1-22-939/5

(21231601335)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. jaanuari
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja advokaat Deivi Vaht, kaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta Riigiprokuratuuri
4. jaanuari
5. a määrus muutmata ja X esindaja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. 25.06.2020 alustati menetlust KarS § 121 lg 1 tunnustel selles, et 25.06.2021 Tallinnas XXX korteris tungis Y kallale X-le, lüües teda mitu korda jalaga vasakule poole pea piirkonda, millest kannatanu tundis füüsilist valu ja sai paistetuse vasakule näo poolele.
7. 08.11.2021 koostas PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna uurija kriminaalmenetluse nr 21231601335 lõpetamise määruse, millele 10.11.2021 andis nõusoleku Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör ning lisati põhistused 03.12.
8. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 tunnustel ehk aluse puudumise tõttu.
9. Mitte nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega, esitas X lepinguline esindaja advokaadi Deivi Vaht 16.12.2021 kaebus kriminaalasja nr 21231601335 lõpetamise määrusele. Kaebuses taotletakse kriminaalasja lõpetamise määruse tühistamist ja kriminaalasja jätkamist.
10. Riigiprokuratuur jättis
11. jaanuari 2022 määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamiseks alust ei ole. Riigiprokurör leidis, et tõendite kogumise võimalused on ammendunud, kuna üle on kuulatud kõik sündmuse juures viibinud isikud ning asja juurde on kogutud olemasolevad meditsiinilised dokumendid sh teostatud ekspertiis. Kaebuses viidatud vigastuse kohta ei ole võimalik enam tõendeid koguda. Riigiprokurör nõustus, et hinnates kogutud tõendeid kogumis, ei ole võimalik tõsikindlalt kahtlustatava süüs veenduda. Ka ei ole võimalik veenvalt ümber lükata väidet, et kannatanu, kes ka ise oma ütlustes räägib noa võtmisest ja sellega kahtlustatava ründamisest, võis 1

(5)noaga kahtlustatavat rünnata. Täpselt ei ole kindlaks tehtav, mitmel korral on kannatanut löödud. Välistada ei saa ka seda, et osa vigastusi on tekkinud kukkumisest, sealhulgas vastu ümbritsevat mööblit. Ekspertiisiaktis on välja toodud, et vigastused on iseloomulikud tömbile traumale ning võivad olla saadud löökidest kõvade tömpide esemetega (sh rusikaga) ja kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid. Nii või teisiti ei saa tõsikindlalt väita, et lööke oleks sooritatud rohkem kui vajalik kannatanu poolse noaga ründamise peatamiseks. Riigiprokurör nõustus kokkuvõtvalt vaidlustatud määruses leituga, et antud kriminaalasjas esineb kõrvaldamata kahtlusi kahtlustatava süüdiolekus. Kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda välistada kahtlustatava versiooni, mille kohaselt ta tegutses hädakaitseseisundis ja seejuures hädakaitsepiire ületamata. Olukorras, kus tõendeid juurde koguda ei ole võimalik ja esinevad kõrvaldamata kahtlused, tuleb need lugeda kahtlustatava kasuks. Seega on kriminaalasi õigesti lõpetatud ega kuulu jätkamisele. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele

1. Tallinna Ringkonnakohtule esitas X esindaja Deivi Vaht kaebuse Riigiprokuratuuri
2. jaanuari
3. a kaebuse rahuldamata jätmise määrusele, taotledes Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kohustamist jätkata kriminaalmenetlust. Kaebuse esitaja leiab, et Y tegevuses ilmnesid kõik KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Õigusvastasust puudutavate asjaolude esinemise tuvastamine ei ole arusaadav ega järgitavalt põhjendatud, mistõttu kriminaalmenetluse lõpetamiseks Y suhtes puudus alus. 5.1 Kaebuse esitaja ei nõustu riigiprokuröriga, et kogutud tõendid ei võimalda välistada kahtlustatava versiooni, mille kohaselt ta tegutses hädakaitseseisundis ja seejuures hädakaitsepiire ületamata. Kahtlustatava hädakaitse versiooni vastu räägib see, et kannatanule ei kutsutud kohe kohale kiirabi. Olukorras kus kannatanu oleks ise esmalt rünnanud kahtlustavat ning ründe tõrjumisel tekitati kannatanule tervise kahjustus (teda olevat noa löök tabanud), oleks mõistlik isik kutsunud koheselt kohale kiirabi ja politsei asjaolude tuvastamiseks, s.h enda vigastuse fikseerimiseks. 5.2 Hädakaitsepiiride ületamise osas märgib kaebaja, et menetleja on jätnud asja menetlemisel tähelepanuta selle, et kahtlustatava elu ja tervise ohustamise osas on tegemist sisuliselt puhtteoreetilise väitega, mille vastu saab esitada vastupidise sisuga tõendatud väite, et kannatanu tervisekahjustused on niivõrd suured, et tegemist on ilmselgelt hädakaitse piiride ületamisega. Ekspertiisiakti kohaselt on kannatanut löödud mitu korda tömbi esemega. Kahtlustatava ütlustest ei tulene, et ta oleks kannatanu ees tundnud hirmu või ta oleks kannatanu tegevusest tundnud otsest ohtu enda elule. Ka tunnistaja ütlustest ei tulene, et tunnistaja oleks kannatanu tegevust pidanud ohuks enda ja teiste isikute elule või tervisele. Ei kahtlustatava ega tunnistaja ütlustest tulene seda milliseid teoakte kannatanu noaga teostas ehk teisisõnu kas kannatanu üldse ründas noaga. Seega tuleb hädakaitsepiiride ületamist kannatanule tekitatud tervisekahjustuse põhjal jaatada, kui lugeda tuvastatuks, et kannatanu tõepoolest noaga kahtlustavat ähvardas või tema poole nuga käes liikus soovides noaga lüüa. Kannatanu leiab, et isegi kui käesolevas kriminaalasjas koosseisupärase teo ebaõiguse võib välistada hädakaitse KarS § 28 tähenduses, siis on tegemist hädakaitse piiride ületamisega. Kui õigusvastasust välistava asjaolu esinemine ei ole tõenäoline, tähendab see, et sellise asjaolu esinemist ei saa välistada. Kui õigusvastase ründe esinemist ehk koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav juhul, kui ta ei ületa oletatavat rünnet tõrjudes kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitse piiri, tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tahtliku süüteo toimepanemises õigeks mõista. 5.3 Kannatanu on seisukohal, et tunnistajate ütluste hindamisel ei ole menetleja vaaginud kahtlustatava ja tunnistaja ütlustes asjaolude usutavust ning omavahelist kokkusobivust sündmuste kulgemise ja isikute käitumise elulise tõenäosuse kontekstis. Riigikohus on lahendi 1-18-86 p-s 58 2

(5)selgitanud, et põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Käesoleva kriminaalasja menetlemise raames ei ole läbi viidud sedagi uurimistoimingut missuguse noaga olevat kannatanu kahtlustavat ähvardanud, et kahtlustava ütlusi enesekaitse suhtes võiks usutavaks pidada, puudub ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, et tuvastada kuskohast ja kuidas algas sündmuste jada. Nimelt tunnistaja Q ütluste kohaselt hakkas kannatanu kahtlustatava ees noaga vehkima, mispeale kahtlustatav tõusis püsti. Kahtlustatav väidab, et tuli tualetist välja kui kannatanu tema poole noaga jooksis ning enesekaitseks lõi teda. Tunnistaja väidab, et ei näinud, et kahtlustava oleks kannatanut löönud vaid ta tõukas teda eemale, samas on ekspertiisiga kindlaks tehtud, et kannatanule on tehtud mitmeid lööke tömbi esemega ja kahtlustatav tunnistab löömist. Seega tunnistaja ja kahtlustava isiku ütlustes on oluline vastuolu. Ei ole võimalik, et tunnistaja ei oleks näinud kannatanu löömist, kui kannatanu poolt noaga vehkimine ja seejärel tema löömine oleks toimunud köögis. Alusetu on ka Riigiprokuratuuri määruses märgitu, et kannatanu on öelnud et ta võttis noa ja sellega kahtlustavat ründas või võis rünnata. Ka leiab kaebaja, et vahetu ründe tuvastamiseks tuleb käesolevas kriminaalasjas anda hinnang sellele kas väidetava ründaja enda alkoholijoobe tõttu võis üldse jaatada kallale tungimist kahtlustatavale ning pidada eluliselt seda rünnet ohtlikuks. Temal mõõdeti kiirabikaardi järgi joobeks 1,6 promilli. Seega ei ole tõsiseltvõetav, et kannatanu oleks olnud võimeline noaga vehkima selliselt, et kahtlustataval isikul tekiks reaalne ettekujutus eesseisva ründe ohust enda elule ja tervisele. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et kriminaalasja menetlemise raames on jäänud tuvastamata kas esines vahetu rünne, mis oleks õigustanud enesekaitseks tegutsemist ning seeläbi välistaks kahtlustatavale süüdistuse esitamise KarS § 121 lg 1 tunnustel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks, Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama ei ole alust.
2. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja antud kuriteoliigiga seotud tavapärased menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.
3. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et tõendite kogumise võimalused on käesoleval 3

(5)ajal ammendunud. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses, ei ole taotletud mingite konkreetsete menetlustoimingute tegemist. Kaebaja heidab küll ette, et läbi ei viidud uurimistoiminguid selle kohta, millise noaga kannatanu kahtlustatavat ähvardas ning puudub sündmuskoha vaatlusprotokoll, et tuvastada kuskohast ja kuidas sündmuste jada algas. Samas ei nähtu kaebusest, millist tõendusteavet nende menetlustoimingute teostamisega käesoleval ajal oleks võimalik saada. Seda, et kahtlustatava ja kannatanu ning ka tunnistaja ütlused on vastuolulised, on menetleja möönnud. Vaidlust ei ole ka selles, et kõik korteris viibinud isikud olid alkoholijoobes ning kannatanul mõõdeti lausa 1,6 promilline joove. Sündmuskoha vaatlus või noa kindlaks tegemine käesoleval ajal, ei kummutaks seega tõusetunud kahtlusi hädakaitseseisundis kahtlustatava tegutsemises, selle piiride ületamist ega põhjendatud kahtluse olemasolu kahtlustatava süüdi olekus kannatanule tervisekahjustuste tekitamises, mis tuleb tõlgendada kahtlustatava kasuks. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kriminaalmenetluse eesmärgiks pole võimalikult suure arvu menetlustoimingute teostamine, vaid tõendamise seisukohalt olulise teabe hankimine. Samuti ei ole kannatanul õigus nõuda riigilt väidetavalt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist või karistamist. Kannatanu õiguse tõhusale õiguskaitsele kriminaalmenetluse alustamisel või lõpetamisel tagab õigus pöörduda kohtusse prokuratuuri menetlusotsustuse vaidlustamiseks.

1. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kõnealuse koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu - tervise kahjustamist ja/või valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Käesoleval juhul on menetlus lõpetatudki seetõttu, et kahtlusteta ei ole võimalik Y süüs veenduda ning tõsikindlalt väita, et ta oleks lööke sooritatud rohkem kui vajalik kannatanu poolse noaga ründamise peatamiseks.
2. Nõustuda ei saa kaebuses esitatud seisukohaga, et kriminaalmenetluse lõpetamisel õigusvastasust puudutavate asjaolude esinemise tuvastamine ei ole arusaadav ega järgitavalt põhjendatud. Kriminaalmenetluse lõpetamise põhistustes on menetlja analüüsinud, millistele tõenditele tuginevalt jõuti järeldusele, et Y käitumises on alust jaatada võimalust, et ta oli hädakaitseseisundis. Samuti ei saa kahtlustatava ja tunnistaja ütlustest järeldada, et Y ületas hädakaitse piire tõrjudes kannatanupoolset noarünnakut. Lõppjärelduses asutigi seisukohale, et kuivõrd esineb kõrvaldamata kahtlus (KrMS § 7 lg 3), et Y oli hädakaitseseisundis ning hädakaitse piire ilmselt ei ületanud. Ka riigiprokurör nõustus, et hinnates kogutud tõendeid kogumis, ei ole võimalik tõsikindlalt kahtlustatava süüs veenduda.
3. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröriga, et kogutud tõendid ei võimalda välistada kahtlustatava versiooni, mille kohaselt ta tegutses hädakaitseseisundis ja seejuures hädakaitsepiire ületamata. Edasine kriminaalasja menetlus ei suudaks usaldusväärselt ja ümberlükkamatult tõendada vastupidist. Hädakaitseseisundis tegutsemist ei saa eitada ainuüksi seetõttu, et kannatanule ei kutsutud kohe kiirabi. Olukorras, kus isikud on kõik joobeseisundis ning kõikide ütlused omavad teatavat vastuolu asjade sündmusest, siis ei ole välistatud, et isikud ei suutnud ka adekvaatselt hinnata kuivõrd raskeid tervisekahjustusi üksteisele tekitati. Samuti nagu nähtub kogutud tõenditest, võis kannatanu saada täiendavaid vigastusi kukkudes ning kahtlustatav ei osanud järeldada kannatanul kiirabi vajadust.
4. Kaebaja etteheitel menetlejale, et tähelepanuta on jäänud kannatanu tervisekahjustuste suurus ning kahtlustataval kannatanu eest hirmu puudumine, alust ei ole. Kannatanu tervisekahjustused on fikseeritud ekspertiisiaktis nr 21E-AOI0197 ning menetleja on vigastusi ja nende tekkimise võimalusi vastavalt eksperdi arvamusele ka hinnanud. Kuid taaskord arvestades isikute joobeseisundit ja tegevuse toimumise kohta antud ütlusi, ei ole võimalik tõsikindlalt jõuda 4

(5)järeldusele, millest kannatanul kõik vigastused tekkisid. Ekspert selgitas, et tervisekahjustused võisid tekkide löögist kõva tömbi esemega (sh rusikaga) ja kukkumisega vastu ümbritsevaid esemeid. Täpset löökide arvu ei olnud eksperdil võimalik kindlaks teha. Samas nähtub kahtlustatava ja tunnistaja ütlustest, et kannatanu ründas kahtlustatavat kööginoaga ning kahtlustatav tõrjus rünnet lüües kannatanut peapiirkonda (otsmiku ja nina piirkonda). Seega kahtlustatav ei eita, et ta kannatanut lõi, kuid väidetavalt enesekaitseks. Ilmselgelt tunneb isik ohtu oma elule ja tervisele kui teda rünnatakse noaga ning ta asub ennast kaitsma. Kaebuse esitaja on ka ise möönnud, et nii kahtlustatav, kannatanu kui ka tunnistaja ütlused on erinevad, samuti oli kannatanul tuvastatud joobeks 1,6 promilli. Seega ei ole sündmuskohal viibinud isikute ütlustest ning nende vasturääkivustest/kokkulangevusest võimalik teha eluliselt usutavaid ja tõsikindlaid järeldusi kui intensiivselt kannatanu kahtlustatavat ründas ning kas kahtlustatav lõi teda ründe takistamiseks ühel korral või mitu korda ning kui palju vigastusi kannatanu sai kukkudes. Viimane ei ole välistatud kannatanu joobeseisundit arvestades ning sellele viitavad ka tunnistaja antud ütlused. Fakt on aga see, et nii tunnistaja kui kahtlustatav on andnud mõlemad ütlusi selle kohta, et kannatanu X kahtlustatavat Y noaga rünnata üritas. 13. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisega ning selle argumentidega. Kui tõendite uurimisel tekivad menetlejal põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, siis tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas kahtlustatav on tõenäolisemalt süüdi või süütu, vaid inimest saab kuriteos kahtlustada/süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust, millist asjaolu aga menetlejad antud kriminaalasjas sedastada ei saanud. 14. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 14.01.2022. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5