KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 14.01.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-389 H

) alusel 14.09.2020–27.10.2020 (haldusasi nr 3-20-1727). 3. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 24.02.2021 taotluse anda luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks

§ 15lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 23 lg 1 alusel (haldusasi nr 3-21-389).

Tallinna Halduskohus andis PPA-le 25.02.2021 määrusega loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 25.04.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.03.2021 määrusega rahuldamata halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuse. Määrused jõustusid.
2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 19.04.2021 taotluse X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra

§ 25lg 2, 15 lg 1 ja lg 2 p-de 1–3 alusel.

Halduskohus rahuldas taotluse osaliselt ning pikendas luba 22.04.2021 määrusega kuni 22.06.2021. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.05.2021 määrusega rahuldamata X määruskaebuse. Ringkonnakohus hindas X põgenemise ohtu suureks ning pidas võimalikuks, et kinnipidamiskeskusest vabanemisel hakkab ta end PPA eest varjama (

§ 15lg 2 p 1).

Ringkonnakohus märkis, et isiku karistatus viitab küll sellele, et ta on valmis käituma õigusvastaselt, kuid arvestada tuleb ka muid temaga seotud asjaolusid. Samas ei loo isiku hilisem käitumine kindlust, et ta on muutnud oma varasemat käitumist. Isiku varasemat käitumist on hinnatud nii selles kui ka teistes temaga seotud haldusasjades (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2020 määrus nr 3-19-2291, p 34; 27.01.2021 määrus nr 3-20-2103, p 22; 26.03.2021 määrus nr 3-21-389, p 11; 29.04.2021 otsus nr 3-19-1872). Kinnipidamiskeskuse ametniku ettekande järgi ei suuda isik enda jaoks ebameeldivas olukorras oma emotsioone kontrollida. Y ettekanne Frankfurdi lennujaamas toimunu kohta kinnitab, et isik on oma tahtmise saavutamiseks valmis käituma manipuleerivalt ja vägivaldselt ning kasutama kõikvõimalikke viise, et vältida väljasaatmist Schengeni alalt. Põhjendatud on seisukoht, et isik ei aidanud kaasa vajalike dokumentide saamisele, et tagada kiire väljasaatmine. Kuna isik keeldus COVID-19 testi tegemisest, jäi ära tema väljasaatmine 28.03.2021. Enne 17.04.2021 ebaõnnestunud väljasaatmist käis isik küll testi tegemas, kuid selleks ajaks oli ilmselge, et passi uuendamata väljasaatmine ei õnnestu. Isik väitis 07.04.2021 õigusnõustajale, et ei kavatse uut passi taotleda ning rebis paberi Iraani saatkonna kontaktandmetega puruks. Isik esitas avalduse passi uuendamiseks päev pärast halduskohtu istungi toimumist. Isiku väljasaatmine Iraani 15.–16.05.2021 ebaõnnestus. Kuigi isik oli varem avaldanud, et on nõus Iraani minema ja läks Frankfurdi lennule rahumeelselt, hakkas ta Frankfurdis käituma vägivaldselt ja keeldus minemast Teherani lennule. Ühtlasi on piisav alus arvata, et ta ei oleks valmis alluma muudele järelevalvemeetmetele. Kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks ega perspektiivituks. 22.06.2021 seisuga on isikut

alusel kinni peetud ligikaudu 5 kuud ja 10 päeva. Selleks ajaks ei ole ületatud

§ 25lg-s 1 sätestatud 6-kuulist tähtaega.

Arvestades isikust lähtuvat põgenemise ohtu ja tema tegevust väljasaatmise takistamisel, ei saa kinnipidamise kestust pidada ebaproportsionaalseks. Passi saamisel võib õnnestuda isik välja saata ka kolmandasse riiki, kus Iraani kodanikud võivad viisavabalt viibida (

§ 17lg 1).

PPA-l tuleb pärast 22.06.2021 kinnipidamise proportsionaalust ja väljasaatmise perspektiivi uuesti hinnata. Määrused jõustusid. 5. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 15.06.2021 taotluse pikendada

§ 15

lg 2 p-de 1–3 ja § 25 lg 2 alusel isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le kättesaadav. Põgenemise ohule osutavad nii

§ 68p-des 4 ja 6 nimetatud kui ka isikuga seotud muud asjaolud. Harju Maakohus mõistis isiku süüdi Kar

S § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistas teda vangistusega. Vägivaldse 2

§ 10lg-s 2 nimetatud leebemaid järelevalvemeetmeid.

Kinnipidamiskeskusest vabanemisel kujutab X reaalset ohtu oma endisele abikaasale. Tema käitumine on impulsiivne ja manipuleeriv ning tal on posttraumaatiline stressihäire. Pingelistes lähisuhte olukordades võib ta kasutada vaimset ja füüsilist vägivalda. Kuigi X tunnistab osaliselt eksabikaasa kallal toime pandud vägivalda, on ta seda õigustanud. Usaldust tema vastu vähendab ka isiku käitumine kinnipidamiskeskuses. X-le olid arsti poolt määratud ravimid, kuid ta ei järginud raviskeemi ning peitis ravimeid. Isik käitub järjest agressiivsemalt ja solvavamalt kinnipidamiskeskuse ametnike vastu. Isik ei täida kaasaaitamiskohustust, sh ei aita kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele ning takistab väljasaatmist (

§ 15lg 2 p-d 2 ja 3).

Väljasaatmine eeldab, et isiku COVID-19 test on negatiivne. PPA kavatses isiku välja saata 28.03.2021, kuid kuna isik keeldus testi tegemisest, siis väljasaatmist ei toimunud. Isik ei ole soostunud ka enda passi uuendama, kuigi talle on korduvalt selgitatud, et ta peab seda tegema. Kaasaaitamine piirdus sellega, et isik esitas 21.04.2021 avalduse uue passi taotlemiseks ning väljendas soovi kohtuda Iraani konsuliga. Avalduse esitamisele vaatamata ei saa kaasaaitamiskohustust lugeda täidetuks. Hiljem on isik avaldanud, et ta ei soovi Eestist väljasaatmisele kaasa aidata ega siit lahkuda. Isik nurjas 15.–16.05.2021 toimuma pidanud väljasaatmise. Isiku varasema käitumise põhjal võib järeldada, et ta on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks ja vastuoluliste ütluste andmine on põhjendatud isiku sooviga pääseda vabadusse. Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud 27.05.2021 määruses isiku väljasaatmist perspektiivituks. Isiku pass kaotas kehtivuse 02.06.2021, kuid 21.04.2021 avalduse alusel alustati passi uuendamist. Iraani konsul ei ole vastanud, kui kaua võib passi uuendamine aega võtta. Pärast uue passi ja kolmanda riigi nõusoleku saamist võib isiku saata ka mõnda kolmandasse riiki, kus Iraani kodanikud võivad viisavabalt viibida. Halduskohtu loa tähtaja lõppemisel, s.o 22.06.2021 on isikut

alusel kinni peetud ligikaudu 5 kuud ja 10 päeva. See ei ületa

§ 25lg-s 1 sätestatud maksimaalset 6-kuulist tähtaega.

Põgenemise oht on piisavalt suur, et pidada kinnipidamise kestust proportsionaalseks.

1. Tallinna Halduskohus andis 17.06.2021 määrusega PPA-le loa pikendada isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.10.
2. Puudub põhjus asuda põgenemise ohu osas taotluses ja Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2021 määruses väljendatust erinevale seisukohale. Isiku varasema karistatuse (

§ 68p 4) kõrval tuleb arvestada ka muid temaga seotud asjaolusid.

PPA on rõhutanud, et vabaduses viibides võib isik kujutada ohtu endisele abikaasale ja tolle uuele elukaaslasele. Kinnipidamiskeskuse ametniku sõnul ei ole isik vangistusest järeldusi teinud ning võib pingelistes olukordades reageerida vaimse ja füüsilise vägivallaga. Ka ringkonnakohus oli 27.05.2021 määruses seisukohal, et puudub kindlus, et isik on oma käitumist muutnud. Isik väitis 10.12.2019 vestluses, et ta ei taha Iraani tagasi minna (

§ 68p 6). Individuaalse hindamise järgi soovib isik jätkata elu Eestis. Soovimatust täita lahkumiskohustus kinnitab ka see, et isik nurjas enda 3

§ 264lg 1).

Isiku kaasaaitamine piirdus avaldusega, et soovib taotleda uut passi ja kohtuda Iraani konsuliga. PPA väitel on isiku varasemad avaldused uue passi soovimise kohta vastuolulised. Kuna isik nurjas oma väljasaatmise 15.–16.05.2021, ei ole ta ilmselgelt huvitatud väljasaatmise õnnestumisest. Väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Isikul ei ole tagasipöördumiseks vajalikku dokumenti. Passi uuendamine on pooleli: vastav avaldus on saadetud Iraani konsulile. Praegu ei ole võimalik prognoosida passi kättesaamise aega, kuid on tõenäoline, et passi saab uuendada nelja kuu jooksul. Passi saamisel võib olla võimalik saata isik kolmandasse riiki, kus Iraani kodanikud võivad viibida viisavabalt. Kuigi Türgi ei ole praegu sellist nõusolekut andnud, võib olla võimalik saata isik mõnda teise kolmandasse riiki. Põgenemise ohu tõttu ei oleks

§ 10lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus.

Arvestades isiku käitumist 15.–16.05.2021 toimunud väljasaatmisel, ei ole usutav, et isik järgiks vabaduses viibides järelevalvemeetmeid ning oleks PPA-le kuni väljasaatmiseni kättesaadav. Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Isik on viibinud kinnipidamiskeskuses alates 05.12.2019, s.o üle 18 kuu, kuid kinnipidamine on toimunud nii VRKS kui ka

alusel. Kuigi VRKS ja

alusel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida, võib korduvate kinnipidamiste pikk kestus muuta kinnipidamise ebaproportsionaalseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 14). Kinnipidamise proportsionaalsus sõltub konkreetse isikuga seotud asjaoludest. Kui põgenemise oht on suur, on põhjendatud ka pikaajaline kinnipidamine. Isiku väljasaatmine on ebaõnnestunud tema enda tegevuse tõttu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus halduskohtu 17.06.2021 määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhjendavad asjaolud. Kinnipidamise pikendamiseks ei pruugi piisata sedastusest, et asjaolud ei ole muutunud. Asjaolude ebaselgus õigustab rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse võtmist vaid juhul, kui esineb oht, et isik ei ole menetluses kättesaadav või hakkab selle läbiviimist takistama (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792). PPA ega halduskohus ei ole põhjendanud isiku suhtes esinevat põgenemise ohtu. Isiku toime pandud teod ei ole rasked ega tekitanud kellelegi ohtu. Isik on enda käitumist parandanud: suhted abikaasaga on läinud paremaks ning lapsed soovivad isaga suhelda. Seega ei lähtu isikust ohtu avalikule korrale ega endisele abikaasale. Tõele ei vasta see, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on varem kinnitanud, et soovib minna Türki ja täita lahkumiskohustuse vabatahtlikult. Samuti on ta esitanud avalduse passi 4

§ 25lg-s 1 sätestatud 6-kuulist tähtaega.

Määruskaebusele on lisatud taotlus isiku vabastamiseks tõlkekulude kandmisest.

1. PPA palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega. Isiku väide põgenemise ohu põhjendamata jätmise kohta on otsitud. Põgenemise ohtu on põhjendatud. Isik ei ole eelmise määruskaebusega võrreldes toonud välja uusi asjaolusid. PPA hakkas kavandama isiku väljasaatmist pärast rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemist 23.02.
2. PPA-le oli küll teada passi kehtivuse lõppemine, kuid ei saanud eeldada, et väljasaatmine venib. Isikut üritati välja saata kolmel korral, kuid väljasaatmine ebaõnnestus isikust tulenevate asjaolude tõttu. PPA ei saanud ka ette näha, et Eesti võib sattuda COVID-19 leviku tõttu Iraani jaoks n-ö musta nimekirja ning isik peab enne Iraani sisenemist viibima kaks nädalat Türgis.

§ 25

lg 2 järgi võib isikut

alusel kinni pidada kauem kui kuus kuud. Isik saadeti 13.07.2021 Türki ning tema väljasaatmine õnnestus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. PPA kinnitusel saadeti isik 13.07.2021 Türki. Isiku väljasaatmine ei võta kõrgema astme kohtult võimalust kontrollida loa andnud määruse õiguspärasust, sh kinnipidamise tähtaja määramisel, ja seda vajaduse korral tühistada ning kaotada seeläbi luba andva määruse kehtivus tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 13; 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 15).
2. Halduskohus tugines loa andmisel

§ 15

lg 2 p-des 1 (põgenemise oht), 2 (kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine) ja 3 (tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumine ja nende hankimise viibimine) sätestatud alustele, olles ühtlasi seisukohal, et isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ning kinnipidamine ei ole isikuga seotud asjaolusid arvestades muutunud ebaproportsionaalseks. 11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et hinnang põgenemise ohule ei ole võrreldes varasemaga muutunud ning

§ 15lg 2 p-s 1 sätestatud eeldused olid endiselt täidetud.

Ringkonnakohus rõhutas 26.03.2021 määruses (p-d 9–10) ja 27.05.2021 määruses (p-d 11–12), et põgenemise ohu tuvastamiseks peab vältimatult esinema mõni

§-s 68 nimetatud asjaolu, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda välismaalasega seotud asjaolusid kogumis, sh viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetluses, mis mõjutavad isiku käitumist vabaduses, minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist, ning kinnipidamist õigustab vaid piisavalt suur põgenemise oht. Ringkonnakohus võttis samas põgenemise ohu kindlakstegemisel varasema vangistuse (

§ 68

p 4) ja soovimatuse kõrval täita lahkumiskohustust (

§ 68

p 6) arvesse isiku hilisemat käitumist (26.03.2021 määruse p-d 8–14 ja 27.05.2021 määruse p-d 9–15). Põgenemise ohule osutas isiku varasem käitumismuster: probleemide tekkimise ja väljasaatmise ohu korral on ta liikunud järgmisesse Schengeni liikmesriiki. Arvestades tema kohta koostatud psühholoogilisi hinnanguid (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2020 määrus nr 3-19-2291, p 34; 27.01.2021 määrus nr 3-202103, p 22; 26.03.2021 määrus nr 3-21-389, p 11; 29.04.2021 otsus nr 3-19-1872), puudus kindlus, et ta on oma käitumist muutnud. Seda ilmestas nt asjaolu, et kinnipidamiskeskuses on toimunud mitmeid intsidente, kus isikul on olnud raskusi emotsioonide kontrollimisega. Ka 15.–16.05.2021 toimuma pidanud väljasaatmise nurjamine osutas, et isik on valmis kasutama 5

68 p-dele 4 ja 6 ning hindas isikuga seotud asjaolusid kogumis. Isiku väited lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise kohta ei ole tema käitumist arvestades tõsiseltvõetavad. Isik on järjekindlalt andnud vastuolulisi ütlusi ning käitunud vastupidiselt öeldule. Seega ei ole veenvad väited, et vastuoluliste ütluste andmise põhjustas halvenenud vaimne tervis. Isik ei ole samas väitnud, et kinnipidamine oleks vastuolus tervise kaalutlustega või talle on jäetud vajalik arstiabi andmata vms. Välja kirjutatud ravimite võtmata jätmine osutab, et isik ei ole ise soovinud enda tervislikku olukorda leevendada. Iseenesest on tõsi, et mida pikaajalisem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist õigustavad asjaolud, ent kui asjaolud püsivad muutumatuna, ei saa muutuda ka neile antav hinnang. Küll võib muutuda hinnang kinnipidamise proportsionaalsusele ja väljasaatmise perspektiivile. Asjaolude ebaselgus ei ole

-s sätestatud iseseisva kinnipidamise alusena ning PPA ei ole sellele ka tuginenud (vrdl VRKS 361 lg 2 p 4). Ringkonnakohus on määruskaebuse esitajale selgitanud 26.03.2021 määruses (p 13) ja 27.05.2021 määruses (p 13), et

ei võimalda isikut kinni pidada avaliku korra kaitsmise eesmärgil (vrdl VRKS § 361 lg 2 p 6). Isiku varasem karistatus iseloomustab tema suhtumist õiguskorda, sh lahkumiskohustuse täitmisesse, mida võib arvestada põgenemisohu hindamisel. Eelnev karistatus vähendab usaldust, et isik on väljasaatmismenetluses kättesaadav. Praegusel juhul ei ole PPA ja halduskohus põgenemise ohu sisustamisel avaliku korra kaitsmise eesmärgile tuginenud, vaid järeldasid isiku hilisema käitumise põhjal, et puudub kindlus, et tema hoiakud ja käitumine on muutunud. Ringkonnakohus hindas 26.03.2021 määruse p-s 12 isiku väidet suhete paranemise kohta eksabikaasa ja lastega ning leidis, et isik ei ole suhete paranemist veenvalt tõendanud. Ringkonnakohus jääb varem väljendatud seisukohale ega korda seda. Ka määruskaebusele ei ole lisatud tõendeid, mis isiku väidet kinnitaks. 13.

§ 15

lg 2 p 1 sätestatud alusel ei saa isikut kinni pidada kauem kui kuus kuud (

§ 25

lg 1, direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 5; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2022 määrus nr 3-20-2133, p 8). Arvestades, et isikut peeti

alusel kinni ka ajavahemikul 14.09.2020– 27.10.2020, täitus kuus kuud 09.07.2021. Seega ei saanud halduskohus loa pikendamisel tugineda üksnes

§ 15lg 2 p-le 1.

Halduskohus oligi seisukohal, et täidetud on

§ 15lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldused.

14.

§ 15

lg 2 p-d 2 ja 3 lubavad isikut kinni pidada, kui ta ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Kohtupraktika järgi on tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võimalik tugineda siiski üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Ühtlasi tuleneb eelnevast, et

§ 15

lg 2 p 2 kohaldamine nõuab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist, st see peaks seonduma eelkõige

§ 264

lg 1 p-des 1 (väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suuliste ja kirjalike andmete ja seletuste esitamine), 2 (isiku valduses ja väljasaatmismenetluses tähtsust omavate andmete, dokumentide ja tõendite esitamine) või 4 (isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumine) sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Seda 6

§ 15

lg 2 p-i 2 tuleks tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 1 p-ga b ja lg 6 p-ga a. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Art 15 lg 6 p-st a tulenevalt võivad liikmesriigid pikendada kinnipidamist veel kuni 12 kuu võrra, kui vaatamata mõistlikele jõupingutustele on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine. Selliselt on kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega tegemist juhul, kui isik oma tegevusega ei aita kaasa või takistab pädevate ametiasutuste poolt toimetatavat väljasaatmismenetlust ning sellest tegevusest tulenevalt väljasaatmise elluviimine viibib (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus nr C-146/14: Mahdi, p-d 82, 85). Ühtlasi ei saa kaasaaitamiskohustuse rikkumist tuletada pelgalt isiku väidetest, et ta ei soovi Eestis lahkuda ja päritoluriiki naasta. Igal juhul peaks kaasaaitamiskohustus olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 9; 27.04.2018 määrus nr 3-18-658, p 13).

1. PPA pidas kaasaaitamiskohustuse rikkumiseks asjaolu, et isik on seni takistanud enda väljasaatmist. 28.03.2021 jäi isik välja saatmata, sest ta keeldus COVID-19 testi tegemisest; kuigi isik esitas 21.04.2021 avalduse passi uuendamiseks ja väljendas soovi kohtuda Iraani konsuliga, on ta hiljem oma sõnades ja tegudes näidanud, et ta ei aita väljasaatmisele kaasa ega soovi Eestist lahkuda, isik nurjas 15.–16.05.2021 toimuma pidanud väljasaatmise. Ringkonnakohtu hinnangul osutab isiku käitumine kaasaaitamiskohustuse rikkumisele. Väljasaatmismenetlus venis ja isiku kinnipidamine pikenes isikust tulenevatel asjaoludel. PPA alustas menetlust isiku väljasaatmiseks 23.02.2021, kui jõustus otsus rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta. PPA-le oli teada isiku passi kehtivuse lõppemise aeg, kuid ei saanud eeldada, et väljasaatmine jääb venima. Esimene katse isikut välja saata ebaõnnestus, sest ta keeldus COVID-19 testi tegemisest, teine katse ebaõnnestus põhjusel, et passi kehtivus hakkas lõppema ning isik nurjas kolmandagi katse ta välja saata, keeldudes Frankfurdi lennujaamas vabatahtlikult passitoiminguid tegemast. Samuti venis passi uuendamine isikust tulenevate asjaolude tõttu. Q ettekande järgi viidi isikule 07.04.2021 paber ja Iraani saatkonna andmed, et esitada avaldus passi uuendamiseks. Isik ütles siis, et ei kavatse hakata passi uuendama ning rebis paberi Iraani saatkonna kontaktandmetega puruks (dtl 190). Avaldus passi uuendamiseks esitati 21.04.
2. Seega olid

§ 15lg 2 p 2 kohaldamise eeldused täidetud.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud õige tugineda

§ 15lg 2 p-le 3.

Isik vajas tagasipöördumiseks või kolmandasse riiki väljasaatmiseks passi, mis oli taotluse esitamise seisuga kehtivuse kaotanud. Samas puudub vaidlus, et X esitas 21.04.2021 avalduse passi uuendamiseks ning see avaldus oli edastatud Iraani konsulile. Avalduse menetlemine oli taotluse esitamise ajal, s.o 15.06.2021, pooleli. PPA ei ole väitnud, et isik võttis esitatud avalduse hiljem tagasi, keeldus avalduse lahendamiseks vajalike andmete esitamisest või avalduse menetlemine viibis muudel isikust tulenevatel asjaoludel. Ringkonnakohus möönab, et isik viivitas avalduse esitamisega. Samas halduskohtule taotluse esitamise ajaks oli isik astunud vajalikud sammud dokumendi hankimiseks. Isik ei saanud mõjutada seda, millal ta vajaliku dokumendi kätte saab (vt Euroopa Kohtu asjas nr C-61/11: El Dridi, p 39). 17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks sama tõhusalt isiku kättesaadavust väljasaatmiseks. Ühelt poolt annab aluse kahelda muude järelevalvemeetmete tõhususes isikust lähtuv põgenemise oht. Teiselt poolt on ta jätnud täitmata koostöökohustuse, sh nurjanud kahel korral väljasaatmise ning osutanud väljasaatmistoimingute tegemisel piirivalveametnikele tugevat füüsilist vastupanu, mistõttu on piisav alus arvata, et ta ei ole valmis alluma ka muudele võimalikele järelevalvemeetmetele. 7

§ 25lg 2).

Erinevatel alustel kinnipidamisi ei saa summeerida, sest need täidavad erinevat eesmärki (Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10). Määruskaebuses ei ole toodud välja konkreetseid asjaolusid, mille põhjal võiks järelda, et kinnipidamine oli muutunud ebaproportsionaalseks. Praegune asi erineb Riigikohtu 16.06.2017 määruses nr 3-3-1-24-17 kirjeldatud olukorrast. Tolles haldusasjas ei olnud isikust lähtuv põgenemise oht suur, samuti oli isik olnud vabaduses viibides PPA-le kättesaadav. Praeguses asjas ei saa isiku käitumisest järeldada, et ta oleks PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Halduskohus leidis õigesti, et isiku väljasaatmine ei olnud muutunud perspektiivituks. Isikut üritati välja saata 15.–16.05.2021. Isiku taotlus passi uuendamiseks laekus Iraani konsulile 02.06.2021. Taotluse esitamise ajal ei olnud teada, kui kaua passi uuendamine võib aega võtta, sest praktika erineb riigiti, ning sellele ei olnud vastatud, mh ei olnud sellest keeldutud. Passi uuendamisel võis olla võimalik saata isik ka kolmandasse riiki, kuhu Iraani kodanikud võivad viisavabalt minna (

§ 17lg 1).

1. X on palunud menetlusabi korras vabastada ta kohtulahendi tõlkimise kulude kandmisest ja tõlkida määrus pärsia keelde. Arvestades, et isik on välja saadetud, tema asukoht ei ole teada ning riigi õigusabi andmine on lõpetatud, jätab ringkonnakohus selle taotluse läbi vaatamata.
2. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.06.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt) 8