4-21-3802 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2021. a Tallinn Väärteoasja number 4-21-3802 (2302,21,011713) Kohtunik Märt Toming Kohtuistung

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Mehis Kasonen, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: Valter Kulla, ik: 50202141411, elukoht: xxx, xxx, xxx, Harjumaa, e-post: xxx Kaitsja: Advokaat Tanel Mällas, L&P Advokaadibüroo RESOLUTSIOON 1. Jätta Valter Kulla kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 14.09.2021 otsusele nr 2302,21,011713 Valter Kulla karistamises LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 14.09.2021 otsus nr 2302,21,011713 Valter Kulla karistamises LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, muutmata ja tühistamata.

1. Määratud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel. 1
2. Vastavalt LS § 127 sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 29.12.
3. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 28.01.
4. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 29.01.
5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 14.09.2021 otsusega nr 2302,21,011713 karistati Valter Kullat LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et Valter Kulla 22.08.2021 kella 17:01 paiku Saha-Loo teel, Maardu linnas, juhtis mootorsõidukit kiirusega 79+/-6 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 23 km/h, rikkudes LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Samuti puudusid Valter Kullal esmase juhiloa omajana autol ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärgid. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse KAEBUS 14.09.2021.a PPA otsusele väärteoasjas nr 2302,21,011713 1. Faktilised asjaolud 1.1. 22.08.2021 koostati Valter Kulla (kaebaja) suhtes väärteoprotokoll, mille kohaselt rikkus kaebaja liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 2 ja LS § 106 nõudeid. Kaebaja käitumine kvalifitseeriti LS §

LS § 242 lg 1 järgi. 1.

1. Kaebaja esitas väärteoprotokollile vastulause, milles selgitas juhtunu asjaolusid ning kahetses toimepandud rikkumist. 1.
2. Kaebajale mõisteti 14.09.2021 otsusega väärteoasjas nr 2302,21,011713 (Otsus (lisa 1)) karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. 1.
3. Tulenevalt VtMS § 114 lg 1 p-st 2 on menetlusosalisel otsuse peale võimalik esitada kaebus Harju Maakohtule. Sama sätte lõige 4 näeb ette, et kaebus tuleb esitada 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalistele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, st. esitamise tähtaeg vastavalt Otsusele on 07.10.2021, seega on kaebus esitatud tähtaegselt. 1.
4. Kaebaja vaidlustab Otsuse, leides, et temale määratud karistus on sellisena ebaproportsionaalne toimepandud süüteoga. Kaebaja põhistab oma seisukohti alljärgnevaga.
5. Kaebuse õiguslik põhjendus 2.
6. Kohtuväline menetleja on põhistanud Otsuses kaebajale mõistetud karistust vajadusega kaitsta õiguskorra huve. Karistuse määramisel sai oluliseks asjaolu, et kaebaja on pannud toime ka varasemalt samalaadseid rikkumisi. 2.
7. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eeskätt kuriteo asjaoludest, ent tähelepanuta ei saa jätta ka teo toimepanija isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 14–15.1 ja
10. juuni
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-179-03, p 14). Seega sõltub isiku süü suurus konkreetse juhtumi asjaoludest. Kaebaja ei eita, et 2 ta on temale ette heidetavad teod toime pannud. Samas ei kaasnenud LS nõuete rikkumisega muid ohtlikke tagajärgi. 2.
12. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. detsembri
14. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). Siiski ei ole üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas ületama sõidukiirust, juhtimisõiguse äravõtmiseks piisav. Kaitsja hinnangul saab sarnast rikkumist tulevikus pidada piisavalt tõenäoliseks juhul, kui rikkuja süü on suur: nt kui isik oleks kasutanud mootorsõidukit joobeseisundis või suhtub toimepandud teosse hoolimatult (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas 3-1-1-122-13, p 11). Nendel asjaoludel pole antud juhul võimalik kõneleda süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse. Kindlaks ei ole tehtud ka ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et kaebaja taaskord sõidukit juhtides kiirust ületaks. Samas puudub Otsuses põhjendus, kas keskmisest suurem rahatrahv oleks piisav meede hoidmaks ära sarnaseid õigusrikkumisi. Seega leiab kaitsja, et Otsus on selles osas põhjendamata. Käesoleval juhul on kergendavaks asjaoluks kaebaja poolt süü tunnistamine ja kahetsus. Kas kohtuväline menetleja on seda arvestanud Otsuse tegemisel, Otsusest ei nähtu. Kaitsja leiab, et kaebajale põhikaristusena määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks on ebaproportsionaalne toimepandud teoga. Kaebaja hinnangul piisab tema karistamiseks rahatrahviga.
15. Menetluslikud küsimused 3.
16. L & P Advokaadibüroo vandeadvokaat Tanel Mällas kinnitab, et on Valter Kulla kaitsja (VtMS § 20). Lähtudes ülaltoodust ning tuginedes VtMS § 115 lg-le 1 kaebaja, p a l u b:
17. Rahuldada kaebus ning mõista kaebajale väärteoasjas nr 2302,21,011713 karistuseks rahatrahv. Kohtuistungile menetlusalune isik ei ilmunud ega teatanud kohtule ka ilmumata jäämise põhjust. Kaitsjale ei olnud menetlusaluse isiku ilmumata jäämise põhjus samuti teada ning kaitsjal ei õnnestunud ka menetlusaluse isikuga ühendust saada. Seetõttu taotles kaitsja kabemenetlusega jätkamist ja kaebuse läbivaatamist kohtuistungil menetlusaluse isiku osavõtuta, kuivõrd vaidlust faktide osas ei ole ja vaidlus on vaid karistuse liigis. Sellest tulenevalt pidas kohus võimalikuks kaebuse läbi vaadata VTMS § 126 lg 21 korras menetlusaluse isiku osavõtuta, kuivõrd kaebuse arutamisele oli ilmunud kaebuse esitaja kaitsja, kes taotles kaebuse arutamist ilma kaebuse esitanud isiku osavõtuta. Kohtuistungil kaebuse esitaja kaitsja jäi kaebuse juurde ja lisas, et on erinevaid meetmed Liiklusseaduse mõttes isikut karistada ja viitab väärteomenetleja õigesti sellele, et isikul on olnud mõned samaliigilised rikkumised, aga kui vaadata mõistetud karistusi, siis pigem need on ka sellised leebemad. Arvab, et sellisele noorele isikule pigem rahatrahvi määramine võiks öelda, et peaaegu maksimaalses tähenduses, võib olla see paneb isikut veel rohkem mõtlema selle üle. Ei näe täna tingivat vajadust isikult juhtimisõigust ära võtta. Kui seadus ütleb, et kuni 6 kuuks võetakse ära, võeti 3 kuuks, mis on liiga range, ei ole põhjendatud, miks näiteks ka kuuajane juhtimisõiguse ära võtmine ei tagaks n.ö seda eesmärki, mida kohtuväline menetleja silmas peab, et isik ei paneks õigusrikkumisi toime. Arvab, et see on liiga karm karistus. Menetlusalune isik on eelnevad trahvid tasunud, kahetsenud. Seda kahetsust ei ole seal arvestatud ning ka asjaolu, et miks isik selle rikkumise toime pani. Ei õigusta seda, aga neid asjaolusid arvestades sellise karistuse määramine ei ole proportsionaalne ja palub kohtul see karistus tühistada. 3 Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et ei esine süüd välistavat asjaolu KarS § 32 lg 1 mõistes ning väärteomenetlust välistavat asjaolu VTMS § 29 mõistes. Väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ja LS § 242 lg 1 faktis. Valter Kulla on oma süüd tunnistanud ning vaidluse all on otsusega määratud juhtimisõiguse äravõtmine. Otsuses ei ole põhjendust sellele, kas keskmisest suurem rahatrahv oleks piisav karistuslik meede sarnaste õigusrikkumiste ärahoidmiseks, sest kohtuvälisel menetlejal ei ole andmeid selle kohta, kas rahatrahv seda teha suudaks. Otsuses on lähtutud, - nagu ka kaebuses on viidatud – eripreventsioonist. Kindlasti saab väita, et juhtimisõiguse äravõtmine on piisav võimalike tulevaste liiklusrikkumiste ärahoidmiseks, sest vähemalt õiguslikus mõttes on juhtimisõiguse olemasolu vajalik mootorsõiduki juhtimiseks. Pigem on küsimus, kas varasemad 30.04.2021 ning 04.01.2021 täide viidud samalaadsed rikkumised ning nende eest mõistetud rahatrahvid on olemuselt sellised, mis annavad alust eeldada liiklusseaduse rikkumise toimepanemist tulevikus? Ning kas juhtimisõiguse äravõtmine karistusliigina on proportsionaalne? Arutluse all olev väärteorikkumine on sellel aastal Valter Kulla kolmas liiklusalane rikkumine. Kusjuures 22.08.2021 ideaalkogumis toime pandud tegu kätkeb endas nii piirkiiruse ületamist kui ka eksimist algaja juhi tunnusmärkide kasutamise vastu. Kui oleks rikutud mõnda sellist õigusnormi, millise eest varasemad kehtivad karistused puuduvad, oleks usutav, et tegu ei ole harjumusliku käitumisega, vaid juhusüütegudega, kuid sellises kogumis selliseid süütegusid vaadates on kohtuväline menetleja pigem veendumusel, et tegu ei ole juhusüütegudega ning välja kujuneva käitumismustriga. Kusjuures on Valter Kulla oma meelsust algaja juhi tunnusmärgi kasutamise osas väljendanud ka kaebusega, mille esitas nimetatud esimese LS § 242 lg 1 rikkumisega kaasnenud otsuse peale. Selle kaebuse sisuks oli, et algaja juhi tunnusmärgi kasutamine on tema arvamusel juhte diskrimineeriv ning selle kasutamise nõudmine on inimeste märgistamine ning on seega vastuolus Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartaga. 22.08.2021 süüteo puhul on võimalik jõuda järeldusele, kas Valter Kulla üldse soostub algaja juhi tunnusmärk enda esmase juhtimisõiguse perioodi jooksul kasutama. Lisaks annab selline suhtumine alust arvata, et tulevikus leiavad samalaadsed liiklusseaduse rikkumised aset. Lisaks, olles eelnevalt karistatud 120 euro suuruse rahatrahviga, pidi Valter Kulla olema teadlik võimalikest karistuslikest tagajärgedest. Samuti, ületades järjekordselt kiirust, ei olnud järelikult rahatrahv tema arvates selliseks karistuse suuruseks, mis vääriks liiklusseaduse reeglitest kinnipidamist. Mis puudutab kaebuse punktis 2.
18. välja toodud väidet, et otsusest ei nähtu kahetsuse arvestamine, siis sellega ei saa nõus olla. Otsuse keskosas on kirjas, et kergendav asjaoluna on arvestatud kahetsust. Otsuse koostaja on otsusega valinud eripreventsioonist lähtuvalt karistusliigiks juhtimisõiguse äravõtmise. Kohtuväline menetleja on jätkuvalt seisukohal, et eelnevalt mainitud põhjenduste alusel on juhtimisõiguse äravõtmine eripreventiivselt proportsionaalne karistusliik. Mis puutub karistusmäära suurusesse, siis tulenevalt kohtupraktikast on välja kujunenud seisukoht, et kui isik eksib lisaks enamohtlikule väärteole lisaks ka teiste õigusnormide vastu, tuleb tema süüd pidada keskmisest suuremaks. Arvesse võetud kahetsusega ongi otsuse koostaja saanud karistusmäära, mis vastab sanktsiooni keskmisele. Sellest tulenevalt on kohtuvälise menetleja seisukoht, et Valter Kulla’le määratud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid ning taotleb auväärt kohtult VTMS § 132 lg 1 alusel jätta kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. On teada, et menetlusalune isik on xxx ja hetkel ei tööta, tema sissetuleku allikaks on see, milles meie saame kindlad olla, on xxx toetus, see võib olla suurusjärgus kuni 115 eurot kuus. Samuti on näha, et need trahvid, mis on tasutud jäävad aega enne seda, kui ta xxx läks ja tänaseks päevaks puuduvad meil muud andmed tema sissetulekute kohta. Samuti tuleb arvesse võtta, et Valter Kulla on ise selle auto omanik, millega ta sõitis aga, et raha kulub ka muu jaoks, näiteks kütuse ostmiseks, et reisida xxx ja oma elukoha vahet, raha nõuavad ka rehvide vahetus, auto kindlustamine, ülevaatuse tegemine. Jätta kohtuvälise menetleja ostus muutmata. Maakohtu seisukoht 4 Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, vaadanud kohtuistungil videosalvestist, kuulanud ära menetlusaluse isiku kaitsja ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Menetlusaluse isiku kaitsja kaebus kohtuvälise menetleja otsusele laekus Harju Maakohtule 29.09.2021 ja kohus määras kaebuse läbivaatamise 11.11.2021 ning tehes menetlusaluse isiku osavõtu kaebuse läbivaatamisest kohustuslikuks, saatis kohtukutse menetlusalusele isikule. 10.11.2021 teatas menetlusalune isik, et tal on puhkus kaitseväest ajavahemikul 17.12.2021 kuni 02.01.2022 ning kuivõrd ta soovib kohtuistungist osa võtta, siis taotles kohtuistungi edasilükkamist eelmärgitud ajavahemikku arvestades. Kohus lükkas 11.11.2021 kohtuistungil kaebuse läbivaatamise edasi 21.12.
19. 21.12.2021 kohtuistungile ilmus vaid menetlusaluse isiku kaitsja, kuid menetlusalune isik kohtuistungile ei ilmunud ning kaitsjal ei õnnestunud menetlusaluse isikuga kontakti saada. Menetlusalune isik ei teatanud ka kohtule kohtuistungile ilmumata jäämisest ega põhjusest. Vastavalt VTMS § 126 lg 2 sätetele tuleb juhul, kui kaebuse esitaja ei ilmu kaebuse arutamisele, kaebus jätta läbi vaatamata. Käesoleval juhul ilmus kohtuistungile kaebuse esitaja kaitsja, kes taotles kaebuse läbivaatamist kaebuse esitanud isiku osavõtuta, millega nõustus ka kohtuvälise menetleja esindaja, mistõttu pidas kohus võimalikuks kaebus läbi vaadata kaebuse esitaja osavõtuta VTMS § 126 lg 21 korras. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS §

§ 242lg 1 ettenähtud süütegude toimepanemist.

LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Väärteotoimikus asuvatest dokumentidest, s.h kiirusmõõturi heli- ja videosalvestuselt, millele on salvestatud menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmine, kiiruse mõõtmise aeg, koht ja mõõdetud sõidukiirus, nähtub, et kaebuse esitaja Valter Kulla juhitud sõiduki Subaru Legacy reg.märgiga 099 ARB sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 22.08.2021 kella 17.01 ajal mõõtevahendit Stalker DSR 2X. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 79 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/-6 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 73 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 23 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Anti Roosileht, kasutades taadeldud mõõtevahendit (taatlustunnistus nr TTRS21/00051), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 5 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 23 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid. Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 23 km/h asulasisesel teel ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, ei saanud tegu toime panna ettevaatamatusest. Samuti menetlusalune isik selgitas kohtuvälisel menetlusel, et ületas lubatud sõidukiirust, kuna kiirustas xxx. Sellest tulenevalt leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult, s.t menetlusalune isik seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see ka saabub. Arvestades menetlusaluse isiku karistusandmeid, s.t varasemat karistust samalaadse süüteo eest, oli menetlusalune isik ka üheselt teadlik nii teo keelatusest kui ka karistatavusest. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 23 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Menetlusalusele isikule inkrimineeritakse väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt ka LS § 106 lg 3 sätestatud kohustuse eiramist, millega menetlusalune isik pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo. LS § 106 lg 3 kohaselt peab autol, mida juhib esmase juhiloa omaja või sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juht, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Kuivõrd eelmärgitud kohustuse eiramine ei sisalda endas LS § 201-203, 205-207, 209, 211, 212, 214-219, 221-224 ja 226-241 sätestatud väärteokoosseisusid, on sellise nõude rikkumine karistatav LS § 242 lg 1 järgi ning karistusena on ette nähtud rahatrahv kuni 20 trahviühikut. Nii väärteoprotokollis kui –otsuses on kohtuväline menetleja leidnud, et menetlusaluse isiku tegevus tuleb kvalifitseerida LS § 106 lg 3 sätestatud kohustuse rikkumisena. Väärteoprotokolli kohaselt peeti 22.08.2021 Valter Kulla kinni Saha-loo teel, Maardu linnas Harju maakonnas, kuivõrd juhtis mootorsõidukit Subaru Legacy reg. märgiga XXXXXX ületades lubatud sõidukiirust. Isikuandmeid ja juhtimisõigust kontrollides ilmnes, et esmase juhiloa omanikuna peavad Valter Kulla juhitaval mootorsõidukil vastavalt LS § 106 lg 3 sätestatud nõudele olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärgid, kuid need puudusid. Tunnusmärkide puudumist kinnitab ka kohtuistungil vaadatud politseisõiduki pardakaamera videosalvestus, milliselt on näha, et vastassuunas lähenenud menetlusaluse isiku juhitud sõidukil ei olnud ees nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärki ning kui politseisõiduk menetlusaluse isiku juhitud sõidukile järgnes, ja menetlusaluse isiku juhitud sõiduk oli peatunud, ei olnud menetlusaluse isiku juhitud sõidukil ka taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärki. Transpordiameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt on Valter Kullale 14.10.2020 omistatud AM, B ja B1 kategooria juhtimisõigus ning Valter Kullale on esmane juhiluba nr XXXXXXXX kätte antud 16.10.2020 ja see juhiluba kehtib kuni 13.10.2022. Menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokolli kohaselt juhtis ta 21.08.2021 kella 17.00 paiku sõidukit Subaru Legacy (XXXXXX) Saha-Loo teel ületades piirkiirust enam kui 20 km/h võrra. Valter Kulla poolt 04.09.2021 PPA’le saadetud vabanduskirjas on tal kahju, et selline kahetsusväärne rikkumine aset leidis, on xxx ja kiirustas tagasi xxx. Algaja juhi tunnused jäid tal kahjuks teise auto külge. Tal on xxx juhilube vaja ja loodab mõistvale suhtumisele. Eeltooduga on seega tõendamist leidnud ning seda ei ole ka menetlusalune isik vaidlustanud, et menetlusalune isik juhtis 21.08.2021 kell 17.01 mootorsõidukit Subaru Legacy registreerimismärgiga XXXXXX Saha-Loo teel, Vana-Narva mnt ja Peterburi tee vahel, suunaga Peterburi teele. Samamoodi ei ole vaidlust selles, et menetlusalusele isikule on 6 väljastatud esmane juhiluba 14.10.2020 ning menetlusalune isik oli ja on ka käesoleval ajal LS § 106 lg 1 märgitud isikuks, kellele laieneb ka LS § 106 lg 3 sätestatud kohustus. Lisaks sellele ei ole vaidlust ka selles, et menetlusaluse isiku juhitud sõidukil puudusid ees ja taga algaja juhi tunnusmärgid. Seega arvestades eeltoodut leiab kohus, et on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik on eiranud LS § 106 lg 3 sätestatud kohustust ning on sellega toime pannud LS § 242 lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu. Arvestades seda, et menetlusalusele isikule oli juhtimisõigus väljastatud 14.10.2020, pidi menetlusalune isik esmase juhiloa saamiseks täitma ka kõik mootorsõiduki juhtimisõiguse andmise üldnõuded, s.h tegema liiklusteooria eksami, mis tähendab seda, et ta oli üheselt teadlik temale laienevast LS § 106 lg 3 sätestatud kohustusest. Samuti oli menetlusalust isikut kohtuvälise menetleja 26.01.2021 otsusega karistatud samalaadse süüteo toimepanemise eest. Menetlusalune isik teo toimepanemist ka ei vaidlusta. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja eesmärgiga teostada süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamine teadmises, et see ka saabub, s.o kavatsetult ning menetlusalune isik rikkus LS § 106 lg 3 sätestatud kohustust s.h teadmises, et sellise kohustuse eiramine on karistatav. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 106 lg 3 sätestatud kohustust ning pani sellega toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Samamoodi on Transpordiameti andmetega ja politseisõiduki pardakaameraga salvestatud kiirusmõõturi helija videosalvestusest tulenevaga tuvastatud, et menetlusaluse isik juhtis esmase juhiloa omanikuna mootorsõidukit, millel ei olnud ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärke ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 23 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud. Samuti on tuvastatud, et menetlusalune isik juhtis sõidukit isikuna, kellele oli väljastatud esmane juhiluba LS § 106 lg 1 mõttes ning ta rikkus temale LS § 106 lg 3 alusel laienevat kohustust. Seega on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 242 lg 1 järgi (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja 7 menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 20 trahviühikut. Antud juhul on menetlusalune isik toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule ning kuivõrd erinevalt kvalifitseeritavad väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni kui raskeimat karistust ette nägeva seadusesätte alusel. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud alammäära lähedases määras, so 23 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda eelkõige süü suurusest ja seetõttu ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja lahendi tegemisel arvestanud kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kaebuses on leitud, et kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks kergendava asjaoluga arvestanud, leides, et kergendavaks asjaoluks on nii süü tunnistamine kui ka kahetsus. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtuvälise menetleja otsusest nähtub vaid kahetsuse kui kergendava asjaoluga arvestamine. Kohtu arvates on kaebuses märgitud süü tunnistamise arvestamine kergendava asjaoluna meelevaldne, kuivõrd kohtuvälise menetleja otsusest sellist kergendavat asjaolu sedastada ei ole võimalik ning ka KarS § 57 lg 1 loetelu sellist kergendavat asjaolu ei sisalda. Lisaks sellele ei ole süü tunnistamisel mingit tähtsust, kuivõrd menetlusaluse isiku süü tuvastati mõõtevahendi, videosalvestise ja andmebaasi andmetega, s.t süü tuvastati sõltumata sellest kas süüdlane oma süüd tunnistab või mitte. Kaitsja on asunud küll seisukohale, et vaidlustatud otsusest kergendava asjaoluga arvestamist tuvastada ei ole võimalik, kuid kohus peab vajalikuks viidata asjaolule, et menetlusalune isik on ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu, mis muudab isiku süü keskmisest suuremaks. Selline asjaolu peaks tingima ka karistuse määramise üle keskmise määra. Seejuures on tegemist väärtegudega, millede eest 8 menetlusalust isikut on varem juba karistatud, mistõttu vastavalt kohtupraktikale kui korduvalt süütegusid toime paneval süüdlasel on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest, on ka keskmise süü korral kohane kohaldada karistust üke ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Seega esineb kaks alust kohaldada süüdlasele karistust üle LS § 227 lg 2 sätestatud sanktsiooni keskmise määra. Käesoleval juhul on aga vaatamata üle keskmise süüle kohtuväline menetleja kohaldanud karistust LS § 227 lg 2 sätestatud sanktsiooni keskmises määras. Seega on selle kahetsusega ilmselgelt arvestatud. Vastasel juhul olnuks põhjendatud karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas määras. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse väide kergendava asjaoluga arvestamata jätmise osas on põhjendamatu. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt karistusregistri andmetele on menetlusalune isik varasemalt väärteo korras karistatud, seda veel sel aastal ja nii LS § 242 lg 1 kui § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude eest. Seejuures on mõlemal juhul menetlusalust isikut karistatud rahatrahvidega. Kaitsja leidis nii kohtule esitatud kaebuses kui ka kaebemenetluses kaebuse läbivaatamisel, et menetlusaluse isiku karistamiseks piisanuks ka rahatrahvist ning arvestades eelmiste rahatrahvide suurust, võiks kohaldada suuremat rahatrahvi, mis mõjutaks menetlusalust isikut kordades rohkem. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Kohtu arvates on kohtuväline menetleja eelkõige just eripreventiivse eesmärgi saavutamisest lähtuvalt kohaldanud teiseliigilist karistust ja teinud seda põhjendatult. Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalune isik kinni peetud LS § 106 lg 3 nõude eiramise tõttu 04.01.2021 ja teda karistati rahatrahviga 40 eurot. Seejuures vaidlustas menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse, leides, et LS § 106 lg 3 sätestatud nõue on põhiseadusevastane ja piirab tema õigusi. Sellega näitas menetlusalune isik oma suhtumist konkreetsesse nõudesse, s.t LS § 106 lg 3 sätestatud kohustuse eiramine oli teadlik. Sellele järgnevalt peeti menetlusalune isik 30.04.2021, s.o kaks päeva pärast eelmise rahatrahvi tasumist kinni LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise tõttu ja teda karistati rahatrahviga 120 eurot, mis tasuti 12.05.2021. Ka LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemine näitab juhi suhtumist liiklusreeglitesse. 28.08.2021 peeti menetlusalune isik kinni nii LS § 106 lg 3 sätestatud kohustuse eiramise kui ka lubatud suurima sõidukiiruse ületamise tõttu. Kui vaadata eelmärgitud kuupäevi, siis on menetlusalune isik vähem kui kaheksa kuu jooksul toime pannud kaks LS § 106 lg 3 sätestatud kohustuse rikkumist ja kaks LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu, s.t esmase juhiloa omaja eirab korduvalt kohustust paigaldada juhitavale sõidukile algaja juhi tunnusmärk ja lisaks sellele ületab lubatud suurimat sõidukiirust vahemikus 21-40 km/h. Arvestades väärtegude iseloomu on tegemist teadlikult toime pandavate väärtegudega. Kohtu arvates näitab selline käitumine menetlusalusele isikule omaseks saanud liiklusnõudeid eiravat käitumist, kusjuures tegemist on juhiga, kellel on esmane juhiluba. Kohus peab vajalikuks viidata sellelegi, et LS § 106 lg 1 p 3 kohaselt väljastatakse auto ja mootorratta juhtimisõigus ning esmane juhiluba isikule, kellel ei ole karistatust LS §-s 201, § 223, § 224, § 226, § 227 lõigetes 2-4, § 234, § 236 või § 237 sätestatud väärteo eest. Kuivõrd esmase juhiloa saamise hetkel menetlusalusel isikul kehtivaid karistusi ei olnud, siis talle esmane juhiluba väljastati. Esmase juhiloa saamisest 14.10.2020 on aga menetlusalune isik kümne kuu toime pannud kaks LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu ja selline asjaolu oleks välistanud talle esmase juhiloa väljastamise. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku käitumine liikluses näitab seda, et esmase juhiloa väljastamine isikule, kes teadlikult pärast esmase juhiloa saamist korduvalt liiklusreegleid eirab, oli ilmselgelt ennatlik. Seejuures on menetlusaluse isiku suhtes kahel korral juba kohaldatud karistusliigina rahatrahvi ja selline rahaline mõjutamine on jäänud tagajärjetuks. Kohtu arvates ei saavutaks ka suurema rahatrahvi kohaldamine oodatavat eesmärki, s.o menetlusalune isik ei muutuks liikluses õiguskuulekaks, kuivõrd vaid kolme kuu möödudes eelmise rahatrahvi tasumisest pani menetlusalune isik toime kaks väärtegu, millise iseloomuga väärtegude eest teda oli juba rahatrahviga karistatud. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks karistusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine oli mitte ainult põhjendatud, vaid ka vajalik. Kuivõrd kohtuväline menetleja tuvastas menetlusaluse isiku käitumises kergendava asjaolu, siis oli üle 9 keskmise süü korral ja korduvalt väärtegusid toime paneva isiku suhtes karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmises määras põhjendatud ja proportsionaalne. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Antud juhul ületas menetlusalune isik asulasisesel teel sõidukiirust 23 km/h võrra, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste temaga samal teelõigul liikuvate kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust liiklusohutusse ja üleolevat suhtumist nii liiklusreeglitesse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Sellest tulenevalt leiab kohus, et seni, kuni liikluses peetakse kinni ja karistatakse isikuid, kes teadvalt ignoreerivad juhi kohustusi, tagatakse ka teiste liiklejate turvatunnet, millega tagatakse ka liikluskord. Seega on kohtuväline menetleja ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt põhjendatult kohaldanud karistusena juhtimisõiguse äravõtmist, kõrvaldades teisi liiklejaid ohustava juhi liiklusest. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud karistusega ning leiab, et karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurusest kui üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et keskmises määras karistus juhtimisõiguse äravõtmise näol sunnib isikut edaspidi hoiduma uute liiklusalaste süütegude toimepanemisest ja annab vähemalt ajutiselt panuse liiklusohutuse suurenemisse. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10