Obsah (13)

§ 121§ 113§ 114§ 64§ 118§ 274§ 68§ 16§ 21§ 25§ 58§ 28§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-6495 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 121

lg 2 p 3, § 274 lg 2 p 3, 4 ja § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg 1, 2 järgi ning Jarmo Pihtjõe süüdistuses

§ 113

lg 1 – § 25 lg 1, 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. juuni 2021 otsus Apellatsioonide esitajad Deivis Kekiševi kaitsja Robert Sprenk Jarmo Pihtjõe kaitsja Sirje Must Süüdistatav Deivis Kekišev Isikukood: 396031666018; viibimiskoht: Tartu Vangla; kinnipidamisasutuses ei tööta ei õpi; tõkend vahistamine alates
2. juunist 2021 Jarmo Pihtjõe Isikukood: 38907260363; elukoht XXX; viibimiskoht: Tartu vangla; kinnipidamisasutuses ei tööta ega õpi; tõkend vahistamine alates
3. maist 2020 Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Deivis Kekiševi kaitsja vandeadvokaat Robert Sprenk Jarmo Pihtjõe kaitsja vandeadvokaat Sirje Must Süüdistatavate kaitsjad RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2; § 340 lg 2 p 3 tühistada Tartu Maakohtu
4. juuni 2021 otsus osaliselt, see on: 1 - Deivis Kekiševi süüditunnistamises ja karistamises

§ 114

lg 1 p 4 - 25 lg 1, 2 järgi, Deivis Kekiševile

§ 64

lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas, Jarmo Pihtjõe süüditunnistamises ja karistamises

§ 113lg 1 – 25 lg 1, 2 järgi.

Teha tühistatud osas uus otsus millega: - tunnistada Deivis Kekišev süüdi

§ 118lg 1 p 2 järgi ning mõista talle karistuseks 8 aastat 6 kuud vangistust.

-

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ning mõista Deivis Kekiševile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 9 aastat 6 kuud vangistust. - tunnistada Jarmo Pihjõe süüdi

§ 118lg 1 p 2 järgi ning mõista talle karistuseks 8 aastat 6 kuud vangistust.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Deivis Kekiševi kaitsja vandeadvokaat Robert Sprenki ja Jarmo Pihtjõe kaitsja vandeadvokaat Sirje Musta apellatsioonid rahuldada osaliselt. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo LMP Tartu esinduse kasuks 226,80 eurot, sh käibemaks 37,80 eurot, vandeadvokaat Robert Sprenki poolt Deivis Kekiševile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta Deivis Kekiševi apellatsioonimenetluse kulu 226,80 eurot Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus 21. juuni 2021 otsusega mõistis Tartu Maakohus D. Kekiševi süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust.

Kohus tunnistas D. Kekiševi süüdi

§ 274lg 2 p 3, 4 järgi ja mõistis karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

D. Kekišev tunnistati süüdi ka

§ 114

lg 1 p 4 – § 25 lg 1, 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus D.

Kekiševile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 11 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvas kohus karistusaja hulka D.

Kekiševi eelvangistuses viibitud aja ja luges tema karistuse kandmise aja alguseks 16. juuni 2021. Kohus tunnistas J. Pihtjõe süüdi

§ 113lg 1 – § 25 lg 1, 2 järgi ja mõistis karistuseks 9 aastat vangistust.

2

§ 68lg 1 alusel arvas kohus karistusaja hulka J.

Pihtjõe eelvangistuses viibitud aja ja luges karistuse kandmise aja alguseks

1. mai
2. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu otsuse D. Kekiševi süüditunnistamises

§ 274lg 2 p 3,4 järgi A.M.

i suhtes füüsilise vägivalla kasutamises ning D. Kekiševi süüditunnistamises

§114lg 1 p 4 – § 25 lg 1, 2 järgi.

J. Pihtjõe kaitsja on vaidlustanud süüdistatava süüditunnistamise

§ 113lg 1 – § 25 lg 1, 2 järgi. Kr

MS § 331 lg-st 2 tulenevalt toimub apellatsiooni korras D. Kekiševi ja J. Pihtjõe süüküsimuse arutamine vaid ülalnimetatud ulatuses. Süüdistus D. Kekiševile on esitatud süüdistus

§ 274lg 2 p 3, 4 järgi muuhulgas selles, et tema isikuna, keda on Viru Maakohtu 15.

mai 2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-4170 karistatud

§ 274

lg 1 järgi, ning ajal, mil ta oli kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu vanglas,

1. aprillil 2020 kella 14.06 paiku kasutas Tartu vangla eeluuritavate eluhoone
2. eluosakonna kambris nr 1191 ametikohustusi täitva vanemvalvur A.M. i (A.M. ) suhtes füüsilist vägivalda. Ta hammustas A.M. i parema käe väikesest sõrmest, tekitades oma tegevusega valu ja tervisekahjustuse: parema käe väikesel sõrmel muljumisjäljed siseküljel ja välisküljel marrastused. Lisaks on D. Kekiševile esitatud süüdistus

§ 114

lg 1 p 4 - § 25 lg 1, 2 järgi selles, et tema isikuna, keda on Tartu Maakohtu 25. oktoobri 2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5786 karistatud

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi, ning ajal, kui ta oli kinnipeetav Turu 56 Tartu asuvas Tartu vanglas, ründas koos kaaskinnipeetav Jarmo Pihtjõega kaaskinnipeetav O.S. i eesmärgiga viimane tappa. J. Pihtjõele on esitatud süüdistus

§ 113

lg 1 - § 25 lg 1, 2 järgi selles, et ajal, kui ta oli kinnipeetav Turu 56 Tartu asuvas Tartu vanglas, ründas koos kaaskinnipeetav D. Kekiševiga kaaskinnipeetav O.S. i eesmärgiga viimane tappa. D. Kekiševile ja J. Pihtjõele süüdistuses etteheidetav tegu seisnes täpsemalt järgnevas. Nimelt sisenes D. Kekišev

1. novembril 2019 kella 19.07 paiku Tartu vangla süüdimõistetute eluhoone
2. eluosakonna kambrisse nr 477, O.S. sisenes kambrisse nr 477 D. Kekiševi järel. Eelnevate olmetülide pinnalt tekkis kambris nr 477 sõnavahetus. O.S. ütles D. Kekiševile: „Kuule, kaua võib, aitab küll juba sellest nöökimisest!“ ning võttis D. Kekiševi jakist kahe näpuga kinni. D. Kekišev vastas O.S. ile: „Sina nüüd ei tule küll mulle ütlema!“ Pärast öeldut sisenes koheselt kambrisse J. Pihtjõe. Kambrisse sisenedes haaras J. Pihtjõe oma parema käega O.S. i selja tagant ümber kaela haardesse, mille tulemusena O.S. tundis kägistustunnet. Seejärel võttis J. Pihtjõe O.S. i vasakust käest kinni ning surus põlvega vastu O.S. i selga. O.S. tahtis ennast J. Pihtjõe haardest vabastada, kuid see ebaõnnestus, sest ta sai tugeva löögi kuklasse. Kuna O.S. ei oodanud lööki, ei olnud tal võimalust ennast kaitsta ega rünnakut tõrjuda. Selle tulemusel kaotas O.S. teadvuse. Kella 19.07 paiku lükkas D. Kekišev kambri nr 477 ukse kinni, takistades sellega O.S. il kambrist nr 477 väljumist. Kuna O.S. kaotas löögist pähe teadvuse, ei olnud ta võimeline ennast D. Kekiševi ja J. Pihtjõe füüsiliste rünnakute eest erinevatesse keha piirkondadesse, sh pähe, kaitsma. J. Pihtjõe ja D. Kekišev ühiselt peksid teadvusetut O.S. i erinevatesse keha piirkondadesse, sh pähe. Kella 19.09 paiku üritas O.S. kambrist nr 477 väljuda, kuid see ebaõnnestus, kuna ta tõmmati jõuliselt kambrisse nr 477 tagasi. Kella 19.12 3 paiku kukkus O.S. kambrist nr 477 välja süüdimõistetute eluhoone
3. eluosakonna põrandale selili. Samal ajahetkel, s.o kella 19.12 paiku, väljus kambrist nr 477 J. Pihtjõe, liikus eluosakonna koridoris selili lebava O.S. i kohale ning lõi teda ühel korral oma parema jalaga pähe. Selle löögi tagajärjel kannatanu keha rappus ning tema kehaasend muutus seliliolekust paremale küljele. Pärast löömist liikus J. Pihtjõe O.S. i juurest eemale. Seejärel liikus kannatanu suunas D. Kekišev, kes lõi ikka veel maas lamavat O.S. i ühel korral oma parema jalaga kehasse. Selle löögi tagajärjel kannatanu kehaasend muutus taas, nüüd paremalt küljelt selili. Kella 19.12 paiku saabusid eluosakonda lisaametnikud, kes suunasid D. Kekiševi ja J. Pihtjõe O.S. ist eemale. D. Kekiševi ja J. Pihtjõe tegevus, s.o O.S. i tahtlik tapmine, jäi nendest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ametnikud reageerisid olukorrale kiiresti. J. Pihtjõe ja D. Kekišev ründasid O.S. i, sest viimane kannab karistust seksuaalkuritegude eest. Seega ründasid nad kannatanut madalal motiivil. J. Pihtjõe ja D. Kekišev tekitasid O.S. ile füüsilist valu ja järgmised kehavigastused: parema oimuluu vähese nihkega kinnise murru, parema sarnaluu killustunud nihkega kinnise murru, ülalõualuu mõlemapoolsed kinnised murrud; minimaalse koldelise ägeda kõvakelmealuse verevalumi paremal oimu piirkonnas; verevalumi paremal silmavalgel; marrastused alahuule limaskestal ja keelel; värsked nahaalused verevalumid kukla piirkonnas, otsmikul, silmade laugudel, ninal, sarnakaartel, põskedel, väliskõrvadel, kaelal, rangluude piirkonnas, rindkerel paremal, õlavartel, paremal küünarliigesel, vasakul küünarvarrel, randmetel, vasaku labakäe
4. kämblalülil, paremal reiel; värsked nahamarrastused juustega kaetud peanahal oimu piirkonnas paremal, kaelal, rindkerel paremal, abaluu piirkonnas vasakul, paremal küünarliigesel, vasakul küünarvarrel ja säärel; parema näopoole pehmete kudede turse; rindkere põrutuse. Ekspertiisiakti nr 20E-LÕI0003 kohaselt põhjustasid O.S. il esinenud kehavigastused koosvõetuna vähemalt 4 kuud kestva tervisekahjustuse. Tartu vangla vanemvalvuri A.M. i suhtes füüsilise vägivalla kasutamine Kohus leidis, et D. Kekiševi süü valvur A.M. i hammustamises on tõendamist leidnud ning selles ei ole kriminaalasjas ka vaidlust. Vaidlusaluseks küsimuseks käsitletavas kuriteoepisoodis on see, kas D. Kekišev hammustas A.M. i tahtlikult. Kohus asus seisukohale, et subjektiivsest küljest pani D. Kekišev teo toime tahtlikult s.o otsese tahtlusega

§ 16lg 3 järgi.

D. Kekišev rõhutas oma ütlustes, et tema ei hammustanud A.M. i tahtlikult. Ta selgitas, et jõu kasutamise käigus pani A.M. käe tema näo peale (silmade, nina ja suu piirkonda) ning näpp võis seejuures sattuda D. Kekiševi suhu. Sel ajal kasutas teine ametnik valuvõtteid, mistõttu hammustamine võis toimuda D. Kekiševist mitteolenevalt. D. Kekiševi väitel ei saanud ta ise arugi, et hammustas A.M. i. Kohus leidis, et D. Kekiševi väide tahtmatu hammustamise kohta ei ole kooskõlas teiste tõenditega ega eluliselt usutav. Kohtu arvates on oluline, et D. Kekišev hammustus läbistas A.M. il käes olnud latekskinda ja jättis sõrmele veritseva muljumisjälje. Seega oli sõrmele mõjunud jõud märkimisväärselt tugev ja juhuslikule hammustusele mitteiseloomulik. Lisaks on asitõendina kriminaalasja juurde võetud videosalvestiselt ja selle vaatlusprotokollist näha, kuidas D. Kekišev enne hammustamist võttis oma käega A.M. i paremast käest kinni otsekui fikseerimaks seda oma suu juures, et hõlbustada selle hammustamist. Pealegi käitus D. Kekišev kogu intsidendi vältel agressiivselt, tehes seejuures ka löömisliigutuse A.M. i suunas. Seega on eluliselt usutav, et D. Kekišev teadis, et hammustab valvur A.M. i ja ühtlasi ta ka tahtis või vähemalt möönis seda. 4 D. Kekiševi süüdistus

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg 1, 2 ja J.

Pihtjõe süüdistus

§ 113

lg 1 – § 25 lg 1, 2 järgi Kohus tuvastas, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et

1. novembril 2019 kella seitsme paiku õhtul avastasid valvurid Tartu vangla süüdimõistetute eluhoone
2. eluosakonnas kambris nr 477 peksmistunnustega kinnipeetava O.S. i. Kohtu arvates ei olnud vaidlust selleski, et O.S. il tuvastati hulgaliselt kehavigastusi, valdavalt pea piirkonnas ning ta vajas meditsiinilist abi ja uuringuid. Kohus asus seisukohale, et O.S. il tuvastatud tervisekahjustused põhjustasid talle ühiselt ning kooskõlastatult kaaskinnipeetavad D. Kekišev ning J. Pihtjõe. Taolist otsustust tehes tugines maakohus alljärgnevale. O.S. i ütluste kohaselt jalutasid talle
3. novembril 2019 vangla koridoris vastu D. Kekišev ja J. Pihtjõe. Äkki hakkas D. Kekišev karjuma, mida sa vahid, pedofiil. O.S. läks marru. D. Kekišev oli läinud oma kambrisse. J. Pihtjõe seisis ukse juures, natuke eemal. O.S. läks J. Pihtjõest mööda, võttis D. Kekiševil, kes oli oma kambris kappide juures, rinnust kinni ning ütles, et kuule, jobu. O.S. tahtis D. Kekiševi suusõnaliselt korrale kutsuda, tal ei olnud isegi mõttes temaga jageleda või kakelda. Seejärel tuli J. Pihtjõe selja tagant, tõmbas enda poole ja time out. Järgmine hetk oli ta koridoris põrandal. Süüdistatavad D. Kekišev ja J. Pihtjõe kirjeldasid kambris toimunut oluliselt erinevalt, kui kannatanu O.S. . D. Kekiševi ei eita oma ütlustes, et ütles sektori koridoris jalutades O.S. ile midagi „krõbedat“, täpselt ei mäleta, aga sellega oli asi tema jaoks lõppenud. D. Kekiševi väidete kohaselt tuli mingi hetke pärast tema kambrisse O.S. . O.S. astus sammu tema poole ja haaras tal parema käega ümbert kaela haardesse. D. Kekišev tundis valu kaela piirkonnas – talle jäi sellest ka vigastus kukla- ja kaelapiirkonda. Mingi hetk tuli kambrisse J. Pihtjõe, kes proovis O.S. i D. Kekiševist eemale saada ja ütles O.S. ile, et räägime sõnadega. Selle peale haaras O.S. D. Kekiševil rusikaga rinnust kinni. D. Kekišev tundis rindkere piirkonnas valu, kuna tema nahk jäi O.S. i haardesse. Ta lõi O.S. i rusikaga näo piirkonda. Täpselt ei mäleta, mitu korda, aga võis olla rohkem kui üks kord. Mingil hetkel, kui O.S. oli vist kummargil, lõi D. Kekišev teda põlvega näkku, täpselt ei mäleta, aga vist kahel korral. Viimase põlvelöögi ajal hüppas O.S. kambri ukse juurde ja vajus kambri ukse ette istukile maha. Sellega oli rünne lõppenud, kuna O.S. rohkem ei rünnanud. Seda, et J. Pihtjõe oleks O.S. i löönud, D. Kekišev ei näinud. Ilmselt aitas J. Pihtjõe O.S. i kambrist välja. Ka D. Kekišev ise liikus kambrist välja. O.S. oli koridoris põrandal pikali ja ütles midagi D. Kekiševile halvasti. D. Kekišev läks O.S. i juurde ja lõi teda jalaga vastu tagumikku. J. Pihtjõe ütluste kohaselt jalutasid nad D. Kekiševiga
4. novembri 2019 õhtupoolikul vahetult enne õhtust loendust. D. Kekišev läks enda kambrisse, tema seisis koridoris seina ääres. Samal ajal tuli J. Pihtjõe selja tagant O.S. ja läks tema eest läbi D. Kekiševi kambrisse. Kohe, kui O.S. oli kambrisse sisenenud, nägi J. Pihtjõe, et ta võttis D. Kekiševilt kaelast kinni. J. Pihtjõe läks ka ise kohe kambrisse ja haaras O.S. ilt kaela ümbert kinni. Eesmärk oli O.S. haardesse võtta, et ta ei saaks enam edasi tegutseda, sest O.S. jagas juba D. Kekiševile rusikaga lööke, mis ei õnnestunud. O.S. sai tema haardest vabaks ning surus oma löökide ja jõuga D. Kekiševi keset 5 kambrit. J. Pihtjõe läks neile vahele ja ütles O.S. ile korduvalt, et räägime sõnadega, lõpeta ära. O.S. ei teinud J. Pihtjõest välja, vaid lõi üle J. Pihtjõe parema õla D. Kekiševi edasi. J. Pihtjõe suutis O.S. i D. Kekiševi pealt ära tõmmata, kes oli selleks hetkeks saanud juba üsna palju lööke. D. Kekišev ei saanud rusikatega lüüa, sest O.S. oli oma kehamassiga peal ja lõi D. Kekiševi jalaga. Konflikti lõppedes avas J. Pihtjõe kambri ukse ja hoides oma kätt O.S. i rinna vastas, suunas ta uksest välja. O.S. läks ise välja, kuid ilmselt komistas ta alumise uksepiida taha ja kukkus põrandale maha. J. Pihtjõe ei tea, miks ta seda tegi, kuid seejärel läks ta O.S. i kohale ja katsus teda oma jalaga pehmelt põse piirkonda. Kohus ei pidanud J. Pihtjõe ütlusi kambris toimunu kohta usaldusväärseks. Maakohtu arvates lisaks sellele, et J. Pihtjõe ütlused ei ole eluliselt usutavad (sh särk rebeneb üksnes sellest kinni võtmisel; J. Pihtjõe seisab ja vaatab, kuidas järjepidevalt jagatakse lööke D. Kekiševile; O.S. järjepidevalt lööb D. Kekiševi, kuid viimasel puuduvad vigastused, mis sellise kirjeldusega haakuksid; J. Pihtjõe ja D. Kekišev ühiselt ei saanud O.S. i vastu; jalaga katsutakse pehmelt põse piirkonda ja seda olukorras, kus kambris on umbes 4 minuti vältel inimene suutnud enda agressiivsust tagasi hoida), ei ole need kooskõlas ka teiste kohtule esitatud tõenditega, sh ka D. Kekiševi ütlustega. Näiteks väitis D. Kekišev, et lõpuks vajus O.S. tema põlvelöögist kambri ukse ette istukile maha, kuid J. Pihtjõe ütluste kohaselt jagas O.S. lööke lõpuni välja, s.t kuni hetkeni, mil J. Pihtjõe ukse avas ja ta uksest välja suunas. Kõige olulisem oli kohtu hinnangul see, et J. Pihtjõe ütlused menetluse kestel on olnud erinevatel aegadel erinevad, s.o vastuolus. Nimelt andis J. Pihtjõe kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi, tunnistades, et tema teopanus oli suurem, sest ta tõukas ja ka lõi O.S. i rusikaga kahel-kolmel korral. Kohtus ütlusi andes oli J. Pihtjõe versioon toimunust oluliselt erinev kui ta varasemalt oli kirjeldanud. J. Pihtjõe põhjendas vastuolusid sellega, et tema ütlusi on protokollis muudetud ning ta soovis kaitsta D. Kekiševi füüsilist tervist ja tulevikku vanglas. Kohus leidis, et J. Pihtjõe põhjendused vastuoluliste ütluste andmise kohta ei ole tõsiseltvõetavad ega loogilised. Ennekõike jääb arusaamatuks, mil viisil oleksid saanud J. Pihtjõe varasemalt antud ütlused kaitsta D. Kekiševi tervist ja heaolu kinnipidamisasutuses. Seda ei osanud mõistetavalt selgitada ka J. Pihtjõe ise. Kuna J. Pihtjõe ütlused on olulistes asjaoludes olnud erinevatel aegadel erinevad, siis jättis maakohus need kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja. Kohtu hinnangul ei olnud usaldusväärsed ka D. Kekiševi ütlused ründe käigu (sh enda kaitsetegevuse) kohta. Kohus leidis, et D. Kekiševi nimetatud ütlused ei haaku teiste asjas kogutud isikuliste ja dokumentaalsete tõendite ning asitõenditega (eelkõige O.S. i terviseseisundit kajastavate tõendite ning valvekaamera videosalvestise ja selle vaatlusprotokolliga). Samuti ei ole need eluliselt usutavad. D. Kekiševi ütlustest ei selgu eluliselt usutavat selgitust, kuidas sai O.S. ile tekkida nii ulatuslikud tervet ülakeha hõlmavad tervisekahjustused (ennekõike kägistamisjälg kaelal). On ilmselge, et D. Kekiševi ütlustest tulenev väidetav kaitsetegevus (võib olla rohkem kui üks löök rusikaga näo piirkonda ja seejärel vist kahel korral löök põlvega näkku) selliseid vigastusi põhjustada ei saanud. D. Kekiševi sõnul ei näinud ta ka J. Pihtjõed O.S. i löömas. Samuti puuduvad selgitused kägistamise kohta. Lisaks ei ole D. Kekiševi ütlustest arusaadav, kust tekkis kambri nr 477 ukse ette põrandale ja sellega piirnevatele uksele-seintele ulatuslik 6 verekahtlane määrdumine. D. Kekišev ise seda selgitada ei oska. Mõistetav ei ole seegi, miks oli vaja O.S. kambrisse tagasi tõmmata (mis nähtub valvekaamera salvestiselt ja selle vaatlusprotokollist). Kohtu hinnangul oleks eluliselt usutav, et agressiivsel ründaval inimesel (kelle vastu peab end lausa kahe mehega aktiivselt kaitsma) lastakse soovi korral lahkuda, mitte ei tõmmata teda tagasi kambrisse, et ta saaks rünnakut jätkata. Ülaltoodust tulenevalt ei arvestanud maakohus tõendikogumi hulka ka D. Kekiševi ütlusi osas, mis puudutavad kambris toimunut. Kohus leidis, et O.S. i ütlustes ei ole alust kahelda. O.S. on vahetult pärast juhtunut kirjeldanud temaga toimunut I.V. ile sarnaselt enda ütlustele maakohtus. Ka on O.S. i ütlused kooskõlas selgitustega, mis ta andis oma tervisekahjustuste tekke kohta meedikutele. Sellest tulenevalt on O.S. i ütlused olnud järjepidevalt samalaadsed ja seda juba vahetult pärast sündmuse toimumist. Lisaks haakuvad O.S. i ütlused eksperdiarvamusega temal esinenud tervisekahjustuse tekkemehhanismi ja -aja kohta, kus muu hulgas on välja toodud, et kannatanu kaela piirkonnas paiknenud triipjad nahaalused verevalumid ja nahamarrastused võisid olla saadud teise isiku poolt kannatanu kaela piirkonda tugevajõulise surve avaldamisest küünarvarrega, kätega ja/või linguga kägistamisel. Samuti on O.S. i ütlused kooskõlas Tartu vangla ametnike ütlustega. Samas kinnitavad Tartu vangla ametnikud ka O.S. i ütlusi temale solvavalt mõjunud väljendite kohta, kuna mitmed kohapeal viibinud ametnikud kuulsid veel pärast rünnetki, kuidas D. Kekišev ja J. Pihtjõe nimetasid O.S. i pedofiiliks. O.S. i ütlused on kooskõlas ka asitõendi, s.o Tartu vangla süüdimõistetute eluhoone valvekaamerate salvestiste vaatlusprotokolli ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Kohus rõhutas eriliselt O.S. i ütluste kooskõla sündmuskoha vaatlusprotokolliga selles osas, mis puudutab kambris nr 477 pärast rünnet valitsenud seisundit. Jättes kõrvale kambriukse juures oleva ulatusliku verekahtlase määrdumise, ei oleks võimalik arugi saada, et kambris on eelnevalt toimunud nii raske kehaline rünne. Kohtu hinnangul viitab selline olustik selgelt ühepoolsele (ilma kaitsetegevuseta) ründele (nagu kirjeldas ka O.S. ). Kui kambris oleks toimunud erinevaid osapooli hõlmanud vastastikune kaklus, oleks kambri sisustus ja väiksemad esemed ilmselgelt olnud segi paisatud. Seda enam, et tegemist oli väikese põrandapinnaga ruumiga. Ka ei oleks vastastikuse kakluse toimumise korral verekahtlane määrdumine kontsentreerunud ühele kindlale ruumiosale (ukseesisele ja sellega vahetult piirnevatele pindadele), vaid tõenäoliselt jagunenud kambri ulatuses ühtlasemalt laiali. Seda põhjusel, et sellise kakluse puhul on usutavalt agressiivsust väljendavad isikud aktiivses liikumises ja muutumises mitte üksnes üksteise, vaid ka ruumi suhtes. Kohus pidas O.S. i ütlusi usaldusväärseteks ka seetõttu, et D. Kekiševil puudusid kannatanu tervisekahjustustega võrdväärsedki vigastused ja J. Pihtjõel puudusid need täielikult Asjaolu, et üksnes O.S. il on tuvastatud sedavõrd rasked tervisekahjustused, viitab samuti selgelt ühepoolsele ründetegevusele ja sellele, et ründavaks pooleks ei saanud olla O.S. . Kohus asus seisukohale, et tervisekahjustused said O.S. ile tekitada üksnes D. Kekišev ja J. Pihtjõe. Asitõendi, s.o Tartu vangla süüdimõistetute eluhoone valvekaamerate videosalvestiste vaatlusprotokollist ja salvestiselt nähtub, et pärast seda, kui D. Kekišev, O.S. ja J. Pihtjõe kambrisse nr 477 sisenesid, kuni O.S. i kambrist väljumiseni, keegi teine kambrisse nr 477 ei sisenenud ega ka väljunud. 7 M.A. i ja I.V. i ütlustest nähtub, et nende saabudes oli kambris lisaks O.S. ile, D. Kekiševile ja J. Pihtjõele ka samas kambris elav kinnipeetav Raigo Moor. Samas ei viita kumbki tunnistaja R.M. ile kui ründes osalejale. R.M. i ütlustest selgub, et ta oli küll kambris, kuid rünnakus, mis leidis aset ukseavas, ta ei osalenud, vaid pidas vajalikuks mitte sekkuda. R.M. ile kui ründest osavõtjale ei viidanud ka kumbki süüdistatavatest. Seda, et kehavigastused tekitasid O.S. ile just D. Kekišev ja J. Pihtjõe, kinnitab ka süüdistatavate käitumine pärast kambrist väljumist kes jätkasid O.S. i suhtes agressiivset käitumist veel ka eluhoone koridoris (nii füüsilist, kui ka verbaalset). Seejuures ütlesid nii D. Kekišev kui ka J. Pihtjõe otsesõnu, et sai vähe, oleks pidanud maha lööma. Kohtu arvates kinnitab ka D. Kekiševi ja J. Pihtjõe vahetult ründe järgne välimus seda, et tervisekahjustused said O.S. ile tekitada üksnes süüdistatavad. Tunnistaja M. Saarniidu ütluste kohaselt nii D. Kekiševi, kui ka J. Pihtjõe käed olid verised, teistel kinnipeetavatel käed verised ei olnud. J. Pihtjõel olid lisaks kätele verised ka jalad. Kohtu hinnangul saab kogutud tõendite pinnalt usaldusväärselt järeldada, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe peksid O.S. i ühise teootsustuse alusel ja nad mõlemad andsid O.S. il esinenud tervisekahjustuste tekkimisse olulise panuse. See järeldub tuvastatud asjaoludest ja mõlema süüdistatava ründejärgsest verbaalsest ja füüsilisest agressiivsusest O.S. i suhtes (sh väljendasid süüdistatavad verbaalselt, et O.S. sai vähe, oleks pidanud maha lööma, kasutasid O.S. i suhtes veel füüsilist vägivalda). Seega tegutsesid D. Kekišev ja J. Pihtjõe kaastäideviijatena

§ 21lg 1 mõttes.

Kohus nõustus D. Kekiševile ja J. Pihtjõele süüdistuses esitatud teo kvalifikatsiooniga. Kohtu arvates saab juba välise objektiivse teopildi põhjal järeldada, et D. Kekiševi ja J. Pihtjõe tahtlus ulatus kaugemale mitte üksnes kehalisest väärkohtlemisest, vaid ka raske tervisekahjustuse tekitamisest. Kohus leidis, et asjas on tuvastamist leidnud, et intensiivne ja jõuline rünne oli ühepoolne – D. Kekišev ja J. Pihtjõe peksid vastupanu mitte osutavat O.S. i. Kannatanut peksti käte ja jalgadega üle kogu keha, valdavalt aga vastu nägu ja pead. Viimati nimetatu on aga elutähtis organ. Selline ühepoolne, samas aga üheaegselt kahe isiku poolt läbi viidav jõuline peksmine vältas üle nelja minuti, st pikka aega. Kui O.S. tegi vahepeal katse kambrist väljuda (teostades kaitsetegevust), tõmmati ta kambrisse tagasi ja jätkati peksmist. Peksmist jätkati isegi pärast seda, kui kambriukse peale ilmusid valvurid, sest veel koridoriski lõi kumbki süüdistatavatest O.S. i vähemalt korra jõuliselt jalaga. D. Kekiševi ja J. Pihtjõed ei hoidnud tagasi isegi teadmine, et oma viimased löögid teevad nad valvekaamerate ja abi peale kohale jooksnud vanglaametnike vaateväljas. Isegi pärast seda oli vähemasti J. Pihtjõe kannatanu suhtes jätkuvalt väga agressiivne. Kannatanu tervislik seisund oli halb ja see kajastus ka tema välimuses, aga ka tuvastatud vigastustes. Olukorra tõsidusele viitas kohtu arvates ainuüksi kannatanul tuvastatud oimuluu murd ja näoluude hulgimurrud. Kohtu arvates tajusid D. Kekišev ja J. Pihtjõe kannatanu rasket seisundit ilmselgelt juba peksmise ajal (lisaks kannatanu välja nägemisele oli kambris ulatuslik veremäärdumine). Sellele vaatamata jätkasid J. Pihtjõe ja D. Kekišev kannatanu peksmist. Süüdistatavad lõpetasid peksmise alles välise sekkumise tõttu siis, kui sektorisse tulid abikutsungi saanud vanglaametnikud. Kui J. Pihtjõe ja D. Kekišev said aru, et osakonnas on vanglaametnikud ja olukorraga tegeletakse, visati kannatanu kambrist välja. Ainuüksi videosalvestiselt nähtuv (kiirus, millega kannatanu kambrist väljub; kannatanu seisund koridoris, millest järeldub, et kannatanu ei ole võimeline liikuma) kinnitab, et kannatanu visati kambrist välja, mitte ei komistanud, nagu on selgitanud J. Pihtjõe. 8 Kohus leidis, et pika aja jooksul kannatanu peksmisel rusikate ja jalgadega elutähtsasse piirkonda (s.o pea piirkonda) pidid süüdistatavad möönma mistahes tagajärje saabumist, s.h seda, et kannatanu võib tekitatud vigastustesse surra. Seega pidid ka D. Keikišev ja J. Pihtjõe möönma mistahes tagajärje, sh surma saabumise võimalust ja tegutsesid selles osas vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna O.S. i surm jäi saabumata valvurite sekkumise tõttu, jäi tegu katse staadiumisse

§ 25lg 1, 2 mõttes.

Kohus leidis, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid süüdistatavate käitumises ei esinenud. D. Kekiševi ja J. Pihtjõe väited, et nende käitumine oli tingitud O.S. i enda vägivaldsest käitumisest ja mõeldud ründe tõrjumisena, ei ole kohtu arvates kooskõlas kogutud tõenditega ja eluliselt usutavad. Isegi, kui süüdistatavate ütlused kajastaksid tegelikult aset leidnud asjaolusid, on oluline, et D. Kekišev põhjustas kannatanu tegevuse (kambrisse mineku, D. Kekiševilt rinnust kinni võtmise ja korrale kutsumise) enda sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (öeldes koridoris vastu kõndivale O.S. ile: „Mis sa vahid, pedofiil?“). Tegemist oli süülise provokatsiooniga, mistõttu oli D. Kekiševi (ja ka temale väidetavalt appi läinud J. Pihtjõe) hädakaitseõigus piiratud. Sellisel juhul oleks olnud korrektne püüda konfliktsituatsioonist taanduda ja võimaluse korral pöörduda abi saamiseks kolmandate isikute poole Kuigi vanglas on olemas võimalus kolmandate isikute abiks (kutsudes nt valvurid), süüdistatavad seda ei kasutanud. Samuti ei kasutanud süüdistatavad konfliktsituatsioonist taandumise võimalust, vaid asusid koheselt rünnakule. Karistus Mõistes D. Kekiševile

§ 114

lg 1 p 4 järgi karistust arvestas maakohus kannatanule tekitatud vigastuste raskust, aga ka tekitamise viisi, aega ja kohta. Kohtu hinnangul oli põhjendatud arvestada sedagi, et kuritegu pandi toime kaaskinnipeetava suhtes, s.o samuti karistust kandva kinnipeetava suhtes. O.S. ile tekitati tervisekahjustused, mis vajasid pikka (vähemalt 4 kuud kestnud) paranemisaega. Kohus pidas oluliseks asjaolu, et ei saabunud kõige raskemat tagajärge – O.S. i surma.

§-s 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid kohus O.S. i peksmise puhul ei tuvastanud. D. Kekišev väljendas küll kahetsust, kuid see ei ole kohtu hinnangul puhtsüdamlik. Sõnaliselt D. Kekišev kahetses, samas aga asus enda tegevust õigustama väitega, et O.S. tuli tema kambrisse, kuhu tal asja ei olnud ja ründas teda ning D. Kekišev üksnes kaitses ennast. Sellest järelduvalt ei ole D. Kekišev kohtu arvates teinud enda jaoks mitte mingisuguseid järeldusi või saanud aru toimepandust. Seega ei saa väljendatud kahetsus olla ka puhtsüdamlik. Kohus leidis, et karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine grupis (

§ 58p 10).

Karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel pidas kohus oluliseks, et D. Kekiševi on varem juba korduvalt kriminaalkorras karistatud seda nii erinevate varavastaste, kui ka vägivallakuritegude eest, sh tapmise katse eest. D. Kekišev on alates

1. märtsist 2016 viibinud kinnipidamisasutuses, kuid kuritegude ning muude õigusrikkumiste toimepanek on jätkunud sealgi. 9 Kohus leidis, et ainuüksi eelnimetatud asjaolud ilmestavad D. Kekiševi ükskõikset ja hoolimatut suhtumist talle varasemalt mõistetud karistustesse, aga ka õiguskorda ja kaasinimeste õigustesse (st õigus vara, tervise ja elu puutumatusele) üldiselt. Arvestades ka käesolevas kriminaalasjas tuvastatud kuritegusid, on ilmselge, et D. Kekišev on vaatamata suhteliselt noorele eale omaks võtnud kuritegelikud käitumis- ja mõtteviisid ning õigusvastane käitumine on tema jaoks saanud tavapäraseks. Kohus tuli järeldusele, et D. Kekiševi puhul on põhjendatud mõista karistused alla vastavate sanktsioonide keskmist määra. Kohus leidis, et sellises määras karistused täidavad ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke. J. Pihtjõele karistust mõistes asus maakohus seisukohale, et tema süü suuruse hindamisel tuleb arvestada samu asjaolusid, mida D. Kekiševi puhul ja seda põhjusel, et kuriteo asjaolud on samad ja süüdistatavate teopanused enamjaolt võrdsed. J. Pihtjõe puhul on karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel oluline, et teda on varem juba korduvalt kriminaalkorras karistatud eriliigiliste kuritegude eest, sh ka vangistuses toime pandud vägivallategude eest. Seejuures on ta korduvalt kandnud ka reaalset vangistust. J. Pihtjõe on vanglas veetnud märkimisväärse osa oma elust. Vangistuste vahel on ta enda sõnul saanud vabaduses olla kõige kauem aasta. Lisaks sellele, et J. Pihtjõe on kuritegusid toime pannud vabaduses olles, on ta varem toime pannud kuritegusid ka vangistuses olles. Peale kuritegude on J. Pihtjõe vangistuses toime pannud ka distsipliinirikkumisi. Vaatamata varasematele karistustele ja distsipliinirikkumistele vangistuses ei ole J. Pihtjõe oma mõtlemises, hoiakutes ja käitumises vajalikke korrektiive teinud, vaid on jätkanud kuritegude toimepanemist. Kuigi J. Pihtjõe on vangistuse ajal näidanud ennast ka positiivsest küljest (on tegelenud oma haridustaseme tõstmise ja muude resotsialiseerivate tegevustega), ei anna see alust olla veendunud, et J. Pihtjõe on reaalselt sisimas muutnud enda mõtteviisi ja arusaamu. J. Pihtjõel on probleeme alkoholiga, kuid ta ei ise ei tunnista neid. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli järgi tuvastati
2. novembril 2019 kell 22.31 J. Pihtjõe väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,17 mg/l kohta. J. Pihtjõe oli enne sündmuse toimumist tarvitanud ka mingisugust jooki (enda sõnul mitte alkohoolset jooki). APELLATSIOONID M. Kekiševi kaitsja apellatsioon D. Kekiševi kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu
3. juuni 2021 otsuse osaliselt ja teha uus otsus, millega mõista D. Kekišev õigeks

§ 274lg 2 p 3 järgi A.M.

i suhtes füüsilise vägivalla kasutamise osas. Samuti palub kaitsja tühistada D. Kekiševi süüdi mõistmine

§ 114

lg 1 p 4 – 25 lg 1, 2 järgi ja kvalifitseerida tema tegu ümber

§ 118

lg 1 p 2 järgi ja mõista karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel palub kaitsja, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõista D. Kekiševile liitkaristuseks 4 aastat vangistust. A.M. iga seotud kuriteoepisood 10 Kaitsja leiab, et kohus on valesti hinnanud tõendeid ja asunud seetõttu põhjendamatult seisukohale, et D. Kekišev tahtlikult hammustas A.M. i. Kaitsja arvates on kannatanu ütlustega veenvalt tõendatud, et kannatanu parema käe väike näpp sattus ebaõnnestunud võtte tagajärjel D. Kekiševi hammaste vahele ning D. Kekiševil puudus selles osas igasugune tegevus. Kannatanu ütlustest tulenevalt ei saa ka videosalvestisest ja selle vaatlusprotokollist tulenevalt järeldada, et D. Kekiševi poolt kannatanu A.M. i käest kinni võtmine oleks hõlbustanud hammustamist või oleks see käest kinni võtmine kannatanu sõrme D. Kekiševi suhu suunanud või fikseerinud. Kaitsja leiab, et kuigi kannatanu sõrm sattus tema enda tegevuse tõttu D. Kekiševi hammaste vahele, ei tähenda see siiski seda, et D. Kekišev oleks võinud kannatanut (tahtlikult) hammustada. Hammustamise tunnus on lõualuude kokku surumine ja lõualuude kokku surumine võib toimuda ka muudel põhjustel kui vai soov midagi hammustada. Põhiliselt toimub lõualuude kokku surumine rääkimisel ja eriti intensiivne lõualuude kokku surumine toimub agressiivsel rääkimisel (näiteks sõimamisel, vandumisel) ja karjumisel. Kannatanu A.M. ei välistanud oma ütlustes, et D. Kekišev võis tema pikali surumisel tunda valu. Kui isik tunneb valu, on ilmne, et ta võib valuaistingu tulemusel karjatada. Sellisel juhul toimub igal juhul intensiivne lõualuude kokku surumine. Tunnistaja A-E.R. i ütluste kohaselt oli D. Kekišev intsidendi ajal agressiivne ja ütles roppsõnu. Kuna D. Kekišev oli agressiivne ja ütles sellal ajal roppsõnu, siis ilmselt toimus tema lõualuude intensiivne kokku surumine. Tegemist oli tahtmatu hammustamisega. O.S. iga seotud kuriteoepisood Kaitsja leiab, et asjas puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et J. Pihtjõe oleks kambris O.S. i käte ja jalgadega löönud. Ka kaudsed tõendid ei moodusta tõendite (kogumit) süsteemi, mis saaksid tõendada seda, et J. Pihtjõe lõi kambris käte ja jalgadega O.S. i. Kuivõrd O.S. ei mäleta pärast enda kaelast haaramist midagi, siis ei ole kaitsja arvates O.S. i ütluste põhjal võimalik väita, et J. Pihtjõe oleks teda löönud. D. Kekiševi ütluste kohaselt püüdis O. Pihtjõe O.S. i temast eemale saada ning D. Kekišev ei näinud, et J. Pihtjõe oleks O.S. i löönud. Seega ka D Kekiševi ütluste põhjal ei saa väita (ega isegi oletada), et J. Pihtjõe oleks kannatanut löönud. J. Pihtjõe ütluste kohaselt püüdis ta O.S. i D. Kekiševist eemale saada ja J. Pihtjõe ütluste kohaselt ta O.S. i ei löönud. Seega ka J. Pihtjõe enda ütlused ei tõenda seda, et J. Pihtjõe oleks O.S. i löönud. Kambris olnud tunnistaja M. ei osanud sündmuste käigu kohta ütluseid anda ja ei näinud, kes keda lõi. Ka tunnistaja M.A. i ütlused ei tõenda seda, et J. Pihtjõe oleks O.S. i löönud. Kohus on põhjendanud D. Kekiševi ja J. Pihtjõe poolt O.S. ile ühiselt ja kooskõlastatult kehavigastuste tekitamist kambris ainult tuginedes nende käitumisele pärast kambrist väljumist ja nende välimusele vahetult pärast rünnet. 11 Samas neid asjaolusid tõendavad tõendid ei moodusta sellist tõendite süsteemi, mis võimaldaks tõsikindlalt väita, et J. Pihtjõe ja D. Kekišev kambris ühiselt tekitasid O.S. ile kehavigastusi. Kaitsja on seisukohal, et kohus on põhjendamatult leidnud nagu oleksid D. Kekiševi ütlused ründe käigu kohta ebausaldusväärsed ja kohus jättis need põhjendamatult tõendite kogumist välja. Kohtu hinnangul ei ole D. Kekiševi ütlused usaldusväärsed, kuna D. Kekiševi ütlustest ei selgu eluliselt usutavat selgitust, kuidas sai O.S. il tekkida nii ulatuslikud tervet ülakeha hõlmavad tervisekahjustused. Kaitsja on seisukohal, et kohus on valesti hinnanud D. Kekiševi ütlusi. D. Kekišev ei öelnud mitu korda ta käega O.S. i lõi. Ta ütles, et seda võis olla rohkem, kui üks kord. D. Kekiševi ütlustest tulenevalt ei saa seega välistada, et ta võis lüüa O.S. i ka kaks, kümme või kakskümmend korda. Seega on põhjendamatu lugeda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Ka põlvega näkku löömise osas ei öelnud D. Kekišev, et ta lõi täpselt kaks korda, vaid ütles, et võis olla äkki kaks korda. Samas põlvega näkku löömise osas on D. Kekišev kinnitanud, et ta lõi O.S. i viisil, mis sai tekitada ekspertiisikatis nimetatud vigastusi, sest põlvega löök näkku on ilmselt jõuline ja tekitab raskema tagajärje, kui käega (rusikas käega) löök. Kohus leidis, et D. Kekiševi ütlustest puuduvad selgitused kägistamise kohta. Kaitsja leiab, et see on kohtu põhjendamatu seisukoht. D. Kekiševi ütluste kohaselt üritas J. Pihtjõe O.S. i temast eemale saada Seega J. Pihtjõe tegevus, kes võttis O.S. ilt ümbert kinni ja tõmbas teda eemale, võiski olla tegevus, mille tõttu tekkis O.S. i kaelale kägistamisjälg. Kaitsja on seisukohal, et D. Kekiševil puudus tahtlus, sh kaudne tahtlus, O.S. i tapmiseks. Kaitsja on seisukohal, et subjektiivse koosseisu tuvastamine üksnes välise teopildi alusel ei ole käesolevas asjas õige ning välise teopildi osas tuleb arvesse võtta, et kohtuekspertiisiakti kohaselt ei olnud O.S. il eluohtlikke tervisevigastusi. Ainuüksi välise teopildi alusel saab elu ohustamine kõne alla tulla, kui tervisekahjustus oli selline, mis põhjusliku ahela katkematu kulgemise korral oleks suure tõenäosusega kaasa toonud surma. Kuna kohtuekspertiisiga tuvastati, et O.S. i tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud, poleks põhjusliku ahela katkematu kulgemine toonud kaasa ka O.S. i surma. Kaitsja arvates tuleks subjektiivse külje tuvastamisel lähtuda sellistest objektiivsetest asjaoludest nagu süüteo koht, D. Kekiševi teoeelne ja järgne käitumine ning O.S. i käitumine. Süüteo koha osas peab arvestama, et juhtunu toimus D. Kekiševi kambris, kuhu O.S. il ei oleks pidanud asja olema. Oluline on seegi, et D. Kekišev oli lõpetanud O.S. i löömise juba siis kui tunnistaja M.A. vaatas kambri ukse aknast sisse. See näitab ilmselt, et kannatanu O.S. oli kogu juhtunu toimumise ajal agressiivselt meelestatud ja oli ise ründav ja rünnet provotseeriv pool. Kaitsja on seisukohal, et D. Kekiševil puudus tahtlus O.S. i tapmiseks ja kohus on kuriteo valesti kvalifitseerinud. D. Kekiševi tahtlus hõlmas tervisekahjustuse tekitamist ja raske tervisekahjustuse põhjustas ta vähemalt ettevaatamatusest, seega tuleb tegu kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 2 järgi.

Apellant on seisukohal, et D. Kekiševi süü ei ole suur ning esineb kaks kergendavat asjaolu ning puuduvad raskendavad asjaolud. Sellest tulenevalt saaks olla põhjendatud karistuseks 4 12 aastat vangistust ehk sanktsiooni alammäär. Samuti leiab kaitsja, et liitkaristuse mõistmisel on põhjendatud lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega. J. Pihtjõe kaitsja apellatsioon. Apellatsioonis taotleb kaitsja tühistada Tartu Maakohtu 21. juuni 2021 otsus J. Pihtjõe süüditunnistamises

§ 113lg 1 - § 25 lg 1, 2 järgi ning teha uus otsus millega kvalifitseerida J.

Pihtjõe poolt toimepandud süütegu ümber

§ 121lg 1 järgi.

Alternatiivselt taotleb kaitsja kvalifitseerida J. Pihtjõe poolt toimepandud süütegu ümber

§ 118lg 1 p 2 järgi.

Ühtlasi palub kaitsja J. Pihtjõele kergemat karistust. J. Pihtjõe kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta asjaolu, et kogu sündmus sai alguse O.S. i käitumisest. Kaitsja asus seisukohale, et välistatud pole D. Kekiševi poolt hirmu tundmine kannatanu ees, kuna viimane oli temast vanem ja tugevam. Seda enam, et kohtuotsuse kohaselt võttis kannatanu D. Kekiševil kambris temal rinnust kinni ning ütles „ kuule, jobu“. J. Pihtjõe on nii kohtueelse menetluse käigus kui ka kohtus rääkinud sellest, et tundis muret D. Kekiševi turvalisuse pärast ja otsustas minna viimasele appi. D. Kekišev ei ole oma ütlustes eitanud seda, et ta lõi O.S. i näo piirkonda, kuid ei mäleta täpselt mitu korda. Samuti kinnitab D. Kekišev, et lõi kannatanut põlvega näkku, täpselt ei mäleta, aga vist kahel korral. Oluline on märkida, et O.S. sisuliselt kambris toimunut ei mäleta ja kohtus toimunu kohta ütlusi anda ei osanud. D. Kekiševiga kasutas temaga ühist kambrit nr 477 kaaskinnipeetav R.M. . R.M. sündmuses ei osalenud. Seega puuduvad kohtuotsuses igasugused viited tõenditele, mis annaksid informatsiooni ja kirjeldaksid kambris toimunut. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel kannatanul ekspertiisiga tuvastatud vigastuste raskusest ning rajanud oma järeldused kasutades eluliselt usutavuse mõistet. Kaitsja leiab, et kuigi kohtuotsuses refereeritud tunnistajate ütlustega on tõendatud kannatanu välised vigastused ja välimus, ei saa nendest teha järeldusi toimunud sündmuse asjaolude kohta. Eksperdiarvamuse kohaselt ei esinenud O.S. il eluohtlikke kehavigastusi, kuid tema vigastused koosvõetuna põhjustasid tal tervisekahjustuse kestusega vähemalt 4 kuud. Kaitsja ei vaidle vastu eksperdi seisukohale, kuna J. Pihtjõe ise on selgitanud, et võttis kannatanul kaela ümbert kinni, et viimast D. Kekiševist eemale saada. J. Pihtjõe selgituste kohaselt rebenes selle käigus kannatanul seljas olnud särk. Ei saa välistada, et kannatanu rebenenud särk võis omakorda kahjustada kannatanu kaela ja tekitada seal vigastusi. Otsuses asub kohus seisukohale, et O.S. il tuvastatud tervisekahjustused põhjustasid temale ühiselt ja kooskõlastatult kinnipeetavad D. Kekišev ja J. Pihtjõe. Kaitsja kohtu järeldusega selles osas ei nõustu, sest kannatanu kambris toimunu kohta kohtus selgitusi anda ei osanud. J. Pihtjõe selgituste kohaselt oli tema eesmärk O.S. haardesse võtta, et viimane ei saaks edasi tegutseda, sest O.S. jagas D. Kekiševile rusikalööke. 13 Kaitsja arvates on meelevaldne kohtu järeldus selles osas, et J. Pihtjõe seisis ja vaatas, kuidas järjepidevalt jagatakse lööke D. Kekiševile. J. Pihtjõe ei ole kordagi rääkinud sellest, et ta vaatas sündmust pealt, vaid on kinnitanud, et ta püüdis O.S. i takistada, hoides viimast haardes. Põhiliseks argumendiks on kohtu hinnangul vastuolu J. Pihtjõe poolt erinevatel menetlusetappidel antud ütlustes. Kohus peab vastuoluks seda, et J. Pihtjõe on kohtueelse menetluse käigus väitnud, et lõi O.S. i kahel-kolmel korral rusikaga. J. Pihtjõe selgitas, et taolise ütlusi andes püüdis ta oma ütlustega kaitsta D. Kekiševi. Lähtuvalt nendest väidetavatest vastuoludest on kohus lugenud J. Pihtjõe ütlused ebausaldusväärseteks ja jätnud välja tõendikogumist. Kaitsja kohtu taolise seisukohaga ei nõustu. Erinevus J. Pihtjõe ütlustes ei muuda oluliselt nende sisu, sest J. Pihtjõe ole kordagi eitanud, et püüdis takistada O.S. il D. Kekiševi ründamist. Kaitsja ei nõustu sellega, et antud situatsioonis oleks tegemist olnud kättemaksuga kannatanule. Kohus on oma otsuses jõudnud seisukohale, et kannatanut rünnati põhjusel, et kannatanu oli pedofiil ja süüdi mõistetud seksuaalkuritegude eest. Käesoleva juhtumi puhul ei ole kohtuliku uurimise käigus leidnud tõendamist, et J. Pihtjõe teadis, mille eest O.S. karistust kannab. Kohtuotsuses puuduvad viited igasugustele tõenditele, mis kinnitaksid vastupidist. Kohus ei ole seda teemat J. Pihtjõe suhtes eraldi analüüsinud, vaid on asunud üldistavale seisukohale, mille kohaselt rünnati O.S. i seetõttu, et ta oli seksuaalkurjategija. Kaitsja arvates on kohus väga põgusalt peatunud kaitsja hinnangul kõige olulisemal aspektil, s.o antud teo subjektiivsel koosseisul. Otsuse kohaselt on kohus jõudnud järeldusele üksnes välise objektiivse teopildi põhjal ja leidnud, et D. Kekiševi ja J. Pihtjõe tahtlus ulatus kaugemale mitte üksnes kehalisest väärkohtlemisest, vaid ka raske tervisekahjustuse tekitamisest. Kohus on jätnud kõrvale võimaliku erineva teopanuse ja märgib, et intensiivne ja jõuline rünne oli ühepoolne. D. Kekišev ja J. Pihtjõe peksid vastupanu mitte osutavat O.S. i. Kohtu selline järeldus on meelevaldne. Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tõendamist, et J. Pihtjõe peksis kannatanut jõuliselt ja intensiivselt. Samuti on oluline märkida, et J. Pihtjõe kehal ei ole märke sellest, et ta oleks kedagi jõuliselt ja intensiivselt peksnud. Kohtu otsustuse kohaselt peksti kannatanut üle kogu keha, valdavalt aga vastu nägu ja pead. Ka selles osas on kohus jäänud otsuses üldsõnaliseks. J. Pihtjõe rolli peksmises kohus välja toonud ei ole. Samas on D. Kekišev omaks võtnud, et ta peksis kannatanut rusikaga ja jalaga. Kaitsja arvates ei ole asjaolu, et kumbki süüdistatavatest lõi kannatanut koridoris vähemalt korra nimelt jõuliselt jalaga ei ole kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud. Kaitsja ei nõustu maakohtuga selleski, nagu tajunuksid D. Kekišev ja J. Pihtjõe kannatanu rasket seisundit juba ilmselt kambris peksmise ajal. Kaitsja leiab, et kohtu selline seisukoht on meelevaldne, kuna kambris oli pime, sündmus toimus ukseavas ehk väga piiratud territooriumil jne. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga kuriteo kvalifikatsiooni osas, kuna ka

§ 118

, s.o raske tervisekahjustuse tekitamine võib samuti olla sageli seotud isiku peksmisega pikema aja vältel nii käte kui jalgadega. 14 Kohtuotsusest ei nähtu kuidas ja millistel alustel on kohus piiritlenud tapmiskatset ning lõpuleviidud kehalist väärkohtlemist või raske tervisekahjustuse tekitamist. Kooskõlas ekspertiisiaktiga ei olnud kannatanu vigastused eluohtlikud. Küll aga olid nad tema vigastused tervist pikaajaliselt kahjustavad.

§ 118lg 1 p 2 järgi on kaitstavaks õigushüveks inimese tervis.

Seega ei nõustu kaitsja kohtuga, et välise teopildi alusel saaks rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmise koosseisu mõttes. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis võimaldaksid jõuda järelduseni, et J. Pihtjõel oli soov ja tahtlus O.S. i tappa. Kaitsja peab oluliseks märkida, et J. Pihtjõe kuulati kohtueelse menetluse käigus üle ja temale esitati kahtlustus

§ 118lg 1 p 2 järgi.

Kuna tõendite kogum ei ole muutunud, siis jääb arusaamatuks hilisem kuriteo kvalifikatsiooni muutmine. Vastuväited apellatsioonidele. 16. augustil 2021 esitas prokuratuur vastuväited esitatud apellatsioonidele. Prokuratuur leiab, et vaidlustatav Tartu Maakohtu otsus on õiglane, igakülgselt põhistatud ning kohtu veendumuse ja järelduste kujunemine on hõlpsalt jälgitav. Prokuröri hinnangul on teod õigesti kvalifitseeritud, mõistetud karistused vastavuses süü suurusega ning kooskõlas kohtupraktikaga. Prokuratuur palub jätta apellatsioonid rahuldamata ja kohtuotsus tühistamata või muutmata. Prokuratuur pidas vastuväidetes vajalikuks peatuda vaid sellistel apellatsioonides toodud väitel või seisukohal, mis on tähelepanuväärselt ebaõiglased või ilmses vastuolus objektiivselt tuvastatud asjaoludega. J. Pihtjõe kaitsja on oma apellatsioonis väitnud, justkui ei oleks tõenduslikult tuvastatud, et J. Pihtjõe üldse teadis, mille eest kannatanu O.S. karistust kannab ning seega ei ole ka kinnitust leidnud, et ründe ohvriks valiti teadlikult seksuaalkurjategija. Paraku ignoreerib kaitsja siinkohal tõsiasja, et sündmuste ahela käivitas D. Kekiševi halvustav pöördumine kannatanu poole: „Mis vahid, pedofiil?“ ja sündmuse lõppfaasis karjus valvurite poolt kannatanust eraldatud J. Pihtjõe: „Vähe sai, oleks pidanud vägistaja maha lööma!“ J. Pihtjõe kaitsja on oma vastuväited rajanud domineerivalt argumendile, justkui oleks kohus tuginenud üksnes elulise usutavuse hindamisele, samas kui eluline usutavus peaks rajanema tõenditele ja faktidele. Kaitsja väidab korduvalt, et kohtuotsuses ei ole sellistele tõenditele viidatud, kuid samas möönab, et kohus on tuginenud tunnistajate ütlustest, meditsiinilistest tõenditest ja videomaterjalist moodustuvale tõendikogumile. Seega lükkab kaitsja ise oma peamise argumendi veenvalt ümber. Samuti väidab kaitsja, justkui ei nimetaks kohus tõendit, millest tuleneb väide, et kannatanu tõmmati peksmise jätkamiseks kambrisse tagasi, samuti ei olevat tõendamist leidnud, et süüdistatavad lõid veel peale kambrist väljumist kannatanut jõuliselt jalaga. Sarnaseid alusetuid etteheiteid kohtulahendile võib leida ka D. Kekiševi kaitsja apellatsioonist. Prokuratuuri arvates on mõlemal apellandile jäänud tähelepanuta kohtuotsuse 24-s lehekülg, kus kohus on eelnevalt osundatud tõendite- valvekaamerate videosalvestiste, vaatlusprotokollide, meditsiinilise tõendusmaterjali ning ütluste loogiliselt seostatud kogumi põhjal rekonstrueerinud kellajalise täpsusega kogu sündmuste käigu. 15 Mõlemad apellandid on ühtlasi püüdnud väita, et kohus ei ole põhistanud, mis annab alust järeldada süüdistatavate soovi tekitada kannatanule veelgi raskemaid vigastusi, kui neil oli läinud juba korda valvurite sekkumise hetkeks põhjustada. Prokuratuuri arvates on apellantidel jäänud taolist väites tähelepanuta kohtuotsuse 23-s lehekülg, kus kohus on põhjalikult analüüsinud süüdistatavate kestvat agressiivsust, sealhulgas valvuritest tunnistajate ütlusi selle kohta, et mõlemad süüdistatavad väljendasid otsesõnu, et kannatanu „sai vähe“ ja „oleks pidanud maha lööma“. Tavatult küüniline on D. Kekiševi kaitsja mõttekäik, et kuivõrd armutult läbi pekstud ning rängalt vigastatuna koridoris lamav kannatanu ei väljendunud D. Kekiševi suhtes sõbralikult, siis saabki järeldada, et kannatanu oli kogu juhtunu käigus ise agressiivselt meelestatud, ründav ja provotseeriv pool. Kokkuvõtlikult leiab prokuratuur, et kohus on O.S. iga seonduvas episoodis jõudnud objektiivse pildi põhjal ainuvõimaliku järelduseni- kui süüdistatavaid ei oleks nende tegevuse juures segatud, oleks sündmus lõppenud kannatanu jaoks eluohtlike vigastuste ja surmaga. Puutuvalt D. Kekiševi kaitsja argumente valvur A.M. iga seonduva

§ 274

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava sündmuse osas, märgib prokuratuur, et kaitsja on valinud kohtu põhistuste valikulise tähelepanuta jätmise taktika. Pühendades kandva osa argumentatsioonist kirjeldustele, kuidas D. Kekiševi hambad ümber tema suhu topitud sõrme iseeneslikult sulgusid, on kaitsja täielikult ignoreerinud tõsiasja, mille kohus on videotõendi põhjal tuvastanud ja esile toonud- nimelt et D. Kekišev fikseeris oma käega valvuri käe paigale, et seda tõhusamalt hammustada. Asjaolu, et D. Kekiševi vastupanu ei olnud pelgalt passiivne, kinnitab kohtuotsuse kohaselt ka tõsiasi, et ta tegi valvuri suunas löögiliigutuse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonidega ning neile esitatud vastuväidetega leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele D. Kekiševi süüdimõistmises ja karistamises

§ 114lg 1 p 4 - § 25 lg 1, 2 järgi ning liitkaristuse moodustamises.

Maakohtu otsus kuulub tühistamisele ka J. Pihtjõe süüditunnistamises

§ 113lg 1 - § 25 lg 1, 2 järgi.

D. Kekiševi süüdistus

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg 1, 2 ja J.

Pihtjõe süüdistus

§ 113lg 1 – § 25 lg 1, 2 järgi Maakohus on D.

Kekiševi (D. Kekiševi mõrva katses) ja J. Pihtjõe süüdi tunnistanud O.S. i tapmise katses. Taolist otsustust põhjendas maakohus asjaoluga, et süüdistatavate poolne intensiivne ja jõuline rünne oli ühepoolne, kannatanut peksti jalgade ja kätega üle keha, valdavalt aga pähe, mis on elutähtis organ. Peksmine kestis pikka aega, s.o üle nelja minuti. Kannatanu tervislik seisund oli pärast peksmist halb, mis kajastus ka tema välimuses. Nimetatut arvestades asus kohus seisukohale, et pekstes pika aja jooksul kannatanut rusikate ja jalgadega elutähtsasse piirkonda, pidid süüdistatavad möönma mistahes tagajärje saabumist s.h seda, et kannatanu võib tekitatud vigastustesse surra. Ringkonnakohus maakohtu taolise otsustusega ei nõustu. 16 Süüteokatse algab

§ 25

lõike 2 kohaselt hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toime panemist. Seega saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Tagajärjedeliktide puhul iseloomustab katsetegu see, et isiku soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just seetõttu süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, sest puudub süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada. Süüteokatse korral tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud. Saabunud tagajärg võib olla küll üheks tahtluse hindamise kriteeriumiks, kuid sellel ei saa olla määravat tähendust süüteo kvalifitseerimisel. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt saab taolises olukorras hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud, eelkõige välise teopildi alusel, s.o tema teo objektiivse ohtlikkuse alusel. Teo kvalifitseerimine sõltub eeskätt sellest, kui suureks pidada teos välise teopildi põhjal avalduvat ebaõigust (milline oli ründevahend, ründe asukoht, intensiivsus ja kestus, ründega tekitatud vigastuse liik ja raskus jms). Mida suurema ohu süüdistatav kannatanu elule või tervisele teoga põhjustas ja mida tõenäolisemalt see realiseerub, seda raskema tagajärje saabumist pidi ta vähemalt kaudse tahtluse vormis võimalikuks. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et O.S. il esinesid kohtumeditsiini ekspertiisi aktis kirjeldatud vigastused. Ringkonnakohtu arvates pole vaidlust selleski, et ekspertiisiaktis kirjeldatud vigastused tekitati kannatanule Tartu Vanglas kambris nr 477 ning konfliktis, mille käigus vigastused tekitati osalesid D. Kekišev ja J. Pihtjõe. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe peksid O.S. i ühise teootsustuse alusel ja mõlemad süüdistatavad andsid kannatanul esinenud terviskahjustuste tekkimisse olulise teopanuse. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus süüdistatavate kaitsjate väidetega, mille kohaselt on maakohus D. Kekiševi ja J. Pihtjõe täideviijatena süüditunnistamisel tuginenud vaid elulise usutavuse argumendile, jättes seejuures viitamata tõenditele, millistele kohtu taoline veendumus tugineb. Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud tõendeid, mis annavad aluse väiteks, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe andsid mõlemad olulise teopanuse O.S. ile kehavigastuse tekitamisse mõlema süüdistatava käed olid verised, J. Pihtjõel olid ka jalal veremäärdumised, D. Kekiševi ja J. Pihtjõe käitumine pärast seda kui O.S. lebas koridori põrandal, kannatanule tekitatud vigastuste arvukus. Seega on maakohus otsuses esile toonud tõendid millistele tuginedes kohus leidiski, et D. Kekiševi ja J. Pihtjõe enda süüd eitavad ütlused ei ole eluliselt usutavad. Ringkonnakohtu arvates on maakohus, arvestades O.S. il tuvastatud kahevigastuste arvu, teinud õige järelduse, et eluliselt ei ole usutav nagu tekitanuks kõik kannatanu kehal olevad vigastused D. Kekišev ning J. Pihtjõe vaid püüdis O.S. i tegevust takistada. Lisaks maakohtu poolt esiletoodule on ringkonnakohtu jaoks kõnekas ka fakt, et O.S. i kehavigastused paiknesid keha mõlemal poolel (n. ülalõualuu mõlemapoolsed murrud). 17 Ka ei ole ringkonnakohtu arvates eluliselt usutav, et olukorras, kus J. Pihtjõe väidete kohaselt püüdis ta oma tegevusega vaid konflikti lõpetada, läheb ta pärast konflikti lõppu O.S. i juurde, lööb teda jalaga näkku, öeldes seejuures, et vähe veel said. Kolleegiumi arvates viitab J. Pihtjõe taoline käitumine sellele, et osaledes O.S. i peksmises, ei olnud tema ärritus kambrist väljumise hetkeks veel taandunud ja nimelt see tingiski maaslamava O.S. i jalaga löömise. Kokkuvõtvalt on maakohus ringkonnakohtu arvates korrektselt lugenud tuvastatuks, et O.S. il esinenud kehavigastused tekitasid D. Kekišev ja T. Pihtjõe kaastäideviijatena. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et D. Kekiševi ja J. Pihtjõe poolt O.S. i peksmine ja selle tagajärjel kannatanule kehavigastuste tekitamine tuleb kvalifitseerida tapmise katsena. Kolleegium möönab, et süüdistatava poolt kannatanu peksmine käte ja jalgadega on hinnatav ohuna kannatanu tervisele. Siiski leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei ole tegemist sedavõrd äärmusliku ründega, mis annaks alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud O.S. il esinevad kehavigastused eluohtlikud. Ringkonnakohtu arvates on ekspertarvamuse alusel võimalik järeldada, et kuigi süüdistatavad lõid kannatanut korduvalt (peksid teda), ei olnud nende poolne vägivald sedavõrd intensiivne, et seda tuleks käsitleda elu ohustava teona

§ 113lg 1 mõttes.

Välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudub taoliseks väiteks alus, sest kannatanule tekitatud vigastused ei kujutanud ohtu tema elule. Ohu puudumist O.S. i elule (lisaks ekspertarvamusele) kinnitab näiteks ka Tartu Ülikooli Kliinikumi haiguslugu nr 20191105-437926/02-50-

1. Haigusloo kohaselt saabus O.S. Tartu Ülikooli kliinikumi
2. novembril 2019 kell 21:12 ning haigusloost nähtuvalt oli patsient aruselge, suhtles adekvaatselt, kurtis valu paremal pool peas.
3. novembril 2019 kell 14:43 lubati O.S. rahuldavas üldseisus tagasi vanglasse, kusjuures määrati jätkata valuravi ja lokaalset turseravi (I kd tl 159-162). Seega ca 17 tundi pärast peksmist oli O.S. i tervislik üldseisund juba rahuldav ning ka vahetult pärast toimunud peksmist ei olnud tema elu ohus. Nimetatust saab järeldada sedagi, et O.S. il esinenud vigastused nägid visuaalselt välja raskemad, kui nad seda tegelikult olid. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et lüües O.S. i korduvalt käte ja jalgadega, said D. Kekišev ja J. Pihtjõe küll aru, et nad tekitasid kannatanule suurt valu, kuid vägivalla lõpetamisel ei olnud neil alust arvata, et see olnuks piisav kannatanu surma saabumiseks. Ringkonnakohtu arvates räägib tapmistahtluse vastu ka ajavahemik, mil konflikt toimus. 18 Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et O.S. viibis D. Kekiševi kambris ca 4 minutit. O.S. i ütluste kohaselt, millistes puudub alus kahelda, ei osutanud ta süüdistatavatele mingit vastupanu. Seega oli süüdistatavatel ca 4 minuti vältel, juhul kui neil olnuks soov O.S. tappa, avanenud selleks ilmselgelt ka võimalus. Ometi põhjustasid süüdistatavad O.S. ile vigastused, mis ei kujutanud endast ohtu kannatanu elule. Ringkonnakohtu arvates viitab süüdistatavate poolt taolise võimaluse mittekasutamine nende soovimatusele kannatanu tappa. Pigem viitab süüdistatavate käitumine soovile näidata nende poolset halvakspanu O.S. i poolt toimepandud kuriteosse. Ka J. Pihtjõe poolt kasutatud väljend, „vähe said, oleks pidanud maha lööma“ viitab ringkonnakohtu arvates süüdistatavate soovile O.S. i karistada. Nähtub ju J. Pihtjõe väljendis teatav kahetsus, et nad kannatanut rohkem ei peksnud, kuigi süüdistatavatel ca 4 minuti vältel selleks võimalus oli. Samas viitab J. Pihtjõe kasutatud väljend „vähe said“ ringkonnakohtu arvates sellele, et J. Pihtjõe pidas ka ise ennast O.S. i lööjaks. Ringkonnaohus ei pea kaitsjate väiteid, nagu ei teadnuks süüdistatavad, millise kuriteo toimepanemise eest O.S. karistust kannab, tõsiseltvõetavateks. O.S. i ütluste kohaselt sai konflikt alguse nimelt sellest, et D. Kekišev nimetas teda pedofiiliks. Ringkonnakohtu arvates ei saa olla tegemist juhusliku kokkulangevusega, et D. Kekišev nimetas seksuaalkuriteo eest karistust kandvat O.S. i tema solvamise eesmärgil nimelt pedofiiliks. Ka J. Pihtjõe poolt O.S. i nimetamine pärast konflikti lõppu pedofiiliks, viitab üheselt sellele, et ka tema oli teadlik, millise teo eest O.S. karistust kannab. Ringkonnakohus leiab, et D. Kekiševi ja J. Pihtjõe käitumises puudub nende süüd välistav asjaolu

§ 28lg 1 mõttes.

Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt eeldab hädakaitseseisund

§ 28lg 1 mõttes kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet.

Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et pärast seda, kui D. Kekišev oli O.S. ile koridoris öelnud „mis sa vahid pedofiil“, läks O.S. D. Kekiševi kambrisse ja haaras viimasel rinnust kinni (III kd tl 194). Ringkonnakohus leiab, et ülalkirjeldatud viisil käitudes ründas O.S. õigushüve, s.o D. Kekiševi kehalist puutumatust. Seega oli O.S. i poolt tegemist õigusvastase ründega D. Kekiševi suhtes ning D. Kekiševi puhul on alust jaatada hädakaitseseisundi tekkimist. Asja materjalidega on tuvastamist leidnud, et pärast O.S. i sisenemist D. Kekiševi kambrisse ja D. Kekiševil rinnust kinni võtmist, sisenes kambrisse J. Pihtjõe, kes haaras O.S. il käega kaela ümbert kinni ja tõmbas teda. O.S. i ütluste kohaselt pärast J. Pihtjõe rünnet „lülitus ta välja“ ja midagi ei mäleta.

§ 28

lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Seadus sätestab seega, et hädakaitsetegevuseks ründaja vastu ei ole õigustatud mitte ainult isik, kelle individuaalseid õigushüvesid õigusvastaselt rünnatakse, vaid kaitsetegevus võib toimuda ka teise isiku individuaalõigushüvede kaitseks nn hädaabi vormis, mida on läbivalt rõhutatud ka asjasse puutuvas praktikas 19 Seejuures ei ole seadusandja seadnud mingeid põhimõttelisi erisusi sellele, kas isik kaitseb hädakaitsetegevuse raames enda või kellegi teise individuaalõigushüvesid; seaduse silmis on tegemist võrdväärsete olukordadega (vt RKKKo otsus nr 1-19-8083). Ringkonnakohus asus ülal seisukohale, et D. Kekišev, kui

§ 28lg 1 tähenduses teine isik, oli hetkel kui J.

Pihtjõe O.S. i ründas, hädakaitseseisundis. Kuivõrd seadusandja ei ole pidanud vajalikuks eristada olukordi, mil isik kaitseb ründaja eest enda või kellegi teise õigushüvesid, siis oli J. Pihtjõel õigus hädakaitsetegevuseks, s.o O.S. i poolse ründe lõpetamiseks. Ringkonnakohus leiab, et J. Pihtjõe käitumine oli kantud kaitsetahtest (soovis lõpetada rünnet D. Kekiševi vastu) ning ründe lõpetamiseks valis J. Pihtjõe sobivaima (kõrist haaramine ja tõmbamine lõpetas O.S. i tegevuse) ja säästvaima viisi (ei kasutanud ülemäära intensiivset jõudu). Ülaltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et 5. novembril 2019 O.S. i kõrist haarates tegutses J. Pihtjõe hädakaitsetegevuse raames

§ 28

lg 1 mõttes s.o tema käitumises esineb nimetatud osas õigusvastusust välistav asjaolu. O.S. i ütlustest nähtuvalt pärast J. Pihtjõe poolt tema kõrist haaramist ta „lülitus välja“, ehk teisisõnu O.S. i poolne rünne lõppes. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd O.S. i rünne lõppes tema nn „välja lülitumisega“, ei ole D. Kekiševi ja J. Pihtjõe edasise tegevuse osas (edasine kannatanu peksmine) alust rääkida hädakaitseseisundist, s.o süüdistatavate edasises tegevuses puudub õigusvastasust välistav asjaolu

§ 28lg 1 mõttes ning nad vastutavad oma tegevusega põhjustatud tagajärje eest.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väidetega, nagu oleks maakohus põhjendamatult jätnud D. Kekiševi ja J. Pihtjõe ütlused tõendikogumist välja. Maakohus on kohtuotsuses kummagi süüdistatava suhtes eraldiseisvalt põhistanud, miks ta leiab, et süüdistatavate ütlused ei ole usaldusväärsed ning miks kohus nendega kohtuotsuse tegemisel ei arvesta. Ringkonnakohus nõustub igati maakohtu poolt esitatud süüdistatavate ütluste analüüsiga ning pea vajalikuks seda käesolevas otsuses korrata. Vastuseks D. Kekiševi kaitsja poolt maakohtu otsusele tehtud etteheitele, nagu oleks maakohus valesti tõlgendanud D. Kekiševi ütlusi tema poolt O.S. i tabanud löökide arvu suhtes, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on D. Kekišev andnud ütlusi, et ta lõi O.S. i rusikaga näkku ning selgitanud, et neid lööke võis olla rohkem kui üks. Ka on D. Kekišev kinnitanud, et tema mäletamist mööda lõi ta O.S. i vist kahel korral põlvega näkku (IV kd tl 57, 57 p). Ringkonnakohtu arvates on kaitsja arutluskäik, justkui võiks D. Kekiševi poolt nimetatud löökide ebamäärast arvu (lööke võis olla rohkem kui üks) suurendavalt tõlgendada (kümme, kakskümmend), ei ole tõsiseltvõetav. Ringkonnakohtu arvates on D. Kekiševi ütluste kontekstist võimalik pigem mõista, et süüdistatav püüdis igati jätta muljet, et tema lõi kannatanut vaid mõned korrad. Taolisele soovile viitab ringkonnakohtu arvates ka D. Kekiševi vastus prokuröri sellekohasele küsimusele. Vastates prokuröri küsimusele, on D. Kekišev selgitanud, et kui O.S. haaras temal rinnust kinni, siis ta lõi teda rusikaga. Kui O.S. oli temast taganenud lõi ta teda põlvega näkku. 20 Seega on D. Kekišev püüdnud prokurörile vastates pigem vähendada (üks rusikalöök, üks löök põlvega) tema poolt tehtud löökide arvu. Pealegi ei ole D. Kekišev oma ütlustes kordagi maininud, et ta oleks kannatanut peksnud, s.o löönud 5, 10 või 20 korda ning seetõttu jääb kaitsja sellekohane väide vaid spekulatsiooniks. Hinnates J. Pihtjõe ütlused ebausaldusväärseteks, et maakohus lisaks süüdistatava ütluste elulisele mitteustavusele, esile toonud ka konkreetse vastuolu (kohteelsel uurimisel väitis, et lõi kannatanut, kohtuistungil eitas seda ega osanud vastuolu mõistusepäraselt seletada) J. Pihtjõe ütlustes. Ringkonnakohus ei nõustu J. Pihtjõe kaitsja väitega, et nimetatud vastuolu ei muuda oluliselt J. Pihtjõe kohtus antud ütluste sisu, sest süüdistatav ei ole kordagi eitanud, et ta püüdis takistada O.S. il D. Kekiševi ründamist. Ringkonnakohus leiab, et on sisuline ja oluline vastuolu selles, kas J. Pihtjõe lõi O.S. i kahelkolmel korral rusikaga pähe, nagu ta väitis eeluurimisel või ta ainult haaras O.S. il ümbert kinni ja püüdis teda eemale tirida, teda seejuures kordagi löömata, nagu ta väitis kohtuistungil. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe peksid 5. novembril 2019 kaastäideviijatena Tartu Vangla kambris nr 477 O.S. i ja oma tegevusega põhjustasid nad kannatanule tervisekahjustuse mis kestab vähemalt neli kuud.

§ 118

lg 1 p 2 näeb muuhulgas ette vastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest kui sellega on põhjustatud tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud. Seega on D. Kekiševi ja J. Pihtjõe oma tegevusega O.S. i suhtes täitnud

§ 118lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje.

Tulenevalt

§ 16

lg-st 1 on süütegu võimalik toime panna nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui ka kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus leiab, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe, pekstes O.S. i ca 4 minuti vältel pidasid võimalikuks, et tekitavad kannatanule kehavigastused. Samas nad möönsid võimalust, et need kehavigastused võivad olla rasked. Seega kiitsid süüdistatavad kaudse tahtluse vormis heaks tagajärje mis ka saabus. Seega on D. Kekiševi ja J. Pihtjõe oma käitumisega täitnud ka

§ 118lg 1 p 2 ettenähtu kuriteo subjektiivse külje.

Ülaltoodut arvestades tuleb D. Kekišev ja J. Pihtjõe süüdi tunnistada

§ 118lg 1 p 2 järgi ja neid tuleb karistada.

Tartu vangla vanemvalvuri A.M. i suhtes füüsilise vägivalla kasutamine Ringkonnakohus leiab, et käsitletavas kuriteoepisoodis on maakohus igakülgselt analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning selle tulemusena tulnud õigele järeldusele, et D. Kekišev hammustas A.M. i tahtlikult, s.o D. Kekiševi käitumises on tuvastamist leidnud

§ 274lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne ja ka subjektiivne teokoosseis.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonis taotleb kaitsja D. Kekiševi õigeksmõistmist põhjendusel, et süüdistatav ei hammustanud A.M. i väikest sõrme, s.o ei põhjustanud talle kehavigastust, tahtlikult. 21 Kaitsja põhjendab oma taotlust asjaoluga, et kuivõrd valvurid A.M. ja A-E. R kasutasid D. Kekiševi suhtes jõudu ja kuna selle kasutamise käigus tundis D. Kekišev valu, siis võis D. Kekišev karjatada. Sellisel juhul toimub lõualuude intensiivne kokkusurumine. Tegemist oli tahtmatu hammustamisega D. Kekiševi poolt. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu kaitsja väide, et hetkel kui isik valust karjatab, siis toimub tema lõualuude intensiivne kokkusurumine. On ilmne, et isiku karjatamise hetkel inimese suu avaneb, mitte ei sulgu ning seega ei saa sellisel juhul toimuda ka lõualuude intensiivset kokkusurumist, nagu püüab seda väita kaitsja. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja väitega, nagu ei välistaks A.M. i sõrmel olev muljumisjälg ja veritsus, tahtmatut hammustamist. A.M. on oma ütlustes üheselt väitnud, et D. Kekišev hammustas tema sõrme, mis rüseluse käigus oli sattunud viimase suhu. Seejuures on A.M. kinnitanud, et ta tundis nimelt hammustust, D. Kekišev hammustas tema sõrme ( III kd tl 210 p). A.M. i ütlusi kinnitab ka tal tuvastatud vigastus. Ringkonnakohus leiab, et hammaste juhuslik, tahtmatu kokkusurumine kestab üldjuhul vaid hetke ning taoline hetkeline hammaste kokkusurumine võib küll põhjustada valu, kuid ei tekita kehavigastust. Arvestades A.M. il esinenud väikese sõrme muljumist ja selle veritsust saab väita, et tegemist oli hammaste pikemaajalise kokkusurumisega, s.o tahtliku hammustamisega. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on D. Kekiševi igati õigustatult süüdi tunnistanud A.M. ile kehavigastuse tekitamises. Karistus Ringkonnakohus leiab, et mõistes D. Kekiševile ja J. Pihtjõele karistuse O.S. i peksmise eest, on maakohus järginud

§ 56lg 1 sätteid.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et süüdistatavate süü suuruse hindamisel tuleb arvestada sellega, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe peksid neile vastupanu mitteosutavat kannatanut ja seda intensiivsusega, mis tekitas viimasele raske tervisekahjustuse. Ka on maakohus arvestanud sellega, et taoline peksmine toimus vanglas, mis viitab sellele, et süüdistatavaid ei hoia kuriteo toimepanemisest tagasi ka range järelevalve. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et süüdistavate suhtes ei esine karistust kergendavaid asjaolusid. Vastuseks D. Kekiševi kaitsja väitele, nagu esineksid D. Kekiševi suhtes karistust kergendavate asjaoludena kahetsus ja kuriteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus D. Kekišev kohtuistungil küll sõnades kinnitas, et kahetseb juhtunut, kuid samas asus end õigustama väitega, et miks siis O.S. tuli tema kambrisse (IV kd tl 59), on alust arvata, et D. Kekiševi kahetsus ei ole siiras. Ringkonnakohus käsitles otsuses ülal hädakaitseseisundi olemasolu D. Kekiševi käitumises ja asus seisukohale, et hetkel kui D. Kekišev ja J. Pihtjõe O.S. i peksid, ei olnud nad hädaseisundis ning seetõttu puudus neil alus ka hädakaitseks. 22 Seega pole mingitki alust arvestada karistust kergendava asjaoluna D. Kekiševi suhtes kuriteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti tuvastanud ka selle, et süüdistatavate karistust raskendava asjaoluna tuleb

§ 58p 10 alusel arvestada kuriteo toimepanemist grupis, sest O.S.

i peksmisel tegutsesid süüdistatavad kaastäideviijatena. Maakohus on kohtuotsuses ära toonud samuti süüdistatavatele karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivsed eesmärgid millega nõustub ka ringkonnakohus. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles nagu tuleks D. Kekiševile ja J. Pihtjõele mõista karistus alla vastava sanktsiooni keskmist määra. Arvestades D. Kekiševi ja J. Pihtjõe süü suurust, mida ringkonnakohus peab keskmiseks ning asjaolu, et süüdistatavate käitumises esineb üks nende karistust raskendav asjaolu, tuleb süüdistatavatele mõista karistus üle sanktsiooni keskmise määra. Kuivõrd D. Kekišev ja J. Pihtjõe panid O.S. i suhtes kuriteo toime kaastäideviijatena ning puudub alus hinnata ühe täideviija süüastet suuremaks kui teise oma, siis mõistab ringkonnakohus mõlemale süüdistatavale

§ 118lg 1 p 2 järgi karistuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust.

Seoses D. Kekiševi süüditunnistamisega O.S. i kuriteoepisoodis

§ 118

lg 1 p 2 järgi ja talle selle järgi karistuse mõistmisega moodustab ringkonnakohus

§ 64lg 1 alusel D.

Kekiševi suhtes ka uue liitkaristuse. Kohtukulu D. Kekiševi kaitsja R. Sprenk esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus kokku 226,80 euro suuruses summas, sh käibemaks 37,80 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsiooni koostamisele 210 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 189 eurot, millele lisandub käibemaks 37,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri

1. juuli
2. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 226,80 eurot milles sisaldub käibemaks 37,80 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis vastavalt KrMS § 185 lg 1, tuleb apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulu jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm Riigikohtu 22.02.2022 kohtuotsuse RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse, tunnistas Deivis Kekiševi ja 23 Jarmo Pihtjõe süüdi ning karistas neid

§ 118

lg 1 p 2 järgi ja mõistis Deivis Kekiševile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse.

1. Saata kriminaalasi eelmises punktis märgitud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada osaliselt. 24