← Eesti

1-19-6293/61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 28. september 2021 Kohtuasja number 1-19-6293 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingeri Tamm ja Maarika Kuusk Sek

§ 7lg 1 p 4 mõttes, kuna K.S.

a tegevus mõjutas V. Semilarskit väljaspool V. Semilarski ametiseisundit oluliselt ja vahetult. Kuivõrd K.S. oli Eviko aktsionär ning juhatuse liige, saab Evikot pidada V.

§ 7lg 1 p-de 2 ja 3 järgi.

K.S. ale ehk V. Semilarskiga seotud isikule kuulus Evikos vähemalt 1/10 osalusest ning lisaks oli K.S. Eviko juhtorgani liige tulumaksuseaduse (TuMS) tähenduses.

  1. Eeltoodu tõttu oli V. Semilarskil ametiisikuna keelatud KVS § 11 lg 1 p 1 kohaselt Evikot puudutavate toimingute tegemine ja Evikot puudutavate otsuste vastuvõtmisel osalemine, kuna need tehti temaga seotud isiku ehk Eviko suhtes. V. Semilarski oli ka teadlik Eviko majanduslikust huvist KVS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, mis võis mõjutada otsust. Lisaks saab V. Semilarski seotust ning suhet K.S. a ja Evikoga pidada korruptsiooniohtlikuks KVS § 11 lg 1 p 3 mõttes, millest V. Semilarski oli samuti teadlik.
  2. Seoses Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga osales V. Semilarski järgmiste Tartu Linnavalitsuse istungiteks ettevalmistatud korralduste eelnõude kooskõlastamisel ning otsuste vastuvõtmisel: 7.
  4. oktoobri 2015 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 1109 „Ehituslubade kehtetuks tunnistamine ja ehituslubade väljastamine“, millega anti ehitusluba Tartus Klaasi 14 kinnistule puidutööstuse hoone püstitamiseks. Eelnevalt Tartu Linnavolikogu
  5. märtsi 2015 otsusega nr 190 „Ravila Tööstuspargis asuvatele kinnistutele hoonestusõiguse seadmine“ lubati linnavalitsusel seada otsustuskorras Rand & Tuulbergi kasuks Tartu linna omandis olevatele kinnistutele Klaasi 10, Klaasi 14, Klaasi 16 ja Klaasi 18 kokku suurusega 22244 m2 ja turuväärtusega 333 660 eurot hoonestusõigus tähtajaga 50 aastat. Hoonestusõiguse käibemaksuta tasu oli esimesel 5 aastal vähemalt 66 730 eurot; 7.
  7. aprilli 2016 istungil otsustas Tartu Linnavalitsus esitada Tartu Linnavolikogule „Ravila Tööstuspargis asuvate kinnistute otsustuskorras võõrandamise ja hoonestusõiguse seadmise“ eelnõu. Tartu Linnavolikogu
  8. aprilli 2016 otsuse eelnõu nr LVK-O-0367 järgi nähti ette Klaasi 6 ja Klaasi 8 kinnistutest eraldatud maatükkide liitmine Klaasi 14 kinnistuga ning maaüksustele hoonestusõiguse seadmine samadel põhitingimustel, mis on
  9. augustil 2015 sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingus nr 2321; 7.
  11. juuli 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 688 „Klaasi tn 6 ja Klaasi tn 8 kinnistute ümberkruntimisel tekkinud reaalosadele aadresside ja katastriüksuste sihtotstarvete määramine“. Sama korralduse
  12. juuni 2016 eelnõust nr LV-K-0680 nähtub, et Klaasi 6 ja Klaasi 8 kinnistuosadest moodustatud katastriüksus Klaasi 8 liideti hiljem Klaasi 14 katastriüksusega; 7.
  14. augusti 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 792 „Ehituslubade kehtetuks tunnistamine ja ehituslubade väljastamine“, millega anti ehitusluba Tartus Klaasi 14 kinnistule puidutööstuse hoone püstitamiseks. Sama korralduse
  15. augusti 2016 eelnõust nr LVK-0811 nähtub, et ehitusloa väljastamist Tartus Klaasi 14 kinnistule puidutööstuse hoone püstitamiseks taotleti seoses projektis puidutööstushoone asendiplaanide, fassaadide värvilahenduste ja II etapis rajatava kontorihoone muudatustega. Nimetatud eelnõu kooskõlastas Tartu teise abilinnapea J.L. i asendajana V. Semilarski
  16. augustil 2016; 7.
  18. detsembri 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 1278 „Klaasi tn 8 ja Klaasi tn 14 kinnisasjade ühendamisel tekkinud reaalosale aadressi ja katastriüksuse 4

(59)sihtotstarbe määramine ning hoonestusõiguse lepingu muutmine“. Korraldusega määrati, et Klaasi 8 ja Klaasi 14 kinnisasjade ühendamisel tekkinud uuele moodustatavale reaalosale saab aadressiks Klaasi 14 ning Rand & Tuulbergiga
  1. augustil 2015 sõlmitud lepingut „Hoonestusõiguse seadmise leping, reaalkoormatise ning ostueesõiguse seadmise lepingud ja asjaõiguslepingud“ tuleb muuta ja hoonestusõiguse aastatasu suurendada 23 300 euroni seoses koormatava ala pindala suurenemisega; 7.
  3. mai 2017 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 468 „Kasutuslubade väljastamine“, millega anti Klaasi 14 püstitatud puidutööstuse hoone II ehitusjärgule ehitise kasutusluba; 7.
  5. aprilli 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 303 „Raatuse tn 85 ja Raatuse tn 95 kinnisasjade ühendamisel tekkinud reaalosale aadressi ja katastriüksuse sihtotstarbe määramine“, millega määrati kinnisasjade Raatuse 85 ja Raatuse 95 ühendamisel uuele moodustavale reaalosale aadressiks Raatuse
  6. Nii Raatuse 85 kui ka Raatuse 95 kinnistu ostis Vallikraavi
  7. aasta lõpus 360 000 euroga; 7.
  9. mai 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 472 „Raatuse tn 85 projekteerimistingimuste määramine“; 7.
  11. juuni 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 579 „Raatuse tn 85 ehitusloa väljastamine ja katastriüksuse sihtotstarbe muutmine“; 7.
  13. märtsi 2016 istungil otsustas Tartu Linnavalitsus esitada linnavolikogule otsuse eelnõu „Loa andmine linnale kuuluvate kinnistute otsustuskorras võõrandamiseks ja linnavara omandamiseks“. Otsuse
  14. märtsi 2016 eelnõu nr LVK-O-0342 järgi pidi Tartu linn omandama Vallikraavile ja OÜ-le Kerberon (Kerberon) kuuluva kinnistu Turu 34a (maksimaalse hüvitamisväärtusega 430 000 eurot) linnale kuuluvate Oa 37, Oa 39, Oa 41, Oa 43, Oa 45 ja Oa 47 kinnistute vastu (maksimaalse hüvitamisväärtusega 606 000 eurot). Vahetatavate kinnistute väärtuste vahe 176 000 eurot kohustusid kaasomanikud Vallikraavi ja Kerberon tasuma Tartu linnale enne võõrandamislepingu sõlmimist; 7.
  16. detsembri 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 1279 „Tartu linnale kuuluvate kinnistute otsustuskorras võõrandamine ja linnavara omandamine“. Korraldusega otsustati, et Tartu linn omandab Vallikraavile ja Kerberonile kuuluva kinnistu Turu 34a ja Tartu linn võõrandab nimetatud äriühingutele Oa 37, Oa 39, Oa 41, Oa 43, Oa 45 ja Oa 47 kinnistud. Vallikraavi ja Kerberon pidid Tartu linnale tasuma kinnisasjade rahalise väärtuse vahe summas 176 000 eurot.
  17. Viidatud üksteist otsust kujutasid endast kolme erinevat jätkuvat tegu: esimene tegu oli seotud Ravila Tööstuspargiga (p-d 7.1–7.6), teine Raatuse tänava kinnistutega (p-d 7.7–7.9) ja kolmas Turu 34a ning Oa tänava kinnistutega (p-d 7.10 ja 7.11).
  18. Nende Vallikraavi ja Rand & Tuulbergiga seotud toimingute tegemisel ning otsuste vastuvõtmisel osalemisega rikkus V. Semilarski teadvalt KVS § 11 lg 1 p-des 1–3 kehtestatud toimingupiiranguid suures ulatuses.
  19. Vallikraavi ja Rand & Tuulberg olid V. Semilarskiga seotud isikuteks KVS § 7 lg 1 p 2 tähenduses. Seda seetõttu, et V. Semilarskiga oli KVS § 7 lg 1 p 4 tähenduses seotud A.T. , kes oli 50% ulatuses nii Vallikraavi kui ka Rand & Tuulbergi aktsionäriks. 5
(59)
  2. juulil 2012 loodi Wipestrex Kinnisvaraarendus OÜ (Wipesterx), mille osanikuks sai Vallikraavi. Wipestrex loodi A.P. a majanduslike huvide kaitseks. A.T. i huve esindas Wipestrexis juhatuse liige I.R. ning A.P. a huvide eest seisis juhatuse teine liige U.K. . Seetõttu toimusid kõik selle äriühinguga seotud suuremad majanduslikud tehingud A.T. i ja A.P. a teadmisel ning aktsepteerimisel – see oli teada ka V. Semilarskile. Pinner OÜ-le (Pinner) kuulus kuni
  3. septembrini 2015 Tartus Turu 21 asuv kinnistu. Pinneri osanikuks oli KS Club, mille osanikuks oli omakorda V. Semilarski. Kuna V. Semilarski ei soovinud Turu 21 kinnistul senist ärilist tegevust selle vähese majandusliku kasu tõttu jätkata ja kinnistut tal soovitud hinnaga müüa ei õnnestunud, otsustas ta likviidse vara saamiseks Yesalfa OÜ (Yesalfa) ja Pinneri kui Turu 21 kinnistu kaasomanike Versobank AS-ist (Versobank) võetud varasema laenu refinantseerida. Selle üheks eesmärgiks oli ka Yesalfalt kaasomandi osa väljaostmine. V. Semilarski teadis, et varasema laenu tõttu on tal endaga seotud äriühingutele uut laenu keeruline saada ning seetõttu otsustas ta oma sõbra A.P. a abil otsida mõne teise äriühingu, kelle abil laenu refinantseerimist teha.
  4. aasta augustiks õnnestus A.P. al laenu refinantseerimiseks saada nõusse Wipestrexi faktiline juht A.T. . Yesalfa ja Pinneri varasema laenu refinantseerimiseks sõlmiti
  5. septembril 2015 Pinneri ja Yesalfa OÜ kui Turu 21 kinnistu kaasomanike, Wipestrexi ja Versobanga vahel notariaalne kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingud, mille kohaselt Wipestrex ostis 1 200 000 euroga Pinnerilt ja Yesalfalt Turu 21 kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega. Ostusummast 840 000 eurot tasus Wipestrex Versobangast võetud laenu arvel Pinneri ja Yesalfa pangakontodele ja nende varasemate kohustuste täitmiseks Versobanga pangakontole. Ostusummast 360 000 eurot kui omafinantseeringu osa pidi Wipestrex kandma ettemaksuna notarikontole, kust see tuli lepingu sõlmimise järgselt edasi kanda Miranda OÜ (Miranda) pangakontole. Miranda osanik oli Pinner, mille osanikuks oli omakorda KS Club. KS Clubi osanik oli V. Semilarski. Miranda registrijärgne juhatuse liige oli K.S. , kuid äriühingu tegelik ehk faktiline juht oli V. Semilarski.
  7. septembril 2015 sõlmisid Wipestrex ja Miranda notariaalse kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille kohaselt Wipestrex müüs 1 250 000 euroga Mirandale Turu 21 kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega. Miranda pidi Wipestrexile ostusummast 360 000 eurot tasuma ettemaksuna lepingu sõlmimise järgselt hiljemalt 10 päeva jooksul, ülejäänud osa summast aga enne kinnistu omandi üleandmise asjaõiguslepingu sõlmimist. Wipestrexi poolt 360 000 euro suuruse ettemaksu tasumiseks ja Miranda poolt 360 000 euro suuruse ettemaksu tasumiseks saadi A.P. a abil raha järgmiselt: M.S. andis
  8. septembril 2015 AS Balti Bussi Grupp nimel Wipestrexile 360 000 eurot laenu; samal päeval kandis Wipestrex 360 000 eurot Turu 21 kinnistu ostmise omafinantseeringu näitamiseks notarideposiiti;
  9. septembril 2015 kandis notar Edgar Grünberg 360 000 eurot Miranda pangakontole Wipestrexi poolt kinnistu ostmise eest ettemaksuna;
  10. septembril 2015 kandis Miranda saadud 360 000 eurot Turu 21 kinnistu ostmise eest ettemaksuna Wipestrexile; samal päeval kandis Wipestrex 360 000 eurot AS-ile Balti Bussi Grupp tagasi.
  11. Vastavalt V. Semilarski, A.P. a, A.T. i, I.R. i ja U.K. kokkuleppele pidi Wipestrexi poolt Versobangast võetud 840 000 euro suuruse laenu 7500 euro suuruseid kuumakseid hakkama tasuma V. Semilarski läbi endaga seotud Miranda. Selleks, et V. Semilarski saaks läbi Miranda Wipestrexi eest Versobangale laenumakseid tasuda, sõlmiti Wipestrexi ja Miranda vahel
  12. septembril 2015 üürileping WKVA-MRN/2015 tähtajaga kuni
  13. septembrini
  14. Üürilepingu alusel jäi Turu 21 kinnistu Miranda valdusesse ja lepingus nähti ette, et Miranda tasub Wipestrexile üüri kolmel esimesel aastal 7500 eurot kuus ja kahel viimasel aastal 9000 eurot kuus. Samasugused olid ka Wipestrex poolt Versobangast
  15. septembril 2015 võetud laenu igakuised tagasimaksed. Samuti nähti
  16. septembri 2015 lepingus ette, et Turu 21 kinnistu 6
(59)lõplikuks Miranda poolt tasumisele kuuluvaks ostuhinnaks on summa, millest on eelnevalt maha arvestatud ettemaksuna tehtud 360 000 eurot ja summa, mille ulatuses on Wipestrex
  1. septembril 2015 laenulepingu nr 2015/521/01 alusel tasunud Versobangale laenumakseid. Kuna Wipestrex aitas V. Semilarskit talle kuuluva Pinneri varasema laenu refinantseerimisel, pidi Wipestrex teenima vaheltkasu 50 000 eurot, millist summat palus V. Semilarski tekkinud majanduslike raskuste tõttu A.P. al
  2. aastal vähendada 30 000 euroni, mida A.P. kokkuleppel Wipestrexi juhatuse liikme I.R. i ja faktilise juhi A.T. iga ka tegi. Vastav kokkulepe näidati ära ka Wipestrexi ja Aqua Marina vahel
  3. detsembril 2016 sõlmitud Turu 21 kinnistu võlaõiguslikus müügilepingus.
  4. V. Semilarskile oli isiklikult tähtis, et Turu 21 asuv kinnisasi saaks eelkirjeldatud viisil võõrandatud. Olenemata sellest, et Turu 21 asuv kinnisasi oli Pinneri omandis, oli V. Semilarskile kui füüsilisele isikule tähtis, et kinnisasi Wipestrexile võõrandatakse. Turu 21 kinnisasja võõrandamine mõjutas V. Semilarski kui füüsilise isiku varanduslikke ning majanduslikke huve. Kuivõrd Turu 21 asuva kinnisasja võõrandamine eelkirjeldatud moel sai võimalikuks üksnes A.T. i kui Wipestrexi faktilise juhi nõusolekute tõttu, mõjutas A.T. V. Semilarskit kui füüsilist isikut oluliselt ja vahetult, mistõttu saab teda pidada V.

§ 7lg 1 p 4 mõttes.

Vallikraavi ja Rand & Tuulberg olid V.

§ 7lg 1 p 2 tähenduses, kuna A.T.

omas mõlemas juriidilises isikuks vähemalt 1/10 osalusest.

  1. Veel oli V. Semilarskiga seotud äriühing KS Club 50% osalusega osanikuks OÜ-s Compakt Kaubandus (Compakt), kellele kuulus kuni
  2. detsembrini 2015 kinnistu Tartus Raatuse
  3. V. Semilarski soovis seda kinnistut müüa juba
  4. aastal. Et küsida kinnistu eest suuremat tasu, otsustas ta Raatuse 95 müüa koos naaberkinnistu, Raatuse 85 omanikuga. Selleks valmis V. Semilarski initsiatiivil
  5. novembril 2015 Tartu Linnavalitsuses korralduse nr LV-K-1309 eelnõu „Raatuse tn 85 ja Raatuse tn 95 krundi detailplaneeringu koostamise algatamine ja lähteseisukohtade kinnitamine“. Enne lõpliku korralduse vastuvõtmist leidis ta nimetatud kinnistutele aga ostja, kelleks osutus Vallikraavi. Raatuse 85 ja Raatuse 95 kinnistute notariaalse müügilepingu sõlmimisel Vallikraavi, OÜ Raatuse Investeeringud (Raatuse Investeeringud) ja Compakti vahel
  6. detsembril 2015 esindas Compakti V. Semilarski, olles läbi selle teadlik Vallikraavist kui ühest lepingupoolest. Kuivõrd V. Semilarskile kui füüsilisele isikule oli oluline, et Raatuse 95 võõrandatud saaks, avaldas Vallikraavi tehinguosalisena talle olulist ja vahetut mõju, mistõttu saab Vallikraavit pidada V.

§ 7lg 1 p 4 mõttes.

  1. Tulenevalt KVS § 11 lg 1 p-dest 1–3 oli V. Semilarskil seoses Vallikraaviga ja Rand & Tuulbergiga keelatud toimingute tegemine ja otsuste vastuvõtmisel osalemine, kuna need tehti temaga seotud isikute ehk Vallikraavi ja Rand & Tuulbergi suhtes. Lisaks oli V. Semilarski teadlik, et Vallikraavi ja Rand & Tuulbergi suhtes tehtavad otsused on seotud nimetatud äriühingute huviga, eelkõige majandusliku huviga, mis võis mõjutada toimingut ja otsust. Samuti saab V. Semilarski seotust ja suhet A.T. i ning Vallikraavi ja Rand & Tuulbergiga pidada korruptsiooniohtlikuks KVS § 11 lg 1 p 3 mõttes, millest V. Semilarski oli ka teadlik.
  2. Seoses Aqua Marinaga1 osales V. Semilarski järgmiste Tartu Linnavalitsuse istungiteks ettevalmistatud korralduste eelnõude kooskõlastamisel ning otsuste vastuvõtmisel: 1 Edasise otsuse parema jälgitavuse huvides olgu märgitud, et Aqua Marina näol on tegemist kütuse-ettevõtte AS Olerex (Olerex) n-ö emafirmaga (ringkonnakohtu märkus). 7

(59)17.
  2. juuni 2017 istungil otsustas Tartu Linnavalitsus esitada Tartu Linnavolikogule otsuse „Loa andmine Tartu linnale kuuluvast Võru tn 176 kinnistust kinnistuosa võõrandamiseks“ eelnõu. Vastavalt Tartu linnavara eeskirja § 20 lg-le 1 on linnavara võõrandamiseks vaja linnavolikogu luba, kui enampakkumisel võõrandatava linnavara alghind on suurem kui 64 000 eurot; 17.
  4. augusti 2017 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 781 „Võru tn 176 kinnistu jagamisel tekkinud reaalosadele aadresside ja katastriüksuste sihtotstarvete määramine“; 17.
  6. septembri 2017 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 916 „Võru tn 176 katastriüksuse võõrandamine enampakkumise teel“, millega kinnitati Võru 176 võõrandamise enampakkumise alghinnaks 250 000 eurot. Enampakkumise võitis Aqua Marina ja ostis
  7. jaanuaril 2018 Võru 176 kinnistu 855 000 euro eest; 17.
  9. mai 2017 istungil otsustas Tartu Linnavalitsus esitada Tartu Linnavolikogule otsuse „Loa andmine Tartu linna omandis oleva kinnistu Mõisavahe tn 75 võõrandamiseks“ eelnõu. Tartu linnavara eeskirja § 20 lg 1 järgi on linnavara võõrandamiseks vaja linnavolikogu luba, kui enampakkumisel võõrandatava linnavara alghind on suurem kui 64 000 eurot; 17.
  11. juunil 2017 arutas Tartu Linnavolikogu linnavarakomisjon otsuse „Loa andmine Tartu linna omandis oleva kinnistu Mõisavahe tn 75 võõrandamiseks“ eelnõu. Arutamisel esines abilinnapea V. Semilarski ettekandega ning kaitses antud eelnõu. Linnavarakomisjon otsustas eelnõud toetada; 17.
  13. septembri 2017 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 918 „Mõisavahe tn 75 krundi detailplaneeringu vastuvõtmine ja avalikule väljapanekule suunamine“.
  14. Siingi moodustasid erinevad otsused ühe jätkuva teo: esimene tegu koosnes Võru 176 puudutanud otsustest (p-d 17.1–17.3) ja teine tegu Mõisavahe 75 seotud otsustest (p-d 17.4– 17.6).
  15. Nende Aqua Marinaga seotud otsuste vastuvõtmisel osalemisega rikkus V. Semilarski teadvalt KVS § 11 lg 1 p-des 1–3 kehtestatud toimingupiiranguid suures ulatuses.
  16. V. Semilarski oli KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 tähenduses Aqua Marinaga seotud isikuks, sest
  17. aasta detsembris leppisid Miranda, mille faktiline juht oli V. Semilarski, Aqua Marina (aktsionär ja juhatuse liige A.M. ), Wipestrex (juhatuse liige I.R. ) ning A.P. kokku selles, et Wipestrex müüb Aqua Marinale Turu 21 kinnistu 1 180 000 euro eest. Selleks sõlmiti Wipestrexi, Aqua Marina ning Miranda vahel
  18. detsembril 2016 notariaalne kokkulepe müügilepingu lõpetamiseks ja kinnistu müügileping. Lepingu kohaselt pidi Aqua Marina 1 180 000 euro suurusest ostuhinnast 406 152 eurot tasuma Miranda arveldusarvele selliselt, et esimene osamakse 100 000 eurot tasutakse
  19. detsembril 2016 ja 306 152 eurot tasutakse hiljemalt
  20. detsembriks
  22. V. Semilarski aga pöördus juba
  23. aasta suvel korduvalt Aqua Marina juhatuse liikme A.M. i poole palvega tasuda järgmine osamakse enne kokkulepitud lõplikku tähtaega, kuna V. Semilarski vajas likviidset vara kinnisvara soetamiseks. Arvestades V. Semilarski ja A.M. i head läbisaamist ning usalduslikke suhteid, ei tekitanud A.M. lepingus ettenähtud kohustuse 8
(59)varasemast täitmisest probleemi ning V. Semilarski korduvate palvete mõjul tasuski Aqua Marina
  1. augustil 2017 järgmise osamakse, s.o 120 000 eurot Miranda arveldusarvele. Lisaks sellele jätkas V. Semilarski
  2. aasta jaanuarist kuni juunini suulise kokkuleppe alusel Aqua Marina juhatuse liikme A.M. iga Turu 21 kinnistul asuvas hoones ruumide kasutamist endaga seotud äriühingute Miranda ja XXX OÜ (XXX ) vara hoidmiseks, kuigi
  3. detsembri 2016 lepinguga lõpetati Wipestrexi ja Miranda vahel sõlmitud üürileping WKVA-MRN/
  4. Turu 21 hoones asuvate ruumide kuuekuulise kasutamise eest tasus V. Semilarski läbi endaga seotud XXX e Aqua Marinale üüri vähemalt 720 eurot. Samuti palus V. Semilarski
  5. aasta alguses Aqua Marina juhatuse liikmelt A.M. ilt luba müüa Turu 21 kinnistul asuvast hoonest endise toitlustusasutuse poolt majandustegevuse käigus kasutatud ja sinna jäänud töökorras inventari, kuigi see kuulus
  6. detsembril 2016 sõlmitud lepingu alusel Wipestrexile ja pidi tulevikus sõlmitava asjaõiguslepingu alusel minema Aqua Marina omandisse. Saanud A.M. ilt müügiks loa, võõrandas V. Semilarski Wipestrexi juhatuse liikme I.R. i ja Aqua Marina juhatuse liikme A.M. i teadmisel ajavahemikus
  7. aasta jaanuar kuni juuli Turu 21 kinnistul asuvat inventari ning teenis sellega pärast 52 173,20 euro suuruselt müügitulult tehtud kulutuste maha arvamist tulu nii endale kui ka Mirandale vähemalt 43 010,50 eurot.
  8. Lisaks eelnevale küsis V. Semilarski
  9. aasta veebruarist kuni juunini Tartu Linnavalitsuses Tartu abilinnapea J.L. ilt korduvalt informatsiooni Tartu linnale kuuluvate Võru 176 ja Mõisavahe 75 kinnistute müügiks ettevalmistamise ajakava ning etappide kohta ja edastas saadud informatsiooni A.M. ile, kellel oli Aqua Marina juhatuse liikmena huvi kinnistud omandada kütuseäri laiendamise ning tanklate ehitamise eesmärgil. Kinnistute müügiks ettevalmistamise kohta informatsiooni saamine võimaldas A.M. il paremini planeerida ärilisi otsuseid ja valmistuda enampakkumistel osalemiseks. Veel küsis V. Semilarski
  10. aasta veebruarist kuni juunini Tartu Linnavalitsuses Tartu abilinnapea J.L. ilt korduvalt informatsiooni Turu 21 kinnistul asuva hoone lammutamise ja uue hoone ehitamise linnapoolsete võimalike tingimuste kohta ning edastas saadud informatsiooni A.M. ile.
  11. Mitmed asjaolud näitavad, et A.M. i tegevus mõjutas V. Semilarskit väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult: Wipestrexi ja Aqua Marina arvel Turu 21 hoones olnud esemete müügi kaudu täiendava tulu teenimine, A.M. i poolt
  12. detsembril 2016 Aqua Marina ja Miranda vahel kokkulepitud ostu-müügi summast ühe osamakse Mirandale varasem tasumine, V. Semilarskiga seotud äriühingute ja Aqua Marina vahel Turu 21 kinnistul üürisuhte jätkumine, V. Semilarski poolt Tartu Linnavalitsusest A.M. ile teda huvitava informatsiooni hankimine ning edastamine ja V. Semilarski suhtluse stiil ning soov A.M. iga tihedalt lävida. V. Semilarski ka tunnetas A.M. i vahetut ja olulist mõju temale. Seetõttu saab A.M. it pidada V.

§ 7lg 1 p 4 tähenduses.

A.M. oli Aqua Marina kui Turu 21 ostja esindajana V. Semilarskile oluliseks isikuks, kuivõrd ilma A.M. i nõusolekuta ei oleks Turu 21 võõrandamisprotsessi ülalkirjeldatud viisil toimunud. Lisaks on oluline, et A.M. i esindatava Aqua Marina poolt Mirandale tasutud rahasummad jõudsid V. Semilarski kui füüsilise isiku käsutusse, mistõttu avaldus Turu 21 asuva kinnistu võõrandamisprotsessi mõju vahetult ka V. Semilarskile kui füüsilisele isikule. Turu 21 võõrandamise tagajärjel tekkis V. Semilarski käsutusse likviidset vara. Turu 21 asuva kinnisasja võõrandamine oli V. Semilarskile kui füüsilisele isikule tähtis ning oluline, kuna see mõjutas tema varanduslikke ning majanduslikke huve. Kuivõrd A.M. it saab pidada V.

§ 7

lg 1 p 4 järgi, oli Aqua Marina V.

§ 7lg 1 p-de 2 ja 3 mõttes, kuna A.M.

ile kuulus aktsiaseltsis Aqua Marinas vähemalt 1/10 osalusest ning lisaks oli A.M. ka Aqua Marina juhtorgani liige TuMS tähenduses. 9

(59)
  1. Tulenevalt KVS § 11 lg 1 p-st 1 oli V. Semilarskil seoses Aqua Marinaga keelatud toimingute tegemine ja otsuste vastuvõtmisel osalemine, kuna need tehti temaga seotud isiku ehk Aqua Marina suhtes. Lisaks oli V. Semilarski teadlik Aqua Marina huvist Võru 176 ja Mõisavahe 75 asuvate kinnistute vastu. Kuivõrd V. Semilarski oli huvitatud sellest, et Aqua Marina saaks enampakkumisel osaleda ning kõnealused kinnistud omandada, võis see mõjutada tema poolt tehtavaid toiminguid ja otsuseid abilinnapeana. Seetõttu esines keeld ka KVS § 11 lg 1 p 2 alusel. Samuti saab V. Semilarski seotust ning suhet A.M. iga ja Aqua Marinaga pidada korruptsiooniohtlikuks KVS § 11 lg 1 p 3 mõttes, millest V. Semilarski oli ka teadlik. Maakohtu otsus
  2. Tartu Maakohus tegi otsuse
  3. novembril
  5. Selle otsusega mõisteti V. Semilarski osaliselt õigeks: esiteks Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga seotud süüdistuses ning teiseks Aqua Marinaga seotud süüdistuses osas, mis käsitles
  6. augusti 2017 istungil korralduse nr 781 vastuvõtmist ja
  7. septembri 2017 istungil korralduse nr 918 vastuvõtmist.
  8. Süüdistuse ülejäänud osas tunnistati V. Semilarski KarS § 3001 lg 2 järgi süüdi ning talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 250 päevamäära, s.o 17 530 eurot. KarS § 68 lg 1 ja § 70 lg 2 alusel arvati karistuse hulka V. Semilarski kahtlustatavana kinnipidamise aeg 18.–
  9. oktoobrini 2017, mis vastab 9 rahalise karistuse päevamäärale. Kandmata karistuseks loeti 241 päevamäära, s.o 16 898,92 eurot, mis tuleb KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel ära maksta ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul, tasudes esimese 11 kuu jooksul igakuiselt vähemalt 1408,24 eurot ning
  10. kuul 1408,28 eurot.
  11. Kohus jättis rahuldamata taotlused tunnistada KVS § 7 lg 1 p 4 põhiseadusvastaseks ja hüvitada V. Semilarskile ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju. Taotluse V. Semilarskile mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema osas kohtueelses menetluses avaldatuga jättis kohus läbi vaatamata.
  12. Kohus mõistis Eesti Vabariigilt V. Semilarski kasuks välja 46 476,37 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. V. Semilarskilt mõistis kohus menetluskuluna välja sundraha 876 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
  13. Kohus võttis seisukoha ka kriminaaltoimiku juures olevate asitõendite ja salvestiste ning Kaitsepolitseiameti andmehoidlas asuvate andmetõmmistega edasise toimimise osas.
  14. Kohtu peamised argumendid olid kokkuvõtlikult järgmised.
  15. Kriminaalasjas toimetatud jälitusmenetlus on olnud seaduslik. Jälitustoimingute taotlustes ja lubades on konkreetselt põhjendatud, millised asjaolud võimaldavad kõneleda põhjendatud kuriteokahtluse olemasolust. Samuti on põhjendatud, miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Kohtud ei ole jälituslubasid andes ultima ratio-põhimõtet rikkunud. Ka on jälitustoiminguteks antud lubade pikendamise taotlustes ja kohtumäärustes kirjeldatud vahepeal kogutud tõendusteavet ning selgitatud, miks on vajalik jälitustoiminguid jätkata. Kaitsja taotlusele, et kohus kohustaks prokuratuuri kaitsjale väljastama jälitustoimikus asuva
  16. detsembri 2016 õiendi ja telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõtte, Tartu Maakohtu
  17. detsembri 2016 määruses KM2557/2016 märgitud kõneeristused ning Kaitsepolitseiameti vanemspetsialist T.T. u
  18. detsembri 2016 ettekandes 10
(59)nimetatud Kaitsepolitseiametile laekunud informatsiooni, vastas kohus järgnevat. Jälitustoimikust ei ilmne sellist informatsiooni, mis oleks eraldi dokumendina vormistatud enne
  1. detsembri 2016 ettekannet. Samas on pärast
  2. detsembri 2016 ettekannet jälitustoimikus õiendid, kokkuvõtted ja ka prokuröri taotlused ning load, mis sisaldavad
  3. ja
  4. aasta informatsiooni, millest võis tekkida kahtlus V. Semilarski õiguspärases käitumises ning mis vajas kontrollimist. Kohus tutvus ka
  5. detsembri 2016 õiendiga ja telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõttega, millest viimane on ühtlasi Tartu Maakohtu
  6. detsembri 2016 määruses KM2557/2016 kajastatud kõneeristus. Kohus asus seisukohale, et neid dokumente kaitsjatele tutvustada ei saa, kuna need sisaldavad ka hinnanguid allika usaldusväärsusele, järeldusi, analüüsi, ettepanekuid ja töösuundi seoses jälitusmenetlusega, mille avaldamist kohus ei pea õigeks ega ka põhjendatuks. Isikul on jälitustoimingu seaduslikkuses veendumiseks õigus tutvuda jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotlusega, kuid see õigus ei ole piiramatu ning ei tähenda, et isikul on õigus tutvuda kõigi jälitustoimikus olevate dokumentidega, mis olid taotluse ja loa aluseks.
  7. KVS § 7 lg 1 p 4 regulatsiooni põhiseaduspärasust hinnates leidis kohus, et hoolimata normi sõnastuse abstraktsusest võimaldab see aru saada, kelle puhul on tegemist seotud isikutega.
  8. Süüdistuse sisu käsitledes märkis kohus esmalt, et vaidlus puudub selles, et süüdistuses märgitud ajal oli V. Semilarski ametiisik KarS § 288 lg 1 ning KVS § 2 lg 1 ja lg 2 p-de 1 ning 2 tähenduses. Samuti pole vaidlust selles, et V. Semilarski osales kõigil süüdistuses loetletud Tartu Linnavalitsuse istungitel ning otsuste vastuvõtmisel.
  9. Evikoga seonduvat süüdistust käsitles kohus kokkuvõtlikult järgmiselt.
  10. V. Semilarski osales süüdistuses kirjeldatud Evikoga seotud toimingute tegemisel ja otsuste vastuvõtmisel. K.S. on seotud Eviko ja Heinzbauga ning V. Semilarski on seotud KS Clubiga. Heinzbau oli KS Clubi võlausaldajaks ja K.S. a ning V. Semilarskit seob omavahel pikaajaline lähedane sõprussuhe ja ühised huvid (sh reisid, ühisüritused).
  11. Nende usalduslike ja lähedaste sõprussidemete ning viidatud võlasuhte valguses hindas kohus K.S. a V.

§ 7lg 1 p 4 tähenduses.

Kuivõrd K.S. oli Eviko aktsionär ning juhatuse liige, on ta hinnatav V. Semilarskiga seotud isikuks ka KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 tähenduses (K.S. ale kui V. Semilarskiga seotud isikule kuulus vähemalt 1/10 osalusest Evikos ning K.S. oli ka aktsiaseltsi juhtorgani liige TuMS tähenduses). Ühtlasi pole kahtlust, et V. Semilarski oli K.S. a seotusest Evikoga teadlik ning sai vastuvõetavate otsustuste osas aru ja teadis Eviko majanduslikust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust KVS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Tõenditest väljakooruvate lähedaste sõprus- ja ka võlasuhete tõttu kandis toimingute tegemisel ning otsuste vastuvõtmisel osalemine endas korruptsiooniohtu, kuna selliste suhete valguses ei pruugi erapooletu ametikohustuste täitmine olla lihtne (KVS § 11 lg 1 p 3). Kahtlust ei ole selleski, et V. Semilarski oli teadlik süüdistuses loetletud toimingute ja otsuste väärtusest, s.o rikkumise ulatusest. Seega on V. Semilarski rikkunud seoses Evikoga korduvalt toimingupiirangut vähemalt otsese tahtlusega. 38. Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga seotud süüdistuse osas leidis kohus kokkuvõtvalt järgmist. 39. V. Semilarski osales süüdistuses kirjeldatud ning nimetatud äriühingutega seotud toimingute tegemisel ja otsuste vastuvõtmisel. Wipestrex juhatuse liikmed on I.R. ja U.K. ning asutaja ja osanik on Vallikraavi. V. Semilarski on seotud Pinneri ja selle osaniku KS Clubiga. 11

(59)V. Semilarskil on seosed Mirandaga, mille osanikuks oli Pinner. V. Semilarski tegeles ka Miranda igapäevaste asjadega, vähemalt Turu 21 kinnistuga seoses. Turu 21 kinnistu kaasomanikud olid kuni
  1. septembrini 2015 Pinner ja Yesalfa. Vaidlust ega kahtlust ei ole, et V. Semilarski soovis nimetatud kinnistut müüa ja müüski selle ära.
  2. Ei ole kahtlust, et V. Semilarski oli Tartu Linnavalitsuse istungitel otsuste vastuvõtmisel teadlik Rand & Tuulbergi ja Vallikraavi majanduslikust huvist. Kohtu arvates võib A.T. i ja V. Semilarski seotus ning suhe läbi kohtuotsuses kirjeldatud asjaolude kanda ka korruptsiooniohtu. Siiski asus kohus seisukohale, et V. Semilarskile seoses Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga etteheidetud toimingupiirangute rikkumiste puhul ei ole võimalik rääkida otsesest tahtlusest ega kavatsetusest. Kuigi ei saa lugeda tõendatuks, et A.T. oli Wipestrexi faktiline juht, on eelkõige A.P. a ütluste alusel selge, et V. Semilarski oli teadlik oma tehingupartneri Wipestrexi seotusest nii A.T. iga kui ka sellest tulenevalt Vallikraaviga. Samuti nähtub V. Semilarski ütlustest, et nad teavad A.T. iga üksteist ilmselt kui Tartu ettevõtjad, mis võimaldab järeldada, et ta teadis A.T. i seotusest ka teiste ettevõtetega (s.o Rand & Tuulbergiga). Ühtlasi ei jää A.P. a ütluste ja jälitustoimingute protokollide alusel kahtlust, et V. Semilarski teadis ka seda, et A.T. il oli otsustusõigus selles, kas Turu 21 seotud tehing toimub või mitte. Samas ei saa asuda seisukohale, et V. Semilarski teadis, et läbi Turu 21 tehingu, mille ta tegi Wipestrexiga, on temaga seotud isikuteks nii Vallikraavi kui ka A.T. i osalusega teine ettevõte, s.o Rand & Tuulberg. Kohtu seisukohalt saab seotud isikuks toimingupiirangu rikkumise kontekstis praegusel juhul olla ainult Wipestrex, mitte kõik A.T. iga seotud firmad. On küll võimalik väita, et V. Semilarski oleks ilmselt pidanud möönma, et läbi Wipestrexiga tehtud Turu 21 seotud tehingu(te) muutuvad temaga seotud isikuteks ka Vallikraavi ja Rand & Tuulberg. Selle asjaolu kindlat teadmist ei saa talle aga omistada, sest see tõlgendus oleks liialt lai. Seega oleks võimalik rääkida vaid kaudsest tahtlusest, samas kui KarS § 3001 koosseis nõuab otsest tahtlust. Otsese tahtluse puudumist kinnitab ka asjaolu, et V. Semilarskil ei ole A.T. iga isiklikke suhteid ega mingeid lepinguid või kohustusi, mis oleksid sõlmitud/seotud otseselt Vallikraavi või Rand & Tuulbergiga. Seetõttu on V. Semilarski vastutus toimingupiirangute rikkumises seoses nende äriühingutega välistatud.
  3. Aqua Marinasse puutuva süüdistuse kohta märkis kohus kokkuvõtlikult järgmist.
  4. V. Semilarski osales süüdistuses kirjeldatud Aqua Marinaga seotud toimingute tegemisel ja otsuste vastuvõtmisel. Aqua Marina aktsionär ja juhatuse liige on A.M. . Wipestrexi asutajaks oli Vallikraavi ja juhatuse liikmeteks I.R. ning U.K. . Miranda juhatuse liikmeks oli esmalt V. Semilarski ja hiljem K.S. . Kohus meenutas, et eelnevalt tuvastatu kohaselt tegeles V. Semilarski vähemalt teatud osas Miranda igapäevategevusega ka ajal, mil äriühingu juhatuse liikmeks oli K.S. – Turu 21 tehingu osas oli just V. Semilarski isikuks, kellega suheldi. Turu 21 müüdigi
  5. detsembril 2016 süüdistuses kirjeldatud viisil maha. Lepingu kohaselt müüs Wipestrex kinnistu Aqua Marinale, kes pidi tasuma osa ostuhinnast Miranda arveldusarvele.
  6. Lepingupooltel oli juttu osamaksete tasumisest ning V. Semilarski pöördus enne lepingus toodud maksetähtaega A.M. i poole, paludes tasuda osamakse lepingus märgitust varem. A.M. selles probleemi ei näinud ja kandiski 120 000 euro suuruse osamakse V. Semilarskiga seotud Miranda arveldusarvele. Kohtu hinnangul ei jäänud A.M. i ja V. Semilarski omavahelisest suhtlusest muljet, nagu oleks nad juba varem suusõnaliselt kindlalt kokku leppinud, et A.M. tasub osamakse lepingus toodust varem. Kui selline kokkuleppe oleks olemas olnud, jääks arusaamatuks, miks oleks V. Semilarski pidanud A.M. it tasumise eest tänama – mida ta aga jälitustoimingu protokolli kohaselt tegi. Samuti ei näita kindla kokkuleppe olemasolu jälitustoimingu protokollist nähtuv V. Semilarski selgitus I.G. le, et notari lepingu järgi oli 12
(59)aktsiaseltsil Aqua Marina aega aasta lõpuni. Ka oleks niisuguse kokkuleppe eksisteerimise korral lepitud kokku osamakse summa – et aga summas tõesti kokku lepiti, uuritud tõenditest ei nähtu.
  2. aasta jaanuarist kuni juunini jätkas V. Semilarski suulise kokkuleppe alusel A.M. iga Turu 21 kinnistul ruumide kasutamist ning tasus läbi XXX e Aqua Marinale selle eest üüri. Seda vaatamata asjaolule, et eelviidatud
  3. detsembri 2016 lepingu sõlmimisest loeti Miranda ja Wipestrex vahel nimetatud kinnistu suhtes sõlmitud üürileping lõppenuks. Samuti müüs V. Semilarski nimetatud hoonest talle mittekuuluvat inventari, kuigi juba eelviidatud lepingu alusel kuulus kinnistu jätkuvalt Wipestrexile, minnes sama lepingu alusel tulevikus Aqua Marina omandisse. Kohus märkis, et iseenesest ei ole kokkuleppel inventari müümises midagi lubamatut ning ei tule välja, et inventari müümine oleks olnud V. Semilarskile keelatud.
  4. V. Semilarski küsis Tartu abilinnapealt J.L. ilt informatsiooni Võru 176, Turu 21 ja Mõisavahe 75 kinnistuid puudutava kohta ning edastas selle informatsiooni A.M. ile. A.M. Aqua Marina esindajana tundis Võru 176 ja Mõisavahe 75 kinnistute vastu huvi, samuti suhtles A.M. V. Semilarskiga Turu 21 asuva hoone lammutamise osas. Kohtu hinnangul ei ole V. Semilarski ja A.M. i suhtlusest nähtuv V. Semilarski käitumine mahutatav hea halduse põhimõtte alla. V. Semilarski andis A.M. ile infot ajal, kui linnavalitsuses veel vastav asi arutlusel ei olnudki ja seega ei olnud tegemist teabe andmisega isikut puudutava menetluse kohta. Liiatigi tuli tihtipeale initsiatiiv suhtlemiseks V. Semilarski poolt, kes soovis asjade arutamiseks A.M. iga kokku saada ning andis A.M. ile teada, et ta on tollele igati abiks. Ka A.M. i enda väitel ei ole abilinnapeadega kohtumine tema jaoks tavapärane.
  5. Turu 21 kinnistu müümine Aqua Marinale oli V. Semilarskile oluline. Kuna A.M. on Aqua Marina juhatuse liige, tuleb A.M. it lugeda V.

§ 7lg 1 p 4 tähenduses.

Lisaks sellele, et A.M. ja V. Semilarski olid muutunud kinnistu müügitehingu kaudu headeks tuttavateks, andis V. Semilarski A.M. ile viimast huvitavat informatsiooni. Kuna A.M. omas Aqua Marinas vähemalt 1/10 osalusest ja oli selle juhtorgani liige tulumaksuseaduse tähenduses, oli Aqua Marina V.

§ 7lg 1 p-de 2 ja 3 mõttes.

Pole kahtlust, et V. Semilarski oli A.M. i seotusest Aqua Marinaga teadlik ning sai vastuvõetavate otsustuste osas aru ja teadis nii enda kui Aqua Marina majanduslikust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust KVS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Sel ajal, mil V. Semilarskil oli Aqua Marinaga Miranda kaudu pooleli kinnistu ostu-müügitehing, V. Semilarski korraldas Turu 21 inventari müüki ning kasutas ja üüris Turu 21 ruume, kandis V. Semilarski osalemine linnavalitsuses A.M. i ning Aqua Marinaga seotud otsuste vastuvõtmisel endas korruptsiooniohtu. Seda põhjusel, et selliste suhete valguses ei pruugi erapooletu ametikohustuste täitmine olla lihtne (KVS § 11 lg 1 p 3). Kahtlust ei ole ka selles, et V. Semilarski oli teadlik süüdistuses loetletud toimingute ja otsuste väärtusest, s.o rikkumise ulatusest. Seega rikkus V. Semilarski seoses Aqua Marinaga toimingupiirangut vähemalt otsese tahtlusega. 47. Kohtu hinnangul ei ole V. Semilarskile süüks pandavaid Aqua Marinaga seonduvaid toimingupiirangu rikkumisi aga võimalik lugeda jätkuvateks tegudeks nii, nagu seda on kajastatud süüdistuses. Jätkuvaks on võimalik pidada vaid süüdistuse vastava osa p-des 4 ja 52 toodud tegevusi. Süüdistuse p-des 1–3 ja 63 nimetatud tegevuste näol on aga tegemist korduvate tegudega, kuna ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et V. Semilarski omas juba mingi konkreetse otsustuse vastuvõtmisel osaledes soovi osaleda ka järgmiste otsustuste vastuvõtmisel. Lisaks ei 2 3 Käesoleva otsuse p-d 17.4 ja 17.5 (ringkonnakohtu märkus). Käesoleva otsuse p-d 17.1–17.3 ja 17.6 (ringkonnakohtu märkus). 13

(59)ole andmeid, et V. Semilarski oli
  1. juuni 2017 istungil teadlik, et
  2. augusti 2017 istungil tuleb otsustamisele Võru 176 kinnistu jagamisel tekkinud reaalosadele aadresside ja katastriüksuste sihtotstarvete määramine või
  3. septembri 2017 istungil korraldus, millega otsustatakse kinnistu võõrandamine enampakkumise teel. Sama leidis kohus puutuvalt
  4. septembri 2017 istungil Mõisavahe 75 krundi detailplaneeringu vastuvõtmisse ja avalikule väljapanekule suunamisse: puuduvad andmed, et juba
  5. veebruaril 2017 ja
  6. juunil 2017 oli V. Semilarskile teada, et selline korraldus
  7. septembril 2017 arutlusele ja vastuvõtmisele tuleb. Ei ole ka võimalik jaatada seda, et eelloetletud otsustuste vastuvõtmised oleksid objektiivse kõrvaltvaataja jaoks osaks ühtsest käitumisest.
  8. KarS § 3001 näeb ette vastutuse toimingupiirangu rikkumise eest suures või eriti suures ulatuses. Kohtu hinnangul puudub
  9. augusti ja
  10. septembri 2017 istungil vastu võetud korralduste puhul rahaline väärtus. Seetõttu on tegemist väärteotunnustega tegudega KVS § 19 järgi. Väärteomenetluse alustamine ei oleks aga nende tegude osas aegumise tõttu enam võimalik. Seetõttu tuleb V. Semilarski neid korraldusi puudutavates etteheidetes õigeks mõista.
  11. Kokkuvõtlikult leidis kohus, et täielikult on põhjendatud V. Semilarski süüdistus toimingupiirangute rikkumises seoses Evikoga – seoses Aqua Marinaga on süüdistus põhjendatud osaliselt. Kuna Evikoga seotud süüdistuses oli Pirogovi platsi rekonstrueerimise väärtuseks üle 600 000 euro ning V. Semilarski oli sellisest väärtusest ka teadlik, rikkus V. Semilarski vähemalt otsese tahtlusega toimingupiirangut eriti suures ulatuses ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 3001 lg 2 järgi.
  12. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kuivõrd V. Semilarskile ette heidetud toimingud olid rutiinsed, on V. Semilarski vastutus välistatud KVS § 11 lg 3 p 6 alusel. Tõepoolest nähtub tunnistajate ja süüdistatava ütlustest, et nende hinnangul oli tegemist (üsna) rutiinsete (ja formaalsete) tegevustega ning linnavalitsuses sündisid otsused konsensuslikult. Selle põhjal ainuüksi ei saa aga V. Semilarski osalusel tehtud otsustusi pidada rutiinseteks (ja formaalseteks). Nimelt sätestab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 49 lg 7, et valitsuse otsused tehakse poolthäälte enamusega. Linnavalitsuse otsustusest sõltub see, kas mingi konkreetne asi saab töösse minna. Võib tekkida olukord, kus linnavalitsuse liikmed ei jõua konsensuslikule otsustusele. See omakorda aga tähendaks hääletamist – ja hääletamise puhul võib linnavalitsuse liikme häälel olla kaalukas/määrav jõud. Konsensuse mittesaavutamisel on linnavalitsuse liikmel diskretsiooniõigus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. aprilli 2016 lahendi põhjal asjas nr 3-1-1-37-16 (p 12) ei saa järeldada, et tegemist oli rutiinsete otsuste/toimingutega. Kuigi toimingupiirangu rikkumiste osas kaitsja poolt tõendina esitatud logifailidest ei nähtu tõepoolest V. Semilarski kõrgendatud huvi asjasse puutuvate küsimuste vastu, ei välista see siiski V. Semilarski vastutusele võtmist toimingupiirangu rikkumiste eest. Enne istungil osalemist oli V. Semilarskil võimalik otsustamisele tulevas küsimusteringiga tutvuda istungitele eelnevatel kabinetinõupidamistel – siis sai ta ka teha endale selgeks, kes on asjaga seotud isikud. Pealegi on vastavalt kohtupraktikale KarS § 3001 järgi karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. Seega see, kas nimetatud otsuse või toimingu aluseks oleva alusmaterjaliga on tutvutud või mitte, tähtsust ei oma.
  14. Karistuse osas märkis kohus järgmist. V. Semilarski süü on keskmine. V. Semilarski mõisteti 13 toimingupiirangu rikkumise episoodis õigeks ja 12 süüdi. Rikkumistest on möödunud juba küllaltki pikk aeg. Uusi rikkumisi ei ole V. Semilarski toime pannud. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on V. Semilarski kriminaal- ja väärteokorras karistamata (V. Semilarskil olid küll talle 14
(59)praeguses menetluses süüks arvatavate tegude toimepanemise ajal kehtivad väärteokaristused, kuid need ei olnud praegu menetletavate tegudega seotud ja on praeguseks ka arhiveeritud). V. Semilarski karistamine vangistusega ei ole põhjendatud ja karistuse eesmärkide saavutamiseks piisab tema karistamisest keskmises määras rahalise karistusega. Kuna mõistetav rahaline karistus on märkimisväärse suurusega ja lisaks tuleb V. Semilarskil tasuda ka sundraha, tuleb karistuse tasumine ajatada aasta peale.
  1. Menetluskulude osas märkis kohus, et V. Semilarskile õigusabi osutamise tasu on kokku 92 952,74 eurot. Kaitsja palus selle Eesti Vabariigilt V. Semilarski kasuks välja mõista. Kohus viitas sellele, et V. Semilarski mõistetakse osaliselt õigeks ja et algselt oli V. Semilarskile esitatud ka altkäemaksukahtlustus, kuid selles osas lõpetas prokuratuur menetluse. Samuti arvestas kohus, et V. Semilarski ja tema kaitsja vaidlustasid menetluses korduvalt jälituslubade tutvustamata jätmist – kõrgema astme kohtud aga leidsid, et jälituslubade tutvustamata jätmiseks aluseid ei ole. Neil asjaoludel pidas kohus põhjendatuks hüvitada V. Semilarskile õigusabi osutamise tasu pooles ulatuses. Seoses süüditunnistamisega tuleb V. Semilarskilt välja mõista sundraha.
  2. Süüteomenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise osas märkis kohus esmalt, et maakohtul puudub pädevus lahendada taotlust, mis puudutab pressikonverentsil prokurör Margus Grossi poolt V. Semilarski kohta avaldatut. Riigikohtu halduskolleegium on võtnud seisukoha, et pressikonverentsil avaldatuga seonduvate nõuete lahendamise pädevus on halduskohtul. Teiseks ei tuvastanud kohus, et kohtueelses menetluses oleks menetlusega venitatud ja et asjaga ei oleks piisava intensiivsusega tegeletud. Kohe pärast kriminaalmenetluse alustamist hakati intensiivselt toimetama kohtueelset menetlust. Kogutud materjale tuli ka läbi töötada ja tõendiks vormistada – see aga on suurtes kriminaalasjades väga ajakulukas. Kohtueelse menetluse kestust hinnates ei ole vähetähtis, et esialgne V. Semilarskile esitatud kahtlustus oli lõplikust süüdistusest oluliselt mahukam. Osaliselt menetlus küll lõpetati, kuid kriminaalasja maht jäi siiski keskmisest oluliselt suuremaks. Kohtu hinnangul on kriminaalasi ka keskmisest keerukam. Kokkuvõttes ei ole kriminaalasja kohtueelne menetlus (ega ka kohtumenetlus) olnud ebamõistlikult pikk ja seetõttu ei ole kahjuhüvitamine põhjendatud. Kaitsjate apellatsioon
  3. V. Semilarski kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Sander Potisepp esitasid maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. Semilarski tunnistati süüdi KarS § 3001 lg 2 järgi, jäeti rahuldamata taotlus ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamiseks ning jäeti menetluskulud osaliselt V. Semilarski kanda. Nimetatud osas palutakse teha uus otsus, millega mõista V. Semilarski õigeks, hüvitada talle ebamõistliku menetlusajaga tekitatud 1654,83 eurone kahju ja mõista Eesti Vabariigilt V. Semilarski kasuks välja menetluskulud kogu ulatuses. Kaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  4. Esmalt ei nõustu kaitsjad kohtu seisukohtadega, et V. Semilarski tegevuse osas esines kogu jälitustegevuse ulatuses põhjendatud kuriteokahtlus ning kohtulubades oli piisavas ulatuses põhjendatud ultima ratio-põhimõtte järgimist. Kohtu ebaõige järeldus, et jälitustegevus oli õiguspärane, tõi kaasa menetlusõiguse olulise rikkumise kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 338 p 3 ja § 339 lg 2 kohaselt, mis raskendas V. Semilarski olukorda KrMS § 340 lg 1 mõttes. 15
(59)
  1. Esimestes jälituslubades PL2551/2016 ja KM2557/2016 seob V. Semilarskit ja A.P. a üksnes telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõte ning informatsioon, et A.P. vähendas nõuet V. Semilarski vastu 20 000 euro võrra. Telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõte iseloomustab V. Semilarski ja A.P. a omavahelise suhtluse intensiivsust. Sellega seonduv prokuröri sideettevõtjalt andmete nõudmise luba ei sisaldanud ühtegi objektiivsete asjaoludega tõendatud väidet V. Semilarski kahtlustuse kohta. Sideettevõtjalt andmete nõudmine KrMS § 901 alusel on ka vastuolus Euroopa Liidu direktiivi 2002/58 art 15 lg-ga
  2. Seega on prokuröri loa alusel sideettevõtjalt saadud andmed lubamatud. See toob kaasa ka jälitustegevuse õigusvastasuse, kuna esialgne kuriteokahtlustus tugines sisuliselt kogu ulatuses V. Semilarski ja A.P. a suhtluse intensiivsusele ning ilma selle asjaoluta ei oleks olnud alust V. Semilarski suhtes jälitustegevust toimetada. Ka seda, millisest allikast pärines informatsioon V. Semilarski ja A.P. a vahelise suhtluse (väidetava nõude vähendamise) kohta ning kas sellist informatsiooni koguti õiguspäraselt, ei ole jälgitavalt selgitatud. Seega ei ole esimestes jälituslubades ühtegi objektiivset asjaolu, mis V. Semilarskit ja A.P. a omavahel seoks ning sellises olukorras ei saa jaatada V. Semilarski suhtes põhjendatud kuriteokahtlustuse esinemist jälitustegevuse aluses.
  3. KrMS § 1262 lg 9 kohaselt tuleb jälitustoiming aluse äralangemisel viivitamatult lõpetada. Õiguskaitseorganite ja esialgsetes
  4. detsembri 2016 jälituslubades PL2551/2016 ning KM2557/2016 püstitatud uurimisversioon oli, et A.P. annab V. Semilarskile altkäemaksu vastutasuks temaga seotud äriühingu eelistamisele bussihankel. Kuna
  5. veebruari 2017 jälituslubades KM3030/2017 ja KM3013/2017 märgitust nähtub, et prokuratuur oli hiljemalt selleks ajaks veendunud, et V. Semilarski on seoses bussihankega juba pannud toime KarS §-s 294 sätestatud altkäemaksu võtmise ning KarS §-s 300 sätestatud riigihangete nõuete rikkumise, oli prokuratuuri enda hinnangul esialgsetes jälituslubades püstitatud uurimisversioon täidetud. Seega oli hiljemalt
  6. veebruariks 2017 jälitustegevuse eesmärk KrMS § 1262 lg 9 mõttes täidetud ning A.P. aga seotud bussihanke teemalisele episoodile tuginemine ei olnud enam põhjendatud.
  7. Turu 21 ja Võru 176 temaatikaga seoses puudus V. Semilarski ning Aqua Marina vahel ebatavaline või kuriteokahtlusele viitav majanduslik seos. Kaitsjad nõustuvad kohtu seisukohaga, et toimingupiirangu rikkumist on võimalik tuvastada ka ilma jälitustegevuseta ning prokuratuuril on tõenditena selle kohta esitatud terve rida nn avalikest allikatest pärinevaid tõendid, mis kattuvad jälitustõenditega. Lisaks nähtub kohtu jälituslubadest, et prokuratuur on sarnaselt KarS §-s 294 sätestatud altkäemaksu võtmise ja KarS §-s 300 sätestatud riigihangete nõuete rikkumisega juba jaatanud toimingupiirangu rikkumise toimepanekut. Muude korruptsioonikuritegude kohta puuduvad jälituslubades selgitused. Kaitsjad ei nõustu kohtu abstraktsete seisukohtadega, et olukord, kus menetlus isikut veel otseselt ei puuduta ja ta soovib enne menetluse alustamist saada infot ning seda abilinnapealt, mitte vastava valdkonna ametnikult, tekitab juba küsimusi ja kahtlusi ning et V. Semilarski on oma käitumisega ja harjumustega valdavalt andnud põhjust enda kahtlustamiseks, nõustades enda häid tuttavaid ja sõpru linnavalitsuses toimuva hanke otsustamisega seotud ajal. V. Semilarski tegevus oli kooskõlas halduspraktika ja avaliku teabe seaduses (AvTS) sätestatud haldusorgani tegevuse avalikkuse põhimõtetega. Kohus ei ole selgitanud, miks tekitab abilinnapea poole pöördumine rohkem küsimusi ja kahtlusi. Jälituslubades kirjeldatud episoodid teabe kolmandatele isikutele avaldamise kohta olid kantud V. Semilarski inimlikust soovist aidata erinevaid linnakodanikke.
  8. Hoolimata jälitustegevuse eesmärgi saavutamisest hiljemalt
  9. veebruariks 2017 jätkati jälitustoiminguid, tehes seda spekulatiivsetel ja abstraktsetel põhjendustel antud jälituslubade alusel. Lubade põhjendused ei tuginenud konkreetsetele faktidele ja varasemalt kogutud tõenditele ning lubade ja taotluste sõnakasutusest nähtub, et välistatud on V. Semilarski jt 16
(59)õiguspärase käitumise võimalus. Lubade aluseks olev faktiline ja tõenduslik baas on asendatud menetlejate siseveendumusega, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-s 2 ja põhiseaduse (PS) §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooniga olnud läbivad alusetult süüstav. Sisuliselt puudus põhjendatud kuriteokahtlus altkäemaksu episoodi osas ning prokuratuur üritas massilise jälitustegevuse käigus, mis kestis ligikaudu 10 kuud, leida mingisuguseidki tõendeid, et esitada V. Semilarskile kahtlustus altkäemaksu võtmises. Lisaks märgib prokuratuur ise oma lubades, et toimingupiirangu rikkumiste tuvastamiseks ei ole jälitustegevus enam vajalik, mistõttu ei saa jälitustegevuse lubatavust tuletada põhjendatud kuriteokahtlusest toimingupiirangu rikkumise osas.
  1. Kaitsjad ei nõustu kohtu seisukohtadega jälituslubades ultima ratio-põhimõtte põhjendamise osas. Maakohus on Riigikohtu lahendis asjas nr 1-17-7077 p-s 71 väljendatud seisukohale tuginedes märkinud, et jälitusloa põhjendamise standardite osas võib teha mööndusi, kuna tegemist on kiireloomulise toiminguga ning tõendusteabe maht on jälitustoimingu loa andmise otsustamisel napp ja lünklik. Selle kõrval on kohus aga jätnud viitamata sama lahendi punktile 72, mille kohaselt peavad kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta olema seostatud konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega ja selle asemel ei tohi esitada umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta. Praeguses kriminaalasjas ei ole jälituslubades seostatud kohtumääruse põhjendusi kriminaalasja tehioludega ning ebaõige on maakohtu järeldus, et jälitusloa koostamisel on igakordselt tegemist kiireloomulise toiminguga. Praeguses asjas teostati jälitustegevust ca 10 kuu jooksul, mistõttu oli tõendite analüüsimiseks ja jälitustaotluste ning lubade koostamiseks piisavalt aega. Selles hoolimata ei ole jälituslubade ultima ratio põhjendusi nõuetekohaselt kriminaalasja tehioludega seostatud.
  2. Kohtumäärustes KM3774/2017, KM3782/2017, KM3774/2017 ja KM3518/2017 ei ole ultima ratio põhjendusi seotud mitte ühegi konkreetse kriminaalasja tehioluga, need on esitatud üksnes järelduse stiilis ja on põhjendamata. Seda väidet ei väära ka see, et nõustutud on prokuratuuri taotluses toodud asjaoludega. Kohtunik võib nõustuda prokuratuuri taotlustes esitatud seisukohtadega vaid juhul, kui need argumendid kajastuvad kohtumääruse tekstis ja praegusel juhul see nii ei ole. Enamgi veel, osade kohtumääruste ultima ratio põhjendusi on võimalik kasutada igas kriminaalmenetluses, mille esemeks on KrMS § 1262 lg-s 2 nimetatud tegu, st nendest ei ole võimalik tuvastada isegi menetletava kuriteo liiki.
  3. Kohtumäärustes KM3456/2017, KM3446/2017, KM3030/2017, KM3013/2017 ja KM2557/2016 on esitatud üks konkreetne põhjendus (mitte järelduse stiilis väide). Neis on välja toodud, et isikud ei anna infot kõrvalistele isikutele ning sedagi järeldust ei ole tehtud konkreetse kriminaalasjaga seotud faktiliste asjaolude pinnalt, vaid põhjenduseks on toodud kuriteoliik – altkäemaks. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-112-16 nähtuvalt ei ole argumendil, et kuritegu on toime pandud varjatult, üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu. Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Seega ei ole ka praeguses asjas eeltoodud kohtumäärustes toodud põhjendused piisavad jaatamaks ultima ratio-põhimõtte järgimist.
  4. Kohus väljus V. Semilarski ja A.M. i seose sisustamisel osaliselt süüdistuse piiridest. See tõi kaasa menetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 kohaselt, mis raskendas V. Semilarski olukorda KrMS § 340 lg 1 mõttes. 17
(59)
  1. Riigikohtu seisukohtadele tuginedes peab kohtuotsuses kuriteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid sisustades piirduma süüdistusaktis esitatud faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsuse punktis 196 on märgitud: „Sellisele seisukohale annab kohtu hinnangul kaalu ka käesolevast otsusest eespoolt väljakooruv suhtlus (selle iseloom ja sagedus) A.M. i ja V. Semilarski vahel, st lisaks sellele, et nad olid muutunud selle tehingu kaudu headeks tuttavateks /…/.“ Aqua Marinat puudutavas süüdistusakti osas ei ole kajastatud seda, et V. Semilarski ja A.M. oleksid head tuttavad. Lisaks ei ole süüdistusaktis märgitud, et V. Semilarski ja A.M. i vahel oleksid olnud mingisugused isiklikku laadi suhted, millest saaks järeldada faktilist asjaolu, et nad oleksid olnud mingil viisil sõbrad.
  2. Kohus kohaldas seoses teokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnustega ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 kohaselt, mis raskendas V. Semilarski olukorda KrMS § 340 lg 1 mõttes.
  3. Süüdistuse ülesehitusest lähtudes ei saaks Evikot ja Aqua Marinat pidada V. Semilarskiga seotud isikuteks siis, kui nende äriühingutega seotud K.S. a ja A.M. it ei saaks pidada V. Semilarskiga seotud isikuteks KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes. See tähendab, et V. Semilarski süüditunnistamiseks tuleb muu hulgas tuvastada, et ta oli K.S. a ja A.M. i vahetu ning olulise mõju all. Kohus on märkinud, et kohtuotsuses käsitletud seoste alusel on üheselt mõistetav, et K.S. a ja A.M. iga seoses ei oleks V. Semilarski tohtinud hääletada, kuid teisalt ei ole selgitanud, miks just selliseid seoseid tuleb käsitleda olulise ja vahetu mõjuna. Kohus sisustas KVS § 7 lg 1 p 4 selliselt, et seotud isikuks on isik, kellega seoses ei ole erapooletu ametikohustuste täitmine eeldatavalt lihtne. Sellise käsitlusega tekiks aga määratlematu isikute ring, kes loetakse KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes seotud isikuks. Samuti viitas kohus sellele, et toimingus osalemine ei näi aus ja kannab endas korruptsiooniriski. Selline viide ei ole KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes seose jaatamiseks asjakohane, kuna nimetatud õigusnormi kohaselt saab seost jaatada üksnes juhul, kui isikud mõjutavad üksteist vahetult ja oluliselt. Seaduses ei ole defineeritud, mida tähendab oluline mõju ja vahetu oluline mõju. Arvestades KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud mõiste „oluline ja vahetu mõju“ grammatilise tähenduse sisuliselt piiramatut võimalikku kohaldamisala, tuleks enne faktiliste asjaolude subsumeerimist teha kindlaks, mida tähendab mõju, milline on oluline mõju ja millal on oluline mõju vahetu. Kohus jättis neile küsimustele vastamata.
  4. KVS § 7 lg 1 p 4 kohaselt peaks oluliselt seotuks lugema need isikud, kes reaalselt ja äratuntavalt mõjutavad üksteise käitumist ning arusaamade kujunemist. Lisaks peaks selline käitumise muutumine ja arusaamade kujunemine olema kergesti tajutav, kuivõrd olukorras, kus mõju peab olema oluline, peaksid ilmselt ka n-ö tagajärjed olema lihtsalt tajutavad, st evima endas suurt muutust, võrreldes olukorraga, kus mõju ei oleks olnud. Mõistele „vahetu“ annab Eesti keele seletav sõnaraamat tähenduseks otsene, ilma vaheastme või -lülita, ehtne, loomulik, siiras, ilma vaheta, vahetpidamatu. Seega tekib põhjendatud küsimus, kuidas suhestub KVS § 7 lg 1 p-ga 4 olukord, kus seoseid omistatakse lisaks füüsiliste isikute omavahelistele suhetele ka läbi nende füüsiliste isikutega seotud äriühingute. Näiteks V. Semilarskil polnud isiklikult füüsilise isikuna ärilisi sidemeid K.S. aga, lisaks puudusid V. Semilarskil igasugused isiklikku laadi sidemed A.M. iga (neid sidus üksnes nendega soetud äriühingute vaheline tehing). Tegemist ei ole olukorraga, kus KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes seotud füüsiliste isikute äriühingud loetakse omakorda seotud isikuteks nende füüsiliste isikutega KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 mõttes. Talitakse hoopis teistpidi: mingisugused seosed äriühingutega omistatakse automaatselt ka nende äriühingute omanikele ja juhtorgani liikmetele, st sisuliselt luuakse läbi KVS § 7 lg 1 p 4 vastupidine mõju KVS § 7 lg 1 p-dele 2 ja
  5. Prokuratuur ei esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et A.M. või K.S. oleksid äratuntavalt ja vahetult muutnud V. Semilarski käitumist või 18
(59)arusaamade kujunemist. A.M. ja K.S. väitsid hoopis seda, et neil ei olnud A. Semilarskile mingit mõju.
  1. Kohus paigutas V. Semilarski ja A.M. i vahelise seose KVS § 7 lg 1 p 4 alla järgmistel põhjustel: nende suhtlus väljus hea halduse põhimõtte piiridest ja V. Semilarski andis A.M. ile informatsiooni Võru 176, Turu 21 ja Mõisavahe 75 kinnistuid puudutavas osas; A.M. iga seotud äriühing Aqua Marina ostis V. Semilarskile kuulund Turu 21 kinnistu; V. Semilarskiga seotud äriühing rentis A.M. iga seotud äriühingult ühte ruumi 6 kuud 720 euro eest; V. Semilarski palus A.M. il täita kinnistu Turu 21 müügist tekkinud kohustused enne tähtaega; V. Semilarski müüs endale mittekuuluvat Turu 21 kinnistu inventari. Kaitsjad sellega ei nõustu ning leiavad, et kohus jättis selgitamata, miks ja kuidas saab nende faktiliste asjaolude alusel jaatada V. Semilarski ja A.M. i vahel KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud „olulise ja vahetu mõju“ kriteeriumi täitmist. Samuti on need faktid osaliselt ebaõiged.
  2. Põhjendamatu on väide, et V. Semilarski ja A.M. i suhtlus väljus hea halduse põhimõtte piiridest ja oli suhtlusmaneeri arvestades tavatu. KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes saab oluline ja vahetu mõju olla tuletatav üksnes ametiisiku ametikohustustest väljapoole jäävast tegevusest. On küsitav, kas V. Semilarski poolt tema ametiisikuga seotud informatsiooni väljastamine on ametikohustustest väljapoole jääv tegevus, olenemata sellest, kas haldusõiguslikult on selline tegevus käsitletav hea haldusena või mitte. Kohtu väide, et linnavalitsus on kohustatud andma välja informatsiooni üksnes isikut puudutava menetluse kohta, on otseses vastuolus AvTS sätestatud põhimõttega, mille kohaselt on eelduslikult kogu avalikke ülesandeid täites saadud teave avalik. Avalikkust on võimalik AvTS § 3 lg 2 kohaselt piirata üksnes seaduses sätestatud juhul. Muu hulgas eeldab selline piiramine asjakohast märget AvTS § 41 lg 2 kohaselt ja kui dokument sellist märget ei kanna, tuleb eeldada, et tegemist on avaliku teabega. Seda leidsid ka Tartu linnasekretär J.M. ja Tartu Linnavalitsuse õigusteenistuse juhataja A.A. . Ebaõige on ka kohtu järeldus, et V. Semilarski ja A.M. i suhtlusmaneer oli mingit viisi eriline. J.M. i ja Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna juhataja R.H. i ütlustest nähtub, et V. Semilarski oli kõigi kodanikega avatud ja tema tegevus oli kantud motiivist aidata linnakodanikke.
  3. Ebaõige on kohtu väide, et Aqua Marina ostis Turu 21 kinnistu V. Semilarski käest. Selle väite lükkab ümber Turu 21 müügileping, kus on expressis verbis märgitud ostjaks Aqua Marina ja müüjaks Wipestrex. Sama kinnitas ka A.M. ning tema ütluste ja müügilepinguga haakuvad lisaks A.P. a ütlused. Kuna Aqua Marina ei ostnud seega Turu 21 kinnistut V. Semilarskiga seotud Miranda käest, vaid A.P. aga seotud Wipestrexilt, sõltusid V. Semilarski ja Miranda eelkõige Wipestrexi tahtest, mida kinnitas ka A.P. . See omakorda kinnitab, et Wipestrex soovis tegelikult Turu 21 endale jätta. See, et Aqua Marina tasus osa summast Mirandale, tulenes Miranda ja Wipestrexi varasemast kokkuleppest.
  4. Süüdistusaktis tuuakse välja, et V. Semilarskiga seotud äriühing üüris Aqua Marina käest Turu 21 kinnistul pärast müüki ühte ruumi 720 euro eest. Tegemist oli XXX e ja Aqua Marina vahelise üürilepinguga, kus ühe kuu eest tasuti 120 eurot, millele lisandus käibemaks. Seega on tegemist äriühingute vaheliste õigussuhetega, mitte V. Semilarski isiklike suhetega. Asjaolu, et sellistes pisiasjades lepiti kokku ning sellega seonduvat hoiti muudest teemadest täiesti eraldi, iseloomustab, et isikud ei olnud üksteise mõju all. Enamgi veel: 120 euro suuruse kuumaksega üürilepingu puhul ei saa kindlasti rääkida olulisest ja vahetust mõjust. Selle üürilepinguga seonduv tõendab hoopis seda, et Turu 21 ei olnud V. Semilarski või temaga seotud äriühingu valduses. 19
(59)
  1. Ebaõige on kohtu järeldus, et Aqua Marina tasus Turu 21 ostutehingu hinna enne tähtaega. Selline järeldus on vastuolus A.P. a, A.M. i ja V. Semilarski ütlustega, samuti ei haaku see
  2. jaanuaril 2017 pealtkuulatud kõnega V. Semilarski ja T.U. i vahel.
  3. Väär on kohtu väide, et V. Semilarski müüs Turu 21 talle mittekuuluvat inventari. Vastavalt
  4. detsembril 2016 Wipestrexi, Miranda ja Aqua Marina vahel sõlmitud kokkuleppele müügilepingu lõpetamiseks ja kinnistu müügilepingule ning
  5. mail 2015 Wipestrexi, Pinneri, Yesalfa ja Versobanga vahelisele müügilepingule oli lepingu esemeks Turu 21 asuv kinnistu koos oluliste osade ning päraldistega. Seega ei saanud Wipestrex või Aqua Marina omandisse minna üle asjad, mis ei olnud kinnistu olulised osad või päraldised. Kriminaalmenetluses kogutud tõendite kohaselt müüs Miranda maha inventari (mööbel, joogiklaasid jms), mis ei olnud kinnistu oluline osa ega päraldis. Järelikult ei läinud inventari omand Aqua Marinale üle ning Mirandal oli täielik õigus inventari realiseerida ja selle arvelt tulu saada. Neid asjaolusid kinnitavad ka A.M. i, I.R. i ja K.K. e ütlused.
  6. Lisaks on kohus viidanud, et V. Semilarski ja A.M. muutusid läbi Turu 21 kinnistu müügi headeks tuttavateks. Kaitsjate jaoks on arusaamatu, mida tähendab KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes hea tuttav. Ka prokuratuur ei ole süüdistusaktis märkinud, et V. Semilarski ja A.M. said headeks tuttavateks, mistõttu ei saaks kohtuotsuse tegemisel sellest lähtuda.
  7. Kohus paigutas V. Semilarski ja K.S. a vahelise seose KVS § 7 lg 1 p 4 alla järgmistel põhjustel: V. Semilarskiga seotud äriühing KS Club oli võlgu K.S. aga seotud äriühingule Heinzbaule vähemalt 50 000 eurot; V. Semilarski ja K.S. olid sõbrad, kes käisid koos välislähetustel, turismireisidel ja pidasid ühiste sõpradega suvepäevi. Kaitsjad sellega ei nõustu ning leiavad, et kohus jättis selgitamata, miks ja kuidas saab nende faktiliste asjaolude alusel jaatada V. Semilarski ja K.S. a vahel KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud „olulise ja vahetu mõju“ kriteeriumi täitmist.
  8. Kaitsjad ei nõustu, et KS Clubi võlgnevus Heinzbau ees andis K.S. ale olulise ja vahetu mõju V. Semilarski üle. Esiteks tuleb eristada äriühingute vahelisi õigussuhteid eraisikute vahelistest õigussuhetest. Tõendatud ei ole, et KS Clubi ja Heinzbau vaheline laenusuhe oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes näiline ning tegelikkuses oli laenusuhe V. Semilarski ja K.S. a kui füüsiliste isikute vahel. Äriühingute vahelisi õigussuhteid ei saa automaatselt omistada nende äriühingute organi liikmetele ega vastupidi. Teiseks on süüdistusaktis ebaõigesti väidetud, et V. Semilarski ja temaga seotud äriühingu KS Clubi kohustused (võlg) olid K.S. a ja temaga seotud äriühingu Heinzbau ees
  9. aastal kokku vähemalt 50 000 eurot ning V. Semilarski ei suutnud võetud laenu tähtaegselt tagasi maksta. Süüdistuses on jäetud konkretiseerimata ka faktilised asjaolud, mille põhjal saaks tuvastada V. Semilarski makseraskusi ning sellega on raskendatud abstraktse väite ümberlükkamine, et V. Semilarski ei suutnud laenu tähtaegselt tagasi maksta. Kõiki lepingutingimusi ei ole võimalik tuvastada ka kriminaalmenetluses uuritud tõenditest. Küll aga on võimalik kaitsja esitatud tõenditest tuvastada, et laenusuhte alusel ei arvestatud viivist. Intress on tasu raha kasutamise eest, kuid viivisenõue on võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud rakendatav õiguskaitsevahend lepingu rikkumise juhul. Seega olukorras, kus intressinõuet ei ole esitatud, saab eeldada, et lepingurikkumist ei olnud (KS Club ei olnud laenumaksetega viivituses). Puutuvalt võla suurusesse on kaitsja esitanud saldokinnitused, mis tõendavad, et
  10. oktoobri 2017 seisuga oli võlgnevus 20 883,61 eurot. Kuigi K.S. a ütluste kohaselt võis kogusumma olla ligikaudu 50 000 eurot, ei tähenda see, et võlajääk oli mingil ajahetkel 50 000 eurot. Laenu andmine ja tagasimaksmine ei toimunud ühe ülekandega, vaid pikema perioodi jooksul, mis tähendab, et K.S. aga seotud äriühing laenas väiksemate summadena V. Semilarskiga seotud 20
(59)äriühingule raha ja V. Semilarskiga seotud äriühing tagastas seda jooksvalt. Puutuvalt väitesse, et V. Semilarski ei suutnud võlgnevust K.S. ale tähtaegselt tagasi maksta rahaliste raskuste tõttu, on V. Semilarski selgitanud, et laenusuhe tekkis
  1. aastal ning selle ulatus on seejärel jooksvalt kõikunud. Laenusumma pealt teenib Heinzbau intressi ning ultimatiivses vormis ei ole K.S. võlgnevust kordagi tagasi nõudnud. Ka
  2. detsembril 2016 pealtkuulatud kõnest V. Semilarski ja K.S. a vahel ei nähtu V. Semilarski rahalisi raskusi.
  3. Kaitsjad ei nõustu ka sellega, et sõprussidemetest tulenevalt omas K.S. olulist ja vahetut mõju V. Semilarski üle. Esmalt on kogu sõprussuhtest tulenev etteheide süüdistuses selgelt määratlemata ega võimalda asjaolude objektiivset kontrollimist. Teiseks lükkavad sellise mõju ümber K.S. a ja V. Semilarski ütlused. Ka Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna juhataja asetäitja A.P. kinnitas, et talle ei tundunud V. Semilarski ja K.S. a suhe korruptiivne. J.L. gi ütles, et tema ei saa aru, et tuttavad või inimesed, kellel on olnud ärikontaktid, oleksid seotud isikud toimingupiirangu mõttes.
  4. V. Semilarskile etteheidetavad teod leidsid aset enne
  5. veebruari 2019, millal muudeti KVS § 11 lg-s 1 sätestatud alused alternatiivseteks. Seetõttu oleks KarS § 3001 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseis täidetud üksnes juhul, kui muude asjaolude kõrval on samaaegselt täidetud kõik KVS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Niisiis peab ametiisiku otsus või toiming olema tehtud seotud isiku suhtes (KVS § 11 lg 1 p 1) ning ametiisik peab olema korruptsiooniohust teadlik (KVS § 11 lg 1 p 3).
  6. Seoses Aqua Marinaga heidetakse V. Semilarskile ette osalemist niisuguses otsustustes, mida ei tehtud Aqua Marina suhtes. Nende toimingute ühiseks tunnuseks on avalik enampakkumine. Avalike enampakkumiste puhul aga ei saa jaatada seost konkreetse isikuga. Seetõttu ei olnud täidetud KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kumulatiivne alus. Kohus seda teemat aga üldse ei käsitlenud.
  7. Mõiste „korruptsioonioht“ on seaduses defineerimata ning tekib põhjendatud küsimus, mida see tähendab. Teiseks ei ole kohus põhjendanud, miks olid asjakohased toimingud korruptsiooniohtlikud ning millest saab järeldada, et V. Semilarski oli sellisest korruptsiooniohust teadlik. Ka süüdistusaktis ei ole märgitud, miks ja kuidas oli V. Semilarski teadlik korruptsiooniohust. Süüdistusaktis peaks aga olema iga konkreetse toimingu osas kirjeldatud, kuidas ja millistel asjaoludel just konkreetse linnavalitsuse otsuse vastuvõtmine evis korruptsiooniohtu. Tegemist ei ole tavapärase subjektiivse teokoosseisu tunnuse „tahtluse“ jaatamisega faktiliste asjaolude suhtes – konkreetse toimingu korruptsiooniohtlikkus kujutab endast täiendavat alust ja V. Semilarski pidi sellest teadlik olema.
  8. Kaitsjad ei nõustu kohtu käsitlusega rutiinsete otsuste või toimingute osas.
  9. Siingi märgivad kaitsjad esmalt, et õigusmõiste „rutiinne otsus“ on defineerimata. Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda grammatilisele tõlgendamisele. Eesti õigekeelsussõnaraamatu kohaselt on sõnal rutiinne sellised tähendused: harjumuslik, sissekulunud. Seega ei tähenda rutiinne üksnes seda, et isikul puudub võimalus teisiti otsustada või otsustamata jätta. Rutiinse otsustusega on tegemist juhul, kui see mahub õigusliku otsustusdiskretsiooni raamidesse ning (tuginedes varasemale praktikale) tulenevalt otsustuse iseloomust on teistsuguse otsustuse tegemine tavatu. Maakohtu käsitlusest võib aru saada, et olukorras, kus isik saaks formaalselt hääletada teistmoodi, on igal juhul tegemist mitte rutiinse otsusega, olenemata sellest, et selline töö on sisuliselt muutunud rutiiniks. Esmalt on selline käsitlus vastuolus KVS seletuskirjaga, mille kohaselt loetakse rutiinseks toimingud, kus 21
(59)teistsuguse toimingu tegemine oleks ebatõenäoline. Seega formaalselt on teistsuguse toimingu tegemine siiski võimalik. Nii oli ka praeguses asjas: õiguslikult oli V. Semilarskil teoreetiliselt võimalik teistmoodi hääletada, aga väljakujunenud tava kohaselt oli see äärmiselt ebatõenäoline (seda kinnitab ka asjaolu, et V. Semilarski hääletas nii, nagu teised). Teiseks tuleb arvestada, et KVS § 11 lg 3 p 6 ei piirdu üksnes olukorraga, kus ametiisikul ei ole võimalik määrata otsustuse asjaolusid. Sellele viitab sättes kasutatud sõna „sealhulgas“. Kaitsjad ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et toimingute rutiinsust vääravad asjaolud, et V. Semilarskil oli võimalik osaleda istungitele eelnevatel kabinetinõupidamistel või et ta võis enne otsustamist tutvuda küsimusteringiga, sh asjaga seotud isikutega. Nimelt ei ole asjakohane teoreetiline võimalus eelnõude sisuga tutvuda, vaid see, kas V. Semilarski niisugustes olukordades seda ka tegelikult tegi ja asus eelnõud välja töötanud ametnike seisukohtadest teistsugusele positsioonile (hääletas eelnõule vastu).
  1. Asjakohased toimingud olid rutiinsed esmalt seetõttu, et Tartu Linnavalitsuses väljakujunenud praktika kohaselt ei sekkunud poliitilise tasandi abilinnapead konkreetsetesse haldusmenetlustesse. Teiseks kinnitab toimingute rutiinsust V. Semilarski jaoks asjaolu, et abilinnapeana tegutsedes ta ei mõjutanud ega proovinud mõjutada süüdistusaktis kajastatud haldus- või hankemenetlusi. Süüdistusaktis ei ole kirjeldatud, millist diskretsiooniõigust V. Semilarski iga toimingu juures omas ning kuidas ta mõjutas toimingu sisu. Prokuratuur ei esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et V. Semilarski poolt teist viisi hääletamine oleks olnud tõenäoline, samas kui kaitsjad on vähemalt loonud võimaluse kontrollida selle ebatõenäolisust ning on tõenditena esitanud nn logifailid. Kriminaalmenetluses on kogutud piisavalt tõendeid veendumaks, et süüdistusaktis kirjeldatud toimingud olid sisult rutiinsed KVS § 11 lg 3 p 6 mõttes. Seda tõendavad erinevate tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid. Ka nähtub tunnistajate ütlustest, et V. Semilarski tegevus linnavalitsuses ei olnud kantud korruptiivsetest mõjutustest, vaid et V. Semilarski soovis eelkõige teisi inimesi aidata ning teha seda omakasupüüdmatult, olenemata sellest, kas tegemist oli heal järjel ettevõtja või mõne muu Tartu elanikuga.
  2. Kohus kohaldas põhiseaduspärasuse kontrollimisel ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes ja raskendas nii V. Semilarski olukorda KrMS § 340 lg 1 tähenduses. Kohus leidis, et määratletuspõhimõttega on kooskõlas KVS § 7 lg 1 p 4 seose jaatamine olukorras, kus toimingus osalemine ei näi aus ning kannab endas korruptsiooniohtu. See tähendab, et kohus sisustas „olulist ja vahetut“ mõju sellega, kas toimingus osalemine näib aus ning kannab endas korruptsiooniohtu. Kaitsjad ei nõustu sellise käsitlusega ning leiavad, et EIÕK art-s 7 ja PS § 13 lg-s 2 ning § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõttega ei ole kooskõlas jaatada praeguse kriminaalasja faktiliste asjaolude pinnalt KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud alust „vahetu ja oluline mõju“, kuivõrd sellises olukorras muutub koosseis piiritlematuks. Kaitsjad leiavad, et KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud õigusmõiste „oluline ja vahetu mõju“ on kehtivat õigust arvestades ebaselge, tõendamatu ja tugineb tunnetuslikule diskretsiooniotsusele. On ebaselge, millised inimsuhted paigutuvad KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes mõju alla. Isikul ei ole võimalik eristada, milline mõju on niivõrd oluline ja vahetu, et täidab selle kvalifikatsiooni. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on leitud, et karistusnormi osaline ebaselgus ei ole vastuolus EIÕK art-ga 7, kui enamikes kaasustes on asjakohase karistusnormi kohaldamine piisavalt selge. KarS § 3001 ja KVS § 7 lg 1 p 4 kohaldamine on enamikes kaasustes ebaselge. Selline ebaselgus nähtub ka praeguses kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate ütlustest. Kuna lisaks KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud alusele sisustatakse KarS § 3001 koosseisu veel mitme mõistega, millel puudub definitsioon, siis mõjutavad ka teiste mõistete sisustamis- ja tõlgendamisprobleemid KarS § 3001 karistatavuse ettenähtavust. Kaitsjad möönavad, et karistusseadustik ei saa selgitada iga võimalikku tegu, mis vastaks kuriteokoosseisule ning 22
(59)teokoosseisude piirid sisustatakse kohtupraktikaga. Siiski ei näe apellandid võimalust, et kohtupraktikas oleks KVS § 7 lg 1 p 4 kohaldamisala võimalik üldiste reeglitega selgelt piiritleda. Igat üksikut olukorda on küll võimalik tagantjärgi hinnata, kuid isegi kohtupraktika väljakujunemisel ei ole mõistlikul isikul võimalik ex ante näha, milline käitumine on karistatav. KVS § 7 lg 1 p-ga 4 seoses tekib muu hulgas küsimus, kas ametiisik tohib teha otsuseid panga suhtes, millelt ta on võtnud kodulaenu, või sideettevõtja suhtes, millele ta on võlgu.
  1. Kriminaalasja menetlemisel on rikutud mõistlikku menetlusaega. Kriminaalmenetluse alustamisest kuni süüdistusakti koostamiseni kulus 2 aastat 7 kuud ja 30 päeva, millest V. Semilarski oli teadlik 1 aasta 9 kuud ja 20 päeva ulatuses. Sisuliselt lõpetati uurimine
  2. maiks 2018, pärast mida oli kohtueelne menetlus passiivne. Süüdistusakt koostati alles
  3. augustil
  4. Seega kulus kohtueelse menetluse lõpetamisest süüdistusakti koostamiseni 10 kuud ja 9 päeva. 7 kuud ja 18 päeva aga kulus kaitsja KrMS § 225 lg 1 järgse taotluse esitamisest (
  5. detsembril 2018) kuni süüdistusakti koostamiseni. Ka ei saa põhjendatuks pidada ca 4,5 kuu pikkust perioodi, mis eelnes V. Semilarskile kriminaaltoimiku tutvustamisele. Kriminaalmenetlus ei ole faktiliste asjaolude mõttes ülemäära keerukas. Arvestades kriminaalasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et enne avalike menetlustoimingute tegemist eelnes 10 kuu vältel tõendite kogumine jälitustoimingutega, on tegemist ebamõistlikult pika ajaga V. Semilarskile esitatud kahtlustuste uurimiseks. Kohtueelses menetluses ja süüdistusakti koostamisel oli ebamõistlikke viivitusi. Need olid tingitud õiguskaitseorganite tegevusest – V. Semilarski neid ei põhjustanud. Õiguskaitseorganite käitumine kohtueelses menetluses tõi V. Semilarski jaoks kaasa ka asja olulise kaalu. Süütuse presumptsiooni põhimõtet rikkudes esitas prokurör
  6. oktoobri 2017 pressikonverentsil väite V. Semilarski äraostetavuse kohta. Sellest tekkis sisuliselt olukord, kus kriminaalmenetluse ajal käsitleti ja loodi avalikkuse ees V. Semilarskist mulje kui isikust, kelle osas on süü juba tuvastatud. V. Semilarski jaoks oli tegemist kriminaalmenetlusega, mis tuvastas ta süütuse altkäemaksu episoodi osas ning kriminaalmenetluse viibimine raskendas oluliselt tema olukorda. Eesti avalikkus käsitles V. Semilarskit sisuliselt äraostetavana alates pressikonverentsist kuni
  7. augustini 2019, mil V. Semilarski andis meediale teada, et prokuratuur on tema osas altkäemaksuga seotud episoodi osas menetluse lõpetanud. Seetõttu saab kriminaalmenetlust pidada V. Semilarski jaoks kaalukaks, mistõttu oleks õiguskaitseorganid pidanud erilise hoolega järgima mõistliku menetlusaja põhimõtet. Kuna mõistlikku menetlustähtaega rikuti, taotleb V. Semilarski süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 5 alusel 1654,83 eurost mittevaralise kahju hüvitust talle
  8. maist 2018 kuni
  9. augustini 2019 tekitatud kahju eest. Prokuratuuri apellatsioon
  10. Prokuratuur esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist V. Semilarski osalise õigeksmõistmise ja talle mõistetud karistuse osas ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada V. Semilarski KarS § 3001 lg 2 järgi süüdi kogu süüdistuse mahus ja karistada teda vangistusega prokuröri poolt maakohtus taotletud viisil. Samuti palub prokuratuur jätta menetluskulud V. Semilarski kanda kogu ulatuses. Viimaks soovib apellant ka Tartu Maakohtu
  11. oktoobri 2019 prokurör M. Grossi taandamise määruse õigusvastasuse tuvastamist.
  12. V. Semilarski süü on täies mahus tõendamist leidnud.
  13. Kohus leidis, et Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga seonduva süüdistuse osas puudus V. Semilarski tegevuses subjektiivne koosseis. Seda põhjusel, et KarS § 3001 nõuab tegutsemist 23
(59)vähemalt otsese tahtlusega ning V. Semilarski teadmine A.T. i seotusest Turu 21 kinnistu ja Wipestrexiga ei küündinud otsese tahtluseni. Samas on kohus põhjalikult analüüsinud tõendeid, millest nähtub V. Semilarski teadmine A.T. i seotusest Wipestrexiga (otsuse p 135 jj). Tõendeid analüüsides ja omavahel seostades räägib kohus just sellest, et V. Semilarski tõepoolest teadis A.T. i seotusest (otsuse p 136) – mitte aga sellest, et V. Semilarski üksnes pidi sellest teadma. Ühtlasi on kohus viidanud V. Semilarski enda ütlustele, millest nähtuvalt sai ta aru, et Wipestrex on küll A.P. a projekt, kuid ajutiselt Vallikraavi hoida. Ekslikult on kohus omistanud tähtsust ka A.T. i ja A.P. a ütlustele (otsuse p-d 141–142). See, et A.T. i hinnangul puudus tal enda arvates V. Semilarski üle mõju või et A.P. ei usu, et V. Semilarski isik A.T. i jaoks rolli mängis, pole tõenduslikus mõttes oluline. Tähtis on, kuidas tajus olukorda süüdistatav ja millisena nägi A.T. i rolli tema. Süüdistatava ütlused selle kohta, et A.T. ei omanud tema üle mingit mõju, ei riimu teiste asjas kogutud tõenditega, eelkõige jälitustoimingu protokollidega. Neist protokollidest nähtuvalt palus V. Semilarski A.T. i tehingujärgselt tänada ning väljendas heameelt, et A.T. tehinguga nõus oli. Samuti ütles A.P. korduvalt süüdistatavale, et räägib ühe või teise Turu 21 puudutava küsimuse A.T. iga läbi ning tegi väga selgeks, et lõppsõna on A.T. il. Hinnates uuritud tõendeid kogumis, järeldab kohus otsuse p-s 148, et V. Semilarski teadis, et A.T. il on otsustusõigus selles, kas Turu 21 tehing toimub või mitte. See viitab selgelt vähemalt otsesele tahtlusele.
  1. Ekslik on kohtu lähenemine, mille kohaselt saab seotud isikuks toimingupiirangu rikkumise kontekstis olla ainult Wipestrex. Juhul, kui just A.T. oli Wipestrexis inimeseks, kelleta olulisi tehinguid ei tehta (kahtlemata on 1,8-miljoniline tehing oluline), oli tema ka inimeseks, kes V. Semilarskit selle tehingu kontekstis otseselt ja vahetult mõjutas. Seega oli A.T. V. Semilarskiga seotud isik KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes ning ka Vallikraavi ja Rand & Tuulberg, milles A.T. omas vähemalt 1/10 osalusest, olid V. Semilarskiga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 mõttes.
  2. Et Vallikraavi on A.T. iga seotud, süüdistatav enda ütluste kohaselt teadis. Samuti teadis ta A.T. i seotusest Rand & Tuulbergiga ning vastupidine ei ole süüdistatava tausta arvestades eluliselt usutav. Ka viitab A.T. i seotusele Rand & Tuulbergiga äriühingu nimi. Seega, kui süüdistatav teadis (st tal esines otsene tahtlus KarS § 16 lg 3 mõttes), et Turu 21 tehingu osas on lõppsõna, st oluline ja vahetu mõju A.T. il, teades samaaegselt ka A.T. iga seotud äriühingutest (Vallikraavi ja Rand & Tuulberg), oli A.T. KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes süüdistatavaga seotud isik ja nii olid seda ka kõnesolevad äriühingud. Seejuures ei oma tähtsust, et Turu 21 tehingu osapooleks oli ka Wipestrex. Tähtis pole mitte see, kuidas asjaolud näisid, vaid see, millised nad tegelikult olid. Tõenditele tuginedes saab väita, et tegelik otsustusõigus ning tegelik vahetu ja oluline mõju oli A.T. il, mida teadis abilinnapeana otsuseid tehes ka süüdistatav. Seega on V. Semilarski tegevuses kuriteokoosseis täidetud ka Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga seonduva süüdistuse osas.
  3. Aqua Marinaga seonduva süüdistuse osas ei nõustunud kohus prokuröri käsitlusega jätkuvast süüteost KarS § 3001 kontekstis. Kohus pidas kõiki Aqua Marinaga seotud toiminguid korduvateks ja viitas selle põhjendamisel Riigikohtu lahenditele nr 1-17-11432, 1-15-11032 ja 1-18-
  4. Neist lahenditest tuletas kohus prokuratuuri hinnangul täiesti vastupidise seisukoha jätkuvuse kohta praeguse kriminaalasja kontekstis. Süüdistuses kirjeldatud jätkuvad teod olid ühtsest tahtlusest kantud toimingud, mis olid omavahel seotud läbi lõppeesmärgi: kinnistute saamine Aqua Marinale. Nii Võru 176 kui Mõisavahe 75 kinnistute enampakkumisele panemine oli protsess, mis koosnes erinevatest nn osategudest (loa andmisest kinnistu müümiseks kuni enampakkumisele panemiseni). Kinnistute ost ja müük ei ole võimalik varasema sihtotstarbe või katastriüksuse numbri määramiseta. Seega oli tegemist jätkuvate, üksteisest sõltuvate ja lahutamatute osategudega, milleta lõppeesmärk realiseerunud poleks. 24
(59)Seda teadis ka V. Semilarski. Seetõttu on ekslik maakohtu seisukoht otsuse punktis 202, et pole tõendatud, et süüdistatav, osaledes mingi otsustuse vastuvõtmisel, omas soovi osaleda ka järgmistel. Selles osas on kohtuotsuse analüüs prokuröri hinnangul ka mõnevõrra vastuoluline. Punktides 187 jj leiab kohus, et on tõendatud, et V. Semilarski oli teadlik Aqua Marina soovist omandada Tartu linnalt nii Mõisavahe 75 kui Võru 176 kinnistud. Seega Aqua Marina (st selle kriminaalasja kontekstis A.M. i) lõppeesmärgiks oli saada endale kaks kinnistut. See on aga võimalik üksnes juhul, kui linnavalituses läbitakse kindlad otsustusprotsessid. Seejuures teadis V. Semilarski, millised need on. Isegi kui tegemist ei olnud otseselt tema osakonna teemadega, oli ta tõenditest nähtuvalt J.L. i kaudu pidevalt toimuvaga kursis. Samuti sellega, et ta ise osaleb neil istungitel, kus teemad arutamisele tulevad. Järelikult oli V. Semilarski tegevus kantud ühtsest tahtlusest ning seotud nii ajaliselt kui ka teo objekti kaudu (ühel juhul Võru 176 ja teisel Mõisavahe 75 kinnistu).
  1. Kuna tegemist oli jätkuva teoga, ei olnud Aqua Marina osaline õigeksmõistmine põhjendatud. Seejuures ei ole tähtsust kohtu viidatud asjaolul, et kõnesolevaid tegusid ei ole võimalik rahas hinnata: tegemist oli ühe jätkuva teo osategudega. Kokkuvõttes on kohus selles osas kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes, mis on kaasa toonud V. Semilarski ebaõige osalise õigeksmõistmise.
  2. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ka V. Semilarskile põhjendamatult kerge karistuse mõistmisel. V. Semilarskil varasem karistatus ei oma talle karistuse mõistmisel olulist tähtsust, kuna majandus- ja korruptsioonikurjategijad on praktikas enamasti varasema karistuseta ning võimalike väärtegude eest määratud trahvid on nad tasunud. Varasema karistuse puudumine ei tähenda seda, et rahaline karistus peakski olema selliste isikute puhul ainuvõimalik mõjutamisviis. Seadusandja tahe ja seaduse eesmärk ei ole anda kõigile võimalus panna igal aastal toime üks väärtegu, tasuda trahv samal päeval, misjärel olla aasta pärast taas seaduse silmis eeskujulik kodanik. Majandus- ja korruptsioonikuritegudele tuleb reageerida jõuliste karistustega. Kuigi õige on kohtu seisukoht, et tegudest on möödunud küllaltki pikk aeg ja uusi rikkumisi pole V. Semilarski toime pannud, on see seisukoht mõnevõrra asjakohatu. Seda põhjusel, et kohe kinnipidamise järgselt esitas V. Semilarski avalduse abilinnapea ametikohalt tagasiastumiseks ja pärast seda ta ei saanudki abilinnapeana kuritegusid toime panna. Seetõttu ei pea prokurör ajalist argumenti süü suuruse hindamisel selle kaasuse asjaolude kontekstis oluliseks. Kokkuvõttes taotleb prokurör jätkuvalt V. Semilarski karistamist 1 aasta ja 6 kuu pikkuse tingimisi vangistusega ning seda juba maakohtus süüdistuskõnes esitatud põhjendustel.
  3. Prokuratuur ei nõustu sellega, et kohus jättis menetluskulud pooles ulatuses riigi kanda. Kohus leidis, et kuivõrd süüdistatav mõisteti osaliselt õigeks ning algselt esitatud altkäemaksukahtlustuses lõpetati menetlus juba kohtueelselt, tuleb selles ulatuses tekkinud kulud kanda riigil. Esiteks ei saa kaitsja enam taotleda altkäemaksu kahtlustuse kaitsetegevusse puutuvate kulutuste hüvitamist. Teiseks on küll õige, et õigeksmõistmise korral kannab menetluskulud seaduse kohaselt riik, kuid praeguses asjas ei saanud osaline õigeksmõistmine tingida niivõrd ulatuslikku menetluskulude riigi kanda jätmist. Seda põhjusel, et süüdistuses esitatud episoodide arvu ja mahtu arvestades ei saa kuidagi sedastada, et V. Semilarski oleks õigeks mõistetud pooltes talle tehtud etteheidetes. Lisaks soovib prokurör juhtida tähelepanu kaitsjatasu taotluse lisale, mis selgitab, millega on kulud tekkinud. Korduvalt on märgitud kolleegide vahelisi nõupidamisi. Samas on Riigikohus mitmel puhul selgitanud, et kui isikul on mitu kaitsjat, siis arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Samuti on kohtupraktikas õigesti leitud, et büroosiseste nõupidamistega seonduvad kulud ei kuulu väljamõistmisele. 25
(59)Seetõttu palub prokurör kohtul ka need summad kaitsjatasust maha arvata. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et maakohus on KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 kohaselt rikkunud oluliselt menetlusõigust, eksides menetluskulude kindlaksmääramisel.
  1. Ka prokuröri taandades rikkus kohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 mõttes. M. Grossi taandamist põhjendas kohus peamiselt asjaoluga, et prokuröri abikaasa ja tunnistaja K.S. a abikaasa on sõbrannad. Sellisel põhjusel prokuröri (või ka kellegi teise menetlusosalise) taandamine on prokuratuuri arvamuse järgi ekslik. Kohus ei selgitanud, kuidas ühe tunnistaja abikaasa seotus prokuröri abikaasaga menetluse erapooletuse ja õigluse kahtluse alla seab.
  2. Määruse p-s 13 on kohus taandamisvajaduse sidunud sellega, et süüdistuses kirjeldatakse K.S. a tegevust ja seoseid V. Semilarskiga ning prokuröri ja K.S. a sidemete tõttu võib prokuröril tekkida süüdistusfunktsiooni täitmisel huvide konflikt. Sellise käsitlusega ei saa nõustuda. Mõneti mõistetav oleks kaitsja ja süüdistatava mure juhul, kui varasemad sidemed prokuröri ning süüdistatava vahel oleksid vaenulikku laadi või kui prokurör oleks võtmetunnistaja sõber ja tunnistaja võiks selle suhte tõttu anda süüstavaid ütlusi. Praegusel juhul midagi sellist väita ei saa.
  3. Kohus leidis, et M. Grossi isiklikud perekondlikud suhted on K.S. aga olnud niivõrd lähedased, et kriminaalmenetluse juhtimine ja süüdistusfunktsiooni täitmine tema poolt ei ole erapooletu ega näi aus ja õiglane. Abikaasade tihedad sidemed ei tähenda automaatselt M. Grossi ja K.S. a tihedaid sidemeid. Samuti puudub analüüs, kuidas pidanuks K.S. a ja M. Grossi kaudne seos mõjutama seda, kuidas prokurör suhtub käesolevasse menetlusse. Väide, et nende seoste tõttu võivad tekkida kahtlused süüdistaja erapooletuses, on kummaline, kuivõrd kohtumenetluses ei saagi prokurör olla erapooletu: võistlevas menetluses täidab prokurör süüdistusfunktsiooni. Ka ei ole usutav, et kohus pidas silmas seda, et seoste tõttu tunnistaja ja süüdistatavaga võib prokurör süüdistusfunktsiooni liiga leebelt täita. Seda enam, et määruse ps 15 on kohus seisukohal, et prokurör on varasema menetluse käigus väljendanud oma veendumust süüdistatava süüdiolekus. Seega oli kohus tegelikult veendunud, et prokurör oli esitanud süüdistuse seaduslikult ja usub ise süüdistuse paikapidavusse.
  4. Kohus leidis, kohtueelne menetlus prokurör M. Grossi juhtimisel, sh K.S. aga seonduvas oli erapooletu ning süüdistuseni jõuti tõendite hindamise tulemusel (määruse p 9). K.S. kuulati üle kohtueelses menetluses, pärast mida oli kaitsjal võimalus tema ütlustega tutvuda. Seega kohtueelses menetluses ei olnud kirjeldatud sidemed kohtu hinnangul probleemiks. Kohtumääruses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, miks satub seni objektiivseks hinnatud prokuröri osalemisel kohtumenetluses menetluse õiglus kahtluse alla.
  5. Kaitsja leidis taandamistaotluses, et M. Grossi juhtimisel ei saa kriminaalasja kohtumenetlust jätkata. Kaitsja jättis aga tähelepanuta, et kohtumenetlust juhib kohus, mitte prokurör.
  6. Apellant möönab, et tegemist ei ole sellise olulise menetlusõiguse rikkumisega, millega kaasnenuks ebaseaduslik kohtulahend. Prokuratuur asendas prokuröri kohe ja menetlus ei jäänud venima. Küll aga on sellise taandamise näol tegemist otsustusega, mille õigusvastasuse tuvastamata jätmine võib mõjutada edasist kohtupraktikat väga vales suunas. Taandamine on mõeldud olukordadeks, mil menetluse objektiivsus võib tõepoolest olla kaheldav. Selle kaasuse puhul aga kannab taandamine hoopis teist sõnumit. Sisuliselt jaatab maakohus kriminaalasjades võimalust, kus süüdistatav saab valida prokuröri (ja ka kohtukoosseisu). Eesti väiksust 26
(59)arvestades on väga tõenäoline, et keegi tunnistaja lähedastest võib tunda kas prokuröri või kedagi prokuröri lähedastest. Samuti toob prokuröri vahetamine mahukates ja keerulistes asjades paratamatult kaasa ajakulu.
  1. Asjaolu, et M. Gross juhib kohtueelset menetlust, oli kaitsjale ja süüdistatavale teada alates
  2. aasta oktoobrist. Samuti oli samal ajal olemas teadmine K.S. a ja prokurör M. Grossi seose kohta. Ometi ei pidanud ei kaitsja ega süüdistatav vajalikuks varem prokuröri taandamist taotleda. Hiljemalt toimikuga tutvumise ajaks oli teada ka asjaolu, et K.S. on asjas tunnistajana üle kuulatud. Jätkuvalt ei nähtud vajadust prokuröri vahetuseks. Sellest tulenevalt saab järeldada, et taotlus prokuröri taandamiseks kohtumenetluses ei ole kantud taandamise esialgsest mõttest ja eesmärgist tagada võimalikult õiglane menetlus. Kohus ei tohiks selliste taotlustega kaasa minna ja peaks neisse suhtuma täie tõsidusega. Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad kohtuistungil
  3. V. Semilarski kaitsja vandeadvokaat O. Nääs jäi kohtuistungil kaitsjate apellatsioonis toodud seisukohtade juurde ja lisas järgmist. Euroopa Kohtu hiljutisest lahendist tulenevalt tuleb sideandmed tõenditena kõrvale jätta. Nimelt prevaleerib Euroopa Liidu õigus Eesti õiguse ees. Et jälitustegevus rajanes suuresti sideandmetele, ei saa tugineda ka jälitustoimingutega teada saadule. Jälitamise näol oli tegemist „kalastamisega“: kahtlus altkäemaksu võtmises oli küll ära langenud, ent pealtkuulamist jätkati lootusega leida viiteid millelegi muule. Prokuröri taandamine oli korrektne.
  4. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kairi Kaldoja toetas prokuratuuri apellatsioonis märgitut ja lisas puutuvalt kaitsjate apellatsiooni lühidalt järgmist. Sideandmetele on võimalik tugineda. Andmeid koguti vastavalt kehtinud seadusele. KrMS § 901 järgne luba ei eelda jälituslubade andmisega sarnast ultima ratio-kontrolli. Korruptsioon on raske kuritegevus. Võimalikud eksimused sideandmetega seoses ei muuda jälitustegevust automaatselt õigusvastaseks. Pole võimalik väita, et jälitustegevus kujutas endast „kalastamist“: esialgne kahtlus langes küll ära, ent asemele tekkisid uued kahtlused. Jälituslubade andmisel pole ultma ratio-põhimõtte vastu eksitud. Vahetu mõju mõiste on küll võrdlemisi abstraktne, ent ei eksi põhiseaduse vastu. Mõju olulisuse osas oleks mõeldav tuginemine KVS § 14 lg 1 ple 4, mis viitab neljakordsele kuu töötasu alammäärale. V. Semilarski suhtlus A.M. iga oli tihedam kui tema suhtlus teistega. KVS § 11 lg 1 eeldused on alternatiivsed – ent V. Semilarski puhul on kõik kolm alust (st kumulatiivselt) täidetud. Võru 176 detailplaneering tehti Aqua Marina huvidest lähtuvalt. Rutiinsetest otsustest rääkida ei saa. V. Semilarskile menetlusega kahju tekitatud pole ja seega mingit kahjuhüvitist V. Semilarskile määrata ei saa.
  5. V. Semilarski väitel tegutses ta abilinnapeana alati korrektselt ja millegi vastu ei eksinud. Lisaks on korruptsioonivastane seadus äärmiselt ebaselge õigusakt. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Ringkonnakohus käsitleb järgmisi teemasid: sideandmed (I), jälitustegevus (II), toimingupiirangu rikkumise üldpõhimõtted (III) puutuvalt KVS § 11 lg 1 (A) ja § 7 lg 1 (B), Evikoga (IV), Rand & Tuulbergiga (V) ja Aqua Marinaga (VI) seonduv, karistus (VII), maakohtu otsusustus menetluskulude kohta (VIII), prokuröri taandamine (IX), menetlusaja pikkus ja kahjuhüvitis (X) ning apellatsioonimenetluse kulud (XI). (I) Sideandmed 27
(59)
  1. Telia Eesti AS-lt (Telia) (st sideettevõtjalt elektroonilise side seaduse (ESS) § 2 p 5 mõttes) küsiti prokuratuuri
  2. detsembri 2016 loa, KrMS § 901 lg 2 ja ESS § 1111 lg 2 alusel välja info
  3. detsembrist 2015 kuni
  4. detsembrini 2016 aset leidnud V. Semilarski ja A.P. a telefonisuhtluse kohta (kd 13, tl 145). Selliselt toimides eksiti Euroopa Liidu õiguse vastu: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni 2021 otsus nr 1-16-6179/111, p
  6. See aga ei tähenda, et nõnda saadud andmed on automaatselt tõendina kõlbmatud: nimelt tuleb hinnata, kas rikkumise raskus prevaleerib üldsuse huvi üle kuritegude avastamise suhtes või mitte (vt äsja viidatud otsus nr 1-16-6179/111, p-d 51–69). Ringkonnakohtu hinnangul praegu sideandmed kõlblik tõend ei ole.
  7. Tõsi, mõningad aspektid viitavad nende andmete lubatavusele. Luba anti juba
  8. detsembril 2016 ehk mitte üksnes enne Riigikohtu otsust nr 1-16-6179/111, aga ka enne Euroopa Kohtu
  9. märtsi 2021 otsust nr C-746/18, Euroopa Kohtu Riigikohtu viidatud
  10. oktoobri 2020 La Quadrature du Net´i otsust (liidetud asjad nr C-511/18, C-512/18 ja C-520/18) ja suisa enne Euroopa Kohtu Riigikohtu osutatud
  11. detsembri 2016 Tele2 otsust (liidetud asjad nr C-203/15 ja nr C-698/15). Niisiis anti luba ajal, mil õiguslik olukord sideandmete kasutamise osas oli kõike muud kui selge – ja see kõneleb hangitud teabe tõendina kasutamise kasuks (vt Riigikohtu otsus nr 1-16-6179/111, p 62). Selle kasuks kõneleb ka tõik, et loa aluseks olnud kahtlustus puudutas altkäemaksu-kuritegusid. Need on aga KarS §-de 294 ja 298 sanktsioonimääradest tulenevalt võrdlemisi rasket laadi kuriteod. Mida raskema kuriteo uurimiseks luba hangitakse, seda madalam on loa alusel saadud info tõendina kasutamise lävi: vt Riigikohtu otsus nr 1-16-6179/111, p-d 63–
  12. Ka võib sideandmete kasutamist õigustada tõsiasi, et korruptsioonikuritegude vastu on suur avalikkuse huvi: vt Riigikohtu otsus nr 1-166179/111, p
  14. Siiski on ka sideandmete tõendina kasutamise vastu kõnelevaid tegureid. Esiteks tuleb pidada meeles, et luba anti terve aasta suhtluse kohta. Inimese suhtlusandmete põhjal sedavõrd pika aja kestel on võimalik teha inimese eraelu kohta väga palju küllaltki täpseid järeldusi. Sideettevõtjalt saadud andmete kogumine mõnel muul viisil oleks olnud suuresti võimatu – või vähemasti väga keeruline. Näiteks polnud ühtegi kannatanut, kellelt oleks olnud võimalik paluda väljastada info selle kohta, kuna ja kui pikalt V. Semilarski temaga telefoni teel suhtles. See aga tõstab riive intensiivsust ja kõneleb andmete tõendina kõrvale jätmise poolt: vt Riigikohtu otsus nr 1-16-6179/111, p
  16. Telialt saadud andmetele tuginemise välistab üheselt aga see, et andmete kogumise loas pole selgitatud, miks oli sideandmete hankimine vältimatult vajalik KrMS § 901 lg 3 mõttes. On piirdutud vaid tõdemusega, et tõendite kogumine muul viisil on oluliselt raskendatud, kui mitte võimatu, ning vastasel juhul võib altkäemaksu võtja ja andja jääda välja selgitamata ning vastutusele võtmata. Seega on piirdutud üldsõnalise tõdemusega, et muud meetodid ei töötaks – pole aga selgitatud seda, miks nad ei töötaks. Ringkonnakohus möönab, et sellise negatiivse asjaolu välja toomine – st selle ära näitamine, et toimingud X, Y ja Z ei ole põhjustel A, B ja C edu tõotavad – on esiteks kõike muud kui lihtne ja teiseks ressursikulukas (menetlejal kuluks selleks palju aega). Ometigi on Riigikohus leidnud, et vähemalt mõningased selgitused on tarvilikud ja kui neid esitatud pole, pole andmeid võimalik tõendina kasutada: vt Riigikohtu otsus nr 1-16-6179/111, p-d 73–
  18. Et sideandmetele ei saa tõendina tugineda, ei tähenda automaatselt seda, et ebaseaduslikud on ka sellised menetlustoimingud, mille kasuks otsustamisel toetuti (osaliselt) sideandmetele. 28
(59)
  1. Kõigepealt tuleb märkida, et kriminaalmenetluse seadustikus pole otsest keeldu rajada mingit menetlustoimingut sellisele informatsioonile, mis sai menetlejale teadlikuks mõne seaduserikkumise tõttu. Veelgi enam, mõnikord võib ebaseaduslikult hangitud teavet kasutada suisa tõendina: nimelt tuleb hinnata rikkumise raskust ja iseloomu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid nr 3-1-1-19-05, p 7.4; nr 3-1-1-31-11, p 15; nr 1-16-6179/111, p 58). Ka kehtib Eesti kriminaalmenetluses in dubio pro duriore-põhimõte, mille kohaselt on menetluse alustamise lävend madal ja piisavalt tõsise kahtluse korral tuleb menetlust toimetada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid nr 3-1-1-60-10, p 9; 3-1-1-129-13, p 7; 3-1-134-16, p 29). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see põhimõte ka olukordades, kus kahtlus baseerub mingil seaduslikkuse aspektist ebaselge päritoluga või suisa selgelt seadusvastasel teabel.
  2. Vastasel juhul ei tohiks menetlust alustada nt sellise anonüümse mõnda kuritegu kirjeldava vihje (kirja) alusel, mille puhul tekib kahtlus, et vihje andja (kirja saatja) võis oma teadmised hankida ebaseaduslikult (nt kuhugi ruumi sisse murdes (KarS § 266) ja sealt mingeid dokumente kaasa võttes (KarS § 199) ning neid lugedes (KarS § 137)) või kui teabe hankimise ebaseaduslikkus on suisa kindlalt teada. Sellises olukorras võib küll olla põhjendatud väita, et tõendiks ei saa olla nt kuriteo kohta toodud kirjeldusega samas ümbrikus olevad (nt (oletatavasti) varastatud) dokumendid – aga pole võimalik öelda, et riigil ei ole õigust hakata uurima (st koguma ise tõendeid), kas vihjes kirjeldatu võis tõepoolest aset leida.
  3. Järgnevalt tuleb küsida, kas olukord on samasugune ka siis, kui info ebaseaduslikult hankijaks oli mitte eraisik, vaid riik. Üldpõhimõte on kriminaalkolleegiumi hinnangul sama: vähemasti automaatset n-ö kohustust silmad kinni panna (st menetlust mitte toimetada) ei eksisteeri – ja seetõttu ei saa ka öelda, et sellises olukorras kogutud tõendid on igal juhul kõlbmatud. Nagu viidatud (vt käesoleva otsuse p 111), on mõnikord ebaseaduslikult kogutud teave lubatav suisa tõendina – ja seda silmas pidades oleks ebaloogiline väita, et pelgalt algteabe pärinemine seadusvastasest allikast muudab kõik hiljem muidu korrektselt kogutud tõendid mittekasutatavaks.
  4. Ent isegi kui väita, et muidu korrektselt kogutud tõendid muutuvad lubamatuteks siis, kui nad hangiti tänu sellisele teabele, mida poleks saanud tõendite lubatavuse üldtingimusi arvestades tõendina kasutada, ei muudaks see praeguses asjas kogutud muid tõendeid kõlbmatuteks. Nagu käesoleva otsuse p-s 111 märgitud, peab ebaseaduslikult saadud teabe tõendina lubatavust kaaludes hindama rikkumise raskust ja iseloomu. Juba käesoleva otsuse ps 107 leiti, et mitmed tegurid viitavad sideandmete tõendina lubatavusele. Lisaks sellele on Riigikohus leidnud, et tõendi peaks kõrvale jätma siis, kui seaduse vastu on eksitud raskelt või korduvalt ja tahtlikult (lahend nr 3-1-1-31-11, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa raske eksimuse lävend olla kuigivõrd madalal. Raske eksimus peaks olema eelkõige selline, mis külgneb mõne KrMS § 64 lg-s 1 märgitud alusega („Tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades.“). Praegu millegi sellisega tegemist ei olnud. Ka ei saa rääkida korduvast ja tahtlikust eksimusest: V. Semilarski suhtes koguti tõendeid ühe loa alusel ja kuivõrd menetlejad tuginesid kehtinud seadusele, ei olnud neil rikkumise osas tahtlust.
  5. Samuti ei saa toetuda KrMS § 1261 lg-le 4, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. See säte reguleerib vaid vahetult jälitustoimingutega seotud menetlust 29
(59)(alates loa taotlemisest), mitte aga sellele eelnevat. Seetõttu kehtib käesoleva otsuse eelmistes punktides öeldu jälitustoimingute osas samamoodi, nagu muudegi menetlustoimingute puhul: kui toimingu aluseks oleva eelneva teabe kogumise käigus aset leidnud õigusrikkumist üleüldse arvestada saab, tuleb hinnata rikkumise laadi ja ulatust – automaatset järgnevat (jälitus)menetlust „nullivat“ toimet aga rikkumisel ei ole. Sisuliselt sama on leidnud ka Riigikohus: vt määrus nr 1-17-7077/14, p
  2. Niisiis ei too sideandmete kogumise ebaseaduslikkus kaasa seda, et lubamatuks muutub jälitustegevus: selleks on rikkumise intensiivsus liiga madal.
  3. Lisaks sellele rajanes jälitustegevus mitte üksnes sideandmetele, aga ka anonüümsest allikast pärinenud informatsioonile (vt selle kohta all). (II) Jälitustegevus
  4. Maakohus pidas kriminaalasjas toimetatud jälitustegevust seaduslikuks. Kaitsjad sellega ei nõustu ja vaidlustavad jälitustegevuse õiguspärasust peamiselt kolmest aspektist: kuriteokahtluse põhjendatus, jälitustegevuse kestus ja ultima ratio-põhimõtte järgimine (vt käesoleva otsuse p-d 55–62).
  5. Ringkonnakohus ei soostu kaitsjate väitega, nagu ei saanud juba jälitustegevuse alguses jaatada põhjendatud kuriteokahtluse esinemist ning hiljem toimetati jälitustegevust spekulatiivsetel kaalutlustel.
  6. Nagu äsja öeldust järeldub, ei saa V. Semilarski suhtes toimetatud jälitustegevust pidada õigusvastaseks pelgalt seetõttu, et esmastes jälituslubades tugineti tema kuriteokahtluse põhjendamisel muu hulgas ebaseaduslikult kogutud sideandmetele. Jälitustegevust ei muuda õigusvastaseks ka see, et kaitsjate hinnangul ei ole jälgitavalt selgitatud, kust pärines informatsioon, et A.P. vähendas V. Semilarski vastu suunatud nõuet. Näiteks anonüümse vihje puhul ei saagi allikat täpselt ära nimetada. Seetõttu ei saa ka kontrollida, kas anonüümne isik sai tema poolt avaldatud info õiguspäraselt. Nagu käesoleva otsuse p-s 112 juba viidatud, ei tähenda see aga seda, et riik ei võiks vihje tõsiseltvõetavuse korral hakata vihjes kirjeldatut kontrollima, sealhulgas muude aluste esinemisel ka jälitustegevusega. Praeguses asjas on kõnesolevates jälituslubades märgitud, et nõude vähendamise informatsioon pärines jälitusteabest. Seega vähemalt üldjoontes on informatsiooni allikas teada. Niisiis oli lubatav põhjendada V. Semilarski kuriteokahtlust nii telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõttest nähtuvate andmetega kui ka jälitusteabest pärineva informatsiooniga.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul näitasid kohus ja prokuratuur nii esmastes jälituslubades kui ka hiljem piisavalt selgelt ära, mistõttu oli põhjendatud kahtlustada V. Semilarskit kuritegude toimepanemises. Pole õige kõneleda spekulatiivsusest: kahtlus on juba olemuslikult spekulatiivne ehk võib osutuda nii vääraks kui ka tõeseks. Niisamuti ei ole õige heita prokuratuurile ette süütuse presumptsiooni rikkumist: kellegi kahtlustamine riivab seda presumptsiooni möödapääsmatult, ent kriminaalmenetluses lubatavate meetmete korrektse kasutamise korral pole võimalik kõneleda selle presumptsiooni rikkumisest.
  8. Kaitsjate hinnangul oli jälitustegevuse eesmärk täidetud hiljemalt
  9. veebruariks 2017 ning seega tulnuks jälitustegevus lõpetada. Seda järeldavad kaitsjad
  10. veebruari 2017 jälituslubade põhjal. Nimelt on neis lubades märgitud, et ilmselt pani V. Semilarski lisaks altkäemaksu võtmisele toime riigihangete teostamise nõuete rikkumisega seotud kuriteo ning 30
(59)et A.P. vahendas altkäemaksu. Kuna selline oli ka esialgsetes jälituslubades püstitatud uurimisversioon, siis olid prokuratuuri hinnangul kõik kuriteokoosseisu tunnused täidetud ja jälitustegevuse eesmärk KrMS § 1262 lg 9 mõttes saavutatud. Samuti on jälituslubades sisuliselt juba jaatatud V. Semilarski poolt toimingupiirangu rikkumise toimepanekut.
  1. Ka selle seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Jälitustegevus jätkus eeskätt puutuvalt oletatava altkäemaksuga seonduvasse: selles osas oli olukord endiselt ebaselge ja täiendav jälgimine seetõttu põhjendatud. Sealjuures ei olnud tulenevalt V. Semilarski väga tihedast suhtlusest mõnede inimestega ja osade vestluste sisust altkäemaksu-kuritegude aset leidmise (jätkuv) kahtlus ka meelevaldne. Samuti viidati jälituslubades sellele, et välistada ei saa uute kuritegude toimepanemist ning sedagi kahtlust tuli kontrollida. Seegi on kriminaalkolleegiumi meelest loogiline, sest KrMS § 1262 lg 1 p 1 kohaselt võib jälitustegevust teha ka alles tulevikus eeldatavasti aset leidva kuriteo osas.
  2. Küll nõustub ringkonnakohus kaitsjate etteheitega ultima ratio-põhimõtte järgimise osas. Kuna tõendina on kohtule esitatud kohtumääruste KM2557/2016, KM3013/2017, KM3030/2017, KM3446/2017, KM3456/2017, KM3518/2017, KM3774/2017, KM3782/2017 ja KM4118/2017 alusel tehtud jälitustoimingutega saadud teave, tulebki kontrollida, kas ultima ratio-põhimõttega seonduvat järgiti just neis kohtumäärustes.
  3. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus. Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari 2017 määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28) Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa kohus piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga ning seejuures ei piisa ka pelgalt prokuröri taotlusele viitamisest ning märkest, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. aprilli 2015 otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 10). Määrusest peab olema selgelt aru saada, et kohus on enne jälitustoimingu lubamist alternatiivsete tõendamismeetodite kasutatavust talle teadaoleva teabe alusel kaalunud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. juuni 2014 otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772).
  7. Kohtumäärustes KM2557/2016, KM3013/2017, KM3030/2017, KM3446/2017, KM3456/2017 ja KM3518/2017 on jälitustoimingute vajalikkust põhjendatud sisuliselt vaid menetletavate ametialase aususe kohustuse rikkumisega seonduvate kuritegude olemusega. Viidatud on sellele, et ei ole reaalne ega eluliselt usutav, et ebaseaduslikult käituvad isikud ise hakkaksid kellelegi kõrvalisele infot jagama – seetõttu võib kriminaalasja lahendamiseks vajaliku ja küllaldase tõendusteabe saamine või õigeaegne saamine osutuda ilma jälitustoimingute tegemiseta äärmiselt raskendatuks või võimatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta sellised põhjendused kohtupraktikas omaks võetud põhistamisstandardile. Üldjuhul ei ole ükski ebaseaduslikult käitunud isik huvitatud oma vahelejäämise riski suurendamisest ega jaga infot oma ebaseaduslikust tegevusest kõrvalistele isikutele. Seetõttu tulnuks põhjendada, miks on see asjaolu eriti oluline just praeguses kriminaalasjas. Seda tehtud ei ole. Sisuliselt on piirdutud üldsõnalise väitega, seostamata seda täpsemalt konkreetse kriminaalasja tehiolude ja uurimise käiguga. Et selliseid põhjendusi saaks kasutada jälitustoimingute vajalikkuse põhjendamisel igas aususe kohustuse rikkumisega seonduvas kriminaalasjas, ei ole nende põhjenduste pinnalt võimalik mõista, kas kohus ka sisuliselt kaalus ja kontrollis jälitustoimingute vältimatut vajadust või suhtus ta loa andmisse pealiskaudselt ning formaalselt. 31
(59)
  1. Kohtumäärustes KM3774/2017, KM3782/2017 ja KM4118/2017 on eeluurimiskohtunik märkinud, et nõustub prokuröri taotluses toodud asjaolude ja järeldustega, et kuritegude tõendamiseseme asjaolude osas on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt raskendatud. Nagu eelnevalt viidatud, ei piisa aga jälitustoimingute vajalikkuse põhjendamisel pelgalt prokuröri taotlusele viitamisest ja märkest, et kohus nõustub seal toodud asjaoludega. Prokuröri taotluse asjakohased argumendid, millele kohus soovib tugineda, peavad kajastuma ka kohtu põhjendustes. Täiendavalt on määrustes märgitud, et kuriteo varjatud iseloom ja mastaabid määravad tõendite kogumise meetodid. Seegi märkus on konkreetse kriminaalasjaga seostamata, mistõttu on tegemist üldsõnalise lausungiga, mida saaks kasutada igas asjas jälitustoiminguks loa andmisel. Märgitud on sedagi, et ei ole välistatud, et muude menetlustoimingutega on võimatu kuritegudega seotud isikute kohta tõendite kogumine või on see vähemalt väga aeganõudev tegevus. See märge räägib aga pigem selle kahjuks, et lugeda ultima ratio-nõue täidetuks. Tulenevalt KrMS § 1261 lg-st 2 on jälitustoiming lubatud, kui on põhjendatud alus arvata, et andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Seega ei piisa jälitustoimingu lubamiseks pelgalt sellest, et muude menetlustoimingutega tõendite kogumist või õigeaegset kogumist „ei saa välistada“. Viimaks on määrustes viidatud sellele, et muude avalike menetlustoimingutega tõendite kogumine kahjustaks käesolevas menetlusetapis kriminaalmenetluse huve. Et seegi põhjendus on üldsõnaline, ei ütle see midagi jälitustoimingute õigustamiseks just selles kriminaalasjas. Seda enam, et lähtuvalt kohtupraktikast ei saaks sel põhjusel jälitustoiminguid praeguses asjas ilmselt ka lubada. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et KrMS § 1261 lg 2 viimane alternatiiv (tõendite kogumine muude menetlustoimingutega võib kahjustada kriminaalmenetluse huve) rakendub vaid väga erandlikes olukordades, nt inimohvritega terrorismikuriteo puhul (kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari 2017 määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Praeguses kriminaalasjas sellise erandliku juhuga tegemist ei ole.
  3. Toodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et kohtumäärused KM2557/2016, KM3013/2017, KM3030/2017, KM3446/2017, KM3456/2017, KM3518/2017, KM3774/2017, KM3782/2017 ja KM4118/2017 ei vasta seaduse nõuetele. Rikutud on KrMS § 145 lg 1 p-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust, mistõttu tuleb kohtumäärused tunnistada õigusvastaseks. See aga välistab vastavalt KrMS § 1261 lg-le 4 ka nimetatud kohtumääruste alusel tehtud jälitustoimingutega saadud teabe kasutamise tõendina. (III) Toimingupiirangu rikkumisest üldiselt
  4. Ei vaielda selle üle, et Tartu abilinnapea V. Semilarski oli ametiisik KarS § 288 lg 1 tähenduses. Ka ei ole vaidlust selles, et süüdistuses kirjeldatud ja seal otsusteks peetavad V. Semilarski sammud (hääletamine) on juriidilises mõttes tõepoolest otsused. Ka ringkonnakohus ise leiab, et puutuvalt neisse küsimustesse ei ole maakohtu lahendile võimalik etteheiteid teha. Paljude muude teemade suhtes on pooled aga KarS § 3001 ja korruptsioonivastase seaduse tõlgendamisel eri meelt. Ringkonnakohus peab otstarbekaks tuua kõigepealt välja mõningate kõige enam vaidluse all olnud toimingupiirangu rikkumist puudutavate teemade teoreetilise käsitluse ja asetada selle seejärel käesoleva asja konteksti. Kolleegium peatub kõigepealt KVS § 11 lg 1 (toimingupiirangu rikkumine iseenesest) ja käsitleb seejärel KVS § 7 lg 1 (seotud isiku mõiste). 32
(59)(A) KVS § 11 lg 1 130. KarS § 3001 lg 1 näeb ette vastutuse korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest suures ulatuses ja selle paragrahvi teine lõige sätestab vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud eriti

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.