KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2021, Tartu Tsiviilasja numbe

§ 102

lg 2 tähenduses mõjuv põhjus, mis annab aluse kostjalt hagejate kasuks elatise välja mõista alla miinimummäära. Kuivõrd hagejad nõuavad elatist miinimummääras, siis ei ole hagejad kohustatud kulude suurust tõendama. Kostja vastupidine väide on ekslik. Kuna kostja tugineb mõjuva põhjuse olemasolule, siis on mõjuva põhjuse tõendamiskoormis kostjal. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on kostja terve ja tööealine ning tema keskmine netotöötasu perioodil august 2020 kuni jaanuar 2021 oli 1400 eurot (8400,45÷6) (tl 42). Lisaks kuulub kostjale korter X linnas (tl 41), mida kostja välja üürib, saades üüritulu 380 eurot kuus. Teisi alaealisi ülalpeetavaid kostjal ei ole. Kohtu hinnangul on kostja varaline seisund ja sissetulek piisavalt head, et anda kahele alaealisele lapsele elatist miinimummääras. Kostja leidis, et miinimummääras elatise väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna hagejate vajadused on Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi (PwC) koostatud 2020. aasta lõppraportist „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ tulenevalt väiksemad. Kostja tuginemine nimetatud uuringule ei ole põhjendatud. Uuringus toodud järeldused toovad välja keskmised ülalpidamiskulud, mida ei saa aluseks võtta konkreetse lapse vajadusi ja ülalpidamiskulusid arvestades. Maakohus ei nõustunud ka kostja väitega, et alus väljamõistetava elatise vähendamiseks on seadusega sätestatud elatise süsteemi muutmiskavatsus tulevikus. Kohtuotsuse tegemisel saab kohus lähtuda vaid kehtivast õigusest. Kostja ei ole kohtu hinnangul tõendanud

§ 102

lg 2 mõttes mõjuvat põhjust, miks ta ei saa maksta hagejatele elatist seadusega ette nähtud miinimummääras. Maakohus mõistis kummagi hageja kasuks alates hagiavalduse esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni välja igakuise elatise summas 292 eurot. Maakohus leidis, et tagasiulatuva elatise nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hagejate esindaja ei ole esitanud kostjale ca nelja kuu jooksul selgelt elatise maksmise nõuet ning kostja on täitnud ülalpidamiskohustust vahetult. 3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja suurema elatise kui 175 kuus. Kostja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja 175 eurot kuus alates
2. veebruarist
3. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata sellega, et riigi poolt makstavad lapsetoetused laekuvad hagejate ema pangakontole ning hagejate kulusid on võimalik kanda nimetatud toetuste arvel. Tegemist on riigi panusega, mida tuleb arvestada mõlema vanema ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel. Arvestades RAKE
4. a uuringu tulemusi (lapse keskmine ülalpidamiskulu on 343 eurot), on alust arvata, et olukorras, kus lastega koos elav vanem saab lapsetoetust ja nn lahuselav vanem tasub ülalpidamiseks 292 eurot kuus, jaguneb laste ülalpidamiskohustus vanemate vahel ebavõrdselt ning elatist maksma kohustatud vanema ülalpidamiskoormus on suurem kui lapsega kooselava vanema ülalpidamiskoormus. Kostja on täitnud ja täidab hagejate ülalpidamiskohustust ka vahetult, mistõttu tuleb elatis mõista välja miinimumist väiksemas ulatuses. Hagejate vahetu ülalpidamine on alates maakohtu otsuse tegemisest suurenenud, kuivõrd hagejate seaduslik esindaja asus tööle õena ning töötab 12-tunniste vahetustega. Igas kalendrikuus on laste emal vähemalt 12 tööpäeva (vahetust). Tulenevalt laste ema tööpäeva algusajast viibivad hagejad ema tööpäevale eelneva päeva õhtust kuni ema tööpäeva lõpuni, s.o umbes 24 tundi järjest, kostja juures. Puhkepäevadel viibivad lapsed kostjaga. Ajal, mil hagejad on kostja juures, tagab hagejate vajaduste täitmise ning kannab nendega seotud kulud kostja. Viibides kostja juures vähemalt 12 päeval kuus, kannab kostja hagejate kulusid vahetult eelduslikult vähemalt 39% ajast. Kui laste eeldatavate kulude suurus on 584 eurot kuus, siis laste isa täidab laste ülalpidamiskohustust eeldatavalt 228 euro ulatuses kuus vahetult. Elatise tasumise teel peaks kostja sellisel juhul ülalpidamiskohustust täitma 64 euro ulatuses (292 eurot - 228 eurot). Arvestades seda, et kummagi hageja puhul saab nende kulusid 60 euro ulatuses kanda lapsetoetuste arvel, väheneb nimetatud summa veel 30 euro võrra (60÷2). Kostja on nõus tasuma kummagi lapse ülalpidamiseks igakuiselt elatist 175 eurot, s.o eelpool esile toodud summadest suuremas summas. Kostja arvestab siinkohal sellega, et hagejate lastehoiu tasusid tasub hagejate seaduslik esindaja. Hagejate ema on tasunud kostja poolt lastele ostetud asjade eest siis, kui ta ise on palunud, et kostja hagejatele midagi ostaks ning nõudnud , et ta tasub ostetu eest. Kui hagejate ema paneb neile kostja juurde minnes kõik asjad kaasa, on tegemist hagejate ema enda initsiatiiviga, kuna hagejate ema soovib kontrollida, mida lapsed söövad. Kostja ei soovi, et ema lastele toitu jms kaasa paneks. Kostjale tuleneb maakohtu otsusest kohustus täita laste ülalpidamiskohustust miinimummäärast suuremas ulatuses, kuivõrd käesoleval juhul nõutakse miinimumelatist lisaks laste vahetule ülalpidamisele. Sellest tulenevalt tulnuks hagejatel tõendada miinimummäärast suuremate vajaduste suurust. Hagejad ei ole aga toonud esile ega tõendanud, et nende vajadused on suuremad kui kahekordne miinimumelatis. Kostja ei nõustu, et puudub alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Riigikohtu praktika kohaselt võib mõjuvaks põhjuseks olla igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Kuivõrd kostja täidab hagejate ülalpidamiskohustust vahetult, kannab nende kulusid ja laste kulud on osaliselt kaetud lapsetoetustega, esineb alus elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära. 4
5. Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Elatisest ei saa maha arvata riiklikke toetusi. Kostja ei ole toonud esile ühtegi erandlikku asjaolu, mis õigustaks lapsetoetuste alusel elatise vähendamist. Arusaam, et selle tõttu oleks ülalpidamiskohustus vanemate vahel ebavõrdselt jagatud, on samuti ekslik. Lastega koos elava vanema kulutused lastele on alati suuremad kui lahuselava vanema omad seetõttu, et ta pakub lastele vahetut ülalpidamist eluasemekulude näol. Kostja ei paku hagejatele vahetut ülalpidamist. Kostja ei ole tõendanud, et alates maakohtu otsuse tegemisest on laste vahetu ülalpidamise ulatus veelgi tõusnud. Igas kalendrikuus on laste emal 11 tööpäeva, keskmiselt nädala sees 8 valvet ja nädalavahetusel 3 valvet. Kui lapsed on terved, siis on lapsed maksimaalselt isaga 8 valvet × 17 h (kokku 136 h) ja nädalavahetusel 3 valvet × 25 h (kokku 75 h) Kuus teeb see kokku 211 h, mis ei ole mitte kostja poolt väidetud ca 39% ajast vaid ca 28% ajast. Tegelikkuses on lapsed aga olnud kostjaga oluliselt vähem.
6. a juunis olid lapsed kostjaga ca 110 h ning juulis ca 160 h (ca 21% ajast). Suurema osa ajast, mil lapsed on justkui kostja juures, viibivad nad tegelikult lastehoius. Seda põhjusel, et ka kostja käib täiskohaga tööl. Võttes arvesse hagejate lastehoius viibimise aega, mille kulud kannab laste ema, on lapsed tegelikkuses kostja juures mitte rohkem kui 10% ajast. Lapsed on X lasteaia järjekorras, mis avatakse hommikuti kell 7.
7. Pärast sinna koha saamist, mis peaks lähiajal juhtuma, saab laste ema viia ise lapsed hommikuti lastehoidu. Riigikohus on siiani leidnud, et mitte iga hetke, mil laps viibib lahuselava vanema juures, ei tule arvestada elatise suuruse määramisel. Riigikohtu praktika kohaselt saab vahetut ülalpidamist elatise vähendamise erandliku mõjuva põhjusena arvesse võtta vaid juhul, kui laps viibib lahuselava vanema juures olulise osa ajast. Kostja väide justkui kannaks ta lastega seotud kulud ajal, mil lapsed on tema juures, on vale. Kõik need kulud kannab jätkuvalt laste ema, kes on lastega alati kaasa andnud kõik toidud, pudrupulbrid, piimasegud, patareid, mähkmed, ravimid, kehakreemid, voodipesu, hambaharjad, taldrikud, tassid, lusikad, kahvlid, kraadiklaasi, nina loputusvedeliku, riided, mähkmed, niisked salvrätikud, marjad, mänguasjad jne. Seda kinnitavad lisatud S.S. ja J.J. kirjalikud tunnistused. Sama nähtub ka poolte kirjavahetusest. Kui kostja ostab ise laste tarbeks midagi, nõuab ta selle tasumist laste emalt ning laste ema on need kulud ka kandnud. Kostja ei ole tõendanud, et ta kannab lastega seotud kulusid. Maakohus ei ole pannud kostjale miinimummäärast suuremat ülalpidamiskohustust. Hagejad ei nõua miinimumelatist lisaks laste vahetule ülalpidamisele, sest kostja ei paku lastele vahetut ülalpidamist. On ilmne, et kostja ei paku lastele vahetut ülalpidamist ainuüksi sellega, et tal on elamispind, ning kindlasti ei ole elatiseregulatsiooni eesmärk vabastada kohustatud vanemat elatise kohustuse maksmisest vaid sel põhjusel, et talle kuulub või ta üürib mingit elamispinda. Puudub alus vähendada elatist alla miinimummäära. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega vähendab kostjalt väljamõistetavat elatise summat (TsMS § 357 lg 1 p 2). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.
9. Hagejad on esitanud koos vastusega apellatsioonkaebusele uued tõendid: S.S. ja J.J. kirjalikud tunnistused, hagejate vanemate SMS-d juunis 2021, hagejate ema maksekorraldused kostjale (4 tk) ja tõendid lastehoiu eest tasumise kohta (3 tk). Taotlus kohaselt soovivad hagejad 5 nende tõenditega lükata ümber kostja apellatsioonkaebuses esitatud väite, et kostjapoolne hagejate vahetu üllapidamine on pärast maakohtu otsuse tegemist, oluliselt suurenenud. Ringkonnakohus leiab, et hagejad on uued dokumentaalsed tõendid esitanud õigeaegselt ja need tuleb TsMS § 633 lg 4 ja 5 ning § 652 lg 4 alusel vastu võtta.
10. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab tasuma hagejatele elatist

§ 101

lg 1 alusel miinimummääras või esineb

§ 102

lg 2 sätestatud alus (mõjuv põhjus) kostjalt välja mõista elatis alla miinimummäära. Kostja peab õiglaseks elatise suuruseks 175 eurot kuus lapse kohta. Vaidlus puudub tagasiulatuva elatise maksmise osas, millise nõude jättis maakohus rahuldamata ja millises osas on maakohtu otsus jõustunud. 9.

§ 102

lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib mh olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatule ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva kandmisega, lapsetoetusega) (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1). 10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ainuüksi RAKE 2020 uuringu tulemustest ei saa järeldada, et

§ 101

lg 1 järgset miinimumelatist ei saagi nõuda või lasub hagejatel seetõttu miinimumelatist nõudes oma kulude tõendamise koormis. Ringkonnakohus on seisukohal, et uuringu järeldustega lapse ülalpidamiskulu suuruse kohta saab kohus arvestada lapse tavapärase ülalpidamise kulu hindamisel üksnes siis, kui esineb

§ 102

lgs 2 märgitud alus

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise välja mõistmiseks.

11. Kostja ei ole väitnud, et tema majanduslik olukord (palgatulu 1400 eurot kuus ja tulu eluruumi välja üürimisest 380 eurot kuus) ei võimalda tal anda enda tavapärast ülalpidamist kahjustamata hagejatele ülalpidamist

§ 101lg-s 1 sätestatud ulatuses, st seadusega ettenähtud miinimaalmääras.

Kostja tugineb oma vastuväidetes

§ 102

lg 2 alusel mh sellele, et hagejad elavad seoses hagejate ema tööle asumisega juunis 2021 suure osa ajast kostja juures, mil kostja tagab laste tavapärase ülalpidamise. Kostja leiab, et hagejad nõuavad miinimumelatist lisaks kulule, mida kostja kannab laste vahetul ülalpidamisel. Samuti peab kostja põhjendatuks arvestada elatise suuruse määramisel lastetoetusega, mis makstakse hagejate emale, milline asjaolu võib kaasa tuua ülalpidamiskohustuse ebavõrdse jagunemise hagejate vanemate vahel.

1. Vaidlust ei ole, et kostja osaleb hagejate kasvatamises. Maakohus tuvastas, et ka enne hagi esitamist osales kostja laste ülalpidamises ka vahetult (maakohtu otsuse p 24-25). Alates juunist 2021 arvestades hagejate ema töögraafikut viibivad hagejad kostja juures 11-12 tööpäeval kuus, viibides seejuures tööpäevadel lastehoius. Vaidlust ei ole ka selles, et hagejate lastetoetused 60 eurot lapse kohta makstakse välja hagejate emale. Riigikohus on leidnud, et asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p 23.1). Seejuures ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab lapse ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka 6 elatist. Seejuures saab eeldada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, kannab lahuselav vanem lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on last esindades võimalik see eeldus ümber lükata. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-35-17 p-d 23.223.4, nr 3-2-1-165-13). Vastuses apellatsioonkaebusele väidavad hagejad, et hagejate ema paneb lastele kostja juurde kaasa toidu, medikamendid jm vajaliku, mis on ka tõendatud vanemate vaheliste SMS-dega, tunnistajate kirjalike seletuste ja maksekorraldustega. Kui kostja on ostnud hagejate jaoks vajalikku (näiteks salvrätikuid hinnaga 23.96 eurot), siis on ta vastava tšeki esitanud hagejate emale ja palunud kulu talle tasuda (vt
2. juuni 2021 SMS). Kostja vastuselgituste kohaselt võiks ta seda kõike teha ka ise, kuid hagejate ema soovib kõike kontrollida, sh ka seda, mida lapsed kostja juures viibides söövad. Samas ei ole kostja oma kulusid hagejate ülalpidamiseks tema juures viibimise ajal tõendanud. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses üksnes ajale, mil lapsed kostja juures viibivad, mis ei ole piisav elatise vähendamiseks kostja poolt taotletud ulatuses (175 euroni kuus). Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus hagejad kostja juures viibivad, ei saa kostja panust ja kulutusi laste ülalpidamisse üldsegi mitte välistada, kuid olukorras, kus kostja vahetut ülalpidamist tõendanud ei ole, ei saa ringkonnakohus miinimumelatist sel põhjusel vähendada.
3. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja väiteid seoses riikliku lapsetoetuse arvesse võtmisega elatise väljamõistmisel. Maakohus märkis põhjendatult, et seadusandja eesmärgiks ei ole alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Samas saab kohustatud isik riikliku peretoetuse arvestamist temalt elatise väljamõistmisel taotleda. Kostja on taotlenud lapsetoetuse arvesse võtmist. Maakohus ei ole oma seisukohta jätta kostja sellekohane taotlus arvesse võtmata, piisavalt põhjendanud. Vanemad on ülalpidamiskohustuse täitmisel osavõlgnikud, kelle kohustuste ulatus on eelduslikult võrdne (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16). Hagejad ei ole menetluses väitnud, et nende ema peaks osalema nende ülalpidamises väiksemas ulatuses kui kostja. Maakohus on jätnud hindamata, kas olukorras, kus lastetoetus makstakse välja hagejate emale, võib see kaasa tuua olukorra, kus hagejate ema võib

§ 101

lg-st 1 kõrvalekalduvalt pidada hagejaid ilma põhjuseta ülal seadusjärgsest miinimumist väiksemas ulatuses ( Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-135 p 11.6). Asjas ei ole tuvastatud hagejate ema sellist majanduslikku seisundit, mis põhjendaks tema väiksemat panust laste ülalpidamisse. Hagejad ei ole väitnud ka seda, et nende tegelikud kulud on suuremad kui kahekordne miinimumelatise määr. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus lastetoetus makstakse välja ühele vanematest ja teine seda kasutada ei saa, võib tekkida vanemate vahel ebavõrdus laste ülalpidamiskohustuse kandmisel. Nimetatud ebavõrdsust on võimalik tasakaalustada sel viisil, et lastest lahus elava vanema kohustust elatist anda vähendatakse poole lapsetoetuse võrra, et tagada vanematele riikliku lapsetoetuse kasutamise osas võrdsus. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus, et riiklikku lapsetoetust ei pea kostjalt miinimumelatise nõudmisel arvesse võtma, on toonud käesolevas asjas kaasa

§ 102lg 2 ebaõige kohaldamise.

Hagejad viibivad ka kostja juures, mistõttu saab kostja kasutada seda raha sel ajal hagejate huvides. 7 Ringkonnakohus märgib, et riikliku peretoetuse arvesse võtmisel elatise suuruse määramisel ei toimu peretoetuse „mahaarvamist“ elatisest, vaid tegemist on kohtu hinnanguga hagejate vajadustele. Kohus võib kostjalt väljamõistetavat elatist vähendada peretoetuse (või selle osa) võrra, kui kohus tuvastab, et hagejate osa vajadusi on võimalik katta riikliku toetusega. Lähtuvalt eeltoodust peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada kostjalt väljamõistetud elatist

§ 102lg 2 alusel poole riikliku lapsetoetuse (30 eurot) võrra.

Vastavalt tuleb muuta maakohtu otsust ja kostjalt välja mõista alates

1. veebruarist 2021 elatisena 262 eurot kummagi hageja kasuks kuni nende täisealiseks saamiseni.
2. Vastuseks hagejate seisukohtadele märgib ringkonnakohus, et kuigi Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p-s 14 osutanud, et seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (

§ 102lg 2), ei ole Riigikohtu selgitus suunatud mitte kohtutele, vaid seadusandjale.

Viidatud Riigikohtu seisukoht ei piira kohtule antud diskretsiooni

§ 102lg 2 kohaldamisel selleks vajalike eelduste olemasolul.

Konkreetse kohtuasja lahendamisel peab kohus lähtuma konkreetse juhtumi asjaoludest ja poolte väidetest ning ei pea muretsema selle üle, kas seaduses sätestatud üldreeglit (

§ 101

lg 1) kohaldatakse kohtute poolt väiksema või suurema osa isikute suhtes, kellel on kohustus maksta oma lapsele elatist. 15. Ringkonnakohus rahuldab nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse osaliselt, mistõttu jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1, § 171 lg 1) (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 8 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks