← Eesti

1-21-6181/30

Obsah (4)§ 121§ 68§ 57§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 20. jaanuar 2022 Kohtuasja number 1-21-6181 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtu

) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

  1. oktoobri 2021 otsus Apellant Igor Boyko Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Igor Boyko. Isikukood 36709113716; elukoht XXX; töötab Sõprade Takso OÜ-s; vahi all; viimati kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu
  2. mai 2019 otsusega Igor Boyko kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin prokuratuur, esindaja Viru abiprokurör Ragnar Plistkin Menetluse vorm Ringkonnaprokuratuuri kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Jätta Viru Maakohtu
  4. oktoobri 2021 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus vandeadvokaadi abi Igor Belugini poolt Igor Boykole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja hüvitatavate kulude suuruseks 165,60 eurot, sealhulgas käibemaks 27,60 eurot.
  6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Igor Boykolt Eesti Vabariigi kasuks välja 165,60 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1

(8)PÕHIOSA Süüdistus
  1. Varem Viru Maakohtu
  2. juuni 2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4851, Viru Maakohtu
  3. oktoobri 2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-9751 ning Viru Maakohtu
  4. mai 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-3613

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistatud Igor Boykole esitati süüdistus selles, et ta kägistas 16. juulil 2021 kella 7.50 paiku Narvas Kangelaste prospekt 23 asuva perearstikeskuse juures oma endist abikaasat E.B. t kaelast ning haaras teda juustest. Sellega põhjustas I. Boyko E.B. le füüsilist valu ja kehavigastusi – verimuhk ja punetus kaela piirkonnas, kriimustus vasaku käe randmel – ning pani toime

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

  1. Viru Maakohtu
  2. oktoobri 2021 otsusega tunnistati I. Boyko süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi ning teda karistati 1-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel vähendati vangistust 8 kuuni.

§ 68lg 1 alusel arvati karistuse kandmise aja algust I.

Boyko kahtlustatavana kinnipidamisest

  1. juulil 2021 ning I. Boykole kohaldatud tõkend vahistamine jäeti kohtuotsuse jõustumise või karistuse ärakandmiseni muutmata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 ja KrMS § 3101 alusel kohaldati I. Boykole E.B. suhtes lähenemiskeeldu kestvusega 3 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Lähenemiskeelu kohaselt ei tohi I. Boyko viibida E.B. le lähemal kui 10 meetrit (välja arvatud riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutuste ruumides), viibida E.B. elukohas (hetkel elab E.B. aadressil XXX ) ja töökohas OÜ-s XXX (aadressil XXX ) ning E.B. elu- ja töökoha lähiümbruses lähemal kui 10 meetrit. Sattudes juhuslikult E.B. le lähemale kui 10 meetrit, tuleb I. Boykol kohe eemalduda lubatud kaugusesse ja seejuures E.B. ga mitte suhelda. Samuti on I. Boykol keelatud suhelda E.B. ga nii vahetult kui ka kaugsidevahendite teel, sealhulgas saata E.B. le liht- või elektronkirju, talle telefoniga helistada ja sõnumeid saata ning saata talle sõnumeid interneti suhtluskeskkondade (Messenger, Viber, Skype, vmt) kaudu. Lisaks võttis kohus seisukoha menetluskulude ja asitõendiga toimimise osas.
  2. Kohus luges tõendatuks, et I. Boyko põhjustas süüdistuses toodud tegevusega E.B. le füüsilist valu ja kehavigastusi, pannes sellega toime tema kehalise väärkohtlemise. Kuna varem on I. Boykot samuti korduvalt karistatud kehalise väärkohtlemise eest, tuleb tema tegu kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Siiski ei saa I. Boyko tegevust kvalifitseerida lisaks ka

§ 121lg 2 p 2 järgi, kuna I.

Boyko ja E.B. vahel ei ole lähisuhet. 4.

§ 121lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse.

I. Boykot on varem karistatud tingimisi vangistusega, üldkasuliku tööga ja reaalse vangistusega, kuid need karistusviisid ei ole tema õigusvastasele käitumisele mõju avaldanud. Arvestades I. Boyko isikut, tema varasemat kriminaalkorras karistatust sama kannatanu suhtes toime pandud vägivallategude eest ning kuriteo toimepanemise asjaolusid, oleks rahalise karistuse mõistmine selgelt ebapiisav. Seega tuleb I. Boykot karistada vangistusega. 5.

§ 121lg 2 sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

I. Boyko süü ei ole suur. Ta põhjustas E.B. t kägistades ja teda juustest haarates E.B. le füüsilist valu ning kehavigastusi: verimuhk ja punetus kaela piirkonnas, kriimustus vasaku käe randmel. Ei saa rääkida erakordselt tugevast ja intensiivsest vägivallast. Samas on I. Boyko teos sedastatav ühe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, mis väljendub süüteo korduvas toimepanemises ja see võrdsustub suurema süüga. Arvestada tuleb sedagi, et I. Boykot on varem karistatud justnimelt 2

(8)sama kannatanu ähvardamises ja kehalises väärkohtlemises. Ühtegi karistust kergendavat asjaolu kohus ei tuvastanud. Kuigi I. Boyko tunnistas oma süüd osaliselt, asus ta siiski enda teguviisi õigustama kannatanu väidetava tegevusega (gaasiga pihustamine). Süü tunnistamine ei ole karistust kergendav asjaolu

§ 57

lg 1 p 3 esimese alternatiivi tähenduses, sest seadusandaja on karistust kergendavaks asjaoluks pidanud süü ülestunnistamisele ilmumist. Kuigi kohtuistungil märkis I. Boyko, et asjad ei ole nii, nagu on märgitud süüdistuses, ta ei peksnud kannatanut ning ei tahtnud talle haiget teha, ei väljendanud ta siiski siirast kahetsust. 6. I. Boykot on võimalik karistada alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, s.o 1-aastase vangistusega. Lühimenetluse kohaldamise tõttu tuleb I. Boyko vangistust vähendada KrMS § 238 lg 2 alusel 8 kuuni. Põhjendatud ei ole vangistuse asendamine üldkasuliku tööga või I. Boyko vabastamine karistuse kandmisest tingimisi. I. Boykot on juba varasemalt vabastatud karistuse kandmisest tingimisi ning tema vangistust on asendatud üldkasuliku tööga. Viimasest vangistusest vabastati I. Boyko tingimisi enne tähtaega koos katseaja ja käitumiskontrollile allutamisega. Kuna eelnev ei taganud I. Boyko õiguskuulekust, tuleb järeldada, et tingimisi karistus ühes käitumiskontrollile allutamisega ega ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole tema õiguskuulekuse tagamiseks tõhus. Seega tuleb I. Boykot karistada reaalse vangistusega, mille kandmise algust tuleb

§ 68lg 1 alusel arvata tema kinnipidamisest 16. juulil 2021. 7. E.B. taotles I. Boykole lähenemiskeelu kohaldamist. Kr

MS § 3101 lg 1 kohaselt võib kohus kannatanu taotlusel kohaldada tema eraelu või muude isikuõiguste kaitseks isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule VÕS § 1055 alusel lähenemiskeeldu tähtajaga kuni 3 aastat. VÕS § 1055 lg 1 sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Seega on KrMS §-s 3101 sätestatud korras VÕS § 1055 alusel kohaldatava lähenemiskeelu näol tegemist preventiivse deliktiõigusliku kaitseabinõuga (abinõude kogumiga), mille eesmärk on tagada, et isik, kelle suhtes lähenemiskeeldu kohaldatakse (lähenemiskeelu adressaat), ei rikuks tulevikus lähenemiskeeluga kaitstava isiku isikuõigusi. 8.

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu kuulub isikuvastaste kuritegude peatükki. Seega on lähenemiskeelu kohaldamise eeldused täidetud. Ka on olemas lähenemiskeelu materiaalõiguslik alus VÕS § 1055 lg 1 mõttes. Kannatanu isikuõiguste rikkumist kinnitab I. Boykole esitatud süüdistus ja selles toodud faktilised asjaolud, mille aset leidmine on kinnitust leidnud ning milles kohus I. Boyko ka süüdi tunnistab. Seega tuleb E.B. taotlus I. Boykole lähenemiskeelu kohaldamiseks rahuldada. Kohtu hinnangul on olemas lähenemiskeelu kohaldamise alus, s.o kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste kaitsmise vajadus, mis kaalub üles lähenemiskeelu kohaldamisega kaasneva I. Boyko põhiõiguste riive. Pidades silmas kuriteo toimepanemise asjaolusid, I. Boyko varasemat karistatust sama kannatanu suhtes toimepandud vägivallakuritegude eest ning asjaolu, et I. Boyko on pannud isikuvastase kuriteo toime enam kui kaks aastat pärast eelmise süüdimõistva otsuse tegemist, on kohtu hinnangul põhjendatud seada lähenemiskeeld maksimaalses ulatuses ehk 3 aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest. 9. Kuivõrd E.B. taotleb keelata I. Boykol võtta temaga ühendust erinevate sidevahendite kaudu, siis on selge, et I. Boyko poolne kontakti otsimine on E.B. le vastumeelne. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et varasemalt on I. Boyko süüdi tunnistatud muu hulgas E.B. telefoni teel ähvardamises (Viru Maakohtu 8. mai 2019 otsus kriminaalasjas nr 1-19-3613). Ka E.B. ja I. 3

(8)Boyko poja Iliya Boyko ütlused viitavad sellele, et I. Boyko telefonikõned on E.B. le häirivad ning Iliya Boykole teadaolevalt on E.B. blokeerinud I. Boyko numbri. Vältimaks seda, et I. Boyko saaks jätkata E.B. isikuõiguste rikkumist, saates talle ähvardavaid või häirivaid sõnumeid, tuleb esmalt keelata I. Boyko igasugune kaugsidevahendite kaudu toimuv suhtlus E.B. ga.
  1. Kuivõrd kriminaalasja esemeks olev kuritegu on seotud E.B. ja I. Boyko vahetu kokkupuutega, on igati põhjendatud keelata I. Boykol füüsiline lähenemine E.B. le lähemale kui 10 meetrit. Erandina tuleb lubada lähenemine riigi või kohaliku omavalitsuse asutustes. Samuti on asjakohane keelata I. Boykol läheneda E.B. elukohale lähemale kui 10 meetrit. Kuigi E.B. elukohaks olev korter XXX on I. Boyko ja E.B. ühisomandis, ei anna see I. Boykole õigust viibida igal ajal nimetatud aadressil. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on I. Boyko ja E.B. kokku leppinud, et nimetatud aadressil elavad E.B. ja Iliya Boyko. I. Boyko on asunud elama üürikorterisse. Seega ei piira lähenemiskeeld I. Boyko õigust kasutada oma eluruumi. Kui I. Boyko ja E.B. soovivad ühisvara jagada, saab seda teha õiguspäraseid vahendeid kasutades ning selleks ei ole I. Boykol vaja ligipääsu ühisvaraks olevale korterile. Samuti on põhjendatud keelata I. Boykol läheneda E.B. töökohale lähemale kui 10 meetrit, kuivõrd kriminaalasja esemeks olev kuritegu on toime pandud just E.B. töökoha vahetus läheduses.
  2. Arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, ei riiva lähenemiskeeld I. Boyko õigusi rohkem kui on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Kohaldatav lähenemiskeeld võimaldab ära hoida E.B. t ähvardava isikuõiguste rikkumise ning rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem. Apellatsioon
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. Boyko, taotledes maakohtu otsuse tühistamist temale mõistetud karistuse osas ning uue otsuse tegemist, millega määrata talle reaalsele ärakandmisele 6 kuud vangistust ning jätta ülejäänud 2 kuud vangistust

§ 74alusel täitmisele pööramata.

Samuti taotleb I. Boyko maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tal keelati viibida XXX asuvas korteris ning vähem kui 10 meetri kaugusel sellest korterist. Kaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.

  1. Varem ei rikkunud I. Boyko katseaja ja kriminaalhoolduse ajal temale kehtestatud nõudeid ega pannud toime uusi kuritegusid. Katseajal oli ta aasta ja ei ole alust väita, et katseaega ei saaks uuesti kohaldada. Käitumiskontrolli ajal ei lähenenud ta kannatanule ega pannud tema suhtes toime õigusrikkumisi. Seepärast tuleb osa karistusest asendada kriminaalhooldusega ja kontrollnõuetega. Karistuse täieliku ärakandmise järel vabaneks ta
  2. märtsil 2022, kuid ta palub võimalust vabaneda juba
  3. aasta jaanuaris. Pikaaegne vanglas viibimine halvendab tema materiaalset olukorda. Tema ainus tuluallikas on töötasu ning töövõime ei ole tal täielik. Vabaduses sai ta Töötukassast toetust 250 eurot kuus ning see toetus on määratud kuni
  4. aasta veebruarini. Toetus võimaldab tal vabaduses töö leidmise ajal sotsialiseeruda. Ka mõjutab vanglas viibimine negatiivselt tema enesetunnet ja tervist. Et ta saaks olla järelevalve all, on tal vaja kindlat elukohta. Elukoht on tal olemas XXX . Endist elukohta Narvas XXX ei saa ta tulu puudumise tõttu üürida. Uue elukoha peab leidma E.B. , kuna tema palvel on kehtestatud lähenemise ja suhtlemise keeld ning koos nad ühel aadressil E.B. ga elada ei saa. Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning kitsendused sätestab seadus. VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel kitsendusi omandi valdkonnas sätestada ei saa. Seetõttu kohaldas kohus VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 põhiseadusega vastuolulisel moel. Kohtu põhjendus seoses keeluga viibida XXX ja selle lähiümbruses ei põhine asjas kogutud tõenditel ega vasta tõele. Seega rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 p-de 7 ja 8 mõttes. Kuna 4

(8)kinnistusraamatu kaudu saab iga isik kontrollida kinnistute omanikke, võib need andmed lugeda üldteada olevateks. Kinnistusraamatu järgi E.B. l oma kinnistut pole ning XXX asuv korter on I. Boyko ainuomandis. Apellatsioonivastus
  1. E.B. palub apellatsioonile esitatud vastuses määrata I. Boykole psühholoogilinepsühhiaatriline ekspertiis ning suunata ta alkoholisõltuvuse sundravile. I. Boykol on juba mitu aastat alkoholisõltuvus ning alkoholijoobes käitub ta ebaadekvaatselt ja agressiivselt, tekitades otsese ohu E.B. elule ja tervisele. E.B. ei saa elada I. Boykoga ühisel elupinnal ning I. Boyko keeldub korterit vahetamast. Apellatsiooni kohaselt ei ole I. Boyko sissetuleku puudumise tõttu nõus üürima teist korterit, kuid kui tal ei ole kavatsust asuda tööle, ei saa ta maksta ka Narvas XXX asuva korteri arveid. Praegu elavad nimetatud korteris E.B. ning tema ja I. Boyko ühine poeg. E.B. hinnangul on äärmiselt ebaõiglane, kui tema ja poeg peavad nimetatud korterist lahkuma ning üürima elamispinna. Ta palub mitte vabastada I. Boykot kinnipidamiselt enne, kui I. Boyko on läbinud rehabilitatsioonikursused ja on lahendanud korterivahetuse küsimuse. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Seoses E.B. apellatsioonivastuses esitatud taotlusega määrata I. Boykole psühholoogilinepsühhiaatriline ekspertiis selgitab ringkonnakohus järgmist. I. Boyko kriminaalasja lahendatakse lühimenetluses. Kuna KrMS § 233 lg 1 kohaselt toimub lühimenetlus kriminaaltoimiku materjali põhjal ehk kohtumenetluses enam tõendeid lisada ei saa, ei saa ringkonnakohus määrata I. Boykole käesolevas kriminaalasjas ka ekspertiisi. Lisaks sellele ei näe ringkonnakohus ka mingit karistusõiguslikku põhjust sellise ekspertiisi määramiseks. Seega jääb ekspertiis määramata.
  3. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja üldjuhul apellatsiooni piires. Lähtuvalt KrMS § 340 lg-st 1 teeb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab.
  4. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust I. Boyko

§ 121lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistamise üle.

Vaidluse puudumine on põhjendatud: maakohus talitas selles osas õigesti. 18. Sellele kuriteole ei ole võimalik reageerida I. Boyko alkoholisõltuvuse sundravile saatmisega, nagu soovib E.B. . Sundravi eeldused sätestatakse

§-s

  1. Praegu langeb selline ravi ära seetõttu, et I. Boyko sooritas kuriteo ehk süülise teo ning pole jäänud ka pärast selle teo toime panemist psüühiliselt raskelt haigeks.
  2. Maakohus valis õigesti karistusliigiks vangistuse. Siiski tegi kohus I. Boykole karistust mõistes ühe vea. Nimelt märgitakse otsuses, et I. Boyko teos on sedastatav ühe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu ehk süüteo korduv toimepanemine, mis võrdsustub suurema süüga. Kuna kohus mõistis I. Boykole karistuse just

§ 121

kvalifitseeritud koosseisu järgi, ei saa süüteo korduvat toimepanemist kui kvalifitseerivat tunnust arvestada I. Boyko karistust mõjutavat süüd ilmestava asjaoluna – seda

§-s 59 sätestatud korduvarvestamise keeldu silmas pidades. Siiski ei ole alust järeldada, et sellel eksimusel oli I. Boyko olukorda raskendav mõju. Seda põhjusel, et nimetatud asjaolu kõrvale jättes vastab I. Boykole mõistetud tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra jääv karistus siiski tema süü suurusele. Seetõttu ei tingi viidatud eksimus maakohtu otsuse tühistamist. 5

(8)20. I. Boyko leiab, et temale mõistetud vangistus tuleks jätta

§ 74alusel osaliselt täitmisele pööramata.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 21. Nagu maakohus asjakohaselt viitas, on I. Boykole mõistetud vangistust ka varem jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata. Samuti on temale mõistetud vangistust asendatud üldkasuliku tööga, mille tegemise ajal pidi ta alluma kriminaalhooldusele ja järgima kontrollnõudeid, mis kaasnevad ka vangistuse tingimisi kohaldamata jätmisega

§ 74alusel.

Neist karistuse kandmiseks antud kergematest viisidest hoolimata jätkas I. Boyko kuritegude toimepanemist. Seejuures ei vasta tõele ka I. Boyko apellatsiooniväide, et varasema katseaja ja kriminaalhoolduse ajal ta uusi kuritegusid toime ei pannud: Viru Maakohtu

  1. oktoobri 2017 otsusega tunnistati ta süüdi Viru Maakohtu
  2. juuni 2016 otsusega määratud katseajal toime pandud kuritegudes ning Viru Maakohtu
  3. mai 2019 otsusega ka Viru Maakohtu
  4. oktoobri 2017 otsusega määratud üldkasuliku töö tegemise perioodil toime pandud kuritegudes. Tema kuritegeliku käitumise viis oli seejuures samalaadne nagu praeguseski asjas. Kuna on ilmne, et varasemalt karistuse kandmiseks antud kergemad viisid I. Boyko õiguskuulekust ei taganud, ei ole alust uskuda sellist efekti vangistuse uuesti tingimisi kohaldamata jätmisest. Seda isegi vangistuse osaliselt tingimisi kohaldamata jätmise korral. Vangistuse kandmisest osalise vabastamise mõte seisneb selles, et lühiajalise vanglakogemusega tekitatakse süüdlasele n-ö šokiefekt, mis aitaks edaspidi tema käitumist distsiplineerida. Sellist efekti on aga raske loota süüdlase puhul, kes on juba eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. veebruari 2007 otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 21). Ka I. Boyko on varem kandnud vangistust. Selle vangistuse kandmiselt vabastati ta tingimisi enne tähtaega pärast seda, kui oli juba ligikaudu aasta vangistust ära kandnud. Veidi enam kui aasta pärast vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamist pani ta toime käesolevas asjas menetletava kuriteo. Seetõttu ei ole mingisugust alust loota, et praegune vangistuse osaline täitmisele pööramine võiks tekitada talle n-ö šokiefekti ning see aitaks tema edasist käitumist paremini distsiplineerida. Pealegi ei ole vangistuse osalise tingimisi kohaldamata jätmise mõttega kooskõlas see, kui koheselt täitmisele pööratav vangistusosa on tunduvalt pikem kui vangistusosa, mida tingimisi täitmisele ei pöörata (I. Boyko soovib, et koheselt pöörataks täitmisele 6 kuud ning 2 kuud jäetaks tingimisi kohaldamata).
  6. Vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist ei tingi ka I. Boyko väited selle kohta, et vanglas viibimine mõjutab negatiivselt tema enesetunnet, tervist ja majanduslikku olukorda. Ei ole mingisugust alust järeldada, et vangistuses viibimine ohustaks I. Boyko tervist, põhjustaks talle ülemääraseid või ebainimlikke kannatusi või oleks suisa piinav. Et vangistusega kaasneb mõningaid ebameeldivusi, on paratamatu ja suisa soovitav. Nimelt koosnebki karistus juba aastasadu järgitavate teooriate kohaselt kahest komponendist: sotsiaaleetilisest hukkamõistust (süüditunnistamine kui selline) ja ebameeldivast kohtlemisest (nt vangistus või rahaline karistus). Sotsiaaleetilisele hukkamõistule järgnev kohtlemine peab olema just ebameeldiv: nii võib loota, et inimene enam kuritegusid toime ei pane, sest ta ei taha, et teda uuesti ebameeldivalt koheldakse (nt vanglasse pannakse).
  7. Kuidagi ei ole võimalik rahuldada E.B. palvet mitte vabastada I. Boykot enne, kui too on läbinud rehabilitatsioonikursused ja lahendanud korterivahetuse küsimuse: kehtiva õiguse kohaselt pole mitte kedagi võimalik pidada vanglas üle tema vangistusaja.
  8. Seega on I. Boyko karistusse puutuv seaduslik ja põhjendatud, mistõttu tuleb maakohtu otsus jätta selles osas muutmata.
  9. Lisaks karistusele vaidlustab I. Boyko maakohtu otsust seoses temale kohaldatud lähenemiskeeluga. Lähenemiskeelu kohaldamist iseenesest ta ei vaidlusta ning ka ringkonnakohus 6

(8)leiab, et E.B. õiguste kaitseks on lähenemiskeelu kohaldamine vajalik. Küll palub I. Boyko tühistada lähenemiskeelu see tingimus, millega tal keelati viibida E.B. praeguses elukohas XXX korteris ning sellele korterile lähemal kui 10 meetrit. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud lähenemiskeelu tingimus on seaduslik ning ka apellatsiooniväited ei anna alust selles osas maakohtu otsust tühistada.
  1. I. Boykot on varem kahel korral karistatud E.B. kehalise väärkohtlemise eest, kusjuures siis pani ta teod toime just XXX asuvas korteris. Varasemate vägivallategude ning praeguse süüdistuse pinnalt on igati alust karta, et I. Boyko võib tarvitada E.B. suhtes vägivalda ka tulevikus, sealhulgas võib ta seda teha E.B. elukohas XXX asuvas korteris või selle lähiümbruses. Et tagada E.B. le turvatunne, on vajalik ja igati põhjendatud piirata I. Boyko õigust E.B. elukohas ning selle lähiümbruses viibida. Seda eesmärki täidabki vaidlustatud lähenemiskeelu tingimus.
  2. Tõsi, apellatsioonis viitab I. Boyko sellele, et XXX asuv korter on tema ainuomandis, lähenemiskeelu kohaldamisega ei saa talle omandi vallas seada kitsendusi, muud elukohta tal peale kõnesoleva korteri ei ole ning uue elukoha peaks endale otsima E.B. . Ringkonnakohus ei leia, et need asjaolud võiksid takistada vaidlustatud lähenemiskeelu tingimuse seadmist või võiksid muuta selle ebaproportsionaalseks. Võib küll olla õige, et kinnistusraamatusse on kõnesoleva korteri omanikuna kantud vaid I. Boyko. Õige on seegi, et asjaõigusseaduse § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Tegemist on aga vaid eeldusega, mida saab ümber lükata. Nii kinnitaski I. Boyko kohtuistungil, et tegelikult kuulub XXX asuv korter tema ja E.B. ühisvara hulka. Seda kinnitavad kaude ka Ilya Boyko ütlused, kes selgitas, et varem olid I. Boyko ja E.B. abielus ning kuigi nüüd on nad lahutatud, ei ole nad vara veel ära jaganud. Seega on alust pidada XXX asuvat korterit I. Boyko ja E.B. ühisvara hulka kuuluvaks. Niisiis on ka E.B. l tema omandist tulenev õigus seal korteris viibida. Tõsi, selline õigus on iseenesest ka I. Boykol. Omandiõigus pole aga absoluutne. Ringkonnakohtu hinnangul lubab VÕS § 1055 I. Boyko sellist õigust piirata, kui see on vajalik E.B. õiguste kaitseks ning on mõlemapoolseid huvisid kaaludes ka proportsionaalne. Praegu see nii ongi: E.B. õiguste kaitseks on vajalik I. Boyko õigusi piirata ning kaaludes ühelt poolt sellise piirangu mõju I. Boykole ja teiselt poolt E.B. õigust turvatundele on selline piirang ka proportsionaalne. Inimese elu ja tervis on kaalukas õigus. Äärmiselt oluline on arvestada ka seda, et vajaduse I. Boyko õigusi piirata on tinginud just tema enda õigusvastane käitumine: ta on korduvalt E.B. t peksnud. Seetõttu tuleb tal sellega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi mõistlikus ulatuses ka taluda. Kõnesolevas korteris ja selle lähiümbruses viibimise keeld ei ole I. Boyko suhtes ebamõistlik ja seda isegi olukorras, kus tal ei ole muud elukohta. Kui I. Boyko soovib oma omandiõiguse riivet lõpetada, on tal võimalik pöörduda ühisvara jagamiseks vastava tsiviilnõudega kohtusse. Elukohta saab ta seniks aga vajadusel taotleda näiteks sotsiaalabi korras.
  3. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  4. oktoobri 2021 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  5. I. Boyko taotleb apellatsioonis, et ringkonnakohus jätaks apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda ning mõistaks riigi õigusabi korras määratud kaitsjale vandeadvokaadi abi Igor Beluginile välja kaitsjatasu vastavalt tasutaotlusele. I. Boyko kinnitab, et ta koostas oma apellatsiooni kaitsja abil ja osavõtul Viru Vanglas ning kaitsja tõlkis ja seletas talle apellatsiooni eestikeelse teksti sisu, millega ta täielikult nõus on. Apellatsioonile on lisatud vandeadvokaat I. Belugini taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramiseks, millise taotluse esitas kaitsja eraldi ka elektroonselt. 7
(8)
  1. Eeltoodust võib järeldada, et kuigi apellatsiooni esitas ringkonnakohtule I. Boyko, kasutas ta apellatsiooniõiguse realiseerimisel siiski ka temale riigi õigusabi korras määratud kaitsja abi. Seetõttu palub ta kaitsjale sellega seonduva riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamist.
  2. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustik, riigi õigusabi seadus ega selle § 21 lg 3 alusel
  3. juulil 2016 vastu võetud justiitsministri määrus nr 16 “Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi Advokaaditasu kord) ei näe ette piirangut, mille kohaselt saaks riigi õigusabi korras määratud kaitsjale määrata tasu ja hüvitada kulud vaid juhul, kui kaitsja ise esitab kriminaalasjas apellatsiooni. Seega leiab ringkonnakohus, et menetluskuluks saab KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes lugeda ka sellist põhjendatud ja vajalikus ulatuses määratud kaitsja tasu ning kulu, mis ei seondu mitte kaitsja poolt apellatsiooni esitamisega, vaid süüdistatava enda apellatsiooni esitamisega ja selleks riigi õigusabi korras määratud kaitsja abi kasutamisega. Seda põhjusel, et lähtuvalt KrMS §-st 318 on apellatsiooni esitamise õigus nii süüdistataval endal kui ka tema kaitsjal. Kui süüdistatav esitab ise apellatsiooni, võib tal tekkida vajadus saada sellega seoses õigusteenust. Kui süüdistatavale on määratud riigi õigusabi korras kaitsja ning ta selle kaitsja abi kasutab, on kaitsjal õigus saada selle eest tasu ja vajadusel kuluhüvitist. Ringkonnakohus ei näe mingisugust põhjust, miks ei peaks sellist tasu ja kuluhüvitist lugema põhjendatud ning vajalikus ulatuses menetluskulu hulka. Sisuliselt ei ole ju vahet, kas apellatsiooni esitab süüdistatav ise vastavalt kaitsja juhistele või teeb seda kaitsja – mõlemal juhul on kaitsja osutanud õigusteenust ning sellega seoses on tal tekkinud õigus saada teenuse eest tasu ja vajadusel kuluhüvitist. Kui süüdistatavale lisaks esitab sellisel juhul apellatsiooni ka kaitsja, tuleb vaid arvestada, kuivõrd on apellatsioonide koostamiseks kulunud õigusteenuse maht kattuv. Kattuvas osas ei saaks kaitsjale määrata tasu ja kuluhüvitist suuremas summas, kui oleks põhjendatud ühe apellatsiooni esitamise puhul ning seega ei saaks kattuva osaga seonduvat tasu ja kulu lugeda ka menetluskulu hulka.
  4. Praegu on ringkonnakohtule esitatud üks apellatsioon – I. Boyko oma – ning seega ei teki ka eelviidatud küsimust kulude kattuvusest. Seetõttu tuleb hinnata üksnes seda, kas määratud kaitsja toimingud I. Boykole õigusteenuse osutamisel olid vajalikud ning kas nendega seoses küsitud tasu ja kulu on põhjendatud ning vastavuses Advokaaditasu korras sätestatuga.
  5. Riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramise taotluses märgib kaitsja, et tal kulus apellatsiooniteate koostamisele ja e-toimiku kaudu esitamisele 4 minutit, kaitsealusega Viru Vanglas kohtumisele ja apellatsiooni eelduste arutamisele 45 minutit, vestlusele kaitsealusega telefoni teel ja tema apellatsiooni esitamisega seonduvatele küsimustele vastamisele 2 minutit ning kaitsealusega Viru Vanglas kohtumisele ja apellatsiooni koostamisele 67 minutit. Selle eest soovib ta tasu kokku 129,60 eurot (sealhulgas käibemaks 21,60 eurot). Lisaks palub ta arvestada Narvast Viru Vanglasse sõitmiseks kulutatud aega 50 km järgi, mille eest soovib ta tasu 18 eurot (sealhulgas käibemaks 3 eurot), ning sõidukulusid 100 km järgi ehk 18 euro ulatuses (sealhulgas käibemaks 3 eurot). Kokku soovib ta riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamist seega 165,60 euro ulatuses (sealhulgas käibemaks 27,60 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja toiminguid I. Boykole õigusteenuse osutamisel saab pidada vajalikeks ning põhjendatud ja vastavuses Advokaaditasu korras sätestatuga on ka nende eest küsitud tasu ja kuluhüvitis. Seega tuleb kaitsja taotlus rahuldada ning lugeda taotletud riigi õigusabi tasu ja kulu menetluskulu hulka. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-i 1 järgse lahendi, tuleb see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt I. Boykolt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.