Obsah (8)

§ 329§ 436§ 236§ 456§ 231§ 173§ 163§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise 116,73 eurot kuus ületavas osas, hageja II kasuks elatise 110,14 eurot kuus ületavas osas ning hageja III kasuks elatise 90,14 eurot kuus ületavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

1. Asja ette valmistades andis ringkonnakohus pooltele tähtaja ringkonnakohtu poolt vajalikuks peetud asjaolude suhtes avalduste ja seisukohtade esitamiseks (vt ringkonnakohtu
2. septembri
3. a kiri; kd IV, tl 163–164). Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus olulisel määral eelmenetluse ülesandeid ning jättis kohtuistungil vaidlusalused asjaolud vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest pooltega arutamata (

§ 329lg 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4).

See omakorda mõjutas asja lahendamise tulemust maakohtus. Ringkonnakohus sai need menetlusõiguse normi rikkumised kõrvaldada.

1. Kolleegiumil on lahendamata hagejate
2. oktoobril 2021 esitatud vastuväide kohtu tegevuse kohta (kd IV, tl 198–201). Hagejad leiavad, et ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et hagejate lepinguline esindaja (lapsi esindades) on
3. veebruari
4. a menetlusdokumendiga esitanud hulgaliselt dokumentaalseid tõendeid, kuid ei ole sisuliselt esile toonud, milliseid asjaolusid ta soovib nende tõenditega tõendada. Hagejad täitsid maakohtu
5. jaanuari
6. a 4 korralduse (kd II, tl 109) välja tuua asjaolud ja esitada tõendid iga hageja kulude suuruse kohta. Hagejate hinnangul ei ole põhjendatud ja menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas, et hagejad peavad ringkonnakohtus uuesti kordama ja selgitama asjaolusid, mida hagejad on juba maakohtu menetluses mitmetes menetlusdokumentides selgitanud. Lisaks on hagejate arvates põhjendamatu ringkonnakohtu järeldus, et hagejad on esitanud vastuses apellatsioonkaebusele uusi asjaolusid. Asjaolu, et kostjal on kolmas arveldusarve kogumishoiusena on hagejad esile toonud maakohtu menetluses
7. oktoobri
8. a kohtuvaidluste kirjalikes teesides (p-d 8 ja 9) ja asjaolu, et kostja ostis hiljuti oma elukaaslasega suvemaja on hagejad esile toonud
9. juuni
10. a menetlusdokumendi p-s
11. Kolleegium rahuldab hagejate vastuväite kohtu tegevuse kohta osaliselt. Kolleegium ei nõustu, et ringkonnakohtu
12. septembri
13. a kirjas nõutud selgitus
14. veebruaril 2021 esitatud menetlusdokumendiga seotud asjaolude ja esitatud tõendite kohta oli põhjendamatu. Kuigi

§ 436

lg 6 järgi kohus ei ole esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas, siis ei mõjuta see

§ 236

lg-st 1 tulenevat nõuet, et tõendi esitamisel peab menetlusosaline välja tooma, millist väidet kohus tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel hindama peab. Kolleegium nõustub vastuväitega osas, milles hagejad vaidlustasid ringkonnakohtu seisukohta, et vastuses apellatsioonkaebusele on esitatud uusi asjaolusid. Hagejad on viidanud menetlusdokumentidele, millest nähtuvalt on asjaolud (kostjal on kolmas arveldusarve kogumishoiusena pangakontol ning kostja ostis hiljuti oma elukaaslasega suvemaja) esitatud maakohtu menetluses.

1. Kostja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et ta täidab ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tule välja mõista. Pooled ei vaidle selle üle, et lapsed viibivad osa ajast kostja juures ning lisaks sellele tasub kostja hagejatele elatist kokku 200 eurot kuus (kd I, tl 136; kd IV, tl 187). Vaidluse all on elatis alates hagi esitamisest, s.o
2. veebruar
3. Osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagejate hagi tagasiulatuva elatise saamiseks, on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

1. Maakohus on õigesti tuginenud väljakujunenud kohtupraktikale, et kui eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus enne
2. jaanuari 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäära, siis selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Samas ei selgu maakohtu otsusest, kas maakohtu hinnangul on hagejad esitanud elatise nõude miinimumsuuruses, sest vaatamata maakohtu tõdemusele, et miinimumelatise nõudmisel ei tule kulusid üldjuhul tõendada, on maakohus kulusid siiski hinnanud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et praegusel juhul ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, sest hagejad viibivad osa aega ka kostja juures. Sellise nõude puhul tuleb laste isal tõendada laste ülalpidamiskulude suurust (vt ka Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.3 ja selles viidatud lahendid). Kolleegium märgib, et PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema ja saab olla, arvestades vanemate varalist seisu, lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Lapse elatisnõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt nt Riigikohtu
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16).
9. Hagejate esitatud asjaolude kohaselt on laste isa kulutuste suurus igale hagejale kuus:
10. a 776,41 eurot,
11. a 784,48 eurot ja
12. a 794 eurot. Need kulutused arvestavad 5 mastaabisäästu (vt hagejate
13. oktoobri
14. a menetlusdokument; kd IV, t 198–201). Hagejad nõuavad kostjalt elatist 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Tulenevalt kostja apellatsioonkaebusest tuleb kolleegiumil hinnata, kas maakohus on õigesti kindlaks teinud laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse ning vanemate sissetulekute ja varalise seisundi. Seejärel vajab otsustamist, kas kostja varaline seisund võimaldab täita ülalpidamiskohustust laste isaga võrdses osas PKS § 105 lg 3 järgi ning kas esinevad PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra.
15. Maakohus tuvastas, et lapsed viibivad ema juures ca 102 päeva (8,5 päeva kuus) ehk 27,95% aastas ning lastel ei ole vahelduvat elukohta. Vastuses apellatsioonkaebusele ei ole hagejad maakohtu seisukohaga nõus ja märgivad et ema juures viibimise aeg on väiksem, s.o 22,95%. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, lisades täiendavalt järgmist. Vanemad on
16. märtsil 2020 sõlminud kokkuleppe (kd I, tl 79–80), mille kohaselt on lapsed igal teisel nädalavahetusel emaga, alates reedese koolipäeva järgselt kuni esmaspäeva hommikuni. Samuti on vanemate vahel jagatud koolivaheajad. Kostja vastas ringkonnakohtule, et vanemad lähtuvad jätkuvalt kõnealusest kokkuleppest, ning laste isa, et lapsed enam kokkuleppe alusel ema juures ei käi ja kostja on omal algatusel suhtluskorda suvevaheaja osas muutnud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades lähtunud kostja arvutatud ajast ning hagejate väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale (vt kostja
17. oktoobri
18. a menetlusdokument ja selle lisa; kd I, tl 186–190). Kolleegium leiab, et kui vanemad on kindlaks määranud suhtluskorra, siis tuleb ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades sellest ka lähtuda. Kui juhinduda sellest, kui palju aega viibib kostja lastega tegelikult koos, raskendab see laste ülalpidamisega seotud vaidluste lahendamist, luues täiendava tõendamiskoormise. Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et hagejad ei viibi vanemate kokkuleppe järgi vaheldumisi olulise aja kummagi vanema juures, st tegemist on vanema ja lapse lahus elamise olukorraga PKS § 100 lg 2 esimese lause mõttes.
19. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus leidis, et põhjendatud on majapidamiskulud 124 eurot, riided ja jalanõud 101,60 eurot ning vaba aeg 79 eurot. Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest otsusest ei nähtu tõendid, millele on rajatud maakohtu järeldused (

§ 436lg 1, § 442 lg 8).

Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada ja tõendite pinnalt vaidlusalused asjaolud tuvastada. 13.

1. Kolleegium kordab põhimõtet, et kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Hagejad on
4. veebruari
5. a menetlusdokumendi lisana esitanud tabeli ja tõendid ülalpidamiskulude kohta (kd II, tl 114 – kd IV, tl 99). Ringkonnakohus uuris
6. jaanuari
7. a istungil hagejate esitatud tõendeid ning teeb nende põhjal järelduse, et hagejad ei ole tõendanud mööblikulu 25 eurot kuus. Hagejate esitatud kuludokumendid sellise kulu kandmist ei tõenda (kd IV, tl 85–86, 88). Kostja on nõus, et kulutuse suurus mööblile saab olla 10 eurot kuus, ning kuna hagejad ei ole sellest suuremas ulatuses kulutuse kandmist tõendanud, siis võtab kolleegium aluseks 10 eurot kuus. Muus osas, s.o 99 eurot, on hagejate kulud tõendatud. 13.
8. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis arvestamata mastaabisäästuga, kuigi hagejad on samast soost ja sarnases vanuses. Maakohus ei ole mastaabisäästu riiete ja jalanõude osas käsitlenud. Samas on hagejad märkinud, et menetluses esile toodud ühe hageja ülalpidamiskulu arvestab juba mastaabisäästu, samuti selgitades, et mastaabisäästu suuresti ei 6 esine, sest laste riiete ja jalanõude suurus ei erine oluliselt. Kolleegium, uurides hagejate poolt esitatud tõendeid ning nende põhjal tehtud kokkuvõtet, leiab, et kulutused riietele ja jalanõudele 101,60 eurot kuus on tõendatud (kd II, tl 163–166). Kostja ei vaidlusta asjaolu, et isa tegeleb lastele riiete ja jalanõude ostmisega ning kostja ostab siis, kui vajadus tekib (vt ringkonnakohtu
9. jaanuari
10. a istungi protokoll; 00:18:30). Mastaabisäästu osas leiab kolleegium, et arvestades hagejate vanust (13, 11 ja 9) ning vanusevahet (ca kaks aastat), siis riiete ja jalanõude puhul olulist mastaabisäästu tekkida ei saa. Kolleegiumi hinnangul ei ole tõenäoline, et nt 9aastasel poisil tekib võimalus kasutada kaks aastat vanemast vennast järele jäänud riideid ja jalanõusid. Samuti on kostja väide, et isa ostab põhjendamatult kalleid brändi riideid, liiga üldine, et isa tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust selle väite pinnalt hinnata. 13.
11. Vanemad vaidlevad ka selle üle, kas iga hageja vajalik kulutus vabale ajale on 79 eurot kuus. Kostja hinnangul saab isa poolt tehtav vaba aja veetmise kulutus lapse kohta olla 30 eurot kuus. Hinnates hagejate esindaja poolt ringkonnakohtu
12. jaanuari
13. a istungil viidatud tõendeid, siis on 79 euro suuruses kulude kandmine tõendatud (kd III, tl 1–22, kd IV, tl 54, 64– 83, 87, 89–91). Küll aga nõustub kolleegium kostjaga, et osa isa kulutustest ei ole laste esmavajaduste rahuldamiseks vajalikud (nt sõitmine ATV, krossiratta, lumelauga, millega kaasnevad kulud varustusele ja kütusele). Samas ei ole millegagi põhjendatud kostja väide, et kuludokumendid ei tõenda, kas isa on teinud kulutuse endale või lastele. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hagejatel selliseid vaba aja veetmise võimalusi isa juures ei ole. Kostja kohustuse ulatust hindab kolleegium vanemate sissetulekut ja varalist seisu hinnates.
14. Maakohus võttis arvesse, et hagejad viibivad osa ajast kostja juures ning vähendas kulutusi laste toidule proportsionaalselt osas, mille hagejad veedavad kostja juures (hageja I osas 39,61 eurot ning hagejate II ja III osas 31,20 eurot). Kostja on sellega nõus, kuid heidab maakohtule ette, et kuna hagejad on tema juures, siis ta kannab igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ka teisi kulusid, nt koolitarbed, ravi ja treeningud ning vaba aja veetmine, mis on käsitatavad vahetu ülalpidamise andmisena. Kolleegium nõustub kostja väitega osaliselt. Kolleegium on nõus, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et kui laste isa kostja poolt tehtud kuludega ei nõustu, siis ei ole tegemist lastele vahetult tehtavate kulutustega. 14.
15. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu
16. juuni
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Kohtupraktikas on leitud, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures. Kui teine vanem sellega ei nõustu, siis on tal last esindades võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt Riigikohtu
18. juuni
19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3). 14.
20. Kolleegiumi hinnangul tuleb lisaks toidukulule arvestada kostja kulutusi eluasemele ja vabale ajale. Kostja esitatud asjaolude kohaselt on eluasemekulud iga hageja kohta 24,71 eurot kuus (vt kostja tabel; kd IV tl 167 pöördel). Seetõttu on põhjendatud laste isa eluasemekuludest 109 eurot kuus (sellest on maha arvestatud 15 euro suurune mööblikulu) arvestada maha kostja kulud 24,71 eurot, s.o 84,29 eurot. Kostja märkis vabaaja kulutuse kohta ringkonnakohtu istungil (1:26:01), et kannab 20 eurot kuus iga lapse kohta, kuid tõendeid selle kohta esitanud ei ole. Kolleegium leiab, et praegusel juhul saab eeldada, et kui lapsed viibivad kostja juures nädalavahetustel ja koolivaheaegadel, siis kostja kannab kulutusi ka nende vaba aja veetmisele. 7 Seetõttu on põhjendatud laste isa vabaajakuludest maha arvestada kostja kulud 20 eurot, s.o 59 eurot. Muude kulutuste osas ei ole kolleegiumi hinnangul kulutuste vähendamine põhjendatud, sest esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kostja kannab veel hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi, mida saaks arvestada ülalpidamiskohustuse täitmisena. 14.
21. Võttes arvesse kolleegiumi poolt maakohtust erinevalt tuvastatud asjaolusid (mööblikulu 15 euro ulatuses on tõendamata, kostja vahetult tehtavad kulud eluasemele on 24,71 eurot ja vabale ajale 20 eurot), tuleb iga hageja elatist täiendavalt vähendada 59,71 euro võrra. Sellest tulenevalt on kostja ülalpidamiskohustuse suurus järgmine: hageja I 116,73 eurot, hageja II 110,14 eurot ja hageja III 90,14 eurot.
22. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole elatise suuruse määramisel arvestanud vanemate erinevat sissetulekut ja varalist seisu. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu, kuid peab vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. 15.
23. Maakohus ei ole hagejate isa sissetulekut tuvastanud ning on viidanud abikaasade ühisvara jagamise lepingule (kd I, tl 69–75). Kostja sissetuleku kohta on maakohus märkinud, et kostja saab palka ca 340,55 eurot ja osaühingust tasu ca 579,70 eurot, lisaks on kostja saanud sissetulekuid ka muudest teenuste osutamisest, nt koolitused. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud maksest „tagavaraks“ meelevaldse järelduse, et kostja varjab oma tegelikku varalist seisu, kuid see ei mõjutanud asja lahendamise tulemust maakohtus. Samas nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et osaühingu arvel olev kasum on osaühingu vara. Kostjalt ei saa nõuda, et ta täidaks ülalpidamiskohustust osaühingu varast. 15.
24. Pooled ei vaidle selle üle, et laste isa on füüsilisest isikust ettevõtja ning tema sissetulekuks on ca 2700 – 2800 eurot kuus. Samuti on kostja tõendanud, et laste isale kuulub 19 kinnisasja, kuid asjakohane on laste isa väide, et kinnisasju kasutatakse majandustegevuses, millega on seotud ka laenukohustused. Kostja esitatud andmete kohaselt on tema praeguseks sissetulekuks vanemahüvitis 1038 eurot kuus ning lapsetoetus 60 eurot. Hagejate hinnangul on kostja sissetulekuks ca 2100 – 3780 eurot kuus. Kolleegium hagejate poolt kostja pangakonto väljavõtte põhjal tehtud järeldusega ei nõustu ning kostja ei ole asjaolu

§ 231lg 3 järgi omaks võtnud.

Kostja esitas maksuandmete tõendi, millest nähtuvalt on tema sissetulekud ühes kuus keskmiselt 1000 eurot (kd I, tl 132–133; kd IV, tl 185 ja pöördel). Vanemahüvitis on arvestatud varasema sissetuleku põhjal. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et kui ta osutab teenust osaühingu kaudu, siis ei saa sellest järeldada, et ta maksab endale palka 35 eurot tunnis. Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil (1:40:27), et tema pangakontole tehtud kanded ja sularaha sissemaksed deklareeritakse osaühingu poolt. Eespool toodud tuvastatud asjaoludest on maakohus õigesti teinud järelduse, et hagejate isa varaline seisund on parem kui kostjal. 15.

1. Kolleegium nõustub kostjaga, et ta ei ole oma varalist seisu varjanud. Kostja
2. oktoobril 2020 esitatud pangakonto väljavõtetest on näha ülekannete andmed selgitusega „tagavaraks“ ning ka kontol olev summa (kd II, tl 3–37 pöördel). Tegemist ei ole kostja lisasissetulekuga, sest hoiusega seotud pangakontole tehti kanded maksuandmete tõendis kajastatud sissetulekust. 15.
3. Kolleegiumil tuleb järgnevalt tuvastada, kas laste isa majandusliku tugevama positsiooni tõttu tuleb PKS § 105 lg 3 järgi kõrvale kalduda võrdsetes osades ülalpidamise andmise kohustusest. Kolleegium märgib, et kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära (vt Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 13). Kolleegiumi hinnangul, arvestades kostja ja laste huve, võimaldab kostja varaline seisund täita ülalpidamiskohustust laste isaga võrdses osas, ilma et kostja kahjustaks enda inimväärset 8 elustandardit. Kuigi kostja sissetulek on hagejate isa sissetulekust väiksem, tasakaalustab selle muu varaline seisund – kasutushoiusel olev raha (kd IV, tl 188–197 pöördel).
6. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul tuleb arvesse võtta lapsetoetuse ja lasterikka pere toetusega kokku 520 eurot. Samas on maakohus täielikult jätnud tähelepanuta kostja tähtaegselt esitatud tõendi kostja raseduse kohta (kd IV, tl 125). Kostjal on nüüdsest ka neljas ülalpeetav –
7. septembril 2021 sündinud poeg. See asjaolu omab asjas tähtsust, arvestades hagejate elatisenõuet alates
8. septembrist 2021 (praegusel juhul on vaidluse all elatise väljamõistmine alates
9. veebruarist 2020). 16.
10. Kostja tugineb PKS § 102 lg-le 2 ja leiab, et esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks, sest maakohtu otsusega välja mõistetud elatise maksmisel osutuks kostja neljas laps varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed. Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt Riigikohtu
11. aprilli
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). 16.
13. Kotja esile toodud asjaolude kohaselt on tema pere kolmeliikmeline – kostja, kostja elukaaslane ja nende XX.XX.XXXX sündinud poeg. Kostja on välja toonud, et temaga koos elava lapse vajaduste rahuldamise kulud ühes kuus on 469,12 eurot, millest tema osa on 234,56 eurot. Kostja elukaaslase sissetulek on ca 800 eurot kuus (sellest autokompensatsioon 300 eurot), mille tõendamiseks on kostja esitanud maksuandmete tõendi (kd IV, tl 186). Kolleegiumi hinnangul on hagejad tõendanud, et kostja elukaaslase väiksema sissetuleku, s.o alla 1000 eurot, tasakaalustab tema varaline seisund – ta on Y OÜ ainuosanik, tal on rahalisi vahendeid suvemaja ehitamiseks ning ta müüs sõiduautot hinnaga 22 000 eurot (kd V, tl 12– 16). Seega pole kahtlust, et kostja elukaaslane saab panustada ühise lapse ülalpidamisse. Kolleegiumi hinnangul on kostja kulutused neljandale lapsele põhjendatud ning hagejate väited ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. 16.
14. Kui arvestada makstava elatise suurust, s.o hageja I 116,73 eurot, hageja II 110,14 eurot ja hageja III 90,14 eurot, ning lisada sellele kostja vahetult tehtavad kulud (kostja I 84,32 eurot ning hagejad II ja III 75,91 eurot), siis kostja kulutab hagejatele kokku ühes kuus 553,15 eurot. Kui neljanda lapse osas arvestada lapsetoetusega 60 eurot, siis on tema osas kostja kulud ca 200 eurot kuus. Kolleegiumi hinnangul ei saa eespool toodud asjaoludest teha järeldust, et hagejatele elatise maksmine kokku 553,15 eurot kuus tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Kolleegiumi hinnangul saavad hagejatele väiksema kui 116,73 euro, 110,14 euro ja 90,14 euro suuruse elatise maksmisel kahjustada elatise maksmise eesmärk.
15. Alates
16. jaanuarist 2022 muudeti PKS § 101 lg-t 1 ning loobuti senisest alaealise lapse elatise seotusest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Igakuine elatis ühele lapsele arvutatakse välja lapse vajadustest, kohustatud vanema sissetulekust, elatist saama õigustatud laste arvust, peretoetustest ja kummagi vanemaga koos veedetud ajast lähtudes. Kolleegiumi hinnangul arvestab käesoleva otsusega määratud ülalpidamise suurus kõigi PKS §-s 101 toodud elatise arvutamise aluseks olevate asjaoludega. Samuti on ülalpidamise suuruse määramisel arvestatud PKS § 102 lg-s 2 toodud ülalpidamiskohustuse vähendamise asjaolusid (alates
17. jaanuarist 2022 on muudetud vaid PKS § 102 lg 2 neljanda lause sõnastust, sätte sisu ei muudetud). Menetluskulude jaotus
18. Kuigi ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, ei ole praegusel juhul vajadust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3 esimene lause).

Kolleegium nõustub 9 maakohtu seisukohaga, et maakohtus kantud menetluskulud tuleb

§ 163lg 1 järgi jätta poolte endi kanda, sest hagi kuulub osaliselt rahuldamisele.

19. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium

§ 163lg-s 1 sätestatust.

Apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 10