← Eesti

2-21-7798/42

Obsah (7)§ 134§ 135§ 140§ 171§ 174§ 198§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-7798

) § 134 lg 1 järgi rakendama ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh sama paragrahvi lõikes 3 ning §-des 135 ja 136 loetletuid. Eelkõige võib kohus

§ 134

lg 3 järgi teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid ning piirata vanema isiku- või varahooldusõigust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Seejuures võib kohus vanemalt hooldusõiguse

§ 135

lg 2 järgi täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Seega on vanemalt lapse suhtes hooldusõiguse täielik äravõtmine äärmuslik meede. 3

(7)Maakohus on põhjendanud lapse isalt hooldusõiguse täielikku äravõtmist alkoholi kuritarvitamisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lapse heaolu ohustab alkoholi kuritarvitamine ja seeläbi lapse hooletusse jätmine. Lisaks tuvastas maakohus, et lapse ema ja isa vahel on aset leidnud lähisuhtevägivalla akt. Vägivaldne keskkond ohustab samuti lapse heaolu ning avaldab negatiivset mõju tema arengule. Samas ei ole maakohus kaalunud võimalusi kohaldada lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi vähem piiravaid abinõusid.
  1. Lapse isa palub määruskaebuses jätta talle alles hooldusõigus lapse suhtes ning võimaldada näidata, et ta on suuteline kasvatama last ja hoolitsema tema heaolu eest. Avaldaja on esile toonud, et isa avaldas pärast lapse perest eraldamist soovi lapsega kohtuda, kuid kokkulepitud ajal kohale ei tulnud. Kolleegium nendib, et asja materjalidest ei nähtu, et isa oleks pärast lapse eraldamist last vaatamas käinud või lapse käekäigu vastu huvi tundnud. Samuti on avaldaja iseenesest õigesti märkinud, et isa ei ilmunud ka
  2. novembril 2021 maakohtus aset leidnud teistkordsele ärakuulamisele (tl 59). Samas nähtub siiski, et isa soovib last ise kasvatada ning püüab oma käitumist ja elukorraldust muuta. Nõustuda ei saa täielikult avaldaja seisukohaga, et lapse isa väited on tõendamata. Asja materjalidest nähtub, et pärast avalduse esitamist on isa liitunud omal algatusel sõltlaste taasühiskonnastamise tugiisikuteenuse-programmiga SÜTIK. Seejuures on programmi tugiisik hinnanud isa soovi tugiisiku toel riski- ja sõltuvuskäitumist ka tulevikus ennetada siiraks (tl 42– 43). Maakohus on jätnud kõnealusele kinnituskirjale isa programmis osalemise kohta hinnangu andmata. Samuti on isa määruskaebuses esile toonud, et ta on osalenud ka programmides „Lootuse külas“, „Elavas Iisraelis“ ja „Kainem ja tervem Eesti“. See kinnitab pigem isa soovi ja valmisolekut olukorda lapse hüvanguks parandada.
  3. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt hooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Arvestades perekonnaelu puutumatuse põhimõtet, peavad kohtu kohaldatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed (vt nt Riigikohtu
  4. mai
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14).
  6. Ülalmärgitut arvestades tuleb kohtul lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära. Maakohus leidis, et vanematele pakutud abi lapse eest hoolitsemisel ja kasvatamisel ei ole tulemusi andnud. Samas asjaolusid, mis sellisele järeldusele võiksid alust anda, ei ole maakohus tuvastanud. Samuti ei nähtu, et maakohus oleks uurinud, kas ja milliseid meetmeid on proovitud rakendada. Kohtu ette ei ole toodud, et lapse isale oleks selgitatud, mida ta peab ette võtma olukorra parandamiseks ning tehtud ettekirjutusi ja hoiatusi või rakendatud muid meetmeid. Asja materjalidest ei ilmne ka isa soovimatust teha koostööd kohaliku omavalitsuse ja muude asutustega. Seega ei ole teada, kas isa suudab vanema õigusi vähem piiravate abinõudega olukorda muuta ning lapse heaolule ilmnenud ohtu

§ 134

mõttes ära hoida.

§ 135

lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Olukorras, kus vanem soovib last ise kasvatada ning on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma, tuleb enne hooldusõiguse äravõtmist kohaldada üldjuhul muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. 4

(7)a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p-d 14 ja 18). Kolleegium leiab, et kohtu ette toodu põhjal ei olnud maakohtu määruse tegemise ajal ilmne, et alternatiivsetel abinõudel ei oleks soovitud positiivset mõju ja nende rakendamisest ei piisaks ohu ärahoidmiseks.
  1. Lapsele määratud esindaja on vastuses määruskaebusele tuginenud ka sellele, et lisaks alkoholi kuritarvitamisele ei ole lapse areng olnud lapse keskkonna tõttu eakohane. Kolleegium märgib, et pärast lapse perest eraldamist koostatud lapse rehabilitatsiooniplaan kinnitab, et vanemad ei ole suutnud tagada lapse eakohast arengut (tl 50). Samuti nähtub STAR-i
  2. mai
  3. a väljavõttest politsei juhtumi kohta, et pere kodus oli mustus ja ka lapse seljas olnud särk oli määrdunud ning lapsel ei olnud voodit (tl 16). Samas ilmneb asja materjalidest siiski, et isa hoolib lapsest, on tema eest hoolitsenud ja soovib ka edaspidi lapse suhtes hooldusõigust teostada. Riigikohus on asunud seisukohale, et vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks ei anna iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega ning vanemal napib vahendeid pere ülalpidamiseks. Sellises olukorras on üldjuhul põhjendatud osutada vanematele abi ja juhendada vanemaid laste kasvatamise küsimustes (Riigikohtu
  4. novembri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et vanematele, sh isale oleks antud nõu, selgitatud lapse kasvatamisega seotud kohustusi, lapse probleeme ja vajadusi või pakutud muul moel vanemlike oskuste arendamiseks abi ning seejärel antud võimalus oma käitumist korrigeerida ja olukorda paremaks muuta, et pärast seda hinnata uuesti vanemaoskusi.
  6. Kuna asjas on tuvastamist leidnud asjaolud, millest nähtub, et lapse heaolu on olnud peres kasvades ohustatud, ei saa kolleegium jätta avaldust isa hooldusõiguse äravõtmiseks täielikult rahuldamata, nagu sisuliselt soovib määruskaebusest nähtuvalt lapse isa. Kolleegiumi hinnangul tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, et välja selgitada, milliseid abinõusid on lapse huvides vaja kohaldada. 19.1.

§ 134

lg 1 annab kohtule kaalutlusõiguse, milliseid vahendeid kasutada lapse heaolu tagamiseks. Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-121-12, p 16).

§ 134

lg 1 järgi tuleb kohtul kohaldada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, sh võib kohus

§ 134

lg 3 järgi teha lapse heaolu ohustamise korral eelkõige vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Ühtlasi võib kohus isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. 19.2. Maakohus ei ole kaalunud ega toimiku materjalidest nähtuvalt menetlusosalistega arutanud, milliseid võimalikke meetmeid saaks rakendada ohu ärahoidmiseks. Maakohus ei ole koostöös kohaliku omavalitsusega näiteks hinnanud nõustamiste, koolituste, programmide ja sotsiaalteenuste kasutamise võimalust või muude meetmete rakendamist ja ettekirjutuste tegemist. Sisuliselt on maakohus jätnud menetluses

§ 135lg 2 kohaldamise eeldused välja selgitamata.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus maakohtu menetluses ei ole üldse käsitletud hooldusõiguse äravõtmise alternatiivseid meetmeid, ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise lahendada, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. 20. Lapsele määratud esindaja on leidnud, et ei ole ette näha, kuidas suudab isa lapse eest hoolitseda olukorras, kus isal on ootamatult vaja viibida mitu kuud kestvas võõrutusprogrammis. Kolleegium märgib, et lapse isa on määruskaebuses esile toonud, et ta lõpetab sõltuvusest vabanemiseks läbitud programmi sellel kuul (veebruaris). Seega on takistus hooldusõiguse teostamiseks eelduslikult juba ära langenud või kohe ära langemas. Samuti ei ole üksnes sellel asjaolul alust hooldusõigust täielikult ära võtta, vaid sobivaks hooldusõiguse 5

(7)piiramise viisiks on sellisel juhul hooldusõiguse peatamine.

§ 140

lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Riigikohus on selgitanud, et vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14).
  3. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, mida on lapse isa oma seniste elukommete ja käitumise muutmiseks teinud ning milline on tema praegune elukorraldus. Samuti hinnata, milline oht ähvardab last isa juures kasvades ning kaaluda ja menetlusosalistega arutada, milliseid abinõusid nii lapse huve kui ka vanema õigusi arvestades lapse heaolu tagamiseks rakendada. Maakohtul on võimalik vajadusel ka ise tõendeid koguda.
  4. Maakohus määras lapse eestkostjaks avaldaja. Lapse isa on määruskaebuses märkinud, et tema ema ja õde oleksid nõus olema lapse hooldajateks. Sellest saab järeldada, et lapse isa arvates tuleks lapsele eestkostja määramise eelduste täidetuse korral määrata avaldaja asemel lapse eestkostjaks keegi isa sugulastest. 22.
  5. Lapsele eestkostja määramise materiaalsed eeldused on sätestatud

§ 171lg-s 1.

Selle sätte kohaselt määratakse lapsele eestkostja, kui alaealise lapse kummalgi vanemal ei ole esindusõigust või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Riigikohus on selgitanud, et alaealisele lapsele saab määrata eestkostja eelkõige juhul, kui lapsel ei ole hooldusõiguslikku vanemat, sh kui vanema hooldusõigus on peatatud või piiratud teovõimega vanema esindusõigus on peatunud ning lapsel ei ole teist hooldusõiguslikku vanemat. Lisaks saab alaealisele lapsele määrata eestkostja ka juhul, kui vanema hooldusõigust on

§ 134

alusel piiratud ja selle tulemusena ei ole vanemal kas täielikult või osaliselt lapse esindamise õigust, st lapsel ei ole hooldusõiguslikku vanemat kõigi tema isiklike ja/või varaliste õiguste ja huvide kaitseks (vt Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Kohus saab

§ 174

lg 1, § 175 lg 1 ja § 176 lg 2 järgi määrata lapse eestkostjaks kas täisealise füüsilise isiku, juriidilise isiku või lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse. 22.2. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole isa pakutud eestkostja kandidaadid ise väljendanud kohtule soovi saada lapse eestkostjaks. Lapsele määratud esindaja on iseenesest õigesti juhtinud tähelepanu, et isiku võib eestkostjaks määrata

§ 174lg 4 järgi üksnes tema nõusolekul.

Samas ei ole asjas lapse isale selgitatud, et eestkostjaks ei saa määrata isikut, kes pole sellekohast tahet (nõusolekut) kohtule avaldanud. 22.3. Füüsilisest isikust eestkostja valib ja määrab kohus, arvestades

§-s 174 sätestatud nõuetega. Kohus saab

§ 174

lg-te 1 ja 2 järgi määrata eestkostjaks üksnes täisealise teovõimelise isiku, kelle hooldusõigust ei ole piiratud ja kes ei ole varem eestkostja kohustusi rikkunud. Kui isik vastab neile nõuetele, tuleb eestkostjat valides arvestada

§ 174

lõike 3 järgi ka tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Lapsele määratud esindaja sõnul ei ole täidetud isa pakutud eestkostja kandidaatide valimise eeldused, sest asja materjalidest ei nähtu, et neil oleks lapsega lähedane side. Kolleegiumi hinnangul on lapse esindaja sellekohane järeldus asjakohatu, sest lapse isa tugines sellele, et last oleksid valmis hooldama tema ema ja õde, esmakordselt määruskaebuses. Seega ei ole asjas veel tegeletud küsimusega, milline on nimetatud isikute ja lapse vaheline suhe ega hinnatud muul moel nende sobivust eeskostjaks. Esmalt tuleb sobivuse hindamiseks koguda vajalikke andmeid. 22.4. Lisaks on lapse esindaja leidnud, et lapse huvides ei ole tema eraldamine praeguseks tuttavast ja turvalisest keskkonnast, sest lapse heaolu on omavalitsuse eestkostel olles täielikult 6

(7)tagatud olnud. Kolleegium märgib, et lapsele eestkostjat määrates tuleb üldjuhul eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele. Kui eestkostjaks on määratud valla- või linnavalitsus või juriidiline isik, peab valla- või linnavalitsus või juriidiline isik

§ 198

lg 2 järgi vähemalt üks kord aastas kontrollima, kas eestkostja ülesandeid oleks valmis täitma mõni eestkostjaks sobiv füüsiline isik, ning sellise isiku leidmise korral esitama enda kui eestkostja vabastamise avalduse. Seega on valla- või linnavalitsuse ülesandeks otsida järjepidevalt eestkostet vajavale lapsele enda asemele füüsilist isikut, kes oleks nõus hakkama lapse eestkostjaks ning vastaks eestkostjale esitatavatele nõuetele (vt Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 24). Füüsilisest isikust eestkostja määramisel tuleb siiski arvestada

§-s 174 sätestatud tingimusi. 22.5. Kui asja uuel läbivaatamisel maakohtus ilmneb, et esineb jätkuvalt lapsele eestkostja määramise vajadus, siis tuleb maakohtul lapse isale tema pakutud eestkostja kandidaatidega seoses selgitada, et eestkostjaks määramine eeldab, et kohtule on avaldatud tahet saada lapse eestkostjaks ning seejärel koostöös kohaliku omavalitsusega koguda eestkostja kandidaatide sobivuse hindamiseks vajalikke andmeid (

§ 173lg 1, § 174), mh arvestada tsiviilkohtumenetluse seadustiku 53. peatükis sätestatut (Ts

MS § 554).

  1. Maakohus on toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 88–89) jätnud lapse isa määruskaebuse lapse emale seisukoha andmiseks kätte toimetamata (TsMS § 663 lg 3). Vaatamata TsMS § 664 lg-s 1 sätestatule jätab ringkonnakohus selle toimingu praegusel juhul maakohtu eest tegemata, kuna maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
  2. Maakohus kohaldas
  3. mai
  4. a määrusega esialgset õiguskaitset, kuid ei ole vaidlustatud määruse resolutsioonis lahendanud esialgse õiguskaitse abinõudega seotud küsimusi, nagu nõuab TsMS § 442 lg 5 koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 4771 lg-ga
  5. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul lahendada ka esialgse õiguskaitse abinõudega seonduv.
  6. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 21 lg 1 p-de 11 ja 12 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks mh hooldusõiguse andmed ja eestkoste andmed. Vastavalt RRS § 22 lg 1 p-le 4 kantakse rahvastikuregistrisse andmed mh kohtulahendite kohta, mis võivad olla §-s 21 nimetatud isikuandmete rahvastikuregistrisse kandmise aluseks. TsMS § 5631 esimese lause järgi on vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus isiku perekonnaseisuandmetes muudatuste tegemise alus. Selle sätte teine lause paneb kohtule kohustuse saata perekonnaseisuasutusele vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus.
  7. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
  8. Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei ole tegemist menetlust lõpetava määrusega ja seega ei saa määruse peale TsMS § 696 lg-st 3 tulenevalt määruskaebust esitada (vt Riigikohtu
  9. mai
  10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-146-14, p-d 11 ja 12). (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.