Obsah (8)

§ 113§ 68§ 121§ 118§ 16§ 18§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-5088 Kohtukoosseis Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Heili Sep

§ 113lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4.

augusti 2021.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aleksandr Matsõs ja tema kaitsja Leelo Viil Prokurör Kelly Kruusimägi Süüdistatav Aleksandr Matsõs, isikukood: 38406230279; elukoht: XXX; viibib vahi all Tallinna Vanglas; määratlemata kodakondsus; haridus: XXX; emakeel: vene keel; töökoht: XXX, varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Leelo Viil Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu

1. augusti
2. a otsus osaliselt:
3. Aleksandr Matsõsilt KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel kriminaalmenetluse kuludena DNA ekspertiisi (akt nr 20E-GE0405, akt nr 20E-GE0520) kulu 7638 euro välja mõistmises,
4. ekspertiisikulude kokku summas 7993 euro välja mõistmises,
5. menetluskulude kogusummas 13797 euro välja mõistmises. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Aleksandr Matsõsilt KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel DNA ekspertiisi (akt nr 20E-GE0405, akt nr 20E-GE0520) kulude eest kokku 1 välja 3306 eurot. Ülejäänud DNA ekspertiisi teostamise kulud kokku summas 4332 eurot jätta riigi kanda. Lugeda ekspertiisi kuludeks kokku 3661 eurot ning välja mõistetud menetluskulude kogusummaks 9465 eurot. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks Aleksandr Matsõsile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 308,40 eurot (sh käibemaks 51,40 eurot). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
6. Aleksandr Matsõsi süüdistatakse selles, et tema ründas 31.03.2020 õhtusel ajal XXX asuvas korteris Y, lüües tahtlikult Y korduvalt rusikatega pähe, näkku ja rindkere piirkonda, mistõttu Y kukkus põrandale pikali. Seejärel Aleksandr Matsõs jätkas kannatanu peksmist käte ja jalgadega pea, näo ja keha piirkonda, tehes lühikese ajavahemiku jooksul kokku vähemalt 50 lööki, teades, et intensiivse peksmisega elutähtsatesse piirkondadesse võib inimesele põhjustada eluohtlikke ja ka surmavaid vigastusi ning ta vähemalt möönis nende tagajärgede saabumist. Oma tegevusega põhjustas Aleksandr Matsõs kannatanule Y-le järgmised vigastused: - ajukolju kinnine tömp trauma vasaku kiiruluu joonmurruga, ulatusliku parempoolse kõvakelmealuse verevalumiga, peaajupõrutusega (histoloogilisel uuringul), koldeliste ämblikuvõrkkelmealuste verevalumitega parema suurajupoolkera pinnal, põrutusrebimishaavadega üla- ja alahuule limaskestal ning paremal pool keelel koos naha- ja limaskestaaluste verevalumitega üla- ja alahuulel, verevalumitega kõõlustanul ja mõlemas oimulihases, nahaaluste verevalumitega ja nahamarrastustega mõlemal pool kukla piirkonnas ja kukla-kiiru piiril juustega kaetud peanahal, hulgaliste laatuvate nahaaluste verevalumitega ja pehmete kudede tursega laubal ja paremal pool näol, parema silma üla- ja alalau ja parema kõrvalesta piirkonnas, parema kõrvalesta ees, sarna, ja paremal oimu piirkonnas koos nahamarrastustega lauba ja oimu piirkonnas, nahaaluste verevalumitega ja nahamarrastustega ninal ja vasakul pool näol lauba ja sarna piirkonnas ning nahaaluste verevalumitega vasaku silma üla- ja alalaul ning sidekestaaluste verevalumitega mõlemas silmas. Vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse koos sekundaarsete verevalumitega ajutüves (ajutüve pitsumine), vere aspiratsioon ja koldeline kopsupõletik. 2 - kaela ja kehatüve kinnine tömp trauma koos keeleluu parempoolse väikese sarve murru, rinnakukeha murru; kopsukelme, vahelihase parema kupli ja maksa parema sagara vigastusega parema XI roide murruga tagumisel kaenlajoonel; kopsukelme vigastusega vasaku IX roide murruga lülisamba kõrvaljoonel, vasaku IV-V roide murruga rangluujoonel; verevalumitega luumurdusid ümbritsevates pehmetes kudedes; hulgaliste laatuvate nahaaluste verevalumitega ja pehmete kudede tursega paremal pool kaelal, rangluu ja õlavöötme piirkonnas; triipja katkendliku nahaaluse verevalumiga rindkere eespinnal ülaosas; nahaaluste verevalumitega vasakul pool kaelal, rindkere eespinnas ja kõhul; nahaaluste verevalumitega ja nahamarrastustega vasakul pool rindkerel rangluu piirkonnas, paremal pool rindkerel roidekaare kohal, paremal küljel niudeluuharja kohal ning paremal pool seljal, mille tüsistustena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust (verirind ja -kõht). - nahaalused verevalumid ja nahamarrastused vasakul pool rindkerel rangluu piirkonnas, paremal pool rindkerel roidekaare kohal, paremal küljel niudeluuharja kohal ning paremal pool seljal; hulgalised nahaalused verevalumid ja nahamarrastused mõlemal ülajäsemel, üksikud nahaalused verevalumid vasakul põlvel, parema sääreluuköpruse piirkonnas ja mõlemal labajalal ning nahamarrastused parema põlveliigese välisküljel, mõlemal säärel ja vasakul labajalal. Y suri peksmisega tekitatud vigastuste tagajärjel 01.04.2020 kell 02.
7. Oma tegevusega pani Aleksandr Matsõs tahtlikult toime teise inimese tapmise, s.o

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

1. Harju Maakohtu
2. augusti 2021 otsusega üldmenetluses tunnistati Aleksandr Matsõs süüdi

§ 113

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 10 aastat.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 01.04.2020.a.

Tõkend vahistamine jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. 2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON:

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav Aleksandr Matsõs ja tema kaitsja Leelo Viil. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu
2. augusti 2021.a otsus kriminaalasjas nr 1-205088 Aleksandr Matsõsi süüditunnistamise osas

§ 113lg 1 järgi.

Teha uus otsus, millega mõista Aleksandr Matsõs

§ 113

lg 1 järgi õigeks ning mõista Aleksandr Matsõs süüdi

§ 121

lg 1 järgi, lugeda karistus kantuks ja vabastada Aleksandr Matsõs viivitamatult vahi alt. Jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda ja apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning kergema karistuse mõistmist. 3.1 Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 04. augusti 2021. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Aleksandr Matsõsi süüditunnistamisega

113 lg 1 järgi. Kohtuistungil uuritud tõendite kogum ei kinnita Aleksandr Matsõsi süüd temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. Harju Maakohus on Aleksandr Matsõsi süüditunnistamisel hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused 3 süüdistatava kahjuks. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohtadega Aleksandr Matsõsile mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. 3.2 Tõendamata on Aleksandr Matsõsi poolt kannatanu Y tahtlik tapmine. Kohtulikul uurimisel ei ole kinnitust leidnud Aleksandr Matsõsi poolt kannatanu Y-le kõigi süüdistuses nimetatud vigastuste põhjustamine, põhjuslik seos süüdistatava tegevuse ja kannatanu surma vahel ning Aleksandr Matsõsi tahtlus kannatanu Y surma osas. Süüdistatava tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud

§ 113lg 1 järgi.

3.3 Aleksandr Matsõsi ütlustest nähtuvalt lõi ta Y mõnel korral käega või rusikaga näo piirkonda, mille tulemusena hakkas kannatanul nina verd jooksma. Kindlasti ei olnud tegemist sellise löömisega, millega sooviti põhjustada Y-le raskeid tervisekahjustusi ja ilmselt ka sellise tegevusega süüdistuses kirjeldatud vigastusi põhjustada ei saanud. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kui puuduvad ümberlükkamatud tõendid selle kohta, kes kannatanu surmani viinud eluohtlikud tervisekahjustused põhjustas, tuleb kõrvaldamata kahtlused kooskõlas KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Selle kohta, et Aleksandr Matsõs oleks Y-le raskeid vigastusi põhjustanud, mitte ühtegi tõendit kriminaalasjas ei ole ja jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sellises olukorras Aleksandr Matsõs süüdi tunnistada. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid, tuleb asuda seisukohale, et pole kogutud ühtki otsest ega piisavalt kaudseid tõendeid Aleksandr Matsõsi poolt talle süüksarvatud teo toimepanemise kohta. Süüdistatav ise on vägivalla tarvitamist küll tunnistanud, kuid järjekindlalt eitanud intensiivset vägivalda, mis oleks võinud põhjustada kannatanule hulgaliselt raskeid vigastusi. Aleksandr Matsõsi poolt süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemist ei kinnita ka ükski tunnistaja ega muu tõend. 3.4 Kriminaalasjas on üheselt tuvastamata, millal põhjustati Y-le tervisekahjustused, mille tagajärjeks oli tema surm. Ka kannatanu surma põhjuse kohta ei anna eksperdi arvamus ühest vastust, kuigi ekspertiisiakt on põhjalik. Ekspert on kindlaks teinud kannatanu vigastused ja samuti on ekspert märkinud seda, et kannatanu surm võis saabuda aju-kolju vigastuse tõttu, kannatanul tuvastatud vigastused võisid tekkida nii löökidest kui ka osaliselt kukkumise tagajärjel. Sellest tulenevalt käesolevas kriminaalasjas ei saa ümberlükkamatult väita, et Y suri seetõttu, et Aleksandr Matsõs teda süüdistuses kirjeldatud ajal ja viisil lõi. 3.5 Aleksandr Matsõsi süü küsimuse otsustamisel ei saa lähtuda välistamismeetodist, mille kasutamise eelduseks on aga kuriteosündmuse toimumise koha ja aja määratlemine. Kuivõrd ei ole vaidlust sündmuste toimumise kohas, samuti kannatanu surma saabumise ajas, võimaldaks see välistamismeetodi kasutamist. Y-le kõigi kehavigastuste tekitamise aega, eelkõige surma põhjustanud vigastuste aega ei võimalda aga kogutud tõendid kuigi täpselt tuvastada. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kehavigastused tekitati ööl vastu 01.04.2020.a ja peale kõikide vigastuste tekitamist võis Y elada 4-12 tundi, mida kinnitab minimaalse põletikulise koereaktsiooni esinemine vigastuste piirkonnas. Eksperdi arvamus võimaldab teha süüdistusversioonist erinevaid järeldusi ja ei välista surmani viinud kehavigastuste põhjustamist mõnede teiste isikute poolt pärast seda, kui Aleksandr Matsõs oli sündmuskohalt lahkunud. Eksperdi arvamuse kontekstis võisid kannatanule rasked tervisekahjustused olla põhjustatud kuni kell 22-ni, kuivõrd peale kõikide vigastuste tekitamist võis Y elada 4-12 tundi ja tema surm saabus kell 02.

1. Trepikoja ja Y korteri uks oli lahti ja ligi 2 tunni jooksul pärast Aleksandr Matsõsi lahkumist kannatanu juurest võis korterisse tulla ja teda rünnata mõni muu isik. 4 3.6 Kindlasti ei saa välistada võimalikku konflikti Y ja H vahel, kusjuures tuleks arvestada, et H tegevuse kohta kuni 31.03.2020.a südaööni andmed puuduvad ja ta on füüsiliselt tugev. Tunnistaja F ütluste kohaselt oli H tugev terve mees, töötas, invaliidsus on sellest, et ta kurt on, isa tegi pojaga võrdselt füüsilist tööd. Tunnistaja F selgitas lisaks, et naaber tuli sel päeval poodi ja tema nägu ning käsi olid vigastatud ja tal oli seljas ainult vest ja T-särk, kuigi oli märts ja külm. Nimetatud asjaolud võimaldavad järeldada, et kannatanu võis olla sattunud mingisse konflikti, millele viitavad nii tunnistaja ütlustest kui ka videosalvestustelt nähtuvad vigasused – koorikud ja verevalumid. Samuti võis kannatanu eelnevate sündmuste tõttu olla häiritud ja närvilne. Seetõttu ei ole käesoleval juhul võimalik konkreetselt tuvastada, mis sündmuskohal juhtus ega täielikult välistada konflikti mõne muu isikuga, kes võis Y korterisse siseneda, samuti õnnetust. 3.7 Tuleks kindlasti silmas pidada, et verega olid määrdunud nii süüdistataval seljas olnud riided kui ka jalatsid, kuid määrdumine ei olnud sedavõrd ulatuslik, et nimetatud protokollist nähtuvaid asjaolusid võiks lugeda Aleksandr Matsõsi süüd üheselt kinnitavateks. Sündmuskohal olid verega määrdunud nii põrand, mööbel kui ka seinad, mistõttu oleksid ka Aleksandr Matsõsi riided pidanud olema samavõrd verega määrdunud, kui ta oleks toime pannud süüdistuses kirjeldatud teod. Ometi märkasid teda trepikoja juures näinud tunnistajad T ja Ü ainult verist kinnast. Y-l on tuvastatud sedavõrd palju vigastusi mitmetes kehapiirkondades, et süüdistatava riietel oleks pidanud leiduma märksa rohkem intensiivse vägivalla kasutamisele viitavaid jälgi. Kohtuotsuse kohaselt Aleksandr Matsõsi isiku läbivaatlusel ei tuvastatud temal olulisi vigastusi vms - üksnes mõned õrnad hematoomid ja marrastused (isiku läbivaatlus protokoll kd III, tl 6-24, 25-28). Ka süüdistav ise on kohtuistungil kinnitanud, et tal oli väike sinikas rindkerel, mis võis tekkida tõuklemisel. Konflikti käigus ja kannatanu intensiivsel löömisel ligi 50 korral oleks ilmselt pidanud ka süüdlase kehale jääma rohkem jälgi, arvestades muuhulgas ka asjaolu, et sündmuskohal oli tool ja mööblitükid ümber lükatud ja segamini. 3.8 H kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil avaldatud ütlusi ei saa käesolevas asjas kuidagi usaldusväärseks tõendiks lugeda. H on üle kuulatud kahtlustatavana ja seega ei ole teda hoiatatud seoses valeütluste andmisega. Samuti esinevad tema ütlustes diametraalsed vastuolud. Täiesti ebausutavad on H selgitused seoses kannatanu leidmisega kell 20.00 paiku ja seejärel kiirabi kutsumisega, mis tegelikkuses toimus 01.04.2020 kell 00.
2. Samuti ei riimu muude tõenditega H ütlused kaupluse külastamise aja osas. H ütluste hindamisel ei saa tähelepanuta jätta tema kuulmispuuet, mis märkimisväärselt raskendas temaga suhtlemist ning ilmselt võis põhjustada ka temast valesti arusaamist. Tähelepanuväärne on seejuures, et H kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamine kestis ilmselt tema isikulistest asjaoludest tulenevalt 4,5 tundi. 3.9 Ümberlükkamatult on tõendatud, et Y ja Aleksandr Matsõsi vahel tekkis konflikt ning selle käigus lõi süüdistatav kannatanut rusikaga vähemalt 3-4 korda, tekitades sellega mitte üksnes valu, vaid ka tervisekahjustusi. Sellest tulenevalt tuleks kaaluda, kas mõni neist vigastustest võis põhjustada või soodustada kannatanu surma saabumist ning kas oleks alust jaatada Aleksandr Matsõsi teo vastavust

§ 118lg 1 p 7 või § 118 lg 1 p 1, 7 koosseisule.

Y oli elus, kui Aleksandr Matsõs kannatanu korterist 31.03.2020.a kell 19.0020.00 paiku, s.o rohkem kui 6 tundi enne Y surma lahkus. Samuti on tõendatud, et süüdistatav helistas esimest korda Häirekeskusesse 01.04.2020.a kell 00.01, et Y-le abi kutsuda ja kannatanu oli ka siis veel elus. Süüdistatavale inkrimineeritavas kuriteos ei ole kohtule esitatud otseseid ega kaudseid tõendeid, mis ümberlükkamatult kinnitaksid süüdistatava süüd. 5 Leian, et käesolevas asjas kohtus uuritud tõendid ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei võimalda süüdimõistmist

§ 113lg järgi.

3.10 Kui tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt 7. mai 2007.a RKKKo asjas nr 3-1-1-12-07). Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka käesoleval juhul ümber Aleksandr Matsõsi väiteid, et ta ei ole temale inkrimineeritavaid isikuvastast kuritegu toime pannud. Nimetatud asjaolu kinnitab in dubio pro reo põhimõtte rakendumist käesolevas kriminaalasjas. Seega tuleb süüdistatav nimetatud süüdistuses

§ 113lg 1 järgi õigeks mõista.

Kuna on tõendatud Aleksandr Matsõsi poolt Y rusikaga löömine umbes 4 korda ja sellise teo on süüdistatav ka omaks võtnud, mistõttu võib Aleksandr Matsõsi poolt toimepandu olla kvalifitseeritav

§ 121

lg 1 järgi teise inimese tervise kahjustamisena ja valu tekitava kehalise väärkohtlemisena. 3.11 Maakohus on arvestanud, et süüdistatav on kriminaalkorras karistamata, kuid jättis tähelepanuta muud süüdistatavat iseloomustavad tõendid. Tunnistajad F, G, D ja G iseloomustavad süüdistatavat positiivselt. Ka Tallinna Vanaga iseloomustus on positiivne. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust. Kaitsja on seisukohal, et kergem karistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

§ 121

lg 1 sanktsiooni arvestades tuleks Aleksandr Matsõsile mõistetav karistus lugeda kantuks. 3.12 Kaitsja ei saa nõustuda süüdistatavalt väljamõistetavate DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0405 ja DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0520 kuludega. Kohtuotsuse kohaselt kuulub süüdistatava poolt DNA-ekspertiisi kuludena hüvitamisele kokku 7638 eurot. Riigikohtu

1. detsembri
2. a määruse nr 3-1-1-120-12 punktis 6.2 selgitati, et kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, aga seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt saab öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures reaalne töömaht konkreetse juhtumi puhul ei ole ekspertiisikulude suurusega seonduva osas oluline, kuivõrd kohtuekspertiisiseaduse kohaselt on ekspertiiside teostamise korral kehtestatud nn ühikuhinnad. Viidatud seisukohtadele on Riigikohus osutanud ka
3. oktoobri
4. a otsuses asjas nr 1-17-3858 (p 15). Ekspertiisiaktis nr 20E-GE0405 nähtub, et ekspertiisiobjektidelt ja sündmuskohaproovidelt on võetud kokku 68 proovi. DNA-ekspertiisi käigus viidi läbi 126 reaktsiooni, mida käsitletakse õiendis ekspertiisi maksumuse kohta analüüsiobjektide arvuna. Kuigi võib mõista, et läbi viidud reaktsioonide hulgast sõltub ekspertiisi kulu, tuleb lähtuda seadusega paika pandud hinnakirjast ehk nagu Riigikohus eelpool nimetatud määruses selgitas: „reaalne töömaht konkreetse juhtumi puhul ei ole ekspertiisikulude suurusega seonduva osas oluline, kuivõrd kohtuekspertiisiseaduse kohaselt on ekspertiiside teostamise korral kehtestatud nn ühikuhinnad.“ (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
5. augusti
6. a otsus nr 1-14-10682; Tallinna Ringkonnakohtu
7. septembri
8. a otsus nr 1-15-4579). Kuivõrd DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0072 käigus on ekspertiisimaterjalina uuritud 68 proovi ehk 68 analüüsiobjekti ning ühe analüüsiühiku hind on 57 eurot, siis põhjendatud ekspertiisimaksumuseks on 68 x 57 eurot = 3876 eurot. Ülejäänud osas tuleks ekspertiisiakti õiendis märgitud ekspertiisi maksumus jätta riigi kanda, sest tegemist ei ole menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 3 tähenduses. 6 Kuivõrd DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0072 käigus on ekspertiisimaterjalina uuritud 4 proovi ehk 4 analüüsiobjekti ning ühe analüüsiühiku hind on 57 eurot, siis põhjendatud ekspertiisimaksumuseks on 4 x 57 eurot = 228 eurot. Ülejäänud osas tuleks ekspertiisiakti õiendis märgitud ekspertiisi maksumus jätta riigi kanda, sest tegemist ei ole menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 3 tähenduses. 3.13 KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohus on selgitanud, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-61-08, 3-1-1-40-11 jt). Kuivõrd süüdistatav tuleks süüdi tunnistada üksnes

§ 121lg 1 järgi, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Süüdistatavalt tuleks välja mõista Kr

MS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest summas 876 eurot, mitte 1460 eurot esimese astme kuriteo toimepanemise eest. Kaitsjatasu taotlustesse ei ole võimalik märkida, milline osa kaitsjatasust seondub süüdistuse selle osa menetlemisega, milles Aleksandr Matsõs tuleks õigeks mõista, samuti tuleks silmas pidada, et süüdistuse esitamine kergemas kuriteos oleks võimaldanud lühemaajalist menetlust, millega oleks ilmselt kaasnenud väiksem kaitsjatasu. Seetõttu tuleks õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu arvestades jätta ka kaitsjatasu osaliselt riigi kanda.

1. Süüdistatav ei nõustu kohtuotsusega, et tema tappis kannatanu. Kannatanul olid juba eelnevalt peksmise jäljed. Kui tema lõpetas koos isaga töö, siis kannatanu pakkus alkoholi. Isa lahkus, kuid tema jäi sinna. Kannatanu hakkas teda sõimama ja lükkama ning selleks, et ennast kaitsta lõi kannatanut. Tema ei tekitanud kannatanule nii palju lööke, kuna tema enda kehal ei ole mingeid kahjustusi. Kui tema korterist lahkus, siis oli kannatanu elus. Ta ei ole kunagi rikkunud seadust ja palub vähendada karistus. On kahju, et lõi kannatanut, kuid pole teda tapnud. Mingeid tõendeid ei ole peitnud, riided võtab alati ära koridoris ja paneb kapi alla, et mitte viia riietega tolmu korterisse. Kahetseb löömist. Peab aitama oma vanemaid, isa on töövõimetu 100 % ja emal on haigus süvenenud. Vanemate haigused progresseeruvad. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Prokurör palub tühistada Harju Maakohtu 04.08.2021 otsus üksnes menetluskulude osas ja selles osas teha uus otsustus. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. 5.1 Asjaolu, et teo toimepanemise aega pole võimalik minuti täpsusega hinnata, ei tähenda, et vigastuste tekitamise aega polegi üldse võimalik tuvastada. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti punkti 5 kohaselt võivad kõik ohvril tuvastatud vigastused olla tekitatud lühikest aega enne kannatanu hospitaliseerimist suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel, s.o õhtul või ööl vastu 01.04.
3. Ekspert täpsustas punktis 10, et peale kõikide vigastuste saamist võis ohver elada lühikest aega, see ajavahemik ei ole kohtumeditsiiniliste meetoditega täpselt määratav, kuid võib olla mõõdetav tundidega (orienteeruvalt 4-12 tunniga). SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljavõte haigusloost kinnitab surmaajana 01.04.2020 kell 02.
4. Eksperdi hinnangul on vigastused tekitatud 4-12h enne surma ehk matemaatilise tehte tulemusel on vigastused tekitatud 31.03.2020 ajavahemikul 14.15- 22.
5. Vigastuste tekitamise aega täpsustavad Aleksandr Matsõsi enda ütlused ning tunnistaja Ü ütlused, et kella 20.00 ajal nägi ta valge 7 verise kindaga meest kannatanu trepikoja ees, kes raputas kätt ja tundus, et ta käel oli valus. Kuna surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt võisid kõik vigastused olla tekitatud lühikese ajavahemiku vältel, siis sellest saab järeldada, et kõik vigastused olid tekitatud ühel ajal. Seega on tõendite pinnalt selgelt tuvastatav ohvril tuvastatud vigastuste tekitamise aeg ning kaitsja väide ei lange kokku tõenditega. 5.2 Maakohus on kaitsja seisukohta analüüsinud ning leidnud, et korteris ei olnud peale kannatanu, süüdistatava ja süüdistatava isa tol õhtul kedagi teist. Samuti pole tõenditest näha, et kannatanu oleks tavapäraselt korraldanud korteris joominguid või kutsunud sinna teisi inimesi. Ka tol korral ei kutsutud kedagi külla. Ühtlasi ei ole eluliselt usutav, et juhuslik mööduja läheks õhtusel ajal justnimelt kannatanu korterisse ning hakkaks teda peksma. Sündmuskohal puudusid mistahes viited sellele, et seal oleks lisaks eelnevalt nimetatud inimestele käinud veel keegi. Puutuvalt vererohkusesse süüdistatava riietel märgin, et rohke veremäärdumise puudumine ei välista Aleksandr Matsõsi poolt teo toimepanemist. Lisaks tuvastati DNA ekspertiisiaktist nähtuvalt kõikidel Aleksandr Matsõsil tol päeval seljas olnud riietel kannatanu verd ning samuti leiti tema korterist esikust peidetuna valge kinnas kannatanu verega. Märkimisväärne on ka asjaolu, et kannatanu verd leiti Aleksandr Matsõsi elukoha seinalt võetud proovist. Seega pidid Aleksandr Matsõsi käed olema väga verised, kui ta raputas neid trepikoja ees, kinnas oli verine ning kinda oli ta ju enne käest ära võtnud, ära peitnud ja siis läinud käsi pesema, puudutades seejuures ka oma koduseina ja jättes sinna verejäljed. Seega ei olnud see ainult üks tilk verd, vaid tema käsi oli ulatuslikult verine. 5.3 See, et kannatanul oli raske alkoholijoove ja ilmselt oli tal hiljuti olnud kellegagi konflikt on tegemist kaitsja oletusega ning teiseks ei oma varasemad vigastused, milleks kõnealusel juhul on hematoomid vasakul küünarvarrel, käesoleva kriminaalasja lahendamisel sisulist tähtsust. Kätel olevad vigastused võivad olla saadud ka kukkumisest või remondi tegemise käigus ning need ei mängi surma saabumise osas rolli. 5.4 Maakohus on otsuses analüüsinud, millised tõendid kinnitavad just Aleksandr Matsõsi teo toimepanijana ning miks maakohtu hinnangul on süüdistatava ütlused teatud osas ebausaldusväärsed ning kannatanu suhtes kasutatud vägivald intensiivsem kui süüdistatav seda ise väidab. 5.5 Kuivõrd maakohus ei ole valesti tegu kvalifitseerinud, siis puudub ka alus kergema karistuse mõistmiseks. Maakohus on karistuse määra põhistanud. 5.6 Kaitsja kriitikaga menetluskulude arvutuskäigu osas (DNA-ekspertiisi kulud) tuleb siinkohal nõustuda. Kuid kõnealune asjaolu ei ole kohtuotsuse tervikuna tühistamise aluseks. Maakohus on otsustuse teinud, kuid jätnud ekspertiisikulud täpselt arvutamata. Ekspertiisikulude arvutuste puudumine ei ole kogu kohtuotsuse tühistamise aluseks ning seda küsimust on apellatsioonikohtul võimalik lahendada otsust tehes. Kokkuvõtvalt on maakohus apellatsioonis esile toodud asjaolusid analüüsinud, sidudes seejuures isikuliste tõendiallikate ütlused teiste asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Kohtu järelduste kujunemine on selge ja loogiline. Menetluskulude osas puuduste esinemine kohtuotsuses ei muuda otsust tervikuna ebaseaduslikuks ega tingi kohtuotsuse tervikuna tühistamist. Maakohus on kaitsja poolt apellatsioonis esitatud seisukohti otsust tehes juba käsitlenud, tõenditele tuginevalt hinnanud ja analüüsinud ning apellatsioonist ei nähtu mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise või tühistamise. Kohtumenetluse käigus ei ole esile kerkinud asjaolusid, mis lükkaksid ümber Aleksandr Matsõsi poolt

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise.

Selliseid 8 asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, ei nähtu ka apellatsioonist. Aleksandr Matsõsi enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega ja prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 6.1 Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonides ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). 6.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.3 Kaitsja ja süüdistatava väited ei juhi tähelepanu mitte ühelegi maakohtu õiguslikule või faktilisele seisukohale, mille ümberhindamine apellatsioonimenetluses võiks vajalikuks osutuda. Maakohus on kõiki oma seisukohti põhjendanud, need põhjendused hõlmavad kõiki süüteo koosseisu seisukohast olulisi asjaolusid. Maakohtu põhjendused vastavad väljakujunenud kohtupraktikale, mida ringkonnakohus ei pea otstarbekaks revideerima asuda. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
2. Esitatud apellatsioonis palub kaitsja kaaluda, kas süüdistatava tegevus võib olla kvalifitseeritav

§ 118

lg 1 p 7 või § 118 lg 1 p 1, 7 järgi, kuid taotlus on esitatud 9 süüdistatava tegevuse kvalifitseerimiseks

§ 121lg 1 järgi.

Süüdistatav asub seisukohale, et ta ei ole kannatanut tapnud. 7.1 Apellandid asuvad seisukohale, et uuritud tõendite kogum ei kinnita süüdistatava süüd temale inkrimineeritud kuriteos. Kinnitust ei ole leidnud kõigi süüdistuses märgitud vigastuste põhjustamine süüdistatava poolt kannatanule. Puudub põhjuslik seos süüdistatava tegevuse ja kannatanu surma vahel ning puudub ka süüdistatava tahtlus kannatanu surma osas. Mingeid vastuolusid süüdistatava ütlusest ei esine ning neile ei ole osundanud ka prokurör. Ebaõige ja ainetu on kaitsja väide, et prokurör ei ole osundanud süüdistatava ütluste vastuolulisusele ning ei ole leidnud, et need ei oleks usaldusväärsed. Vaidluste käigus on prokurör üheselt osutanud konkreetsetele süüdistatava Aleksandr Matsõsi ütlustele, mis on vastuolus H ütlustega ja kogutud teiste tõenditega ning antud seisukohaga on maakohus ka nõustunud. Seejuures on prokurör leidnud, et süüdistatava ütlused teo toimepanemise viisi osas ei ole usaldusväärsed ning ka sellise prokuröri seisukohaga on maakohus nõustunud. Maakohus on üheselt asunud seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed. Maakohus on oma sellist seisukohta veenvalt põhjendanud ning toonud välja ka konkreetsed vastuolud. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 7.2 Maakohus on asunud seisukohale, et süüdistatava ütlused, et lõi kannatanut rusikaga ainult kolm või neli korda, ei ole usutavad. Kolleegium nõustub sellise maakohtu seisukohaga. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava selliseid ütlusi usutavaks ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate teiste tunnistajate ütlused ja kogutud muud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Aleksandr Matsõs poolt antud erinevatest ütlustest, et lõi kannatanut ainult paaril korral. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning maakohus ongi kõrvutanud ja analüüsinud süüdistatava ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Aleksandr Matsõsi versiooni, et ta ei ole kannatanu suhtes intensiivset vägivalda tarvitanud ning ei ole tekitanud süüdistuses märgitud vigastusi ning hoopis keegi teine isik võis kannatanule tekitada süüdistuses märgitud vigastused. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 7.3 Kaitsja viited kohtupraktikale ei ole asjakohased, kuna antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus puuduvad otsesed tõendid selle kohta, milline süüdistatavatest kannatanu surmani viinud eluohtlikud tervisekahjustused põhjustas, tuleb kõrvaldamata kahtlused kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-57-10, p 7.5). Maakohus on üheselt näidanud ära tõendid, millega on lugenud tõsikindlalt tõendatuks, et süüdistuses märgitud vigastused tekitas kannatanu Aleksandr Ignašovile süüdistatav Aleksandr Matsõs ning põhjustades tekitatud vigastustega kannatanu surma. Käesolevas asjas puuduvad igasugused tõendid, et korteris, kus viibisid kannatanu ja süüdistatav, oleks lisaks viibinud veel keegi kõrvaline isik. Maakohtu siseveendumuse kujunemine küsimuses, miks sai süüdistuses kirjeldatud teo toime panna üksnes Aleksandr Matsõs, on lugejale jälgitav. Maakohus on tõenditele tuginevalt põhistanud, 10 miks on süüdistuses kirjeldatud kuritegu etteheidetav süüdistatavale ning kolleegium nõustub maakohtu arutlusega. Seega ei tõusetunud selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mis oleks tulnud KrMS § 7 lg 3 järgi tõlgendada süüdistatava kasuks. 7.4 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et pole kogutud otseseid ega piisavalt kaudseid tõendeid süüdistatava Aleksandr Matsõsi suhtes, mistõttu on süüdistatava süüdimõistmine oletuslik. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. 7.5 Maakohus on hinnanud süüdistatava süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavale inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 7.6 Kolleegiumile jääb arusaamtuks kaitsja arutlus, et eksperdi arvamuse põhjal ei saa teha järeldusi süüdlase isiku kohta ning eksperdi arvamus ei välista surmani viinud kehavigastuste põhjustamist mõne teise isiku poolt pärast seda, kui süüdistatav oli sündmuskohalt lahkunud. Maakohus selliseid järeldusi eksperdi arvamuse põhjal teinud ei ole, kuna eksperdi pädevuses ei ole anda arvamust isiku kohta, kes võis tekitada vigastused või välistada kehavigastuste põhjustamist süüdistatav poolt, mistõttu on selles osas apellatsioon ainetu. Nõustuda ei saa kaitsjaga, et tuvastamata on jäänud asjaolu, millal põhjustati Aleksandr Ignašovile tervisekahjustused, mille tagajärjeks oli tema surm. Eksperdiarvamuse kohaselt tekitati kõik vigastused lühikest aega enne kannatanu hospitaliseerimist suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel, s.o õhtul või ööl vastu 01.04.

1. 7.7 Kaitsja nõuab sisuliselt, et maakohtu otsus peaks olema motiveeritud selliselt, et seal olevatele kohtu järeldustele puuduks võimalus esitada vastuväiteid ning otsus oleks ümberlükkamatu. Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). 11 Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (RKKKo nr 1-20-1301, p 20). Maakohtu otsus ei tugine oletustele, vaid on kooskõlas üldiste loogikareeglite ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega ning maakohtu poolt on jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olev sündmus leidis aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist. 7.8 Kaitsja apellatsiooni läbiv väide, et kannatanu võis tappa keegi teine isik, mitte süüdistatav ning kannatanul võis olla konflikt kellegi teiste isikutega, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-177-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et selline kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitsetees kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Tegemist on pelgalt kaitsja oletusega, mis ei ole kriminaalmenetluses tõendiks. 7.9 Asjaolu, et süüdistatava riided ja jalanõud ei ole verega määrdunud sedavõrd ulatuslikult, ei tähenda automaatselt seda, et süüdistatav tuleks temale esitatud süüdistuses õigeksmõista. Kriminaalasjas ei ole esitatud ega uuritud ühtegi tõendit, millest tõsikindlalt tuleneks, et sellise peksmise tagajärjel pidanuks süüdistatava riided ja jalanõud olema määrdunud ulatuslikult verega. Seega on tegemist pelgalt kaitsja oletusega, et süüdistuses märgitud tegevusega ja arvestades sündmuskoha verega määrdumist pidanuks süüdistatava riided ja jalanõud olema samuti ulatuslikult verega määrdunud. Seejuures ei ole kaitsja sellise versiooni kinnitamiseks taotlenud verejälgede ekspertiisi või uuringu määramist ega jäljeeksperdi ülekuulamist, kes osales täiendava sündmuskoha vaatluses. Kuna sellise kaitseversiooni osas ei ole mingeid tõendeid esitatud, ei saa ka apellant ise sellisele väitele tõsikindlalt toetuda. Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada ning ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Antud juhul ei olnud võimatu, 12 lisa toimingute põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. Õiguste kasutamata jätmine ei saa olla, aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. Pigem kinnitab rohke vere leidumine kindalt kannatanu peksmist süüdistatava poolt intensiivselt ja seda jätkuvalt ajal, mil kannatanul juba verd jooksis. Seega süüdistatava ütlused, et lõi kolmel või neljal korral rusikaga kannatanule vastu nina, mille tulemusel hakkas verd jooksma ja tema lahkus, on vastuolus objektiivsete tõenditega. Ainult verise kinda nägemine tunnistaja Ü poolt ning teiste riiete verega määrdumise mittemärkamises, ei ole midagi erakordset, kuna valge kinda määrdumine oli väga vererohke, siis keskendubki inimese tähelepanu sellele ning märkamatuks ja tahaplaanile jäävad asjad, mis ei ole nii silmatorkavad. Ka asjaolu, et süüdistataval puudusid olulised vigastused läbivaatusel, ei tähenda seda, et süüdistatav kannatanu suhtes intensiivset vägivalda ei tarvitanud. Arvestades, et süüdistataval olid käes kindad, millest üks kinnas oli kannatanu verest läbi imbunud, siis ei saanudki kätele tekkida mingeid olulisi marrastusi või vigastusi. Seejuures jätab kaitsja tähelepanuta, et osad vigastused võisid olla tekitatud eksperdiarvamuse kohaselt ka jalgadega ajal, mil kannatanu lebas, siis ei saanudki tekkida süüdistatava enda kehale mingeid vigastusi. 7.10 Kaitsja on lisaks leidnud, et H kohtueelses menetluses ja kohtuistungil avaldatud ütlused ei ole usaldusväärsed ja seda põhjusel, et need on antud kahtlustatavana ülekuulamisel ning teda ei ole hoiatatud valeütluste andmise eest. Kolleegium leiab, et asjaolu, et kahtlustatavat ei hoiatada seoses valeütluste andmisega, ei muuda nende ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks kahtlustatavana antud ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks, kuna kahtlustatavat ei hoiatata seoses valeütluste andmisega. Seejuures jätab apellant tähelepanuta, et KrMs § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ka kahtlustatava ütlus. Selline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kahtlustatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku kahtlustatavana ülekuulamise üldse tarbetuks. Kaitsja väide, et H ütlused kaupluse külastamise aja osas ei riimu muude tõenditega, jääb tagajärjetuks, kuna apellatsioonis puuduvad igasugused viiteid, millised need teised tõendid väidetavalt on, mis ütlustega ei riimu. Kolleegium ei saa otsida ise tõendeid, mis sobituksid kaitsja väitega, kui konkreetsetele tõenditele apellant ise viidanud ei ole. Nõustuda saab kaitsjaga, et H ütlused kannatanu leidmisest kell 20:00 paiku ja seejärel kiirabi kutsumisest, mis tegelikkuses toimus alles 01.04.2020 kell 00:01, on ajaline vahe. Kuivõrd H kasutas enda õigust ütlusi mitte anda, siis puudus tegelikkuses üldse sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult isiku varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. See ei tee, aga H ütlusi automaatselt ebausutavateks, kuna isik ei saa selgitada asjaolusid, mida ei ole olnud võimalik temalt küsida. Samas ei ole maakohus lugenud süüdistatava süüd tõendatuks just H ütlustest tulenevalt, vaid kasutas isiku ütlusi süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks teatud asjaolude suhtes ning selles osas H ütlustes vastuolud puudusid. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta H ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.
2. Kaitsja märgib, et süüdistataval puudus tahtlus kannatanu surma osas. Kohtupraktika kohaselt sõltub kuriteo kvalifikatsioon eelkõige subjektiivsest küljest. Süüdistatava Aleksandr Matsõsi süüdi tunnistamiseks

§ 113

lg 1 järgi tuleb tuvastada, et süüdistatav põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes 13 voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, st soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 19 ja nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Tulenevalt eksperdiarvamusest peksti kannatanut käte ja jalgadega valimatult ja tugevajõuliselt pähe ja kehasse, sh ajal, mil kannatanu oli maas pikali asendis, kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et üheselt on tuvastamist leidnud, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt, s.o vähemalt 50 korral nii käte kui ka jalgadega pea- ja kehapiirkonda ning nägi, et vigastused tekitasid verejooksu. 8.1 Apellantide poolt märgitu, et süüdistatava Aleksandr Matsõsi lahkumisel korterist oli kannatanu veel elus ning kannatanu oli veel elus ka esimest korda Häirekeskusesse helistamise ajal, ei oma kolleegiumi arvates tähtsust, kuna põhjuslik seos ei sõltu asjaoludest, kas surm saabus koheselt pärast tegu (löömist) või pikema ajavahemiku jooksul. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt RKKKo nr 3-1-1-101-96). Seega asjaolu, et kannatanu suri talle tekitatud kehavigastuste tõttu hiljem kui süüdistatav oli juba sündmuskohalt lahkunud, ei välista Aleksandr Matsõsi käitumise kvalifitseerimist tapmisena, kuna esineb põhjuslik seos kannatanu Aleksandr Ignašovile kehavigastuste tekitamise ja tema surma vahel. 8.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-102-16, p 17 märkinud, et ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist

§ 16lg 4 mõttes (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-46-15, p 9).

Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega ning seda saab tõsikindlat väita välise teopildi alusel. 8.3 Kohtupraktika kohaselt juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Antud juhul saab juba välise teopildi alusel selliseid tõsikindlaid järeldusi teha, mistõttu puudub eriline vajadus kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. Tegemist ei olnud ühekordse ega mõne üksiku käe- või jalalöögiga pea- ja kehapiirkonda, millisel juhul välise teopildi alusel ei saaks teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta ja tuleks eriti hoolikalt kontrollida sisemise teopildi asjaolusid. 8.4 Kolleegium asub seisukohale, et pekstes kannatanut jõuliselt ja korduvalt peapiirkonda (peapiirkond on elutähtis organ) ja tekitades verejooksu on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. Väites mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, st 14 kannatanu ei sure. Riigikohus on varem selgitanud sedagi, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Lüües kannatanut korduvalt rusikaga ja jalgadega peapiirkonda, mille tagajärjel tekkis verejooks ja jättes kannatanu korterisse ja lahkudes sündmuskohalt, ei kontrollinud süüdistatav Aleksandr Matsõs ilmselgelt sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis süüdistatav löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. 8.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest

§ 18lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06, p 10).

Kolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistatava käitumisest ei nähtu midagi sellist, mille põhjal võib asuda seisukohale, et süüdistatav lootis tagajärje kujunemist vältida. Praegusel juhul ei saanud sündmuskohalt lahkunud süüdistatav tõsimeelselt loota, et keegi juhuslikest isikutest võib osutada kannatanule abi ning muudab sellega Aleksandr Matsõsi poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Seda enam, et kannatanu ei olnud tema leidmise ajal ja kiirabi saabumise ajal kontaktne ning surm saabus suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Süüdistatava vägivallategusid kannatanu suhtes saab pidada sedavõrd tugevaks, et see näitab tapmistahtluse olemasolu. Vähetähis ei ole asjaolu, et ekspertiisiakti kohaselt olid osad kannatanule tekitatud vigastused nende tekitamise ajal iseenesest eluohtlikud. Tegemist oli äärmusliku ründega, mis annab alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Süüdistatava poolt rakendatud vägivald kannatanu suhtes oli sedavõrd intensiivne, et seda tuleb vältimatult käsitada elu ohustava teona

§ 113lg 1 mõttes.

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Aleksandr Matsõsi käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 113järgi.

Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja tuvastas nii teo kui tagajärje suhtes tahtluse, siis ei ole võimalik süüdistatava teo kvalifitseerimine ei

§ 118

lg 1 p 7 ega

§ 118

lg 1 p 1, 7 või

§ 121järgi.

9. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta toimepandule. Süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud Aleksandr Matsõsile inkrimineeritud kuriteo

§ 113

ümberkvalifitseerimisega, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt Aleksandr Matsõsile mõistetud karistuse muutmiseks. 9.1 Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19). Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse 15 mõistmiseks.

§ 113

näeb ette karistusena kuue- kuni viieteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Aleksandr Matsõsile mõistnud

§ 113järgi vangistuse 10 aastat, seega natuke alla sanktsiooni keskmist määra.

9.2 Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmise määra. Seejärel on maakohus sanktsiooni määra vastavalt süüdistatava süüle suurendanud ning tuvastanud süüd kergendava asjaolu ja raskendavate asjaolude puudumise ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse määra on maakohus korrigeerinud preventsioone silmas pidades. Lisaks on maakohus arvestanud süüdlase iseloomustavaid andmeid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellantide apellatsioonide väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 9.3 Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning neid ei ole märgitud ka apellatsioonides. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kaitsja ei ole põhjendanud, miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolu, et isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata lugeda korduvalt eripreventiivses mõttes karistusmäära vähendavaks asjaoluks. Süüdistatava isik ning teda positiivselt iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale

§ 113

järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Aleksandr Matsõsi süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub alus.

1. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et Aleksandr Matsõsilt mõisteti DNA-ekspertiisi kulud valesti välja, kuid ei nõustu märgitud 68 objekti arvuga. Kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot. KES § 261 lg-st 1 nähtuvalt kujuneb ekspertiisiasutuses tehtud DNA-ekspertiisi maksumus ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja KES-ga kehtestatud ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutisena. 10.1 Arutatavas kriminaalasjas on tehtud kaks DNA-ekspertiisi. Ekspertiisiaktis nr 20EGE0405 (kd 2, tl 155-165) märgitust nähtub, et ekspertiisi tegemiseks esitati parema jala jalats, 22 puuteproovi, juuksekarv mööblidetaililt, kannatanu küünealused kaapeproovid-10 tk, kahtlustatava küünealused kaapeproovid-10 tk ja kahtlustatava küünealused kaapeproovid10 tk. Eeltoodust tulenevalt analüüsiti ekspertiisi käigus kokku 54 objekti, mitte 68 analüüsiobjekti, nagu märgib kaitsja või 126 analüüsiobjekti, nagu märgitud ekspertiisi maksumuse õiendis (kd 1, tl 165). Õiendis märgitud analüüsiobjektide arv 126 on selgitatav asjaoluga, et ekspertiisiakti kohaselt viidi DNA-ekspertiisi käigus läbi 126 reaktsiooni, mida on ekspertiisi maksumuse õiendis käsitletud analüüsiobjektide arvuna, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa õiendis kajastatud ekspertiisi maksumuse arvestust pidada õiguspäraseks. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et kuigi kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, saab seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle 16 antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-120-12, p 6.2). Seega sõltub ekspertiisi maksumus üksnes ekspertiisiobjektide arvust, mitte läbi viidud reaktsioonide arvust. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et viidatud ekspertiisiakti kohaselt analüüsiti ekspertiisi käigus 54 objekti, mida käsitletakse analüüsiobjektide arvuna ning korrutades analüüsiobjektide arvu ühe analüüsiobjekti maksumusega, saab DNA-ekspertiisi maksumusena käsitada 3078 eurot. Ülejäänud DNA ekspertiisi teostamise kulu s.o 4104 eurot tuleb jätta riigi kanda. Ekspertiisiaktis nr 20E-GE0520 (kd 2, tl 167-170) märgitust nähtub, et ekspertiisi tegemiseks esitati 4 proovi, mille suhtes viidi läbi tõepärasussuhte arvutused. Eeltoodust tulenevalt analüüsiti ekspertiisi käigus kokku 4 objekti, mitte 8 analüüsiobjekti, nagu märgitud ekspertiisi maksumuse õiendis (kd 2, tl 170). Ka arutataval juhul on õiendis märgitud analüüsiobjektide arv 8 selgitatav ekspertiisiaktis märgituga, mille kohaselt viidi ekspertiisi käigus läbi 8 tõepärasuhte arvutust, mida on ekspertiisi maksumuse õiendis käsitletud analüüsiobjektide arvuna. Nagu eelnevalt juba märgitud, ei ole põhjendatud ekspertiisimaksumuse arvutamisel lähtuda reaktsioonide arvust, vaid analüüsitud ekspertiisiobjektide arvust, mida oli kõne all oleva ekspertiisi puhul
2. Korrutades analüüsiobjektide arvu ühe analüüsiobjekti maksumusega, peaks DNA-ekspertiisi õiguspäraseks maksumuseks olema 228 eurot. Ülejäänud DNA ekspertiisi teostamise kulu s.o 228 eurot jätta riigi kanda. Kokku oleks kahe eelkäsitletud ekspertiisi tegemise kuluna seega süüdistatavalt Aleksandr Matsõsilt pidanud maakohus välja mõistma 3306 eurot ning ülejäänud DNA ekspertiisi teostamise kulud kokku 4332 eurot pidanuks jätma riigi kanda. Kuna kolleegium tühistab otsuse selles osas, siis kuulub otsus tühistamisele ka osas, mis puudutab ekspertiisikulude kokku summas 7993 euro välja mõistmist ja menetluskulude kogusumma 13797 välja mõistmist süüdistatavalt. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse.
3. Viimasena peatud kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Aleksandr Matsõsile riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb hüvitada kohtuotsusega tutvumise (45 minutit), süüdistatava nõustamine Tallinna Vangla (25 minutit) ja apellatsioonkaebuse koostamise (210 minutit) eest kokku 308,40 eurot (sh käibemaks 51,40 eurot). Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 308,40 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 340 lg 2 p-st 6 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu
5. augusti 2021.a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse. Kaitsja apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt, jättes süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 17