Obsah (5)

§ 436§ 230§ 173§ 162§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 08.07.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-132673 Tsiviilasi K S hagi K

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

1. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et juulis 2017 pöördus kostja hageja poole sooviga sõiduki remondiks. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on viinud oma sõiduki remondiks hageja juurde ja sõiduk on tänaseni hageja valduses. Kostja kinnitab tööde tellimist 300 euro ulatuses. Kirjalikku lepingut kokkulepitud tööde kohta ei ole pooled sõlminud. Seega asub kohus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1, mille kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. 3
2. VÕS § 639 lg 1 järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Kui eelarve on siduv, siis tuleb eelarve suurenemine eraldi kokku leppida.
3. Riigikohus on lahendis 3-2-1-89-12 selgitanud, et taunitav on töövõtjate praktika, mille järgi ollakse valmis tegema lisatöid või muudatusi, kuid ei lepita hinna muutmises kokku ega teatata enne nende mõjust lepingu hinnale, pannes tellija hiljem ebaõiglasse olukorda, kus temalt nõutakse töövõtja ühepoolselt arvestatud tasu. Sellise praktika vältimiseks on VÕS § 639 lg-s 1 sätestatud, et eeldatakse eelarve siduvust töövõtjale, ning § 639 lg-s 2 on ette nähtud, et mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha, kuid sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama ning teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud. Kui tellija ütleb lepingu eelarve ületamise tõttu üles, ei pea ta VÕS § 639 lg 3 järgi maksma eelarvet ületavat tasu (VÕS § 639 kohaldamise kohta vt ka Riigikohtu
4. novembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p-d 12-16).
6. Kohus leiab, et käesolevaks hetkeks ei ole võimalik enam täpselt tuvastada, milles pooled sõiduki remontimisel täpselt kokku leppisid, kuna kirjalikku kokkulepet pooled ei sõlminud ja poolte ütlused kokkulepitu osas erinevad. Vaidlus puudub selles, et kostja tellis hagejalt remonttöid. Samuti tunnistab kostja, et nõustus 300 euro ulatuses remonttööde tegemisega. Seega tuleb lähtuda sõiduki parandamise eelarvest 300 eutot. Kohus ei tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud, et töö eelarve on mittesiduv. Seega tuleb antud juhul eeldada, et eelarve on siduv. Kui eelarve on siduv, siis tuli pooltel eelarve suurenemine eraldi kokku leppida. Hageja väitel läksid sõiduki remonditööd maksma kokku 770 eurot. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et ta teatas kostjale viivitamatult eelarve olulisest ületamisest ja et kostja on kinnitanud 300 eurost suuremas summas töövõtulepingu sõlmimist.
7. Sõiduki hoiu- ja valveteenuse osas kohus poolte kokkulepet ei tuvastanud. Kohus ei pea põhjendatuks kostja väheväärtusliku sõiduki hoiuks hageja poolt tehtud hoiu- ja valveteenuse kulusid. Seega on hageja nõue tõendatud 300 euro ulatuses ja tuleb ülejäänud osas jätta rahuldamata. Tasaarvestusest
8. Kostja tasaarvestas 22.12.2020 avaldusega hageja 300 euro nõude kostja kasutuseelise nõudega summas 400 eurot.
9. Kostja on välja toonud, et sõiduk on hageja kasutuses 2017.a augustist kuni novembrini 2017, mil on tõendatud, et hageja kasutas sõidukit isiklikuks otstarbeks. See teeb kokku 4 kuud. Autorentide kodulehtede põhjal saab öelda, et talvisel hooajal on kõige odavama auto kuu aja rent umbes 250 eurot. Kuna kostja sõidukil puudus kindlustus ning tegemist on vanema ja palju kasutatud sõidukiga, siis kuu rent peaks olema 100 eurot. Kasutades neli kuud kostja sõidukit, on hageja saanud auto kasutamisega kasutuseeliseid summas 400 eurot.
10. Hageja ei vaidlusta, et on sõitnud autoga, sh käinud 2 korda Tallinnast Tartus, lisaks mõned muud otsad.
11. Kohus leiab, et kostja tasaarvestusliku nõude puhul on tegemist VÕS §-de 115, 127 ja 128 järgse kahju hüvitamise nõudega, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega 4 või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
12. Riigikohtu lahendist 3-2-1-173-12 punktist 15 tulenevalt peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: 1) kohustuse rikkumine; 2) kostja vastutab rikkumise eest, st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; 3) hagejale on tekkinud või tekib kahju; 4) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; 5) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 6) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
13. Kostja on välja toonud, et hageja on kasutanud kostja sõidukit isiklikeks sõitudeks ilma vastava kokkuleppeta kostjaga. Hageja ei vaidlusta, et ta kasutas kostja sõidukit isiklikeks sõitudeks ja sõiduk on tänaseni hageja valduses. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks andnud loa hagejale sõidukit enda tarbeks tasuta kasutada. Seega seisneb hageja kohustuse rikkumine selles, et ta kasutas kostja sõidukit kostja nõusolekuta ja tasus kokku leppimata.
14. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
15. Kohtu hinnangul ei ole hageja rikkumine vabandatav. Hageja saanuks küsida kostja luba sõiduki kasutamiseks, sh leppida kokku hinnas. Kostja vastuväitel sai talle teatavaks, et hageja on sõiduautot kasutanud isiklikuks otstarbeks, 01.11.2017 Politsei- ja Piirivalveameti hoiatustrahviga, mille aluseks on kiiruse ületamine 01.11.2017 kell 01:28 Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa maantee 41.1 kilomeetril. Hageja väitis 09.07.2021 istungil, et kasutas sõidukit perioodil oktoober/november 2017, kuna sel perioodil enda sõidukit ei kindlustanud. Kohus leiab, et käesolevaks hetkeks ei ole võimalik enam täpselt tuvastada, millisel perioodil on hageja kostja sõidukit kasutanud, kuna sõiduk on olnud hageja käes u 4 aastat. Kohtu hinnangul ei näita hageja sõidukil kindlustuse puudumise aeg seda, mitu kuud hageja reaalselt kostja sõidukit kasutas. Vaidlus puudub selles, et kostja ise ligi 4 aasta jooksul sõidukit kasutada ei ole saanud, kuna hageja keeldus sõiduki tagastamisest. Kohus loeb mõistlikuks ja põhjendatuks hagejalt kostjale 4 kuu kasutuse eest kasutuseeliste väljamõistmist.
16. Kostja on kahju olemasolu tõendanud. Kostja on välja toonud, et talvisel hooajal on kõige odavama auto kuu aja rent umbes 250 eurot. Kuna kostja sõidukil puudus kindlustus ning tegemist on vanema ja palju kasutatud sõidukiga, siis kuu rent peaks olema 100 eurot. Kasutades neli kuud kostja sõidukit, on hageja saanud auto kasutamisega kasutuseeliseid summas 400 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki kuu rent võiks olla madalam.
17. Kohtu hinnangul on kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Kostja andis sõiduki hagejale remontimise eesmärgil, kuid hageja kasutas seda isiklikeks sõitudeks. Kostja nõusolek sõiduki kasutamiseks, sh kokkulepe tasu osas hagejal puudus. Hagejale pidi olema ettenähtav, et kasutades kostja sõidukit tasuta viimase nõusolekuta, võib kostjale tekkida sellest kahju. 5
18. Põhjuslik seos kostjale tekkinud kahju ja hageja kohustuse rikkumise vahel seisneb selles, et kasutades kostja nõusolekuta tasuta sõidukit vähemalt 4 kuud, on hageja saanud auto kasutamisega kasutuseeliseid.
19. Seega tuleb lugeda hageja 300 euro nõue tasaarvestuse tulemusel tasutuks kostja 400 euro kasutuseelise nõudega ja jätta hagi tasaarvestuse tulemusel rahuldamata. Menetluskuludest 23.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

24. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses

§ 174lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.

Kostjal puuduvad menetluskulud, mille suurust kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik