← Eesti

1-22-324/6

Obsah (7)§ 385§ 199§ 6§ 198§ 193§ 194§ 208

1-22-324 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2022, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-324 (21730000386) Kohtunik Urmas Reinola Vaidlus

§ 385p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 22.11.2021 registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris X (X) lepingulise esindaja vandeadvokaadi abi Maris Kure kuriteokaebus kriminaalmenetluse alustamiseks Y (Y) suhtes KarS § 209 tunnustel, kuna Y on X viinud eksimusse, st teadvalt loonud ebaõige ettekujutuse Q OÜ ja XXX kinnisasjaga seotud tehingutest, mille tulemusel X tegi varakäsutuse ja sai varalist kahju. Kuriteokaebuse kohaselt on X (endise nimega X) abielus Y-ga (nüüdseks abielu lahutatud). Alates 08.03.2017 juhtis X ettevõtet Q OÜ koos Y-ga ning alates 27.03.2019 oli ta ettevõtte ainuosanik. Kevadel 2021 soovis X ettevõtte arendamise rahastamiseks saada investeeringut. Coop Pank AS keeldus laenulepingu sõlmimisest, põhjendas seda telefonivestluses asjaoluga, et laenu taotleja, ettevõtte omanik ja juhatuse liige X, on abielus kriminaalkorras karistatud isikuga. Kuivõrd X soovis ettevõtet laiendada ja vajas selleks täiendava kapitali kaasamist, nõustus ta temale teadaolevalt näiliku tehingu tegemisega, tekitamaks olukorra, kus võlausaldajatele jäetakse mulje, et ettevõtte omanik on C. Sellise tehingu tegemise idee pärines Y-lt, kes veenis X, et see on ainus võimalus saada ettevõttele täiendavat finantseeringut. Kuna C isik ei olnud seostatav Y-ga, pidi see võimaldama mõjuda Q OÜ-l krediidiasutuste silmis usaldusväärsemana ja aitama vajalikku rahastust saada. Petmine seisnes selles, et kuna X-l ei õnnestunud pangalt laenu saada, veenis Y teda võõrandama XXX, Kohtla-Järve kinnistu Q OÜ-le ning Q OÜ omakorda (ajutiselt) müüma C-le. X, olles Y (ja C) poolt viidud eksimusse, nõustus tegema varakäsutuse. 19.04.2021 tõestas notar K kinnistu müügilepingu, kokkuleppe hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmiseks, kinnistamisavalduse ja asjaõiguslepingu (edaspidi kinnistu müügileping), millega X andis Q OÜ-le üle Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX 1

(10)1-22-324 sisse kantud hoonestatud kinnisasja, asukohaga XXX Kohtla-Järve. Vastavalt kinnisasja müügilepingu punktile 5.
  1. oli kinnistu ostuhind 30 000 eurot, milline tasuti ostja poolt müüjale sularahas enne lepingu sõlmimist. Kuivõrd tegu oli näiliku tehinguga, siis selle tehingu eest X-le ei tasutud. 22.04.2021 tõestas notar R osaühingu osa müügilepingu, millega X müüs C-le Q OÜ osa nimiväärtusega 2 556 eurot ostuhinnaga 5 000 eurot, milline tasuti lepingu kohaselt müüjale sularahas enne lepingu sõlmimist. Kuivõrd oli tegu näiliku tehinguga, siis ka selle tehingu eest Xle ei tasutud. X hoolitses 19.04.2021 ja 22.04.2021 tehingute sõlmimise ajal väikelapse eest ning oli sellest tulenevalt tavapärasest haavatavamas seisundis, usaldas abikaasa selgitusi ja hinnanguid ning kuna oli ka lapsega kodus viibides tööasjadest mõnevõrra kaugenenud, oli teda lihtsam mõjutada. Y veenis teda, et tehingud on näilikud ja Q OÜ huvides ning pärast investeeringute tegemist tagastab C varad X-le. Seda aga ei juhtunud ning X on pettuse tõttu tehtu varakäsutuse tagajärjel saanud varalist kahju. Tegemist võib olla kelmusega suures ulatuses, kuna Q OÜ
  2. majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõtte varade väärtus 271 242 eurot.
  3. 03.12.2021 teatega jättis ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata

§ 199lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades otsust järgmiselt. Kar

S § 209 sätestab vastutuse teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. X on selgitanud, et näilike tehingute tegemise tagajärjel ta ei soovinud, et temale kuuluv kinnistu ja osalus läheks üle ostjale, sellest tulenevalt ei pidanud ta vastavalt kokkuleppele saama ka tehingu tagajärjel mingisugust tasu võõrandatud kinnistu ja osaluse eest. Samas avaldusest nähtub, et osade võõrandamise tehingu puhul oli omandi üleminek justnimelt suunatud sellele, et Q OÜ ainuosanikuks oleks isik, kellel puudub isiklik ja lähedane seotus Y-ga (C). Seega ei saa sellist tehingut pidada ka näilikuks, kuna tehingus osalejate tegelik tahe oligi suunatud omandi üleminemisele, ainuosalus Q OÜ-s soovitigi üle anda. Samuti tuleb arvestada, et kui osaluse ja kinnistu müügil olidki notariaaltehingule eelnevalt sõlmitud mõnes muus vormis (suuliselt) kokkulepped seonduvalt lepingueseme eest tasumisega vm, siis tuleb arvestada, et nii osa kui kinnistu müügilepingu jaoks on kohustuslikuna ette nähtud notariaalse tõestamise vorminõue. Tehingu notariaalse tõestamise olulisemateks funktsioonideks ongi see, et notar selgitab välja kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse, muuhulgas notariaaltoimingu osaliste isikusamasuse; hoiatab osalisi kehtivast õigusest tulenevate riskide eest; selgitab osalistele erapooletult võimalusi, kuidas saavutada tehinguga osalejate tahtele kõige paremini vastav tulemus, ja taotletava tehingu tagajärgi; sõnastab ise tahteavalduse ja oma selgitusi sisaldava notariaalakti, tagades, et need oleksid üheselt arusaadavad; pädeva ametiisikuna tõendab notar tahteavalduse sisu ja kontrollitud asjaolusid; notar arhiveerib notariaalakti originaali oma kontoris, võimaldab sellega tutvuda ja saada sellest ärakirju. Tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks on nii tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni. Ka avalduses käsitletud tehingute notariaalse tõestamise nõude kehtestamisel ei olnud eesmärgiks mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist. Antud juhul vaatamata notariaalsele tehingu tõestamisele, kus notar kontrollis tehingupoole tegelikku tahet, on avalduse kohaselt avaldaja teadlikult ja tahtlikult enda õigushüved ohtu asetanud. Avaldajal on võimalik edasiselt oma õigusi kaitsta tehingutest tuleneva võlaõigusliku nõude kaudu. 3. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei nõustu X esindaja M. Kure kriminaalmenetluse alustamata jätmisega ja taotles jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist Y suhtes. 2

(10)1-22-324 3.
  1. Ringkonnaprokurör on jätnud kuriteokaebuses kirjeldatud asjaolude võimaliku vastavuse kelmuse koosseisule täielikult analüüsimata. Tehingu vorminõuded, notari funktsioon ning see, kas tegu on näiliku tehinguga või mitte, ei oma käesolevas asjas karistusõiguslikult tähtsust. Prokurör on analüüsinud X käitumist ja tegevusi, kuid jätnud Y, s.o isiku, kelle käitumises esineb kuriteo kahtlus, käitumise täielikult tähelepanuta. Leides, et asjaolu, et avaldajal on tehingutest tulenev võlaõiguslik nõue, ei ole piisav kriminaalmenetluse alustamiseks, on prokurör materiaalõigust vääralt kohaldanud, kuivõrd nt tehingu vorminõuded ei ole osa kelmuse objektiivses teokoosseisust. 3.
  2. Asjakohatu on prokuröri väide, et kaebuse esitaja on ise teadlikult ja tahtlikult enda õigushüved ohtu seadnud. Kannatanu viidi ohu suhtes eksimusse. Nn näiliku tehingu eest ei saanud ta ka tasu, seega jääb arusaamatuks, kuidas saab prokurör väita, et ühelt poolt on tegu riskiga, millega kaebuse esitaja ise arvestama pidi, ning teisalt, et ta ei pidanudki tehingu tagajärjel mingit tasu võõrandatud kinnistu ja osaluse eest saama. Y on teadlikult ja tahtlikult (kavatsetusega) kaebuse esitajat petnud, st tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loonud, mille tagajärjel viimane sattus eksimusse. X, olles Y (ja C) poolt viidud eksimusse, nõustus tegema varakäsutuse, mille tagajärjel sai varalist kahju. 3.
  3. Legaliteedipõhimõte (

§ 6

) nõuab riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne

§-s 6 nimetatud erandiga. Riigikohus on rõhutanud, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Antud juhul on prokurör tõlgendatud kõrvaldamata kahtlusi potentsiaalse kahtlustatava kasuks. Ka ei välista võimalikud tsiviilõiguslikud nõudeõigused kriminaalmenetlust. Riigiprokuratuuri määrus

  1. Riigiprokuratuuri
  2. detsembri
  3. a määrusega jäeti kannatanu X esindaja M. Kure kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises rahuldamata. Riigiprokurör jagas ringkonnaprokuratuuri seisukohta kriminaalmenetluse aluse puudumises, kuigi möönis, et otsus oleks võinud olla asjakohasemalt ja põhjalikumalt põhistatud, ning ka kaebuses Riigiprokuratuurile pole esitatud selliseid uusi asjaolusid, mis tingiksid menetlusotsuse tühistamise. Lisaks ringkonnaprokuratuuri põhistustele lisas riigiprokurör, kellel on õigus kaebemenetluses täiendavaid põhistusi lisada, järgmist. 4.
  4. Kelmus KarS 209 järgi on teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivseteks tunnusteks on kannatanu tahtlik eksitusse viimine eesmärgiga saavutada tema poolt varakäsutuse tegemine. Teisisõnu, kui eksitavad faktid oleksid olnud kannatanule enne tehingu sõlmimist teada, poleks ta varakäsutust teinud. Objektiivne koosseis moodustub petmisest, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju. Et hinnata teiste kelmuse koosseisu tunnuste esinemist ja vajalikku põhjuslikku seost, tuleb esmalt tuvastada pettustegu ehk tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine. 4.
  5. Kõnealusel juhul on ühelt poolt kaks notariaalset lepingut, kus lisaks nendes kajastatule on ka notar lepingu sõlmisel selgitanud tehingu asjaolusid ja tagajärgi. 19.04.2021 notariaalse tehingu poolteks olid füüsiline isik H müüjana, Q OÜ, mida esindas juhatuse liige H, ostjana ning Swedbank AS Hüpoteegipidajana. 22.04.2021 osaühingu osa müügilepingu poolteks olid H müüjana ja C ostjana. X märgib, et sõlmis mõlemad lepingud teadlikult ja tahtlikult sellistena nagu nad on, kuid seda ajendatuna Y lubadusest, et ta saab oma vara tagasi, st mingit kahjulikku tagajärge lepingud tema jaoks kaasa ei too. Kuna C ei tagastanud vara, on X sündmusi tagantjärgi hinnates asunud seisukohale, et Y on mõjutanud teda pettuse teel varakäsutust tegema ja pannud sellega toime kelmuse. 3

(10)1-22-324 Riigiprokurör sellega ei nõustunud. X on
  1. a omandanud Tallinna Tehnikaülikoolist magistrikaadi õigusteaduses, s.t ta omab magistrikraadi tasemel õiguslikku kõrgharidust. Ka oli ta alates 08.03.2017 Q OÜ juhatuse liikmena majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik. Lisaks on ta OÜ M juhatuse liikmena kinnitanud valmidust osaluseks suures äriprojektis. Raske on leida isikut, kes saaks veel paremini aru tema poolt tehtud tehingute sisust ja õiguslikest tagajärgedest. 4.
  2. Kaebaja on paljasõnaliselt väitnud, et Coop Pank keeldus Q OÜ-le laenu andmast põhjusel, et laenu taotleja, ettevõtte omanik ja juhatuse liige X, on abielus kriminaalkorras karistatud isikuga, esitamata samas ühtki seda kinnitavat tõendit (panga vastus taotlusele vms). Alates 27.03.2019 oli X ettevõtte ainuosanik. Laenulepinguid mõjutab tagatise olemasolu, seda enam, et X ja tema abikaasa suhted põhinesid varalahususel. Abielu kriminaalkorras karistatud isikuga ei saa sellises olukorras olla laenu andmisega seotud. Kaebaja pole ka väitnud, et samal põhjusel keeldusid laenu andmast ka teised pangad või et ta üldse oleks laenu ka mujalt taotlenud. Pankade kriteeriumid laenude andmisel on erinevad. Kui kaebaja ei taotlenud laenu ka teistest pankadest, ei saa väita, et muud võimalust kui vaidlusaluste tehingute teostamine, tal laenu saamiseks polnud. X väited „tavapärasest haavatavamast seisundist“ seoses lapsehoolduspuhkusel viibimisega pole eluliselt usutavad, arvestades tema haridust ja aastate pikkust majandustegevuses osalemist. Arusaamatuks jääb kaebaja põhjendus, et lapsega kodus olles oli ta „tööst kaugenenud“, samas kui ta ise tegeles aktiivselt ettevõtte laiendamisega, otsides võimalusi laenu saamiseks, et avada uus Q punkt Narvas (hagiavaldusest nähtuvalt „…. kuivõrd Hageja soovis ettevõtet laiendada ning vajas selleks täiendava kapitali kaasamist…). Väide, et rahastuse saamise järel pidi X kinnistu tagasi saama, pole samuti eluliselt usutav. Sellisel juhul oleks õigusmagistri kraadiga majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik sõlminud tagasimüügikohustusega müügilepingu või mõne muu sarnase lepingu C-ga. Ka ei selgu kuriteokaebusest, millal, millistel asjaoludel ja milliste mehhanismide abil pidi kaebaja kinnistu tagasi saama. 4.
  3. Kaebaja pole kordagi maininud, et ta oleks C-ga tehingute teemal isegi suhelnud. Ei ole eluliselt usutav, et aastaid äri- ja majandustegevuses osalenud juristiharidusega isik ei suhtle enne väidetavalt teda kahjustada võiva tehingu teostamist tehingu teise poolega. Varakäsutuse tegijat saab eksitada tehingu (lepingu) teine pool, kelleks antud juhul oli C. Et C oleks kaebajat kuidagi eksitanud, viimane väitnud ei ole. Puudub ka alus väita, et C oleks kaebajat eksitanud või üritanud eksitada Y kaudu. Kaebaja väitel mõjutas teda tehinguid tegema Y, kes lubas, et pärast investeeringute tegemist tagastab C varad X-le. Et C oleks sedasama või midagi muud lubanud, kaebaja väitnud pole. Arvestades X haridust ja äri/juhtimiskogemust, sai ta väga hästi aru, et Y-l pole pädevust talle seoses tehingutega midagi lubada. Et C-ga oleks kokku lepitud midagi muud kui notariaalses lepingus kirjas, alust väita pole. Seega pole ka põhjust arvata, et C oleks kaebajat kuidagi eksitanud, viimane seeläbi varakäsutuse teinud ja varalist kahju saanud. Kokkuvõtvalt saab eelmärgitut arvestades asuda seisukohale, et - X pole selliseks isiksuks, keda oleks üldse saadud pettuse abil eksitusse viia vaidlusaluseid lepinguid sõlmima ning materjalidest nähtuvalt seda ka ei tehtud - X pole teinud varakäsutust Y kasuks ega saanud seeläbi varalist kahju - X pole väitnud, et teda oleks kuidagi viinud eksitusse kasu saanud isik C. Arusaamatuks jäi riigiprokurörile kaebaja väide, et nii 19.04.2021 kinnisvara müügileping kui 22.04.2021 osa müügileping olid näilikud tehingud, kuna tehingu pooltel ei olnud tehingu tegemisel soovi avaldatud tahtele vastavate õiguslike tagajärgede saabumiseks ning pooled soovisid jätte muljet tehingu olemasolust. Vähemalt 22.04.2021 müügilepingu teine pool C küll sellise soovi olemasolust avaldanud pole. Vastupidi, viidatud tsiviilasjas on ta seisukohal, et tema osalusel toimunud tehing ei olnud ega saanudki olla näilik. 4.
  4. Et tegemist on tsiviilkorras lahendatava vaidlusega, kinnitab ka X poolt 19.10.2021 Harju Maakohtule esitatud hagiavaldus, mille p.1.10 kohaselt on ta seisukohal, et 19.04.2021 kinnisasja müügileping ja 22.04.2021 ning 04.05.2021 osa müügilepingud on tühised, kuna tehingud olid 4
(10)1-22-324 näilikud, või alternatiivselt, heade kommete vastased, või veelkord alternatiivselt, olid sõlmitud pettuse või eksimuse teel. Mõistagi ei ole tulevikus toimuda võiv või juba käimasolev tsiviilvaidlus iseenesest kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks, kuid

§ 6

näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise.

§ 199

lg 1 p 1 nimetab esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. Uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Antud juhul nõustub riigiprokurör ringkonnaprokuratuuriga, et kuriteole viitav teave puudub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 lahendi 3-1-1-60-09 kohaselt „kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis) /…/ ja tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“ Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi kõige intensiivsemalt riivav menetlus ning tulenevalt ultima ratio põhimõttest on karistusõiguslik sekkumine põhjendatud ja lubatav õigushüve kaitsel vaid siis, kui muud õiguskaitsevahendid on ebapiisavad. Kriminaalõiguslik kaitse isiku õigustele ja huvidele ei ole absoluutne. Karistusõigus peab isikutevahelisse suhetesse sekkuma alles olukorras, kus ei ole küllalt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest tsiviilõiguslike vahenditega. Antud juhul on kaebajal taolised vahendid olemas tsiviilkohtusse pöördumise näol, mida ta on ka juba kasutanud. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele

  1. X lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi M. Kure esitas
  2. jaanuaril
  3. a (registreeritud
  4. jaanuaril 2022) ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri 22.12.2021 kriminaalmenetluse alustamata jätmise määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama kuriteokaebuses kirjeldatud asjaolude väljaselgitamiseks kriminaalasjas nr
  5. 5.
  6. Kaebuse esitaja leiab, et Y on teadlikult ja tahtlikult (kavatsetusega) kaebuse esitajat petnud, st tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loonud, mille tagajärjel kaebuse esitaja sattus eksimusse. Kaebuse esitaja, olles Y (ja C) poolt viidud eksimusse, nõustus tegema varakäsutuse, mille tagajärjel sai kaebuse esitaja varalist kahju. Y tegutses kavatsetusega. 5.
  7. Seejärel loetleb kaebuse esitaja kaebuses tõendeid, millistele kuriteokahtlus tugineb. 5.
  8. Kaebuse esitaja hinnangul on põhjendamatu riigiprokuröri viide sellele justkui pettusteo välistaks X omadused, jättes aga täielikult analüüsimata Y käitumise. X eksimusse sattumine oli tingitud petmisest, kuid prokurör on petmise jätnud kõrvale ning hinnanud vaid seda, kas X sattus (või üldse sai sattuda) eksimusse. Seadus ei piiritle samuti, et teatud isikud ei saakski olla potentsiaalse kuriteo ohvreid, s.t nt haridustase ja töökogemuse pinnalt. Prokurör on väljendanud seisukohta, et X ei teinud varakäsutust eksimusse sattumise (pettuse) tõttu, sest X pidi tehingute sisust ja õiguslikest tagajärgedes aru saama. Esindaja rõhutab aga, et tehingute sisu ja tagajärgede mõistmine ei ole seotud pettusteoga (ja eksimusse sattumisega). X võis ju mõista, milline oli kõnealuste tehingute sisu ja õiguslikud tagajärjed, kuid X tegi need tehingud ainult seetõttu, et ta oli Y poolt eksimusse viidud. Prokurör leidis ka, et X väited tavapärasest haavatavamast seisundist seoses lapsehoolduspuhkusel viibimisega pole eluliselt usutavad, millega prokurör välistas lapsehoolduspuhkusel viibimisega kaasneva haavatavuse inimese haridustaseme ja majandustegevuses osalemisega. Prokuröri sellisest loogikast lähtuvalt saavad haavatavamas 5

(10)1-22-324 seisundis olla vaid need hiljuti sünnitanud emad, kes on madalama haridustaseme ja ettevõtluskogemuseta. Kaebuse esitaja täpsustas ka vastusena prokuröri esitatud väitele nagu oleks kaebuse esitaja aktiivselt majandustegevuses osalenud ja ettevõtte laiendamisega tegelenud, et planeerimine ja mõneminutiline telefonikõne/taotlus pangale ei ole käsitatav aktiivse osalusena. Just sünnituspuhkusele jäämisega tegi kaebuse esitaja 6-kuulise tähtajaga volikirja Yle. Samuti on prokurör sedastanud, et X on sündmusi tagantjärele hinnates asunud seisukohale, et teda mõjutati varakäsutust tegema pettuse teel ja sellega pandi toime kelmus. Kelmuse kuriteo ohvriks langemine saabki kaebuse esitaja hinnangul kannatanule selgeks alles pärast teo faktiks saamist, sest kui inimesed saaksid tulevikus toimuvast kelmusest/pettusest teada enne teo toimepanekut, siis neid ei toimukski. Tulenevalt prokuröri väitest, et ei ole eluliselt usutav, et aastaid äri- ja majandustegevuses osalenud juristiharidusega isik ei suhtle enne väidetavalt teda kahjustada võiva tehingu teostamist tehingu teise poolega, jättis prokurör tähelepanuta, et X ei olnud teadlik, et tegu on või võiks olla teda kahjustava tehinguga, sest ta usaldas oma abikaasat ega osanud arvata, et teda petetakse. Ka prokuröri etteheide, et X on esitanud paljasõnalisi väiteid, kuid ei ole esitanud vastavaid tõendeid, on arusaamatu, kuivõrd

§ 198

lg 11 kohaselt on prokuröril sellises olukorras, millises on kriminaalmenetluse alustamise või alustamata jätmise otsustamiseks vaja nõuda kuriteoteate esitajalt täiendavaid andmeid, ka selline võimalus olemas. Samas tuleb arvestada, et kuriteoteate esitajal ei ole alati võimalik kõiki tõendeid esitada. Tõendamine on uurimisasutuse ülesanne ning menetlust viiaksegi läbi selleks, et sellised tõendid koguda. Kriminaalmenetluse alustamiseks piisab kuriteoteatest, millest nähtub kahtlus kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemise kohta. Ka on prokurör materiaalõigust vääralt kohaldanud väites, et varakäsutuse tegijat saab eksitada tehingu (lepingu) teine pool, kelleks antud juhul oli C. On ekslik arvata, et varakäsutuse tegijat saab eksitada ainult tehingu pool või isik, kes ise varakäsutuse tulemusena kasu saab. Tegu on kelmusega ka juhul, kui varakäsutuse tulemusena saadud kasu ei jää pettusliku teo toimepannud isikule. Riigikohus on leidnud, et süüdlane ei pea vara vahetult endale võtma, see võib minna ka kolmanda isiku vara hulka (RKKK 3-1-1-70-98). Seda enam, et tegelikult on tuvastatud, et vara liikus C omandusest edasi Y ema F vara hulka, mis omakorda tähendab, et Y on tegelikkuses selle vara üle kontrolli saavutanud. Seda viimast asjaolu, millist kaebuse esitaja on korduvalt maininud, on mõlemad prokurörid järjekindlalt eiranud. Ka ei ole kaebuse esitaja välistanud, et tegu võib olla kaastäideviimisega (C ja F puhul), kuid kaebuse esitajal puudub võimalus selle asjaolu kontrollimiseks. Samuti leiab kaebuse esitaja, et hagiavalduse esitamine ei välista, et tegu võib olla ka kuriteoga. Seda enam, et hagiavalduse sisu on seotud lepingu tühistamisega, milline ei ole karistusõiguslik vaidlus, kuid kuriteokaebuse sisu ega eesmärk ei ole seotud lepingu tühisuse tuvastamisega. Kaebuse esitaja leiab, et prokurör on kehtivat õigust vääralt tõlgendanud osas, et kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui muud võimalused on ammendunud. Nimelt on kriminaalmenetluse alustamine kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel, kui puuduvad §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, mitte olukorras, kus tsiviilõiguslike vahenditega ei ole end küllalt efektiivselt võimalik kaitsta. Karistusõigus on eraldiseisev õigusharu, mitte tsiviilõiguslike vaidluste viimane alternatiiv. 5.4. Seoses kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttega märgitakse, et käesolevalt ei ole tegu olukorraga, kus kuriteokahtlus üldse puuduks või see oleks vaid teoreetiline. Prokuröri otsustusest ilmneb, et jättes kriminaalmenetluse alustamata, on järjepidevalt tõlgendatud kõrvaldamata kahtlusi mitte kriminaalmenetluse alustamise, vaid potentsiaalse kahtlustatava kasuks, mis on selles menetluse faasis ekslik. Kuriteoteates esitatud argumendid ja asja materjalid viitavad siiski sellele, et Y (ja ka teiste kuriteokaebuses nimetatud isikute) teos võivad esineda 6

(10)1-22-324 KarS § 209 tunnused. Eeltoodu väljaselgitamine on võimalik kriminaalmenetluse käigus, seega tuleb menetlust alustada. 5.
  1. Eelnevalt viidatud asjaolud ning kaebuse esitaja poolt prokuratuurile esitatud tõendid viitavad sellele, et Y puhul esineb piisav kahtlus, et isik on võinud toime panna kuriteod. Kaebuse esitajal puuduvad võimalused täiendavate tõendite kogumiseks ja seadusest tulenevalt tal selleks kohustust ka pole. Selline lähenemine oleks vastuolus kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte ja selle eesmärgiga. Õigus riigi ja seaduse kaitsele on põhiseadusest tulenev õigus, mistõttu on riik kohustatud isikut tema õigushüvede kahjustamisel kaitsma ning tagama ka õigusrahu. 5.
  2. Kaebuse esitaja leiab, et kriminaalasjas on menetlus ennatlikult ja põhjendamatult alustamata jäetud ning määruses toodud järeldused on vastuolus nii materiaal- kui ka menetlusõigusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel KarS § 209 kuriteokoosseisu osas kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus

§ 199lg 1 p 1 tähenduses.

  1. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega selles, et kriminaalmenetlus tuleb jätta alustamata seoses KarS § 209 kuriteotunnuste puudumisega. See, et kaebaja ei nõustu menetlejate põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetlejad on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. Seejuures tuleb märkida, et kriminaalmenetlust ei alustata pelgalt seetõttu, et kaebuse esitaja soovib sellega saavutada temale kasulikku eesmärki – saada tagasi temale kuulunud vara, esitamata seejuures veenvaid andmed, et tal oleks üldse alust vara tagasi saada, sest lepingute alusel on ta selle ise võõrandanud, kuid mõlema lepingu puhul oli kannatanu kinnitusel tegemist näilike tehingutega, temale nende varade müügi eest tegelikult ei tasutud ja pärast seda, kui eesmärgid, milleks lepingud tegelikult olid sõlmitud, oleks täidetud, oleks ta pidanud saama oma vara tagasi, mida aga ei saanud. Lepinguliste suhete puhul on selliste tsiviilõiguslike suhete reguleerimiseks ettenähtud ikkagi eelkõige tsiviilõiguslikud meetmed, mida on antud juhul tegelikult juba ka kasutatud. Kusjuures tsiviilmenetluse raames 22.04.
  2. a lepingu puhul ei nõustu ostja C üldse sellega, et tegemist oli näiliku tehinguga. Kuigi iseenesest ei välista pooleliolev tsiviilmenetlus viidatud lepingute olemuse üle kriminaalmenetlust, alustatakse kriminaalmenetlust ometi eranditult vaid juhul, kui esineb kuriteo toimepanemise kahtlus, milleks käesoleval juhul küllaldane alus puudub.
  3. Kaebuse esitaja väited kattuvad paljuski juba kuriteokaebuses ja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses tooduga, mida on menetlusotsustuse tegemisel juba arvesse võetud ja sellega seoses seisukohad esitatud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks riigiprokuröri ammendavate põhjenduste üle kordamist, märkides tulenevalt kaebuse väidetest järgmist. Seoses väidetava kelmuse toimepanekuga pole antud juhul võimalik tuvastada pettuslikku tegu, mille alusel tegi kannatanu varakäsutuse ja sai varalist kahju. Kahtlust ei ole küll selles, et kannatanu antud juhul varakäsutuse tegi ja kuivõrd X on kinnitanud, et ta pole talle kuulunud vara tagasi saanud, kuigi lubatu kohaselt pidi saama (mis ei ole siiski kooskõlas lepingutes märgituga), siis selles kontekstis saaks muul juhul möönda ka varalise kahju võimalikku tekkimist. Kannatanu on aga käesoleval juhul ise väitnud seda, et ta teadis täpselt, milles seisnes mõlema tehingu sisu ja mis eesmärgil olid need tehtud. Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et antud tehingud olid kaebuse esitaja kinnitusel vaid näilikud ja teostatud eesmärgiga petta sisuliselt kolmandaid isikuid (võlausaldajaid), et viia neid eksimusse äriühingu varalisest seisundist ja äriühingu juhist (kes pole justkui kuidagi Y-ga 7

(10)1-22-324 seotud), et saavutada selliselt Q OÜ-le laenu andmine, et ettevõte saaks laieneda. Seega teadis kannatanu täpselt, milles seisnes tehingute sisu ja need olid tegelikult tema kinnitusel sõlmitud teiste isikute eksitamise eesmärgil. Kusjuures kaebuse väited selle kohta, et Y oleks kannatanut kuidagi eksitanud, on paljasõnalised väited, sest nagu juba öeldud, oli kannatanu esiteks teadlik tehingute sisust, ta soovis (kasvõi näiliselt) oma kinnisvara temaga seotud ettevõttele võõrandada ja seejärel võõrandada antud ettevõtte osa C-le. Selliselt olid tehingud ka sõlmitud ja nende sisust ning väidetavast eesmärgist X ka väga hästi teadlik oli. Kusjuures olukorras, kus sel hetkel oli X ainus ettevõtte huvides ja tema nimel ainsana tegutsema õigustatud isikuks, on Y-le kui isikule, kes väidetavalt mõjutas selliseid tehinguid tegema, etteheidete tegemine arusaamatu, sest äriühingu huvides tegutsemise õigus ja kohustus oli vaid X-l, kes ainsana äriühinguga seotud tehingute eest seega järelikult ka vastutab ja just X oli see, kes soovis enda kinnitusel täiendavaid rahalisi vahendeid selleks, et ettevõtet laiendada. Seega, isegi kui sellise väidetava skeemi, mis eesmärgil väidetavalt lepingud olid sõlmitud, mõtles välja Y, oli X sellega ometi nõus ja Q OÜ seadusliku esindajana sellised tehingud täiesti teadlikult ja tahtlikult sõlmis, võttes sellega ka vastutuse tehingute tagajärgede suhtes.
  1. Seejuures ei tähenda muidugi see, et isik on majandustegevuses pikka aega tegutsenud ja omab juriidilist kõrgharidust, iseenesest seda, et kuriteo toimepanemine tema suhtes oleks võimatu ja sellele ei tuleks reageerida, kuid käesoleval juhul ta esiteks tulenevalt oma õigusalastest eriteadmistest ja kogemustest majandustegevuses, ei oleks saanud olla sedavõrd kergesti mõjutatav ja eksimusse viidud teiste isikute poolt, nagu väidetakse kaebustes (mis mõne eriteadmiste puudumisega isiku puhul oleks usutavam). Samuti ei ole veenev väide justkui väikelapse eest hoolitsev ema oleks sellises olukorras kuidagi haavatavam ja mõjutatum oma abikaasast. Sellised väited on ilmselgelt otsitud. Samuti on otsitud väited justkui oleks X olnud tegelikult äritegevusest eemal, kui ta aga samal ajal enda kinnitusel siiski tegelikult tegeles oma ettevõtte laiendamise ja selleks vajalike finantsvõimaluste leidmisega. Teiseks on märkimisväärne asjaolu, et teine lepingupool ei saanud tegelikult ka Xs tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõiget ettekujutust luua ega teda seega eksitusse viia, sest 19.04.
  2. a lepingu on sõlminud sisuliselt X (X) iseendaga. Nimelt on ta kinnisasja müüjana ühelt poolt ja Q OÜ juhatuse liikmena kui ostjana teiselt poolt lepingu sõlminud. Seega võiks sellises olukorras väita, et X pidi järelikult ise ennast eksitama. 22.04.
  3. a lepingu on samuti sõlminud X (X) Q OÜ seadusliku esindajana kui müüjana ühelt poolt ja C ostjana teiselt poolt. Kusjuures ei eelnevalt ega ka nüüd ei ole X tegelikult kordagi väitnud, et C oleks teda kuidagi pettusliku teoga eksitusse viinud või toonud välja mingeid konkreetseid andmeid selle kohta, et see nii oleks olnud. Ei nähtu, et X sel teemal enne lepingu sõlmimist või selle ajal oleks üldse C-ga lepingu sisust ja selle tagajärgedest vestelnud. Seega, kuigi ei ole otseselt välistatud, et kogu situatsioonist võis kasu saada ka Y, sest äriühingu ainuosanikuks on nüüdseks tema ema, siis ometi ei ole alust väita, et lepingu sõlmisel oleks just Y loonud X-s tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mille tulemusel tegi X varakäsutuse. Arusaamatuks jääb, kuidas sai üldse keegi X-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse luua, kui isik oli lepingu asjaoludest teadlik. Kellegi soovitusel selliste lepingute sõlmimine ei muuda aga teda veel pettusliku teo toimepanijaks. X pidi olema teadlik ka riskidest, kui ta ise sellised väidetavalt näilikud tehingud sõlmib, millel tegelikku sisu taga ei ole, s.t mille eest ta väidetavalt vastusooritust ei saanudki, aga seda seetõttu, et need tehingud olid mõeldud ajutisena ja siis pidi ta vara tagasi saama. Seega on eelneva menetleja poolt viidatud õigesti sellele, et isik selliste tehingute tegemisega seadis ise oma õigushüved ohtu. Kuivõrd X pidi riskidest teadlik olema nii lepingute olemusest ja sisust kui ka oma õigusalasest haridusest lähtuvalt, siis ei ole küllaldast alust väita, et keegi teine oleks saanud teda üldse tõsiseltvõetavalt ohust eksimusse viia. Käesoleval juhul puudub seega alus arvata, et Y (ja C) oleks X suhtes toime pannud pettusliku teo ja eksitanud teda ning mõjutanud selliselt varakäsutust tegema. Kuivõrd X enda kinnitusel soovis sisuliselt sõlmida näilikke tehinguid, et võimaliku laenuandjat nende tulemusel eksitada ja 8
(10)1-22-324 mõjutada tegelikkusega mittekooskõlas olevate andmete pinnalt Q OÜ-le laenu andma, et ta saaks laieneda, siis tegelikult ei ole teada täpselt see, milles ikkagi lepingu sõlmimisel ka nt C-ga kokku lepiti ja kas ta tasus või ei tasunud lepingu alusel ning kas ta pidi või tegelikult ei pidanudki vara tagastama. C on tsiviilmenetluse raames kinnitanud, et tegemist polnud näiliku tehinguga. Seega, eeltoodu pinnalt ei saa esiteks jõuda järeldusele, et X suhtes oleks toime pandud kelmus. Teiseks, seni kuni pole teada lepingute sõlmimise tegelikud asjaolud (on vaid X väited selle kohta), pole ka üheselt teada, mis oli tegelikult nende lepingute sõlmimise taga, st mis oli nende eesmärk, mis põhjusel need ikkagi sõlmiti, mida nendega sooviti saavutada ja kokkuvõttes, mis oli iga sellega seotud isiku käitumise eesmärk.
  1. Nõustuda tuleb ka riigiprokuröriga selles, et tegelikult ei nähtu üldse, et selliste tehingute tegemine oleks olnud vältimatult vajalik laenu saamiseks ettevõtte laiendamiseks, kuivõrd kaebuse esitaja kinnitusel üks pank (Coop Pank AS) keeldus talle laenu andmast, kuid selle kohta ei ole esitatud ühtegi kirjalikku tõendit ei laenu andmisest keeldumise kohta ega ka selle kohta, et seda tehti Y isikust tulenevalt (kes ometi ettevõttega sel hetkel mingi seost justkui ei omanud ja isikutel oli samuti varalahususe suhe). Lisaks ei ole esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et X oleks teistest pankadest või krediidiasutustest laenu taotlenud ja oleks saanud sealt samuti eitava vastuse. Seega ei ole teada tehingute tegelik tähendus ja see, milles isikud olid omavahel eelnevalt ikkagi kokku leppinud. Mis puudutab aga X väiteid justkui oleks ta usaldanud oma meest ja sellest lähtuvalt teinud sellised tehingud, siis nagu juba eelnevalt öeldud, vastutas X ikkagi vaid ise äriühingu nimel ja huvides tehtava tehingu eest. Lisaks, võttes arvesse Y tausta, mida korduvalt on kaebustes rõhutatud ja mille kohta esitati ka kohtuotsus kaebuse lisana, ei andud antud asjaolu järelikult üldse piisavalt alust Y ülemääraseks usaldamiseks. Sellele vaatamata on alus arvata, et selliste tehingute tegemine oli X enda teadlik valik ja sellega võttis ta ka teadvalt riski, kui n.ö ajutiselt ja näilikult ümber jaotatud vara mingil põhjusel ei peakski temani tagasi jõudma. Tegelikult ei ole aga ka teada, kas need pidid talle üldse tagasi minema, sest sõlmitud lepingutest seda üheselt küll järeldada ei saa ja nagu riigiprokurör õigesti viitas, oleks isik (kes omab õigusalaseid teadmisi) sõlminud sel juhul ilmselgelt tagasimüügikohustusega müügilepingu või mõne muu sarnase lepingu C-ga, mitte jäänud lootma viimase heale tahtele.
  2. Eeltoodu pinnalt puudub alus arvata, et lepingu sõlmimise hetkel lõi Y X-s tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, sest X on kinnitanud, et sellisel kujul tehingute sõlmimine oli sel hetkel tema soov. Ta lihtsalt ei arvestanud sellega kaasneda võiva ohuga, millises väites on alus kahelda, et teda oleks Y poolt selle ohu suhtes eksimusse viidud. Seda, et C oleks teda kuidagi üldse eksitanud, ei väida tegelikult kaebuse esitaja ka ise, sest sel teemal nad üldse vestelnud ei ole. Seega, kuivõrd lepingu pool teda petnud ei ole ja oletuslik on väide, et see toimus Y vahendusel, siis tegelikult tuleb antud hetkel sõlmitud lepingu olemuse ja selle õiguslike tagajärgede puhul selle õigsust pigem möönda, s.t et sellised lepingud väljendasid nende sõlmimise hetkel lepingupoolte tegelikku tahet. Kui olidki mingid muud kokkulepped, siis need ei ole antud juhul teada.
  3. Ringkonnakohus rõhutab, et

§ 193

lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad

§ 199lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.

Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks.

§ 6

sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad

§ 193

lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on

§ 194lg 1 kohaselt kuriteoteade või 9

(10)1-22-324 kuriteole viitav muu teave. Kriminaalmenetluse aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine konkreetse kuriteokoosseisu puhul (KarS § 209) viitega

§ 199lg 1 p-le 1.

Sellises olukorras puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks. 13. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 22.

detsembri 2021. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.