← Eesti

1-22-819/2

Obsah (4)§ 202§ 385§ 223§ 2031

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2022. a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-22-819 (21278001810) Kohtunik Marju Persidskaja Kriminaalasi E. H. kahtlustus

§ 202lg 1, § 202 lg 2 p-de 1, 3, § 202 lg 4 sätetest, kohus määras: 1.

Lõpetada kriminaalasjas nr 1-22-819 kriminaalmenetlus E. H. (isikukood XXX) suhtes kahtlustuses KarS § 121 lg 1 järgi vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. 2. Kohustada E. H. käesoleva määruse jõustumisest 6 (kuue) kuu jooksul, s.o hiljemalt 17.08.2022 hüvitama kannatanule M. M. varaline kahju summas 149.95 eurot ja mittevaraline kahju summas 100 eurot, so kokku 249.95 eurot kannatanu M. M. arveldusarvele nr XXX. Kannatanule kahju hüvitamisel märkida maksekorraldusse selgituseks „Kahju hüvitamine kriminaalasjas nr 1-22-819“. Maksekorraldus edastada kohtule. 3.

§ 202lg 2 p 3 alusel kohustada E.

H. tegema 60 (kuuskümmend) tundi üldkasulikku tööd 6 (kuue) kuu jooksul alates kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koostamisest 17.02.

  1. E. H. määratud üldkasuliku töö tundide tegemise üle teostab järelevalvet E. H. elukohajärgne kriminaalhooldusosakond.
  2. Kohustada E. H. tasuma kriminaalmenetluse kulu 123,60 (ükssada kakskümmend kolm eurot kuuskümmend senti) eurot määruse jõustumisest 6 (kuue) kuu jooksul, s.o hiljemalt 17.08.
  3. a. Riigituludesse makstav menetluskulu 123,60 (ükssada kakskümmend kolm eurot kuuskümmend senti) eurot tuleb tasuda Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE062200221059223099 Swedbank AS või EE221700017003510302 Luminor Bank või EE571010220229377229 SEB Pank AS, märkides viitenumbri 99922900000105 ning selgituse „menetluskulu kriminaalasjas nr 1-22-819”.
  4. Kui isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus

§ 202

lg 2 kohaselt lõpetatud, ei täida talle pandud kohustusi, uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse oma määrusega. 6. Kohtumäärus edastada E. H., kannatanule M. M. ning prokurör Evelin Merilainele. Edasikaebamise kord Määrus on vastavalt

§ 385p-le 10 lõplik ja määruskaebe korras edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD Kriminaalasjas nr 21278001810 alustati menetlust XXX KarS § 121 lg 1 järgi selles, et XXX kella 10.52 paiku XXX keldris kasutas XXX E. H. muusika valjult kuulamise pärast tekkinud sõnavahetuse käigus füüsilist vägivalda M. M. suhtes, millega põhjustas M. M. valu ja tervisekahjustuse ning rikkus jope. Kohtueelse menetluse käigus on selgunud, et XXX kella 10.52 paiku XXX keldris viibisid M. M. ja E. H.. Kuna eelnevatel öödel oli E. H. korterisse kostnud valju muusikat ja ta oli seetõttu kutsunud korduvalt ka politsei, siis rääkis E. H. M. M. politsei väljakutsest ja muusika valjult kuulamisest. M. M. ütles, et ta polnud koduski. Üleeile oli küll olnud, kui muusikat valjult kuulati ja ta vabandas selle pärast. Vestluse käigus E. H. ärritus ning küsis M. M. korduvalt, millal see lõppeb ja haaras M. M. kinni ning lõi M. M. korduvalt rusikaga peapiirkonda. M. M. üritas end kaitsta, kuid see oli raskendatud, kuna tal oli just XXX olnud. Rusikalöökidega põhjustas E. H. M. M. valu ja tervisekahjustuse – pea täpsustamata osa pindmise vigastuse ning randme ja käe muude osade kontusiooni (tuvastati XXX kella 13 paiku XXX erakorralise meditsiini osakonnas). Seejärel E. H. rahunes ja küsis korduvalt M. M., kas ta veel kuulab muusikat, millele M. M. vastas eitavalt, misjärel lubas E. H. edaspidi ise probleemi lahendada ning nad lahkusid keldrist. Pärast korterisse jõudmist teavitas M. M. juhtunust politseid. Väljakutset teenindanud politseinikud vestlesid nii M. M. kui E. H., kes selgitasid politseinikele konflikti tekkimise põhjust ja E. H. tunnistas M. M. löömist. Kriminaalmenetluse käigus on E. H. kuulatud kahtlustatavana üle KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja valu tekitav kehaline väärkohtlemine, mille eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. 2

(9)Kahtlustatavana ülekuulamisel XXX andis E. H. ütlusi, et elab XXX kolmandal korrusel ja tal on probleeme naabriga, kes kuulab oma korteris pidevalt kõva bassiga muusikat ning seda kella neljani hommikul. Nii on olnud juba pool aastat. Ta on rääkinud sellest korteris elava naisterahvaga, aga see pole aidanud. Sel nädalavahetusel kuulati jälle mitu ööd järjest valjult muusikat, mistõttu käis ta XXX selle korteri ukse taga. Korteri välisukse avas M., kelle kohta ta teadis, et elab nende majas, ja lisaks M. oli veel kaks meest, keda ta nägi esimest korda. Nad vabandasid ja panid muusika vaiksemaks. Kui E. H. tagasi oma korterisse läks, siis pandi uuesti bass valjemaks tagasi. Ta ootas natuke ja mingi aja pärast läks uuesti nende ukse taha, aga keegi enam ust lahti ei teinud. Siis ootas ta veel, aga muusika ei lõppenud ning ta helistas politseisse. Politseile samuti korteriust ei avatud. Politsei käis ka teist korda ja siis ka neile ust ei avatud. Järgmisel ööl XXX muusika jätkus. Taaskord talle ust ei avatud ja ta kutsus uuesti politsei. Politseile samuti ust ei avatud. Politsei käis sellel ööl ühe korra. XXX hommikul läks ta keldrisse ja sai seal juhuslikult kokku M.. Ta tahtis M. rääkida ja kokku leppida, et nad enam nii valjult muusikat ei kuulaks. M. ütles, et tema ei ole muusikat kuulanud, misjärel ta sai aru, et kokkuleppele nad ei jõua. Ta tundis, et keegi ei saa teda aidata ja ainuke variant on lüüa. E. H. mõtles, et äkki saab M. niimoodi aru ja lõi M. parema käe rusikaga kaks korda vastu parema kõrva taga olevat peapiirkonda. Ta ütles, et kui M. normaalselt aru ei saa, siis äkki saab niimoodi. M. pani oma käe kaitseks ette ja siis ta enam ei löönud. Seejärel läks E. H. oma korterisse tagasi. Tema läks enne ja M. tuli järele ning veel küsis tema käest, mis korteris ta elab. E. H. vastas talle ausalt. Mingi aja pärast tulid politseinikud ja küsisid, mis toimus. Ta seletas kõik ära. Politseinikud vaatasid tema käsi, kuid käed tal katki ei olnud. E. H. kinnitas neile, et midagi sellist rohkem ei juhtu ja nad läksid ära. E. H. avaldas, et ta saab aru, et niimoodi ei tohi käituda. Nad on pool aastat lärmiga elanud ja ta lihtsalt arvas, et see on viimane asi, mida teha saab. See oli esimene kord, kui ta kedagi lõi. Ta ei tahtnud mingisugust traumat M. põhjustada, ta tahtis, et M. lihtsalt aru saaks. Kriminaalasja materjalid saabusid XXX Lõuna Ringkonnaprokuratuuri. Vastavalt

§ 223

lõikele 1 tunnistab kriminaaltoimiku saanud prokurör kohtueelse menetluse lõpuleviiduks, kohustab uurimisasutust tegema lisatoiminguid või lõpetab kriminaalmenetluse

§-des 200-2052 toodud alustel ja korras. Kannatanu M. M. avaldas XXX prokurörile, et soovib kriminaaltoimiku materjalidega tutvuda ning ta on nõus kriminaalasja lahendamisega lepitusmenetluses ja soovib tekitatud kahju hüvitamist. Kahtlustatav E. H. avaldas XXX prokurörile, et on nõus kriminaalasjas lepitusmenetluse kohaldamisega ja valmis tekitatud mõistliku kahju heastama. Arvestades seda, et kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära, kuriteo asjaolud on selged ja kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi ning kannatanu M. M. ja kahtlustatav E. H. andsid nõusoleku lepitusmenetluse rakendamiseks, saatis prokurör XXX

§ 2031

lg 1 sätestatud alustel kahtlustatava ja kannatanu lepitusmenetlusse eesmärgiga saavutada kokkulepe kahtlustatava ja kannatanu leppimiseks ning kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks. XXX saabus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri lepitaja lepituse käiku kirjeldav aruanne, millest nähtuvalt ei jõudnud osapooled kokkuleppele kahju heastamises. XXX esitas kahtlustatav E. H. riigi õigusabi korras määratud kaitsja Kristjan Lee Lõuna Ringkonnaprokuratuurile taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 202alusel, kuna puudub avalik menetlushuvi, tegemist on teise astme kuriteoga ja E.

H. süü ei ole suur, teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja samuti ei ole tal muid õigusrikkumisi väärteokorras, E. H. on selgitatud lõpetamisega kaasnevaid kohustusi ning ta on kinnitanud nõustumist nende täitmisega ning ta on nõus varalise kahju hüvitama ja mittevaralise kahju on nõus hüvitama 3

(9)ulatuses, mille on määranud kohus omal äranägemisel, kuna kannatanu taotletud mittevaralise kahju hüvitis ei ole kohtupraktikaga kooskõlas. Kahtlustatav E. H. andis nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks ja kohustuste määramiseks ning avaldas, et kahetseb toimepandut. Ta tunnistas, et käitus tol korral valesti, kuid sel hetkel tundus see ainuke lahendus, mis võiks tulemust anda. Ta saab aru, et poleks pidanud kannatanu suhtes vägivaldselt käituma ning olukorda oleks võinud teisiti lahendada. Paraku probleemid lärmiga majas jätkuvad, millest ta on teavitanud ka politseid ja korteriühistut. Korteriühistu teavitas probleemist ka korteriomanikku, kes on korteri üürile andnud. E. H. üritas leida kannatanuga kokkulepet kahju heastamises lepitaja vahendusel ning oli valmis hüvitama tekitatud varalise kahju 149.95 eurot ja mõistliku summa moraalse kahju katteks, kuid kannatanu nõue oli tema hinnangul ülepaisutatud ja nad ei saavutanud kokkulepet. E. H. leiab jätkuvalt, et hagiavalduses kajastuv mittevaralise kahju nõue summas 1000 eurot ei ole vastavuses teo ja tagajärjega ega kooskõlas kohtupraktikaga ja soovib, et kohus otsustaks ise, milline on õiglane kahjuhüvitise suurus ja ta on nõus tasuma kohtu määratava kahjuhüvitise. Samuti on ta nõus tasuma menetluskulud 123.60 eurot ja tegema 60 tundi üldkasulikku tööd ning suuteline need töötunnid tähtaegselt ära tegema. E. H. on teadlik tagajärgedest, mis saab siis, kui ta jätab talle määratud kohustused tähtaegselt täitmata. Ta soovib, et kohustuste täitmiseks määrataks talle maksimaalne 6 kuu pikkune tähtaeg.

§ 202

lg 1 kohaselt võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks, kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kriminaalmenetluse lõpetamise korral võib kohus prokuratuuri taotlusel ja kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul panna talle kohustuse määratud tähtajaks. Kriminaalasjas kahtlustatakse E. H. KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis on teise astme kuritegu ning mille eest karistusseadustik näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 4 lg 3 kohaselt on teise astme kuritegu süütegu, mille eest on karistusseadustikus karistusena ette nähtud rahaline karistus või tähtajaline vangistus kuni viis aastat. Käesoleval juhul leiab prokuratuur, et kuna tegemist on teise astme kuriteoga, mille asjaolud on selged ja võttes arvesse E. H. isikut ja kuriteo toimepanemise asjaolusid, siis puudub ka prokuratuuri hinnangul kriminaalmenetluse jätkamiseks avalik menetlushuvi ning kriminaalmenetlus kuulub

§ 202alusel lõpetamisele.

Süü suurusele ja avaliku menetlushuvi puudumisele hinnangu andmine on käsitletav prokurörile antud kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselt mittemõõdukas (RK 3-1-1-85-04). KarS § 121 lg 1 sanktsioon jääb oluliselt alla teise astme kuritegudele kehtestatud sanktsiooni ülemmäära, mis viitab väiksemale süüle. Süü hindamisel võetakse arvesse ka asjaolusid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. E. H. tunnistab oma süüd kuriteo toimepanemises, kahetsedes seda. Tegemist polnud ettekavatsetud kuriteoga, vaid selleni viis asjaolude kokkulangemine ning sellega ei kaasnenud raskeid tagajärgi. Varasemalt pole E. H. vägivaldselt käitunud ning ta on mõistnud, et käitus valesti. Karistusregistri andmetel puudub E. H. kehtiv karistus süütegude toimepanemise eest ning tema suhtes pole varem kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud. Karistust raskendavad asjaolud tema puhul puuduvad ja karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Seega on eeltoodu alusel alust arvata, et tegemist oli pigem 4

(9)ühekordse mõtlematu teoga, E. H. on aru saanud oma teo keelatusest ja teinud vajalikud järeldused, mis loovad eelduse, et tema kuritegelik käitumine ei kordu ning tema edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks ei ole tingimata vajalik kohaldada kriminaalkaristust, vaid teda on võimalik mõjutada edaspidiselt õiguskuulekale käitumisele talle kohustusi määrates. Seega on KarS § 56 lg-s 1 sätestatud üld- ja eripreventsiooni eesmärke võimalik käesoleval juhul saavutada ilma E. H. kriminaalvastutusele võtmata. Seega puudub kriminaalasjas ka avalik menetlushuvi. Avalik menetlushuvi esineb kriminaalasjas, milles isiku süü on suur ning seda tingivad üld- ja eripreventiivsed vajadused. Üldpreventiivseid vajadusi hinnates on kriminaalmenetluse jätkamine vajalik, kui kuritegu pandi toime elusfääris, mille vastu peaks avalikkusel olema eriline usaldus ning isiku karistamine on vajalik õiguskorra kaitsmise huvides, milliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Eripreventiivsetest vajadustest menetluse jätkamise vajaduse puudumine lähtub eelkõige kahtlustatava senisest õiguskuulekast käitumisest ja kahetsusest. Eelmärgitud asjaoludel ei ole E. H. karistamine vajalik ja karistusõiguslikku eesmärki on võimalik saavutada kohustuste määramisega. Kahtlustatav E. H. on nõus kriminaalmenetluse lõpetamisel võtma endale

§ 202

lg 2 p-s 1 sätestatud kohustuse tasuda kriminaalmenetluse kulud summas 123.60 eurot ja hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning

§ 202

lg 2 p-s 3 sätestatud kohustuse teha 60 tundi üldkasulikku tööd kuuekuulise tähtaja jooksul. Kannatanu M. M. on XXX esitanud tsiviilhagi, milles nõuab tekitatud varalise kahju 149.95 eurot (rikutud jope) ja mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamist. XXX vestlusel prokuröriga avaldas kannatanu M. M., et kuna tema jope on rikutud, siis soovib ta selle väärtuse hüvitamist ja on nõus pärast kahju hüvitamist andma jope üle E. H..

§ 202

g 7 kohaselt võib prokuratuur ka ise lõpetada menetluse teise astme kuriteos, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe ette vangistuse alammäära. Käesolev taotlus on kohtule esitatud aga seetõttu, et kannatanu on kriminaalasjas esitanud tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju nõudes ning kahtlustatav tunnistab küll varalise kahju nõuet 149.95 eurot, kuid mittevaralise kahju nõude osas on kahtlustatav seisukohal, et nõue on ülepaisutatud ning ei ole vastavuses teo ja tagajärjega ega kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu ta soovib, et kohus ise otsustaks, milline on õiglane kahjuhüvitise suurus. Kuna prokuratuuril puudub kaalutlusõigus tsiviilhagi põhjendatuse osas, siis palub prokuratuur kohtul lisaks kriminaalmenetluse lõpetamisele võtta seisukoht kriminaalasjas kannatanule kahju hüvitamise ulatuse kohta ning vajadusel seda kohtu äranägemisel vähendada. Sellist praktikat on Riigikohus toetanud lahendi nr 3-1-1-33-17 p-s 15, märkides, et kui

§ 202

lg-st 1 tulenevad eeldused on täidetud, võib kohus

§ 202

lg 2 alusel kaalutlusõigusest lähtuvalt panna kahtlustatavale tema nõusolekul tähtajalisi kohustusi, sh ka olukorda, kus kohus otsustab

§ 202

lg 2 p 1 alusel panna isikule kohustuse hüvitada kannatanule tekitatud kahju ulatuses, mis on väiksem kannatanu tsiviilhagis esitatud nõuete kogusummast. Kannatanul on sellisel juhul võimalik oma nõue selle täitmata osas esitada tsiviilkohtumenetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne toetab samuti eeltoodut ning lk 483 kommentaar 9.4. ütleb, et varaliste vaidluste lahendamiseks erikorda pole ning prokuröril puudub õigus tsiviilhagi mahtu vähendada või jätta see läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Pole õige ainuüksi varalise vaidluse tõttu jätta

§ 202

kohaldamata ja sellises olukorras on põhjendatud prokuröri vastava taotluse esitamine kohtule, kellel on pädevus vastu võtta seisukoht ka tsiviilhagi osas. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuste tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse 5

(9)mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmise nõude lahendamisel on õiglase suuruse määramise lähtekohaks senine kohtupraktika ja ühiskonna üldise heaolu tase (vt nt RK nr 3-2-1-51-05, p 22; nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-8013, p 20). Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. KOHTU SEISUKOHT Vastavalt

§ 202

lg-le 4 lahendab prokuratuuri taotluse kohtunik ainuisikuliselt määrusega.

§ 202

lg 1 alusel võib kriminaalmenetluse lõpetada, kui 1) tegemist on teise astme kuriteoga, 2) isiku süü ei ole suur, 3) isik on kuriteoga tekitatud kahju heastanud või asunud seda heastama, 5) isik on kriminaalmenetluse kulud tasunud või võtnud endale kohustuse need tasuda, 6) kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, 7) prokuratuur on taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist ning 8) isik on sellega nõustunud. Kohus, vaadanud läbi prokuröri taotluse ja lisatud kriminaalasja materjalid, leiab, et eeldused

§ 202lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks on täidetud.

Seetõttu kuulub prokuröri taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks süüdistatava E. H. suhtes rahuldamisele. Kohus nõustub, et antud kriminaalasja esemeks oleva teise astme kuriteo osas kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Nii eri- kui ka üldpreventiivsest vajadusest lähtuvalt ei ole menetluse jätkamine ja varasemalt kriminaalkorras karistamata E. H. karistamine vajalik. E. H. tunnistab oma süüd ning on ka puhtsüdamlikult kahetsenud seda. Karistust raskendavad asjaolud tema puhul puuduvad ja karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kohus nõustub prokuröriga, et kriminaalasja materjalide pinnalt on alust arvata, et tegemist oli pigem ühekordse mõtlematu teoga, E. H. on aru saanud oma teo keelatusest ja teinud vajalikud järeldused, mis loovad eelduse, et tema kuritegelik käitumine ei kordu ning tema edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks ei ole tingimata vajalik kohaldada kriminaalkaristust, vaid teda on võimalik mõjutada edaspidiselt õiguskuulekale käitumisele talle kohustusi määrates. Lisaks saab kriminaalasja materjalidest nähtuva – kuriteo toimepanemise asjaolude (kahtlustatav oli ärritunud kannatanu peale, kuna sündmusele eelnes kannatanu poolt korduv rahu rikkumine valju muusika kuulamisega öisel ajal, millega seoses oli korduvalt ka politsei kutsutud) ja kannatanutele tekitatud vigastuse (pindmine vigastus pea piirkonnas) – alusel asuda seisukohale, et süüdistatava E. H. süü ei ole suur. E. H. on andnud nõusoleku hüvitada kannatanule tekitatud varalise ja mittevaralise kahju mõistlikus ulatuses ja hüvitada kriminaalmenetluse kulud summas 123,60 eurot ning teha 60 tundi üldkasulikku tööd kriminaalmenetluse lõpetamisest 6 kuu jooksul. Kriminaalasjas on kannatanu M. M. esitanud tsiviilhagi varalise kahju nõudes 149,95 eurot ja mittevaralise kahju nõudes 1000 eurot. TsMS § 233 lõikes 1 on sätestatud, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise 6

(9)kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel kõiki asjaolusid arvestades. Seejuures on Riigikohus oma praktikas jaatanud võimalust, et

§ 202

lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel võib kohus panna isikule kohustuse hüvitada kannatanule tekitatud kahju ulatuses, mis on väiksem kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude kogusummast. Kui isik täidab talle kohtu pandud kohustused tähtaegselt, puudub alus kriminaalmenetluse uuendamiseks ka juhul, kui kohtu pandud kahju hüvitamise kohustuse ulatus ei kattu kannatanu esitatud nõuete ulatusega. Sellises olukorras on kannatanul võimalik oma nõue selle täitmata osas esitada tsiviilkohtumenetluses. Kui aga isik ei täida talle pandud kohustusi tähtaegselt ja kriminaalmenetlus

§ 202

lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 39). Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse tingimuslikul lõpetamisel kohtu menetlusse tervikuna, jätkub ka tsiviilhagi menetlus kriminaalmenetluse uuendamisel tervikuna, sõltumata sellest, millises ulatuses kohustati isikut hüvitama kannatanule tekitatud kahju. Ühtlasi selgitas Riigikohus nimetatud lahendis, et kuivõrd

§ 202

lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise kohustust tuleb lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks, tuleb seda lugeda ka

§ 385p-st 1 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks.

Järelikult ei saa kannatanu kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust,

§ 385

p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada.1 Asja materjalidest nähtuvalt tekitas kahtlustatav E. H. oma tegevusega kannatanule M. M. valu ja samuti sai kannatanu kehavigastusi. Kannatanu ülekuulamise protokolli kohaselt (I kd, tl 14) hakkas naaber teda tõukima kätega keldri tagumise nurga poole. Kannatanu proovis hoida oma paremat kätt E. H. ees, aga kuna kannatanul oli hiljuti parema XXX, siis ta ei saanud ennast väga kaitsta. Kui kahtlustatav oli kannatanu keldri nurka nüginud, siis lõi kahtlustatav kannatanut korduvalt rusikaga parema oimupiirkonda. Kannatanu pani oma parema käe pea juurde kaitseks ja siis sai osad löögid ka vastu haiget kätt. Kannatanu ei osanud öelda mitu korda kahtlustatav teda lõi, aga neid lööke oli palju. Kannatanu ei suutnud kaua oma kätt ees hoida, sest löökide tõttu tundis tugevat valu, kuna just sellel käel XXX. Kannatanul käis pea ringi ning läks samal päeval EMO-sse. Kannatanu sõnul oli tal paremal oimu piirkonnas haav ja see oli omakorda paistes ning ta avastas, et tema vasaku käe sõrmel oli samuti haav, mis oli tekkinud keldris võrestikust kinni võttes. Järgmisel päeval oli ka rindkere valus, see võis olla põhjustatud nügimisest või löökidest. XXX Kliinikumi päeviku kande XXX-XXX (I kd, tl 21 – 22) kohaselt on M. M. diagnoosiks määratud pea täpsustamata osa pindmine vigastus, randme ja käe muude osade kontusioon ning ülajäseme murru jääknähud. Kannatanu vigastused ja ründest tulenev kahju on nähtav ka kriminaaltoimikus asuvatel fotodel. Kannatanu punasel jopel (I kd, tl 2 – 3) on nähtav vigastus jope varruka piirkonnas. Fotol, mis on tehtud peapiirkonnast, on nähtav vigastus paremal pool pea küljel (I kd, tl 4 ja I kd tl 9 - 10). Sõrmel olev vigastus asub vasaku käe pöidla juures (I kd, tl 23). 1 Riigikohtu 20.06.2017. a määrus nr 3-1-1-33-17, p-d 13, 15 7

(9)Kriminaalasjas on kohaldatud lepitusmenetlust kahtlustatava E. H. ja kannatanu M. M. suhtes. Lepitusmenetluses oli kahtlustatav E. H. nõus maksma maksimaalselt 200 eurot, vabanduse asemel oli kahtlustatav nõus selgitama, miks ta seda tegi ning tülitamise keeluga oli kahtlustatav nõus. Kannatanu oli nõus vähendama moraalse kahju summat 500 euro võrra ning nõudis kokku kahtlustatava käest üks tuhat ükssada viiskümmend eurot. Antud summaga ei olnud kahtlustatav nõus ning dokumendid saadeti tagasi prokuratuuri. Kriminaalasjas on kannatanu M. M. esitanud tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju nõudes. M. M. on tsiviilhagi kohaselt saanud varalist kahju 149,95 euro ulatuses, mis tuleneb rünnaku tagajärjel tekkinud vigastustest XXX jopele. Eelnimetatud varalise kahju nõuet on kahtlustatav tunnustanud ning õigeks võtnud, seega tuleb see temal täies ulatuses hüvitada. Mittevaralist kahju on kannatanu M. M. põhjendanud sellega, et rünnak on teda mõjutanud psühholoogiliselt ja see on tekitanud talle lisakulutusi ning muret. Ühtlasi on ka naaber ähvardanud politseisse pöördumise korral uute rünnakutega, mistõttu on M. M. pidanud leidma alternatiivseid viise ööbimiseks ja enda seljataguse jälgimiseks. Hirmu tõttu on M. M. sunnitud olnud endale uue elukoha otsima. Moraalse ehk mittevaralise kahju suuruseks on M. M. hinnanud 1000 eurot. Kohus leiab kõiki asjaolusid arvesse võttes, et põhjendatud on lugeda süüdistatava poolt kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 100 eurot. Selline mittevaralise kahju hüvitise suurus vastab ka kohtupraktikale
  1. Siinkohal märgib kohus, et iseenesest mõistatav on, et kannatanu soovib oma kannatuste eest võimalikult suurt kahjuhüvitist saada, samas ei vasta aga kannatanu taotletud kahjuhüvitis 1000 eurot kohtupraktikas sarnastel asjaoludel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurusele. Senises kohtupraktikas on kannatanud saanud näiteks järgmisi kahjuhüvitisi: ühe korra kummist voolikuga pähe löömise tõttu lahtise peahaava (kannatanu vajas kirurgilist sekkumist) eest hüvitis 300 eurot; ühe korra löömise eest lõua piirkonda, millega tekitati huule limaskesta haavad hüvitis 200 eurot; kannatanu pea ja näo piirkonda peksmise tagajärjel peaajuvapustuse, ninaluu murru, parema silmakoopa põhja murru, põrutushaava silmalaul, näo paremapoole turse ja kahe lõikehamba murru eest hüvitis 800 eurot; peaga näkku loomise tõttu põhjustatud ninast tuleneva verejooksu eest 250 eurot; rusikaga pähe löömise (kannatanu kukkus ja paiskus peaga vastu asfalti) eest 250 eurot; kannatanu vastu selga tõukamise eest (kannatanu kukkus ja sai marrastusi mõlema labakäe sisepinnale) 100 eurot; ühel korral panniga löömise ja kahel korral rusikaga näkku löömise (põhjustades kannatanu otsmikule kulmu piirkonda haava) eest 200 eurot; peksmise eest, mille põhjustati marrastus otsmikul ja hulgaliselt hematoome ning punetusi (kannatanul tekkis hirm kodust välja minna ja pidi mõneks ajaks oma elukorraldust muutma) 150 eurot; ühe korra rusikaga näkku ja õlavarre piirkonda löömise eest 200 eurot. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus tekitatud kehavigastuse tagajärgi kannatanule (füüsiline valu vigastusest ning elukvaliteedi langusega kaasnenud ebamugavustunne) ja nende ulatust. Kohtu hinnangul põhjustas kannatanule tekitatud vigastus tema jaoks valu ning võttes arvesse, et kannatanu pidi kaitsma ennast löökide eest haige käega, põhjustas kahtlustatava rünne kannatanu jaoks mõnevõrra suuremat valu. On mõistetav, et peale vahejuhtumit tundis kannatanu hirmu juhtunu eest ning ärevust edaspidise osas. Kannatanu on toonud välja, et pidi tegema oma elukorralduses muudatusi, sest kartis isikut, kes teda ründas. Võttes eelnevat arvesse, tuleb siiski asuda seisukohale, et kannatanu füüsilised kui ka vaimsed 2 Riigikohtu õigusteabe osakonna poolt koostatud kohtupraktika kordusanalüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.-
  2. aastal“; Riigikohtu elektroonilisel kodulehel kättesaadav tabel esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste kohta aastatel 2018-2020; Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna poolt koostatud kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.-
  3. aastal“ 8
(9)kannatused kvalifitseeruvad pigem mõõdukate alla. Vähetähtis ei ole kahju suuruse hindamisel asjaolu, et tegemist oli löökidega, mis ei põhjustanud kannatanu jaoks jäädavaid kahjustusi ega luumurde ning arvestada tuleb ka kannatanu enda käitumist kahtlustuses märgitud vahejuhtumile eelnenud perioodil. Kahtlustatava ülekuulamise protokolli (I kd tl 29) kohaselt on kahtlustataval probleeme olnud tema kohal neljandal korrusel oleva korteriga. Korteris kuulatakse pidevalt kõva bassiga muusikat ning seda tehakse igal öösel kella neljani hommikul. Sellisel viisil on see toimunud juba pool aastat. Kahtlustatav on käinud palumas, et kannatanu muusikat vaiksemaks keeraks, aga see ei ole andnud tulemust. Samuti ei ole andnud tulemust korduv politseisse helistamine. Kannatanu on öelnud ülekuulamise protokollis (I kd, tl 14), et kahtlustatav süüdistas teda valju muusika kuulamises, millega kannatanu häirib kahtlustatavat. Asjaolu, et kannatanu on häirinud muusika kuulamisega teisi isikuid kinnitavad ka Politsei- ja Piirivalveameti poolt registreeritud juhtumid. XXX. a kell 00.00 (I kd, tl 30) kutsuti politsei XXX aadressile öörahu rikkumise tõttu. Mõnda aega hiljem registreeriti uuesti (I kd, tl 31), et XXX on M. M. korduvalt kuulanud valju muusikat, mis kostis korterist välja ja häiris oluliselt teisi majaelanikke. Sellel korral alustas politsei väärteomenetlust KarS § 262 lg 1 järgi. Juba järgneval päeval, s.o XXX. a registreeriti uus teade (I kd, tl 33) sarnasel kellajal öörahu rikkumise kohta kannatanu poolt. Kohus on seisukohal, et kuigi kahtlustatava poolne käitumine ei ole õigustatud ning kahtlustatava poolt toimepandud tegu on õigusvastane, siis kannatanu on teataval määral oma käitumisega, milleks on valju muusika kuulamine, häirinud majas elavaid inimesi ning seda pikema ajaperioodi vältel. Kohtu hinnangul provotseeris kannatanu kahtlustatavat häirides pidevalt öörahu ning eirates kahtlustatava palveid muusika vaiksemaks panna. Tulenevalt eeltoodust ja seoses kriminaalasjas menetluse lõpetamisega määrab kohus käesoleva määrusega kahtlustatavale E. H. kohustuseks: 1) tasuda kriminaalmenetluse kulud summas 123,60 eurot; 2) hüvitada kannatanule M. M. kuriteoga tekitatud varaline kahju 149,95 eurot ja mittevaraline kahju 100 eurot; 3) teha 60 (kuuskümmend) tundi üldkasulikku tööd. Kannatanule hüvitatav kahju kokku 249.95 eurot tuleb tasuda kannatanu M. M. arveldusarvele XXX. Vastavalt

§ 202

lg-s 3 sätestatule tuleb süüdistataval nimetatud kohustused täita 6 kuu jooksul, s.o hiljemalt 17.08.2022. a.

§ 202

lg 6 sätestatu kohaselt, kui isik ei täida talle pandud kohustust, uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse määrusega. Karistuse mõistmisel arvestatakse kohustuste osa, mille isik on täitnud. Seega juhul, kui E. H. ei täida käesolevas määruses märgitud kohustusi või ei tee seda kohtu poolt määratud tähtaja jooksul, uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Marju Persidskaja kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.