Obsah (8)

§ 657§ 654§ 424§ 651§ 652§ 232§ 436§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 28.01.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-268 Kohtu

§ 657lg 1 p 2).

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 6 2-21-268 33. Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja taotluse hagi tagasivõtmiseks.

§ 424

lg 1 järgi võib hageja hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni ning kostja nõusolekul võib hagi tagasi võtta hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Kostja selgitas 15.10.2021 esitatud taotluses, et kuivõrd hageja on menetluse ajal kostja juurde elama kolinud, siis kostja peab hagejat ülal vahetult ja tal puudub elatise maksmise kohustus. Olukorras, kus hageja vanematel on ühine hooldusõigus ja mõlemal on kohustus täita tema ülalpidamiskohustust, siis on hagejal õigus nõuda elatise tasumist lahus elavalt vanemalt. Kui kohtumenetluse ajal hageja elukoht muutub, s.o hageja elab edaspidi kostja juures, siis ei kao ära hageja õigus nõuda elatise tasumist perioodi eest, kui ta elas isaga. Menetluslikult ei saa kostja võtta tagasi hageja esitatud hagi. Seega jääb taotlus hagi tagasivõtmiseks rahuldamata. 34. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse vaidlustas hageja tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmise osas ja kostja väljamõistetud igakuise elatise suuruse osas. 35.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 36. Kuigi

§ 652

ei näe üldreeglina ette apellatsioonimenetluses uute asjaolude ja tõendite esitamist, tuleb seda võimalust erandina tunnustada olukorras, kus menetluslik olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita. Kui ringkonnakohtu menetluses ilmneb uus asjaolu, mis välistab põhimõtteliselt sellise lahendi tegemise nagu tegi esimese astme kohus, saab ja peab ringkonnakohus seda arvestama (Riigikohtu 21.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05, p 15).

1. Kohus peab ülalpidamisenõudes otsuse tegemisel lähtuma hetkeolukorrast ning arvestama nende asjaoludega, mis on elatise väljamõistmisel olulise tähendusega. Lapse viibimiskoht vanemate lahuselu korral on üks nendest asjaoludest, millest kohus lähtub elatise suuruse kindlaksmääramisel. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. PKS § 100 lg 4 järgi tuleb elatist maksta iga kalendrikuu eest ette. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt ajal, mil vanem ei ela lapsega koos.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu otsusega määratud elatise maksmise perioodi muuta, kuna hageja vanemad kinnitasid 12.01.2022 toimunud ringkonnakohtu istungil, et hageja elab alates 01.09.2021 kostja juures. Kuna alates hageja kolimisest isa juurest ema juurde on olukord muutunud, ei ole kostja poolt hagejale elatise tasumine alates 01.09.2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni enam põhjendatud. Ringkonnakohus juhtis nimetatud asjaolule poolte tähelepanu 12.01.2022 istungil. Seega, kuigi maakohus ei eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, tuleb apellatsioonimenetluses muutunud asjaolu arvesse võttes maakohtu otsus elatise maksmise perioodi osas osaliselt tühistada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis perioodi 08.01.2021–31.08.2021 eest. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 100 lg-st 4 tulenevalt oli kostjal kohustus maksta hagejale viimane elatise makse augusti eest juulis
4. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Kummagi apellatsioonkaebuse väited ei anna alust 7 2-21-268 maakohtu otsust muus osas muuta ega tühistada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mis vabastaksid teda täielikult elatise tasumise kohustusest või annaks alust maakohtu otsusega väljamõistetud igakuise elatise suuruse vähendamiseks. Samuti ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu lahendit tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmise osas.

1. Esmalt vastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetele.
2. Kostja apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhineb vaidlustatud otsus materiaal- ja menetlusõigusnormide rikkumisel, kuna maakohus kohaldas ebaõigesti PKS § 102 lg 2 ning ei arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega. Ringkonnakohtu arvates on maakohus materiaalõigust õigesti kohaldanud, esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal kostja väiteid elatise nõude rahuldamist puudutavas osas piisava põhjalikkusega hinnanud (

§ 232

lg-d 1–2) ning oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (

§ 436ja § 442 lg 8).

Maakohus on täitnud ka selgitamiskohustust (I kd, tl 73–74), mistõttu ei saanud otsus tulla üllatav. Kuigi kostja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei tähenda see, et maakohus oleks viidatud menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus ei pea ka võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

1. Kostja heidab ette, et maakohus ei küsinud hagejalt tõendeid hageja igakuiste kulude kohta. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 (nüüd ja edaspidi kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioon) järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealisele lapsele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, s.t eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Maakohus hindas põhjalikult hageja igakuised kulusid ja leidis, et põhjendatud ja vajalikud kulud on 604 eurot, s.o rohkem kui kahekordne miinimumelatis. Maakohus selgitas seejuures õigesti, et kuivõrd hageja nõudis miinimumelatist, siis ei pidanud ta oma kulusid tõendama.
2. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad kostjalt hageja kasuks väljamõistetud igakuise elatise suurust, selgitab kolleegium järgmist.
3. Kohus võib PKS § 102 lg 2 (nüüd ja edaspidi kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioon) kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).
4. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja majanduslik seisund võimaldab tal tasuda hagejale elatist 170 eurot kuus ning kas hageja kasuks sellises suuruses elatise väljamõistmisel jääks kostja teine laps varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Kostja heidab apellatsioonkaebuses ette, et maakohus kohaldas ebaõigesti PKS § 102 lg 2, et maakohus 8 2-21-268 ei arvestanud tema puuduva töövõimega, hindas ebaõigesti kostja majanduslikku olukorda ning jättis arvestamata ka asjaolu, et kostjal on lisaks hagejale veel teine ülalpeetav.
5. Kostja on jäänud apellatsioonkaebuses endiselt seisukohale, et sellel perioodil, kui tal oli kohustus hagejale elatist maksta, puudus tal lisasissetuleku teenimise võimalus, väites, et ta oli täielikult majanduslikult sõltuv oma elukaaslasest ning sotsiaalmeedias postitatud pildid kostja äritegevuse kohta ei kajasta tegelikku olukorda. Hageja hinnangul on kostja väited enda halvast majanduslikust olukorrast paljasõnalised.
6. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada järgmist. Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 14). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 21.3, 21.4). Lähtudes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud põhimõttest, tuleb vanemal olukorras, kus tema varaline seisund ja muud kohustused ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täies mahus täita, kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt.
7. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja majanduslik seisund võimaldab tal tasuda hagejale elatist 170 eurot kuus. Maakohus on selle järelduse tegemisel kostja majanduslikku seisundit otsuses piisavalt põhjalikult analüüsinud. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et kostja sissetulek riiklike toetuste näol oli keskmiselt 444 eurot, millele lisandus tasu konstellatsiooni teenuste pakkumise eest. Maakohus järeldas, et kostja sissetulek on olnud eelduslikult vähemalt 500 eurot kuus. Arvestades, et kostja ei tõendanud, et ta kulusid kannaks, luges maakohus sissetuleku ühetaoliseks kasutamiseks seda, et kostja jagab oma käsutuses olevad vahendid enda ja tema ülalpeetavate vahel võrdselt (500/3).
8. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus andnud kostja majanduslikku olukorda hinnates asjas kogutud tõenditele ebaõige hinnangu. Ringkonnakohus, olles tutvunud asjas esitatud tõenditega, asub seisukohale, et kostja tõenäoliselt on varjanud oma tegelikke sissetulekuid. Kostja väited ei ole sotsiaalmeediast nähtuva info põhjal kooskõlas tema tegelike võimalustega sissetulekut teenida, nagu ka maakohus tuvastas. Üksnes Eesti Töötukassa väljastatud otsus ei ole piisav tõend täieliku töövõimetuse tõttu sissetuleku teenimise võimatuse tõendamiseks. Kohus hindab asjaolusid ja tõendeid kogumis. Kostja esitatud pangakontode väljavõtted võivad kinnitada ühelt poolt kostja väiteid, et tal puudub enda kontole laekuv töötasu, kuid teiselt poolt võivad kostja selgitused viidata sellele, et kostja varjab oma tegelikke sissetulekuid. Kostja antud selgitusest saab järeldada, et elukaaslase pangakonto kasutamise põhjuseks võib pigem olla soov teadlikult sissetulekuid varjata (I kd, tl-d 70–71, 173). Arvestades, et konto väljavõte on esitatud osaliselt nähtavana, ei saa sellest teha ka järeldusi kõigi võimalike kostja sissetulekute kohta (I kd, tl 175–180). 9 2-21-268
9. Ringkonnakohtu istungil kostja kinnitas, et ta on terapeut, kuid on alles alustanud töötubade ja loengute pidamisega ning alustava terapeudina teenib ta 20 eurot inimese kohta. Ringkonnakohus möönab, et terapeudiks õppimine on pikk ja kulukas protsess, samuti on aeganõudev klientuuri leidmine. Samas on asjas esitatud tõendite kohaselt kostja reklaaminud ennast terapeudi ja konstellöörina juba alates sügisest 2017 (I kd, tl 64) ning detsembris 2019 vastava tunnistuse saamisel oma senistele klientidele suunatud postituses kinnitanud, et on teenust pakkunud juba varem (I kd, tl 66 pöördel). Seetõttu on vähetõenäoline, et kuni sügiseni 2021 puudus kostjal klientuur täielikult ja ta tegeles 4 aastat üksnes oma tegevuse turundusega (I kd, tl 64–66, 167–171). Eeltoodu põhjal on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et kostja ei esitanud kohtule tegelikke andmeid oma sissetulekute ja majandusliku olukorra kohta ning kostja soovis jätta endast mulje kui varatust ja raskes majanduslikus olukorras olevast isikust selleks, et vältida hageja ees elatise maksmise kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja lisasissetuleku suurus võis vaidlusalusel perioodil olla vähemalt 56 eurot kuus, s.t eelduslikult pakkus ta kuu aja jooksul teenust vähemalt 3 inimesele. Seega on usutav, et koos riiklike toetustega oli kostja sissetulek kokku vähemalt 500 eurot kuus (444+56).
10. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka kostja etteheide, et maakohus ei arvestanud kostja tervisliku seisundiga. Maakohus võttis seda asjaolu arvesse, kuid leidis samas, et esitatud tõendite põhjal võib järeldada, et kuigi kostjale on väljastatud otsus täieliku töövõimetuse kohta, ei ole see võtnud kostjalt võimalust sissetulekut teenida. Kostja väide, et puudub vaidlus selle üle, et tervislikust seisundist tulenevalt on kostja ratastoolis ja tema töötamine antud olukorras on täielikult välistatud, ei ole pärast ringkonnakohtu istungit enam asjakohane.
11. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et kohus jättis arvestamata kostja teise ülalpeetavaga (II kd, tl 15 pöördel). Maakohtu põhjendus on selles osas esitatud lühidalt, kuid järeldus, et sissetuleku ühetaolise kasutamise tulemusel tuleb elatist maksta 170 eurot (500/3), on ringkonnakohtu hinnangul jälgitav.
12. Kuna elatist tuleb kostjal hagejale tasuda perioodi eest alates 08.01.2021 kuni 31.08.2021, siis mõistab ringkonnakohus elatise välja kindlas summas. Jaanuaris 2021 tuli kostjal elatist tasuda 24 päeva eest, ühe päeva elatis on 5,48 eurot (170:31) ja elatis kokku 131,52 eurot. Perioodi eest veebruar kuni august tuli kokku tasuda elatist 1190 eurot (170x7). Kokku kuulub väljamõistmisele 1321,52 eurot.
13. Järgnevalt vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele.
14. Hageja apellatsioonkaebuse väited põhinevad hageja seadusliku esindaja soovil tasaarvestada hageja vanemate elatise võlad. Ringkonnakohus selgitab, et käesolevas tsiviilasjas ei saa kohtuotsusega tasaarvestada hageja nõuet ema vastu hageja venna nõudega isa vastu, mistõttu jääb hageja vastav apellatsioonkaebuses sisalduv taotlus rahuldamata. Kuigi mõlemad vanemad on olnud kohustatud oma ühiseid lapsi üleval pidama, siis sellise kokkuleppe saavad vanemad sõlmida koos lastega vaid kompromissi sõlmimise teel. Eeltoodut selgitas ringkonnakohus pooltele 21.10.2021 kirjas. Samuti juhtis ringkonnakohus nimetatud asjaolule poolte tähelepanu 12.01.2022 istungil. Lisaks märgib ringkonnakohus, et VÕS § 200 lg 1 p 1 keelab tasaarvestada ülalpidamise nõuet. Eeltoodud põhjusel ei saa ringkonnakohus võtta seisukohta küsimustes, mis seonduvad hageja seadusliku esindaja kohustusega maksta oma pojale elatist.
15. Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse välja mõista tagasiulatuv elatis, kuid kaebuse põhjendustes ei ole hageja esitanud sisulisi etteheiteid tagasiulatuva elatise välja mõistmata 10 2-21-268 jätmise osas. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tagasiulatuva elatise nõude rahuldamine ei ole esitatud ajaoludel põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks enam oma eesmärki ning seaks kostja raskesse majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus mõistab, et õiglane oleks olnud, kui mõlemad vanemad oleksid jooksvalt oma lapsi võrdsel määral toetanud, kuid tagantjärgi on sellise õigluse saavutamine võumatu. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16. Kuigi ringkonnakohus osaliselt tühistab maakohtu otsuse, puudub tühistamise ulatust, vaidluse sisu ja kaebuste väiteid arvestades vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. 58.

§ 171

lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Praegu on apellatsioonkaebused esitanud nii hageja kui ka kostja. Ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse täielikult rahuldamata ning rahuldab osaliselt kostja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus leiab, et arvestades apellatsioonkaebuste väiteid ja vaidluse sisu apellatsioonimenetluses, ei ole praegusel juhul võimalik pidada kumbagi kaebust sisuliselt põhjendatuks. Kostja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt üksnes menetluse ajal muutunud asjaolu tõttu. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 11