Obsah (7)

§ 178§ 633§ 187§ 436§ 173§ 162§ 177

2-20-4665 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Liina Naaber-Kivisoo Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09.2021, Narva kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-4665 Tsiviilasi AS-i SEB Pa

§ 178lg 1 ja 2).

Vastavalt

§ 633

lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 187

lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD Hagiavaldus

1. 23.10.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-09-48299 on I B välja mõistetud hageja kasuks 68 418.28 Eesti krooni ehk 4 372.73 eurot. 15.01.2010 on nimetatud võlgnevuse sissenõudmiseks alustatud täitemenetlus nr 066/2010/
2. 20.01.2020 väljastas kohtutäitur Andrei Krek hagejale sissenõudmise võimetuse akti, mille kohaselt ei ole hageja nõude täitmine I B lahusvara arvelt võimalik. I B on alates 03.05.1986 abielus L B. Hagejale teadaolevalt on kostja I ja kostja II endiselt abielus. Kinnistusraamatust nähtuvalt kuulub kostja I ja kostja II ühisomandisse kinnisasi asukohaga XXX (reg 568309).
3. Kuna I B puudub vara, millele tema suhtes algatatud täitemenetluses saaks pöörata sissenõuet, taotleb hageja abikaasade ühisvaraks oleva kinnisasja jagamist kaasomanditeks. Hageja palub jagada kostjatele kuuluv kinnisasi asukohaga XXX ja määrata kinnistu abikaasade kaasomandisse ½ osades. Kostja II vastus
4. L B vaidleb hagile vastu. Tema ja I B ei pea ühist majapidamist juba alates
5. aastast, kuid ei ole lahutatud, kuna I B elab välismaal ja temast lahutamine on võimatu. Võttes arvesse, et I B vormistas laenu üksinda ja L B ei tea laenust midagi, siis XXX korter ei ole panditud kostja I laenu tagatiseks. 07.02.2017 müüs L B I B ja tema ühisomandis oleva korteri XXX ja sellest ajast peale elab ta aadressil XXX. I B nõudis L B ½ XXX maksumusest ja rohkem peale selle ei ole midagi jagada. I B võlgnevused tuleb mõista välja temalt ja pöörata sissenõue tema Venemaal asuva vara vastu. Hageja seisukoht
6. Kinnistusraamatust nähtuvalt kuulub kostjate ühisomandisse kinnisasi asukohaga XXX (reg 568309). Kinnistusraamatust nähtuvalt ei ole kostjal I muud kinnisvara, millele sissenõuet pöörata saaks. Kostja II kinnitab oma vastuses hagiavaldusele, et abielu 2/7 2-20-4665 kostjaga I on siiani ametlikult lahutamata ning vara jagamata. Hageja on seisukohal, et kostjate omavahelised kokkulepped, kui need on tehtud, ei ole hageja jaoks siduvad, sest de jure on abielu kehtiv ning vara jagamata. L B väide, et kinnisasi asukohaga XXX (reg 568309), ei ole seatud kostja I kohustuse tagatiseks, pole asjakohane. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 140 lg 1 kohaselt saab täitedokumendi alusel pöörata sissenõude ka kinnisasjale, kui võlgnik on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse või kui võlgnik on kinnistusraamatusse kantud omaniku üldõigusjärglane. Antud juhul on need eeldused täidetud – on olemas täitedokument ja kostja I nimel on kinnistusraamatus (ühis)vara, millele sissenõuet pöörata. 29.09.2020 istung
7. Kostja II selgitas kohtule, et ei ela koos kostjaga I aastast 2009 ja on korteri ostnud teise kostja osaluseta. Ühisomandis olnud korteri sai ta võõrandada. Vaidlusaluse korteri ostis ta
8. aastal. Laenust ei teadnud kostja II midagi, see oli võetud kostja I poolt ilma kostjat II teavitamata. Kostja II täiendav seisukoht
9. L B on saanud kohtu loa, et võõrandada oma abikaasaga ühisvaraks olev korter XXX ja L B on nimetatud korteri ka võõrandanud. Ta on tasunud I B võla hagejale kogusummas 8835,23 eurot täiteasjas 066/2010/
10. Kostja II on töövõimetu isik ja tema sissetulekuks on töövõimetushüvitis summas 260 eurot kuus. XXX on kostja II ostnud ilma kostja I osaluseta ja see on tema ainus eluruum.
11. Kostja II täiendas oma seisukohti ja selgitas, et vaidlusalune korter ei kuulu ühisvara hulka, kuna oli omandatud lahusvara arvel. Kostja I ei osalenud korteri omandamises. Kostja II maksis kostjale I hüvitist ühisvara jagamise eest summas 6000 eurot. Juhul, kui ka vaidlusalune korter peaks kuuluma ühisvara hulka, siis ei ole põhjendatud selle jagamine võrdsetes osades. Hageja seisukoht
12. Vaatamata sellele, millised kokkulepped on kostja II sõnul kostjate vahel varasemalt tehtud, ei saa asuda seisukohale, et kinnisasi asukohaga XXX on kostja II lahusvara. Kinnistusraamatust nähtuvalt on selle ühisomanikud mõlemad kostjad, vastav kanne on tehtud Kinnistusraamatusse 09.02.2017 ning on siiani kehtiv. Kui kostjatel oli huvi registreerida antud kinnisasi lahusvarana, oleks tulnud teha notaris vastav kokkulepe. Kuna registri järgi on omanikuks märgitud mõlemad kostjad, siis sellist kokkulepet ei ole tehtud ning kinnisasi aadressiga XXX kuulub kostjate ühisvarasse. Kostja II täiendatud vastus
13. Kostja hinnangul vaidlusalune korter oli omandatud vahetustehingu tagajärjel. Kostja II maksis kostjale I kompensatsiooni toimunud vahetustehingu eest. Sellega sai kostja I kompensatsiooni oma osa eest. Samas kostja II on seisukohal, et esialgne korter XXX oli omandatud kostja II nimele ja tegemist võis olla kostja II lahusvaraga. 09.07.2021 istung
14. Kohtuistungil arutasid pooled kohalduva õiguse küsimust. Kostja II leidis, et kohaldama peaks enne peab enne 1.07.2010 kehtinud perekonnaseadust (enne 1.07.2010 kehtinud PKS). Võttes arvesse, et kostja II hinnangul lõppesid abielusuhted
15. aastal, siis enne 1.07.2010 kehtinud PKS kohaselt ei oleks vaidlusalune korter ühisvara. Hageja täpsustatud nõue 3/7 2-20-4665
16. Hageja täpsustab oma nõuet ning palub kinnisasja asukohaga XXX jagamist abikaasade kaasomandisse ½ osades ning müüa kaasomanditeks jagatud kinnisasi avalikul enampakkumisel. Hageja leiab, et asjaolu, et kostja I lahkus väidetavalt
17. aastal Venemaale, ei saa vältimatult lugeda abieluliste suhete lõppemiseks. Tütardele võis tunduda, et kostja I lahkumisega sai vanemate suhe läbi, kuid see võis olla näiline, mitte tegelik olukord. Lapsed ei pruukinud vanemate tegelikest suhetest aru saada. Lisaks on kostja II väitnud, et andis kostjale I üle ½ XXX korteriomandi müügist saadud raha, kuid kuna nimetatud korteriomand müüdi kõige varem
18. aastal, siis ei saa väita, et kostjatel ei oleks omavahelist kontakti olnud. Hageja leiab, et kõige varem said abielulised suhted lõppeda
19. aastal. Seega on vajalik kohaldada käesoleval ajal kehtivat perekonnaseadust. Lisaks viitab hageja 30.04.2014 kohtumäärusele, kus kostja II on avaldanud, et kohtu nõusoleku andmine ei riku kostja I huve, kuna korteri müügist saadud raha arvel omandab kostja II uue korteri kostja I ja kostja II ühisomandisse. Sama kinnitus on korteriomandi omandamise lepingus ja vastav kanne on tehtud ka kinnistusraamatus. Kostja II ei ole korteriomandi kuulumist ühisvarasse varasemalt vaidlustanud ja on olnud teadlik, et vara kuulub ühisvara hulka. Kostja II täiendav vastus
20. Kostja II soovib oma abieluliste suhete lõppemist tõendada tunnistajate ütlustega. Lisaks sellele nõudis kohus kostja II palvel välja informatsiooni PPA-lt kostja I viibimiskoha osas. PPA-le teadaolevalt viibib isik Venemaal, kuid neil puuduvad andmed isiku Eestist lahkumise kohta. Kostja I vastus
21. Kostja II esitas tõlke kostja I vastuse kohta. Kostja I kinnitab, et pangalaen on tema isiklik ja kostja II ei tea laenust midagi. Kostja I on teadlik, et kohtutäitur nõudis kostjalt II välja kostja I krediitkaardi võlgnevuse. Kostja I kinnitab, et sai ka raha XXX müümise eest, summas 6000 eurot. Kostjal I on Eestis korteriomandi osa aadressil XXX, kostja I leiab, et nimetatud vara võiks kasutada nõuete rahuldamiseks. Kuna kostja I ei saa tulla Eestisse, siis palub ta asi lahendada ilma tema sisulise osalemiseta. 7.09.2021 istung ja kostja I kohtukõne teesid
22. Pooled jäid varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kostja II kordas kohtukõne teesides varasemaid seisukohti ning palub kohtul kohaldada hea usu põhimõtet, kui kohus leiab, et ei ole võimalik kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest ja lugeda, et kostjale II kuulub 100% XXX korteriomandist. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
23. Kohus tutvunud poolte seisukohtadega, poolte poolt kohtuistungil esitatuga, ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid kogumis leidis, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg-st 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja 4/7 2-20-4665 seisukohtadega seotud perekonnaasjas.

§ 436lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 sätestab, et sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Riigikohus on märkinud, et kolleegium leiab, et hageja korteri ühisvarana jagamise nõude saaks rahuldada juhul, kui oleksid täidetud TMS § 14 lg 2 sätestatud ühisvara jagamise nõude eeldused. /.../ Hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel tuleb kõne alla juhul, kui hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist. /.../ TMS § 14 lg 2 viitab, et sissenõudja saab sissenõude pöörata võlgniku osale ühisomandist (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 2-181611).
2. Pooltel on vaidlus, kas korteriomand aadressil XXX kuulub kostjate ühisomandisse.
3. Kostja II on seisukohal, et kohaldama peab enne 1.07.2010 kehtinud PKS, kuna poolte abielulised suhted lõppesid
4. aastal. Arvestades, et enne 1.07.2010 kehtinud PKS kohaselt määrati ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, siis ei ole vaidlusalune korter ühisvara osaks. Riigikohus on 14.05.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14 tehtud otsuse p 10 selgitanud, et: „Kuna enne
5. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 2 järgi oli abikaasa lahusvaraks mh vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist ja PKS § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, saab kolleegiumi arvates viidatud sätetest järeldada, et abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes. Seega olid enne
6. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi abielusuhete lõppemisel sarnased õiguslikud tagajärjed kehtiva perekonnaseaduse järgse varaühisuse lõppemisega. Kuna perekonnaseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti, leiab kolleegium, et kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne
7. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud seaduse järgi abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks ning abikaasade varaühisuse varasuhet ei tule ühisvara jagamise võimaldamiseks enam lõpetada.“
8. Enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 2 järgi oli abikaasa lahusvaraks mh vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist ja PKS § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist. Eeltoodust järeldub, et abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud, kui ka varalised suhted. Alates 1.07.2010 hakkas kehtima uus (praegu kehtiv) perekonnaseadus. Kehtiva PKS § 37 lg 11 kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Varaühisuse varasuhte lõppemise alused on sätestatud PKS §-s
9. PKS § 35 p 3 alusel varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse.
10. Kohus leiab, et kostja I ja kostja II abielusuhted lõppesid enne
11. juulit 2010, seega saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud seaduse järgi abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks. Kohus leiab, et abielusuhete lõppemist tõendavad tunnistajate ütlused. Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et kostja I lahkus kostja II juurest
12. aasta detsembris (dtl 408, dtl 410). Mõlemad tunnistajad kinnitavad ka seda, et kostja I lahkus Venemaale ja tal oli uus suhe ning ta viibis seal ka juba varem töö tõttu, kuid enne uut 5/7 2-20-4665 aastat
13. aastal sõitis ära ja tagasi enam ei tulnud (dtl 408, dtl 410). Kohus leiab, et mõlemad tunnistajad olid piisavalt vanad (24-aastane ja 12-aastane), et saada esmalt aru sellest, et kostja I on pere juurest lahkunud, kui ka sellest, et vanemate abielu on läbi. O B kirjeldab, et isa lahkumine oli tema jaoks suur šokk ja kuna ta nägi vanemate tüli pealt, siis see jäi talle hästi meelde (dtl 410). O B mäletab sündmust, kuna tal endal oli sel ajal uus suhe ja väike laps (dtl 409). Seega ei nõustu kohus hageja väitega, et tunnistajad ei pruukinud mõista vanemate kooselu olemust. Asjaolu, et kostja I ei tulnud tagasi kinnitab ka tsiviilasjas 2-13-10138 esitatud selgitus, et kostja II saab perioodiliselt informatsiooni kostja I elusoleku kohta, kuid samas ei tea kostja II, kus kostja I elab (dtl 114), mille tõttu oli vajalik saada kohtu nõusolek XXX korteriomandi võõrandamiseks. Hageja on väitnud, et kostjate varalised suhted ei saanud läbi, kuna
14. aastal andis kostja II kostjale I üle raha. Kohus ei leia, et nimetatud raha üleandmine (XXX korteri müügi eest) oleks tõendiks olemasolevate varaliste suhete kohta, tegemist oli kompensatsiooniga varasemate varaliste suhete eest, mitte aga tõendiga olemasolevate varaliste suhete kohta.
15. Kohus leiab, et kostja II kinnitus korteriomandi müügilepingul (dtl 357) ega ka kohtumenetluses tsiviilasjas 2-13-10138 (dtl 113) ei saa varasuhet taastada, kuna kord lõppenud varasuhte taastamiseks oleks pidanud pooled sõlmima täna kehtiva PKS alusel abieluvaralepingu (PKS § 59 lg 1 p 3). Isik ei saa oma kinnitusega muuta seaduse regulatsiooni. Varaliste suhete olemuse uurimine ei ole samas ka notari ülesanne, seega võis notar lähtuda registris olevatest andmetes, mis samas ei ole kinnitus tegelikest varalistest suhetes. Kinnistusraamatu kanne on samas tehtud notari poolt esitatud andmete alusel. Kohus peab oluliseks ka märkida, et kostja II on proovinud mitmel korral kostjast I lahutada, kuid arvestades, et tegemist on Vene Föderatsiooni kodanikega, kellest üks elab Eesti Vabariigis ja teine Vene Föderatsioonis, siis ei ole Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades kohaselt Eesti kohtud pädevad abielu lahutama. Seega pelgalt fakt, et kostjad senini abielus on ei tähenda, et nende abielulised suhted seni eksisteeriksid.
16. Kostja I seisukohad (dtl 403) kinnitavad, et hagejalt võetud laen oli kostja I isiklik laen ning kostja II ei teadnud sellest midagi. Samuti loeb kostja I enda ja kostja II varalised suhted lõppenuks, kuna tal ei ole XXX korteriomandi osas mingeid nõudeid ning kostja I kinnitab, et ta on selle eest kompensatsiooni saanud.
17. Seega leiab kohus kokkuvõttes, et korteriomand aadressil XXX on kostja II lahusvara, kuna see on omandatud 07.02.2017, peale kostja I ja kostja II varasuhte lõppemist. Võttes arvesse, et TMS § 14 eeldus, et võlgnik peab ise saama nõuda ühisvara jagamist, ei ole täidetud, siis ei ole TMS § 14 ühisvara jagamine ka võlausaldaja taotlusel võimalik. Kohus jätab hagi rahuldamata.
18. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. MENETLUSKULUD
19. Tulenevalt

§ 173

lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda. 6/7 2-20-4665 26.

§ 177

lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. (digitaalallkiri) Liina Naaber-Kivisoo kohtunik 7/7