõenditele.
  146. Akadeemilise petturluse tuvastamisel ei ole komisjon eksinud menetlusnormide vastu. Kaebajale oli tagatud vastuväidete esitamise võimalus nii komisjoni menetluses kui hilisemas eksmatrikuleerimise menetluses ning nendega on otsuse tegemisel arvestatud. Kaebaja haldusmenetluses tehtud etteheited komisjoni liikmete erapoolikusele ning hääletustulemustele ei ole tõsiselt võetavad. Kuna komisjon tegi otsuse üksmeelselt ei olnud vaja hääletustulemusi eraldi välja tuua, samuti ei kinnita ükski haldus- ja kohtumenetluses esitatud tõend komisjoni liikmete erapoolikust või muul viisil ebakohast käitumist kaebaja tegevuse analüüsimisel. Kaebaja subjektiivne arusaam, et komisjon teda kiusab, ei muuda vastustaja järeldusi õigusvastaseks.
  147. Kohus peab vajalikuks märkida, et õppeprodekaani esildis õppeprorektorile kaebaja eksmatrikuleerimiseks on menetlustoiming, mis ei ole ÕKE alusel iseseisvalt vaidlustav. Antud juhul on õppeprorektor siiski apellatsiooni ka sisuliselt lahendanud
  148. märtsi
  149. a vastusega apellatsioonile. Ka nimetatud dokumendis on komisjoni tööd ja kaebaja vastuväiteid sisuliselt hinnatud ning ükski haldusmenetluses ja kohtumenetluses esitatud tõend ei anna alust kahelda komisjoni sisulise hinnangu õigsuses akadeemilise petturluse toimepanemise kohta.
  150. Järgnevalt hindab kohus, kas vastustaja otsus akadeemilise petturluse toimepaneku tõttu kaebaja eksmatrikuleerida on põhjendatud.
  151. Eksmatrikuleerimise korralduse õiguspärasust ei mõjuta iseenesest asjaolu, et kaebaja vaidlustas noomituse avaldamise korralduse. Nimetatud korraldus oli kehtiv haldusakt, millele vastustaja sai ka eksmatrikuleerimise otsustamisel tugineda. Noomituse vaidlustamine haldusmenetluses ei mõjuta selle kehtivust, sest haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (HMS § 61 lg 2). Nimetatud haldusakti kehtivust ei ole haldusorgan ega kohus esialgse õiguskaitse korras ka peatanud. Seega on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et juba seetõttu on eksmatrikuleerimine õigusvastane.
  152. Eksmatrikuleerimine on ülikoolis kõige rangem meede vääritule teole reageerimisel ning ÕKE järgi ei ole akadeemilise petturluse tuvastamise korral eksmatrikuleerimine ainuvõimalik tagajärg, vaid otsustajal on kaalumisruum. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kuna kohus tühistab noomituse avaldamise, siis mõjutab see asjaolu oluliselt kaebaja eksmatrikuleerimise otsuse õiguspärasust, sest vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel põhjendanud eksmatrikuleerimise vajadust peaasjalikult sellega, et kaebaja on lühikese aja jooksul pannud toime juba teise vääritu teo. Samuti ei ole kohtu hinnangul kaebaja toime pandud akadeemilist petturlust antud juhul põhjendatud käsitleda sedavõrd raske rikkumisena, mis õigustaks kõige raskema meetme kohaldamisena tema eksmatrikuleerimist. Iseenesest on õige vastustaja seisukoht, et akadeemilisse petturlusse tuleb suhtuda tõsiselt, kuid selle tagajärjel isiku eksmatrikuleerimiseks peaksid esinema väga kaalukad põhjused. Tuleb arvestada sellega, et akadeemilist petturlust puudutavas osas pani kaebaja teo toime esimest korda, varasemaid sarnaseid rikkumise tuvastatud ei ole. Tegemist ei olnud seega korduva samaliigilise tegevusega (akadeemiline petturlus). Esmakordse rikkumise korral ei ole isiku eksmatrikuleerimine üldjuhul asjakohane reageering. Käesolevas asjas 9 3-21-666 tuvastatud akadeemilise petturluse iseloom ei ole sedavõrd raske, et kohest eksmatrikuleerimist saaks pidada proportsionaalseks meetmeks rikkumise raskusele.
  153. Lisaks ei ole kohus õppeprorektori korralduses kaalutlusõiguse teostamist iseloomustavate põhjenduste vähesust arvestades veendunud, et otsustaja on eksmatrikuleerimise vajaduse hindamisel kaebaja toime pandud rikkumise raskust ja ulatust analüüsinud määral, mis kinnitaks kaalutlusõiguse täies ulatuses teostamist. Ka korralduses viidatud komisjoni esildises ei ole kaebaja eksmatrikuleerimise vajadust piisaval määral põhjendatud. Nimetatud esildises on küll välja toodud asjakohane teave akadeemilise petturluse tuvastamise asjaolude kohta, kuid eksmatrikuleerimise vajadust on hinnatud pinnapealselt.
  154. Seetõttu on kohus seisukohal, et Tartu Ülikooli
  155. märtsi
  156. a korraldus nr 21.23/P2/709 ei ole materiaalselt õiguspärane.
  157. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse täies ulatuses ja tühistab Tartu Ülikooli
  158. detsembri
  159. a korralduse nr 2-1.18/SV/3337 ja
  160. märtsi
  161. a korralduse nr 21.23/P2/
  162. Kohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni (

§ 249lg 4).

Menetluskulud 39.

§ 158

lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

39.

  1. Kaebaja esitas kohtu määratud tähtpäevaks (
  2. detsember 2021) täiendavad seisukohad ja menetluskuludokumendid, mille kohaselt olid kaebaja õigusabikulu suuruseks 576 eurot. Kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv oli kokku 30 eurot. Kaebaja tasus esmalt riigilõivu 45 eurot, kohus tagastas
  3. aprilli
  4. a määrusega enamtasutud riigilõivu 15 eurot. Nimetatud ulatuses (kokku 606 eurot) on menetluskulud põhjendatud ja vajalikud ning tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. 39.
  5. Kohus ei pea põhjendatuks mõista vastustajalt välja kaebaja esindaja poolt hilinemisega
  6. jaanuaril 2022 esitatud menetluskuludokumentides kajastatud summat 360 eurot. 39.2.1.

§ 109

lg 1 ls 3 ja 4 näevad ette, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu määratud tähtaja jooksul, kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 51

lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik.

§ 51

lg 3 näeb ette, et kui asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu. Kohus määras täiendavate menetlusdokumentide, sh menetluskuludokumentide, esitamise tähtpäevaks

  1. detsembri 2021 ja täiendavatele menetlusdokumentidele vastuväidete esitamise tähtpäevaks
  2. detsembri
  3. Kaebaja vandeadvokaadist esindaja esitas
  4. detsembril 2021 täiendava seisukoha ja kuludokumendid ning
  5. jaanuari
  6. a õhtul taotluse täiendavate menetluskulude väljamõistmiseks ning kuludokumendi. Täiendava taotluse ja kuludokumendi esitas kaebaja esindaja seega eelnimetatud norme mitte järgides hilinenult. 10 3-21-666 39.2.2.

§ 51

lg 4 näeb ette, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või

§ 51

lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Uute menetlusdokumentide (täiendavate menetluskulude väljamõistmise taotlus ja kuludokument) arvestamine tingiks asja lahendamise viibimise, sest vastustajal ei ole olnud võimalust nende kulude põhjendatust hinnata ja enda seisukohta kujundada, mistõttu tuleks otsuse teatavakstegemine edasi lükata. Kohus ei pea seda tekkinud olukorras kaebaja esindaja tegevust arvestades põhjendatuks ning ei arvesta seetõttu hilinenult esitatud taotlust ja kuludokumenti. Kaebaja esindaja põhjendab täiendavate kuludokumentide hilinenult esitamise vajadust sellega, et kuludokumendid olid võimalik esitada alles pärast menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja möödumist. Kohus sellega ei nõustu. Ei ole eluliselt usutav, et advokaadibüroo ei suuda kliendile väljastada täiendavate menetluskulude arvet mõistlikul ajal ning esineb vajadus nende kuludokumentide ja väljamõistmise taotluse täiendavaks esitamiseks otsuse avalikuks tegemise päevale vahetult eelneva päeva õhtul. Esitatud advokaadibüroo arve kannab kuupäeva

  1. detsember
  2. Esindaja põhjendustest ei ole arusaadav, miks oodati dokumentide esitamisega
  3. jaanuarini
  4. Miski ei kinnita, et nende kuludokumentide varasem esitamine oli oluliselt takistatud. Samuti ei ole kaebaja esindaja palunud kohtult lisatähtaega selliste dokumentide esitamiseks ega teavitanud aegsasti nende hilisema esitamise vajaduse tingivast põhjusest. Kaebaja vandeadvokaadist esindajale ei saa tulla üllatusena, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu määratud tähtaja jooksul. Sellisel viisil täiendavate menetluskuludokumentide esitamine viitab kaebaja esindaja pahatahtlikule käitumisele ega ole vandeadvokaadile kohane käitumisviis. Seetõttu ei arvesta kohus hilinenult esitatud taotlust ja kuludokumenti ning sellest nähtuv kulu jääb kaebaja enda kanda.
  5. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus Tartu Ülikoolilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 606 eurot (õigusabikulud 576 eurot ja riigilõiv 30 eurot). Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.