) § 174 lg-le 1, § 176 lg-le 4, Riigikohtu praktikale ja õiguskirjanduse seisukohtadele leidis maakohus, et hageja poolt maakohtu menetluses kantud menetluskuludest on toimiku materjalide põhjal hüvitatav üksnes riigilõiv 325 eurot, õigusabikulud tuleb menetluskulude nimekirja õigeaegse esitamata jätmise tõttu jätta kindlaks määramata. Apellatsioonimenetluse kulusid pidas maakohtus
lg 1 järgi vajalikuks ja põhjendatuks 1717 euro ulatuses (riigilõiv 300 eurot, õigusabikulud 1417 eurot). Hageja esindaja tunnitasu määr 156 eurot (käibemaksuga) on põhjendatud. Määruskaebus ja menetluse edasine käik Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osas, milles kohus jättis maakohtu menetluse menetluskulud kindlaks määramata ja mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 1495 eurot. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1. Maakohus kohaldas
lg-t 1 vääralt ja jättis ebaõigesti hageja maakohtus kantud lepingulise esindaja kulud kindlaks määramata. Menetluskulu oli tervikuna võimalik kindlaks määrata tsiviilasja materjalide alusel. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. 6.1. Kostja vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 2 2-19-15896 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb
Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Määruskaebemenetluses on vaidluse all üksnes küsimus, kas maakohus jättis maakohtu menetlust puudutavas osas hageja lepingulise esindaja kulud õiguspäraselt kindlaks määramata, kuna hageja ei esitanud selleks määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja. Hageja möönab, et ta ei esitanud maakohtu menetluses menetluskulude nimekirja, kuid leiab, et see ei saa tingida lepingulise esindaja kulude vastaspoolelt välja mõistmata jätmist. Kolleegium hagejaga ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt. 9.1.
lg 4 kohaselt esitatakse menetluskulude nimekiri igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta. Seega järgmises kohtuastmes eelmise kohtuastmega seotud menetluskulude nimekirja enam esitada ei saa. Hageja on kaebuses esitanud küll viiteid õiguskirjandusele, kuid teinud seda valikuliselt. Maakohus on õigesti lähtunud
lg-st 1, kohtupraktikast ja õiguskirjanduses väljendatud seisukohast, et ilma vastava kulunimekirjata ei saa kindlaks määrata tasu lepingulise esindaja eest (vt
komm I, § 176, p 3.6.1.b; Riigikohtu 06.06.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 23, 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-107-16, p 13). 9.
lg-d 1 ja 8 nende koosmõjus tõlgendatavad selliselt, et kohtul oleks kulude suuruse kindlaksmääramisel kohustus hakata toimiku materjalidest lähtuvalt tuletama menetlusosalise võimalikke ja oletatavaid esindajakulusid (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2016 määrust tsiviilasjas nr 2-16-8071, p 7). Toimiku materjalide põhjal määrab kohus kindlaks üksnes selged ja üheselt tuvastatavad menetluskulud, nt riigilõivu ja ekspertiisitasu (ibid.; aga ka Riigikohtu 11.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22, 17.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 14).
lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule
lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.