Obsah (8)

§ 197§ 113§ 100§ 208§ 115§ 103§ 127§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2021. a, Tallinn Kohtuasja numb

§ 197lg 2 kohaselt lõppenud tasaarvestusega.

1. Tsiviilasjas nr 2-17-5267 kantud menetluskulude summas 1200 eurot kohta märkis kohus, et nõude kehtivuse ja tasaarvestamise üle 900 euro ulatuses pooled ei vaidle, vaieldakse 300 euro üle. Tsiviilasjas nr 2-17-5267 tehtud
2. märtsi
3. a määrusega (kd II, tlk 206-208) oli kohus rahuldanud hageja õigusabikulude hüvitamise avalduse 954 euro ulatuses. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja on tasaarvestanud kostja I nõudega kehtivalt enda nõude 954 eurot, millest 900 eurot on jäetud täitmisele pööramaata, kuid 54 eurot on kostja I taotlusel pööratud täitmisele. Sundtäitmine oli seega 54 euro osas lubamatu. Hageja seisukohta, et kohus peaks lugema kehtivalt tasaarvestatuks tema tsiviilasjas nr 2-17-5267 kantud õigusabikulud 1200 euro ulatuses, ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud, sest käesolevas asjas ei ole kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid seda summat käsitleda ka hagejale hüvitamisele kuuluva täiendava kahjuna.
4. Seejärel analüüsis maakohus köögimööbli ostu-müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise nõuet 11 490.88 eurot. Kohtu hinnangul oli väide nõude tunnustamise osas tõendamata: likvideerija pankrotiavaldust kui tõendit hinnates nähtus, et likvideerija oli küll viidanud hageja võimalikule kahju hüvitamise nõudele, kuid märkinud seejuures, et nõudele on nii sisulised kui aegumise vastuväide (kd I, tlk 61-62). Kuivõrd kohus leidis, et hageja ei saanud tugineda nõude tunnustamisele, hindas kohus ülalviidatud müügilepingu rikkumisest tulenevat nõuet sisuliselt.
5. Kohus märkis, et tuvastas pooltevahelises varasemas vaidluses tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
6. septembri
7. a otsuse (kd II, tlk 10-17) alusel, et kostja I rikkus tema ja kostja vahel sõlmitud lepingut ning tõi välja tuvastatud puudused. Samas tõi kohus välja, et hageja ei ole tõendanud kahju teket, selle suurust ega põhjuslikku seost ühegi tõendiga. Seega ei saanud kohus tuvastada, et hagejal oleks tekkinud kehtiv nõue kostja I vastu hageja viidatud ulatuses. Eelnevast tulenevalt ei pidanud kohus hageja nõuet täitmisel oleva nõudega kehtivalt tasaarvestatuks, mistõttu sundtäitmine selle nõude ulatuses on lubatav.
8. Seoses nõude tunnustamise hagi lahendamisega leidis kohus, et kuivõrd nõue oli tasaarvestusega lõppenud juba peaaegu pool aastat enne kostja I pankroti väljakuulutamist, puudus kohtu hinnangul vajadus ja võimalus seda pankrotimenetluses täiendavalt tunnustada. Kuigi kostja II oli esitanud
9. a köögimööbli müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude osas ka aegumise vastuväite, mis on nõude tunnustamise kontekstis kohane, kuid kohus leidis, et nõue on tõendamata, mistõttu ei analüüsinud kohus, kas nõue võiks olla aegunud.
10. Kuivõrd kohus rahuldas hagid kokku 54 euro ulatuses, mis oli 0.8% hagi hinnast, ei mõjutanud kohtu hinnangul nii väikses ulatuses hagi rahuldamine menetluskulude jaotust ja kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 163 lg 1 kohaselt täielikult hageja kanda.
11. Kohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Kostja oli esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosnesid kostja menetluskulud lepingulise esindaja kuludest summas 1864 eurot. Kohus leidis, et mitmete menetluskulude nimekirjas välja toodud 5 2-18-15778 toimingute/kulutuste näol ei ole tegemist vahetult kohtumenetluses esindamisega seotud kuludega või kuludega, mille puhul kohtul oleks võimalik kohtutoimiku põhjal veenduda toimingute tegemises ja nende sisus (sellest tulenevalt hinnata ka nende vajalikkust ja põhjendust). Kohus määras hüvitamisele kuuluvate esindajakulu suuruseks 1488 eurot. Apellatsioonkaebus
12. Hageja esitas
13. novembril
14. a Harju Maakohtu
15. oktoobri
16. a kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada Harju Maakohtu
17. oktoobri
18. a otsus osas, milles kohus ei tunnistanud lubamatuks 6220 euro ulatuses täiteasja 008/2018/1912 ja jättis tunnustamata Finesta Baltic OÜ nõude summas 11 490.88 eurot II järgu nõudena AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) vastu. Hageja palus teha Harju Maakohtu
19. oktoobri
20. a otsuse asemel uus otsus, millega hagi rahuldada, tunnistada lubamatuks täiteasja nr 008/2018/1912 sundtäitmine ning tunnistada Finesta Baltic OÜ nõuet summas 11 490.88 eurot II järgu nõudena AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) vastu; jätta mõlema astme menetluskulud massikohustusena kostjate solidaarselt kanda; mõista välja kostjatelt viivis välja mõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras hageja kasuks.

1. Hageja tõi välja, et kohtu põhjendustest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes ning miks kohus ei arvestanud tõendiga, minnes vastuollu TsMS § 693 lg-ga 2, hageja ja pankrotivõlgniku vahelises vaidluses Riigikohtu
2. aprillil
3. a asjas 3-2-1-16-17 tehtud lahendit. Hageja oli tuginenud Riigikohtu lahendile hagiavalduse punktides 16-
4. Kõnealuse lepingu rikkumised ilmnesid ka Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsuses tsiviilasjas nr 2-15-
7. Hageja tõi välja, et nii Riigikohus kui ringkonnakohus tuvastasid, et pankrotivõlgniku ülesandeks oli tarnida ja paigaldada köögimööbli; hageja tasus pankrotivõlgnikule ettemaksu 8188.80 eurot ettemaksu; pärast tarnimist ilmnes, et tarnitu oli puudustega. Nimetatuga oli tegemist

76 lg 1,

§ 100

ja

§ 208lg 1 mõistes pankrotivõlgniku poolt kohustuste rikkumise nentimisega.

2. septembri
3. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-5267 algatati pankrotivõlgniku likvideerimismenetlus ning Tallinna Ringkonnakohus kinnitas
4. veebruari
5. a tsiviilasja nr 2-17-5267 kohtumääruses hageja perspektiivikat õigust esitada kahju hüvitamise nõue sõltumata tsiviilasjas nr 2-15-3615 tehtud kohtuotsusest.
6. Lisaks heitis hageja kohtule ette, et kohus jättis selgitusteta kõrvale pankrotivõlgniku rikkumisi ja vastutust tõendava
7. märtsi
8. a hagiavalduse lisa 5, milles kõige vähemal juhul nähtuvad rikkumist tõendavad fotod. Hageja juhtis tähelepanu, et hageja on menetluses tuginenud sellele, et kahju hüvitamise nõue summas 11 490.88 eurot on nõuetele mittevastava köögimööbli väärtus, kuna hageja on vastava summa ära tasunud, kuid köögimööbel on kasutuskõlbmatu selle vigade tõttu. Põhjuslik seos lepingu rikkumise ja kahju vahel väljendub selles, et hageja tasus raha, kuid sai vastu kasutuskõlbmatu asja. Kasutuskõlbmatu asja andmisega raha saamise vastu oli kostja I põhjustanud hagejale kahju. Olukorras, kus kohus kahtles hageja nõude suuruses, pidi kohus kohaldama hoopis TsMS § 233 lg 1 ja otsustama võimaliku kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt.
9. Eelmainituga rikkus kohus ka TsMS § 436 lg-s 4 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõtet: otsus oli hagejale üllatuslik ja otsust tehes lähtus kohus tõlgendusest, mida ei olnud menetluses arutatud (kõrgema astme kohtuotsuse ignoreerimine), ei juhtinud menetlusosaliste tähelepanu, mis oli vastuolus nii hageja kui kostjate tõlgendusega. 6 2-18-15778
10. Hageja leidis, et kohtule esitatud tõendid kajastavad nõude loovutamist SK-le ning asus seisukohale, et maakohtu otsuse punktis 21 toodud kaalutlustel ei kuulu sundtäidetav nõue kostjale I.
11. Viimaks asus hageja seisukohale, et maakohus oli menetluskulude väljamõistmisel vääralt kohaldanud PankrS § 66 lg 2-3, § 125 lg 1, TsMS § 175 lg 1, § 176 lg
12. Esiteks oli maakohus vääralt arvestanud mittetähtaegselt esitatud menetluskulude nimekirja, kuigi hageja oli sellele juhtinud tähelepanu
13. septembri
14. a vastuväites ning ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustunud hageja
15. septembri
16. a seisukoha punktides 2-6 PankrS § 66 lg-le 2-3 ja PankrS § 125 lg-le 1 tuginenud vastuväidetele. Viimaks leidis hageja, et maakohus on kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimisel kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 5 ületanud diskretsioonipiire, sest pole põhjendanud, milliste kostja I kuludega ta nõustub ning millistega mitte. Vastustaja seisukoht
17. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kostjad juhtisid tähelepanu, et hageja köögimööbli ostuhinna hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud on juba tsiviilasjas nr 2-15-3615 läbi arutatud ning samadel alustel esitatud nõue ei kuulu uuesti läbivaatamisele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium kostjate apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
19. Hageja esitas hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2018/1912, ning hagi, milles palub tunnustada Finesta Baltic OÜ nõuet AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) pankrotimenetluses summas 13 648.88 eurot II järgu nõudena või alternatiivselt tunnustada nõuet summas 11 490.88 eurot II järgu nõudena ja 2158 eurot lugeda kaitsmiseta tunnustatuks II järgu nõudena. Kohus liitis hagid. Vaidlust ei ole, et Harju Maakohtu
20. aprilli
21. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-3615 mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud summas 8132 eurot, millest kostja I esitas vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmisele 6274 eurot. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses enam selle üle, et hageja sai kasutada kostja I menetluskulude nõude tasaarvestamiseks oma tsiviilasjas nr 2-17-5267 kantud likvideerijakulu nõuet 958 eurot ja õigusabikulu nõuet 954 eurot (8132-958-954=6220). Arvestades, et kostja I pööras vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmisele 6274 eurot vaatamata sellele, et nõue oli 1912 euro osas tasaarvestusega lõppenud, on pooled ühte meelt, et sundtäitmine 54 euro osas on igal juhul lubamatu (6274-6220=54 [vt III kd, tl 50p]). Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmisele esitatud nõue on lõppenud tasaarvestusega ka ülejäänud osas, st kas hageja saab kasutada tasaarvestuseks kahju hüvitamise nõuet ning kas seda nõuet tuleb kostja I pankrotimenetluses tunnustada. 7 2-18-15778
22. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal ei ole ülejäänud osas nõuet, mida ta saaks kostja I menetluskulude nõudega tasaarvestada ja mida tuleks kostja I pankrotimenetluses tunnustada.
23. Hageja kahju hüvitamise nõue 11 490.88 eurot, mida ta soovib kasutada tasaarvestuseks ning mida tuleks pankrotimenetluses tunnustada, põhineb hageja ja kostja I vahel
24. a sõlmitud köögimööbli müügi ja paigaldamise lepingu rikkumisel. Hageja tugineb enda kahju hüvitamise nõudes järgmistele lepingurikkumistele: osade kappide tarnimata jätmine, prügikasti uks paigaldatud valepidi, mööbli raamil esinesid mõrad ning köögimööbli viimistlus ei olnud kvaliteetne ega vastanud näidisele (vt Tallinna Ringkonnakohtu
25. septembri
26. a istungiprotokoll [III kd tl 50p]). Tegemist on seega müüdud eseme (köögimööbli) lepingutingimustele väidetavast mittevastavusest tuleneva ostja kahju hüvitamise nõudega. Seda arvestades on maakohus õigesti leidnud, et müügieseme mittevastavusest tuleneva ostja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: - kostja on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); - kostja vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1), st rikkumine ei ole

§ 103

lg 1 järgi vabandatav; - hagejale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); - kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); - kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad ka

§-de 217-227 erireeglid.

1. Hageja on olnud kokkuvõtvalt seisukohal, et hageja ja kostja I vahel tsiviilasjas nr 2-153615, kus vaieldi hageja poolt köögimööbli müügilepingust taganemise tõttu tasutud ostuhinna tagastamise ning kostjale I köögimööbli ostuhinna tasumata osa väljamõistmise nõude üle, tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-2-1-16-17 ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3615 kinnitavad kostja I lepingu rikkumist ning hagejal on õigus nõuda antud rikkumistele tuginedes kahju hüvitamist. Arvestades, et tsiviilasjas nr 2-15-3615 esitas hageja rahanõude tuginedes müügilepingust taganemisele, tuleb jaatada kahjunõude esitamise lubatavust samade rikkumiste alusel, sest tegemist on erinevate nõude alustega. Kuigi maakohus tuvastas, et hageja on vaidlusalust lepingut rikkunud (osad kapid jäetud tarnimata, prügikasti uks paigaldatud valepidi, mööbli raamil mõrad), nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et praegusel juhul on täitmata

§ 127lg-tes 1 ja 4 sätestatud kahju hüvitamise eeldused.

44.

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 127

lg-d 1 ja 4 tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel rakendada nende koosmõjus – kahju tekitaja peab hüvitama tema rikkumisest tulenevad, st sellega põhjuslikus seoses olevad, kahjulikud tagajärjed.

§ 128

lg-s 3 sisalduva definitsiooni järgi hõlmab otsene varaline kahju mh kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh kahju suurus, TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas 8 2-18-15778 nr 3-2-1-173-12, p 15). Riigikohus on selgitanud, et selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu
3. aprill
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19; Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12). Arvestades, et pooled ei vaielnud, et tegemist on müüdud eseme (köögimööbli) lepingutingimustele väidetavast mittevastavusest tuleneva ostja kahju hüvitamise nõudega, millega nõustus ka kohus, pidi hageja esile tooma ja tõendama, millised toimingud on vajalikud puuduste kõrvaldamiseks ning millised on sellega kaasnevad kulud.
7. Hageja väitel on tema kahjuks nõuetele mittevastava köögimööbli väärtus 11 490.88 eurot, kuna hageja on vastava summa ära tasunud, kuid köögimööbel on kasutuskõlbmatu selle vigade tõttu. Kolleegiumi hinnangul saaks nõuetele mittevastava köögimööbli väärtus olla hageja kahjuks vaid juhul, kui puuduste kõrvaldamine ei ole võimalik, kuid seda hageja ei tõendanud. Ainuüksi asjaolu, et tegemist oli eritellimusel mööbliga, ei välista ringkonnakohtu arvates mööbli võimalike puuduste kõrvaldamist, sest hageja ei ole näidanud ega tõendanud, et tarnimata jäetud kappe ei ole võimalik asendada, prügikasti ust korrektselt paigaldada ning mööbli raami mõrasid parandada või raami asendada. Hageja poolt tõendina esitatud Tallinna Ringkonnakohtu
8. septembri
9. a otsusest tsiviilasjas nr 2-15-3615 (II kd, tl 10-17) nähtuvalt rahuldati hageja ja kostja I vahelisest köögimööbli müügilepingust tulenev kostja I täitmisnõue ja mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja veel tasumata ostuhind, mis samuti ei viita sellele, et mööbel oli antud puuduste tõttu kasutuskõlbmatu.
10. Seega leidis maakohus õigesti, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, kahju suurust ega seda, et kahju on põhjuslikus seoses kostja I lepingurikkumisega. Seejuures ei ole maakohus eksinud, kui ei kohaldanud varalise kahju kindlakstegemisel

§ 127lg-t 6 ja Ts

MS § 233 lg-t 1.

§ 127lg 6 kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust.

Hageja sai esitada väited ja tõendid köögimööbli puuduste kõrvaldamiseks vajalike toimingute kohta ning kulutuste kalkulatsioonid. Seega oli võimalik ka kahju suurus täpselt kindlaks teha. Samuti saanuks tõendada kahjuks nõuetele mittevastava köögimööbli väärtust, kuid seda ei ole võimalik kindlaks teha fotodelt (I, tl 14-15), nagu leiab hageja. Kolleegium ei nõustu ka hagejaga, et maakohus jättis põhjendamatult hindamata Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsuse asjas nr 3-2-1-16-
3. Iseenesest saab kohtuotsus olla menetluses dokumentaalne tõend TsMS § 229 lg 2 järgi ning kohus saab seda hinnata, kui see on kohtule esitatud. Praeguses asjas ei ole hageja aga Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsust asjas nr 3-2-1-16-17 tõendina asja juurde esitanud (III kd, tl 52).
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks hageja nõuet tunnustanud. Sellele ei osuta likvideerija pankrotiavalduse tekst, milles on küll viidatud hageja võimalikule kahju hüvitamise nõudele, kuid samas leitud, et see on alusetu (I kd, tl 1517). Seega ei ole võimalik tõendist nõude tunnustamist järeldada. Ainuüksi apellatsioonkaebuses esitatud väide, et erinevalt maakohtu otsuses märgitust on likvideerija nõuet tunnustanud, ei anna alust teha hageja soovitud järeldust.
7. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole ka eksinud, kui leidis, et vaidlusaluses täiteasjas nr 008/2018/1912 sundtäitmisele esitatud nõuet ei ole kehtivalt SK-le loovutatud, sest kostja I aktsionäride
8. septembri
9. a protokollist ei nähtu, et kostja I ja SK vahel oleks sõlmitud loovutamiskokkulepe. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et osundatud koosoleku 9 2-18-15778 protokolli formuleeringust nähtub otsustus koostada hagejale teade nõude loovutamise kohta, kuid ei nähtu, kas vastavad nõuded on samaaegselt ka SK-le loovutatud. Samuti nähtub
10. septembri
11. a loovutamise teatest vaid see, et nõuded on loovutatud vastavalt
12. septembri
13. a koosoleku otsusele. Nagu eespool märgitud, tuleneb kostja I menetluskulude nõue pärast loovutamise teadet tehtud Harju Maakohtu
14. aprilli
15. a kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-15-
16. Tegemist on täitedokumendiga, kust tulenevad õigused kostjale I, kes on täitedokumendist tuleneva nõude ka vaidlusaluses täitemenetluses maksma pannud. Maakohus on õigesti viidanud

§-ile 165, mille kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Olukorras, kus hageja väidetud loovutus toimus enne nõude tekkimist, ei saa ilmselt eeldada, et loovutati just antud menetluskulude nõue. Kolleegium leiab, et kui hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel vastuväitele, et ta ei võlgne täitmata kohustust mitte sissenõudjale, vaid uuele võlausaldajale, pidanuks ta selgelt ära näitama ja tõendama, et loovutati just sundtäitmisele esitatud nõue. Asjaolu tõendamiseks, et sissenõudja on nõude loovutanud, ei piisa enne täitedokumendi tekkimist koostatud teatest, millelt ei nähtu, millised nõuded loovutati. Seega on maakohus õigesti leidnud, et tõendamata on hageja väide tsiviilasja nr 2-15-3615 esemeks oleva nõude ja selles asjas välja mõistetud menetluskulude loovutamise kohta.

1. Arvestades, et maakohus hindas hageja kahju hüvitamise nõuet sisuliselt aegumise vastuväidet analüüsimata, ei hinda nõude võimalikku aegumist ka ringkonnakohus.
2. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust ka osas, millega määrati kindlaks kostjate menetluskulud ja mõisteti need hagejalt välja. Hageja märgib iseenesest õigesti, et kostjate menetluskulude nimekiri esitati üks päev kohtu määratud tähtpäevast hiljem, mis on kolleegiumi hinnangul igal juhul taunitav. Arvestades aga, et praegusel juhul ei põhjustanud menetluskulude nimekirja 1-päevase hilinemisega esitamine asja lahendamise viibimist (TsMS § 331 lg 1), ei ole põhjendatud menetluskulude välja mõistmata jätmine põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja I esindaja menetluskulude väljamõistmine on välistatud PankrS § 66 lg 2 ja 3 ning § 125 lg 1 alusel. PankrS § 125 lg 1 on kohaldatav PankrS § 66 kohaselt pankrotivara arvel kulutuste hüvitamisel. Arvestades, et praegusel juhul on küsimus menetluskulu väljamõistmises teiselt kohtumenetluse osaliselt, ei esine PankrS § 66 olukorda, mistõttu ei kohaldu § 125 piirangud.
3. Arvestades eeltoodut ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada. Menetluskulud
4. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostjate menetluskuluks on apellatsiooniastmes esindajakulu 648 eurot (käibemaksuta). Esindaja ajakulu oli 6 tundi 45 minutit (
5. novembril
6. a apellatsioonkaebusega tutvumine;
7. detsembril
8. a apellatsioonkaebusele vastuse koostamine;
9. septembril
10. a istungiks valmistumine;
11. septembril
12. a istungil osalemine, menetluskulude nimekirja koostamine) ja tunnitasu 96 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate esindajakulu TsMS § 175 lg 1 mõttes tervikuna põhjendatud ja vajalik. Kostjate esindaja ajakulu vastab asja mahule ja keerukusele ning tunnitasu suurus ei ületa keskmist advokaadi tunnitasumäära. Kostjad kinnitasid menetluskulude nimekirjas, et on käibemaksukohustuslased. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 648 eurot (käibemaksuta). (allkirjastatud digitaalselt) 10