1-15-1657/106

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2022, Tartu (kirjalikus menetlus) Kriminaalasja number 1-15-1657 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. novembri
3. a määrus Silver Bulaki vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Silver Bulaki (Bulak; ik 38704130392) kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsari määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
4. novembri
5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. mai
8. a otsusega tunnistati S. Bulak süüdi KarS § 113 (alates
9. maist 2015 KarS § 113 lg 1) järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti otsusega mõistetud raskema karistusega kaetuks Harju Maakohtu
10. septembri
11. a otsusega mõistetud kergem karistus ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 10 aastat 6 kuud vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas
12. septembril 2014 ja lõppeb
13. märtsil
15. Tartu Vangla esitas
16. septembril
17. a maakohtule taotluse S. Bulaki vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks.
18. Tartu Maakohtu
19. novembri
20. a määrusega jäeti S. Bulak vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
21. Positiivsena saab kinnipeetava puhul välja tuua, et ta on vangistuse ajal motiveeritult osalenud tööhõives, omandanud kutseõppes keevitaja eriala, läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“, mille vältel teadvustas sõltuvuskäitumise ja agressiivsuse vahelisi seoseid toime pandud kuriteoga, samuti puuduvad S. Bulakil kehtivad distsiplinaarkaristused ning vabaduses on ta võimeline mitmekesiste tööoskuste abil leidma endale töökoha, majanduslikult toetavad ka lähedased. Samuti on S. Bulakil vabanedes olemas elukoht üürikorteris. Rohkem positiivset pikast vangistusest ei ole võimalik välja tuua.
22. Siiski on retsidiivsusoht S. Bulaki eelnevast elukäigust tulenevalt kõrge. Tal on 2 kehtivat kriminaalkaristust ning ta viibib vangistuses teist korda. Noore elu jooksul (hetkel 34-aastane) on S. Bulaki karistatud kokku enam kui 4 korda rohkem. Seega pole ta varasematest karistustest järeldusi teinud ning kuriteod on muutunud ajas raskemaks, päädides tapmisega. Praegust karistust kannab süüdimõistetu teise inimese grupiviisilise tapmise eest, mille soodusteguriks olid sõltuvusprobleemid, grupi mõju, impulsiivsus ning puudulik probleemide lahendamise oskus. Kõik eelnimetatu viitab väljakujunenud kriminaalsele käitumismustrile. S. Bulakile on mõistetud eriliigilisi karistusi, sh tingimuslikke. Kuna S. Bulak on endiselt jätkanud kuritegude toimepanemist, pole karistused tema käitumist püsivalt mõjutanud. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (RKKKm 3-1-1-103-06, p 15).
23. S. Bulak on toime pannud kõige raskema isikuvastase kuriteo, mille tulemusena on inimene kaotanud elu. Materjalide kohaselt on S. Bulak koos kaasosalisega kasutanud kannatanu suhtes intensiivset vägivalda – peksnud kannatanut käte ja jalgadega pea, kehatüve ja käte piirkonda. Selle tulemusena tekkisid kannatanule väga ulatuslikud tervisekahjustused. Kannatanu jäeti sündmuskohale lamama, kust ta järgmisel päeval surnuna leiti. Kõik osalised olid kuriteo toimepanemise ajal alkoholijoobes. Lisaks jätkas ta juba järgmisel päeval uute kuritegude toimepanemist – Harju Maakohtu
24. septembri
25. a otsusega tunnistati ta kriminaalasjas nr 1-14-7357 süüdi mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest.
26. Hoolimata kohtuistungil antud lubadusest loobuda täielikult alkoholi tarvitamisest, on S. Bulak vanglas toimunud vestluste raames väljendanud ka seisukohta, et soovib edaspidi alkoholi mõõdukalt tarvitada. Samas on ta tunnistanud, et kuritegu oleks jäänud olemata, kui ta oleks olnud kaine – teda mõjutavad teised inimesed ning ta kaotab kergesti kontrolli koguste ja oma käitumise üle, tekivad mäluaugud ning ta teeb asju, mida hiljem kahetseb. Alkoholi on S. Bulak tarvitanud alates
27. eluaastast ning ta on regulaarselt harjunud pingeid alkoholiga maandama. Vahepeal tekkisid ka tsüklid, kus ta võis ka nädal aega alkoholi tarvitada. Kuigi sõltuvust ei ole S. Bulakil diagnoositud, siis alkoholi mõju tema kuritegelikule käitumisele viitab sõltuvuskäitumisele. Viimase kuriteo toimepanemisel oli ta enda sõnul nii joobes, et selle toimumise asjaolusid ei mäletagi. Kuna vangistuses ei ole alkohol kinnipeetavatele kättesaadav, selguvadki sõltuvuskäitumise eripärad alles vabaduses. Vabaduses S. Bulak enda sõltuvuskäitumisele lahendusi ei otsinud ning jätkas alkoholi liigtarvitamist, mis sillutas teed raske isikuvastase kuriteo toimepanemisele. Ka hetkel ei nähtu ühtki sellist sisulist motivatsiooniallikat, mille nimel süüdlane kogu hingest pingutaks, et senistes eluviisides korrektuurid teha. Perekond ja töökoht olid süüdimõistetul olemas ka enne käesolevat vangistust, kuid need teda alkoholi liigtarvitamisest ja kuritegudest eemale ei hoidnud.
28. Kokkuvõttes ei kaalu S. Bulaki iseloomustavad positiivsed asjaolud üle negatiivseid, kuna need ei vähenda uue kuriteo toimepanemise ohuprognoosi sel määral, et ta vangistusest ennetähtaegselt vabastada. Arvestades võimalike tulevikus toimepandavate kuritegude raskust, on ka suhteliselt väike oht nende toime panemisele väga kaalukas. Nimetatud ohtu ei ole 2 võimalik piisavalt maandada kriminaalhooldusega. Lisaks ei pea kohus ka õigeks süüdimõistetut ennetähtaegselt vabastada, kui karistusest on jäänud kanda veel üle 3 aasta. MÄÄRUSKAEBUS
29. Maakohtu määruse peale kaebuse süüdimõistetu S. Bulaki kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja S. Bulaki vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist.
30. Olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist, tuleb pidada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (RKKKm 3-1-1-12-17, 3-1-1-59-14 ja 1-09-3703). Maakohus on oma seisukohti põhjendanud ebapiisavalt ning vastuoluliselt, sisuliselt ainult sellega, et isik on toimepannud raske isikuvastase kuriteo.
31. Vangistuses viibitud aja jooksul on S. Bulak käitunud viisil, mis annab alust arvata, et karistus on täitnud oma eesmärgi. Arvukate positiivsete asjaolude loendamise järel on maakohus ootamatult märkinud, et rohkem positiivset kinnipeetava pikast vangistusest ei ole võimalik välja tuua ning retsidiivsusoht on siiski jätkuvalt kõrge. Selline mõttekäik on arusaamatu ning vastuoluline. Seadus ei sea ennetähtaegse vabanemise võimalust sõltuvusse sellest, mitu korda on isik varem karistatud. Isik ei saa muuta oma minevikku, kuid tal on võimalik oma käitumisega tõendada, et ta on teinud varasematest karistustest vajalikud järeldused ning tulevikus ta enam kuritegusid toime ei pane. S. Bulak on eelnimetatud võimalust täiel määral kasutanud. Sotsiaalprogramme läbi viinud isikute hinnangul on S. Bulak teadvustanud sõltuvuskäitumise ja agressiivsuse vahelisi seoseid toime pandud kuriteoga. Riigikohus on selgitanud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal üleval on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid.
32. Maakohus on pööranud palju tähelepanu S. Bulaki poolt toime pandud kuriteo asjaoludele, ent on seejuures jätnud tähelepanuta, et eelnimetatud tegude eest kannabki ta karistust ning need ei saa välistada tema ennetähtaegse vabanemise võimalust. Riigikohus on selgitanud, et KarS § 76 lg-s 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel. Järelikult ei ole õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Eelnevale argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-s 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud (RKKKm 1-09-14104, p 20).
33. Samadel põhjustel jättis maakohus S. Bulaki enne tähtaega vangistusest vabastamata ka
34. märtsi
35. a määrusega. Määruse tegemisest möödunud enam kui 1,5 aasta jooksul on S. Bulak jätkanud seaduskuulekat käitumist ja töötamist, mis viitab sellele, et tal on olemas töötahe ja ka kinnipidamiskoha administratsioon usaldab teda piisavalt. Ühtegi distsiplinaarsüütegu ei ole ta toime pannud, mis kinnitab, et ta suudab reegleid järgida. S. Bulak on vangistuses viibitud ajal tasunud kõik temalt välja mõistetud nõuded ning leidnud võimaluse toetada oma lähedasi. 3 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
36. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et S. Bulak ei kuulu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
37. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal – või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKK 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus S. Bulaki ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel ühtegi sellist kaalutlusviga, millest tulenevalt võis viimane jääda ebaõigesti ennetähtaegselt vabastamata. Maakohtu lahendi põhjendused on vastupidiselt määruskaebuses toodule asjakohased ja määruskaebuses märgitu ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
38. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult karta, seda väiksem peab uute kuritegude toimepanemise tõenäosus tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema. Esmalt annab retsidiivsusriski kõrgeks pidamisele alust S. Bulaki kuritegelik minevik. Ekslik on ka kaitsja seisukoht, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ei tohi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel üldse arvesse võtta.
39. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et läbi kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestuse ei saa põhjendada süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist. Küll aga saab ja tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. Kuriteo asjaoludena kõnealuses tähenduses tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski mõjutada (RKKKm 1-14-5339, p 12). Sellisel juhul tuleb ära näidata, missugused kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad asjaolud loovad eeldused, et vabaduses jätkaks kinnipeetav kuritegude toimepanemist ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm 3-1-1-12-17, p 21). Seega ei ole vaatamata kaitsja soovile võimalik kuriteo toimepanemise asjaoludest kõrvale vaadata.
40. S. Bulak kannab karistust selle eest, et
41. või
42. septembril
43. a peksis ta koos kaasosalisega kannatanut käte ja jalgadega, tekitades kannatanule hulgaliselt kehavigastusi (sh aju-kolju kinnise tömbi trauma ajukelmete aluste verevalumitega ja peaajupõrutusega, ninaluude murru, 17 roidemurdu, kõrikõhrede murrud jpm), mille tüsistustena tekkis kannatanul peaajuturse, vere aspiratsioon hingamisteedesse, kopsuturse ning kujunes välja traumaatiline šokk. Kannatanu suri sündmuskohal aju-kolju kinnise tömbi trauma tõttu. Eksperdi arvamuse kohaselt võisid vigastused kaela ja kehatüve piirkonnas olla tekitatud ka kaela ja kehatüve esipinnale jalaga astumisest või hüppamisest. Peksmise järel lohistati kannatanu eemale ning kannatanu telefonist eemaldati SIM-kaart, võttes sellega kannatanult võimaluse abi kutsuda, kui kannatanu tervislik seisund oleks seda võimaldanud. Kohtuotsuse ja süüdistatavate ütluste kohaselt sai peksmine alguse sõnalisest konfliktist. Peksmisele eelnes ühine alkoholi tarvitamine.
44. Teo toimepanemise asjaoludest nähtub seega, et tegu polnud ühekordse hoobiga, vaid rünne kestis pikalt ning intensiivselt, kannatanu suhtes pandi toime mitu rusika- ning jalalööki ning välistatud pole ka kannatanul astumine või hüppamine. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei põhjustanud peksmist mitte midagi enamat kui kannatanu poolne norimine või hooplemine enda kriminaalsüüdistusega. Eeltoodust nähtub, et S. Bulaki vägivaldsele käitumisele 4 ajendamiseks pole vaja suurt konflikti, vaid see võib esineda impulsiivselt. Eeltoodu aga ei tekita kindlust olukorraks, kui S. Bulak peaks sattuma järgmisesse kasvõi kõige pinnapealsemasse erimeelsusesse.
45. Samuti oli S. Bulak teo toimepanemise ajal tarvitanud alkoholi, lisaks on ta süüdi tunnistatud joobeseisundis toime pandud kuriteos (KarS § 424) Harju Maakohtu
46. septembri
47. a otsusega. Eeltoodust nähtuvalt on S. Bulaki puhul alkohol kuritegude toimepanemise soodusteguriks ning halbade asjaolude (s.o konflikt ning alkoholijoove) kokkulangemisel on potentsiaalsete kuritegude toimepanemise oht suur, sh ka selliste kuritegude, mis kujutavad endast ohtu inimelule. S. Bulak on küll viimasel vestlusel vanglaametnikuga avaldanud, et vabaduses ei kavatse enam alkoholi tarvitada, mis on kahtlemata tunnustust vääriv, ent võttes arvesse S. Bulaki pikaajalist alkoholi tarvitamise ajalugu (vt käesoleva määruse p 7), ei tekita selline lubadus piisavalt kindlust, et igasugune oht uute kuritegude toimepanemisele oleks elimineeritud.
48. Eeltoodut arvesse võttes oleks S. Bulaki ennetähtaegne vabastamine võimalik üksnes olukorras, kus tema varasem elukäik, käitumine kinnipidamiskohas ja vabanemisjärgsed elutingimused annaksid kogumis alust eeldada, et temast lähtuv retsidiivsusrisk on praktiliselt olematu. Seda aga asja materjalidest ei nähtu. S. Bulak kannab vanglas karistust teist korda. Samuti on ta vangla iseloomustuse kohaselt viibinud kriminaalhooldusel kolm korda (2005-2006, 2008-2010 ja 2014-2015). Seega on temast lähtuvate kuriteoriskide maandamisega juba varemgi tegeletud, ent nähtavasti ebaõnnestunult, kuivõrd tema kuriteod on päädinud tapmisega.
49. Ringkonnakohtu jaoks on tähelepanuvääriv ka asjaolu, et S. Bulakil pole vabaduses eriti kogemusi ühiskondlike norme aktsepteeriva eluga. Tema kriminaalne elukäik sai alguse juba
50. aastal (s.o 15-aastasena), kui ta saadeti õppima Puiatu Erikooli ning hiljem juba Viljandi Noortevanglasse. Seega on S. Bulakil juurdunud juba noorest east saati kalduvus kriminaalsele käitumisele.
51. S. Bulaki käitumine vangistuses on asja materjalidest nähtuvalt olnud hea, distsiplinaarkaristused puuduvad. Vabanemisjärgselt oleks tal olemas elukoht üürikorteris, kus elaks üksinda. Kindel töökoht puudub, ent tänu omandatud kutseoskustele on võimalus see leida. Lähedastega on tal head suhted, mis olid samas olemas ka enne vangistust ning ei hoidnud ära kuritegude toimepanemist. Seega, kuigi S. Bulaki käitumine vangistuse ajal väärib tunnustust, ei ole siiski võimalik asuda seisukohale, et hea käitumine kinnipidamiskohas ja vabanemisjärgsed elutingimused kaaluksid üle niivõrd pika kriminaalse mineviku ning kõige raskema isikuvastase kuriteo toimepanemise asjaolud. S. Bulakil on karistusajast kanda jäänud veel üle 3 aasta, mille jooksul oleks võimalik vanglast omandatud oskusi veelgi kinnistada ja sissejuurdunud kriminaalsest eluviisist vabaneda, et kinnipidamiselt vabanemisel oleks S. Bulakist tulenev retsidiivsusoht nii väike kui võimalik.
52. Kokkuvõttes ei ole kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtuga veendunud, et S. Bulakist lähtuv uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt maandatud ja S. Bulak tuleb jätta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
53. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
54. novembri
55. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 5