Obsah (11)

§ 561§ 663§ 654§ 477§ 563§ 553§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 27.01.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-7890 Kohtuasi C avaldus laste

) § 178 lg 2 järgi edasikaevatav menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas (resolutsiooni punktid 4 ja 5). Ülejäänud määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. C (avaldaja, ema) esitas 17.05.2021 Harju Maakohtule avalduse avaldaja ja D (puudutatud isik III, isa) alaealiste laste U (puudutatud isik I, laps I) ja Y (puudutatud isik II, laps II) elukoha määramise otsustusõiguse saamiseks.
2. Avalduse kohaselt on C ja D abielust sündinud kaks last: XX.XX.XXXX sündis tütar Y ja XX.XX.XXXX sündis tütar U. Vanemate abielu lahutati 18.12.
3. Pärast vanemate abielu lahutamist jäid vanemad koos lastega elama Tallinnas XXX II korrusele, kuid eraldi tubadesse. Kuna vanemate suhted olid keerulised, lahkusid veebruaris 2021 isa ja lapsed XXX elamust. Isa kuritarvitab oma hooldusõigust ja takistab avaldajal hooldusõiguse teostamist. Avaldaja soovib, et lapsed tuleksid tagasi elama XXX elamusse, kus nad on sünnist saati elanud. Avaldaja ei soovi vanemate ja laste suhtluskorra kokkulepet, et lapsed peaksid kolima ühe vanema juurest teise juurde, vaid soovib, et lapsed elaksid pidevalt oma kodus XXX. Puudutatud isikute seisukohad
4. Puudutatud isiku III sõnul lahkus ta koos lastega veebruaris 2021 kokkuleppel lastega XXX elamust elamast, sest suhted avaldajaga olid ja on keerulised ja see häiris igapäevast elu. Isa sõnul teeb ta XXX elamus remonti ja soovib sinna koos lastega tagasi pöörduda, kui avaldaja sealt elamast lahkub. Elamu kuulub puudutatud isiku III emale ja avaldaja on kohtuotsusega sellest elamust välja tõstetud. Isa sõnul ei oleks tal midagi selle vastu, kui lapsed nende soovi korral elaksid osa aega koos emaga viimase majas, aga avaldaja ise on oma käitumisega muutnud olukorra selliseks, et vanem tütar ei taha temaga isegi suhelda. Laste viibimiskoha määramise otsustusõiguse kaudu ei saa avaldaja jääda elama võõrasse elamusse, mis ongi tegelikult selle avalduse esitamise eesmärk. Eeltoodu tõttu tuleb avaldus jätta rahuldamata.
5. Kohus kuulas 06.10.2021 ära lapsed. Lapsed enda sõnul elavad koos isaga juba peaaegu aasta aega aadressil QQQ Tallinnas. Puudutatud isik II ei soovi emaga suhelda, sest suhted emaga on tal halvad. Ta soovib elada koos isaga. Puudutatud isik I soovib, et tema elu jätkub nii nagu praegu, s.o, et ta elab isa juures, kuid suhtleb ka emaga.
6. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja ei toetanud avalduse rahuldamist ja leidis, et see ei ole laste huvidega kooskõlas, sest lapsed on oma elukorraldusega praegu rahul.
7. Eestkosteasutus leidis, et avalduse rahuldamine ei ole põhjendatud. 2 2-21-7890 Maakohtu määrus ja põhjendused
8. Maakohus jättis 17.11.2021 määrusega avalduse rahuldamata. Avaldaja menetluskulud jättis kohus avaldaja enda kanda ja puudutatud isiku III menetluskulud avaldaja kanda, mõistes avaldajalt puudutatud isiku III kasuks välja menetluskulude katteks 420 eurot ja viivise. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jättis kohus riigi kanda.
9. Maakohus juhindus avalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-st 1 ja §-st
10. Maakohus leidis, et avaldus ei kuulu rahuldamisele, kuna lapsed elavad alates veebruarist 2021 koos isaga aadressil QQQ Tallinnas. Lapsed on oma elukorraldusega rahul ja soovivad, et see jätkuks väljakujunenud viisil. Laste huvides ei ole muuta nende ema avalduse alusel laste elukorraldust nii, et laste emal oleks otsustusõigus määrata laste viibimiskohta, sh nende elukohta. Kohus selgitas avaldajale, et ta ei saa kohtulahendi kaudu sundida lapsi elama XXX elamus, sest nimetatud elamu ei kuulu avaldajale ja tal endal puudub õiguslik alus elamus elamiseks. Lapsed saavad sinna elama tagasi pöörduda koos isaga, kui isal on selleks soov ja võimalus ning kui ka lapsed seda tahavad. Kohus ei saa kohtulahendiga kindlaks määrata, kus lapsed elavad, vaid seda, kellel on selles küsimuses vanematest otsustusõigus või hooldusõigus. Kohtu määruses toodud põhjendustel ei ole praegusel juhul selles küsimuses otsustusõiguse andmine laste emale õige. Määruskaebus
11. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks lahendamiseks, alternatiivselt teha uue määruse, millega avaldaja avaldus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja jätta poolte endi kanda.
12. Maakohus hindas mitmeid tõendeid valesti ja eiras kohtu hoolsuskohustust lastega seotud asjade lahendamisel. Kohus ei arvestanud ema õigusi ja kohustusi laste kasvatamisel. Avaldaja eesmärk on eelkõige oma õiguste ja kohustuste tasakaalu taastamine.
13. Kohus ei arvestanud, et lapsed on selle vanema mõju all, kellega nad koos elavad. Kohus ei ole ise asjatundja ning on kohustatud kaasama adekvaatsed asjatundjad. Kohus on formaalselt selle kohustuse täitnud, kuid sisuliselt on küsitud isa mõju all olevate laste hetkearvamust. Keegi ei ole süvenenud tegelikku olukorda, kus iga kord kui ema näeb nooremat tütart, siis tütar ripub ema küljes. Juba laste kohtule antud seisukohad on piisavalt erinevad, et kohtul oleks pidanud tekkima kahtlus, et üks või mõlemad lapsed võivad olla isa mõju all. Kohus ei arvestanud, et laste arvamus on mõjutatav ja muudetav. Lapsed muutsid oma meelt siis, kui isa nad vastu ema tahtmist mujale elama viis. Lapsed võiksid uuesti oma meelt muuta juhul, kui ema saab mingiks perioodiks õiguse otsustada nende elukoha üle. Kohus ei arvestanud asjaolu, et laste tegelik soov on koju tagasi elama tulla.
14. Eestkosteasutuse seisukohas on laste isa poolt lastekaitseametnikule esitatud valeväiteid, nagu oleks isa ära kolinud konfliktide tõttu laste emaga ja nagu põhjustaks laste ema oma käitumisega pingeid. Seda on tegelikult algusest peale teinud laste isa.
15. Kuigi ema on avaldanud soovi lapsed koju tuua, ei peaks praegusel juhul siduma laste elukoha määramise õigust konkreetse elukohaga. Laste ema soovib laste elukoha määramise õigust mingiks ajaperioodiks, näiteks kaheks aastaks (kuni vanema tütre 18-aastaseks saamiseni) konkreetsest aadressist sõltumatult, tasakaalustamaks laste isa poolt seni teostatud õigusriivet. 3 2-21-7890
16. Kohus ei täitnud hoolsuskohustust

§ 561järgi lepitamisele suunamisel.

Kui laps ütleb, et ei soovi teise vanemaga suhelda, siis ei ole see normaalne olukord ning tuleks välja uurida selle tegelik põhjus ja suunata nõustamisele. Kohus ei pakkunud meetmeid asja lahendamiseks laste huvides. Isegi kui lapsed ei väljenda soovi suhelda, ei tähenda see automaatselt, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Samuti ei ole asjaolu, et üks laps ei soovi suhelda, piisav järeldamiseks, et ema on midagi valesti teinud. Kohus peaks kaasa aitama suhete normaliseerumisele, mis oligi avalduse eesmärk. Kohus oleks pidanud rohkem selgitama, milline nõue tuleb esitada, et saavutada soovitud tulemus. Menetlusosaliste seisukohad 15. Puudutatud isik III, lastele määratud esindaja ja eestkosteasutus palusid jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik 16. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 17. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust, maakohtu määrus tuleb kooskõlas

§-ga 659 ja § 657 lg 1 p-ga 1 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 18. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et avalduse rahuldamiseks puudub alus. Maakohus ei ole avalduse lahendamisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ega ületanud kaalumispiire. Kolleegium nõustub

§ 654lg 6 järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

1. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused (Riigikohtu 05.01.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 13; 07.12.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-3347, p 16).
2. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu. PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Kui kohtule esitatakse PKS § 119 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123,

§ 477lg 5).

4 2-21-7890

1. Otsustusõiguse asja lahendades otsustab kohus, kas see, et last puudutava olulise küsimuse lahendab üks vanem, on konkreetset situatsiooni arvestades lapse huvides vajalik ning kas avalduse esitanud vanem on pädev tegema last puudutavas küsimuses otsustusi, lähtudes eelkõige lapse, mitte enda huvidest. Seega saab kohus anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle (Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 26).
2. Praeguses asjas on vaidlus laste elukoha otsustusõiguse küsimuses. Ema on rõhutanud, et ei soovi ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja ainuhooldusõigust laste elukoha küsimuses, vaid taotleb endale otsustusõiguse üleandmist laste elukoha määramiseks selleks, et lapsed saaksid naasta oma harjumuspärasesse kasvukeskkonda (tl-d 1–2 ja 5 pöördel). Maakohus selgitas 30.06.2021 määruses avaldajale PKS § 119 ja § 137 sisu ja erinevust. 16.06.2021 menetlusdokumendis selgitas avaldaja, et ta ei soovi lõpetada ühist hooldusõigust ja tema eesmärgiks on ainult saada otsustusõigus selleks, et lapsed naaseks oma endisesse elukohta.
3. Maakohus pidi avalduse lahendamisel välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad ja kas avalduse rahuldamine, s.o konkreetse elukoha küsimuses otsustusõiguse üleandmine, on põhjendatud ja laste huvides. Selleks kogus kohus asjassepuutuvate isikute ja eestkosteasutuse seisukohad ning kuulas ära nii vanemad kui ka lapsed. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga selles, et kohus ei ole pädev asja lahendama ja oleks pidanud kaasama asjatundjaid.
4. Eesitatud avaldusest ja avaldaja seisukohtadest saab järeldada, et avaldaja soov on, et vanemad ja lapsed elaksid jätkuvalt koos nende endises ühises elukohas XXX Tallinnas. Isa väitel koliti lastega emast eraldi elama vanemate pingeliste suhete tõttu. Määruskaebuses rõhutab ema, et pingelised suhted tõi kaasa isa käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avalduse lahendamisel määravad täpsed põhjused, miks vanemate omavaheline kooselu enam ei toiminud. Kuigi praegusel juhul jäädi esialgu ühte elamusse elama, siis vanemate abieluliste suhete lõppemisel ei olnud selline kooselu jätkusuutlik ja vanematel tuli leida endale eraldi elukohad ning otsustada, kas lapsed hakkavad elama võrdses ajamahus vaheldumisi kummagi vanema juures või põhiosas ühe vanema juures, viibides osa ajast teise vanemaga. Osapooltele sobilik elukorraldus lastega koos viibimiseks ja suhtlemiseks on võimalik saavutada vanemate omavahelisel kokkuleppel või erimeelsuste korral kohtu kaasabil.
5. Kuigi ema soovib otsustusõigust laste elukoha määramiseks, ei ole ema toonud kohtumenetluses esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust emale otsustusõiguse üle andmiseks soovitud küsimuses. Eelkõige oleks ema pidanud esile tooma asjaolud, mis veenaksid kohut, et laste senine elukorraldus ei ole kooskõlas laste huvidega.
6. Ringkonnakohus on seisukohal, et avalduse rahuldamiseks ei anna alust ema seisukoht, et otsustusõiguse emale andmine on vajalik vanemate õiguste ja kohustuste tasakaalu taastamiseks. Ema positsioon, et vanemate õiguste tasakaalustamiseks tuleks anda laste elukoha määramise otsustusõigus emale, kuna isa on saanud eelneval perioodil üksinda otsustada laste elukoha üle, on põhimõtteliselt ebaõige. Vaidlus tuleb lahendada eelkõige laste huvides.
7. Lapse huvide väljaselgitamisel tuleb ühe asjaoluna arvesse võtta ka lapse arvamust, arvestades seejuures lapse vanust ja arengutaset ning üle 10-aastaste laste seisukohtadest saab lahendi tegemisel kohus lähtuda. Puudub alus kahelda maakohtu hinnangus, et puudutatud isikud I ja II on piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega ja seega oli maakohtul põhjendatud 5 2-21-7890 arvestada muu hulgas laste arvamusi ja soove. Mõlemad lapsed eelistavad senise elukorralduse jätkumist. Laste seisukohtadest ei saa järeldada, et nad soovivad tingimata elada XXX elamus. Seisukohtadest tuleb selgelt välja, et lapsed on rahul senise elukorraldusega, s.t et isa otsustab nende elukohaga seonduvat. Ringkonnakohus möönab, et laste seisukohad võivad aja jooksul muutuda, kuid see ei anna alust laste tahte vastaselt anda emale laste elukoha määramise otsustusõigus. Selline otsustus võib praegusel hetkel mõjuda lastele kahjustavalt. Lapsed ei ole viimasel aastal elanud koos emaga, kuid puuduvad tõendid, et ema ja laste senine igapäevane suhtlus oleks piiratud. Kohtul ei ole alust kahelda laste väidetes, et vanem tütar suhtleb peamiselt emaga sõnumite vahendusel ja noorem tütar kohtub emaga vahetult teda külastades. Seega on lastel olnud võimalus vabalt emaga suhelda, mistõttu on põhjendamatu ema kahtlus, et laste väljendatud seisukohad on isa poolt mõjutatud.
8. Menetlusosalistel on õigus esitada enda seisukohad ja kohtu ülesanne on lahendi tegemisel anda hinnang asjas esile toodud asjaoludele ja esitatud väidete usutavusele ja veenvusele. See, et ema väidete kohaselt on isa esitanud menetluses valeväiteid ja eestkosteasutuse seisukoht põhineb isa valeväidetel, on avaldaja hinnang. Kohus teeb otsustuse oma siseveendumusele tuginedes, hinnates seejuures menetlusosaliste poolt esile toodud asjaolusid ja nende usutavust. Kohtu ette toodud asjaoludest ei saa järeldada, et isa oleks esitanud valeväiteid või mõjutanud eestkosteasutuse töötajat.
9. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse etteheide, et kohus ei lepitanud vanemaid piisavalt ega aidanud kaasa nende suhete normaliseerumisele. Vaatamata sellele, et tegemist on hagita asjaga, lähtub kohus esitatud avaldusest ja esile toodud asjaoludest. Kohus otsustab, millise perekonnaasjas esitatud avalduse lahendamisele aitab kaasa kohtu poolt perelepitusse suunamine. Avaldaja ei ole selgitanud, kuidas praegusel juhul oleks perelepitusse suunamine avalduse lahendamisele kaasa aidanud. Vastuseks avaldaja etteheitele, et maakohus ei selgitanud piisavalt, milline avaldus tuleb esitada juhul, kui avaldaja eesmärk on peresuhete parandamine, märgib kolleegium järgmist. Perekonnaasjades on lepitusmenetlus ettenähtud lapsega suhtlemist korraldava määruse ja kokkuleppe rikkumise korral (

§ 563

). Kehtivas õiguses ei ole ettenähtud, et kohus suunab vanemad perelepitusse ühe vanema avalduse alusel.

1. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et esile toodud asjaoludel ei ole põhjendatud rahuldada ema avaldust laste elukoha määramise otsustusõiguse saamiseks.
2. Lõpetuseks juhib kolleegium maakohtu tähelepanu sellele, et vähemalt 14-aastane piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega laps võib tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas määruse peale kaevata oma seadusliku esindaja kaasabita (

§ 553

lg 1).

§ 553

lg 2 alusel teeb ringkonnakohus puudutatud isikule II käesoleva kohtumääruse isiklikult teatavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 32. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjendatud muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel avaldaja kanda, v.a lastele määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. 33.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. 6 2-21-7890 34. Puudutatud isiku III 12.01.2022 esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskulu määruskaebemenetluses lepingulise esindaja tasu 2 tunni õigusabi eest (määruskaebusega tutvumine 0,25 tundi, kliendi positsioonide läbiarutamine 0,25 tundi, määruskaebusele vastuse koostamine 1,25 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 tundi) tunnitasuga 120 eurot, s.o kokku 240 eurot. Avaldaja menetluskulude kohta seisukohta ei esitanud. 35.

§ 175

lg-st 1 tuleneb, et kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku III esindaja ajakulu on põhjendatud. Arvestades nii määruskaebuse kui ka puudutatud isiku III vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul maakohtu kaebusega tutvumise ja sellele vastamisega seonduvatele toimingutele mõistlik ajakulu kokku 1,75 tundi. Samuti on põhjendatud menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,25 tundi. Puudutatud isiku III lepingulise esindaja tunnitasu osas leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on juristi tunnihind 120 eurot, mis ei sisalda käibemaksu. Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isiku III menetluskulud põhjendatud 240 euro ulatuses, milline summa tuleb avaldajalt puudutatud isiku III kasuks välja mõista. 36.

§ 177

lg 4 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Puudutatud isik III on vastava taotluse esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb avaldajal tasuda puudutatud isikule III hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (240 eurolt) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 37. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 7