← Eesti

1-20-1651/85

Obsah (5)§ 127§ 132§ 139§ 7§ 1053

1-20-1651 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. juuni 2021, Tallinn, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-1651 Kohtukoosseis Kohtuni

§ 127lg 5, § 132 lg 1 ja § 139 alusel kahjuhüvitise summat.

  1. Apellandi hinnangul on Pärnu Maakohus põhjendamatult pidanud usaldusväärseks kannatanu esitatud tõendeid kahju suuruse kohta. Tsiviilhageja on kahju tõendamiseks esitanud valeväiteid ning tema kahju suurus taaraautomaatide osas on tõendamata.
  2. Kui algselt väitis kannatanu, et soetas uued automaadid, siis hiljem täpsustas, et hävinud automaatide asemele soetati kasutatud automaadid. Seejuures väidab kannatanu, et uus automaat maksaks umbes 32 000 eurot. Apellandi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et rohkem kui 8 aastat vanad ilmselgete kasutamis- ja kulumisjälgedega taaraautomaadid oleks väärt vastavalt 22 000 ja 27 000 eurot, nagu väidab kannatanu, samas kui uus automaat maksaks tegelikult 31 000 eurot. Kuna tegu on amortiseeruva varaga, võiks sellises seisukorras automaatide väärtus olla mitte rohkem 10% uue automaadi väärtusest.
  3. Maakohtu järeldus, et on eluliselt usutavalt tõendatud, et tules hävinud automaadid ei olnud amortiseerunud ja olid vajalikul määral töökorras, ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega ja kohtu seisukohtadega. Urmas Mändla on ütlusi andes öelnud: „Olin taarapunktis asuva taara vastuvõtu automaadi peale vihane, kuna see ei võtnud hästi taarat vastu ja ei andnud taara eest raha“ ning „Ka varem on selle taarapunktiga jama olnud, ei võta taarat vastu“. Kohus on hinnanud otsuse põhjenduspunktis 1.4.2 eluliselt usutavateks Urmas Mändla ütlused, et taara vastuvõtu automaat ei ole korduvalt võtnud taarat vastu.
  4. Seega on maakohus põhjendamatult jätnud kohaldamata

§ 132lg 1 teise lause.

Apellant ei nõustu maakohtuga, et kuna kannatanu ei soetanud mitte uued, vaid kasutatud automaadid, siis ei ole ta teinud kahju tekkimise eelse olukorra taastamiseks ülemääraseid kulutusi. Kahju 2

(11)1-20-1651 tekkimise olukorrale eelnevalt olid taarapunktis 13 aastat vanad automaadid, mille töökorras olekuga oli korduvalt probleeme. Nende probleemsete automaatide väljavahetamise oleks kannatanu oma majandustegevuses pidanud niikuinii mõne aja pärast ette võtma. 9. Kahju suuruse hindamisel oleks tulnud arvestada

§ 127

lõikes 5 väljendatud põhimõtet, mille kohaselt kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu rikastumiseni. 10. Maakohus on pidanud põhjendatuks kahjunõude vähendamist

§ 139alusel, aga seda minimaalselt.

Apellant ei nõustu kahju hüvitise vähendamise määraga. Kannatanu on passiivselt suhtunud oma varasse ega ole käitunud heaperemehelikult, et ära hoida võimalikku kahju tekkimist. Kuigi kohus on märkinud, et tunnistaja Z ütluste kohaselt oli taarapunkti uks lukustamata kõvera ukseraami tõttu ning polnud teada, mis ajal see seis selline juba on, on kohus jätnud tähelepanuta, et kannatanu ei võtnud selles osas midagi ette. Kannatanu tegevusetus on otseselt seotud kahju tekkimisega ning kahju hüvitist tuleks vähendada oluliselt suuremas määras. 11. Maakohus on eksinud, et Pärnu Linnavalitsus Urmas Mändla eestkostjana ei teinud kahju ärahoidmiseks seda, mida temalt saab

§ 7lg 2 alusel mõistlikult oodata.

  1. Apellant täitis korrektselt ja vajaliku hoolsusega täitnud enda kui eestkostja ülesandeid.
  2. Apellant selgitab, mida linnavalitsus Urmas Mändla eestkostjana korraldas, ega nõustu kohtuga, et asjaoludest ei nähtu, et U. Mändla ümber oleks moodustatud grupp spetsialiste, kes oleks probleemide eskaleerumisel mõistliku aja vältel reaalselt ellu kutsunud lahendusi.
  3. a suvel probleemidest teada saades püüti spetsialistide koostöös lahendusi leida.
  4. Viidatud augustikuise arutelu tulemusel korraldas linnavalitsus eestkostjana Urmas Mändla suunamise pikaajalise kaitstud töötamise teenusele perioodiks 01.09.2019-31.12.
  5. Leitud tööandja S OÜ oli valmis Urmas Mändlaga tegelema. Teenusele suunamise eesmärgiks oli pakkuda Urmas Mändlale eesmärgistatud tegevust. Seega ei vasta tegelikkusele kohtu järeldused, et eestkostja oli passiivne ega tegutsenud, kui sai teada, et Urmas Mändla ei ole kasutanud talle võimaldatud tugiteenuseid. Kahjuks Urmas Mändla temale korraldatud tööle tööandja S OÜ juurde ei ilmunud ning teenus lõpetati.
  7. aasta augustikuise võrgustikukohtumise ajal ei olnud eestkostjale teada, et Urmas Mändla võib olla toime pannud süütamisi.
  8. Kohus seostab meelevaldselt tsiviilkostja selgitusi Urmas Mändla varasematest suvistest harjumustest n-ö iseseisvamat elu elada puhkuste perioodiga.
  9. Pärnu Linnavalitsus sai esmakordselt teada, et Urmas Mändla võib olla toime pannud süütamisi, septembri alguses. Asjaolu, et
  10. aastal Urmas Mändlale eestkostja määramist taotledes on linnavalitsus avaldajana ühe asjaoluna viidanud, et toetatud elamise teenusel viibides on Urmas Mändla tekitanud tulekahjueelse olukorra, ei anna
  11. aastal alust profileerida Urmas Mändlat ohtliku süütajana. Pärast eestkoste seadmise avalduses kirjeldatud juhtumit ei olnud Urmas Mändla puhul kuni
  12. aastani süütamisega probleeme.
  13. Pärast võimalikest süütamistest teada saamist ei jäänud eestkostja passiivseks. Eestkostja esindaja võttis kohe telefoni teel ühendust politseiametnikuga ning selgitas, et sellistest olukordadest tuleks eestkostjat koheselt teavitada ning juhul kui eestkostetav peetakse kinni, siis tuleks ta toimetada kohe haiglasse, et psühhiaater saaks hinnata, kas eestkostetav vajab statsionaarset ravi. Lisaks pöördus eestkostja Lääne Prefektuuri Pärnu politseijaoskonna poole päringuga, et planeerida edasisi samme Urmas Mändlale abi osutamisel. Politsei 30.09.2019 vastuse kohaselt oli Urmas Mändla suhtes alustatud väärteomenetlusi 13.05.2019, 14.05.2019, 17.05.2019, 09.07.2019, 08.08.2019, 01.09.2019 aset leidnud sündmuste osas. Eestkostjat ei olnud varem neist sündmustest ning Urmas Mändla kahtlustamisest teavitatud. 3

(11)1-20-1651
  1. Selleks et hinnata, milliseid edasisi samme astuda, sh kas võiks vajalik ja põhjendatud olla TsMS § 533 alusel isiku paigutamine kinnisesse asutusse, oli vaja rohkem infot. Linnavalitsus omab kompetentsi ning on kursis kohtute praktikaga isiku kinnisesse asutusse paigutamise taotluste lahendamisel. Taoliste juhtumite lahendamisega seotud eelnevale kogemusele tuginedes ei pidanud linnavalitsus
  2. aasta septembris teatavaks saanud asjaolusid piisavaks, et taotleda kohtult TsMS § 533 alusel Urmas Mändla kinnisesse asutusse paigutamist.
  3. Seega jätkas eestkostja Urmas Mändlaga tegelemist, eesmärgiks oli saada infot, mille pinnalt kavandada edasised Urmas Mändla toimetulekut ja õiguste ja huvide kaitset toetavad tegevused. Kohtuotsusest nähtuvalt võib kohtule olla jäänud mulje, et eestkostjal oli Urmas Mändla suvisest olukorrast umbisikuline ja umbmäärane info. Tegemist ei olnud umbisikulise infoga. Urmas Mändlat oli kohanud temale teenuste osutamisega tegelenud sotsiaaltöötaja, kes on temaga vestelnud ja kutsunud teda teenusele tagasi, samuti oli teda näinud tugiisik.
  4. Kohus heidab eestkostjale ette, et see ei tegelenud piisavalt U. Mändla alkoholisõltuvuse raviga. Vajaliku ravi tagamiseks saab eestkostja korraldada eestkostetavale arsti visiidi ja hoolitseda oma võimaluste piires selle eest, et eestkostetav määratud ravi järgiks. U. Mändla käis
  5. aasta jaanuaris psühhiaatri esmasel vastuvõtul. Psühhiaater järgnevat visiiti ei määranud, samuti ei määranud ta U. Mändlale mingeid ravimeid ega andnud eestkostjale muid tegevusjuhiseid. Seega on kohatu eestkostjale ette heita, et see on alkoholisõltuvuse raviga tegelemisel jätnud oma ülesanded täitmata või et mingil põhjusel pärast
  6. aasta algust psühhiaatri juurde enam ei pöördutud. Eestkostja ei saa nõuda arstilt konkreetse ravi määramist.
  7. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et ta ei vastuta

§ 1053lg 5 alusel eestkostetava U.

Mändla tekitatud kahju eest. Eestkoste põhieesmärk on eestkostetava esindamine ning varaliste ja isiklike õiguste ja huvide kaitse. Eestkostja kohustuseks ei ole järelevalve teostamine eestkostetava üle. Eestkostja poleks saanud ära hoida kahju tekitamist. Menetlus apellatsioonkohtus

  1. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et kohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses. Tähtajaks esitasid seisukohad ja taotlused prokuratuur ning kannatanu ja apellandi esindajad.
  2. Prokurör palub oma vastuses jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ning Pärnu Linnavalitsuse esitatud apellatsioon kui põhjendamatu rahuldamata.
  3. Seisukohad esitas kannatanu esindaja Juri Kononov (OÜ Esgalia õigusbüroo).
  4. Ta esindaja märgib, et peale apellandi pole ühelgi antud kriminaalmenetluse poolel ja kohtul tekkinud kahtlusi nende tõendite osas. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui apellandil olid taaraautomaatide maksumuse osas vastuväited, pidi ta neid tõendama. Maakohtu järelduse, et tules hävinud automaadid ei olnud amortiseerinud ja olid vajalikul määral korras, püüab apellant ümber lükata süüdistava ütlustega. Kõikidel aparaatidel juhtuvad tõrked, aga selleks on operaatorid ja mehaanikud, kes on kohustatud need rikked kõrvaldama. Taaraautomaadi rike (ei võta taarat vastu) võib tekkida paljude põhjuste tõttu, s.h. võib sõltuda ka kliendist ja see ei tähenda taaraautomaadi amortiseerumist ja mitte töökorras olekut.
  5. Vastuseks apellandi väitele, kes ei nõustunud kohtuga, et kuna kannatanu ei soetanud mitte uued, vaid kasutatud automaadid, siis ei ole ta teinud kahju tekitamise eelse olukorra taastamiseks ülemääralisi kulutusi, märgib kannatanu esindaja, et tegelikult nii see oligi. Taaravastuvõtupunkti töö kiiremas korras taastamiseks asendati tulekahjus hävinud taaraautomaadid kasutuses olnud taarautomaatidega. Tsiviilhageja ei esitanud kahjunõuet hävinud taara ja plastkastide eest. Seoses taarapunkti ja taaraautomaatide tulekahjus 4

(11)1-20-1651 hävimisega oli taarapunkti töö peatatud 29.10.2019 - 06.01.2020. Sel perioodil oli tsiviilhageja sunnitud maksma tööjõumakse, mille hüvitamist samuti ei nõuta. Leides, et kahjunõue on niigi suur, vähendas tsiviilhageja kahjunõuet võrreldes tegelikult tekitatud kahju suurusega, jättes tekitatud kahjust tunduva osa enda kanda.

§ 127lg 5 kohaldamine on alusetu.

28. Apellant ei nõustu

§ 139

alusel kahju hüvitamise vähendamise määraga summas 10 000 eurot, aga pole apellatsioonis välja toonud, milline siis see õige määr peaks olema. Apellant leiab, et kahju hüvitist tuleks vähendada oluliselt suuremas määras, kuna kõver ukseraam on otseselt seotud kahju tekitamisega. Tsiviilhageja ei nõustu sellise üllatava seisukohaga, sest see tähendaks, et kui uks pole lukus, võib siseneda ruumi ja süüdata põlema võõra vara.

  1. Apellandi seisukoht, nagu ta oleks Urmas Mändla eeskostjana korrektselt ja vajaliku hooldusega täitnud eeskostja ülesandeid, ja apellandi selgitused peegeldavad tema ebakompetentsust ning tehtud vigade ja oma kohustuste täitmata jätmise mitte tunnistamist. Apellant korraldas augustis 2019 nõupidamisi süüdistatava (eestkostja) suhtes. Süüdistatav nendele nõupidamistele ei ilmunud. Kodus ööbimise asemel tarvitas süüdistatav alkoholi ja hulkus põhjusetult öösel mööda Pärnu linna. Süütas põlema linna tänavatel asuvaid võõraid asju. Ohtlike ja õigusvastaste tegudega põhjustas süüdistatav teistele isikutele varalist kahju. Apellant, teades, et eeskostetav vajab igapäevast suunamist ja juhtimist, viibib tegelikult sageli elukohast eemal, ei ööbi kodus, kuritarvitab alkohoolseid jooke, ei ole asjasse sekkunud.
  2. Tsiviilhageja esindaja leiab, et ei vasta tõele ka apellandi väide, et pärast võimalikest süütamistest teada saamist ei jäänud eeskostja passivseks.
  3. Tsiviilhageja esindaja peab eelnevast tulenevalt kohtu etteheidet apellandile põhjendatuks, kuna ta oli teadlik süüdistatava alkoholisõltuvusest, aga ei võtnud midagi ette tema ravile suunamiseks või tema käitumise selles osas mõjutamiseks. Kriminaalasja menetluse käigus, s.h kohtus ega ka apellatsiooniga ei ole apellant tõendanud, et ta on teinud kõik endast sõltuva, et ära hoida süüdistatava (eestkostja) poolt kahju tekitamist. Seega peab ta

§ 1053lg.5 alusel kandma tsiviilvastutust. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 32. Tsiviilhageja esindaja taotleb ka Kr

MS § 185 lg 2 alusel, et tsiviilhageja menetluskulud apellatsioonimenetluses jäetaks apellandi kanda.

  1. Apellandi lepinguline esindaja vandeadvokaat Triin Hiob esitas täiendavad seisukohad.
  2. Apellandi esindaja leiab, et maakohus kohaldas

§ 1053lg 5 ebaõigesti ja jagas valesti tõendamiskoormuse.

PAK ega prokurör ei ole tõendanud Pärnu LV kohustuste sisu, nende kohustuste rikkumist ega põhjuslikku seost PAK-ile tekkinud kahjuga. Täisealisele isikule seatakse eestkostja tehingute tegemiseks (TsÜS § 8 lg 1 ja 3) ning tema varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsmiseks (PKS § 206 lg 1). PKS § 206 lg 1 teise lause järgi peab eestkostja hoolitsema muu hulgas selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid. Seda on Pärnu LV ka teinud. Kuigi eestkostja peab hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks ravi- ja sotsiaalteenuseid, ei kuulu eestkostja funktsioonide hulka eestkostetava sundimine nende teenuste kasutamiseks. Täisealise isiku eestkostja peab looma selliste teenuste saamise võimaluse, mitte nende kasutamise kohustuse. 35. Apellandi esindaja leiab, et kannatanu PAK ega prokuratuur ei ole tõendanud, millised kohustused Pärnu LV-l olid, kuidas ta jättis need täitmata ja kuidas nende täitmine oleks ära hoidnud kahju tekkimise ehk milline on põhjuslik seos. Selgitamata ja tõendamata on, kuidas pidanuks Pärnu LV Urmas Mändla tugiteenuste kasutamisele sundima ja kas on põhjust eeldada, et tugiteenuste kasutamisel jätnuks Urmas Mändla taarapunkti süütamata (põhjuslik seos). Kahju tekkis kannatanust tuleneval asjaolul. 5

(11)1-20-1651 36.

§ 139

lg 1 kohaselt vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles kahjustatud isikust tulenevad asjaolud või tema vastutusel olev oht soodustasid kahju tekkimist. Maakohus kohaldas

§ 139

valesti, lähenedes kahjuhüvitise vähendamisele selliselt, et leidis summa, mille ulatuses vähendus oli tema meelest kõiki asjaolusid arvestades õiglane, ehk diskretsiooni kaudu.

§ 139

pole diskretsiooninorm.

§ 139

kohaldamine eeldab, et kohus teeb kindlaks, millises ulatuses põhjustas kahju kannatanu omaosalus. Hinnates hüpoteetilist olukorda, kui taarapunkti uks olnuks lukustatud, tuleks jõuda järeldusele, et U. Mändla poleks saanud taarapunkti süüdata (süütamine toimus taarapunktis sees olevate põlevmaterjalide süütamise teel). Sel juhul on kahju täies ulatuses tingitud kannatanust endast lähtuvast asjaolust.

  1. Apellandi esindaja märgib, et käesolevas asjas tuleks isegi juhul, kui leiaks tõendite alusel tuvastamist Pärnu LV poolt eestkostja kohustuste rikkumine ja ringkonnakohus leiaks, et põhjuslikku seost Urmas Mändla poolt taarapunkti süütamisega ei saa välistada, vähendada kahjuhüvitis nullini. PAK saanuks hoida juhtumi ära, kui taarapunkti uks olnuks öösel lukustatud ja/või taarapunktis poleks olnud põlevmaterjali. PAK-i viited, nagu saanuks siis isikud lõhkuda taarapunkti ukse, ei ole asjakohased. Urmas Mändla ei lõhkunud taarapunkti ust ega selle lukku ning taolistel asjaoludel põhinevat kahjunõuet ei ole esitatud.
  2. Kahju hüvitamine ei või viia isiku rikastumiseni. Kuigi U. Mändla süüd tuvastades uuris maakohus tõendeid selle kohta, et konkreetsetel taaraautomaatidel esinesid tõrked töös, pole maakohus tsiviilhagi lahendamisel ja kahju hindamisel seda asjaolu arvestanud. See oluline viga on viinud selleni, et kohus pidas kohaseks kahju hüvitamiseks seda, kui juba enne kahju tekitamist tõrkunud taaraautomaadid asendatakse tsiviilkostja kulul heas töökorras olevatega.
  3. Apellandi esindaja palub hüvitada ka apellandi menetluskulud, lisades arvestuse ja arved. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et tsiviilkostja apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsus aga seaduslik. Seetõttu ei ole põhjust maakohtu otsust üheski osas tühistada. Apellatsiooni põhjendamatus
  5. Maakohus on veenvalt ja kahtlusi välistavalt põhistanud, miks on kannatanu tsiviilhagi rahuldatud just selles suuruses ja tsiviilkostja arvelt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel siinses otsuses üle kordamata.
  6. Apellatsioonimenetlus pole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 1-16-6115/67, p 28). Kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31).
  7. Kolleegiumi hinnangul on menetletavas kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus apellatsioonis ei ole esitanud ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud ammendavat vastust juba maakohtu otsuses. Tsiviilkostja on oma apellatsioonis maakohtu argumente ja mõttekäiku sisuliselt ignoreerinud. Asjaolu, et kohtumenetluse pool lihtsalt ei nõustu maakohtu otsuses tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus eksib.
  8. Ringkonnakohus on tutvunud ka tsiviilkostja vandeadvokaadist esindaja esitatud täiendavate seisukohtadega. Otsustades, millistele argumentidele neis seisukohtades sisuliselt vastata, juhindub kohtukolleegium rangelt KrMS § 331 lg-s 2 sätestatust - ringkonnakohus 6

(11)1-20-1651 arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega, kuigi tsiviilkostja on muretsenud endale pärast apellatsioonkaebuse esitamist vandeadvokaadist esindaja, kes on leidnud maakohtu otsuse kritiseerimiseks täiendavaid põhjuseid, seab ringkonnakohtu süvenemisele piirid siiski apellatsioon, sõltumata sellest, kas täiendavad seisukohad võivad iseenesest olla asjakohased või mitte. Nii tuleb tõdeda, et advokaadist esindaja täiendavates seisukohades väljuvad apellatsiooni piirest nii seisukoht, et

§ 139

lg 1 kohaldades tuleks vähendada väljamõistetav kahjuhüvitis nullini, kui ka see, et maakohtu otsuses on jäetud tuvastamata põhjuslik seos Pärnu Linnavalitsuse kohustuste rikkumise ja kannatanule tekitatud kahju vahel, jagades valesti tõendamiskoormise. Ringkonnakohus käsitleb vandeadvokaadist esindaja seisukohti ses osas apellatsioonist väljuvana.

  1. Esitatud apellatsioonis ei esitata ühtegi argumenti, mida maakohus poleks juba käsitlenud (välja arvatud mõned uued faktilised asjaolud, mille tõstatamine apellatsioonis on lubamatu, nagu ringkonnakohus allpool osundab).
  2. Kolleegium märgib, et tsiviilkostjal oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Väärib märkimist, et enne lühimenetluse kohaldamist on maakohus 16.04.
  3. a kohtuistungil (II kd, nt tl 28) korduvalt üle küsinud, kas menetlusosalised soovivad veel mingeid tõendeid esitada ning andnud selleks ka täiendava tähtaja enne lühimenetlusele üleminekut. Maakohus koostas 16.04.2020 ka määruse hagi menetlusse võtmise kohta, andes tähtajad nii kostjale kui ka kannatanule (II kd, tl. 39-43), kusjuures määruse põhistustest nähtub, et kohtu jaoks jäid juba toona vastuseta samad küsimused, millele kohus pööras hiljem tähelepanu kohtuotsuses.
  4. Apellatsioonis ei ole maakohtu põhjendustele konkreetseid vastuväiteid esitatud, kuid siiski peab kolleegium vajalikuks märkida apellatsioonis sisalduvate seisukohtade osas järgmist, vastavalt nende järjestusele apellatsioonis.
  5. Apellant väidab, et kannatanu on esitanud kahju tõendamiseks valeväiteid. Millistest konkreetsetest valedest on jutt, apellatsioonist ei selgu.
  6. Mis puudutab tsiviilkostja mainitud väidetavat vastuolu, et kannatanu oleks justkui andnud vastuolulisi selgitusi, väites algul, et kahjustatud automaatide asemel osteti uued, hiljem aga, et kasutatud automaadid, siis sellele illusoorsele vastuolule on andnud ammendava ja loogilise selgituse maakohus oma otsuse
  7. lehel, punkti 3.3.
  8. teises ja kolmandas lõigus. Sama punkti neljandas ja viiendas lõigus on käsitlenud maakohus ammendavalt tsiviilkostja väiteid automaatide amortiseerumise kohta.
  9. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kannatanu on kahju suurust tõendanud esitatud arvete, koostöölepingu ja 06/2020 pakkumisega. Apellant on nii maakohtus kui ka apellatsioonis kahju suurusele vastu vaielnud leides, et rohkem kui 8 aastat vanad ilmselgete kasutamis- ja kulumisjälgedega taaraautomaadid ei saa olla väärt vastavalt 22 000 ja 27 000 eurot, samas kui uus automaat maksaks 31 000 eurot. Samas ei ole tsiviilkostja esitanud ühtegi tõendit (nt hinnapakkumine, arve vms), mis tema paljasõnalist väidet taaraautomaatide väärtuse osas tõendaks. See, et kasutatuna soetatud taaraautomaadid olid kasutamis- ja kulumisjälgedega, ei anna tõsikindlat teadmist nende väärtusest.
  10. Paljasõnaline on ka apellandi väide, et kuivõrd taaraautomaatide töökorras olekuga oli korduvalt probleeme, oleks kannatanu oma majandustegevuses pidanud automaatide väljavahetamise niikuinii mõne aja pärast ette võtma (sama teema ka apellandi esindaja täiendavate seisukohtade p-d 2.12-2.13). Isegi kui taaraautomaatidega oli probleeme, ei saa 7

(11)1-20-1651 automaatselt järeldada, et need tulnuks niikuinii välja vahetada. Puuduvad tõsikindlad tõendid, mis välistaksid võimaluse, et võimalike rikete kõrvaldamiseks piisanuks vaid parandustöödest.
  1. Seejuures ei ole veenvaid andmeid, et taaraautomaadid polnud töökorras. Mis puudutab tsiviilkostja osutusi kohtuotsuse p-le 1.4.2., kus kohus pidas usutavaks U. Mändla ütlusi tõrkuvate taaraautomaatide kohta, siis tuleb panna tähele, et kohus käsitles neid ütlusi usutavana, tõendamaks U. Mändla frustratsiooni kui üht tule süütamise põhjust. See, et U. Mändla ei saanud taaraautomaadiga hakkama, ei saa kahtlusevabalt tõendada, et automaadid olid ka päriselt rikkis. Pole vaidlust, et U. Mändla oli vaimse alaarenguga. 19.02.2019 töövõime hindamise eksperthinnangust (I kd, tl 103-114) nähtub, et U. Mändla vaimse võimekuse piirangud väljenduvad raskendatud lugemisoskuses ja halvas kirjaoskuses, igapäevatoimingute tegemine on piiratud ning ta vajab pidevat suunamist ja juhendamist; vastus küsimusele „kas suudate õppida selgeks keerulisema tegevuse, näiteks pesumasina kasutamise või endale sooja toidu valmistamise?“ oli tema puhul „suurte raskustega, peaaegu võimatu.“ Eelnevat arvestades ei kinnita U. Mändla ütlused usaldusväärselt seda, et taaraautomaadid olid rikkis või vähemalt nii rikkis, et need tulnuks välja vahetada. On vähemalt sama usutav, et raskused automaatidega toimetulekul võisid tuleneda tema enda intellektuaalsest piiratusest, millele lisandus niigi nappe vaimseid võimeid konkreetses olukorras veelgi pärssiv alkoholijoove.
  2. Mis puudutab apellatsiooni väidet kannatanu alusetust rikastumisest, siis selle on maakohus lükanud ümber otsuse
  3. lehel, punkti 3.3.
  4. esimeses ja neljandas lõigus.
  5. Kahjunõude vähendamist just otsuses märgitud viisil

§ 139

alusel on maakohus põhjendanud üksikasjalikult ja põhjalikult kohtuotsuse p-s 3.3.

  1. (lk 16-19). Apellatsioonis pole esitatud mingeid konkreetseid vastuväiteid maakohtu üksikasjalikele põhjendustele, mis puudutasid taarapunkti lukustamata ust. Kohtu mõttekäik on eluliselt usutav, jälgitav ja kõigiti arusaadav (sh osas, mille kohaselt pole põhjust arvata, et lukustatuse korral oleks U. Mändla jätnud teo toime panemata). Apellatsioonis pole võetud ka selget seisukohta, et juhul, kui kohus eksis kahjuhüvitise vähendamisel, siis milline oleks olnud õige vähendamise määr („oluliselt suurem määr“ ei võimalda mõista, mida apellant silmas peab). Apellandi vandeadvokaadist esindaja hilisem seisukoht, et hüvitismäära tulnuks vähendada nullini, lahkneb juba selgelt apellatsiooni argumentatsioonist ja väljub seega apellatsiooni piirest.
  2. Maakohtu otsus on põhjalikult motiveeritud ja ilmsete vigadeta ka osas, mis puudutab eestkostja vastutuse eeldusi

§ 1053lg 5 järgi.

Maakohus on üksikasjalikult (otsuse lk 1939) analüüsinud tsiviilkostja argumente ning näidanud ära, milles seisnes eestkostja passiivsus ja mõistliku huvi puudumine, mis oli lõpptulemusena põhjuslikus seoses Urmas Mändla poolt tekitatud teo ja kannatanule tekitatud kahjuga. Ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi, mistõttu leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis on valdavalt korratud üle samu argumente, mida tsiviilkostja esitas juba maakohtu menetluses ja mida maakohus on otsuses käsitlenud.

  1. Hoolimata kõigist apellandi korratud väidetest, mis olid teada ka maakohtule, jääb endiselt vastuseta, millisel konkreetsel ja vähegi mõistlikul moel üritas eestkostja kaitsta U. Mändla isiklikke ja varalisi huve ning teha endast sõltuv, et mitte lasta olukorral eskaleeruda kriminaalse süütamiseni, mille järelmina on Urmas Mändla nüüd vanglas ja kannatanule on tekkinud varaline kahju. Täpsemalt saab nõustuda maakohtuga, et apellant pole esitanud jälgitavaid ja sisulisi selgitusi kinnitamaks, et eestkostja näitas üles reaalset aktiivsust ajavahemikul 2019.a septembri esimestest päevadest, mil nad said teada kahest süütamisest, kuni süüdistuseni viinud 29.10.2019 süütamiseni; iseäranis aga vahemikul 30.09.2019 (kui politsei andis teada, et on andmed kuue U. Mändla poolt arvatavalt tehtud süütamise kohta maist-septembrini 2019) kuni 29.10.
  2. 8

(11)1-20-1651
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vahepealne 1-1,5 kuud on pikk aeg. Nii pika aja täitmine tegevusetusega on arusaamatu, kui juba eestkoste seadmisel oli teada, et isiku alkoholism, intellektuaalne puue ja ärrituvus on ka varem kulmineerunud tulekahjueelse olukorra tekitamisega (I kd, tl 80-81).
  2. Kui eestkostja oleks tundnud piisavalt huvi U. Mändla süütamiste suhtes alustatud väärteoasjade vastu, oleks ta saanud tutvuda näiteks tema 04.09.2019 ütlustega (I kd, tl 165166) kus U. Mändla kirjeldas kolme erinevat süütamist, selgitades neid igavuse ja sellega, et oli tarvitanud alkoholi. Arvestades seda süütamiste jada, tema ammu (vähemalt juba 2015) diagnoositud alkoholismi ja varasemat tulekahjuohu tekitamist oleks selles olukorras pidanud edasiste tulekahjude tekitamise oht olema ettenähtav. Tuleb nõustuda maakohtuga, et tsiviilkostja pole selgitanud, kuidas ta seda ohtu ära üritas hoida. Asjaolu, et politsei ei toonud kuivade faktide kõrval eestkostjale eraldi esile U. Mändla ohtlikkust, ei tähenda, et see oleks vabastanud eestkostja tema enda kohustustest U. Mändla huvide eest seismisel ja tema tekitatava kahju ärahoidmisel.
  3. Tsiviilkostja paistab õigustavat oma passiivsust sellega, et väidetavalt ei ilmunud Urmas Mändla temale korraldatud tööle tööandja juurde ning teenus lõpetati. Sotsiaalkindlustusameti 16.09.2019 otsusest (I kd, tl 226) nähtuvalt otsustati lõpetada U. Mändla kaitstud töö teenusele suunamine I etapis 01.09.2019-31.12.
  4. Otsuse sisuline põhjendus oli selle dokumendi kohaselt: „isik ei jõudnud nõutud ajal teenusele.“ Asjas pole esitatud tõendeid, mis asjaoludel ei ilmunud U. Mändla tööd tegema; üldsõnaline „nõutud ajal ilmumata jätmine“ ilma selgituseta ei kinnita tsiviilkostja aktiivsust. Tuleb toonitada, et 19.02.2019 töövõime hindamise eksperthinnangust nähtub, et U. Mändlal oli raskendatud lugemisoskus, tema võimekus minna tuttavatesse kohtadesse oli muutlik ja ta unustab asju, mis viitab sellele, et ta võis ilmumisaja lihtsalt unustada. Kohtule esitatud materjal ei võimalda seega järeldada, mis põhjusel U. Mändla ei ilmunud või et eestkostja oleks üritanud seda välja selgitada. Oluline on, et teenuse lõpetamine otsustati ning U. Mändla kaotati ka selles mõttes eestkostja tähelepanu fookusest ajal, kui eestkostjale oli süütamiste kahtlus juba teada.
  5. Jääb arusaamatuks, mil moel toestab apellandi argumente väide, et
  6. aasta augustikuise võrgustikukohtumise ajal ei olnud eestkostjale teada, et Urmas Mändla võib olla toime pannud süütamisi. Oluline on see, et juba 2019.a septembri algupäevil oli see eestkostjale teada ja siis midagi aktiivset ette ei võetud. Sama küsitav vastuväide kohtuotsusele on argument, et pärast eestkoste seadmise avalduses kirjeldatud juhtumit ei olnud Urmas Mändla puhul kuni
  7. aastani süütamisega probleeme. See on ju teisejärguline - oluline on, et alates 2019.a maist olid U. Mändla puhul korduvad süütamisega seotud probleemid ja need said eestkostjale teatavaks kuu-poolteist enne 29.10.2019 süütamist, aga sellest hoolimata midagi ette ei võetud.
  8. Apellandi väide, et selleks oli vaja rohkem infot, et hinnata, milliseid edasisi samme astuda, sh kas võiks vajalik ja põhjendatud olla TsMS § 533 alusel isiku paigutamine kinnisesse asutusse, on paljasõnaline ja üldine. Ei selgu, kas tegelikult üldse kaaluti seda toimimiskäiku, millist infot oli vaja koguda, miks siis seda vajalikku infot ei kogutud ja millistele tegelikele argumentidele (sh U. Mändla huvide kaalumisel) tugines toonane otsus mitte TsMS § 533 protseduuri algatada. Maakohus on seda küsimust käsitlenud ammendavalt otsuse lk-del 28-
  10. Apellant heidab maakohtule ette väidet, et eestkostjal oli U. Mändla suvisest olukorrast umbisikuline ja umbmäärane info, ning üritab selle ümber lükata järgmiselt: „Urmas Mändlat oli kohanud temale teenuste osutamisega tegelenud sotsiaaltöötaja, kes on temaga vestelnud ja kutsunud teda teenusele tagasi, samuti oli teda näinud tugiisik.“ Paraku ei selgu apellatsioonist, millele tuginedes apellant sellised uued faktiväited esitab. Maakohus tugineb oma järeldusi väljendades tsiviilkostja poolt esitatud dokumentidele, milles sisalduv teave on ses osas täpselt nii umbisikuline ja umbmäärane, nagu maakohus on vahendanud. Ringkonnakohus ei saa neid 9
(11)1-20-1651 uusi faktiväiteid arvestada KrMS § 321 lg 6 tõttu. Seejuures toimub lühimenetluses asja arutamine vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal (KrMS § 233), aga apellant väljub siin toimikumaterjalidest.
  1. Sarnaselt probleemne on tsiviilkostja vastuväide seoses väidetava passiivsusega Urmas Mändla alkoholisõltuvuse ravi küsimuses: “Vaadeldaval juhul käis Urmas Mändla
  2. aasta jaanuaris psühhiaatri esmasel vastuvõtul. Psühhiaater järgnevat visiiti ei määranud, samuti ei määranud ta Urmas Mändlale mingeid ravimeid ega andnud eestkostjale muid tegevusjuhiseid.“ Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millele need tsiviilkostja väited tuginevad. Kriminaaltoimikus puuduvad 2019.a vastuvõtu sisu osas mistahes andmed, kuigi kohtuistungi protokollist nähtuvalt üritas kohus saada U. Mändla arstivisiidi sisu kohta selgust isegi tsiviilkostjat küsitledes, aga tsiviilkostja ei teadnud selle kohta midagi (II kd, tl 130 jj, 09.11.2020 istungiprotokoll). On tähelepanuväärne, et maakohus andis juba oma 16.04.2020 määruses tsiviilkostjale selged juhised selgitada välja U. Mändla raviteenused ja kas oli tuvastatud, et ta ei vaja neid. See, et tsiviilkostja teeb maakohtu osundatud asjaolud selgeks alles apellatsioonkaebuse ajaks, ei ole kooskõlas kohtumenetluse reeglitega. Seega on maakohus käsitlenud seda küsimust otsuse lk-del 24 ja 26 adekvaatselt.
  3. Kokkuvõttes on maakohus selgitanud ammendavalt, miks ta leiab

§ 1053

lg-st 5 juhindudes, et eestkostja ei ole tõendanud, et ta tegi kõik, mida temalt saab mõistlikult oodata, hoidmaks ära eestkostetava poolt kahju tekitamist. Maakohtu mõttekäigu ja järelduse õigsust pole kummutatud ka apellatsioonis. Erinevalt apellandi täiendavates seisukohtades väidetust, on maakohtu otsuses piisavalt selgelt väljendatud ka kohtu mõttekäik põhjusliku seose osas U. Mändla teo ja eestkostja ebamõistliku passiivsuse vahel (otsuse lk 27-37).

  1. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et apellatsioonis toodud väidete ja maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks tsiviilhagi puudutavas osas. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-11-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohtul argumente, millele tuginedes maakohtu otsust tühistada.
  2. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud
  3. Tsiviilkostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Triin Hiob on esitanud menetluskulude nõude õigusabikulude eest ja on lisanud selle kinnituseks NJORD Advokaadibüroo OÜ arved, mille kohaselt on menetluskulu nii apellatsioonmenetluses kui ka sellele eelnenud määruskaebemenetluses kokku 2 440.80 eurot. Kuluarvestuse kohta esitatud tabelis on võimalik eristada, et pärast Riigikohtu 28.04.2021 määrusega päädinud määruskaebemenetlust tekkinud kulud koosnevad 1020 eurost ja lisanduvast käibemaksust. Seega on eelnevalt tekkinud kulu 1014 eurot (ja lisandunud käibemaks) määruskaebemenetluse kulu. Riigikohus tegi määruskaebemenetluse kulude osas juba lahendi 28.04.2021 määrusega, jättes Pärnu Linnavalitsuse esindaja taotluse määruskaebemenetluse kulude hüvitamiseks rahuldamata. 10

(11)1-20-1651 Ringkonnakohtul pole alust ega pädevust revideerida Riigikohtu seisukohti ega kompenseerida Riigikohtu menetluses Riigikohtu poolt hüvitamata jäänud kulusid, mistõttu selles osas jääb tsiviilkostja esindaja taotlus läbi vaatamata. Mis puudutab apellatsioonimenetluses tsiviilkostjal tekkinud kulusid, siis kuna praegu teeb kohus KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud tulenevalt KrMS § 185 lg-st 2 apellandi ehk tsiviilkostja kanda.
  1. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Tasu hüvitamist on taotlenud kannatanu lepinguline esindaja Juri Kononov, kes esitas taotluse 720 euro hüvitamiseks, mida on kinnitatud OÜ Esgalia õigusbüroo arvega. Arvest nähtuvalt on kannatanu kulud apellatsiooniga seotud põhjendatud vajalike dokumentidega tutvumise ja nende analüüsiga apellatsioonile seisukoha koostamiseks (2,5 h tunnihinnaga 120 eurot, kokku 300 eurot) ning tsiviilhageja seisukoha apellatsioonile kriminaalasjas nr.1-20-1651 koostamise ja elektrooniliselt kohtusse esitamisega (3,5 h tunnihinnaga 120 eurot, kokku 420 eurot).
  2. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, RKKKm, 1-19-8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale (aga järelikult ka esindajale) kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Kaitsja või esindaja töö mahtu on võimalik hinnata mh selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad, aga samuti, millisest menetlusfaasist alates on kaitsja/esindaja kriminaalmenetluses osalenud ning kui suure osa apellatsioonist või selle vastusest moodustab uus ja asjakohane õiguslik argumentatsioon, aga oluline on ka käsitletava õigusliku küsimuse keerukus ja mahukus ning kas keskendutakse asjakohastele probleemidele (RKKKo nr 1-17-3371/311p 113).
  3. Ringkonnakohus tõdeb, et apellatsioon kordab üle juba varem kohtumenetluses kirjalikult esitatud väiteid, millele oli ka kannatanu juba varem vastanud, kusjuures kannatanu valitud esindaja oli jätkuvalt sama; apellatsioonivastuses ei ole märkimisväärselt uusi ja originaalseid tähelepanekuid, samas aga on teksti, mida ei saa pidada asjakohaseks – nt põhjendused selle kohta, miks kannatanu ise apellatsiooni ei esitanud, kuigi väidetavalt pole ka tema kohtuotsusega nõus, samuti tarbetult irooniline ja sisutühi argumentatsioon (nt „Kurb, kui antud „eksperdi“ ütluste järgi teeb apellant järeldusi taraautomaatide seisundi ja töötamise kohta“). Seejuures koosneb neljal lehel esitatud vastus suures ulatuses kohtuotsuse ja apellatsiooni tekstist pärinevatest lõikudest. Samuti ei saa seda apellatsioonimenetlust pidada eriliselt mahukaks ega keerukaks. Seetõttu loeb kolleegium esindajatasu mõistlikuks suuruseks ringkonnakohtu menetluses 360 eurot ehk õigusteenuse kolme tunni tasu. Kuna Pärnu Maakohtu otsus jäi muutmata, siis jäävad KrMS § 185 lg 2 alusel apellatsiooni esitamisega seotud menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, st kannatanu kantud menetluskulu tuleb mõista välja Pärnu Linnavalitsuselt. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.