← Eesti

2-21-130061/8

Obsah (10)§ 1132§ 4034§ 42§ 14§ 415§ 404§ 4031§ 403§ 113§ 408

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 14.01.2022, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-130061 Tsiviilasi Aktsiaselts PlusPlus Cap

§ 1132

lg 2 p-st 3 tulenev õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas

  2. Hageja esitas 24.09.2021 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt võla sissenõudmiseks. Kostja tasus 07.10.2021 hageja nõude katteks 851,13 eurot, mis katab sissenõudmiskulud 35 eurot, põhivõlgnevuse 800 eurot ja 16,13 eurot (osaliselt) võlgnetava intressi. Kostja tasumata intress on 93,98 (110,11 – 16,13) eurot ning viivis 155,98 eurot. Hageja arvestas viivist põhivõlgnevuselt 800 eurot lepingujärgse viivisemääraga 40,90% aastas alates 16.04.2021 kuni 07.10.
  3. KOSTJA VASTUVÄITED
  4. Kostja esitas 24.11.2021 vastuse hagiavaldusele, milles vaidleb hagiavalduses esitatud nõuetele täies ulatuses vastu. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu krediidikonto lepingust nr xxxxx tuleneva nõudena. Kostja pole sõlminud tarbijakrediidilepingut, krediidikontolepingut ega muud lepingut numbriga xxxxx. Kostja on sõlminud arvelduskrediidilepingu nr xxxxxxxxxx ja allkirjastanud selleks faili nimetusega „credit_account_xxxxxxxxxx_1607614132.bdoc“. Hageja esitas käesolevas asjas hagi arvelduskrediidilepingust nr xxxxxxxxxx tuleneva nõudena. Seega hagiavalduses esitatud nõue erineb maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõudest nii lepingu nimetuse kui numbri, samuti mitmete võlga iseloomustavate andmete poolest – summad, viivise määr, intress, mida maksekäsu kiirmenetluses ei nõutud. Hageja on käesoleva tsiviilasja hagi esitanud muus nõudes kui oli nõue algses maksekäsu kiirmenetluses.
  5. Kostja on sõlminud XXX AS-ga arvelduskrediidilepingu nr #xxxxxxxxxx, mille alusel kanti kostja kontole 771,70 eurot. Laenuandja on laenulepingu üles öelnud 16.04.2021 ja loovutanud 11.05.2021 laenulepingust tuleneva nõude hagejale. Loovutamisteates teatas algne võlausaldaja hageja kontonumbri, kuhu laenulepingust tulenev võlg tuleb tasuda. Kostja tasus 07.10.2021 võla summas 851,13 eurot loovutamisteates märgitud hageja kontole.
  6. Kostja vaidlustab hageja nõude krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõttest (

§ 4034) tulenevate kohustuste rikkumise tõttu.

Krediidiandja sõlmis laenulepingu 2 000 euro suuruse krediidilimiidi peale, mille kostja võttis kasutusse vaid osaliselt. Krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida, kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostja oli 18-aastane kogenematu, mittetöötav kooliõpilane, kel ei olnud lepinguga võetud kohustuste täitmiseks sissetulekut ega muud vara. Kostja elas vanemate ülalpidamisel. Krediidiandja ei kontrollinud kostja maksevõimet, ei kogunud piisavaid andmeid ega dokumente ega teostanud nõuetekohast analüüsi kostja krediidivõimelisuse hindamiseks.

  1. Koolitõendist nähtub, et õppeaastal 2021/2022 õpib kostja 3-aastase õppekavaga õppes
  2. kursusel. Sellest järeldub, et 2020/2021 õppeaastal, s.o septembrist 2020 kuni juunini 2021 ehk laenulepingu sõlmimise ajal õppis ta sama kooli esimesel kursusel. Tegemist on statsionaarse 3 2-21-130061 õppega, mis välistab tööl käimise. Laenuandja ei küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet ega kontrollinud kostja olemasolevaid kohustusi ega maksehäireid. Hageja kohustus tõendada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist ei välista, et kostja võib ise tõendada vastava laenuandja lepingueelsete kohustuste rikkumist. Kostja esitab oma kontoväljavõtte ajavahemiku 01.06.2020 kuni 30.12.2020 kohta. Kostja oli enne kooli algust suvel 2020 ajutiselt töötanud XXX XXX OÜ-s ja saanud 31.08.2020 oma ainsa palgalaekumise 542,32 eurot, selgitusega „Lõpparve“. Seega oleks krediidiandja pidanud teadma ja arvestama, et viidatud ainus palgalaekumine ei ole piisav laenulepingu täitmiseks, et kostja ei tööta, et kostja oli töötanud vaid ajutiselt, et seegi töösuhe oli lõppenud, et ligi 3,5 kuud enne laenulepingu sõlmimist kostjal sellist sissetulekut, mille arvelt oma kohustusi täita, ei olnud. Lisaks oli kostja saanud 12.08.2020 tervisetõendi kompensatsiooni 42 eurot, mis on kostjale makstud hüvitis, mitte tema sissetulek. Ülejäänud laekumised kontole kujutavad endast kostja sõprade ja lähedaste vahelisi raha liikumisi, mida ei saa vaadelda püsiva ja tulevikus jätkuva sissetulekuna, mille arvelt oleks võimalik laenulepinguga võetud kohustusi täita.
  3. Seega tekkis kostjal laenulepingu alusel ainult kohustus saadud laenusumma (771,70 eurot) vastavalt kokkulepitud maksegraafikule tagasi maksta. Kostjal ei olnud kohustust maksta laenulepingus kajastatud intressi ega laenulepingust tulenevat raha väljavõtutasu. Laenulepingu põhitingimuste p II kohaselt pidi kostja iga kuu
  4. kuupäevaks tasuma vähemalt 1/60 laenusummast (771,70 / 60 = 12,86 eurot), minimaalselt 10 eurot. Kostja neid makseid ei teinud, kuna selleks polnud tal vahendeid. Seega oli laenulepingu ülesütlemine laenuandja poolt põhjendatud ja alates 17.04.2021 võis laenuandja laenusummalt 771,70 eurot arvestada viivist. Viivise arvestus pidi lõppema 07.10.2021, kui kostja võla tasumiseks hagejale makse tegi.
  5. Kostja ei nõustu hageja kohaldatud viivisemääraga. Viivisemäär 40,9 % aastas ületab seaduslikku viivise määra enam kui kolm korda. Laenuleping kostjaga on sõlmitud täies ulatuses tüüptingimustel. Hageja kohaldatud viivisemäär on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine

§ 42lg 1 ja 3 p 5 alusel.

Hageja on hagis oma nõude alusena viidanud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehes kirjapandule, et viivist võib nõuda aastase intressimääraga võrdses ulatuses. Kostja hageja käsitlusega ei nõustu ja rõhutab, et hageja nõue saab tuleneda lepingust, mitte kostja lepingueelseks teavitamiseks koostatud teabelehest. Teabeleht ei ole leping ega lepingu osa. 14.

§ 1132

lg 2 kohaselt võib majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt menetluskulude hüvitamist tarbijaga sõlmitud lepingu alusel. Kostjal ei ole hagejaga sõlmitud ühtki lepingut, seega hageja kostjalt (tarbijalt) meeldetuletuskirjade eest tasu nõuda ei saa. Hagile lisatud kirjadest ei saa järeldada enamat, kui seda, et need kirjad on millalgi koostatud. Samas ei saa järeldada, et need hageja koostatud on. Pelgalt kirja blanketist sellist järeldust teha ei saa. Kirjad on allkirjastanud K. L., kes pole märkinud, kelle esindajana ta tegutseb ega viidanud ka volitusele. Isegi kui kirjad oleks kostjale saadetud, ei saa pidada põhjendatuks kolmandate isikute poolt võlateatiste saatmisega seotud sissenõudmiskulude hüvitamist, sest

§1132

lg 2 näeb tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise alusena ette tarbijaga sõlmitud lepingu.

  1. Kostja võlgnes tegelikult kättesaadud põhivõla 771,70 eurot ja sellelt 174 päeva eest (ülesütlemisele järgnenud päevast (17.04.2021 kuni makse tegemiseni 07.10.2021) arvestatud viivise 771,70 x 174 x 8 % / 365 = 29,43 eurot. Seega oli kostja kohustus kokku 801,13 eurot (771,70 + 29,43), kuid kostja tasus tegelikult rohkem, s.o 851,13 eurot, arvates tollal, et tal on ka kohustus tasuda sissenõudmisega seotud kulusid. Eeltoodu põhjal on kostja laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees täidetud. MENETLUSE EDASINE KÄIK JA POOLTE SEISUKOHAD 4 2-21-130061
  2. Hageja esitas 01.12.2021 kirjaliku seisukoha kostja 24.11.2021 hagivastusele. Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduses märkinud nõude aluseks krediidikonto nr xxxxx, 10.12.2020, krediidikulukuse määraks 59,28%. Hageja selgitab, et 10.12.2020 sõlmis kostja esialgse võlausaldajaga arvelduskrediidilepingu nr xxxxxxxxxx. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr aastas 59.28%. Samuti on lepingu põhitingimustes toodud kostja andmed. Lepingu alusel avati kostjale krediidikonto nr xxxxx. Krediidikonto number sisaldub arvelduskrediidilepingu numbris, täpsemalt moodustab kredidiidikonto numbri arvelduskrediidilepingu viies kuni üheksas number. Eeltoodust tulenevalt on väär kostja seisukoht nagu oleks arvelduskrediidilepingul nr xxxxxxxxxx ja selle alusel avatud krediidikontol nr xxxxx erinevad alused.
  3. Lepingupoolel on üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist valeinfoga ning esitatavad andmed peavad olema tõesed. Seega kui kostja esitas ebaõigeid andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Krediidiandja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui kostja soovib teadlikult teist lepingupoolt eksitada, käitub ta

§ 14tulenevate nõuete vastaselt.

Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks esitanud kostja laenutaotluse. Laenutaotluses on kostja oma netosissetuleku suuruseks märkinud 600 eurot kuus ning toonud välja, et tal ei ole igakuiseid kohustusi. Arvestades kostja esitatud andmeid enda sissetuleku, sh töökohana märgitud XXX XXX OÜ ja kohustuste suuruse kohta, ei saa hageja hinnangul teha järeldust, et laenuandja oleks pidanud arvelduskrediidilepingu sõlmimise ajal leidma, et kostja ei suuda enda sissetulekust tasuda 2 000 euro suurust krediidilimiiti 60 osamaksega igakuiste osamaksetena kasutusse võetud krediidist. Krediidivõimelisuse hindamiseks kontrollis krediidiandja kostja avaldatud andmeid, AS Pensioonikeskuse andmeid, teostas kostja arvelduskonto analüüsi ning kontrollis kostjal maksehäirete olemasolu Creditinfo andmebaasis. Arvelduskonto analüüs toimub automatiseeritult ja analüüsi teostab Instantor AB. Krediidiandja tuvastas kontrolli tulemusel, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired ja arvelduskontol toimuvatest liikumistest on võimalik laenu teenindada. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud krediidiandjal nimetatud infot võimalik iseseisvalt teistelt tööandjatelt ega krediidiandjatelt kontrollida, sest nimetatud andmed on andmekaitsega kaitstud ning teised ettevõtted/krediidiandjad ei avalda nimetatud andmeid kolmandatele isikutele. 18. Pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, seega peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole

§ 42lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.

  1. Kostjat on vastavalt Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehele hoiatatud enne lepingu sõlmimist, et maksetega hilinemisega kaasnevad viivised ja viivisemääraks on intressimäär. Lepingu lahutamatuks osaks on teenusetingimused, mille p VI 4 sätestab, et juhul, kui klient ei täida kliendilepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma pangale viivist hinnakirjas sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Teenusetingimuste leheküljel 9 toodud hinnakirja kohaselt on viivisemäär aastas lepingus fikseeritud intressimäär ja viivise määr päevas 1/365 viivise määrast aastas. Seega lähtus hageja viivise arvutamisel lepingus fikseeritud viivise määrast.
  2. Teenusetingimuste p VI 4 teine lause sätestab, et juhul, kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi tähtaegselt, võivad lisanduda sissenõudmiskulud. PlusPlus Baltic OÜ on toimetanud teenusena kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx, xxxxx xxx linn. 5 2-21-130061 Nimetatud aadressi on kostja ise lepingus avaldanud. Teenusetingimuste p IV 1.5 alusel kinnitas kostja lepingu sõlmimisel, et tema esitatud andmed ning edaspidi esitatavad andmed on tõesed ja ammendavad. Teenusetingimuste p V 7 alusel kohustus kostja koheselt teavitama, kui toimuvad muutused kostja poolt esitatud või esitamisele kuuluvas teabes või mõne punktis IV antud kinnituse õigsuses. Kostja ei ole krediidiandjale ega hagejale oma kontaktandmete muutumisest teavitanud. PlusPlus Baltic OÜ teenuse maksumuseks antud võlateatiste edastamise eest on 25 eurot esimese külastuse eest ja 5 eurot järgmiste külastuste eest. PlusPlus Baltic OÜ on esitanud hagejale arve summas 35 eurot. Seega on hageja kandnud otseseid kulutusi võlateatiste kostjale edastamisel.
  3. Kostja esitas 27.12.2021 omapoolsed kirjalikud seisukohad hageja 01.12.2021 vastusele. Vastutustundliku laenamise kohustust ei ole võimalik täita kontrollimata laenutaotleja maksehäireid. Laenuandja kostja maksehäireid enne lepingu sõlmimist ei kontrollinud, seega on ka seetõttu vastutustundliku laenamise kohustust rikutud. Kohtumenetluses on hageja 01.12.2021 menetlusdokumendi lisana 3 esitanud 20.05.2021 kuupäevaga Creditinfo maksehäireregistri väljavõtte. See on tehtud 5,5 kuud pärast laenulepingu sõlmimist.
  4. Hagiavalduse lisa 4.1 ei ole kostja laenutaotlus ja kostja pole hagiavalduse lisas 4.
  5. kajastuvaid andmeid, peale isikuandmete, laenuandjale esitanud. Tegemist on laenuandja enda sisemise menetlusdokumendiga, kuhu laenuandja on ise enda äranägemisel endale meelepäraseid või vajalikke andmeid sisestanud. Osad andmetest on olemuslikult sellised, mille esitamine laenutaotleja enda poolt ei ole võimalik või tõenäoline, näiteks jah-vastused (Yes) keeleliselt kolmandas isikus esitatud küsimustele, kas ta (laenutaotleja) on tingimustega nõustunud, kas on nõustunud uudiskirjaga ja kas omab pensionifondi. Samuti on mõeldamatu, et kostja oleks laenutaotluses laenuandjale ise avaldanud hinnanguid enda kohta, kas ta on riikliku taustaga isik, kujutab endast madalat rahapesu riski ning sekundilise täpsusega andmeid enda suhtes registritesse tehtud päringute kohta. Kui siiski oletada, et lisas 4.
  6. avalduvad kostja enda esitatud andmed, siis nendest ei nähtu absoluutselt mingit krediidivõimet.
  7. Andmed kuusissetuleku kohta 600 eurot ei lange kokku laenuandja poolt registritest kogutud andmetega, kus sissetuleku numbrid on märgatavalt väiksemad. Hageja on esitanud automaatanalüüsi kostja kontol toimunud rahaliikumiste kohta. Ka sellest analüüsist pidi laenuandjale selge olema, et kostjal tegelikult sellist sissetulekut ei ole. Ainult ühel kuul, augustis 2020, on sissetulek kontol üle 600 euro, muidu 100-200 euro kandis.
  8. Krediidiandja ei ole vähimalgi määral kostjale selgitanud, milliseid andmeid, millise sisuga, millise aja kohta ja millisel eesmärgil ta vajab ning nende andmete tegelikku tähendust ega ka andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise tagajärgi.

§ 404

lg 2 p 2 ja

§ 4031

lg 1 p 11 kohaselt peab tarbijakrediidilepingus olema avaldatud viivise aasta- ja päevamäär. Laenulepingus ei ole avaldatud viivise aasta- ja päevamäära. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

  1. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei 6 2-21-130061 pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
  3. Kohus jätab rahuldamata kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks, sest kohtu hinnangul puuduvad seaduslikud eeldused jätta hagi läbi vaatamata. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.
  4. Kostja esmase vastuväite kohaselt erineb hagiavalduses esitatud nõue maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõudest. Kostja arvates on hagejal muul alusel nõue kostja vastu, milles ta kohtusse maksekäsu kiirmenetluses pöördunud ei ole. Kohtu hinnangul on kostja menetluslik positsioon selles küsimuses ebajärjekindel. Kuigi kostja vaidlustab lepingu sõlmimist numbriga xxxxx, väidab kostja samaaegselt, et on hagiesemeks olevast lepingust tulenevad nõuded hageja ees 07.10.2021 teostatud maksega täies ulatuses täitnud. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Olukorras, kus kostja väidab, et hageja on esitanud kostja vastu muust lepingust tulenevad nõuded, pidanuks kostja selgelt esile tooma ja tõendama, et tal on muid kehtivaid lepingulisi kohustusi hageja ees, mis seonduvad lepingu numbriga xxxxx. Kostja lepinguline esindaja on õigusteadmistega isik, mistõttu saab eeldada, et tsiviilkohtumenetluses kehtivad tõendamisreeglid on kostjale teada. Kostja pole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostjal on hageja või 3-nda isiku ees lepingust nr xxxxx tulenevad kohustused, mille täitmist hageja käesoleval juhul nõuab.
  5. Kohtule nähtub, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses esitatud avalduses märkinud, et nõude aluseks on XXX AS ja kostja vahel 10.12.2020 sõlmitud krediidileping (krediidikonto xxxxx), mille tingimuste kohaselt oli krediidi kulukuse määr 59,28% ning jooksev viivis 0,065% päevas alates 25.09.2021 (dtl 3-4). Hagiavaldusele lisatud tarbijakrediidilepingu andmed kattuvad nii lepingu poolte, lepingu sõlmimise kuupäeva kui krediidi kulukuse määra osas (dtl 44). Maksekäsu kiirmenetluses esitatud viivisemäära (kuni kolmekordne seadusjärgne) piirab TsMS § 481 lg 23 p
  6. Hageja on veenvalt selgitanud, et krediidikonto number xxxxx sisaldub arvelduskrediidilepingu numbris, täpsemalt moodustab krediidikonto numbri arvelduskrediidilepingu xxxxxxxxxx viies kuni üheksas number. Seega ei nõustu kohus kostja etteheitega hageja poolt maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu erinevuse kohta.
  7. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et kostja ja XXX AS sõlmisid 10.12.2020 tarbijakrediidilepingu krediidilimiidiga 2 000 eurot, mille alusel kanti kostja kontole 771,70 eurot. Samuti ei vaidle pooled asjaolu üle, et XXX AS ütles tarbijakrediidilepingu 16.04.2021 erakorraliselt üles ning 11.05.2021 loovutas krediidilepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Pooled on üksmeelel, et kostja tasus 07.10.2021 hagejale eelnimetatud lepingu täitmiseks 851,13 eurot.
  8. Pooltel on vaidlus asjaolus, kas kostjal on hageja ees kostja ja XXX AS vahel 10.12.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevaid kehtivaid võlgnevusi või on kostja eelnimetatud tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused hageja ees 07.10.2021 teostatud maksega täies ulatuses täitnud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas krediidiandja on täitnud vastutustundliku laenamise kohustust, kas esineb tarbijakrediidilepingu või selle osa tühisuse alus ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tarbijakrediidilepingust tulenevat intressi ja viivist. 7 2-21-130061
  9. Võlaõigusseaduse (

) § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 järgi krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.

§ 4034

lg 4 kohaselt teavitab tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks krediidiandja tarbijat, missuguse antud paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 403

⁴ lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub antud paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks võlaõigusseaduse seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Viidatud lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt antud paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

§ 403

⁴ lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

  1. KAVS § 50 lg 3 ja 4 kohaselt krediidiandja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
  2. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks esitanud järgmised tõendid: laenutaotluse andmete väljavõte (dtl 68-69), AS Pensionikeskuse väljavõte (dtl 153), kostja krediidivõimelisuse analüüsi väljavõte (dtl 154-155) ja maksehäireregistri väljavõte (dtl 156). Kostja tõi esile, et maksehäireregistri väljavõte on tehtud 20.05.2021 seisuga, seega 5,5 kuud pärast lepingu sõlmimist. Hageja ei ole nimetatud asjaolu ümber lükanud. Kohtule nähtub, et maksehäireregistri väljavõttel on märgitud 20.05.2021 kuupäev ning lõpetatud maksehäire perioodist 16.01.2021-17.04.2021 (dtl 156). Kohtu hinnangul oleks formaalloogika reeglite vastane selliste sündmuste kronoloogiline järjestus, kus tarbijakrediidilepingu sõlmimisel 10.12.2020 tehtud maksehäireregistri päring käsitleb tulevikus tekkivat maksehäiret. Seega nõustub kohus kostja etteheitega, et maksehäireregistri väljavõte on tehtud pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, mistõttu ei saa kohus nimetatud tõendit vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrollimisel arvestada. 8 2-21-130061
  3. Kohtule nähtub, et hageja nimetatud laenutaotlus kujutab endast krediidiandja infosüsteemi laenutaotluse andmete väljavõtet, mis mh sisaldab endas kostja isikuandmeid ja andmeid kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta (dtl 68-69). Kostja sissetulekuks on märgitud 600 eurot (tööandja XXX XXX OÜ), igakuised kohustused 0 eurot, igakuised elamiskulud 500 eurot, ülalpeetavate arv
  4. Hageja väitel on krediidiandja teostanud kostja pangakonto väljavõtte analüüsi, mille tõendamiseks on hageja esitanud Instantor AB väljavõtte (dtl 154-155). Nimetatud väljavõttest nähtub kohtule, et kostja keskmiseks igakuiseks sissetulekuks on märgitud 223,04 eurot, igakuiseks väljaminekuks 224,02 eurot. Analüüsi viimasel real on kostja viimase 31 päeva ja 3 kuu > = 300 euro sissetuleku (sh tööandja tehtud väljamakse) kohta märgitud 0 eurot ning viimaseks tööandja tehtud väljamakses märgitud 31.08.2020 kuupäev. Hageja esitatud ning krediidiandja poolt 10.12.2020 teostatud AS Pensionikeskuse päringu väljavõttest selgub, et kostja tööandja on 2020 septembrikuus kinni pidanud kostjale makstud tasult, nimelt summalt 542,28 eurot kohustusliku kogumispensioni makse 2%, seega on kinnipidamine toimunud ligikaudu 3 kuud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist (dtl 153). Kõik eelnevalt käsitletud krediidiandja poolt kogutud teave pidi kohtu hinnangul tekitama hagejas põhjendatud kahtluse, et tõenäoliselt ei suuda kostja talle pakutud krediiti (2 000 eurot) ning väljavõetavalt krediidisummalt arvestatud intressi nõuetekohaselt tasuda.
  5. Kohus nõustub hagejaga, et kostjal oli

§ 14lg 1 järgne kohustus esitada lepingu ettevalmistamise käigus tõesed andmed.

Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 2-14-21710 p 29.3). Eriti olukorras, kus tarbija esitatud andmed on selges vastuolus nii tarbija enda muude esitatud andmetega kui krediidiandja poolt avalikest andmetest kogutud teabega. Kuivõrd hageja esitatud dokumentaalne tõend ei kujuta endast kostja laenutaotlust, vaid krediidiandja infosüsteemi väljavõtet (dtl 68-69), siis puudub kohtul võimalus tuvastada, millisel kujul oli sõnastatud kostja poolt täidetud küsimustik ning kas kostja esitatud andmed on puudulikud kostja teadmatusest, milliseid andmeid tuleb tal täpsemalt esitada. nKäesoleval juhul pole tõendatud kostja tahtlik valeandmete esitamine. Samas on selgelt nähtav krediidiandja kui professionaalse turuosalise ebapädev krediidivõimelisuse hindamine, millise riski kandmist ei saa tarbijale panna. 36. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2‑14‑21710 p 25.3). Kostja poolt menetluses esitatud tõendid enda varalise olukorra kohta iseloomustavad tema võimetust krediiti tagasi maksta ning neid tõendeid oleks krediidiandjal nõuetekohast hoolsust järgides olnud võimalik enne krediidi andmist koguda. Juhul, kui krediidiandja oli neid andmeid kogunud (mis on käesolevas menetluses tõendamata), oleks krediidiandja pidanud asuma seisukohale, et kostja pole 10.12.2020 seisuga krediidivõimeline. Kostja pangakonto väljavõttest (dtl 101-124) nähtub, et kostjal puudus kindel sissetulek. Kostja ainus töine sissetulek nähtub 31.08.2020 XXX XXX OÜ poolt sooritatud ülekandest summas 542,32 eurot selgitusega „lõpparve“ (dtl 110). Kõik ülejäänud ülekanded on tehtud kostja perekonnaliikmete/tuttavate poolt ning ühe ülekande suurus ei ületanud 100 eurot, enamuses olid 5-10 euro vahemikus. Samuti ei nähtu käesoleva tsiviilasja materjalidest, et krediidiandja oleks tuvastanud kostjal sellise vara olemasolu, mille arvelt saaks kostja laenu tagastada. Kohtu hinnangul rikkus krediidiandja

§ 4034

lõikes 6 sätestatud kohustust sõlmida tarbijaga tarbijakrediidileping üksnes juhul, kui krediidiandja on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Selle tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 järgi see, et laenulepingu intressimääraks loetakse

§-s 9 2-21-130061 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

  1. Hageja tõi esile, et arvestas kostja poolt 07.10.2021 tasutud 851,13 eurot sissenõudmiskulude katteks summas 35 eurot, põhivõlgnevuse katteks summas 800 eurot ja 16,13 eurot (osaliselt) võlgnetava intressi katteks. Hageja nõuab kostjalt intressi on 93,80 eurot ning viivist 155,98 eurot.
  2. Poolte vahel ei esine vaidlust, et lepingu täitmiseks kandis krediidiandja kostja kontole 771,70 eurot, arvestades 800 euro suurusest krediidist 28,30 eurot väljavõtutasuks.

§ 4034

lg 7 alusel puudus kostjal kohustus lepingutasu maksta ning seetõttu põhivõla katteks tuli kostjal hagejale tasuda 771,70 eurot.

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt oli kostjal kohustus tasuda intressi

§-s 94 sätestatud määras, mis on väiksem lepingus kokkulepitud intressimäärast 40,90% aastas. Kuna Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli intressimäära suuruseks intressi tasumise perioodil 0,00%, siis ei tekkinud kostjal intressi tasumise kohustust. Seega jätab kohus hageja intressinõude rahuldamata.

  1. Hageja nõuab kostjalt viivist summalt 800 eurot alates lepingu ülesütlemisest 16.04.2021 kuni põhinõude tasumiseni 07.10.2021 summas 155,98 eurot. Kostja arvates tuleks viivist arvestada põhinõudelt 771,70 eurot alates 17.04.2021 kuni 07.10.2021 summas 29,43 eurot. Tarbijakrediidilepingu eritingimuste kohaselt kohustus kostja tagastama krediiti alates lepingu sõlmimisest 10.12.2020 igakuiselt 15.-ks kuupäevaks 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot (dtl 44). Kostja pole eelnimetatud kohustust täitnud ning oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega, mistõttu oli krediidiandjal õigus öelda leping erakorraliselt üles. Kohtule nähtub, et lepingu erakorralise ülesütlemise hoiatuses andis krediidiandja kostjale täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks hiljemalt 15.04.2021 (dtl 62-64), mille möödumisel ütles lepingu 16.04.2021 erakorraliselt üles (dtl 65). Seega muutus põhinõue sissenõutavaks 16.04.
  2. Kohtule ei nähtu, et hageja oleks arvestanud viivist enne lepingu ülesütlemist toimunud krediidi osamaksete tasumisega viivitamise eest. Perioodi 16.04.2021 kuni 07.10.2021 eest põhivõlgnevuselt 771,70 eurot

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras moodustab viivise summa 29,60 eurot (vt viivisekalkulaator.ee), mille tasumise kohustus kostjal hageja ees tekkis. 40.

§ 1132

lg 2 p 2 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Kostjal tekkis 16.04.2021 põhivõlgnevuse summas 771,70 eurot tasumise kohustus. Hageja arvestas kostja poolt 07.10.2021 tehtud maksega kaetuks sissenõudmiskulud 35 eurot. Hageja väitel on PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindajana toimetanud 18.05.2021, 18.06.2021 ja 09.08.2021 teenusena kolm võlateatist kostja aadressile xxx, xxxxx xxx linn. Kostja vaidles meeldetuletuskirjade saatmisele vastu. Nimelt väidab kostja, et hageja pole kostjale kirju saatnud ega saatmist tõendanud. Kostja arvates hagile lisatud kirjadest ei saa järeldada enamat kui seda, et need kirjad on millalgi koostatud. Seega oli hageja kohuseks tõendada meeldetuletuskirjade saatmist kostja aadressile xxx, xxxxx xxx linn. Kohtu hinnangul pole hageja tema poolt volitatud 3-nda isiku poolt koostatud meeldetuletuskirjad kirjade saatmist tõendanud. Seega puudus hagejal õigus arvestada kostja poolt tehtud makse sissenõudmiskulude katteks. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust (Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks ja vastaspoole esitatu ümberlükkamiseks (TsMS § 5 lg 2) (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-20-13523). 10 2-21-130061 41. Kohus leidis eelnevalt, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt intressi (

§ 4034

lg 7) ja arvestada kostja poolt 07.10.2021 sooritatud maksega täidetuks meeldetuletuskirjade tasunõue summas 35 eurot (meeldetuletuskirjade saatmise tõendamatuse tõttu). Kostja võlgnes hagejale 07.10.2021 seisuga laenu põhiosa summas 771,70 eurot ning viivist 29,60 eurot, kokku 801,30 eurot, mistõttu tasudes hagejale tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete täitmiseks 851,13 eurot, loeb kohus tuvastatuks, et kostja on oma kohustused hageja ees terves ulatuses täitnud. Eespool toodud kaalutlusel jätab kohus hagi intressi ja viivise nõudes terves ulatuses rahuldamata. Kohus ei hinda muid eelnevalt käsitlemata poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi rahuldamata jätmise kohta. Muu hulgas ei käsitle kohus poolte vaidlust küsimuses, kas tarbijakrediidilepingus oli nõuetekohaselt avaldatud viivise aasta- ja päevamäära. Nimetatud rikkumise korral näeb

§ 408

lg 10 ette krediidiandja õiguse nõuda tarbijalt viivist üksnes

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Nimetatud tagajärg kaasneb ka krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ning kohus on käesoleval juhul seadusjärgset viivisemäära ka kohaldanud.

  1. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kostja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja õigusabikuludest 13 tunni eest kokku summas 1 560 eurot (dtl 171-172). Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväited, mille kohaselt on kostja menetluskulud suures osas põhjendamatud (dtl 174-175).
  2. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid kostja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) on käesolevat menetlust arvestades ülemäära suur. Kuna kostja esindaja ei ole vandeadvokaat ja käesolev kohtuasi ei ole õiguslikult keerukas ega mahukas, peab kohus kostja esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks 90 eurot (ilma käibemaksuta). TsMS § 174 lg 10 järgi menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja kinnitas, et menetluskulude summa ei sisalda käibemaksu, mistõttu menetluskulud kuuluvad hüvitamisele ilma käibemaksuta.
  3. Kohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja ajakulu maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväitele, 24.11.2021 esitatud hagivastusele, kohtu 02.12.2021 määrusega tutvumisele ning 27.12.2021 kohtule kostja lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja esitamisele kokku põhjendatud 5 tunni ulatuses tunnihinnaga 90 eurot. Nimetatud 5 tunni hulka tuleb lugeda ka kõik muu käesoleva menetlusega seonduv vajalik ajakulu, sh dokumentide analüüsi ning kliendi nõustamisega ja nõupidamistega seotud ajakulu. Kohus on seisukohal, et menetlusdokumendi koostamine peab hõlmama endas mh aega, mis on vajalik kliendilt info kogumiseks ja dokumentide analüüsiks. Menetluskulude väljamõistmisel arvestab kohus lisaks asja vähest keerukust ja kostja menetlusdokumentide sisu, sh korduvust eelnevalt esitatud seisukohtadega. Samuti tuleb arvesse võtta menetluskulude suuruse mõistlikkust võrreldes käesolevas menetluses vaidluse all olnud summadega. Kostja poolt esitatud seisukohtade mahtu ei saa pidada käesoleva 11 2-21-130061 tsiviilasja keerukuse ja vaidluse all olnud küsimustega kookõlas olevateks.
  4. Eeltoodu alusel määrab kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 450 eurot (5 x 90). Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 450 eurot ning menetluskuludelt viivis

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust. 46. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.