Obsah (7)

§ 4§ 24§ 45§ 37§ 217§ 38§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 15.02.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-15852 Kohtuasi X kaebus kohtut

) § 218 lg 1 alusel hagita menetluses. Avaldaja esitas 07.05.2018 puudutatud isikule kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kaebuse sisuks oli, et puudutatud isik vaataks läbi kohtutäiturile Urmas Tärnole 16.10.2017 ja 20.10.2017 esitatud kaebused. Ühtlasi palus avaldaja tagastada kohtutäituri Urmas Tärno poolt kinni peetud kohtutäituri tasu 72,25 eurot. 3 Kohus leidis, et puudutatud isik ei edastanud avaldajale seadusest tuleneva aja jooksul kaebuse läbivaatamise aega ega vaadanud ka kaebust läbi. Kohus asus seisukohal, et kuna puudutatud isik ei teinud otsust tähtaegselt pärast kaebuse esitamist, siis oli avaldaja avaldus esitatud õiguspäraselt ning õigele maakohtule. Kohtutäiturile Urmas Tärnole 17.10.2017 esitatud kaebus (I kd tl 18-20, II kd tl 27). Võlgnik heitis kohtutäiturile ette, et ta polnud pädeva piirkonna kohtutäitur ning keeldus alusetult täitemenetlust üle andmast. Maakohus ei nõustunud avaldaja väitega. Sissenõudja näitas võlgniku elukohana XXX, Maardu. Täiteasja materjalidest nähtus, et võlgniku elukoht oli 01.02.2017 seisuga Harju maakond, Tallinn, Lasnamäe linnaosa (I kd tl 164 pöördel). Kohtutäituri poolt kontrollitud andmete kohaselt oli ka 10.07.2017 rahvastikuregistri järgi võlgniku elukohaks Tallinn ja viimaseks võlgniku poolt teatatud informatiivseks elukohaks XXX, Maardu. Kohtutäitur sai lähtuda rahvastikuregistri andmetest. Lisaks oli kohtutäitur sellele väitele 10.07.2017 otsuses vastanud. Kohtule arusaadavalt selles osas Harju Maakohtule kaebust ei esitanud, seega ei saanud võlgnik enam selles osas, et sissenõudja nõuet täidab vale piirkonna kohtutäitur, kaebust uuesti esitada. Kohtutäitur alustas täitemenetlust õigesti ja tulenevalt

§ 4lg-st 1-3 polnud alust anda täitemenetlust üle teise piirkonna täiturile.

Lisaks polnud sissenõudja nimetanud teise piirkonna kohtutäiturit, kellele menetlus üle anda (vt 15.12.2009 vastu võetud Justiitsministri määruse nr 42 (edaspidi kohtutäiturimäärustik) § 30 lg-t 1). Täitemenetluse raames oli võlgnikul ja sissenõudjal võimalik leppida kokku maksegraafikus (

§ 24lg 3 p7, § 1771 lg 1 p 2, § 1773 lg 1 p 3, § 1774 lg 2 p 2, 1775 lg 1 p 2).

Asja materjalidest nähtuvalt palus võlgnik läbi kohtutäituri sissenõudjalt võimalust tasuda täiteasjas olevat nõuet maksegraafiku alusel 200 eurot kuus (I kd tl 179, pöördel). Kohtutäitur edastas võlgniku palve läbi Justiitsministeeriumi sissenõudjale. Sissenõudja selgitas 04.05.2017, et kui võlgniku majanduslik olukord on püsivalt muutunud, nii et ta ei suuda kokkulepitud summat 311 eurot kuus kahe lapse kohta pluss natuke rohkem tekkinud võlgnevuse katteks tasuda, tuleb tal pöörduda Soome vastava ametniku poole arutamaks elatisraha suuruse muutmist. Sissenõudja avaldas, et miinimumsumma, millega nad saaksid nõustuda oli 355 eurot kuus. Samas jäeti kohtutäituri otsustada, kas ka väiksem kuumakse võiks olla aktsepteeritav (I kd tl 189 pöördel). Seega polnud kohtutäiturile ette heidetav, et ta ei aktsepteerinud võlgniku poolt välja pakutud maksegraafiku summat 200 eurot kuus, kuna sissenõudja oli selgelt väljendanud, et talle oli vastuvõetav suurem summa. Kui võlgnik leidis, et kohtutäitur rikkus oma otsustuspädevust maksegraafiku sõlmimata jätmisel, oleks ta pidanud pöörduma kohtu poole vastavalt

§ 45

(kohus võib võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada). Seda õiguskaitsevahendit võlgnik ei kasutanud. Kohus leidis, et 17.10.2017 kaebuses kohtutäiturile etteheidetav tegevus oli õiguspärane. Kohtutäiturile Urmas Tärnole 20.10.2017 esitatud kaebus (I kd, tl 21-22, 44). Avaldaja vaidlustas selles kaebuses 10.10.2017 otsust, millega mõisteti võlgnikult välja täitekulu summas 112,56 eurot (I kd, tl 21-22, 44). Otsuse kohaselt oli täitekuluks 19.05.2017 sõidukulu 112,56 eurot (375,2 km x 0,25 eurot). Kohtu hinnangul põhines täitekulu otsus seadusega sätestatud alusel kohtutäituri sõiduki kasutamisele (

§ 37lg 1 p 5, § 38 lg 1 ja kohtutäiturimäärustiku § 63 lg 1 ja lg 3).

Vaidlust polnud, et kohtutäitur käis 19.05.2017 Tallinnast Mõisakülas võlgniku kinnisasja pildistamas. Järelikult oli täitekulud reaalselt kantud. Kinnisasja pildistamine oli täitemenetluseks vajalik tegevus, mis oli reaalselt tehtud toiming ning seega ka põhjendatud ning vajalik. Kohtutäitur ei pea väljaspool büroo asukohta tehtavale täitetoimingule liikuma ühistranspordiga, vaid kohtutäiturite tööaja otstarbekaks kasutamiseks võimaldab seadusandja täituritel isikliku sõiduki kasutamist. Seega isikliku sõiduki kasutamises polnud midagi 4 ebatavalist ega keelatut. Kuigi kohtutäitur peab vältima võlgnikku koormavaid liigseid kulutusi ja lähtuma säästlikkuse põhimõttest, ei ole kohtutäitur isiklikku sõidukit eelistades käesoleval juhul seda põhimõtet rikkunud. Ei ole muuhulgas välistatud, et ühistranspordiga võlgniku kinnisasja pildistamise toimingule liikudes oleks võinud täitekuluna lisanduda hoopis täituri majutuskulud. Kohtu hinnangul ei pea kohtutäitur erinevalt teiste kulude tõendamisest sõidukulude suuruse tõendamiseks lisama täitetoimikusse bensiinitšekke vms, kuivõrd ei ole eluliselt võimalik üheselt tuvastada palju just konkreetsele toimingule täituril kulus kütust ja millises ulatuses kulus täituri isiklik sõiduk. Selleks ongi kohtutäiturimäärustiku § 63 lg-s 3 sätestatud, et sõiduki kasutamise korral on õigus nõuda sõidukulusid arvestusega kuni 0,25 eurot kilomeeter. Kohtutäitur tõi välja, et kinnisasja kaugus Tallinnast on 187,72 km (II kd tl 5), kulu tuleb arvestada liikumiseks täitetoimingu tegemise kohta ja tagasi büroo asukohta. Kohtu arvutuste kohaselt on kohtutäituri arvutuskäik korrektne. Seega oli 10.10.2017 täitekulu väljamõistmise otsus kooskõlas seadusega ja võlgniku kaebus selles osas põhjendamatu. Kohtutäiturile Kaire Põltsile 07.05.2018 esitatud kaebus (I kd tl 25). Avaldaja nõudis 07.05.2018 kaebuses, et kohtutäitur Kaire Põlts vaataks läbi kohtutäiturile Urmas Tärnole 16.10.2017 ja 20.10.2017 esitatud kaebused ja tagastada kohtutäituri Urmas Tärno poolt kinni peetud kohtutäituri tasu 72,25 eurot. Kohtutäitur Urmas Tärno tegi 19.12.2017 arestimise akti, mille alusel arestis iseendalt välja mõistetud menetluskulu 425 eurot. Sellest summast kandis täitur 352,75 eurot sissenõudjale ning eraldas sealt endale tasu 72,25 eurot. Täitetoimikust ei nähtunud, et kohtutäitur oleks võlgnikule 19.12.2017 arestimise akti kätte toimetanud. Selles osas oli kohtutäitur võlgniku õigusi rikkunud. Avaldaja selgitas, et ta sai menetluskulude arestimisest teada 06.03.2018 (I kd, tl 1 ja 53 pöördel, p 1.3.7).

§ 217

lg 1 näeb ette kaebuse esitamise tähtaja kümme päeva alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest. Seega oleks avaldaja pidanud kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustama arestimise hiljemalt 17.03.

1. Võlgnik vaidlustas selle alles 07.05.
2. Seega kaebus oli selles osas esitatud hilinemisega ja läbivaatamisele ei kuulunud. Kohtutäituri otsuse vaidlustamise tähtaja algus ei sõltunud sellest, kellelt võlgnik arestimise akti kätte sai. Kui võlgnik oli seisukohal, et kohtutäitur Urmas Tärno sai temalt alusetult tasu, siis tuleb võlgnikul esitada kohtusse hagi kohtutäituri Urmas Tärno vastu alusetult tasutud summa tagasisaamiseks. Kohtutäitur Kaire Põlts ei vastuta endise kohtutäituri eksimuste eest. Puudutatud isik selgitas kohtule, et endine kohtutäitur polnud talle täiteasja raames mingeid rahalisi vahendeid üle andnud. Lisaks palus avaldaja 10.10.2019 menetlusdokumendis kohustada viivitamata lõpetama täitemenetlust. Kohus leidis, et käesoleva asja sai kohus kaebusena läbi vaadata üksnes avaldaja esialgsetest kaebustest lähtuvalt, s.t kohus pidi lähtuma konkreetselt nimetatud kaebuses esitatud nõuetest. Täitemenetluse lõpetamise suhtes kohus seisukohta ei võtnud. Avaldaja määruskaebus
3. Avaldaja palus tühistada maakohtu määrus ja vaadata üle 07.05.2018 kaebus osas, mis puudutas 10.10.2017 täitekulu otsust. Kogu menetluskulu (sh kohtueelsed kulud) tuli jätta puudutatud isiku kanda. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust ja rikkus olulisel määral menetlusõigust, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. Kohus palus avaldajal 18.09.2021 täpsustada, kas avaldaja loobub mitteaktuaalsetest nõuetest, st nõuded, mille suhtes puudub vajadus edasi menetleda seoses sissenõudja avaldusega täitemenetlus lõpetada Eestis. Avaldaja vastas 29.11.2021, et hetkel oli aktuaalne üksnes täitekulude kaebus, muud kaebused luges avaldaja loobunuks ning neid ei pidanud kohus 5 hindama. Seega oli arusaamatu, miks kohus analüüsis nõudeid, millest võlgnik oli loobunud. Käesolevas menetlus kuulus lahendamisele üksnes täitekulude vaidlus. Kohtutäitur Urmas Tärno saabus võlgniku juurde 19.05.2017 (reedene päev) peale kella 22.
4. Kogu menetluse jooksul polnud tõendamist saanud, kas täitur liikus avaldaja juurde autoga või isikliku autoga ning kas sõiduteekond vastas otsuses märgitule. Kohtutäitur oli avaldaja esindajale öelnud 14.02.2017 järgmist: “mul on seal kandis üks sõber, kelle juures ma käin vahel grillimas ja õlut joomas, kui ma mõnikord sinna sattun, siis vaatan arestitud pinna üle.” Samuti pole tõendatud, kuidas täitur peale pidu Tallinna tagasi sai, kas bussiga või kellegi autoga. Igal juhul ei saa siin rääkida kohtutäituri ametiülesannete täitmisest tuleneva sõidu eesmärgiga. Kui täitemenetluseseadustik sätestab selgelt, et võlgniku või sissenõudja nõudel peab kohtutäitur esitama täitekulude kohta dokumentaalseid tõendeid, siis oli ühemõtteliselt selge – kui pole kuludokumente, ei saa seda kulu välja mõista. Kui seaduses on vastav nõue, siis puudub kohtul pädevus ületada seaduse norme. Menetluskulusid poleks tohtinud jätta avaldaja kanda. Käesoleva menetluse põhjustas kohtutäitur, kes ei lahendanud ära kaebust seaduses ettenähtud aja jooksul ning eiras võlgniku kirjasid. See tingis ka kohtumenetluse algatamise. Menetluskulud olid oma olemuselt kahju hüvitamine. Kohtutäitur vastutab selle eest, et ta ei lahendanud kaebust. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikule tähtaja sellele vastamiseks.
6. Puudutatud isik vaidles avaldaja määruskaebusele vastu.
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
8. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 alusel. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Arvestades kaebuse sisu ja nõudeid soovis avaldaja, et kohus vaataks maakohtu määruse uuesti läbi osas, mis puudutas 07.05.2018 kaebust (10.10.2017 täitekulu otsust) ja menetluskulude jaotust. Seega puudub ringkonnakohtul alus muus osas maakohtu määrust tühistada ja kaebust läbi vaadata. Kohus on asja lahendamisel seotud kaebuse piiridega.
9. Avaldaja leidis, et kohtutäitur Urmas Tärnu polnud õigustatud saama täitekulu 112,56 eurot, kuna kulu aluseks olevaid tõendeid polnud avaldajale esitatud. Kohus leiab, et avaldaja väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega. Maakohus tuvastas, et avaldaja esitas 20.10.2017 kohtutäiturile Urmas Tärnole täiteasjas nr 052/2016/1537 kaebuse, milles avaldaja vaidlustas kohtutäituri 10.10.2017 otsust, millega mõisteti võlgnikult välja täitekulu summas 112,56 eurot (I kd, tl 21-22, 44). Otsuse kohaselt oli täitekuluks 19.05.2017 sõidukulu 112,56 eurot. Avaldaja esitas kohtutäiturile Kaire Põltsile 07.05.2018 kaebuse, milles palus lahendada eelmise kohtutäituri tegevuse peale 16.10.2017 ja 20.10.2017 esitatud kaebused. Täitekuluks on

§ 37

lg 1 p 5 järgi täitetoimingutega seotud sõidu- ja majutuskulud.

§ 38lg 1 järgi täitekulud kannab võlgnik.

Kohtutäiturimäärustiku § 63 lg 1 kohaselt on kohtutäituril õigus nõuda sõidu- ja majutuskulude hüvitamist seoses täitetoimingute tegemisega 6 väljaspool kohtutäituri büroo asukohta. Sama paragrahvi kolmas lõik näeb ette, et sõiduki kasutamise korral on õigus nõuda sõidukulusid arvestusega kuni 0,25 eurot kilomeeter. Kohtutäituri sõidu pikkus oli 375,2 km (teekond Kaupmehe tn 14, Tallinn – Pärnu tn 26, Mõisaküla, Viljandimaa – Kaupmehe tn 14, Tallinn). Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud, et kohtutäitur Urmas Tärno käis 19.05.2017 Tallinnast Mõisakülas avaldaja kinnisasja pildistamas. Menetlusosalised ei vaielnud selle üle, et vastava teekonna pikkus kohtutäituri büroost sihtkohta oli edasi-tagasi 375,2 km. Teekonna pikkus on kontrollitav ka internetist vabalt kättesaadava kaardirakenduse abil. Ringkonnakohtu hinnangul vastab märgitud sõidupikkus kohtutäituri büroost sihtkohta tegelikkusele. Eeltoodu põhjal moodustas sõidukulu 93,80 eurot (375,2 x 0,25). Nimetatud summale lisandus 20% käibemaks 18,76 eurot. Kokku moodustas tasu 112,56 eurot. Eeltoodust nähtub, et tasu suurus oli välja arvutatav ja kontrollitav ilma kuludokumentidega. Seega oli kohtutäituri tasu suurus ja selle aluseks olev arvutuskäik kooskõlas seaduses kehtestatud nõuetele. Kaebuse väide, et kohtutäitur ei esitanud võlgnikule kuludokumente selle kulu kohta, ei ole tasu väljamõistmata jätmise alus. Isegi kui kohtutäitur võis teha vahepeatusi (vahepõikeid), siis ei nõua kohtutäitur sõidukulusid rohkem, kui tal oli õigus seaduse alusel saada. Samuti pole kulu väljamõistmisel tähtsust, kelle autot kohtutäitur kasutas. Ringkonnakohtu hinnangul pole määruskaebus selles osas edukas. 11. Lisaks vaidlustas avaldaja menetluskulude jaotust. Avaldaja leidis, et menetluskulud oli õiglane jätta kohtutäituri kanda, kuna kohtusse pöördumine oli põhjustatud täituri tegevuse tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega. Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja lahendamise tulemusest. Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on panna kohtukulud kandma kohtuvaidluse kaotanud poole. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 teisest lausest ja lg-st 10 tulenevalt kannab menetluskulud avaldaja, kui kohus jätab avalduse rahuldamata. Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud, mis võimaldaksid jätta avaldaja menetluskulud kohtutäituri kanda. Isegi juhul kui kohtutäiturid oleksid õigeaegselt kaebused lahendanud, siis polnud välistatud avaldaja pöördumine kohtusse

§ 218lg 1 alusel.

Avaldajal on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ja kohtutäituril avaldusele vastu vaielda. Praegusel juhul puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks. 12. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud avaldaja kanda, kuivõrd avaldaja määruskaebus jäi rahuldamata. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 3 alusel, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Avaldajal ei tule määruskaebemenetluses menetluskulusid hüvitada, kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isikul käesoleval juhul tekkinud väljamõistetavaid menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt) 7