Obsah (7)

§ 180§ 309§ 338§ 339§ 173§ 185§ 337

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.jaanuar 2022, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-4686 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Keskü

§ 180

lg 3 alusel tuleb menetluskulud tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul igakuiste maksetena. Seega tuleb M. Tammearul ühes kuus tasuda vähemalt 877,23 eurot, arvestusega, et 12-nda kuu lõpuks on menetluskulud 10 526,80 eurot täies ulatuses tasutud. M. Tammearu mõisteti süüdi selles, et tema 17. märtsil 2021 ajavahemikul kell 15.00-16.20 Tallinnas, XXX olles korteris X lõi korduvalt käte ja jalgadega Y (nim. Y) viimase pea ja keha piirkonda. Oma tahtliku vägivaldse tegevusega põhjustas M. Tammearu Y-le hulgaliselt tervisekahjustusi pea-, kaela- kõhu ja rindkere piirkonnas. Y suri sündmuskohal ning tema surma põhjuseks oli M. Tammearu poolt peksmisega põhjustatud pea-, kaela-, rindkere- ja kõhupiirkonna kinnine tömp trauma roiete, rinnaku, näokoljuluude, keeleluu ja kilpkõhre murdudega, traumaatilise õhk-veririnnaga ja verikõhuga ning vereaspiratsiooniga hingamisteedesse. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. K.Nersesjan taotleb apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu otsus ja uue otsusega mõista M. Tammearu KarS § 113 lg 1 järgi õigeks (

§ 309lg 2, 337 lg 1 p 4).

Lisaks palub apellant hüvitada süüteomenetlusega tekitatud kahju ning jätta menetluskulud riigi kanda. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, M. Tammearu süüdimõistmine KarS § 113 lg 1 järgi on põhjendatud, siis alternatiivselt taotleb apellant M. Tammearule kergemat karistust. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (

§ 338

p 2) ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (

§ 339lg 2).

Süüdistatava süüditunnistamine ei rajane lubatavatel ja usaldusväärseteks tunnistatud tõenditel. Tõendite analüüsimata jätmine ja tõendite vahel tekkinud vastuolude mittekõrvaldamine viis M. Tammearu põhjendamatu süüditunnistamiseni.Põhjendused on järgmised. 2 Peamine küsimus on, et kes tekitas hukkunule surmani viinud tervisekahjustused. Kohus leidis, et selleks sai olla üksnes M. Tammearu. Kaitsja selle hinnanguga ei nõustu. Oluline tunnistaja on Q. Kohus pidas usutavaks, et Q alkoholi, psühhotroopse aine mõju ja magamatuse tõttu sündmusi mäletab lünklikult. Samas rõhutas kohus, et M. Tammearu puudulik mälu ei kõla usutavalt. Kohus luges tuvastatuks, et 17.03.2021 kell 20.57 mõõdeti M. Tammearul alkoholi hingeõhus 1,14 mg/l kohta. Samas leidis kohus, et muud tõendid võimaldavad tõdemust, et M. Tammearu sihilikult valetab, et ei mäleta korteris toimunud sündmusi. Maakohtu järeldus, et M. Tammearu sihilikult valetab on enam kui imelik, kuna alkoholi liigtarvitamine viibki selleni, et

1. märtsil 2021.a sündmused talletusid M. Tammearu mällu lünklikult. Mis põhjusel usub kohus rohkem alkoholi liigtarvitaja Q-le ja ei usu alkoholi liigtarvitaja M. Tammearule kohtuotsusest, ei selgu. Järgnevalt esitab apellant oma järeldused jälitustoimingu protokolli sisu kohta ja tunnistaja Q ütluste usaldusväärsuse osas. Tunnistaja ütlused on apellatsioonis taasesitatud. Mis puudutab jälitustoimingu protokolli, siis selles kajastub apellandi arvates M. Tammearu fantaasia, kuna süüdistatav kirjutab raamatut (asjaolus, et M. Tammearu kirjutab raamatut, kohus ei kahtle). Maakohus jättis Q kohtuistungil antud ütlused tõendikogumist välja osas, milles need erinevad kohtueelses menetluses antud ütlustes M. Tammearu asukohas ja tegevusest hetkel, kui tunnistaja Q tuli WC-st. Oluline on ka see, et Q ei näinud, et M. Tammearu oleks Y löönud. Q oli kriminaalasjas ka kahtlustatav, kuid arusaamatutel põhjustel tema suhtes kriminaalmenetlus oli lõpetatud ja ta muutus tunnistajaks. Märkimata ei saa jätta, et ka Q on varasemalt kriminaalkorras karistatud olnud, nimelt
2. aprilli 2019.a kohtuotsusega oli ta karistatud KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi, kuna oli vägivaldne elukaaslase suhtes, nimelt
3. veebruaril 2019.a lõi ta klaasiga oma elukaaslasele vastu pealage ning
4. veebruaril 2019.a lõi ta tühja pudeliga oma elukaaslasele vastu otsmikku. Tema vägivaldset iseloomu kinnitas ka tunnistaja L. Lisaks eskpertiisiakti nr 21EGE0406 kohaselt oli kannatanu küüne alt võetud proovis DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev Y DNAprofiiliga. Saadud tulemuste alusel ei saa kindlalt välistada Q-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis (p 6). Q jope sisekülje parempoolse tõmbluku juurest keskelt saadi DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühel isikult. Saadud tulemuste aluselt ei saa välistada Y-l ja M. Tammearult pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides (p 19). Ekspertiis kinnitab, et
5. märtsil 2021.a oli Q füüsilises kontaktis Y-ga. Kuna Q varem kasutas füüsilist vägivalda elukaaslase suhtes, võis ta kasutada samuti füüsilist vägivalda Y suhtes, kes on olnud invaliid seega nõrgem pool võrreldes Q-ga. Kohtuistungil andis ütlusi ka B. Maakohus ei uskunud B versiooni, et ta kellegi K-ga tagasi korterisse läks ja et see K on B-le tunnistanud, et kasutas vägivalda Y suhtes. Kaitsja maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et B kohtus antud ütlused on usaldusväärsed ja need peab arvesse võtma. Kaitsja tsiteerib järgnevalt maakohtus toimunud ülekuulamist ka saadud B ütlusi. Lisaks asus kohus seisukohale, et tunnistaja B ütlused sellest, et Y korteri aken oli lahti, ei pea samuti paika. Nimelt eelnevalt kohus tuvastas, et
6. märtsil 2021 kell 17.28 jõudsid XXX korteri akna juurde tunnistajad T ja L. Tunnistaja L andis kohtus ütlusi, et korterisse nad akna kaudu sisse ei saanud, sest aken oli õhutusasendis. Kaitsja sellega ei nõustu ja märgib, et kannatanu võis akna kinni panna peale seda, kui K läks korterisse sisse. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas on liiga palju kahtlusi. B rõhutas, et ajal, kui ta ära läks, akna sisse ronis B juurde joodik K , kes tegi B-le füüsilise noomituse. Tol päeval K oli joobes ning vihane Mardi peale. Kes on see K , kuidas ta välja nägi-see jäi kriminaalasjas välja selgitamata. Lisaks B rõhutas, et ta võib antud isikut ära tunda. Kuid ka see menetlustoiming on jäetud prokuratuuri poolt tegemata ning K isik on jäetud välja selgitamata. Tegemist on munitsipaalmajaga. Kes iganes majaelanikest võis sel ajal, kui M. Tammearu magas Y juures, tulla sisse ja tekitada Y-le kehavigastusi. Kaameraid, mis asusid sotsiaalmaja sees, keegi ei kontrollinud. Seda võis teha ka Q, kes väidetavalt ei mäleta mitte midagi. Lisaks see võis olla K , kes oli samal päeval vägivaldne Y suhtes. Ometigi süüdistus on esitatud M. Tammearule, kuigi mitte keegi ei näinud, et M. 3 Tammearu kasutas füüsilist vägivalda Y suhtes. Lisaks M. Tammearu isiku läbivaatuse protokolli ja fototabeli kohaselt puudusid tal nähtavaid kuriteojäljed nii kehal kui ka riiete peal. Tunnistaja Ü ei märganud M. Tammearu riiete peal määrdusi ning tema kehal vigastusi. B kinnitas, et koju tulles, riideid ta ei jõudnud vahetada, kuna tuli politsei kohal. Puuduvad tõendid, et M. Tammearu lõi korduvalt käte ja jalgadega Y viimase pea ja keha piirkonda. M. Tammearule on esitatud süüdistus esimese astme kuriteos, kuid kogutud tõendid ei võimalda teha vastuvaidlematut järeldust, et M. Tammearu on löönud käte ja jalgadega. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et M. Tammearu süüdimõistmine on põhjendatud, siis palub kaitsja alternatiivselt kergemat karistust, kuna mõistetud karistus ei vasta süüdimõistetu isikule. Apellant on veendunult seisukohal, et süüdistatavale mõistetud karistus on liiga karm ning ei vasta süüdimõistetu isikule ja kehtivale kohtupraktikale. Maakohus mõistis süüdistatavale karistuseks vangistuse 12 aastat ja 6 kuud. Kaitsja leiab, et kohus on valesti kohaldanud karistuse mõistmise metoodikat. Maakohtu arutlused süü suuruse osas ei ole üheselt mõistetavad. Maakohus on otsuses märkinud, et M. Tammearu süü on keskmisest suurem. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Maakohus ei arvestanud, et
7. novembri 2021 istungil on süüdistatav väljendanud kahetsust. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, mille järgi tuleb KarS §-s 57 lg-s 1 nimetatud karistust kergendav asjaolu arvesse võtta, kui kohus on selle olemasolu tuvastanud ning karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6,
10. oktoobri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-77-11, p 10.2 ja
12. mai
13. a otsus asjas nr 3-1-1-45-13, p 13). Kaitsja rõhutab, et maakohtu otsusest ei selgu, mis põhjusel jättis Harju Maakohus arvestamata süüdistatava süü suurust mõjutavate asjaoludena seda, et M. Tammearu küll ei mäletanud
14. märtsi 2021.a sündmusi ning süüd ei tunnistanud, kuid kahetses. Kohtu seisukohad on kaitsjale arusaamatud. Süü suuruse hindamisel võib võtta uuesti vaagimisele teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis omavad tähendust karistuse mõistmisel, kuid antud juhul sellised asjaolud puuduvad, mis mõjutaksid mõistetavat karistust. Ka maakohtu poolt märgitud tagajärg ja see, et inimelu on tõesti tähtsam individuaalne hüve, mille võtmist ei korva miski, ehk isiku paratamatu surm kaasneb iga lõpuleviidud tapmisteoga. Sanktsiooni keskmiseks määraks on 10 aastat 6 kuud. Arvestada tuleb toimepandu raskust, karistust raskendavate asjaolude puudumist, kergendavat asjaolu, süüdlase isikut ning eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi. Apellant leiab, et M. Tammearu tuleb karistada kergema karistusega. Apellatsiooni esitanud ka süüdistatav Mart Tammearu ise. Sisuliselt ühtib see kaitsja apellatsiooni argumentidega. Etteheited maakohtu otsusele on järgmised. Tunnistaja Q ütluste osas ei ole süüdistatav rahul sellega, et kohus on välja jätnud tunnistaja ütlused just selles osas, mis süüdistatava kasuks räägivad e et ta tegi elustamisvõtteid kannatanule. Süüdistatavale ei ole arusaadav, kuidas kohus muus osas uskus tunnistajat, kes oli psühhotroopsete ja alkohoolsete ainete mõju all. Seejuures juhib apellant tähelepanu, et esialgselt ei mäletanud tunnistaja päeva algust üldse e seda, et nad koos Y juurde läksid. Usutav ei ole ka see, et Q tema vastu kabuhirmu tundis. Läksid nad ju koos ja käsikäes ära Y juurest. Oluline on süüdistatava arvates Q ütlustele hinnangu andmisel see, et ka tema oli kahtlustatava staatuses, kuid millegipärast tema kahtlustamisest prokurör loobus. Arusaamatuks jäävad kohtu seisukohad ka seoses verepritsmetega. Kui tema oleks peksnud kannatanut, pidanuks verepritsmed olema ka tema riietel. Igale poole kõrgematesse kohtadesse on pritsmed lennanud. Ekspert on tema kahjuks rääkinud, sest ei ole erapooletu. Tunnistaja Q käelt leiti kannatanu DNA ja kohus oletas, et see on tervitamisel käitlemisest. Prokurör on kogu aeg väitnud, et kannatanu oli sellises seisundis, et teda oleks saanud ka laps peksta, siis miks ei saanud seda teha Q, kes ka enne meeste vastu vägivaldne olnud. Leiab, et prokuratuuri eesmärk oligi teda süüdlaseks teha, sest ta ei mäleta sündmustest midagi. Täiesti kontrollimata on aga jäetud B ütlused, mis puudutavad esiteks seda, et tema e 4 süüdistatav tegi aseme endal põrandale ja jäi magama. Kohus seda ei uskunud, sest ei olnud näha sündmuskohal jälgi põrandale tehtud magamisasemest. Süüdistatav räägib, et ei saanudki olla, sest tema harjumused magamiskoht korda teha, on saadud erikoolist ja vanglast, kus on see kohustuslik. Apellant ei nõustu ka kohtu järeldusega, et B ütlused K osas ja sealhulgas ka lahti olnud akna on ebausaldusväärsed. Kordab, mida B selles osas maakohtus rääkis. Samuti selgitab apellant, miks ta kaasvangile rääkis nagu ta oleks kannatanut peksnud. See oligi tema fantaasia ja ta tahtis selliste liialdustega endast vanglas jätta tähtsamat muljet. Sellise pläma ajamine on vanglas välja kujunenud. Kõiki neid kahtlusi oleks pidanud kohus arvestama. See on prokuratuuri tegemata jäänud töö. Palub, et ringkonnakohus teeks õiglase otsuse. Tallinna Ringkonnakohtu
15. jaanuari 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
16. jaanuarini
17. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta selle muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. Prokuröri seisukohad kaitsja apellatsiooni osas on järgmised. Prokuröri hinnangul on kohtu põhjendused selged ja arusaadavad. Kaitsja hinnangul on oluliseks tunnistajaks Q. Prokurör ei soostu kaitsja etteheitega. Nimelt nähtub otsusest selgelt, et kohus on jaganud ütlused kahte: täielikult usaldusväärsed ja osaliselt usaldusväärsed. Osaliselt usaldusväärsete ütluste all on nii Q ütlused kui ka M. Tammearu ütlused. Kõiki kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud tõendeid on kohus hinnanud kogumis ja selgitanud, millises osas on ütlused ebausaldusväärsed. Kohus on selgitanud, miks Q lünklik mälupilt on usutav ja on ka selgitanud, millised ütlused ta loeb usaldusväärseks (ja viidanud ära näiteks riimuva seose V ütlustega). See, et Q on oluline tunnistaja, on kaitsja enda lisand ja kohtuotsusest ei nähtu kohtupoolset eelistust tema ütluste osas võrrelduna teiste tõenditega. Ka on kohus põhjendanud, miks ta arvab, et M. Tammearu ütlused on vaid osaliselt usaldusväärsed ja ka seda, miks M. Tammearu teatud asjaolude kohta sihilikult vaikib. Lisaks on kohus ka veenvalt peatunud B ütluste usaldusväärsusel ning põhjalikult toonud välja, millises osas on ütlused kohtu jaoks usaldusväärsed. Kaitsja apellatsioonis toodud argumentidest nähtub pigem see, et kaitsja ei suuda soostuda kohtu järeldustega, aga kaitsja ei osunda otseselt ka sellele, millises osas ja millele tuginevalt on kohus eksinud. Prokurör nõustub ka kohtu seisukohtadega karistuse osas. Prokuröri hinnangul ei ole võimalik kahetseda midagi, mille tegemist väidetavalt ei mäleta. Sellisel juhul võib olla lihtsalt inimlikult kahju, et Y on vägivaldsel teel surma saanud. M Tammearu väljaöeldust võib pigem järeldada, et tal on kahju, et ta ei mäleta. Jällegi, tegemist ei ole karistust kergendava asjaoluga. Prokurör nõustub kohtu sisulise järeldusega, et M.Tammearu on valinud süüdistatavana õiguse ütlusi anda valikuliselt ning osade asjaolude osas vaikida, mis tähendabki antud juhul valiku tagajärjena seda, et tal pole võimalik loota karistuse kergendamisele süü puhtsüdamliku kahetsemise läbi. Seda, kuidas kujunes kohtu veendumus keskmisest suurema süü osas, on kohus selgelt põhjendanud. Prokuröri seisukohad süüdistatava apellatsiooni osas on järgmised. Süüdistatav viitab ka asjaolule, et kannatanu verd on rohkelt põrandal ning on pritsmeid ka ratastoolil ja voodi all olevatel esemetel ning esitab sellega seoses küsimuse, kuidas sai siis nii olla, et tema riietel sisuliselt pritsmeid polnud. Prokuröri hinnangul on kohtuarst seda ka selgitanud ning kirjeldanud, et verd ei pritsinud haavadest. Küll aga ei ole ju välistatud, et lüües vastu kohta, kus on juba veri, siis veri pritsib külgede suunas. Füüsikaliselt on ju võimatu, et veri pritsiks läbi löögiriista (näiteks rusikas) ülespoole ja määriks selliselt ära löögivahendi kohal olevad esemed. Ongi usutav, et pritsmed läheksid sel juhul külgede suunas ja tabaks madalal olevad esemeid (voodi all olevad karbid või ratastooli alaosa). Täiendavalt on süüdistataval etteheiteid selle osas, miks kohus pidas B ütlusi ebausaldusväärseks seoses K-ga. Süüdistatav keskendub apellatsioonis liikumistrajektoori kirjeldamisele ja kaameravaatevälja jäämisele. Samas maakohus on oma analüüsis viidanud märgatavalt 5 rohkematele asjaoludele, mis kogumis muudavad äärmiselt ebausutavaks nn K ilmumise Y koju. Kuigi M. Tammearu esitatud versioon sellest, kuidas on võimalik Y akna juurde sattuda ilma kaameravälja jäämata, võib olla õige, siis oluline on siin aga B kinnitus, et ta väidetavalt kasutas K-ga tagasi minnes sama teekonda, kui eelnevalt üksi ära tulles. Seega pidi ta siiski jääma kaameravälja. Seda aga pole. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonidega, kriminaaltoimiku materjalidega, prokuröri seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub seaduslik alus. Põhimõtteliselt on vaidluse sisuks apellatsioonimenetluses maakohtu poolne tõendite hindamise protsess ja selle tulem e apellantide arvates on kohus teinud hulgi eksimusi tõendite usaldusväärsuse osas ja tegelikul tulnuks tõendeid hinnata selliselt nagu nende arvates on õige. Ja nimelt, apellandid olnuks rahul sellega, kui maakohus oleks uskunud M. Tammearu ja tunnistajat B ning kõik muud tõendid kõrvale jätnud ja rajanud nendele ütlustele õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide argumentidega, millistega seatakse kahtluse alla maakohtu järeldus selles, et M. Tammearu oli see, kes peksis sedavõrd jõuliselt kannatanut, et viimasel tekkisid eluohtlikud vigastused, mis tõid kaasa ka kannatanu surma. Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus igati põhjalikult motiveeritud ja kõik kaitseväited, mis olid esitatud maakohtus ning milliseid korratakse ka apellatsioonides, on maakohtu poolt veenvalt kummutatud. Rääkida kõrvaldamata kahtlustest nagu seda tehakse apellatsioonides, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa. Maakohus on vägagi põhjalikult analüüsinud iga tõendit, mis oli uuritud kohtuliku uurimise käigus. Avatud on nende tõendite sisu e iga tõendi puhul on maakohus selgelt ja veenvalt ka põhjendanud, mis konkreetselt ja mida konkreetselt tõendab ja seda just tõendamiseseme asjaolude seisukohast. Oma järelduste tegemisel on maakohus hinnanud kogumis kõiki kohtuotsuses analüüsitud tõendeid. Maakohtu järelduse kujunemine on kohtuotsuse lugejale arusaadav ja veenev. Apellantide rõhuasetus on sellel, et maakohus on põhjendamatult välistanud võimaluse, et kannatanu võis surra löökide tagajärjel, millised olid tekitatud kas tunnistaja Q, kellegi tundmatu K või ükskõik millise munitsipaalmaja elaniku poolt. Q oli sel ajal, kui ekspertarvamuse kohaselt olid eluohtlikud vigastused tekitatud samuti korteris ja seda ei ole ka maakohus kahtluse alla seadnud. Keegi K oli saabunud millalgi koos B-ga korterisse läbi avatud akna ja see toimus ajal, kui M. Tammearu väidetavalt magas endale maha laotatud asemel, mille ta väidetavalt ka pärast uinakut korralikult ära korjas. Veel enam, see tundmatu K on ka hiljem väidetavalt B-le rääkinud, et kasutas vägivalda kannatanu suhtes. Majaelanikel oli ka vaba ligipääs korterisse ja ükskõik kes võis ka pärast M. Tammearu ja Q lahkumist sinna siseneda ja kannatanu surnuks peksta. Kõiki neid kaitseväiteid on oma otsuses vaaginud ka maakohus, sest need olid tõstatatud kohtuvaidlustes. Apellatsioonides korratakse neidsamu väiteid. Kohtukolleegium apellantidega ei nõustu ja leiab, et maakohus on põhjendatult välistanud igasuguse muu versiooni, kui just M.Tammearu kannatanu surma põhjustajana. Kohtukolleegiumi hinnangul on oluline rõhutada konkreetses kriminaalasjas tuvastatud tehioludega seonduvalt, et kriminaalmenetluses on omaks võetud seisukoht ja seda on toetanud ka Riigikohus, et aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerimisel ja süüküsimuse otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, lähtutakse muuhulgas ka välistamismeetodist (3-1-1-33-08), mida maakohus on ka kasutanud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mis annaks kohtule aluse tõlgendada need kahtlused süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb 6 tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Kohtukolleegium, nõustudes täielikult maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga ja selle tulemusel tehtud järelduste motiividega ja ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu seisukohti. Maakohus on ümber lükanud apellatsioonides esitatud süüdistatavat õigustavad väited oma otsuses. Samuti peab kohtukolleegium igati asjakohasteks ja veenvateks ka prokuröri kirjalikus seisukohas esitatud kaitseväiteid kummutavaid seisukohti. Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium vastuseks apellantide väidetele järgmist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eluliselt usutav ja kriminaalmenetlusliku kogemuse alusel võib väita, et on isegi välistatud, et naisterahvas tapab teise inimese – olgu ta siis vastupanuvõimetu invaliid või teine naisterahvas jms – käte ja jalgadega pekstes e ilma ühtegi kuriteoriista kasutades. Erandiks on kohtukolleegiumi hinnangul olukord, kus on tegemist võitluskunsti harrastavale või seda varem harrastanud naissoo esindajaga. Võib ka juhtuda, et surma põhjuseks võiks olla ühekordne ja väga ebaõnnestunud löök kuskile väga konkreetsesse peapiirkonda, kuid et ta peksab omaenese jõuga surnuks inimese ja selliseid hulgivigastusi tekitades erinevatesse kehapiirkondadesse ja seda selliselt, et vigastustest tekivad rohked murrud e purunevad kondid ja luud jne, on elulise usutavuse faktorit arvestades välistatud. Oluline on igaks juhuks selgitada, et tuvastatud kuriteo asjaolude elulise usutavuse hindamine tähendab sisuliselt seda, milline on ütlustes või esitatud kaitseversioonis kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohtupraktika tunneb tõesti palju kaasuseid, kus tapjaks osutub naissoo esindaja, kuid üldjuhul on see toimunud noalöögiga/löökidega või mõnda muud terariista või löögivahendit kasutades (1-20-7016; 117-267; 1-16-8889; 1-13-10741). Lisaks tuleb veel arvestada faktoriga, mis ilmselgelt niigi olematut tõenäosust vähendab, et tunnistaja Q oli sellises joobes, et lahkudes oli tal probleeme jalul püsimisega ja isegi enda riietamisega. Nimelt on tal saapalukud lahti. Kannatanu vigastuste pinnalt võib väita, et peksmine pidi toimuma siiski intensiivselt ja mingi n+1 minutit ja vehkida tuli nii käte, kui ka jalgadega ja alates peast kuni kõhuni. Selline tegevus nõuab ka tasakaalu hoidmist ja koordinatsiooni, milliste esinemine on alkoholijoobe tõttu häiritud. Usutavasti võib ka peksja ise endale mingeid vigastusi tekitada, kas tasakaalu kaotades kukkudes või rusikatega mööda vehkides ja muid esemeid tabades. Q-l erinevalt M. Tammearust mingeid vigastusi ei esinenud. M. Tammearul oli aga rusikatega löömisest tekkinud tüüpiline parema käe sõrmenuki nähtav marrastus. M. Tammearu on paremakäeline, seda on ta ise kinnitanud. Kohtukolleegiumit ei veena ka apellantide väited, et on ju Q meeste suhtes ennegi vägivaldne olnud ja selle eest lausa kriminaalkorras karistatud. On õige, et tunnistaja on karistatud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi, kuid etteheidetavaid vägivallaepisoodide kirjeldusele ainuüksi peale vaadates, on näha, et temale etteheidetavad käitumisaktid pigem kinnitavad eelnevalt ringkonnakohtu poolt viidatud kriminaalmenetluslikule kogemusele ja elulisele usutavusele rajatud seisukohta. Üks episood kujutab endast klaasiga pähe löömist ühel korral, teine samuti ühel korral pudeliga pähe. Seega Q eelnev meesterahva suhtes toimepandud vägivald ei tõsta kohtu silmis tema võimeid tekitada pekstes selliseid vigastusi, mis on kirjeldatud M. Tammearule etteheidetud süüdistuses. Muuhulgas on maakohus esitanud vägagi põhjaliku analüüsi kirjalikest tõenditest, millistes enamuse moodustavad DNA ekspertiisid ja isikute (M.Tammearu ja Q) ning nende riiete vaatlusprotokollid. Põhjendatud on ka seda, miks tõendab üks või teine ekspertiisiaktis tehtud järeldus DNA osas just M. Tammearu süüd. Samamoodi on veenvalt põhjendatud, miks Q riietelt leitud Y DNA ja Y küüne alt võetud proovist leitud Q DNA ei välista M.Tammearu süüd ega tõenda ka seda, et Q peksmises võis osaleda. Erinevalt apellantidest, kes püüdes süüstada Q soovivad välistada M.Tammearu süüd, on kohtukolleegium seisukohal, et kui üldse Q süüd otsida, siis ainult kaastäideviijana. Samas nagu eelnevalt juba kohtukolleegium märkis, on maakohus versiooni Q poolt kannatanu peksmise kohta välistanud. Nimetatud 7 kirjalikud tõendid samuti viitavad sellele, et Q-l erinevalt M.Tammearust nagu juba eelnevalt märgitud, ei esinenud mingeid nähtavaid vigastusi- M.Tammearul esines parema käe keskmisel sõrmenukil marrastus. M.Tammearu verd/DNA-d leiti nii korterist kui ka Q riietelt ja osaliselt koos Y verega, mis tõendab seda, et segunesid Y ja M.Tammearu DNA-d ja seda omavahelisest lähikontaktist, Q verd ei leitud. Oluline on ka märkida seda, et Y DNA-d leiti M.Tammearu teksaste alumise ääre veremäärdumisega kohalt. Sellest tegi maakohus ainuõige järelduse ja nimelt, et M.Tammearu oli jalgupidi kontaktis Y-ga. Kaitsa apellatsiooni esitatud vastupidised järeldused ei kummuta maakohtu otsuses esitatud seisukohti. Veel peab kohtukolleegium oluliseks rõhutada ka nende tunnistajate ütlusi, mis on maakohtu poolt täiesti põhjendatult tunnistatud tõenditena lubatavateks ja nimelt M.Tammearu elukaaslase ja Q elukaaslase ütlused, kes said teada toimunus oma elukaaslaste vahendusel. Sealjuures on M.Tammearu elukaaslase Ü ütlused kooskõlas ka jälitustegevuse tulemusel saadud tõendiga e jälitusprotokolliga, millest nähtuvalt rääkis M. Tammearu kaasvangile endast kui Y tapjast. Sama tunnistas ta ka koju jõudes Üle. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et M.Tammearu poolt Y peksmine on tõendamist leidnud. Maakohus on ka põhjendanud seda, miks leiab, et tegemist on tahtliku tapmisega. Kohtukolleegium nõustub ka nende maakohtu põhjendustega ning kuna maakohtu põhjendused on ammendavad, ei ole kohtukolleegiumil neile midagi lisada. Alternatiivselt taotleb kaitsja karistuse kergendamist. Riigikohtu seisukohad küsimuses, millal saab ringkonnakohus maakohtu poolt mõistetud karistus kergendada, on põhjalikku käsitlust leidnud 2021 aasta kahes Riigikohtu otsuses. Oma otsuses 1-20-1108 p-s 16 selgitab Riigikohus, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Veel põhjalikum ülevaade samal teemal on esitatud Riigikohtu otsuses 1-19-4150, mille p 28 räägib konkreetselt sellest, millal on karistusmäära otsustamisel tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Näiteks, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Viimati viidatud otsusest on asjakohane selgitada ka seda, et kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. Arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Ehk siis, just maakohus on peamine karistusliigi ja – määra kujundaja ja ringkonnakohtu võimalused karistuse muutmisel ainuüksi oma siseveendumuse pinnalt, on olematud. Kohtukolleegiumi hinnangul oli maakohtul alus hinnata süüdistatava süüd keskmisest suuremaks ja eelkõige mõjutavad süü suurust tapmise tehiolud ja mh kannatanu isik. Tegemist oli liikumispuudega invaliidiga, kes ei saanud eest ära joosta ega vastu hakata. Isegi, kui sellise isikuga tekib kahepoolne verbaalne konflikt, mis selliste joomingute puhul on pigem reegel 8 joomingute käigus vaieldakse, tõestatakse oma õigusi, süüdistatakse üksteist jne – siis füüsiliseks konfliktiks ülekasvamine tähendab juba ühepoolset vägivalda ja oma ilmselgete füüsiliste eeliste ärakasutamist. Kannatanu võimalused pääsemiseks M.Tammearu rünnakust olid sama olematud kui isikul, keda keegi otsustab tulirelvast tulistada südamesse ühe meetri kauguselt. Mitte vähetähtis ei ole kohtukolleegiumi arvates ka see, et kannatanu oli oma kodus, mis liikumispuudega inimese jaoks on ehk kõige turvalisem koht. Mitte tema ei kogunenud kellegi juurde jooma vaid just tema kodu kasutati joomakohana, kuhu tulid alkoholi tarbimise sooviga ja oma alkoholiga inimesed siis, kui nemad seda tahtsid. Kaitsja leiab, et kohus oleks pidanud karistuse mõistmisel arvestama kergendava asjaoluna süüdistatava poolt avaldatud kahetsust e süüdistatava poolt öeldut ; „mul on sellepärast väga kahju, et Andres on üldse selle elu kaotanud, ja kuna olen nii palju alkoholi joonud, tarbinud, et ma tõesti ei mäleta, mis seal võis juhtuda, mul on sellepärast väga, väga kahju“. Kahetsuse avaldamise arvestamine kergendava asjaoluna on kohtule kohustuslik. Esiteks, kohtukolleegium rõhutab, et karistust kergendavaks asjaoluks on seaduse kohaselt puhtsüdamlik e siiras kahetsus. Kaitsja ei ole kordagi väitnud oma apellatsioonis, et süüdistatav avaldas puhtsüdamlikku kahetsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes. Süü mittetunnistamine tähendab eelkõige seda, et kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus – puudub. Puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ei eelda küll seda, et teo toimepanija aktsepteeriks vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid, kuid selleks, et kohus loeks kahetsuse siiraks ja karistust mõjutavaks, peab süüdlane oma süüd saabunud tagajärjes nägema, kasvõi süüd vähendavatel asjaoludel, kuid siiski. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist sellise süüdistatavaga, kelle puhul võib veendunult väita, et ta on ise oma teo hukka mõistnud, mistõttu võib riigi poolt avaldatav hukkamõist olla väiksem. Maakohus on põhjendanud konkreetset karistusmäära ja seega ei saa rääkida ka kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest. Kaitsja arvates on maakohus ebaõigesti põhjendanud karistuse raskendamist sanktsiooni keskmäärast kõrgemaks üldpreventiivsete asjaoludega. Kohtukolleegiumi arvates ei ole nendel põhjendustel olnud vahetut toimet kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see kohtu seisukoht ei ole toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Kohtukolleegium leiab, et kaks ja pool aastat üle sanktsiooni keskmäära karistuse mõistmise on tinginud asjaolu, et olukorras, kus puuduvad karistust kergendavad asjaolud, mis saaks kuidagi mõjutada karistuse määra selle vähenemise suunas, on tuvastatud sellised kuriteo tehiolud, mille puhul karistusmäära tõstmine 2 aasta ja 6 kuu võrra e 2 aastat ja 6 kuud alla sanktsiooni ülemmäärast, on igati põhjendatud. Sarnaste tehiolude puhul jääks ülemmäär olukorraks, kus oleks tuvastatud ka raskendava asjaoluna näiteks grupp, lähisuhe vms. Süüdistatava kaitsja adv. K.Nersesjan on esitanud õigusabi kulude hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt kulutas ta kaitsetegevusele apellatsioonimenetluses kokku nõupidamine kaitsealusega 1 tund, maakohtu otsusega tutvumine ja apellatsiooni koostamine apellatsiooni koostamine 5 tundi – kokku 6 tundi. Kaitsja taotleb hüvitada tema 324 eurot, millele lisandub käibemaks ja kokku seega 388,80 eurot. 9

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 kontrollib kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust. Seejuures määrab kohus advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu. Eelnevast nähtuvalt sõltub riigi õigusabi tasu suurus taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest. Seega RÕS § 22 lg-st 7 tulenevalt on kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima kaitsja esitatud riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning vajadusel taotletud riigi õigusabi tasu summat vähendama. Tasude ja kulude korra § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte 324 euro ühes kohtuastmes. Tasude ja kulude korra § 1 lg 6 kohaselt juhindutakse sellest tasumäärast ka apellatsioonimenetluses. Seega on käimasolevas apellatsioonimenetluses kaitsja ajakulu taotluse kohaselt olnud maksimaalses määras. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja tasu taotlus maksimaalses määras temale kaitsjatasu hüvitamiseks põhjendatud. Ehk siis kohtukolleegium leiab, et ajakulu, mis saab olla maksimaalselt 6 tundi e 12 pooltundi, ei ole põhjendatud ajakulu. Tegemist on ühe süüdistatavaga ja ühe episoodilise süüdistusega. Kindlasti kuulub ajakulu hulka maakohtu otsuse läbilugemisele ja sellest arusaamisele kulunud aeg. Maakohtu otsuse motiivid on 15 lk ja seejuures on nö läbi hekseldatud iga kaitseväide, millele järgneb kohe maakohtu seisukoht. Otsus on loogiliselt üles ehitatud ja sellest on kerge aru saada e maakohtu seisukohad on hästi jälgitavad. Seejuures on kindlasti see kergem menetlusosalisel, kes on ise osalenud maakohtu istungil ja ise püstitanud need kaitseväited, mis on maakohtu otsuse sisuks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa selle peale üle 1 tunni tööaega kuluda. 1 tund kaitsealusega kohtumisele on põhjendatud ajakulu. Mis puudutab apellatsiooni koostamisele kulunud aega, siis kohtukolleegiumi hinnangul on selle peale kulunud 4 tundi ülepaisutatud. Apellandist kaitsja nagu öeldud osales maakohtus kohtulikul uurimisel, valmistas sealhulgas ette ka oma kaitsekõne. Kaitsja apellatsioon rajanebki sisuliselt samadel kaitseväidetel, mis olid maakohtus käsitletud kohtuvaidlustes ja asjaoludel, millega on ta eelnevalt tutvunud. Vahe on selles, et maakohtus olid etteheited adresseeritud süüdistusele, apellatsioonis maakohtule. Need maakohtu järeldused, millega apellant ei nõustu on otse üle kantud otsusest apellatsiooni e sisuliselt copy paste meetodil ja nende taasesitamiseks kulunud aeg on olematu. Kaitsja seisukohtadele kulunud põhjendatud ajakuluks peab kohtukolleegium 2 tundi e 4 pooltundi. Maakohtu seisukohtadele esitatud vastuväited on lihtsakoelised ja sisuliselt lihtsalt maakohtu seisukohta eitavad ning enda seisukohta jaatavad. Seega peab kohtukolleegium põhjendatuks ajakuluks kokku 8 pooltundi e 216 eurot, millele lisandub käibemaks 43,20 eurot e kokku 259,20 eurot.

§ 185

kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse M. Tammearu suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 10 Parandatud 18.01.2022 määrusega

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.jaanuari
2. a kriminaalasjas 1-21-4686 tehtud kohtuotsuse sissejuhatavas osas teha parandus ja lugeda õigeks “Mart Tammearu süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi” asemel “Mart Tammearu süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi”
3. Määrus ei ole eraldi edasikaevatav. 11