← Eesti

1-20-3306/139

Obsah (6)§ 114§ 422§ 118§ 113§ 16§ 18

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 114lg 1 p-de 2 ja 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28.

septembri

  1. a otsus Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur, kassatsioon Andres Reinarti kaitsja vandeadvokaadi abi Anu Toomemägi
  2. veebruar 2022, suuline menetlus Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur ja Andres Reinarti kaitsja vandeadvokaadi abi Anu Toomemägi RESOLUTSIOON
  3. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a otsuse põhiosa, asendades kohtu põhjendused

§ 422lg 2 p-de 1 ja 2 subjektiivse koosseisu kohta käesoleva otsuse põhjendustega.

  1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  2. Kassatsioon jätta rahuldamata.
  3. Määrata Advokaadibüroo REMO’s OÜ-le Andres Reinartile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulude suuruseks 402 eurot 48 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Andres Reinartit süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 114 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi üldohtlikul viisil kahe või enama inimese suhtes toime pandud tapmises järgmistel asjaoludel. 1.

  1. Süüdistatav juhtis
  2. jaanuaril 2020 päevasel ajal mootorsõidukit Audi A
  3. Ta oli raskes alkoholijoobes, sõitis maanteel keelatud kohas vastassuunavööndis ja ületas lubatud suurimat 1-20-3306 sõidukiirust, liikudes maksimaalselt 179 km/h. Raske joobe ja suure kiiruse tõttu polnud ta võimeline reageerima temast eespool pärisuunavööndis liikunud mootorsõiduki Volvo vasakpöördele ristmikul, mistõttu sõitis süüdistatava juhitud Audi A6 Volvole külje pealt sisse. Juhtunu põhjustas Volvos viibinud kolme inimese (sealhulgas turvahällis olnud lapse) surma ja ühele inimesele eluohtlikud tervisekahjustused. Kuna süüdistatav kihutas suure liiklustihedusega maanteel, siis tegutses ta üldohtlikul viisil, seades ohtu kõigi seal liiklevate inimeste elu ja tervise. 1.
  4. Süüdistatav pani teo – mootorsõiduki joobes juhtimine, lubatud sõidukiiruse ületamine ja keelatud kohas vastassuunavööndis liikumine – toime kavatsetult. Tagajärjed põhjustas ta aga kaudse tahtlusega. A. Reinart pidas oma teoga võimalikuks mistahes tagajärgi kaasliiklejatele, sest ta sai aru, et ei suuda joobe ja suure kiiruse tõttu autot ohutult suunata, eriti veel ootamatult tekkida võivates liiklusolukordades. Volvot märgates pidas süüdistatav võimalikuks, et ta ei suuda selle auto vasakpöördele reageerida ja et Volvost möödumine sõltub juhusest. Süüdistatav möönis, et ta võib Volvole otsa sõita, kuna tal oli võimaliku tagajärje saabumisest ükskõik ja ta ei teinud midagi selleks, et seda ohtu vähendada.
  5. Pärnu Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsusega tunnistati A. Reinart süüdi

§ 114lg 1 p-de 2 ja 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks 14 aastat vangistust.

Kohtu seisukohad olid lühidalt järgmised. 2.1. A. Reinarti tegu on tõendatud. Ta pani tapmise toime üldohtlikul viisil

§ 114lg 1 p 2 mõistes.

Sõites autoga päevasel ajal aktiivse liikluskasutusega maanteel suurel kiirusel, joobeseisundis ja võttes ette ohtlikke manöövreid, seadis süüdistatav reaalsesse ohtu nende inimeste elu ja tervise, kes maanteel tema lähedusse jäid. Oluline ei ole teha kindlaks maanteel liikunud sõidukite täpset hulka. 2.2. Süüdistatav põhjustas kolme inimese surma (

§ 114

lg 1 p-d 2 ja 3) ja ühele inimesele rasked tervisekahjustused (

§ 118lg 1 p 1) kaudse tahtlusega.

Süüdistatav tarbis sündmuse päeval järjepidevalt alkoholi. Ta pidi olema teadlik sellest, et alkoholijoobes ei tohi autot juhtida ja et alkoholi mõjul on tema koordinatsioon ja reaktsioonikiirus häirunud, mistõttu ta ei suuda liikluses ohuolukorrale adekvaatselt reageerida. Lisaks joobeseisundile liikus süüdistatav lubatust oluliselt suurema kiirusega vastassuunavööndis, mis on äratuntavalt äärmiselt ohtlik ja suurendab oluliselt raske tagajärje saabumise tõenäosust. Ta sooritas suurel kiirusel möödasõite ka otsasõidule eelnenud teekonnal. Süüdistatav pidi aru saama enda tegevuses sisalduvast suurest ohust ja pidama võimalikuks, et juhul, kui tema auto liikumisteele jääb mõni teine sõiduk, milles viibib mitu inimest, võivad viimased seetõttu viga või surma saada. Ta pidi olema enda tegevuse ohtlikkusest teadlik juba enne Volvole otsasõitu. Samuti ei saa lähtuda eeldusest, et liikluses suure ohtlikkusega käituvad juhid ei pea üldjuhul kellegi surnuks või vigaseks sõitmist võimalikuks. 2.

  1. Süüdistatav pidi nägema lähenevast ristmikust teavitavat liiklusmärki ja teekattemärgistust. Kokkupõrge Volvoga toimus kohas, kus oli vastassuunavööndisse liikumist keelav teekattemärgistus. Enne kokkupõrkekohta ristmikul oli 911 meetri jagu lauget paremkurvi. Ristmik on piiratud nähtavusega alas ja sündmuskohale kõige lähem lõik kahekordset pidevjoont algas paremkurvis üle 150 meetri jagu varem. 2.
  2. Kuna süüdistatav tundis ära oma teo äärmise ohtlikkuse ja pidas raskeid tagajärgi võimalikuks, aga jätkas siiski joobeseisundis suurel kiirusel sõitu aktiivse liikluskasutusega maanteel, möönis ta ka raskete tagajärgede saabumist. Ühtlasi ei saanud tal olla tõsimeelset lootust selliste tagajärgede saabumata jäämisele. Kiirusel 179 km/h ei suuda isegi erksate meeltega autojuht 2

(9)1-20-3306 pidurdamise vajaduse teadvustamisel mõjutada auto liikumise kiirust enne, kui auto on reageerimiseks kuluva sekundiga juba 55 meetri võrra edasi liikunud. Süüdistatav oli aga joobes ja tema reaktsioonikiirus seepärast oluliselt aeglasem. Juhtides sõidukit sellisel kiirusel, oli ta raskete tagajärgede ärahoidmise võimaluse enda kontrolli alt ära andnud. Süüdistatav ei teinud ka midagi selleks, et tagajärgede saabumist vältida. 3. Maakohtu otsuse vaidlustas A. Reinarti kaitsja vandeadvokaadi abi Anu Toomemägi, kes taotles kas süüdistatava õigeksmõistmist täies ulatuses, teo ümberkvalifitseerimist

§ 422lg 2 p-de 1 ja 2 järgi või asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Reinarti süüditunnistamises ja karistamises

§ 114lg 1 p-de 2 ja 3 järgi.

Süüdistatav tunnistati süüdi

§ 422lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati 10 aasta 8 kuu pikkuse vangistusega.

A. Reinartilt võeti

§ 422lg 3 p 2 ja § 50 lg 3 alusel ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks.

Ringkonnakohtu seisukohad olid lühidalt järgmised. 4.

  1. Süüdistatav ei pannud tegu toime üldohtlikul viisil. Üldohtlikku viisi ei näita ainuüksi asjaolu, et süüdistatav põhjustas rasked tagajärjed autoga päevasel ajal aktiivse liikluskasutusega maanteel sõites. Pole tuvastatud, et avariikohas olnuks selle toimumise ajal palju autosid, ta ei kihutanud huupi liiklusummikus seisnud autodesse või tihedasse autokolonni, mis võinuks põhjustada ahelavarii. Süüdistatav kujutas ohtu üksnes konkreetsele sõidukile. 4.
  2. Kuigi süüdistatav rikkus tahtlikult ja oluliselt mitut liiklusnõuet, ei ulatunud tema tahtlus raskete tagajärgedeni. Isegi kui ta sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see kohe, et ta arvestas raskete tagajärgede saabumisega ja nendega sisimas nõustus. Asjaolud, et süüdistatav juhtis autot joobes, ületas märgatavalt kiirust ja liikus vastassuunavööndis suure liiklustihedusega maanteel, sellele veel ei osuta. Autot ei pea tingimata käsitama tapmisvahendina. Kui leida, et süüdistatav kiitis rasked tagajärjed heaks, tuleks ühtlasi asuda seisukohale, et ta nõustus sisimas ka enda võimaliku surmaga, kuid midagi sellist pole tuvastatud. Kokkupõrkele eelnenud teekonnal sõitis ta mööda mitmest teisest autost. Tõik, et süüdistatav ei pidurdanud enne Volvole otsa sõitmist, näitab, et ta lootis võimalusele ka sellest autost edukalt mööduda. Kuna liiklusnõuded on kehtestatud just liiklusohutuse tagamiseks, siis selliseid nõudeid tahtlikult rikkudes on raske tagajärje saabumine etteaimatav. Süüdistatav lootis aga niisugust tagajärge vältida, põhjustades tagajärjed kergemeelsusest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  3. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, kes taotleb selle tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Prokuratuuri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.
  4. Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust ja tema seisukohad on vastuolulised. Süüdistatav pani teo toime üldohtlikul viisil, sest ta seadis tahtlikult reaalsesse ohtu mitu teist liiklejat. Juhtunu ajal liikus sündmuskohal lisaks süüdistatava ja kannatanute autole veel kaks autot. Avariile eelnenud ajal nägid süüdistatava ohtlikku sõitu kolm tunnistajat, kes osutasid omakorda teistele seda pealt näinud liiklejatele. 5.
  5. Tahtlust ei välista see, et süüdistatav tegi enne kokkupõrget vastassuunavööndis möödasõite. Süüdistatav ei saanud loota, et tal õnnestub mööduda vasakpööret sooritanud Volvost vastassuunavööndis. Seda pole võimalik samastada pärisuunavööndis liikuvatest autodest möödumisega. See, kas Volvo teeb vasakpöörde või mitte, sõltus süüdistatava jaoks juhusest. Ei 3

(9)1-20-3306 ole eluliselt usutav, et ta ei märganud tema ees sõitvat ja vasakpööret sooritavat Volvot. Süüdistatav oleks pidanud pidurdama, kuid ei teinud seda. Ta pidi möönma, et Volvole ilma pidurdamata suurel kiirusel otsa sõites võivad kaasneda rasked tagajärjed. 5.
  1. Süüdistatav pidanuks ise tõendama, et ta ei pannud tegu toime tahtlikult, kuid ta keeldus ütluste andmisest. Seetõttu saab tahtluse küsimuse lahendada üksnes välise teopildi põhjal. Teopilt näitab, et süüdistataval polnud võimalust rasket tagajärge vältida. 5.
  2. Ringkonnakohus eksis, kui leidis, et pole tõendeid, mis osutaksid süüdistatava võimalikule enesetapusoovile. Kuna tema tahtlus ulatus teiste kahjustamiseni, oli tal selline soov ka iseenda suhtes. Enesekahjustamine pole karistatav ega saa seetõttu olla tõendamisesemeks.
  3. Kassatsioonivastuses palub kaitsja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaitsja nõustub apellatsioonikohtuga, et süüdistatav ei pannud tegu toime üldohtlikul viisil. Samuti pole tõendatud, et ta tegutses raskete tagajärgede põhjustamisel tahtlikult. Seda küsimust ei tohi lahendada välise teopildi põhjal. Maakohus kasutas sõnastust „pidi aru saama“, mis ei näita, et süüdistatav kiitis enda teoga tingimata heaks mistahes tagajärje saabumise.
  4. Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsiooni juurde, selgitades järgmist. Süüdistatav põhjustas rasked tagajärjed kaudse tahtlusega. Selline tahtlus tekkis tal raskes joobes ülisuurel kiirusel autoga vahetult enne kokkupõrget viimasesse kurvi vastassuunavööndis sisenedes. Ta pidi tajuma, kuivõrd ohtlik tema tegu on, ja ta soostus ka iseenda kahjustamise võimalusega. Süüdistataval oli ükskõik, kas kurvi lõpus on teisi liiklejaid, ja lisaks sellele nägi ta Volvot. Kaitsja palus jätta kassatsioon rahuldamata ja kordas enda kirjalikke seisukohti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu lõppjäreldusega, et süüdistatav vastutab

§ 422lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, ent muudab osaliselt kohtuotsuse põhjendusi A.

Reinarti teo subjektiivse külje käsitluse kohta. Iseenesest on prokuröril õigus selles, et mootorsõidukiga on liikluses võimalik toime panna karistusseadustiku

  1. peatükki kuuluv isikuvastane kuritegu (vt seda kinnitavalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus nr 1-19-8038/67, p-d 17 ja 18 ning
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-12-16, p 12), sealhulgas ka tapmine (

§ 113

) või mõrv (

§ 114

). Vaidlusalusel juhtumil kindlaks tehtud asjaoludel ei saa seda aga järgmistel põhjustel jaatada.

  1. Riigikohtu praktikas on läbivalt rõhutatud, et tunnistamaks isikut süüdi tahtlikus kuriteos, on vajalik, et täideviija oleks teo toimepanemise hetkel teadlik kõigist süüteokoosseisu objektiivsetest asjaoludest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17). See tähendab ühtlasi, et kui koosseis sisaldab ka tagajärje saabumist, peab toimepanija selle teo toimepanemise ajal sisimas heaks kiitma (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 6). Kui teadmine (tahtlus) mõne koosseisulise asjaolu suhtes tekib hiljem, s.o pärast etteheidetava teo sooritamist, ei ole süüdimõistmine tahtlikus kuriteos võimalik. Nõudest, et tahtlus tuleb tuvastada teo toimepanemise hetkeseisuga, tuleneb tagajärjedelikti jaoks omakorda, et tahtlikus kuriteos saab süüdi tunnistada vaid isiku, kes pärast teootsuse langetamist paneb toime veel vähemalt ühe (osa)teo või jääb teadlikult tegevusetuks, ning üks neist alternatiividest põhjustab vastavalt teoimepanija ettekujutusele või tema poolt võimalikuks peetaval viisil koosseisupärase tagajärje. Käsiloleval juhul jääb aga juba nii süüdistusakti kui ka maakohtu otsuse põhjal ebaselgeks, millal konkreetselt tekkis süüdistataval tahtlus tappa üldohtlikul viisil kaks või enam inimest 4

(9)1-20-3306 (mõrvatahtlus) ning millised – kui üldse – olid need teod, mis ta pärast selle teotahtluse teket sooritas. Prokuratuuri ja maakohtu käsitlus (tagajärje)tahtluse tekkeajast on vastuoluline ja ebajärjekindel.
  1. Süüdistusest võib välja lugeda, justkui tekkinuks süüdistataval mõrvatahtlus juba maanteele sõitmisega. Nimelt märgitakse süüdistuses muu hulgas järgmist: „Kuna joobeseisundis A. Reinart kihutas mootorsõidukiga maksimaalselt 179 km/h vastassuunavööndis [---] maanteel, mis on Saare maakonna kõige suurema liiklustihedusega põhimaantee [---], siis tegutses ta üldohtlikul viisil. [---] A. Reinart seadis sellise käitumisega ohtu kõikide [---] maanteel liiklevate inimeste elu ja tervise ning põhjustas kolme liikleja surma ja ühele liiklejale eluohtlikud tervisekahjustused. [---] Juba olukorras, kus Andres Reinart läks raskes joobeseisundis olles mootorsõidukiga tiheda liiklusega teele ja ületas seal väga suurel määral lubatud suurimat sõidukiirust, pidas ta võimalikuks igasuguseid raskeid tagajärgi kaasliiklejate suhtes, sest ta sai aru, et ei suuda joobeseisundi ja suure kiiruse tõttu autot ohutult suunata, eriti veel ootamatult tekkida võivates liiklusolukordades. [---] A. Reinart, saades aru, millisel määral ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust, sai ta aru sellestki, et teisele liiklejale otsa sõites põhjustab ta ükskõik millise raskusega tagajärgi. A. Reinart möönis, et nii võib minna, sest tema käitumisest nähtuvalt oli tal võimaliku tagajärje saabumisest ükskõik. Samuti ei olnud ta astunud mingeid samme, et tagajärje tekkimise riski maandada“. (Siin ja edaspidi on kolleegium kasutanud tsitaatides mõnede sõnade esiletõstmiseks kaldkirja.)
  2. Sarnast seisukohta väljendas ka maakohus: „A. Reinarti käitumisest Volvole otsasõiduni eelneva teekonnal järeldub, et ta pidi olema enda tegevuse ohtlikkusest teadlik juba enne teisele liikluses osalenud sõidukile otsasõitu ehk ohu realiseerumist. Tegemist ei olnud ühekordse ja lühiajalise riski võtmisega äärmiselt ohtlikes tingimustes, vaid ülisuurel kiirusel [---] liikumise valik kilomeetrite pikkusel teekonnal. Auto juhtimine kui tegevus kätkeb endas igal hetkel juhi reaktsioone, valikuid ja otsustusi. Teekonnal jätkuv kihutamine ja riskide võtmine ei saanud luua teadmist sellise käitumise äärmisest ohtlikkusest ja kohasusest inimeste tervise kahjustamiseks või surma põhjustamiseks alles vahetult enne loodud ohu realiseerumist kokkupõrkel. [---] Kohus leiab, et ei saa ega pea lähtuma eeldusest, et liikluses suure ohtlikkusega käituvad juhid ei pea üldjuhul kellegi surnuks või vigaseks sõitmist võimalikuks“.
  3. Kuna üldohtlik viis peab olema seotud just tapmisteoga (vt julmal viisil tapmise näitel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus nr 1-15-10119/80, p 12), saab süüdistust ja maakohtu otsust mõista vaid selliselt, et süüdistatav seadis vahetusse reaalsesse ohtu kõik teised maanteel liiklejad, kellest süüdistatav mööda või kellele ta vastu sõitis. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on otsesõnu nimetatud kokku kuut sõidukit, milles viibinute suhtes A. Reinart väidetavalt üldohtlikult käitus (vt käesoleva otsuse p 5.1). Kui lähtuda prokuratuuri ja maakohtu arusaamast, et A. Reinart pidi arvestama, et igas sõidukis on lisaks juhile ka maksimaalne võimalik arv kaasreisijaid, pidanuks A. Reinarti tapmistahtlus hõlmama vähemalt 30 inimest. Seega tulnuks talle esitada süüdistus kolme inimese mõrvas ja vähemalt 27 inimese mõrvakatses. Ometi ei ole prokuratuur sellist süüdistust esitanud; iseäranis arusaamatu on see nende kahe liikleja puhul, kes olid vahetult avariikoha läheduses ning kelle kohta on prokurör kassatsioonis eraldi toonitanud, et kuivõrd nad olid sündmuskohal, oli ka nende elu vahetult ohus. Juba see näitab ilmekalt, et prokuratuur ega maakohus ei ole enda seisukohtades olnud järjekindel.
  6. Ebaloogiline on ka prokuratuuri ja maakohtu materiaalõiguslik käsitlus A. Reinarti tahtlusest kokku põrganud sõidukis ellu jäänud kannatanu suhtes. Nimelt on süüdistuses leitud, et A. Reinarti tahtlus hõlmas sellele kannatanule üksnes eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist, mitte aga tema surma põhjustamist. Selline arusaam on kandunud ka maakohtu otsusesse. Ühest 5
(9)1-20-3306 küljest leidis kohus, et süüdistatav pidi juba kokkupõrkele eelnenud teekonnal kaudse tahtluse tasandil aktsepteerima seda, et ta võib enda üldohtliku käitumisega kellegi surma põhjustada. Kummatigi tuvastas kohus, et süüdistataval oli tapmistahtlus Volvos viibinud neljast kannatanust vaid kolme suhtes, leides otsesõnu, et ellu jäänud kannatanu suhtes tuleks tegu kvalifitseerida eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisena (

§ 118lg 1 p 1).

See näitab kõnekalt prokuratuuri ja kohtu seisukohtade ebajärjepidevust ning süvendab ebaselgust küsimuses, millal – ja kas üldse – tekkis süüdistataval mõrvatahtlus. Maakohtu sellist materiaalõiguslikult ilmselgelt vastuolulist õiguskäsitlust prokurör apellatsiooni korras ei vaidlustanud. Tegemist on vastuoluga, millele apellatsioonikohus on otsesõnu ka viidanud. 14. Maakohus on ka mõrvatahtluse põhjendamisel kasutanud paljuski sellist sõnastust, mis ei kinnita raskete tagajärgede suhtes kaudset tahtlust (

§ 16

lg 4), vaid osutab hoopis hooletusele (

§ 18lg 3).

Näiteks on kohtuotsuses kirjas järgmised seisukohad: „A. Reinart [pidi] aru saama enda tegevuses sisalduvast äärmisest ohust ja pidama nii tegutsedes võimalikuks, et juhul, kui tema juhitud auto liikumisteele jääb inimene või auto, milles viibivad inimesed, võib tema tegevuse tõttu inimesi viga või surma saada. A. Reinart pidi olema teadlik ja pidama võimalikuks, et juhtides autot joobe tõttu häirunud koordinatsiooni ja reaktsioonikiirusega suurendab ta ohu realiseerumise tõenäosust [---] [s]eega on objektiivse teopildi ja tõendikogumi pinnalt võimalik öelda, et A. Reinart tundis ära ohu, mis kaasnes oluliselt lubatust suuremal sõidukiirusel liikumisega ning manöövrite tegemisega ja pidi võimalikuks pidama oma tegevuse tõttu raskete tagajärgede, sh surma saabumist“. 15. Kaudse tahtluse nagu ka kergemeelsuse intellektuaalne element (teadmine) on koosseisupärase tagajärje saabumise võimalikuks pidamine ehk siis tagajärje ettenägemine (vt nt osutatud otsus nr 1-17-5883/77, p-d 11–13). Hooletuse korral ei näe toimepanija tagajärje saabumist ette, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (

§ 18lg 3).

Maakohtu korduvalt kasutatud sõnastus „pidi pidama võimalikuks“ ei põhjenda raskete tagajärgede suhtes kaudse tahtluse (ega isegi mitte kergemeelsuse) olemasolu, vaid seda võib mõista ka nii, et süüdistatav ei pruukinud enda teoga raskete tagajärgede saabumist ette näha, ehkki oleks pidanud neid ette nägema. Märgitu aga kõneleb just hooletusest (vt ka viidatud otsus nr 1-17-5883/77, p-d 11–13). Kuigi selline sõnakasutus pole eraldivõetult määrav põhjus eitamaks süüdistatava mõrvatahtlust, väärib see siiski esiletõstmist, kuna näitab järjekordselt kohtu seisukohtade ebakindlust A. Reinarti teotahtluse käsitlemisel. Veel enam, maakohtu kasutatud sõnastuses võib õigupoolest näha mõrvatahtluse tuvastamisel tekkinud tõendamisraskusi, mida on otsuses püütud ületada oletustega, millele ei tohi aga kohtuotsust rajada ja mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 mõistes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 11).
  3. Alles Riigikohtu istungil leidis prokurör sõnaselgelt, et süüdistataval tekkis mõrvatahtlus hetkel, kui ta sisenes maanteel vastassuunavööndis kurvi, mille lõpus hakkas parasjagu vasakpööret sooritama Volvo. Lisaks sellele, et öeldu läheb osaliselt vastuollu süüdistuses väljendatuga ja kitsendab tapmistahtluse tekkeaega märkimisväärselt (vt eespool p 10), ei põhjendanud riiklik süüdistaja arusaadavalt, mis täpsemalt ikkagi eristas just süüdistatava viimast ohtlikku manöövrit kõigist eelnenud ning välisel vaatlusel sarnastest ohtlikest manöövritest maanteel. Prokurör väitis Riigikohtu istungil, et erinevus seisnes asjaolus, et süüdistatav nägi kurvis vastassuunavööndis liikudes Volvot ja et just Volvot märgates tekkis süüdistataval ka mõrvatahtlus. Kolleegium nendib, et sellist faktilist asjaolu maakohus tõsikindlalt ei tuvastanud. 6

(9)1-20-3306
  1. Nimelt tegi maakohus kindlaks, et vahetult enne kokkupõrget sõitis süüdistatava ees tunnistaja M. P. juhitud auto ning sellest autost möödasõidu järel toimuski otsasõit Volvole. Muu hulgas on kohtuotsuses leitud järgmist: „Objektiivselt hinnates pidi A. Reinart märkama ja olema teadlik vähemalt pärisuunavööndis vahetult tema ees liikuvast M. P. sõidukist. Et ta sellest omakorda eespool liikuvat autot (Volvot) ei märganud või eeldas, et peale M. P. sõiduki eespool teisi autosid ei ole, ei anna alust öelda, et A. Reinart ei saanud eeldada teiste liiklejate ilmumist enda kasutatavasse (vastas)suunavööndisse ja et Volvo keeras talle ootamatult ette“. Seega ei tuvastanud maakohus, et süüdistatav märkas M. P. autost möödasõitu tegema asudes selle ees liikunud Volvot, enamgi veel, kohus eitas selle asjaolu olemasolu otsesõnu. Selle süüdistuse seisukohalt äärmiselt kaaluka faktilise asjaolu tuvastamata jätmist prokurör apellatsioonikohtus ei vaidlustanud ja kõnesolevas osas jäi esimese astme kohtu otsus muutmata.
  2. Seejuures tuleb tõdeda, et maakohtu eelmises punktis kirjeldatud järeldus on kohtu poolt kindlaks tehtud teiste asjaolude taustal täiesti loogiline. Nimelt on otsuses tuvastatud, et M. P. juhitud autost möödumisel oli vahemaa Volvost ca 50–100 meetrit, mille läbimiseks kulus liiklustehnilise ekspertiisi kohaselt kiirusel 179 km/h ca 1–2 sekundit. Arvestades seda, et vahemaa süüdistatava auto ja Volvo vahel ning selle läbimiseks kulunud aeg oli möödasõidu sooritamise hetkel väga lühike, on mõistetav maakohtu kahtlus, et süüdistatav ei pruukinud Volvot kuni otsasõiduni märgata. Nagu öeldud, vaidleb prokurör kassatsioonis sellele kohtute poolt tuvastatud järeldusele vastu. Riigikohus ei või aga faktilisi asjaolusid tuvastada (KrMS § 363 lg 5). Samuti meenutab kolleegium, et esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus nr 1-19-7453/106, p 56). Seetõttu tuleb kokkuvõtlikult asuda seisukohale, et süüdistatav ei märganud M. P. autost möödasõitu alustades ja sellest mööda sõites Volvot seni, kuni kokkupõrge oli juba vältimatu.
  5. Eelöeldu aga tähendab, et pole võimalik väita, et A. Reinart pidas kannatanute surma

§ 16lg 4 mõttes võimalikuks.

Teisisõnu puudub juba kaudse tahtluse intellektuaalne element. Kuna maakohus luges reaalseks võimaluse, et süüdistatav ei märganud kannatanute autot kuni kokkupõrke hetkeni, ei saanud ta ka endale teadvustada Volvole otsasõidu võimalust ega pidada võimalikuks sellega raskete tagajärgede põhjustamist. See välistab tagajärje suhtes samal ajal nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse.

  1. Ringkonnakohus on kannatanute surma võimalikuks pidamist ehk kaudse tahtluse ja kergemeelsuse intellektuaalset elementi siiski jaatanud. Seda ei põhjendanud ringkonnakohus aga maakohtust erineva faktikäsitlusega, vaid järgmiselt: „[K]una liiklusseaduses sätestatud piirangud ja keelud on kehtestatud just liiklusohutuse tagamiseks, siis neid liiklusohutuse mõttes olulisi piiranguid ja keeldusid tahtlikult rikkudes on isikule enamohtliku tagajärje saabumine etteaimatav.“ Nii jättis ringkonnakohus tähelepanuta Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukoha, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see ilmtingimata, et ta oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ja sellega sisimas ka nõustunud (vt nt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8;
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 9 ja
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p 23). Seetõttu ei saa ainuüksi liiklusnõude olulisest rikkumisest, sellega ohu loomisest ja sellise ohu mõistmisest järeldada, otsekui pidas toimepanija enda teoga kaudse tahtluse intellektuaalse elemendi tähenduses võimalikuks mistahes tagajärge.
  6. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium erinevalt ringkonnakohtust, et kohtute tuvastatud asjaoludel pole kaudse tahtluse ega kergemeelsuse intellektuaalne element kannatanute surma põhjustamisel 7

(9)1-20-3306 tõendatud. Samas pole kahtlust, et süüdistatav tegutses tagajärgede suhtes hooletult, mille on maakohus põhimõtteliselt kindlaks teinud (vt ka käesoleva otsuse p-d 14 ja 15). Sel põhjusel muudab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi

§ 422

lg 2 p-de 1 ja 2 subjektiivse koosseisu kohta, asendades need käesoleva otsuse seisukohtadega.

  1. Kolleegium peab vajalikuks selgitada veel järgmist. Isegi kui eeldada, et süüdistatav nägi M. P. autost möödasõitu tegema asudes Volvot, poleks pelgalt selle fakti põhjal võimalik teha tõsikindlat järeldust mõrvatahtluse olemasolu kohta (niisuguse tahtluse jaatamiseks tarvilike tingimuste kohta vt käesoleva otsuse p 9). Esmalt on ebaselge, milline oli see täiendav tegu, mille süüdistatav pani toime pärast seda hetke, mil tal prokuröri väitel tekkis tapmistahtlus (ehk siis juba pärast möödasõidumanöövri alustamist). Süüdistusaktis ei ole seda tegu nimetatud. Ka kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et süüdistatav saanuks pärast möödasõidu alustamist Volvot märgates näiteks lisamanöövrit tehes või kiirust suurendades kokkupõrget vältida. Jättes kõrvale küsimuse, kas süüdistuse piirid võimaldanuks tunnistada A. Reinarti süüdi tegevusetusega toime pandud mõrvas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus nr 1-15-2666/492, p 13), on süüdistuses nimetamata ka A. Reinartil tegemata jäänud nõutav tegu, mis oleks kindla teadmisega külgneva tõenäosusega kannatanute surma ära hoidnud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 25). Pigem on maakohtu viited liiklustehnilisele ekspertiisile mõistetavad selliselt, et ka pidurdamine ei oleks praegusel juhul enam midagi muutnud.
  6. Teo toimepanemise objektiivne ohtlikkus on küll oluline asjaolu nii tahtluse intellektuaalse kui ka voluntatiivse (tahtmine) elemendi tuvastamisel, kuid teo väline ohtlikkus ja raske tagajärje saabumise tõenäosus ei ole ainumääravad kriteeriumid selle üle otsustamisel, kas täideviija tegutses raske tagajärje suhtes kaudse tahtlusega. Riigikohus on enda praktikas järjepidevalt rõhutanud, et ka väliselt äärmiselt ohtliku teo korral on täiesti mõeldav, et tegelikkuses lootis toimepanija võimalikku tagajärge vältida (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8 ja nr 3-1-1-128-06, p 9). Seetõttu tuleb tahtluse küsimus lahendada alati konkreetse juhtumi asjaolude põhjal.
  7. Jäädes küll varasemas praktikas tahtluse (kaudse tahtluse) ja ettevaatamatuse (kergemeelsuse) piiritlemisel väljendatud seisukohtade juurde (vt nt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 6 koos viidetega), tuleb pöörata tähelepanu sellele, millises kontekstis on Riigikohus need seisukohad kujundanud. Kõnealune praktika on võrsunud kohtuasjadest, kus olid vaatluse all sihitud ründed teise inimese tervise või elu vastu. Tegemist on olnud olukordadega, mille puhul on täideviijast lähtuv oht suunatud n-ö temast endast eemale (nt käsitleti asjades nr 3-1-1-79-15 ja 3-1-1-128-06 kannatanu löömist noaga; asjades nr 1-20-6495 ja 3-1-1-102-16 kannatanu intensiivset peksmist; asjas nr 3-1-1-142-05 lapse intensiivset raputamist; asjas nr 3-1-1-76-16 lapse jäsemete jõulist painutamist). Seda praktikat ei saa aga reservatsioonideta üle kanda praegusele, vaieldamatult mõnevõrra eripärasele juhtumile, mille puhul asetas süüdistatav vahetult ohtu ka iseenda, nagu seda asjakohaselt toonitas ka ringkonnakohus. Riigikohus on nimelt järjepidevalt rõhutanud sedagi, et tahtluse tuvastamine ainuüksi välise teopildi põhjal peab toimuma rangelt individualiseeritult (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 31.1). See tähendab muu hulgas, et tahtluse küsimuse lahendamisel ei tohi heita kõrvale teo toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas tema võimalikku emotsionaalset seisundit (nt kalduvus ennast teadlikult kahjustada vms) (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p 20). Ehkki ka niisugustel puhkudel pole mõistagi välistatud tahtluse tuvastamine raske tagajärje suhtes, ei saa sellist kahtlemata olulist asjaolu – nagu selleks on potentsiaalne eneseohustamine – jätta arvesse võtmata. Seda eriti siis, 8

(9)1-20-3306 kui hinnata, kas toimepanija lootis vaatamata teo äärmuslikule ohtlikkusele siiski raske tagajärje saabumist vältida. Maakohus jättis tähelepanuta ka käesolevas punktis käsitletud põhimõtted.
  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguse juhtumi asjaoludel ei saa kõneleda sellest, nagu tahtnuks süüdistatav põhjustada ka iseenda surma. Kriminaalasjas pole usaldusväärset teavet selle kohta, et süüdistatav oli teo toimepanemise ajal sellises emotsionaalses seisundis, mis annaks põhjust uskuda, et ta oli enda elu suhtes ükskõikne ja kaldus tegu toime pannes enesetapule. Ringkonnakohus viitas õigustatult sellele, et süüdistatava turvavöö oli sõidu ajal kinni ja ta tegi kokkupõrkele eelnenud teekonnal õnnestunud möödasõite teistest autodest. Samuti ei näita võimalikku enesetapusoovi pidurdusjälgede puudumine sündmuskohal, mida ringkonnakohus põhjendas süüdistatava arvestusega, et tal õnnestub mööduda vasakpööret sooritanud Volvost samamoodi, nagu ta oli eelnenud teekonnal möödunud teistest autodest. Ei ole tõendeid, mis näitaksid, et süüdistatav sõitis Volvole otsa iseenda kahjustamisega soostudes.
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, § 362 p-st 2 ning § 339 lg-st 2, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  3. septembri
  4. a otsuse põhiosa, asendades kohtu põhjendused

§ 422lg 2 p-de 1 ja 2 subjektiivse koosseisu kohta käesoleva otsuse põhjendustega.

Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb jätta rahuldamata.

  1. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 § 1 lg-te 1, 6 ja 10, § 6 lg 3, § 151 lg 1 p 4 ning § 17 lg 2 alusel rahuldab kolleegium A. Reinarti kaitsja taotluse määrata talle kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu ning hüvitada sõidukulu kokku summas 402 eurot 48 senti (sh käibemaks). KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.