Obsah (8)

§ 368§ 371§ 168§ 457§ 3401§ 667§ 372§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 16.02.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-6650 Koh

) § 371 lõike 2 punkti 2 alusel hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda ning jättis kulude rahalise suuruse kulude puudumise tõttu kindlaks määramata.

1. Määruse põhjenduste kohaselt saab kohus hagiavaldusest aru, et hageja eesmärgiks on tunnistada vaidlusalune kinnisasi perekonnaseaduse (PKS)1995 § 14 lõike 2 alusel osaliselt hageja ja kostja I ühisvaraks, kuna kinnistut parendati abielu kestel ühistest vahenditest. Hageja ei eita samas, et kinnistu kuulus kostja I lahusvarasse ja kinnistu omanikul on õigus ise otsustada oma omandi üleandmise üle, kuid leiab, et tehtud kohustustehing on näilik ja käsutustehing vastuolus heade kommetega. Hageja palub tuvastada käsutustehingu tühisuse, kuna ainult sellisel juhul saab ta oma seaduslikke õigusi teostada. Kohus sellega ei nõustunud.
2. Kohus selgitas, et

§ 368

lõike 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui sooritus- ega kujundushagi ei ole võimalik või otstarbekas esitada. Kohus leidis, et hagejal puudub praeguse hagi esitamiseks iseseisev tuvastushuvi ja tal on võimalik taotletav eesmärk saavutada sooritushagi esitamisega. Hageja seob ka ise oma huvi tuvastusnõude esitamise vastu huviga esitada sooritushagi, s.o nõue kinnisasja vähemalt osaliselt ühisvaraks tunnistamiseks. Lahusvara ühisvaraks tunnistamise hagi esitamine ei eelda kostjate käsutustehingu tühisuse tuvastamist, arvestades seejuures asjaolu, et hageja selgituste kohaselt ei ole tal huvi kinnistusraamatu kande parandamise vastu.

1. Kehtiva PKS § 210 lõike 2 kohaselt saab enne 01.07.2010 kehtinud PKS-i järgi määrata nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.
2. PKS § 37 lõike 11 kohaselt määratakse ühisvara jagamise hagi lahendamisel kindlaks ühisvara koosseis varasuhte lõppemise aja seisuga, s.o abielu lahutamise seisuga (PKS § 35 punkt 3). Ühisvara koosseisu kindlaksmääramine, sh ühe abikaasa lahusvara osaliselt ühisvara hulka kuuluvaks tunnistamine, ei eelda seega, et kohus tuvastab eelnevalt pärast abielu lõppemist tehtud käsutustehingute tühisuse. 2 2-21-6650
3. Samas ei nõua hageja praeguses asjas kohustustehingu tühisuse tuvastamist ega kinnistusraamatu kande parandamist, st kostja I ei saaks ka hagi rahuldava otsuse korral igal juhul uuesti asja omanikuks ja hageja ei saaks seda kostjalt I välja nõuda. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 kohaselt eeldab kinnisomandi tekkimine ka sellekohase kande tegemist kinnistusraamatusse. Hageja on hagis selgelt märkinud, et kinnistusraamatu kande parandamise vastu tal huvi ei ole. Seega ei ole hagi esitatud eesmärgil saada asja ühisomanikuks. Arvestades, et hageja ja kostja I abielu on lahutatud, võib hageja huvi olla lõppastmes suunatud ühisvara jagamisele, mida ta on ka möönnud. Kohtu hinnangul ei eeldaks ka ühisvara jagamise nõude esitamine kostjate vahelise käsutustehingu tühisuse tuvastamist.
4. Hagejal on seega võimalik esitada kostja I vastu lahusvara osaliselt ühisvaraks tunnistamise hagi, milles ta saab tugineda sellele, et lahusvara väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Seega ei takista kinnisasja võõrandamine kostjale II abikaasade ühisvara koosseisu kindlaksmääramist abielu lõppemise aja seisuga. Hagis esiletoodud asjaoludest ja hageja selgitustest tuvastushagi esitamise kohta ei ole võimalik järeldada, et hagejal oleks õiguslik huvi tuvastada ainuüksi kinnisasja käsutustehingu tühisus. Hageja on hagis ise selgitanud, et hagi on esitatud üksnes sooritushagi esitamise aluseks oleva asjaolu tuvastamiseks. Samuti tõdes hageja, et praegune hagi on olemuslikult lähemal ühisvara lõpetamise nõudele, kuid sellist nõuet esitatud ei ole.

§ 368

lõike 1 kohaselt ei ole sellises olukorras iseseisva tuvastushagi esitamine põhjendatud.

1. Kohus selgitas, et iseenesest ei takista kostjate vaheline tehing hageja õigust esitada kostja I vastu abikaasade ühisvara jagamise hagi. PKS1995 § 19 lõike 2 punkt 4 annab aluse kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasad ei soovi ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvat eset, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, PKS § 14 lõike 2 järgi ühisvaraks tunnistada, vaid soovivad seda asjaolu arvestada ühisvara jagamisel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-101-08). Ühisvara koosseis määratakse kindlaks abielu lõppemise aja seisuga.
2. Eelnevast lähtudes ei nõustunud kohus hagejaga, et iseseisva tuvastushagi esitamine on vajalik põhjusel, et sellest sõltub hageja õigus nõuda kinnistu tunnistamist ühisvaraks. Antud juhul ei ole eeldused tuvastushagi esitamiseks täidetud ja tuvastushagi menetlemine ei ole põhjendatud. Kohus keeldus seetõttu

§ 371lõike 2 punkti 2 alusel hagi menetlusse võtmisest.

12. Hagi menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäid menetluskulud hageja kanda (

§ 168lõige 1).

Kuna kostjad ei ole praeguses staadiumis kohtumenetlusse kaasatud, ei saa neil olla menetluskulusid tekkinud ja menetluskulude rahaline suurus jäi seetõttu kindlaks määramata. Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega võtta hagi menetlusse.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ekslikult saanud aru hagi eesmärgist ja on seetõttu ekslikult keeldunud selle menetlusse võtmisest. Hageja eesmärgiks ei ole mitte see, et kohus tunnistaks, et kinnistu oli ühisvara, vaid hageja soovib ka tegelikult saada kinnistu ühisomanikuks, kuna kinnistul on hageja kodu. Hagejal ei ole kinnistusraamatu kande parandamise vastu eraldi huvi, kuivõrd kanne ei ole kinnisomandi kehtivaks üleandmiseks vajalik ainus eeldus. Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et käsutustehingut ei olnud, siis ei ole järelikult ka omand üle läinud, seda ka hoolimata kinnistusraamatu kandest. Sellisel juhul on 3 2-21-6650 kostja I jätkuvalt kinnistu omanik ning hagejal on võimalik ühisvara jagamise menetluses taotleda kinnistu tunnistamist abikaasade ühisvaraks. Kuna siinsesse menetlusse on kaasatud nii kinnistu senine omanik kui praegune omanik, siis

§ 457

lõike 1 järgne otsuse kohustuslikkus menetlusosalistele oleks hagejale piisavalt kindel õiguslik olukord. Hageja hinnangul ei saa ühisvara jagamise menetluses lahendada küsimust, kas kostjate käsutustehing on tühine või mitte. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Sooritushagi nõudega tunnistada ühisvaraks kinnistu, mis kunagi kuulus kostjale I, ei saa anda hagejale soovitavat tulemust, kui praeguses menetluses ei tuvastata kinnistu omandi üleandmise tühisust. Lisaks leidis hageja, et maakohus on hagi menetlusse võtmisest keeldunud ennatlikult. Kohus oleks pidanud andma hagejale

§ 3401alusel tähtaja täiendavate põhjenduste esitamiseks.

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale 31.05.2021 kirjaga täiendavalt võimaluse selgitada tema iseseisvat tuvastushuvi või täpsustada esitatavaid nõudeid, samuti selgitada õigust vaidlustada tehingut, mille pool ta ei ole. Kohus selgitas hagejale, et tal ei ole võimalik tuvastusnõuet rahuldava kohtuotsusega oma eesmärki saavutada kinnistusraamatu omanikukannet muutmata.
2. Hageja 07.06.2021 selgituste kohaselt on tema arusaama järgi kinnistusraamatu kanne ebaõige ja kostja I ei olnud kinnistu ainuomanikuks. Selleks, et tuvastada käsutuse tühisus ja see, et omand ei ole kostjalt I hagejale üle läinud, ei ole tingimata vaja eraldi tuvastada kinnistusraamatu kande tühisust või kandeid muuta. Hageja nõustus, et ilmselt ei saa ta kostjalt I nõuda kinnistusraamatu kande tegemist, kui kostja I ei ole ise kinnistusraamatusse omanikuna kantud. Hageja jaoks on praegu oluline, et kohus tuvastaks, et kinnistu omand ei ole kostjale II üle läinud. Kui kohus selle tuvastab, saab hageja esitada kostja I kui omaniku vastu nõude kinnistu tunnistamiseks ühisvaraks. Seda nõuet ei saaks täna esitada sooritusnõudena üksnes kostja I vastu, kuna see tähendaks ka kostja II õiguste üle otsustamist. Kostja II suhtes ei oleks hagejal aga sooritusnõuet, kuna hageja ei saaks temalt nõuda kinnistu ühisvaraks tunnistamist. Hageja on kaalunud võimalust esitada tuvastushagi asemel kostjate vastu hagi kinnistusraamatu kannete muutmiseks, kuid hagejale ei tundu sellise hagi esitamine siiski võimalik, kuna praeguse seisuga ei ole ta kinnistu ühisomanikuks veel saanud. Juhul, kui kohus leiab, et hageja saaks praegu esitada nõude kostja II kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kostja I omanikuna sissekandmiseks, palus hageja hagiavaldust niisugusena ka mõista. Seonduvalt kohtu selgitustega asjaõigusliku positsiooni mõjutamise osas ja viidatud Riigikohtu lahendiga leidis hageja, et Riigikohus ei käsitlenud sarnast olukorda. Viidatud lahendis oli tegemist tehingust tuleneva olukorraga. Hageja on aga olukorras, kus tema õigus nõuda enda tunnistamist kinnistu ühisomanikuks ei tulene mitte tehingust, vaid seadusest.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Maakohus jäi 09.06.2021 määruskaebuse edastamise kirjas selle juurde, et hagejal ei ole käsutustehingu tühisuse tuvastamise vastu iseseisvat tuvastushuvi. Täiendavalt leidis kohus, et hageja ei saa kolmanda isikuna käsutustehingu tühisusele tugineda, kuna vaidlustatud kinkeleping ei mõjuta tema asjaõigust. Kinkeleping võib mõjutada üksnes hageja nõudeõigust, mille alusel võib, kuid ei pruugi, tekkida asjaõigus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu määrus tuleb

§ 667

lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei 4 2-21-6650 otsusta ise hagi menetlusse võtmist. Vastavalt

§ 372lõikele 1 on hagi menetlusse võtmise otsustamine maakohtu pädevuses.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esitatud tuvastusnõude menetlemisest keeldumine praegusel juhul põhjendatud, arvestades ka määruskaebuses ja hageja 07.06.2021 selgituses täiendavalt esiletoodut. Hageja on viidatud menetlusdokumentides piisavalt põhjendanud oma õiguslikku huvi kostjate vahelise käsutustehingu tühisuse tuvastamiseks. Hageja on selgitanud, et tema eesmärgiks on ka tegelikult saada kinnistu ühisomanikuks (seega soovib hageja lõppastmes taotleda kinnistu tunnistamist hageja ja kostja I ühisvaraks ning selle jagamist), kuid praegu on tema jaoks oluline, et kohus tuvastaks, et kinnistu omand ei ole kostjale II üle läinud, kuna ühisvara jagamise menetluses ei saa lahendada küsimust, kas kostjate käsutustehing on tühine. Veel märgib hageja, et ta ei saaks hetkel esitada nõuet kinnistu tunnistamiseks ühisvaraks üksnes kostja I vastu, kuna see tähendaks ka kostja II õiguste üle otsustamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul välistatud kostjate vahelise tehingu tühisuse tuvastamise nõude lahendamine eelnevalt eraldiseisvas menetluses.
2. Lisaks leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul on tegemist sellise elulise ja õigusliku olukorraga, mil võinuks olla põhjendatud

§ 372

lõike 3 kohaldamine, st kostjatelt seisukoha küsimine enne hagi menetlusse võtmise lahendamist. Ka õiguskirjanduses on leitud, et poolte ärakuulamine enne hagi menetlusse võtmise otsustamist võib osutuda põhjendatult vajalikuks mh juhul, kui kohtu hinnangul võivad esineda

§ 371

lõikes 2 sätestatud alused hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. V. Kõve jt (koost). Tallinn, 2017, § 372, p 3.3.a).

1. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et hagejal ei ole võimalik tuvastusnõuet rahuldava kohtuotsusega oma eesmärki saavutada kinnistusraamatus omanikukannet muutmata. Seega on vajalik esitada täiendavalt ka kinnistusraamatu kannete muutmise nõue. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja praeguseks ajaks ka vastava nõude esitanud. Nimelt märgib hageja 07.06.2021 seisukohas, et juhul, kui kohtu hinnangul saab hageja praegu esitada nõude kostja II kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kostja I omanikuna sisse kandmiseks, palub hageja hagiavaldust niisugusena ka mõista. Eeltooduga on hageja väljendanud oma tahet kande parandamise nõude esitamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul otsustada ka nimetatud nõude menetlusse võtmine (sh võimalik puuduste kõrvaldamine).
2. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtul tuleb uuesti kaaluda hagi menetlusse võtmist, arvestades seejuures ka Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt tuleks juhul, kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-31-12, punkt 13; 3-2-1-134-07, punkt 13).

§ 371

lõige 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse. 23. Seoses kaebuse väitega, et kohus oleks pidanud määrama hagejale

§ 3401

alusel tähtaja täiendavate põhjenduste esitamiseks, märgib ringkonnakohus, et selle rikkumise on maakohus määruskaebemenetluses kõrvaldanud, andes hagejale võimaluse täiendavate seisukohtade esitamiseks. 24. Määruskaebemenetluse kulude jaotuse otsustab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel (

§ 173lõige 1).

5 2-21-6650 (allkirjastatud digitaalselt) 6