1-21-4158/26

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-4158 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik, Urmas Reinola Kriminaalasi Mykhailo Kiiko süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi Harju Maakohtu
2. novembri 2021 otsus lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Apellatsiooni esitajad Kannatanud Süüdistatav Prokurör Mykhailo Kiiko, isikukood: 38603220198; XXX, varem kriminaalkorras karistamata, kinni peetud 29.03.
3. Natalia Miilvee Kaitsja Kadi Sitska RESOLUTSIOON Jätta kannatanute Y, D ja X apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanutel on määruskaebuse esitamise õigus advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS 1
4. Mykhailo Kiiko´t süüdistatakse selles, et tema 29.03.2021 südaöö paiku XXX korteris, olles algatanud tüli ja tahtlikult provotseerinud W-ga omavahelist sõimlemist ja kaklust, tõukas tülist arenenud vastastikuse kakluse käigus W ja lõi teda keha ja näo piirkonda, põhjustades W-le verevalumeid suuesikus ülahuule piirkonnas, nahaaluseid verevalumeid näole ja verejooksu ninast. Kui kella 00:40 paiku eemaldus W vannituppa, järgnes M.Kiiko talle eesmärgiga pussitada W noaga. Selleks võttis M.Kiiko vannituppa kaasa 48 mm laiuse ja 245 mm pikkuse teraga noa. Vannitoas tõukas M.Kiiko esmalt W keha piirkonda, millest W kukkus vasaku küljega vanni, saades verevalumeid ja marrastusi vasaku käe küünarliigese ja vasaku reie piirkonda. Seejärel lõi M.Kiiko tahtlikult tervise ja elu kahjustamise eesmärgil vannis olnud ja jalgadega ründajale vastu põtkinud W kaasa võetud noaga korduvalt, vähemalt kümnel korral, tekitades noalöökidega W paremasse reide seitse torke-lõikehaava, millest omakorda viie haava sügavus ületas 10 cm. M.Kiiko jätkas W noaga löömist seni, kuni sekkus korteris olnud L, kes haaras M.Kiikost ja viimase käes olnud noast kinni, käskides tegevus lõpetada. Vaatamata L poolt kiirabi kutsumisele suri W saadud vigastustesse sündmuskohal enne kiirabi saabumist, s.o enne kl 00:59, surma põhjuseks on reiearterit-veeni vigastavad torke-lõikehaavad paremal reiel, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust. Valides teisele inimese pussitamiseks lihaseid ja veresooni võimalikult tõhusalt kahjustatavat lõiketorkevahendit ning lüües sellega teist inimest jõuliselt ja järjepidevalt piirkonda, mille kaudu toimub alajäseme verevarustus, pidi M.Kiiko vähemalt möönma selle tagajärjel teise inimese surma saabumise võimalikkust. Oma tahtliku tegevusega pani Mykhailo Kiiko toime teise inimese tapmise, s.o KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS
5. Maakohus tunnistas Mykhailo Kiiko süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 10 (kümme) aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning luges Mykhailo Kiiko poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 (kuus) aastat ja 8 ( kaheksa) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas karistusaja alguseks 29.03.2021.a. Mykhailo Kiiko suhtes kohaldatud tõkendi - vahistamine - jättis muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Kohaldas Mykhailo Kiiko suhtes lisakaristusena KarS § 54 lg 1 alusel väljasaatmist Eesti Vabariigist koos sissesõidu keeluga Eesti Vabariiki 10 aastaks. KrMS § 175 lg 1 p 2, 3, 6, 9, § 179 lg 1 p 1 ning § 180 lg 3 alusel mõistis Mykhailo Kiiko´lt välja sundraha 1460 eurot; surnu kohtuarstliku ekspertiisi tasu 534 eurot; DNA ekspertiisi tasud kokku 1368 eurot; isiku ekspertiisi tasu 84 eurot ja kaitsjatasu 1032 eurot. Lähtudes KrMS § 313 lg 1 p 7 ja KrMS § 180 lg 3 kohustas menetluskulud summas 4478.eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOON 2
6. Apellatsiooni esitasid kannatanud, kes taotlevad apellatsiooni esitamise tähtaja ennistamist. Kannatanud leiavad, et esinevad alused maakohtu otsuse tühistamiseks juhindudes KrMS § 338 p 4 ja nimelt mõistetud karistuse osas ja KrMS § 340 lg 4 p 4 alusel uue otsusega rangema karistuse mõistmiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta mitmed karistust raskendavad asjaolud. Kuigi KarS § 58 ei näe ette raskendava asjaoluna alkoholijoobes kuriteo toimepanemist, siis kannatanud leiavad, et vaidlustatud juhul tuleks karistust raskendava asjaoluna seda siiski arvestada. Isik, kes alkoholijoobes on agressiivne teiste inimeste suhtes on ühiskonnale ohtlik. Kannatanud teevad viite KarS § 58 p 1 ettenähtud karistust raskendavale asjaolule. Tuvastamist on leidnud, et riid tekkis seetõttu, et süüdistatav pidi kaua ootama korterisse pääsemist. Kuriteo toimepanemise motiiv oli niivõrd tühine, et ei saa jääda karistuse mõistmisel tähelepanuta. Korteris viibisid kaks isikut, L ja W. Mingit põhjust konfliktiks ja W vastu agressiivseks käitumiseks ei olnud. Süüdistatav tappis W põhjuseta. Kannatanud esitavad süüdistuse sisu ja märgivad, et tuvastamist on leidnud, et kuritegu oli toime pandud kannatanu suhtes, kes ei saanud ennast kaitsta. Süüdistava käitumine oli intensiivne. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seda arvetanud. Kohus on karistuse mõistmisel arvestanud karistust kergendavate asjaoludega. Kannatanud ei nõustu kergendava asjaoluna kahju heastamisega kuna süüdistatav on teinud seda vaid osaliselt. Osalise kahju maksis välja süüdistatava tööandja M.Kiiko sissetuleku arvelt pärast seda kui M.Kiiko oli võetud vahi alla. Seega ei olnud tegemist M.Kiiko poolt kahju heastamisega. Samuti kannatanud leiavad, et 1200 eurot on väga väike summa ega kata moraalset kahju, mis on W omastele tekitatud. Kannatanud ei nõustu kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse arvestamisega. L, helistades kiirabisse ütles, et inimene kukkus noa otsa. Järelikult soovis tegelikke asjaolusid varjata. L ütluste kohaselt käskis seda teha M.Kiiko. Seega süüdistatav tahtis oma tegu varjata ja pääseda karistusest. Kiirabi juhiseid kannatanule abi andmiseks süüdistatav ei täitnud. Kaitsja taotles süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist ja teadaolevalt apelleerib ka otsust. Kannatanud leiavad, et eeltoodu näitab, et M.Kiiko ei kahetse toimepandud tahtlikku tapmist. Kannatanud leiavad, et puhtsüdamlik kahetsus peab olema tuvastatud tegevkahetsusena nagu süü tunnistamine, enda käitumise hukka mõistmine, kahju heastamine. See peab nähtuma kriminaalasja materjalidest. Kuid puuduvad igasugused andmed, et süüdistatav oleks kuidagi püüdnud kannatanuid aidata ja kompenseerida neile üle elatud kannatusi või kergendada hingevalu. Seega on maakohus karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kannatanud paluvad maakohtu otsuse tühistamist liiga leebe karistuse mõistmise tõttu ja uue otsusega karistada M.Kiikot KarS § 113 lg 1 järgi 13 aasta ja 6 kuulise vangistusega, kohaldades seejärel KrMS § 238 lg 2 sätteid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kannatanud taotlevad apellatsiooni esitamise tähtaja ennistamist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kannatanud, kes on Ukraina Vabariigi kodanikud ja elavad Ukrainas ega valda eesti keelt, said Harju Maakohtu tervikotsuse tõlke kätte
8. detsembril
9. Kuna apellatsioon oli ringkonnakohtusse edastatud
10. detsembril 2021 siis on esitatud apellatsioon KrMS § 319 lg 2 ettenähtud tähtaja jooksul. Seega puudub vajadus kaebetähtaja ennistamiseks kuna apellatsioon on esitatud õigeaegselt. 3
11. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud (nt RKKKm nr 3-1-1-64-11 ja RKKKm nr 3-1-1-43-11), et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt lahendit 3-1-1-71-11). Kohtukolleegium leiab, et antud juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille sisuline arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistus. Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonimenetluses saab karistuse osas kohtuotsuse tühistamise aluseks olla eelkõige see, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. detsembri
13. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid
14. Apellatsioonis leitakse, et esinevad karistust raskendavad asjaolud, kuid maakohus jättis need tähelepanuta ja arvestamata. Prokuratuuri poolt esitatud süüdistusakti kohaselt karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Maakohtu otsuse kohaselt karistust raskendavad asjaolud pole tuvastamist leidnud. 6.
15. Apellatsioonis leitakse, et karistust raskendava asjaoluna tuleb arvestada süüdistatava alkoholijoovet. Kolleegium osutab, et KarS § 58 annab raskendavate asjaolude loetelu ammendavalt. Kuna kuriteo toimepanemist alkoholijoobes ei ole KarS § 58 loetelus nimetatud, pole ka seaduslik selle arvestamine karistust raskendava asjaoluna. 6.
16. Apellandid leiavad, et esineb KarS § 58 p 1 nimetatud omakasu või muu madal motiiv. Seejuures kannatanud põhjendavad KarS § 58 p 1 kohaldamist asjaoluga, et M.Kiiko tappis W põhjuseta. Kolleegium osutab, et omakasu (p 1 alt 1) all mõistetakse millestki või millegi kaudu saadavat majanduslikku tulu, ainelist kasu raha, asja, vara, varalisest kohustusest vabanemise vms näol. Muu motiivi lugemine madalaks (p 1 alt 2) tähendab igal üksikjuhul motiivi erilist hukkamõistetavust ega saa oleneda üksnes sellest, kas see on üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo eripärast ja asjaoludest. 4 Kolleegium märgib, et ilma erilise põhjuseta inimese tapmine pole käsitatav KarS § 58 p - s 1 ettenähtud omakasu või muul madalal motiivil tapmisena. 6.
17. Kannatanud esitavad süüdistuses etteheidetud teo tehiolud ja leiavad, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada asjaoluga, et süüdistatav tahtlikult lõi vähemalt 10 korda noaga Wd ajal, mil viimane ei saanud ennast kaitsta. Kolleegium osutab, et kuriteo toimepanemise asjaolud on olnud maakohtule teada ja karistuse mõistmisel on kohus süü suuruse arvestamisel apellatsioonis märgitut juba arvestanud. Nii on maakohus isiku süü suurust hinnates arvestanud, et surm põhjustati korduvate noa löökidega, et rünne kannatanu vastu oli väga intensiivne, et süüdistav lõi W ka muuhulgas lamavas või pool lamavas asendis, mis näitab omakorda teo jõhkrust. Samuti süüdistav ise kannatanule abi ei kutsunud ega andnud esmaabi. Lisaks võtab kohus arvesse, et M.Kiiko lõi W noaga otsese tahtlusega. Seega on maakohus juba tuvastamist leidnud süü suurust mõjutavaid asjaolusid arvestanud ja nende enamaks arvestamiseks alused puuduvad.
18. Apellandid leiavad, et karistust kergendavaid asjaolusid ei esine ja maakohus on nendega arvestanud ebaõigesti. Esmalt kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu poolt koduvalt sedastatule ( vt nt 3-1-1-7711) on KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud. Prokurör on süüdistusaktis leidnud, et karistust kergendavaks asjaoluks on kahju osaline heastamine. 7.
19. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kergendava asjaoluna kannatanutele kahju hüvitamist. Apellandid märgivad, et kannatanutele hüvitati kahju vaid osaliselt, summas 1200 eurot ja seda tegi süüdistatava tööandja. Selles osas kolleegium märgib, et kriminaalasja materjalidest tulenevalt pole kannatanud süüdistatava vastu tsiviilhagi esitanud. 27.04.2021 avaldusest ( 1 kd. t.lk. 185-187) nähtuvalt ei soovi kannatanud esitada tsiviilhagi kriminaalmenetluses, vaid kaaluvad hagi esitamist pärast kohtuotsuse jõustumist. Kannatanute apellatsioonist nähtuvalt on kahju heastatud osaliselt, siis kolleegium osutab, et ka kohtueelse menetluse staadiumis osaliselt kahju heastamist tuleb arvestada obligatoorselt karistust kergendava asjaoluna. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-14-07 sedastanud, et kahju vabatahtlik hüvitamine, ka siis kui see on toimunud osaliselt, on seaduses ette nähtud karistust kergendav asjaolu (KarS § 57 lg 1 p 2). Kannatanud on apellatsioonis märkinud, et kuna kahju kandis nende arvele üle tööandja ja seda süüdistatava palga arvelt, tema kontolt, siis pole tegemist süüdistatava poolt kahju osalise heastamisega. Kolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Tegemist on süüdistatava tahteavaldusega kuna muul moel pole vaidlustatud juhul tööandjal võimalik süüdistatava palga arvelt kolmandatele isikutele ülekandeid teha. 7.
20. Kannatanud leiavad, et pole alust arvestada puhtsüdamliku kahetsusega. Riigikohus on oma lahendis nr 1-17-105 sedastanud, et teatud juhtudel võib toimunus oma rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seda näiteks juhul, kui süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest. Eeltoodu aga ei tähenda, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses eeldaks süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist. 5 Kohtueelse uurimise käigus on süüdistatav oma süüd tunnistanud ja väljendanud ka kahetsust ( 2 kd. t.lk. 27-31) Kohtuistungi protokolli kohaselt on süüdistatav oma süüd tunnistanud. Saab aru, et pole võimalik sõbra lahkumist kompenseerida, kuid üritab seda teha. Tegemist on tragöödiaga, kuigi polnud tahtlust tappa, siis kõik mis juhtus on tema süü, ei eita seda. Ka prokurör on kohtuistungil leidnud, et süüdistatava poolt korduvalt väljendatud kahetsust saab hinnata siirana ja arvestada karistuse mõistmisel. Kolleegium leiab, et puuduvad alused järelduseks, et süüdistatava poolt korduvalt väljendatud kahetsus ei olnud siiras. Selliseks järelduseks ei anna alust ka asjaolu, et vahetult pärast löömist käskis ta tunnistajal ütelda, et W kukkus noa otsa. Kannatanute poolt viidatud tunnistaja L ütluste kohaselt toimus enne tapmist süüdistatava ja W vahel nii sõnaline konflikt kui ka vastastikune kaklus. Pärast noaga W korduvat löömist oli süüdistatav see, kes ütles talle kiirabi numbri. Tema helistas ja kutsus abi. Samal ajal süüdistatav kallistas W ja palus tema käest vabandust. Kolleegium ka märgib, et otsuse p-s 7.
21. esitatud põhjenduse alusel on ebatäpne kannatanute seisukoht, et vahi all viibiv süüdistatav pole püüdnud toimepandud tagajärge kompenseerida. Samuti ei too mõistetud karistuse korrigeerimist kaasa apellatsioonis viidatud maakohtu istungil kaitsja poolt väljendatud seisukoht kuriteo kvalifikatsiooni osas. Kaitsja ega süüdistatav pole apellatsiooni korras maakohtu otsust vaidlustanud, mistõttu on sellekohane apellatsiooni väide ekslik.
22. Kolleegium ei tuvastanud karistuse mõistmisel materiaal- või menetlusõiguslikku rikkumist, mis on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Kolleegium osutab, et maakohus on mõistnud, eelkõige süü suurusest lähtuvalt, karistust raskendavate asjaolude puudumisel ja kahe kergendava asjaolu tuvastamisel, varem kriminaalkorras karistamata süüdistatavale 10 aastase vangistuse, mis on vaid 6 kuu võrra kergem sanktsiooni keskmisest määrast. Siinkohal ei saa jätta ka arvestamata, et süüdistatava suhtes on kohaldatud KarS § 54 sätestatud lisakaristust. Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab prokuröri poolt kohtuistungil taotletud karistusega. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt maakohtu poolt mõistetud vangistuse osas otsuse tühistamiseks ja süüdistatavale kannatanute poolt taotletud 13 aasta ja 6 kuulise vangistuse mõistmiseks seaduslikud alused puuduvad.
23. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6