← Eesti

1-20-6495/139

Obsah (7)§ 121§ 113§ 118§ 64§ 114§ 16§ 25

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 121

lg 2 p 3, § 274 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning Jarmo Pihtjõe süüdistuses

§ 113lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 27.

oktoobri

  1. a otsus Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa, kassatsioon Deivis Kekiševi kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk ja Jarmo Pihtjõe kaitsja vandeadvokaat Sirje Must
  2. veebruar 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse, tunnistas Deivis Kekiševi ja Jarmo Pihtjõe süüdi ning karistas neid

§ 118

lg 1 p 2 järgi ja mõistis Deivis Kekiševile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse.

  1. Saata kriminaalasi eelmises punktis märgitud Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. osas uueks arutamiseks Tartu
  2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  3. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
  4. Tartu Maakohtu
  5. juuni
  6. a otsusega tunnistati Deivis Kekišev süüdi karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p 3, § 274 lg 2 p-de 3 ja 4 ning

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi.

Viimati märgitud kuriteo, s.o mõrva katse eest karistati teda 10-aastase vangistusega ning talle mõisteti

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 11 aastat vangistust.

§ 121

lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p-de 3 ning 4 järgi kvalifitseeritud tegude suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu (vt käesoleva otsuse punkt 11). 1-20-6495 2. Sama otsusega tunnistati Jarmo Pihtjõe süüdi

§ 113lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi ning teda karistati 9-aastase vangistusega.

3. D. Kekišev tunnistati

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning J.

Pihtjõe

§ 113– § 25 lg-te 1 ja 2 järgi süüdi alljärgnevas kuriteos.

  2. novembril 2019 läks Tartu Vangla kinnipeetavast kannatanu varem toimunud olmetüli tõttu kaaskinnipeetav D. Kekiševi kambrisse. Seal tekkis tal D. Kekiševiga sõnavahetus, mille käigus nõudis kannatanu enda mõnitamise lõpetamist ja võttis seejuures süüdistataval jakist kahe näpuga kinni. Vahetult kannatanu järel sisenes kambrisse kinnipeetav J. Pihtjõe, kes haaras kannatanul selja tagant kaela ümbert kinni, surus talle põlvega vastu selga ja lõi tugevasti kuklasse. Kannatanu kaotas teadvuse ning edasi peksid süüdistatavad teda ühiselt ja kooskõlastatult erinevatesse kehapiirkondadesse, sh pähe. Vahepeal tuli kannatanu teadvusele ja püüdis kambrist väljuda, kuid ta tõmmati tagasi. Ligikaudu viis minutit hiljem saabusid sündmuskohale valvurid, kes kambris juhtunut märkasid, kuid kellel siseneda ei õnnestunud. Alles seejärel tõukasid süüdistatavad kannatanu kambrist välja ning viimane jäi selili lamama. Tema järel väljusid kambrist J. Pihtjõe, kes lõi kannatanut veel üks kord parema jalaga vastu pead, ning D. Kekišev, kes lõi kannatanut jalaga kehasse. Valvurid juhtisid nad kannatanust eemale. Peksmisega tekitasid süüdistatavad kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi, millest paranemine kestab vähemalt neli kuud. Süüdistatavatel oli tahtlus kannatanu tappa, kuid kuritegu jäi lõpule viimata vanglaametnike sekkumise tõttu.
  3. Maakohus tuvastas, et süüdistuses märgitud ajal avastasid valvurid D. Kekiševi kambrist peksmise tunnustega kannatanu, kellel oli hulk kehavigastusi, millest valdav osa asus pea piirkonnas. Ekspertiisiakti kohaselt tuvastati kannatanul mh parema oimuluu vähese nihkega kinnine murd, parema sarnaluu killustunud nihkega kinnine murd, ülalõualuu mõlemapoolsed kinnised murrud, hulk marrastusi ja verevalumeid (sh paremal silmavalgel, alahuule limaskestal ning keelel, kukla piirkonnas, otsmikul jne), pehmete kudede turse näo paremal poolel ja rindkere põrutus. Need kehavigastused pole eluohtlikud ning põhjustavad koosmõjus vähemalt neli kuud kestva tervisekahjustuse. Kirjeldatud kehavigastused said kannatanule tekitada üksnes J. Pihtjõe ning D. Kekišev, kes tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult.
  4. Välise teopildi põhjal saab järeldada, et D. Kekiševi ja J. Pihtjõe tahtlus ulatus kehalisest väärkohtlemisest ning raske tervisekahjustuse tekitamisest kaugemale. Intensiivne ja jõuline rünne oli ühepoolne, sest kannatanu oli teadvusetu ega osutanud vastupanu. Teda peksti käte ja jalgadega üle keha, aga valdavalt vastu pead. Peksmine vältas enam kui neli minutit. Kui kannatanu püüdis lahkuda, tõmmati ta kambrisse tagasi ja jätkati peksmist. Peksmine jätkus isegi pärast seda, kui kambri ukse taha ilmusid valvurid. Samuti lõi kumbki süüdistatav koridoris veel vähemalt ühe korra kannatanut jõuliselt jalaga. J. Pihtjõe oli ka pärast sündmust agressiivne ning soovis ründamist jätkata. Süüdistatavad tajusid kannatanu rasket seisundit juba peksmise ajal, kuid lõid teda ikkagi edasi. Pekstes kannatanut pikka aega rusikate ja jalgadega elutähtsasse piirkonda, pidid nad möönma kannatanu surma saabumist. Seega tegutsesid süüdistatavad kaudse tahtlusega. Kuritegu jäi katse staadiumisse üksnes valvurite saabumise tõttu. D. Kekiševi tegu tuleb kvalifitseerida

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, sest teda on Tartu Maakohtu 25.

oktoobri

  1. a otsusega karistatud tapmise katse eest. Apellatsioonid
  2. Tartu Maakohtu otsuse vaidlustasid J. Pihtjõe kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja D. Kekiševi kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk. J. Pihtjõe kaitsja taotles kaitsealuse süüditunnistamist

§ 121

lg 1 või alternatiivselt

§ 118lg 1 p 2 järgi, samuti kergema karistuse mõistmist. 2

(7)1-20-6495 D. Kekiševi kaitsja taotles mõrvana kvalifitseeritud teo ümberkvalifitseerimist

§ 118lg 1 p 2 järgi ning kergema liitkaristuse mõistmist.

Ringkonnakohtu otsus

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus D. Kekiševi süüditunnistamises ja karistamises

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ning 2 järgi, D.

Kekiševile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises ja J.

Pihtjõe süüditunnistamises ning karistamises

§ 113lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi.

Mõlemad süüdistatavad tunnistati süüdi

§ 118lg 1 p 2 järgi.

D. Kekiševi karistati selle kuriteo eest 8 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega ning talle mõisteti

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 9 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus.

J. Pihtjõed karistati 8 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus märkis järgmist. 9. Vaidlust pole selle üle, et kannatanul tuvastati ekspertiisiaktis loetletud vigastused, millest paranemine kestab vähemalt neli kuud, ning et need vigastused tekitati kannatanule süüdistuses kirjeldatud konflikti käigus. D. Kekišev ja J. Pihtjõe peksid kannatanut ühise teootsustuse alusel ning kumbki isik andis tervisekahjustuste tekkimisse olulise panuse. Pole usutav, et kõik vigastused tekitas D. Kekišev üksinda ning J. Pihtjõe püüdis pelgalt kannatanu tegevust takistada. Maakohus põhjendas veenvalt süüdistatavate ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist. Erinevalt maakohtu otsusest tuleb aga D. Kekiševi ja J. Pihtjõe käitumine kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 2 järgi.

10. Tagajärjedeliktide puhul iseloomustab kuriteokatset see, et isiku soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikult ei saabu. Seetõttu alustatakse katse korral koosseisupärasuse teo tuvastamist subjektiivsetest tunnustest. Niisugusel juhul saab isiku tahtlust hinnata välise teopildi, s.t teo objektiivse ohtlikkuse alusel. Kuigi peksmine ohustas kannatanu tervist, ei olnud rünne nii äärmuslik, et kõneleda saaks tapmise tahtlusest. Eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud kehavigastused eluohtlikud. Seega ei peaks kasutatud vägivalla intensiivsuse tõttu käsitama peksmist elu ohustava teona

§ 113lg 1 mõttes.

Välise teopildi põhjal võib vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus inimesele tekitatakse niisugune tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua surma. Kannatanule tekitatud vigastused tema elu ei ohustanud. Ühtlasi järeldub eelnevast, et vigastused nägid välja raskemad, kui need tegelikult olid. Süüdistatavad said aru, et tekitavad kannatanule suurt valu, kuid vägivalla kasutamist lõpetades ei olnud neil alust arvata, et nende tegevus on surma saabumiseks piisav. Tapmistahtluse vastu räägib ka ajavahemik, mille vältel konflikt toimus. Süüdistatavatel oli ligikaudu nelja minuti jooksul võimalik kannatanu tappa, ometi põhjustasid nad üksnes tema elule mitteohtlikke vigastusi. Ka J. Pihtjõe kasutatud väljend „Vähe said, oleks pidanud maha lööma!“ viitab pelgalt soovile kannatanut karistada. Süüdistatavad möönsid, et tekitatud kehavigastused võivad olla rasked ning kiitsid kaudse tahtluse vormis saabunud tagajärje heaks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 11. Tartu Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid D. Kekiševi ja J. Pihtjõe kaitsjad ning prokuratuur. Riigikohus jättis kaitsjate kassatsioonid menetlusse võtmata, võttes prokuratuuri kassatsiooni menetlusse. 3

(7)1-20-6495 Kassatsioon
  1. Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist, märkides järgmist.
  2. Süüdistatavad pidid kannatanut pikka aega rusikate ja jalgadega elutähtsasse piirkonda pekstes möönma kannatanu surma saabumist. Neil oli tapmise suhtes kaudne tahtlus, kuid kuritegu jäi lõpule viimata valvurite sekkumise tõttu. Ringkonnakohus tugines tahtluse tuvastamisel üksnes vigastuste raskusele. Kaitsevõimetul kannatanul tuvastati oimuluu murd. Seega saanuks iga järgnev samasse piirkonda tabada võinud löök kahjustust oluliselt suurendada ja surmavalt mõjuda. Järelikult võis juba tekitatud tervisekahjustus kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega kaasa tuua kannatanu surma. Maakohtu järeldusi ei kummuta ka ringkonnakohtu arvamus, et peksmisele kulunud aega arvestades oli süüdistatavatel võimalik soovi korral kannatanu tappa. Kassatsioonivastused
  3. J. Pihtjõe kaitsja nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille järgi puudus süüdistatavatel kannatanu tapmise tahtlus. Kannatanu elu ei olnud vahetult pärast peksmist ohus. Tapmistahtluse puudumisele viitab ka sündmuskoha olustik.
  4. D. Kekiševi kaitsja leiab, et ringkonnakohus tunnistas tema kaitsealuse põhjendatult süüdi

§ 118lg 1 p 2 järgi.

Süüdistataval ei olnud kannatanu tapmiseks kaudset tahtlust. Ekspertiisiakti kohaselt puudusid kannatanul eluohtlikud tervisekahjustused. Kui valvur kambrisse vaatas, oli süüdistatav kannatanu löömise lõpetanud. Seega lõppes peksmine enne valvurite sekkumist. Koridoris tehtud lööke ei saa pidada aktiivse ründe jätkamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid, et süüdistatavad peksid teadvusetut kannatanut enam kui nelja minuti vältel erinevatesse kehapiirkondadesse, eeskätt aga näkku ning pähe, tekitades talle sel moel mitmeid luumurde, verevalumeid, marrastusi, näo turse ning rindkere põrutuse. Vaidlus puudub selle üle, et ehkki kannatanu vigastused olid sellised, millest paranemine kestab üle nelja kuu, polnud need eluohtlikud. Kohtute üksmeelse ja veenvalt põhistatud järelduse kohaselt tegutsesid D. Kekišev ja J. Pihtjõe kaastäideviijatena, s.t nad peksid kannatanut ühiselt ning kooskõlastatult, ja nende tegevuse lõpetas vanglaametnike sekkumine.
  2. Vastus küsimusele, kas süüdistatavate selline tegu kvalifitseerida a) tapmise (J. Pihtjõe) või korduva tapmise ehk mõrva (D. Kekišev) katsena või b) raske tervisekahjustuse tekitamisena, oleneb sellest, millist tagajärge süüdistatavate tahtlus kannatanu peksmise ajal hõlmas. Otsustava tähendusega on see, kas süüdistatavad tegutsesid kannatanu surma kui võimaliku tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega (

§ 16lg 4).

  1. Selles küsimuses läks maakohtu ja ringkonnakohtu arvamus lahku. Esimese astme kohus järeldas, et D. Kekiševi ja J. Pihtjõe tahtlus ulatus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamisest kaugemale ning kõneleda saab kaudse tahtlusega tapmise katsest. Apellatsioonikohus leidis seevastu, et kuriteo asjaolud, eeskätt aga peksmisega tekitatud tervisekahjustuse laad ja teo toimepanemise aluseks olev ajavahemik, tapmistahtlust jaatada ei luba.
  2. Kaudsest tahtlusest (

§ 16lg 4) saab kohtupraktika kohaselt kõneleda siis, kui toimepanija kindlalt ei tea, et tema tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid peab seda tagajärge 4

(7)1-20-6495 võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element). Tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa siiski käsitleda üksteisest isoleeritult, vaid need on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks. Kui toimepanija aga ei mööna tagajärje (nt kannatanu surma) saabumist, vaid loodab seda vältida, on tegemist kergemeelsusega. Niisugune lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema toimepanija poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses toimepanija poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel peamiselt just intellektuaalse tunnuse abil, mis tähendab, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, s.o teo objektiivsest avaldumisest. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p-d 16–17 ja
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-40-13, p 10.)
  5. Kohtupraktikas on teo välisele ohtlikkusele toetudes jaatatud tapmistahtluse olemasolu eeskätt siis, kui isikule tekitatakse tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17). Selliseks on peetud käitumist, mille puhul väljendus süüdlase tegevus mitmes isiku elu ohustada võivas teos: nt korduvad löögid pähe, intensiivne ja ulatuslik peksmine või mitmed noalöögid rindkere piirkonda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p 9;
  10. oktoobri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-68-12, p 11 ning
  12. aprilli
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p-d 9–11). Samas võib niisugune tegu olla ka ühekordne, kujutades endast aga just intensiivsuse tõttu siiski teise isiku elule ohtlikku käitumist, nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. juuni
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-46-11, p 10 ja osutatud otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 7). Teo objektiivsele avaldumisele toetuva tahtluse hindamisel võivad abipakkuvateks asjaoludeks olla tervisekahjustuste hulk, laad ja paiknemine, aga samuti see, kas kasutati mõnda ründevahendit. Oluliseks võivad osutuda ka süüteo koht, isiku teoeelne ja -järgne käitumine ning kannatanu teojärgne seisund ja käitumine. (Vt osutatud otsused asjades nr 3-1-1-102-16, p 18, nr 3-1-1-46-15, p 9 ja nr 3-1-1-40-13, p 12 ning
  16. oktoobri
  17. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8.)
  18. Menetletavas asjas märkis maakohus süüdistatavate tahtlust tuvastades, et kannatanut peksti käte ja jalgadega üle kogu keha, valdavalt aga vastu nägu ja pead. Jõuline peksmine kestis üle nelja minuti. Seejuures tekitati teadvuse kaotanud kannatanule mh parema oimuluu vähese nihkega kinnine murd, parema sarnaluu killustunud nihkega kinnine murd, ülalõualuu mõlemapoolsed kinnised murrud, hulk marrastusi ning verevalumeid, sh minimaalne koldeline äge kõvakelmealune verevalum oimu piirkonnas, näo turse ja rindkere põrutus.
  19. Maakohus sedastas, et süüdistatavad tajusid kannatanu rasket seisundit ilmselgelt juba peksmise ajal, sest lisaks kannatanu väljanägemisele oli kambris ulatuslik veremäärdumine. Sellele vaatamata jätkasid J. Pihtjõe ja D. Kekišev kannatanu peksmist. Kui kannatanu tegi vahepeal katse kambrist väljuda, tõmmati ta kambrisse tagasi ja jätkati peksmist. Kui J. Pihtjõe ja D. Kekišev said aru, et osakonnas on vanglaametnikud ning olukorraga tegeletakse, visati kannatanu kambrist välja. Veel koridoriski lõi aga kumbki süüdistatavatest kannatanut vähemalt korra jõuliselt jalaga.
  20. Maakohus analüüsis süüdistatavate tahtluse tuvastamiseks mh sündmuskohal viibinud ja tunnistajatena üle kuulatud vanglaametnike ütlusi, mis kirjeldasid kannatanu esialgset seisundit ühemõtteliselt raskena. Nii nähtub tunnistajate M. A., M. S-i, I. V-i, H. P., M. S-i ja veel mitme 5
(7)1-20-6495 vanglaametniku ütlustest, et kannatanu oli teadvusel, adekvaatne ning sai rääkida, kuid tema terviseseisund näis väga halb: isiku nägu ja muud kehaosad olid verised, tema särk oli katki rebitud, pea ja nägu olid paistes ning kaetud ulatuslike hematoomidega. Iseseisvalt ta seista ei suutnud. M. S. hindas pärast kannatanu läbivaatust viimase terviseseisundit sedavõrd tõsiseks, et pidas vajalikuks lisauuringute tegemist ning kiirabi kutsumist, kontrollimaks, millised on luumurrud, kas on sisemisi verejookse ning kas on tekkinud ajutrauma. Maakohtu otsuses käsitletud tunnistaja H. S-i ütluste kohaselt nägi ta kannatanut poolteist päeva pärast kuriteosündmust ja ta pole vanglas töötatud aja jooksul kunagi nii julma füüsilise vägivalla tagajärgi näinud. Lisaks osutas maakohus sündmuskoha olustikule: verd leiti kambri põrandalt, ukselt ning seintelt. 24. Eitades erinevalt maakohtust süüdistatavate tapmistahtlust, tugines ringkonnakohus kokkuvõtlikult järgmistele argumentidele:
  1. a)eksperdi arvamuse ja haigusloo kohaselt ei olnud kannatanu kehavigastused eluohtlikud ning seetõttu ei saa välise teopildi põhjal rääkida elu ohustavast teost;
  2. b)kannatanu vigastused nägid visuaalselt välja raskemad, kui nad seda tegelikult olid;
  3. c)kui süüdistatavatel oleks olnud soov kannatanu tappa, saanuks nad seda teha, sest kannatanu oli D. Kekiševi kambris ligikaudu neli minutit;
  4. d)J. Pihtjõe poolt pärast vangivalvurite sekkumist lausutu „Vähe said, oleks pidanud maha lööma!“ viitab süüdistatavate soovile kannatanut karistada. 25. Kolleegiumi hinnangul ei ole eelmises punktis osutatud ringkonnakohtu argumendid asjakohased ega piisavad, kummutamaks maakohtu põhjendusi selle kohta, et süüdistatavate tahtlus hõlmas vähemalt kaudse tahtluse tasandil ka kannatanu surma põhjustamist. 26. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal võrreldes maakohtuga vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu lahendis sisalduvad tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2021. a otsus nr 1-20-1301/35, p 14.) Menetletavas asjas ei ole ringkonnakohus osutatud nõudeid järginud, rikkudes seega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3051 lg 1) ulatuses, mida tuleb käsitada KrMS § 339 lg 2 mõttes olulisena. Kolleegium põhjendab seda seisukohta järgmiselt. 27. Ehkki ringkonnakohus nentis õigesti, et tagajärjedeliktide puhul iseloomustab katsetegu üldjuhul see, et isiku soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikult ei saabu, keskendus kohtukolleegium subjektiivse koosseisu käsitlemisel üksnes tegelikult saabunud tagajärje raskusele. Seda argumentatsiooniviga väljendab ilmekalt ringkonnakohtu põhjendus, mille kohaselt nägid kannatanu vigastused visuaalselt välja raskemad, kui nad seda tegelikult olid. Kolleegium märgib, et süüdistatavate tahtluse seisukohalt on määrav just see, milline oli nende ettekujutus kannatanule tekitatavate vigastuste raskusest ja eluohtlikkusest, mitte niivõrd vigastuste tegelik raskus. Seega võib kannatanu vigastuste väljanägemine tegelikust raskemana rääkida pigem süüdistatavate tapmistahtluse kasuks kui kahjuks. 28. Erinevalt maakohtust ei ole ringkonnakohus pööranud tähelepanu kannatanu vigastuste paiknemisele ega nende tekitamise viisile. Ühelt poolt ei seadnud kohtukolleegium kahtluse alla maakohtu järeldust, et süüdistatavad peksid kannatanut nelja minuti vältel jõuliselt käte ja jalgadega üle kogu keha, valdavalt aga vastu pead. Teisalt ei ole kohtukolleegium selgitanud, millised konkreetsed asjaolud andsid süüdistatavatele mõistliku aluse tõsimeelselt loota, et nad ei põhjusta kannatanut sel kombel pekstes tema surma (vt ka eespool punkt 19). Ühtlasi pole 6
(7)1-20-6495 ringkonnakohus käsitlenud ega kummutanud maakohtu järeldust, et kannatanu tapmine jäi lõpule viimata põhjusel, et sündmuskohale saabusid vanglaametnikud. 29. Ringkonnakohus nentis veel, et süüdistatavad olnuksid ilmselgelt suutelised kannatanu nelja minuti jooksul surnuks peksma, kui nad oleksid seda soovinud. Kuigi osutatud argument viitab kavatsetuse (

§ 16

lg 2) puudumisele, ei välista see aga, et süüdistatavad pidasid kannatanut pekstes vähemalt võimalikuks ja möönsid (

§ 16lg 4), et nende tegevus toob kaasa kannatanu surma.

  1. Ka ringkonnakohtu poolt esile tõstetud J. Pihtjõe lausung „Vähe said, oleks pidanud maha lööma!“ ei välista kaudset tahtlust tapmise suhtes. Tuleb silmas pidada, et J. Pihtjõe ütles nii alles pärast seda, kui valvurite sekkumine oli kannatanu peksmisele lõpu teinud. Seega ei pruugi öeldu peegeldada süüdistatavate tapmistahtluse puudumist teo toimepanemise ajal. J. Pihtjõe eelnenud käitumise ning jätkuva agressiivsuse kontekstis võib see iseloomustada hoopis toimepanija ükskõikset suhtumist teosse kui ka sellega põhjustatud tagajärge.
  2. Kokkuvõtlikult on eespool kirjeldatud põhistamisvead viinud selleni, et ringkonnakohus pole kõiki maakohtu otsuses analüüsitud tõendeid ja neist tehtud järeldusi arvestavalt selgitanud, miks tuleb süüdistatavate tahtluse osas asuda sama tõendikogumi alusel maakohtust erinevale seisukohale. See ongi praeguses asjas käsitatav kohtuotsuse põhistamise kohustuse olulise rikkumisena.
  3. Kuigi prokuratuur taotleb KrMS § 361 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse jõustamist, ei saa seda taotlust rahuldada. Asjaolu, et ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel – täpsemalt tõendite hindamisel süüdistatavate tahtluse kohta tehtud järelduste põhistamisel – kriminaalmenetlusõigust, ei anna alust tõsikindlalt järeldada, et selle rikkumiseta oleks tuvastatud süüdistatavate tahtlust puudutavad tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Seetõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus tühistada selles osas, millega ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas ja tunnistas süüdistatavad süüdi ning karistas neid

§ 118lg 1 p 2 järgi. Kr

MS § 361 lg 1 p-st 6 ning lg-st 2, § 362 p-st 2 ja § 341 lg-st 3 juhindudes saadab kolleegium kriminaalasja rikkumisest mõjutatud osas uueks arutamiseks apellatsioonikohtu teisele kohtukoosseisule. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

  1. veebruaril 2022 J. Pihtjõe huvides esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse jätab kolleegium tähelepanuta, sest seda pole esitanud advokaadist kaitsja.
  2. Väljaspool kassatsiooni piire juhib kolleegium tähelepanu sellele, et prokuratuur ja maakohus on süüdistatavate tegu tapmis- ja mõrvakatsena kvalifitseerides viidanud

§ 25

lg 2 kõrval ekslikult sama paragrahvi esimesele lõikele, jättes samas osutamata neljandale lõikele. Riigikohus on selgitanud, et tunnistades isiku süüdi süüteokatses, on viide

§ 25lg-le 1 ülearune.

Kui aga süüteokatse pannakse toime kaastäideviimise vormis, tuleb lisaks

§ 25lg-le 2 viidata sama paragrahvi lõikele 4.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p
  3. Vt ka justiitsministri
  4. augusti
  5. a määruse nr 54 „Süütegude „Karistusseadustiku“ järgi kvalifitseerimise juhend“ § 1 lg 2 p 2.) (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.