Obsah (6)

§ 663§ 657§ 659§ 543§ 537§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 08.02.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-19351 Ko

) § 534 lõigetele 1 ja

2. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivse häire (F25-2) näol, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut.
3. Kohus kuulas 10.12.2021 ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust.
4. Kohus leidis, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele. Isiku käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt ei maga, ei tarvita määratud ravimeid). Teistele ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu agressiivse käitumisega (loopis kodus asju, oli kuri ja agressiivne). Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma ta piisavat arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmise osas. Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Ravi läbiviimine muul viisil ei ole võimalik. Menetluse edasine käik
5. Avaldaja esitas 13.12.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega palus avaldaja esialgset õiguskaitset pikendada 40 päevani. Maakohtu 13.12.2021 määrus ja põhjendused
6. Harju Maakohus pikendas 13.12.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päeva alates 10.12.2021 kuni 19.01.2022 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimine manustamiseks.
7. Maakohus tugines 10.12.2021 määruse põhjendustele, märkides täiendavalt järgmist. 13.12.2021 esitas avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani, kuna patsiendi seisund ei ole neljapäevase ravi järgselt paranenud. Pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist 10.12.2021 esitas raviarst dr C seisukoha, milles avaldas, et patsiendi seisund ei 3 2-21-19351 ole muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
8. Kohus leidis, et puudutatud isiku seisund ei ole pärast 10.12.2021 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist paranenud, mistõttu esinevad eeldused õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks. Isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele.
9. Arsti 13.12.2021 arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole nelja päevaga paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Arvestades teadmisi haiguse kohta, patsiendi senist haiguskulgu ja hetkeseisundit, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Võttes arvesse patsiendi varasemat ravikogemust ning asjaolu, et patsiendi seisund ei ole alates hospitaliseerimisest oluliselt paranenud, ei pidanud kohus tõenäoliseks ka patsiendi paranemist järgneva ööpäeva jooksul sedavõrd, et oleks tagatud patsiendi ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Puudutatud isik võib muutuda äärmiselt ettearvamatult, tema käitumises esineb tugevat agressiivsust, mis võib kujutada ohtu teda ümbritsevatele. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
10. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkus. Kaebuse kohaselt ei olnud puudutatud isik sel hetkel, kui teda tahtevastaselt ravile viidi, ohtlik endale ega lähedastele.
11. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 20. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 10.12.2021 ja 13.12.2021 määruste tühistamiseks. Kooskõlas

§ 657

lõike 1 punktiga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrused jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruste põhjendusi ning

§ 659ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda.

21. Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et avaldaja teatise kohaselt on puudutatud isiku suhtes seoses psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 29.12.2021, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele.

§ 543

lõike 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-155-13, punkt 19). Seega ei takista kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. 22. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused ei olnud vaidlustatud määruste tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema 4 2-21-19351 seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

§ 537

lõike 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus. Esialgse õiguskaitse kohaldamise ja pikendamise puhul võib eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2). Puudutatud isik on viibinud ka varem korduvalt tahtevastaselt psühhiaatriahaiglas (alates
2. aastast kokku seitsmel korral, sh viimati
3. a, kui ta hospitaliseeriti kiirabi ja politsei saatel kodust agressiivse ja ebaadekvaatse käitumise tõttu; eelnevalt oli lõpetanud talle määratud ravimite võtmise; rahutuse ja agressiivsuse tõttu vajas isik haiglaravi alguses ka mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatisse iseenda ja kaaspatsientide turvalisuse tagamiseks). Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul ei ole ohtlik endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusega ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatuga.
4. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Asja materjalidest nähtuvalt oli puudutatud isik käitunud viimase nelja päeva vältel kodus rahutult, karjunud, loopinud asju, öösiti ei maganud. Talle määratud ravimeid ei ole tarvitanud. Pereliikmed kutsusid puudutatud isikule kiirabi, kelle saabudes oli isiku käitumine jätkuvalt rahutu. Isiku anamneesist selgub, et ka varasemalt psüühikahäire tõttu hospitaliseerimisel on ta olnud alguses rahutu, loopinud asju, olnud kuri, kuid raviga on rahunenud, muutunud sõbralikuks. Viimati psühhiaatriakliinikus viibides
5. a vajas rahutuse ja agressiivsuse tõttu ka mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatisse. Raviarst on maakohtu 13.12.2021 määruses viidatud sama kuupäeva arvamuses avaldanud, et puudutatud isiku käitumine võib muutuda äärmiselt ettearvamatult ning et tema käitumises esineb tugevat agressiivsust, mis võib kujutada ohtu teda ümbritsevatele. Maakohus leidis, et puudutatud isik on ohtlik ka iseendale, mis väljendub selles, et haiguslikust seisundist tulenevalt isik ei maga öösiti ega tarvita talle määratud ravimeid. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu määrus nr 2 15-3662, punkt 14.1). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika puudumise tõttu) kui teistele ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.
6. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on isik ka varasemalt, viimati
7. a, lõpetanud talle määratud ravimite võtmise, mille tulemusel vajas paigutamist psühhiaatriahaiglasse. Ka praegusel juhul oli puudutatud isik toetusravi katkestanud. Avaldusest nähtuvalt puudub isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks, ta keeldus ravimitest ka haiglas. Eelnevast tulenevalt oli praegusel juhul vajalik tahtevastane ravi psühhiaatriahaiglas – kuivõrd puudutatud isik end ise haigeks ei pea, ta iseseisvalt ravimeid ei tarvitaks. Seega ei olnud võimalik ravi teostamine isikut vähem piiravates tingimustes. 5 2-21-19351
8. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus seega õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et vaidlustatud määruste tegemise ajal olid täidetud PsAS § 11 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud tingimused. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 27.

§ 172

lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6