KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 24.01.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2355 Haldusasi X kaebus Eesti Töötukassa 24.09.202

) § 21 lg 1 p 4 alusel.

1. Kaebaja esitas 17.09.2021 Eesti Töötukassale (vastustaja) avalduse tööandja maksejõuetuse hüvitise määramiseks.
2. Vastustaja tegi 24.09.2021 otsuse nr 321000227, millega määras tööandja maksejõuetuse hüvitise kaebajale.

§ 20

lg 3 alusel loeti hüvitamisele kuuluva töötasu summaks kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu summas 1500 eurot (500 x 3). 4. Kaebaja esitas 15.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 27.10.2021 määrusega menetlusse nõuetes Eesti Töötukassa 24.09.2021 otsuse nr 321000227 tühistamiseks ja Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 1

§ 22

lg 1 ja 11 annavad vastustajale õiguse tuvastada hüvitise summa põhjendatust, mis eeldab ka eraõiguslike asjaolude tuvastamist, sest tööandja ja töötaja vaheline suhe on eraõiguslik (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-15). Kui hüvitise maksmine sõltub eraõiguslikust asjaolust, võimaldab uurimispõhimõte (HMS § 6) seda välja selgitada ka haldusorganil. Asjaolu tuvastamine toimub haldusmenetluse ja vajadusel kohtumenetluse reeglite kohaselt. 6.2 Vastustaja ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustajal tuli praeguse asja lahendamisel lähtuda üksnes jõustunud Töövaidluskomisjoni otsusest ja Harju Maakohtu määrusest. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2019 otsuses haldusasjas nr 3-19-15 on vastustajal seega õigus ja kohustus avalduse saamisel sisuliselt kontrollida, kas tööandja maksejõuetuse hüvitise maksmise õiguslikud ja faktilised eeldused on täidetud, sh kas taotletav summa on põhjendatud. 6.3 Vastustaja hinnangul ei tõenda Töövaidluskomisjoni otsus ega Harju Maakohtu määrus kaebaja töösuhtest tulenevaid nõudeid tööandja vastu kogusummas 6325,23 eurot. Viidatud menetlustes ei analüüsitud nimetatud summa põhjendatust. Tõendite kogumist, uurimist ja hindamist ei ole toimunud töövaidluskomisjonis ega kohtus. Töösuhtest saamata jäänud töötasude summades leppisid pooled kokku, mille Töövaidluskomisjon ka kinnitas. 6.4 Kaebaja poolt 17.09.2021 esitatud avalduse kohaselt on kaebajal saamata jäänud töötasu summas 6325,23 eurot. Nõude suuruse tõendamiseks esitas kaebaja Töövaidluskomisjoni määruse ja Harju Maakohtu määruse. Esitatud töölepingust ja selle lisast nähtuvalt töötas kaebaja ajavahemikul 1.04.2017-4.10.2018 ettevõttes Hemaly Group OÜ ning alates 2.01.2018 oli tema töötasu 500 eurot (bruto). Eeltoodud tasu suurust kinnitab ka väljavõte Maksu- ja Tolliametile deklareeritud töötasudest ja kaebaja poolt Töövaidluskomisjonile 10.10.2018 esitatud avalduses kirjeldatu. 6.5 Kaebaja töösuhe lõppes töölepingu lõpetamise teatise kohaselt 4.10.2018, seega arvestatakse kolme viimast töötatud kuud perioodi juuli-september 2018 eest, st 500 x 3 = 1500 eurot. Eesti Töötukassa 24.09.2021 otsusega määrati kaebajale

§ 20

lg 3 järgi hüvitiseks kolme kuu saamata jäänud brutotöötasu kogusummas 1500 eurot, mis on määratud õiguspäraselt. Kaebaja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, et talle oleks makstud töötasu suuremas ulatuses, kui seda kajastavad Maksu- ja Tolliameti andmed, avaldus töövaidluskomisjonile, pangakonto väljavõte ja tööleping koos lisadega. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
2. Kaebaja taotleb tööandja maksejõuetuse hüvitise maksmist. Asjaoludest nähtuvalt töötas kaebaja ajavahemikul 1.04.2017 kuni 4.10.2018 ettevõttes Hemaly Group OÜ (registrikood 2

§ 2

). Hüvitis tööandja maksejõuetuse korral on üheks töötuskindlustuse hüvitise liigiks (

§ 5p 3).

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on kindlustatud

§ 3

lg 1 tähenduses ja kaebaja taotleb selliste tasude hüvitamist, mille hüvitamist

§ 20lg 1 võimaldab.

11.

§ 19järgi on tööandja selle seaduse tähenduses maksejõuetu mh kui kohus on teinud Pankr

S § 15 lg-s 41 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise määruse või PankrS § 27 lg-s 41 nimetatud pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmise määruse. Menetlusosalised ei vaidle, et Harju Maakohus on 16.09.2021 teinud PankrS § 15 lg-s 41 sätestatud määruse. 12.

§ 21

lg 1 p 4 järgi esitab tööandja maksejõuetuse korral töötukassale hüvitise taotlemiseks avalduse töötaja, kui tööandja on maksejõuetuks tunnistatud sama seaduse § 19 p 3 alusel.

§ 21

lg 12 järgi lisatakse avaldusele tööandja maksejõuetuks tunnistamist ning töötaja nõude alust ja suurust tõendavad dokumendid ning töötaja kinnitus nõude suuruse kohta.

§ 21

lg 2 p 21 järgi on tööandja maksejõuetuks tunnistamist tõendavateks dokumentideks tööandja maksejõuetuks tunnistamise korral sama seaduse § 19 p 3 alusel ametlikult kinnitatud ärakiri PankrS § 15 lg-s 41 või § 27 lg-s 41 nimetatud kohtumäärusest. 13. Puudub vaidlus, et kaebajal oli õigus

§ 21

lg 1 p 4 järgi esitada vastustajale avaldus tööandja maksejõuetuse hüvitise taotlemiseks. Sellise avalduse on kaebaja esitanud, taotledes saamata jäänud töötasu hüvitamist summas 6325,23 euro ulatuses. 14.

§ 20

lg 1 järgi hüvitab töötukassa töötajale tööandja maksejõuetuse korral enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu, enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud puhkusetasu ja enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised, mis on ette nähtud töölepingu seaduses. TKinldlS § 20 lg 3 kohaselt makstakse saamata jäänud töötasu hüvitist kuni töötaja kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui kolm Eesti keskmist brutopalka tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel, lg 4 alusel makstakse töötajale saamata jäänud puhkusetasu hüvitist kuni töötaja ühe kuu puhkusetasu ulatuses, kuid mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutokuupalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel.

§ 20

lg 5 kohaselt makstakse töötajale töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitist kuni töötaja kahe kuu keskmise brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutopalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel. 15.

§ 22

lg 1 sätestab, et töötukassa vaatab tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise avalduse läbi, kontrollib taotletava summa põhjendatust ja teeb otsuse hüvitise määramise või määramata jätmise kohta hiljemalt 30. päeval avalduse vastuvõtmise päevast arvates.

§ 3

sätetest nähtub, et töötukassa ülesandeks on hüvitise määramise otsustamisel kontrollida taotletava summa põhjendatust. Juhul kui töötajal puudub töösuhtest tulenev nõue tööandja vastu, jätab töötukassa hüvitise määramata. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 6 sätestab haldusorgani uurimispõhimõtte: haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega on vastustaja ülesandeks hüvitise määramise otsustamisel välja selgitada hüvitise maksmist mõjutavad asjaolud, sh taotletava summa põhjendatus.

1. Kohus nõustub vastustajaga, et asja lahendamisel ei pidanud vastustaja lähtuma üksnes jõustunud Töövaidluskomisjoni määrusest ja Harju Maakohtu määrusest. Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.06.2019 otsuses haldusasjas nr 3-19-15 punktides 13.1-13.2 selgitanud, et: „Töövaidluskomisjoni otsus ja Harju Maakohtu määrus olid kohustuslikud üksnes pooltele, mitte Töötukassale (TvLS § 59 lg 2; TsMS § 463 lg 2 ja § 457 lg 1). Töötukassa ei olnud menetlusosaline töövaidluskomisjonis ega viidatud tsiviilkohtumenetluses ning need organid ei teinud lahendeid Töötukassa, vaid üksnes B OÜ ja S.A Suhtes“. /…/. „Töövaidluskomisjoni otsus ja Harju Maakohtu määrus olid vaidlusaluses haldusmenetluses dokumentaalsed tõenduid (HMS § 38 lg 1; vt ka HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 2). Tegemist ei ole praegusel juhul ette kindlaksmääratud jõudu omavate tõenditega vaid tõenditega, mida nii haldusorgan kui ka halduskohus hindavad koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 26.03.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-863, p 26).
2. Kaebaja poolt esitatud 04.12.2018 Töövaidluskomisjoni määrusest nr 4-1/2090/18 nähtub, et kaebaja ning Hemaly Group OÜ on kokku leppinud, et kaebaja nõude suuruseks töövaidlusasjas jäi 6325,23 eurot, mille tööandja kohustus kaebajale tasuma graafiku alusel kolme maksega. Vastab tõele, et nimetatud määrusest iseenesest ei tulene, millise hüvitisega oli tegemist. Seda ei tulene ka Harju Maakohtu 16.09.2021 määrusest tsiviilasjas nr 2-21-
3. Seega ei tõenda Töövaidluskomisjoni määrus ega Harju Maakohtu määrus iseenesest seda, et kaebajal oli tööandja vastu nõue summas 6325,23 eurot. Vastustajal oli õigus ja kohustus kontrollida kaebaja poolt esitatud taotlust sisuliselt.
4. Kaebaja poolt Töövaidluskomisjonile 22.10.2018 esitatud nõude täpsustuse kohaselt koosneb tema nõue 2017 aastal saamata jäänud töötasust brutosummas 3290 eurot ja 2018 saamata jäänud töötasust jaanuari, veebruari, augusti, septembri ja oktoobri kuu eest brutosummas 3000 eurot ning puhkusetasust summas 372,07 eurot. Nõude kogusumma oli 6662,07 eurot. Nagu nähtub 28.12.2017 sõlmitu töölepingu muudatusest, siis oli kaebaja brutotöötasu alates 02.02.
5. aastast 500 eurot kuus. Töösuhe kaebajaga lõppes 04.10.2018 aastal TLS § 89 lg 1 järgi koondamisega. 20.

§ 20

lg 1 ja 3 kohaselt on tööandja maksejõuetuse korral töötajale makstava saamata jäänud töötasu suuruse maksimaalne määr töötaja viimase kolme kuu brutotöötasu suurus. Seega, kuivõrd kaebaja brutotöötasu suurus oli 500 eurot, siis on vaidlustatud otsuses õigesti loetud hüvitamisele kuuluvaks brutotöötasu suuruseks 1500 eurot, st hüvitist on arvestatud perioodi juuli –september 2018 eest. Kaebajal puudub õigus nõuda

§ 20

lg 3 alusel saamata jäänud töötasu hüvitamist 2017 aasta eest (kaebaja arvestuste kohaselt 3290 eurot) ja 2018 aasta eest enam kui kolme kuu brutotöötasu ulatuses (kaebaja nõue 2018 aasta eest kokku 3000 eurot). Seega on vaidlustatud otsuses loetud kaebaja saamata jäänud töötasu hüvitiseks põhjendatult 1500 eurot bruto. 21. Kuivõrd kaebaja ei ole vastustajale 19.10.2018 esitatud avalduses ega ka 22.10.2018 nõude täpsustuses tuginenud asjaolule, et tal on saamata TLS § 100 lg-s 1 sätestatud ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis töölepingu TLS § 89 lg 1 ülesütlemise tõttu, siis kohus nimetatud asjaolu ei käsitle. Samuti ei ole kaebaja vastustajale esitatud avalduses nõudnud saamata jäänud 4