Obsah (5)

§ 171§ 176§ 134§ 135§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 12.01.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-3493 Kohtuasi Tallinna Linnav

) § 134 lg 1, § 135 ja § 136 alusel, sest puudutatud isik I on oma lapse hooletusse jätnud ega täida oma vanema kohustusi, sealhulgas ülalpidamise kohustust. 2 2-21-3493 8. Arvestades, et puudutatult isikult I, kes oli oma lapse ainuke hooldusõiguslik vanem, võeti täielikult ära tema alaealise lapse isiku- ja varahooldusõigus, tuli maakohtul määrata

§ 171lg 1 järgi lapsele eestkostja.

Kuna sobivat füüsilist ega juriidilist isikut, kes oleks nõus olema puudutatud isiku II eestkostjaks, ei leidunud, määras kohus alaealise eestkostjaks avaldaja vastavalt

§ 176lg-le 2.

Eestkoste seati kuni lapse täisealiseks saamiseni. Määruskaebus

1. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega avaldus jätta rahuldamata.
2. Maakohus jättis kohtuistungil tähelepanuta olulise info, et puudutatud isik I ei tarvita enam narkootilisi, alkohoolseid ega muid sõltuvust tekitavaid aineid. Puudutatud isik I püüab taastuda nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt ning proovib sotsialiseeruda. Puudutatud isik I on saanud regulaarselt ravi kolm aastat. Arvestades puudutatud isiku I tervislikku seisundit, ei olnud tal võimalust rohkem lapsega kohtuda, kuid tal on alati olnud soov oma tütart ise kasvatada. Puudutatud isik I töötab koristajana, läheb 01.07.2021 eesti keele kursustele ning hakkab tasapisi likvideerima elatise võlga ja muid võlgnevusi. Menetlusosaliste seisukohad
3. Avaldaja ja lapsele määratud esindaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
5. Ringkonnakohus andis menetlusosalistele ja OÜ-le Tervisekeskus Lootus võimaluse esitada seisukohad selleks, et hinnata, kas määruskaebemenetluse ajal on asjaolud muutunud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sealhulgas ringkonnakohtule täiendavalt esitatud seisukohtadega, leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust, maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 järgi jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et üksnes puudutatud isiku I poolt sõltuvust tekitavate ainete kasutamine tõi kaasa vaidlustatud määrusega hooldusõiguse täieliku äravõtmise.
8. Hooldusõiguse äravõtmise küsimus tõusetub, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma. Ohu ärahoidmiseks rakendab kohus vajalikke abinõusid, muu hulgas

§ 134

lg-s 3 ning

§-des 135 ja 136 loetletuid (

§ 134

lg 1).

§ 135

lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

§ 123

lg 1 kohaselt peab kohus vanema õiguste ja kohustustega seonduvaid 3 2-21-3493 ja lapsesse puutuvaid asju läbi vaatama esmajoones lapse huvidest lähtuvalt, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

1. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu 16.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17). Maakohus kuulas menetlusosalised ära, arvestas kõikide menetlusosaliste arvamusi ning lähtus kohtule esitatud ja kogutud tõenditest. Maakohus järeldas asja materjalide põhjal, et ema on oma lapse hooletusse jätnud ega täida vanema kohustusi, k.a ülalpidamise kohustust vajalikus määras ja ulatuses, mis annab aluse emalt tema alaealise lapse isiku- ja varahooldusõiguse äravõtmiseks. Kolleegium möönab, et maakohtu määruse põhjendused on hooldusõiguse äravõtmist puudutavas osas esitatud lühidalt, kuid samas ei saa asja materjalide põhjal jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Maakohus diskretsiooni piire ei ületanud ja oluliselt menetlusõiguse norme ei rikkunud.
2. Puudub vaidlus, et laps eraldati emast juba sünnitusmajas, suunati esialgu Tallinna Lastehaiglasse ja seejärel Tallinna Lastekodu Väikelaste turvakodu teenusele, ning ema suunati ravile psühhiaatriakliinikusse. Harju Maakohtu 18.02.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-1813880 peatati ema isiku- ja varahooldusõigus tema lapse suhtes kuni hooldusõiguse peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemiseni (tl 5–11). Maakohus tõi määruses esile, et hooldusõiguse peatamisel olid olulised peamiselt järgmised asjaolud: puudus kindlus selles, et ema sõltuvusprobleem on lõplikult kontrolli all; puudulikud vanemlikud oskused ja alles arenev lähedussuhe; ebapiisav suutlikkus tagada enda ja lapse varalisi huvisid; puudus kindlus selles, et ema vaimsed häired on kontrolli all ning raviplaan täidetud.
3. Vaidlust ei ole, et puudutatud isikul I esineb raske psüühikahäire (skisofreenia F20.02, tl 28). Riigikohus on selgitanud, et lapse huvidega kooskõlas ei ole piirata ema hooldusõigust ainuüksi põhjusel, et emal on psüühikahäire, mis võib raskendada hooldusõiguse teostamist (Riigikohtu 30.04.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 19). Sellises olukorras tuleb kindlaks teha, kas ema vaimne tervis ja/või diagnoositud psüühikahäire võimaldab tal teostada lapse huvidele vastavalt hooldusõigust. Kui ema jääb sellega hätta, tuleb hinnata, kas teatud abistavate meetmete kasutuselevõtt suudaks tagada pere koospüsimise ja lapse igakülgse heaolu.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on vaatamata diagnoositud psüühikahäirele ema tervislik seisund olnud piisavalt stabiilne selleks, et mõista, mida tähendab vanema hooldusõiguse peatamine või vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära võtmine. Ema sai aru, et tema hooldusõigus lapse suhtes peatati tema tervislikust seisundist tulenevalt, sh sõltuvusprobleemide tõttu, samuti põhjusel, et ta ei olnud oma sotsiaalsete oskuste tõttu valmis ise last kasvatama ja tal puudus lapsega lähedussuhe. Ema seisukohtadest saab järeldada, et ta mõistis, mida tal tuleb selleks teha, et peatamise aluseks olevad asjaolud ära langeks, s.o tegeleda oma tervise ja sõltuvusprobleemidega, parandada enda sotsiaalseid ja vanemlikke oskusi ning saada lapsega lähedaseks. Teda on selles osas nõustanud avaldaja sotsiaalhooldeosakonna spetsialistid ja lastekaitse spetsialist ning ta on käinud psühholoogilistel nõustamistel OÜ-s Tervisekeskus Elulootus. On positiivne, et ema on jätkanud talle määratud ravi ja käinud kord aastas raviarsti vastuvõtul. Tema üldseisund on 23.01.2021 hinnatud heaks, kuid raviasutuse tõendis on märgitud, et puudutatud isik I on endiselt sotsiaalselt abitu ning tal puudub haiguskriitika (tl 28 pöördel). Vastuseks ringkonnakohtu nõudele kinnitas OÜ Tervisekeskus Elulootus sotsiaaltöötaja, et puudutatud isik I käis psühholoogi vastuvõttudel 04.01.2021, 01.02.2021, 29.03.2021 ja 26.04.2021, seega katkestas puudutatud isik I psühholoogilise nõustamise pärast maakohtu poolt kohtuistungil 4 2-21-3493 ärakuulamist (tl 53). Asjas puuduvad tõendid, et ema oleks pärast maakohtu 18.02.2019 määruse tegemist tarvitanud narkootikume (ringkonnakohtule esitatud seisukohtade kohaselt ei ole talle ka vastavaid analüüse tehtud). Eeltoodust tulenevalt ei saa asja materjalide põhjal teha emale etteheiteid seoses tema tervisliku seisundiga või sõltuvust tekitavate ainete kuritarvitamisega.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on asja lahendamisel saanud määravaks ema huvipuudus lapse vastu ja tema olematu suhe lapsega. Ema ei ole kahjuks pärast hooldusõiguse peatamist kahe aasta vältel leidnud endas piisavalt huvi ja tõsiseltvõetavat tahet, et tegeleda lapsega lähedussuhte loomiseks, ega arendanud oma vanemlikke oskusi. Kohtu ette toodud asjaolud ega esitatud tõendid ei kinnita ema soovi tegelikult lapsega lähedaseks saada ja last ise kasvatada. Eelkõige oleks puudutatud isik I lapse emana pidanud soovima olla lapsega koos maksimaalselt palju aega. Vaatamata avaldajapoolsele julgustamisele ja selgitamisele, et emal on võimalus soovi korral lapsega kohtuda, näitavad menetlusdokumendid ja tõendid kahjuks vastupidist – ema on lapsega pärast hooldusõiguse peatamist kokku saanud vaid üksikutel kordadel (02.11.2020, 20.05.2021 ja 28.10.2021) ja kohtumiste vähesuse põhjus on olnud ema enda huvipuudus. Asjaolu, et laps on olnud kokkulepitud ajal haige (28.07.2021), ei tähenda, et uut kohtumist ei olnud võimalik lähiajal kokku leppida. Takistusi emale lapsega kohtumiseks ei ole tehtud. Kolme lühiajalist kohtumist kahe aasta jooksul ei saa pidada piisavaks lähedussuhte ja omavahelise sideme loomiseks. Seejuures neil põgusatel kohtumistel ei üritanud ema lapsega kontakti saada ja temaga tegeleda. Avaldaja ja lapse esindaja arvates lapse ema ei ole emalikke tundeid lapse suhtes üles näidanud. Seega on võimatu anda ka hinnangut puudutatud isiku I vanemlikele oskustele. Lapse huvides ei ole see, et ema hakkab ennast vajalikul määral koolitama alles kunagi tulevikus.
6. Maakohtu menetluses väitis ema, et ta tegeles endaga ja töötas õhtul 18.00-ni ning seetõttu ei saanud lapsega kohtuda. Määruskaebuses toob ema esile, et ta ei olnud oma tervislikust seisundist tulenevalt võimeline lapsega tihemini kohtuma. Kolleegiumi hinnangul on need väited paljasõnalised. Ringkonnakohus nõustub avaldaja ja lapsele määratud esindaja seisukohtadega, et ema on olnud enesekeskne ja lapse suhtes emotsioonitu, tal puuduvad reaalsed plaanid seoses lapse kasvatamisega. Tema lubadused osaleda kunagi tulevikus vanemakoolitusel on paljasõnalised. Ema tegevusetus on toonud kaasa selle, et ta on lapse jaoks võõras inimene. Seevastu on avaldaja kinnitusel hoolduspere alates 15.04.2019 taganud lapsele turvalise ja stabiilse kodukeskkonna, kus laps on hästi hooldatud ja eakohaselt arenenud. Avaldaja on toonud esile, et ajal, mil puudutatud isik I pidi ennast ravima ja lapsega suhet looma, oli tema kodune keskkond lapse kasvatamiseks ebasobiv, mida tõendavad pidevad väljakutsed politseile seoses vägivalla kasutamise ja alkoholi kuritarvitamisega (tl 13 pöördel). Puudutatud isiku I kinnitusel on vägivalda kasutanud isik endiselt tema elukaaslane (tl 50).
7. Mõistetav on vanema soov oma last ise kasvatada, kuid perekonnaasjades tuleb otsused vastu võtta esmajoones lapse huvidest lähtuvalt (

§ 123lg 1).

Praeguses olukorras tuleb vanema õigusest ise oma last kasvatada kõrgemale seada lapse õigus elada stabiilses ja turvalises keskkonnas. Olukorras, kus on tuvastatud, et ema vaimne seisund püsib küll stabiilsena, aga tema tegelik huvi lapse vastu ja siiras soov ise last kasvatada on küsitav ja ta ei ole suure tõenäosusega suuteline last kasvatama ja hooldama viisil, mis tagaks lapse kehalise, vaimse ja hingelise heaolu, ei ole lapse huvides, et lõputult säilib olukord, kus tema ainsa vanema hooldusõigus on peatatud ning laps on ajutise lepingu alusel hooldusperes. Sellises olukorras on põhjendatud

§ 135

lg-s 2 kirjeldatud meetme rakendamine ja vanemalt hooldusõiguse täielik äravõtmine. 5 2-21-3493

1. Lapse emalt täielikult lapse hooldusõiguse äravõtmine lapse suhtes ei oleks eesmärgipärane ega proportsionaalne abinõu juhul, kui ema oleks teinud oma senise käitumisega usutavaks, et ta on teinud kõik endast sõltuva, et saavutada lapsega side, ja valmistunud reaalselt lapse enda juurde võtmiseks. Ema käitumine ei ole veennud kohut, et ta lapsevanemana suudaks garanteerida väikelapsele kindla toe ja pideva hoole.
2. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikuga tegelenud nii sotsiaalhoolekande osakond kui ka lastekaitse spetsialist. Avaldaja poolt pakutud teenuste hulka on kuulunud mh erinevad nõustamised ja turvakodu teenus väikelapsele. Lisaks on puudutatud isikule I võimaldatud psühholoogilist nõustamist. Vastuses ringkonnakohtule kinnitas avaldaja, et lapse ema ei ole huvitunud kohaliku omavalitsuse poolt pakutavatest teenustest, mistõttu ei ole avaldaja saanud osutada suuremat kaasabi, kui seni tehtud, s.o kohtumised sotsiaaltöötajatega, selgitamised ja nõustamised. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et sotsiaalteenustega ei ole võimalik lapse heaolu tagada puudutatud isiku I koostöösoovi puudumise tõttu. Seega lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida muude toetavate abinõudega ning ei ole põhjust arvata, et see muutuks lähitulevikus. Emale anti hooldusõiguse peatamisega võimalus tõestada, et ta on valmis lapse eest ise vastutustundlikult hoolitsema. Lapse kasvatamisel oluliseks oleva elementaarse vastutustunde oleks võinud kohtu arvates vanemas esile kutsuda lapse turvakodusse paigutamine, hooldusõiguse peatamine ja kohaliku omavalitsuse pidev tähelepanu. Kõik eelnimetatu ei ole ema pannud oma lapsega tihedamat kontakti otsima ega ole seega tulemusi andnud ja käesoleva tsiviilasja raames ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et oleks lootust, et olukord võiks tõenäoliselt lähitulevikus muutuda. Sotsiaaltöötajad on püüdnud puudutatud isikut I aastate jooksul abistada, kuid on ilmne, et sellel ei ole olnud piisavat positiivset mõju. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asja lahendamisel arvestada lapse ema käitumist nii varasemalt kui ka menetluse kestel. Tähtsust omab see eelkõige seetõttu, et ilmestab vanema suhtumist oma kohustustesse lapse suhtes ning annab aluse järelduseks, et vaatamata hooldusõiguse peatamisele ei ole vanem piisavalt pingutanud.
3. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et abinõude kohaldamiseks peab kohus tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades (RKTKo 3-2-1-78-15, p 14). Tuvastatud asjaolusid hinnates on ringkonnakohus seisukohal, et last ähvardab tema bioloogilise emaga koos kasvamisel suure tõenäosusega hooletusse jätmine, samuti ebaturvaline kodune keskkond. Tagatud ei oleks lapse kehaline, vaimne ja hingeline heaolu (

§ 134lg 1, lastekaitseseaduse § 4).

1. Arvestades asjas tuvastatut, leiab ringkonnakohus, et kuigi puudutatud isik I on ennast ravinud, ei ole toimunud selliseid muudatusi, millised annaksid kohtule veendumuse, et emal on tõsiseltvõetav huvi ja tahe last ise kasvatada, samuti puudub kohtul veendumus selles, kas ema oskab lapse vajadusi tajuda ja neile reageerida, kuivõrd ema tegevusetusest tulenevalt ei ole võimalik tema vanemlikke oskusi hinnata. Seega on ringkonnakohtu hinnangul vanemalt hooldusõiguse äravõtmine põhjendatud ja kooskõlas lapse huvidega. Asja materjalidest ei nähtu, et lapse huvide kaitseks oleks võimalik rakendada muid abinõusid, millest eelduslikult piisaks ohu ärahoidmiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb maakohtu määrus muutmata.
2. 23.12.2021 teatas puudutatud isik I kohtule, et eestkosteasutus ei lubanud teda lapsega pooleteise kuu jooksul kokku saada ja 28.12.2021 kirjaga selgitas, et kohtuda ei ole ta saanud seetõttu, et eestkosteasutuse väitel on laps haige. Vastuseks kohtu päringule tõi avaldaja esile, et ema huvi lapsega suhelda on suurenenud pärast kohtusse avalduse esitamist ja viimane kohtumine toimus 28.10.
3. Lapse haiguse korral tuleb eelistada lapse huvisid ja kohtumine ära jätta. Eestkosteasutuse selgituse kohaselt puudutatud isiku I pöördumised on olnud pelgalt nõudmine lapsega kohtuda, aga ta ei ole kordagi huvi üles näidanud lapse tervise, igapäevase 6 2-21-3493 toimetuleku ja arengu vastu. Samuti ei ole ta hiljem küsinud, kuidas laps ennast pärast temaga kohtumist tunneb. Ema rõhub asjaolule, et hooldusõigust ei ole temalt täielikult ära võetud, mis annab talle õiguse lapsega suhelda. Ringkonnakohtu arvates ei anna puudutatud isiku I käitumine pärast maakohtu määruse tegemist alust teha maakohtust erinevat järeldust. Ainuüksi see, et puudutatud isik I soovib lapsega suhelda, ei anna alust järeldada, et ta on võimeline täitma kohaselt vanema kohustusi, mida tavarem pole soovinud täita. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus lapsele riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud Eesti Vabariigi kanda. Muud määruskaebusmenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7