← Eesti

1-20-3306/124

Obsah (13)§ 339§ 7§ 340§ 3051§ 312§ 149§ 84§ 81§ 107§ 63§ 175§ 185§ 337

1-20-3306 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2021.a Tallinn Kohtuasja number 1-20-3306 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed

§ 339lg 1 p 7), millest tulenevalt ei ole kohtu siseveendumise kujunemine jälgitav.

Maakohus on ekslikult kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on materiaalõiguslikult ekslikuna tuvastanud KarS § 114 lg 1 p -d 2 ja 3 toimepanemise n.ö välise teopildi alusel mitte aga voluntatiitvse elemendi (sisemine minapilt) alusel. Sel põhjusel ei täida maakohtu otsuses esitatud argumentide alusel tuvastatud faktilised asjaolud süüdistuse obligatoorseid elemente, mistõttu tuleb Andres Reinart KarS § 114 lõike 1 p-de 2 ja 3 järgi õigeks mõista. 4. Apellant heidab ette, et ei olnud fotografeeritud, mõõdistatud ja kaardistatud mitte kogu liiklusõnnetuse sündmuskohta, vaid üksnes seda osa, mis oli nähtav kokkupõrkekohast alates Kuivastu suunas. Sündmuskoha vaatluse fotodega oli täielikult katmata see osa, mis jäi Kuressaare suunast Kuivastu suunda vaadatuna enne kokkupõrkekohta ja millest tulenevalt ei olnud kogutud ühtegi objektiivset tõendit selle kohta, kas Andres Reinarti juhitud sõiduk oli pidurdanud enne kokkupõrget ning üritanud seeläbi kokkupõrget ja/või selle tagajärgi vältida ja/või minimaliseerida. 4.1 Kaitsja tõi pidurdusjälgede puudumise fakti kohta öeldu esile mitte selleks, et konstateerida pidurdusjälgede puudumist enne kokkupõrkekohta vaid seetõttu, et tõendit, mis kinnitaks kohapeal menetlust läbiviinud menetlejate sõnade õigsust pidurdusteekonna puudumise fakti kohta, tunnistaja G sõnade kinnituseks vormistatud ei olnud. Lisaks erinev vastamine sama asjaolu kohta, muudab tunnistaja ütlused vähemalt konkreetset fakti puudutavalt ebausaldusväärseks. Seda, et vaatlusprotokoll on puudulik, on tuletatav ka tunnistaja O 12.11.2020.a kohtuistungil antud ütlustest, kus ta möönab, et kirjutas G poolt koostatud vaatlusprotokollile alla ehkki 11.01.2020.a selle sündmuskoha vaatlusel tegemisel ei osalenud ja ei saa kinnitada seeläbi ka selles märgitu ning mh ka arvandmete õigsust (12.11.2020.a kohtuistungi protokolli lk 22). 4.2 Kaitsja viitab ka G ütlustele, mille kohaselt Andres Reinarti juhitud sõidukil oli ABS pidurdussüsteem, millise sõidukiga pidurdusest jälg jääb õrnalt tumedat värvi (mitte päris must) ja see on paremini nähtav märja asfaldiga, selles paigas hakkas sadama hiljem (12.11.2020 kohtuistungi protokolli lk 9). Isegi kui eeldada tunnistaja ütluste õigsust (ja jätta kõrvale G ja R politseibussi pardakaamera video, kust jälgi näeb või vähemalt ei saa öelda, et enne kokkupõrkekohta puudusid igasugused jäljed ning meedias avaldatud N poolt 11.01.2020 sündmuskohal tehtud fotod), siis ei õigusta väidetavalt algselt jälgede mittenägemine tervest sündmuskohast fotode tegemata jätmist. Kaitsja oli ja jääb seisukohale, et kohapeal kaardistatud andmete alusel vormistatud 11.01.2020 vaatlusprotokolli/liiklusõnnetuse akt nr 2 ja sündmuskoha vaatlusprotokoll (I kd tl 12, tl 3-45) 4

(27)on puudulikult vormistatud, kuivõrd see ei ole koostatud terviklikult kogu sündmuskoha kohta. Sel põhjusel sh tuginedes

§ 7

lg 3 ei saa olla õige ka kohtu järeldus, et Andres Reinart ei võtnud midagi ette selleks, et kokkupõrget vältida. 4.3 Pidurdusjälgede nägemist sündmuskohas ka päev peale liiklusõnnetust kinnitas kohtus tunnistajana ütlusi andnud C (23.10.2020.a kohtuistungi protokolli lk 19-20) ning selle asjaolu kinnituseks, et pidurdusjälgede laadsed jäljed asfaldil olid, on kaitsja esitanud kohtule 15.01.2021.a kohtuistungil (15.01.2021.a kohtuistungi protokolli lk 3) meedias avaldatud N poolt kohe vahetult peale liiklusõnnetust (s.o 11.01.2020) tehtud fotod, mis olid avaldatud veebiaadressil. Seda, et asfaldil suunaga Kuivastu poole on kokkupõrkekoha eelselt kuival asfladil mitmeid tumedaid jälgi (võimalik, et tegemist on pidurdusjälgedega) on nähtav ka 15.01.2021.a kohtule üle antud R ja G politseibussi pardakaamera videost kell 14.52.

  1. Kohus ei ole aga asjaolule, et kaitsja tõendas lisatõenditega võimaliku pidurdusteekonna olemasolu nägemise võimalust läbi pressifotode, mis kahtlemata on objektiivseks tõendiks, ning sel põhjusel etteheiteid 11.01.2020 vaatlusprotokolli usaldusväärsusele, pidanud vajalikuks analüüsida, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetluse norme.
  2. Kaitsja on seisukohal, et kohus on otsuse p-s 32 tuvastanud faktilised asjaolud osaliselt ebaõigesti (võimalik piirkiiruse ületamine Tahula I ja II bussipeatuse lähedal, Volvo juhi tegevus ja temapoolne hoolsuskohustuse täitmine manöövri sooritamise eel). 5.1 Andres Reinarti sõidustiili hinnates on kohus tuginedes tunnistaja A ütlustele, mida on pidanud usaldusväärseteks, pööramata tähelepanu tunnistaja F antud ütlustele. Nimelt on F selgitanud, et umbes 14.30 lahkus Andres Reinart autoga tema maja eest rahulikult sõites ja kiirendas alles peale ristmikku, kus ei olnud autosid ja ei tekkinud ka liiklusohtlikku olukorda (30.11.2020 kohtuistungi protokolli lk 18). Tegemist on kaitsja hinnangul olulise asjaoluga, mis võiks omada hilisemate põhjenduste juures kaalu lõpphinnangule sellest, kas Andres Reinarti sõidustiil oli alates rooli istumisest ükskõikne ning ennast või teisi liiklejaid teadlikult ohustav. 5.2 Kaitsja on kohtukõnes seadnud kahtluse alla A ütluste usaldusväärsuse, kuid kohus on nendega täies ulatuses arvestanud, kuigi arusaadavaid põhjendusi sellest, miks ütlusi usaldusväärseks pidada tuleb, kohtuotsuses ei leidu. Ainuüksi 19 aastat juhiloa olemasolu ei saa olla kaitsja hinnangul argumendiks, millele saaks rajada ütluste usaldusväärsuse kogemusliku sõidukiiruse hinnangul vms nagu kohus seda otsuses teinud on. Tunnistaja ütlus on ebausutav põhjusel, et tunnistaja ei osanud kohtuistungil usutavalt selgitada või põhjendada seda, mille järgi tundis ta hiljem sotsiaalmeedia kaudu sõiduki roolis istunud isikuna ära Andres Reinarti. Liskas näitavad tunnistaja ütlused selgelt, et mingit kogemuslikku hinnangut kiiruse osas tunnistaja anda ei oska ega saagi (sh on kohus isegi nõustunud et tunnistaja oli ütluste andmisel ebalev- vt otsuse p 36, lk 12) ning antud tunnistaja ütlused tulnuks tervenisti tõendikogumist välja arvata, mida kohus teinud ei ole. 5.3 Osas, mis puudutab tunnistajate R ja D ütlusi ja nende usaldusväärsust, sh ületatud sõidukiiruse tuvastamise asjaolusid (otsuse p-d 37-46), on kaitsja samuti nende usaldusväärsuse vasturääkivuste tõttu seadnud kahtluse alla. R ütlused on ebausaldusväärsed ning muude tõenditega mitte kokkulangevad tunnistaja enda ütluste vastuolu tõttu politseibussi pardakaamera videosalvestistelt nähtuvaga ning tulnuks seetõttu ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja arvata. 5

(27)5.4 Kaitsja asub seisukohale, et väidetavalt Andres Reinarti poolt juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmine 138 km/h on toimunud selliselt, et keegi mõõtjatest sõiduki marki ja numbrit kohapeal ei tuvastanud ning väidetav hõbedane värvus ning ka automark Audi on tuvastatud D kohapeal öeldu järgi. Samas D ütlused kohtus erinesid politsei pardakaamera salvestusest nähtuvast, mistõttu ei saa tema ütlusi ei kohtus ega ka 11.01.2020.a kohapeal politseiametnikele pidada usaldusväärseteks. Seega on ebausaldusväärne ka mõõteseade fikseerimine kiirusest 138 km/h, mida saaks omistada Andres Reinarti poolt juhitud sõiduki sõidukiiruseks ning tõend sellest (I kd, tl 144-145) lubamatu ning kohus on selle ebaõigesti tõendikogumist välja arvamata jätnud. 5.5 Kohus on leidnud, et Andres Reinarti juhitud Audi ja W juhitud Volvo kokkupõrke toimumise asjaolud on esmalt tuvastatavad tunnistajate E ja U ütluste põhjal. Kaitsja palus need tunnistajate ütlused tõendikogumist välja jätta seoses subjektiivsusega, millele on viidanud ekspert LT. Kohus seda teinud ei ole ja on leidnud, et nimetatud tõendid annavad usaldusväärset teavet kokkupõrke asjaolude kohta. Kaitsja eeltooduga ei nõustu, sest vähemalt E kohtus antud ütlused on vastuolus EKEI 03.04.2020.a ekspertiisiaktiga nr 20E-LL0008 (II kd tl 56-63, plaat ümbrikus tl 64). Kaitsja leiab, et E ütlustega sel põhjusel kindlasti arvestada ei saa. 5.6 Tunnistaja E teadmine või arusaamine sellest, kas eesseisev autojuht veendus enne manöövri sooritamist selles, et temast ei minda valelt poolt mööda on enam kui kaheldav, sest esiteks ei saa taga sõitev autojuht teada, mis toimub eessõitva autojuhi peas ning teiseks ongi vasakpöördel manöövri sooritaja järel sõitva sõiduki kohustus mööduda paremalt poolt või selle võimaluse puudumisel peatada sõiduk, kuniks eesseisev sõidukijuht manöövri sooritab. Lisaks on EKEI 03.04.2020.a ekspertiisiaktiga nr 20E-LL0008 (II kd tl 56-63, plaat ümbrikus tl 64) tuvastatud, et sõidukid ei olnud kokkupõrkehetkel teineteise suhtes risti, kuivõrd Volvo asetses Audi suhtes diagonaalselt. Täiendavalt teeb tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks tema mälupilt sellest, et tunnistaja sai enda juhitud sõiduki pidama 2-3 m enne avariikohta, kus pani peale sõidukile ka ohutuled ja läks helistama (vt 02.11.2020.a kohtuistungi protokoll lk 26). Nimelt kui seda ütlust kõrvutada U ja K politseibussi pardakaamera videoga alates kell 14:54:42, siis on tuvastatav, et ohutuledega tumesinine Saab registrimärgiga XXXXXX seisab Kuivastu suunal paremat kätt teepervel praktiliselt sõidukite kokkupõrkekohaga kohakuti. 5.7 Kui võtta arvesse Kuressaare suunal liikunud tunnistaja U ütlusi, siis nähtub neist, et Volvo taga liikus sõiduk. Tunnistaja nägi, et autotuled tulid alles peale kokkupõrget (02.11.2020 kohtuistungi protokolli lk 40, kohtuotsuse p 54, lk 16), millest tulenevalt saab järeldada, et tunnistaja nägi Volvo taga sõitmas E juhitud Saabi. Seega ei saa olla õige ka E ütlus sellest, et tema oli enda poolt juhitud sõidukiga Volvost paremal (s.o millest õigelt poolt möödumises olevat Volvo juht ka veendunud). E enda poolt väidetud äkkpidurdus võis olla põhjustatud sel põhjusel, et tema ees sõitnud Volvo manööver oli siiski ootamatu (võimalik et Volvo ei näidanudki suunatuld jne). Teisalt jääb võimalus, et nähtud Volvo tagant peale avariid paistma hakanud tuled põlesid Andres Reinarti juhitud Audil. Seega pidanuks manöövrit sooritav Volvo juht igal juhul rohkem kui 5 sekundi jooksul kõrvalrajal lähenevat Audit märkama. Seda, et Volvo juht ilmselt manöövrit tehes selle ohutuses enda hooletuse tõttu täiel määral veenduda ei saanudki, toetab ka diagonaalis vasakmanöövri sooritamine. 5.8 Kohtuotsust ei saa rajada teineteist välistavatele tõenditele, kuid praegusel juhul on see juhtunud (vt kohtuotsuse p-d 53-60). Kaitsja on seisukohal, et juhul kui tõendikogumisse peaksid jääma alles tunnistaja E ütlused, siis tuleks tõendikogumist välja arvata EKEI ekspertiisiakt 20E-LL0008 koos lisadega, kuivõrd need välistavad kokkupõrkehetkel 6
(27)teineteist. Sel juhul jääb lahtiseks Andres Reinarti juhitud Audi kiirus ning kohus peaks lähtuma E subjektiivsest hinnangust kosmilisel kiirusel liikunud Audist. 5.9 Asjaolu, et Andres Reinart oli avarii hetkel alkoholijoobes, ei ole olnud vaidluse all. Vaidlus on olnud tema alkoholijoobe suuruses õnnetuse hetkel. Kaitsja on seisukohal, et kuna kohtuotsuse p-des 68 - 69 märgitud etanooli sisalduse tulemused ei ole kattuvad ning nende erinevus loogiliselt põhjendatav, on sel põhjusel kõige suurema etanoolisisaldusega näidule tuginemine kohtuotsuse p-s 74 ebaõige ning

§ 7lg 3 sätestatud põhimõtet rikkuv.

Olukorras, kus juba vereproovi võtmise aeg erineb vereproovi tegemise ajast, ei saa rääkida loogilisest seosest, põhjendusest või usaldusväärsest tulemist. Kaitsja oli ja jääb seisukohale, et kuivõrd ainus ametlik ekspertiisi tulemus on tuvastatud EKEI uuringuaktiga nr 71T vastusega (I kd, tl 145) ja mille kohaselt oli Andres Reinarti etanoolisisaldus kell 18:55 võetud vereproovi kohaselt 1,82 mg/g kohta ja samale näidule on tuginetud ka süüdistuses, ei saa kohus tuvastada täiendavalt kõrgemat näitu. 5.10 Küsitavusi tekitab Volvo tagaistmel olnud väikelapse hälli asukoht ja turvavarustuse nõuetekohane kasutamine. Kaitsja leiab, et kohus on otsuse p-s 88 andnud meelevaldse tõlgenduse EKEI surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 20E-AOS0005/11(II kd tl 42-55) sellest, justkui oleks ekspert tuvastanud, et Q asukoht oli sõidukis juhi taga tagumisel istmel turvahällis. Ekspert ei ole vigastuste alusel hukkunud Q asukohta tuvastanud. Vahetult õnnetuse sündmuskohal ekspert viibinud ei ole. Lisaks eelnevale, ei ole ka politseisõiduki XXXXXX kaamera salvestisel olevast videost (DVD plaat, III kd tl 41a) näha, et lisaks päästjatele oli mõni kiirabi töötaja Volvost Q hälli väljavõtmise juures.

  1. Kohus on siin leidnud, et KarS § 114 lg 2 p 2 ja 3 ning KarS § 422 lg 2 p 1 või 2 paiknemisel erinevates peatükkides, ehk sellel, et tegemist on sündmusega liikluses ja liiklusega seotud rikkumiste koht on KarS
  2. peatükis nagu kaitsja esile toonud, ei ole määravat tähtsust. 6.1 Tapmise teoobjekt on inimene. Tapmise tagajärg on teise inimese surm. Tapmise subjektiivne külg on tahtlus (vt § 15-16), mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnustesurmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos suhtes. Süüdistuses ning ka kohtuotsuses on leitud, et Andres Reinart pani süüteo toime kaudse tahtlusega ning sel põhjusel tuleb süütegu kvalifitseerida KarS § 114 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Kaitsja eeltooduga ei nõustu ning viitab erialakirjandusele ja kohtupraktikale (nt RKKK 3-1-1-79-15 p 15 ja Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, lk 452, komm 7.4, RKKK 3-1-1-80-02 p 6.1; 3-1-1-128-06 p-d 6 ja 9, RKKK 3-1-1-46-15 p-d 5.1 ja 9, RKKK 3-1-1-102-16 p 17, Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, V trükk lk 452-453). 6.2 Kaitsja on seisukohal, et kohtus uuritud tõenditest on nähtav küll justkui väline teopilt ehk kokkupõrke raske tagajärg kolme inimese surma näol. Samsa ei saa ainuüksi tagajärjest tuletada teo intensiivsust. Andres Reinarti sisemise minapildi osas tõendeid, mis annaks aluse kaaluda mõrvasüüdistuse õigsust, kohtule esitatud ei ole. 6.3 Kohus nõustus kaitsjaga, et Volvo juhil lasus vastutus, et planeeritav vasakpööre oleks ohutu, kuid ei nõustunud selle kaitsja väitega, et tagajärje saabumine tulenes segasüüst või tulnuks omistada vähemalt osaliselt ka Volvo juhile. Nõustuda ei saa seetõttu kohtuotsuse põhjendustega otsuse p-des 104-
  3. 11.01.2020.a aset leidnud liiklusõnnetuses oli kaks osapoolt- süüdistatav ning Volvo S40 juht, kes hukkus sündmuskohal. Andres Reinart oli oma manöövri reastumiseks juba teinud ning tema tee sõitmiseks kaugele ette vaba ja nähtav. 7

(27)Manöövrit ehk sõidurea muutust ajal, mil Reinart oli oma sõidusuuna muutuse ära teinud, pidi Volvo juht järgima LS § 2 p 37 ja LS § 33 lg 1 p 8. Lisaks kehtis Volvo juhile sarnane kohustus nagu ka süüdistatavale ehk ka temal oli keeld sõita vastassuunavööndisse keelatud kohas, millega rikkus LS § 6 lg 6 alusel kehtestatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 25 lg 4 p 1 märgise 913 „Kahekordne pidevjoon” tähendused on järgmised: eraldab suunavööndeid kolme ja enama sõidurajaga teel, kuivõrd seda märgist ületada ei tohi. 6.4 Kokkuvõtvalt lasus vastutus selle eest, et planeeritav vasakmanööver ei ohustaks sõidukis olnud hukkunuid ja vigastatud reisijat ka Volvo juhil, millega on nõustunud ka kohus. Arvestades Volvo sõidukiirust, oleks selle juhil hoolsa käitumise puhul olnud võimalik enda poolt juhitud sõidukit pidurdada ning sõiduk peatada ilma ka tagant sõitnud E juhitud sõidukile Saab 9-3 ohtu tekitamata, kuivõrd Volvo sooritas manöövri tee telgjoone kõrval ja tagant liikuv sõiduk oleks saanud Volvost ka pidurdamata paremalt mööduda. Seega juhul, kui Volvo juht oleks enne manöövrit veendunud manöövri ohutuses (näiteks selleks sõiduki külg- või tahavaateEsse vaadanud), siis ta oleks pidanud Audit sh tema lähenemist märkama vähemalt 5 sekundi jooksul, mis on piisav pidurdamiseks. Juhul kui nähtavus vahemaal oli 350 m, siis sama valemit rakendades oli Audi Volvo juhile nähtav vähemalt 7 sekundit. 6.5 Kohtumenetluses on uuritud vaatlusprotokolli fotosid ning nende alusel on tuvastatav Audil täistulesid tähistava tule kohta armatuurlaual sinise märgise olemasolu - vaatluse fotodel nr 28 (11.jaanuari 2020.a sündmuskoha vaatluse protokoll, I kd tl 32 ). Tähise kohta on ütlusi andnud ka sündmuskoha vaatlust teinud Ö. Võimaliku kahtluse korral sellest, kas Audi tuled põlesid ka avarii ajal või on tegemist avariiga seotud füüsilise mõjutusega, pidanuks kohus lähtuma kõrvaldamata kahtlust puudutavalt

§ 7lg-st 3, mida aga kohus teinud pole.

6.6 Kaitsja leiab, et 11.01.2021 ekspertiisiaktis nr 21E-LL0001 p 2 esitatud vastus on vastuolus elementaarsete füüsikareeglitega ja valemiga (aeg, kiirus, vahemaa arvutus) ning aktile lisatud skeemilt nähtub, et eksperdi ekslik vastus tuleneb mõlema sõiduki võrdsest nihutamisest programmis, mis aga kahe sõiduki sõidukiiruste võrdlusest tulenevalt ei saa olla õige, kuivõrd kahe sõiduki liikumiskiiruse vahe oli ca 10 kordne ja millisel põhjusel ei saa nad olla 2,5m ehk Volvo poolt vaadatuna 0,5 sekundi pärast teineteise suhtes samasuguse vahega kui antud ajal. Kaitsja toob välja enda arvutused. 6.7 Seda, et ekspert on 11.01.2021.a ekspertiisiakti tehes mõlemaid sõidukeid võrdselt nihutanud edasi 2,5 m ja millest tulenevalt ei ole uurimistulemuse vastus usaldusväärne, näitas kaitsja ära mõlema ekspertiisiakti juurde lisatud skeemi võrdlusega (visulaaselt nähtav), kus skeemil 20E- LL0008 on näidatud kokkupõrkekoht (s.o 2,5 meetrit enne lubatud teekattemärgist vasakmanööver) versus 2,5 m nihutatud sõidukite kokkupõrkekoha pilt (s.o Volvo on läbinud täiendavalt 2,5 m). 6.8 Kaitsja poolt tehtud fotode võrdlusest on näha, et ekspert on täiendava ekspertiisi käigus leidnud, et kokkupõrge toimub selliselt, et Volvo on võrreldes varasemaga, (s.o tegeliku vasakmanöövri tegemise ajal) isegi kaugemale tee telgjoonest jõudnud, sest kokkupõrke toimumise hetkel saab suurema surve Volvo tagumine osas. Seega oleks eksperdi poolt koostatud akti 21E-LL0001 skeemi kohaselt Audi liikumiskiirus võrreldes Volvoga isegi nagu vähenenud, sest Volvo jõuab kaugemale, kui varasemalt, mis ei ole aga etteantud kiirustega, kus Audi liikumiskiiruseks on 179 km/h ning Volvol 18 km/h, kooskõlas. Seega leidis kaitsja, 8

(27)et 11.01.2021 ekspertiisi akti punktis 2 toodud vastus ei saa olla mingil juhul usaldusväärne ja kaitsja palus tõendi selle osaga mitte arvestada ehk tõendikogumist osaliselt välja jätta. 6.9 Kohtu arvutused ei ole õiged. Seda, et kohus on ekslikult leidnud, et juhul kui W oleks asunud vasakpööret tegema 2,5 m hiljem (teekattemärgistuse lõpus), oleks kokkupõrge ikkagi toimunud, on kaitsja arvutustega ümber lükatud. Kaitsja arvutus põhines sellel, et kummagi sõiduki sõidukiirus ei muutu, muutuda saaks arvestades teekonna pikenemist vaid Volvo poolt vastassuunda keeramise kaugus ja aeg. Arvestades ekspertiisiaktis toodud andmeid ja arvutusi, ei oleks kaitsja hinnangul kokkupõrget toimunud, kui Volvo oleks teinud vasakpöörde selleks ettenähtud asukohas. Seda kaitsja hüpoteesi toetab arvutus, mille algandmed tulenevad ekspertiisiaktist nr 20E-LL
  1. Kokkuvõtvalt kaitsja eelviidatud arvutuste tõttu ei oma kohtuotsuse p-s 105 põhjendus määravat tähendust, sest segasüü puhul (s.o millest saab rääkida vaid juhul kui mõlemad sõidukijuhid seaduse vastu eksisid ning vaid ühe rikkuja teo tagajärg eraldiseisvalt ei oleks antud situatsioonis ajal ja kohas nii raskeid tagajärgi kaasa toonud) tuleb vaadelda mõlema juhi käitumist ja hoolsuskohustuse täitmise versus rikkumise võimalikke järelmeid. Kaitsja on seisukohal, et Volvo juhi puhul ei saa tõepoolest eeldada, et ta seadis teadlikult enda ja kaasreisijad ohtu, kuid ettevaatamatusest liiklusseaduse nõuete rikkumise on ta vähemalt toime pannud ning see on piisav, et rääkida liiklusõnnetuses osalenud juhtide segasüüst. 6.10 Kaitsja seisukohalt on oluline, et kohus on leidnud otsuse p-s 128, et kõik rikkumised, mida Andres Reinart toime pani, on LS § 14 lg 2 sätestatud üldist hoolsuskohustust positiveeriva sätte rikkumised. Kaitsja poolt püstitatud kahtlust sellest, et enne avariikohta olevad jäljed, mis nähtuvad nii politseibussi pardakaamera salvestusest kui ka meedias avaldatud kahelt fotolt, ei ole kohtuotsuses ühegi tõendi või argumendiga ümber lükatud. 6.11 Kohtuotsuse p-s 131 on kohus tõlgendanud U ütlusi tagaistmel olnud naisterahva kõrval oleva turvaistme nägemise kohta justkui oleks tunnistaja rääkinud sinna alla kontekstis auto alt nähtavuse puudumisest selle võimatuse tõttu. Turvahälli tagaistmelt võtmine ei tõenda turvavarustuse kasutamist (s.o turvavöö kinnitatud olekus olemist avariihetkel). Nähtuvalt turvahälli tagaistmelt väljavõtmisest, ei ole võimalik täheldada, et päästeametnikud teekisid mingi liigutuse, mis annaks aluse rääkida turvahälli väljatõstmise eel tema vabastamisest turvavööst (politseisõiduki XXXXXX kaamera salvestis DVD-plaadil, III kd tl 41a). Sellest tulenevalt ei ole tõsikindlalt tõendatud kolmanda isiku ehk 9 kuuse Q surma saabumine Andres Reinarti süül (kohtuotsuse p 132). 6.12 Tagajärje omistamise võib välistada nt kaasliikleja liiklusnõudeid rikkuv käitumine või kannatanu poolt mõne enda õigushüve ohtu asetamine (eneseohustamine) (RKKK 3-1-1-8715 p-d 12-14). Kaitsja leiab, et konkreetse liiklusõnnetuse tekkeasjaolude analüüsist saab teha järelduse siiski juhtide segasüüst, mistõttu võiks kohus süüdistatava konkreetse kokkupõrke asjaolude ja sellega seotud liiklusrikkumises millega põhjustati vähemalt kahe isiku surm ka teoreetiliselt õigeks mõista.
  2. Liikluses tekkinud tagajärje ja selle kvalifitseerimise KarS § 422 koosseisu kasuks räägib esmalt süüteo põhjustamise spetsiifiline viis, s.o et tagajärg saabus liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumisega (juhul kui ei leia kinnitust kaitsja versioon segasüüst), mida kohus ka otsuse p-s 133 viidatust tulenevalt kokkuvõtlikult märkinud on, kui leidis, et kõik samas otsuse punktis viidatud rikkumised on LS § 14 lg 2, s.o üldist hoolsuskohustust positiveeriva sätte rikkumised ja viidatud sättes sätestatud üldisi kohustusi on liiklusõnnetuse põhjustanud isik rikkunud alati. Kihutades alkoholijoobes maanteel vastassuunavööndis kohas, kus ta ei 9
(27)tohtinud olla käitus Andres Reinart selgelt teisi liiklejaid mittearvestavalt, liikusnõudeid eiravalt ja liiklust ohustavalt. Sellest tulenevalt on üldisele viisakuskohutusele ja ohu vältimise kohustusele süüdistuses eraldi viitamine põhjendatud. Kohus jõudis järeldusele, et kõik kolm rikkumist kogumis – joobeseisund, sõitmine vastassuunavööndis selleks keelatud kohas ja sõidukiirus – viisid Volvoga kokkupõrkeni ning on kokkupõrke ja raske tagajärje – saabunud surmadega – põhjuslikus seoses. Seega vastab Andres Reinarti tegu KarS § 422 lg 2 p 1, 2 objektiivsele koosseisule. 7.1 Süüteo KarS § 422 kvalifitseerimise kasuks räägib kaitstav õigushüve- ehk inimese elu – ja tervise kaitse ning isegi paljude inimeste elu ja tervise kaitse ning vahet ei ole, millist või kui mitut konkreetset LS sätet saabunud tagajärje eel rikuti. Kaitsja hinnangul on eelviidatu näol sedavõrd selgesõnalise seadusandja eesmärgiga liikluses inimelude kaotusega lõppenud õnnetuste karistussanktsiooni koondamisega just KarS § 422 koosseisu, millest hälbimist (kui üldse) saaks antud olukorras tuletada vaid mingil väga erandlikul juhul. Kaitsja leiab, et KarS § 422 koosseisuelementidest erinevaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ning KarS § 114 objektiivse koosseisu täitmise on kohus sisustanud seadusandja poolt KarS § 422 alla käivate elementidega, mistõttu ei ole juba KarS § 114 lg 1 p 2 ja 3 objektiivne koosseis täidetud. 7.2 Objektiivse koosseisu realiseerimiseks peab kohus oluliseks tagajärje põhjustajat (inimese tegu) mitte aga tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisi (tagajärg saabus liikluses), mis läheb aga vastuollu KarS § 422 üldteooriaga. Samas on kohus teo tagajärjena lisaks kolme inimese surmale lugenud tuvastatuks ka ühele isikule raskete tervisekahustuste tekitamise, mille kohta ei ole süüdistust esitatud, kuid milline tegu kvalifitseerunuks KarS § 422 lg 2 p 1 koosseisu ning millest tulenevalt oleks õige teo kvalifitseerimine siiski KarS § 422 alla. 7.3 Otsuse p-s 135 on kohus KarS § 114 lg 1 p 2 objektiivse koosseisu tuvastamisel pidanud oluliseks surma põhjustanud teo toimepanemise üldohtlikul viisil (liikus alkoholijoobes ülisuurel kiirusel ja võttes ette ohtlikke manöövreid). Viidatud kohtuotsuse punktis ei leidu põhjendusi sellest, millise asjaolu tõttu eelistab üldohtlikul viisil teo toimepanemise kvalifitseerimist KarS § 114 mitte aga § 422 alasse. Nimelt ka KarS § 422 kaitseala hõlmab võimalikult paljude inimeste elu ja tervise kaitset, st teo toimepanemist liiklussituatsioonis üldohtlikul viisil ning KarS § 422 puhul on tegemist kaitsja hinnangul üldse erisättega tapmise üldnormiga võrreldes (üldnormi ja erinormi vahekord). Kuna seadusandja on süüdistuses kirjeldatud käitumise reguleerimiseks loonud spetsiaalse süüteokoosseisu, mistõttu tulenevalt põhimõttest lex specialis derogat legi generali, peaks kuuluma kohaldamisele KarS § 422 lg 2 p 1 või 2 mitte aga KarS §-s 114 lg 1 p 2, 3. 7.4 Kõrgema kohtu senise praktika kohaselt nn spetsiaalsuspõhimõte kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Riigikohus on avaldanud, et õigust mõistes tuleb lähtuda arusaamast, et seadusandja ei soovi luua normi, millel ei ole praktilist väljundit. See aga oleks nii juhul, kui erinormi asemel kohaldatakse üldnormi, kuna sellisel juhul kaoks erinormi rakendamise võimalus. Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi (RKKK 3-1-1-28-11 p 13.2). Seega juhul kui lähtuda põhimõttest, et soovi korral võiks sama tagajärje saabumisest tulenevalt õigust mõista ka mõne muu sobiva sätte alusel oleks selge vastuolu üld ja erinormi vahekorra põhimõttel ning KarS § 422 muutuks surmaga (ja miks mitte ka raskete tervisekahjustustega) lõppenud liiklusõnnetuste puhul sisutühjaks. 10
(27)8. Mitte ühelgi juhul ei ole kaitsja hinnangul tuvastatud, et Andres Reinart teadis konkreetse koosseisu asjaolusid (et paneb toime sellise teo, mille tagajärjeks on inimeste surm) ja tahtis neid (sellise tagajärje saabumine oli Andres Reinarti tahe või ta kiitis selle heaks). Kõik tuvastatud asjaolud (alkoholijoobes rooli istumine, kiiruse ületamine, vastassuunavööndis vales kohas W juhitud sõidukist möödasõit) viitavad üheselt, et Andres Reinart pani süüteo toime kergemeelsusega. Siinjuures toetab kaitsja loogikat Andres Reinartil selliste raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse tekitamise soovi puudumisest W juhitud Volvo manöövrist tulenenud ettenägematu olukord. Nimelt ei saanud Andres Reinart ega saanuks ka keegi kolmas isik ette näha ega möönda, et sõidukile võiks ette keerata selleks keelatud kohas teine sõiduk ning et sellise õnnetuse tagajärjeks saaks olla sedavõrd rasked tagajärjed. Kohtuotsuse p-s 143 toodu läheb vastuollu ülalviidatud erialakirjanduses ning kohtupraktikast toodud näitega, mille kohaselt KarS § 422 alla kvalifitseerub ka reguleerimata ülekäigurajale lähenemisel kiiruse vajalikul määral vähendamata ja peatumata jätmist, mille tagajärjel põhjustati otsasõit teed ületanud jalakäijale (RKKK 3-1-1-27-08). 8.1 Kohus on otsuse subjektiivse koosseisu rajanud “pidi aru saama” käsitlusele. Kuidas ja millisest ajahetkest nimetatud kriteerium kaudseks tahtluseks formuleerub, sellist põhjendust kohtuotsuse p-des 142-158 ega ka mujal otsuses ei leidu. Puuduvad alused järelduseks, et Andres Reinarti nö sisemine minapilt nägi ette ja/või kiitis heaks igasuguse tagajärje- sh inimeste surmad. Osas, mis puudutab kohtuotsuse p-s 154 ja 155 toodud põhjendusi, siis selles osas tuleb kahtlus sellest, kas enne kokkupõrkekohta Andres Reinart pidurdas või mitte kontrollida kaitsja poolt viidatud ja esitatud tõenditest (nähtuvad tumedad jäljed asfaldil enne kokkupõrkekohta) ja lugeda võimalik kahtlus süüdistatava kasuks. 8.2 “Pidi aru saama“ tähendab sisuliselt, et kohus ei pea usaldusväärseks Andres Reinarti väidet kohtuistungi lõppsõnas sellest, et ta ei kiitnud surma saabumist sisimas heaks. Liikluses toimunu puhul peab selleks aga midagi enamat esinema, kui lihtsalt teo objektiivne avaldumine. Antud juhul on tegemist objektiivse vastutusega, mis ei ole lubatav, sest koosseisude eristamine sõltub otseselt subjektiivsest küljest. Kergemeelsuse ja kaudse tahtluse eristamine on oluline just antud juhtumil, kuivõrd ükskõik kui laiaulatuslikud objektiivselt toimepandud rikkumised näivad, ei anna see kunagi lõplikku teavet raskele tagajärjele antavast sisemisest heakskiidust. Kaitsja on seisukohal, et isik, kes sisemuses tagajärjega ei nõustu ning loodab teo toimepanemise hetkel, et see ei saabu nagu antud juhul isik, kes ei sõitnud suvalises kohas lõbu pärast vaid oli teel koju, ei käitu tahtlikult. Antud asjas ei ole tuvastatud, et Andres Reinart oleks alates rooli istumisest liikunud enda poolt juhitud Audiga kogu teekonna vastassuunavööndis. Andres Reinarti sõidustiili osas on läbi EKEI ekspertiisi tuvastatud, et ta küll sõitis piirkiirust ületades sisuliselt mööda kõrvalrajas liikuvatest sõidukitest, mitte aga nende sõidukitega samas vööndis. Seega kuna Andres Reinart ei sõitnud oma (s.o parempoolses) suunavööndis kiirust ületades ühelegi sõidukile tagant otsa vaid oli avarii hetkel keelatud kohas möödasõidul (s.o mis näitab tema tahet avariid mitte põhjustada), millise puhul ajahetkeks, mil toimus avarii, ei olnud vastuliikuv U sõiduk nähtav (seda saab tuletada U ütlustest, kes Andres Reinarti juhitud sõidukit enne kokkupõrget tulemas ei näinud), ei saa kuidagi järeldada või tuletada, et Andres Reinart oli avarii toimumise hetkel või enne seda mistahes rikkumise tagajärjega nõus. Tõendit sellest, et Andres Reinart asus alkoholi tarbima, istus rooli, ületas sõidukiirust ja sõitis vastassuunavööndis kaudse tahtlusega panna toime kellegi tapmine, ei ole menetlus esitatud. Niisamuti ei ole menetluses esitatud tõendit sellest, et Andres Reinart Volvo manöövrit nägi ja/või selle vältimiseks mitte midagi ette ei võtnud. 11
(27)8.3 Süüd välistavaks asjaoluks on kaitsja hinnangul segasüü, ehk W poolt vasakmanöövri ohutuses veendumata jätmine selle sooritamisel keelatud kohas. 8.4 Kuigi kaitsja taotleb Andres Reinarti õigeksmõistmist KarS § 114 lg 1 p 2 ja 3 alusel, peatub kaitsja võimalikul karistusel juhuks, kui kohus õigeksmõistvat otsust ei langeta. Kohtuasjas on ammendavalt kinnitust leidnud teise võimaliku liiklusõnnetuse raske tagajärje eelselt Volvot juhtinud W liiklusnõuete rikkumine, ei ole kohus seda asjaolu karistuse mõistmisel arvestanud. Kohus leidis, et Andres Reinart väljendas küll viimases sõnas kahetsust, kuid kohtukoosseis ei veendunud süüdistatava kahetsuse siiruses piisavalt, et lugeda öeldut karistust kergendavaks asjaoluks. Kaitsja eeltooduga nõustuda ei saa ja leiab, et kohus oleks karistuse määramisel pidanud arvestama nii selle asjaoluga, et Andres Reinart tunnistas kohe avaistungi alguses ennast osaliselt süüdi liiklusnõuete rikkumises (s.o millega on kohus sisutanud KarS § 114 lg 1 p 2, 3 objektiivse koosseisu), kui ka sellega, et Andres Reinarti siiras kahetsus väljendus tema soovis kohe avaistungil, hoolimata meedia kohalolekust ja tähelepanust, pöörduda vabanduseks saalis istunud kannatanute poole, ehkki kannatanud sellist võimalust talle ei andnud. Kaitsja hinnangul avaldas Andres Reinart lõpukõnes siirast kahetsust, kui rääkis oma sõnadega sellest, et tal on väga kahju tekkinud tagajärje pärast ning kui ta saaks aega tagasi keerata, siis ta rooli sel päeval ei oleks istunudki. Kohus on lakooniliselt lugenud vabanduse ebasiiraks, põhjendamata, mis jäi Andres Reinarti kahetsuse avaldamises puudu selleks, et saaks rääkida selle siirusest, milles kohus võinuks veenduda (s.o kas lisaks sõnalisele avaldusele kohtusaalis pidanuks Andres Reinart veel midagi tegema selleks, et kohut oma siiruses veenda- nt nutma vms). Kokkuvõtvalt näitavad kõik asjas tunnistajate antud ütlused ning ka tööandja iseloomustus seda, et Andres Reinarti näol ei ole tegemist kalgi südamega hoolimatu kurjategijaga, vaid lihtsa inimesega ja kohusetundliku alaealise tütre isaga, kelle puhul ei saa eeldada kellelegi kahjuliku tagajärje saabumisel selle möönmist. Kaitsja hinnangul on kohus need isikut iseloomustavad asjaolud jätnud põhjendamatult karistuse määramisel arvestamata. Samuti on oluline, et Andres Reinart on juba osaliselt oma loomuliku karistuse saanud, kuivõrd liiklusõnnetuse tagajärjel on ta saanud samuti raskeid tervisekahjustusi. Sel põhjusel ka juhul, kui kohus leiab et isik temale esitatud süüdistust puudutavalt KarS § 114 lg 1 p 2 ja 3 alusel õigeks mõistmist ei vääri ja apelleeritav maakohtu lahend jäetaks sel põhjusel tühistamata sh ümber kvalifitseerimata KarS § 422 lg 2 p 1 või 2 alla (millise puhul tuleb toimepanija süü suurust KarS § 56 kohaselt hinnates eeskätt arvestada asetleidnud liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise ulatust ning sellega põhjustatud tagajärje raskust, sh teise liikluses osalenud juhi osalust) oleks proportsionaalne isiku karistamine sanktsiooni keskmisest määrast allapoole ehk karistuse kergendamine (

§ 340lg 2 p 2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: 9. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis toodu juurde. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. 9.1 Prokurör ei toetanud kaitsja apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 12

(27)10. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 10.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha, kas maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1414, p-d 699-700). 10.2 Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

11. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha tõenditega seotud küsimustes, kuna kaitsja apellatsioonis toodu kohaselt on maakohus tuginenud kohtuotsuse tegemisel tõenditele, mis on puudulikult vormistatud. Kaitsja ei viita apellatsioonis, kas puudulikult vormistatud tõendid, s.o 11.01.2020 sündmuskoha vaatlusprotokoll/liiklusõnnetuse akt nr 2 ja 11.01.2020 sündmuskoha vaatlusprotokoll, on lubamatud tõendid või on need ebausaldusväärsed. Maakohus on võtnud otsuses seisukoha kaitsja poolt vaidlustatud tõendite ehk 11.01.2020 sündmuskoha vaatlusprotokoll/liiklusõnnetuse akt nr 2 ja 11.01.2020 sündmuskoha vaatlusprotokolli lubatavuse ja usaldusväärsuse osas. Maakohus asus üheselt seisukohale, et tõendite koostamisel mingeid nõudeid rikutud ei ole ning nimetatud tõendid on lubatavad ning usaldusväärsed, seejuures on maakohus seisukohta põhjalikult põhjendanud (kd 6, tl 3 pöördel-4). 11.1 Kolleegium peab selles osas vajalikuks lisada vaid järgmist. Esiteks ei näe kriminaalmenetlusseadustik ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Teiseks asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks teha veel lisaks mingeid fotosid liiklusõnnetuse sündmuskohast, sh suunas, mis jäi Kuressaare suunast Kuivastu suunda vaadatuna enne kokkupõrkekohta, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Apellant jätab tähelepanuta

§ 149

lg 1 sätte, mille kohaselt uurimis- või muu menetlustoimingu tingimused, käik ja tulemused talletatakse fotol, kui seda peab vajalikuks uurimisasutuse ametnik või kui pildistamise kohustus on sätestatud käesolevas seadustikus. 13

(27)

§ 84lg 1 ei näe ette sündmuskoha vaatluse fotografeerimist.

Seega oli uurimisasutuse ametniku otsustada, kus ja milliseid fotosid sündmuskohast on vajalik teha. 11.2 Apellandi argument, et 11.01.2020 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll on puudulik, kuna tunnistaja O kirjutas protokollile alla ehkki ta selle toimingu juures ei osalenud, on meelevaldne. Protokolli koostajaks on Ö, kes viibis menetlustoimingu juures ning kinnitas oma allkirjaga, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud (kd 1, tl 4-5). Tunnistaja O ütlustest tuleneb üheselt, et ta viibis menetlustoimingu ehk sündmuskoha vaatluse juures ning arutas G-ga, mida fikseerida, kuidas fikseerida ning tema allkiri sündmuskoha vaatlusprotokollil kinnitab seda, et tõepoolest selline toiming toimus ning allkirjastas selle osavõtjana, mitte koostajana (kd 4, tl 156-156 pöördel). Kolleegium saab üheselt asuda seisukohale, et O võttis isiklikult sündmuskoha vaatlusest osa ning saab kirjeldada vahetult tajutut. O oli isiklikult teadlik, kuidas sündmuskoha vaatlus toimus. Seega märge sündmuskoha vaatlusprotokollil, et O võttis uurimistoimingust osa on õige ning sellised kaitsja väited on eksitavad ja ainetud. Nõustuda saab maakohtu järeldusega, et 11.01.2020 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll ei ole puudustega ja on usaldusväärne ning tegemist on lubatava tõendiga, kuna selle tõendi kogumisega menetluskorda rikutud ei ole, mistõttu saab sellele tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 11.3 Apellant leiab, et kiiruse 138 km/h fikseerimine mõõteseadmega ei ole lubatud tõend. Sisuliselt leiab kaitsja, et kiirusemõõturi kasutamise protokoll on lubamatu tõend, kuna sellega fikseeritud kiirust ei saa omistada süüdistatavale. Kohtupraktika kohaselt on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Apellant ei ole osutanud apellatsioonis asjaoludele, mis tingivad kahtluse, et protokollis fikseeritud näit oleks ebaõige ning ei osuta ka menetlusdokumendi puhul kriminaalmenetluse seadustiku nõuete rikkumisele, vaid kahtlusele, kas fikseeritud näitu saab omistada süüdistatavale. Kuna tõendi kogumise korda rikutud ei ole, on tegemist lubatava tõendiga, mis võimaldab hinnata kiiruse mõõtmise tulemuse usaldusväärsust. Asjaolu, kas tegemist võis olla süüdistatava poolt juhitud sõiduauto kiirusega, on tuvastatav tunnistajate K ja D ütlustega, kelle usaldusväärsusele annab kolleegium hinnangu edaspidi. 12. Kaitsja on tõstatanud kahtluse tunnistaja G ütluste usaldusväärsuses, kuna tunnistaja sõnade kinnituseks pidurdusteekonna puudumise osas mingit tõendit vormistatud ei ole. Tunnistaja G ütluste kinnitamiseks ei saagi olla kogutud mingeid tõendeid, kuna tegemist on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamisega, kelle ütlustega on võimalik kontrollida kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele, mitte vastupidi nagu leiab apellant. Kolleegiumil tuleb märkida, et tunnistaja G ülekuulamisega oli menetlusosalistel võimalik kontrollida 11.01.2020 sündmuskoha vaatlusprotokolli/liiklusõnnetuse akti nr 2 ja 11.01.2020 sündmuskoha vaatlusprotokolli, millele lisatud fototabelid ja skeemi sisu tegelikkusele vastavust ja usaldusväärsust. Seega saab tunnistaja anda ütlusi sündmuskoha vaatluse käiku puudutavas osas. Tunnistaja saab and ütlusi, kas sündmuskoha vaatlus leidis aset nii, nagu on fikseeritud sündmuskoha vaatlusprotokollis. Viidatud tõenditega pidurdusjälgi fikseeritud ei olnud. Tunnistaja Ö on andnud üheseid ütlusi, et enne ristmikku pidurdusjälgi ei olnud, vaatas seda tee peal. Kuna jälgi ei olnud, siis ei fikseerinud seda. Silmnähtavaid pidurdusjälgi ristist Kuressaare poolt ei olnud (kd 4, tl 150). Nende ütluste pinnalt oli võimalik kontrollida menetlusdokumentides talletatud tõendusliku teabe õigsust - eelkõige nendes fikseeritud asjaolusid. Ö on talle sündmuskoha vaatluse käigus teatavaks saanud asjaolud fikseerinud nõuetekohaselt sündmuskoha vaatlusprotokollis ja selle lisades ning andnud ütlusi selle kohta, 14

(27)kuidas sündmuskoha vaatlus toimus. Tuleb asuda seisukohale, et menetlusdokumentides fikseeritud tõendamisesemeks olevat asjaolu, et süüdistatav ei pidurdanud enne kokkupõrget, kuna sündmuskohal pidurdusjälgi ei olnud, saab nimetatud tõenditega tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 12.1 Ebaõige on apellandi seisukoht, et tunnistaja G enda kohtuistungil ristküsitluse käigus antud ütlused on vastuolus. Tunnistaja andis fotode kohta ütlusi, et selle, millisest kohast otsustas fotosid teha, otsustas kohapeal ning ei oska vastata, kas oli mingi objektiivne põhjus, miks pole tehtud fotosid ristmikust Kuressaare suunas (kd 4, tl 149). Hiljem pidurdusjälgde osas on tunnistaja andnud üldisi ütlusi, milliseid jälgi jätab ABS pidurdussüsteem ning on ühtlasi märkinud, et ta ei näinud pidurdusjälgi. Kuna silmnähtavaid pidurdusjälgi ristist Kuressaare poole ei olnud, siis ei fikseerinud seda (kd 4, tl 150). Seega on apellant tunnistaja ütlusi moonutanud, kuna tunnistaja Ö ei ole andnud ütlusi, et fotosid ei tehtud põhjusel, et pidurdusjälgi ei olnud. Seejuures väärib märkimist, et ka vaatlusprotokollis ja selle lisas skeemis pidurdusjälgi fikseeritud ei ole, siis puuduvad igasugused vastuolud tunnistaja ütlustes ning sellised kaitsja väited on otsitud. 12.2 Apellant viitab tunnistaja C ütlustele, millega on kinnitust leidnud pidurdusjälgede laadsed jäljed asfaldil. Apellant on viidanud tunnistaja ütlustele valikuliselt, nii on tunnistaja kinnitanud jälgede olemasolu, kuid kohtuistungil näidatud fotodelt tunnistaja neid jälgi ei näinud, mida väidetavalt nägi järgneval päeval pärast õnnetust. Tunnistaja märkis istungil, et ta ei ole ekspert ning ta asus seisukohale, et lohistamisjäljed ja pidurdusjäljed on eristatavad värvi vahega. Ka ei saanud tunnistaja tõsikindlat kinnitada, et see jälg, millest tunnistaja rääkis, on just selle liiklusõnnetusega seotud. Kaitsja esitatud tõenditest ei nähtu tegelikkuses tõsikindlalt, et asfaldil olevad mitmed jäljed on just pidurdamisjäljed (kd 3, tl 42, 43). Seda enam, et asfaldil olevad mingid jäljed või varjud on üksnes aimatavad. Selliseid jälgi ei kinnita ka 21.12.2020 asitõendi vaatlusprotokoll, millega vaadeldud politseisõidukite pardakaamerate videofaile (kd 3, tl 3841). Vaadeldes faile ei ole võimalik jaatada tumedate jälgede olemasolu enne kokkupõrke kohta. Seda asjaolu on tegelikkuses möönnud kaitsja ka ise, et see on pelgalt võimalus, et tegemist on pidurdusjälgedega. Seega on tegemist pelgalt kaitsja arvamusega või oletusega, millele kohtuotsust rajada ei saa. Kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et kaitsja argumendid ei anna alust taaskord kahtluse alla seada 11.01.2020 sündmuskoha vaatlusprotokolli. 13. Apellant asub seisukohale, et A ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistaja ei osanud põhjendada, mille järgi tundis ta hiljem sotsiaalmeedias ära sõiduki roolis istunud isikuna süüdistatava Andres Reinarti. Apellandi etteheited ei ole asjasse puutuvad, kuna ei nähtu, et tehti äratundmiseks esitamine

§ 81mõttes.

Kohtupraktika kohaselt on tunnistajana võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Tunnistaja A on üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta on tajunud, st näinud või kuulnud, mistõttu ei saa rääkida vajadusest anda ütlusi selle kohta, mille järgi tundis hiljem sotsiaalmeedias ära sõiduki roolis istunud isikuna süüdistatava Andres Reinarti. Küsimuste esitamist tunnistajale ristküsitluse raames ei saa samastada isiku foto järgi äratundmiseks esitamist. Maakohtu istungil soovis prokurör tunnistaja ristküsitluse raames peale tunnistaja poolt ütluste andmist veenduda, kes on see konkreetne isik, kellele tunnistaja viitab kui isikule, kes oli autoroolis ja kelle tundis ära hiljem sotsiaalmeedias olevate fotode peal. 15

(27)13.1 Tunnistaja A arvamus, kas kiirus oli umbes 80 või üle selle, ei oma tähtsust ning ei tee tema ütlusi ebausaldusväärseks, kuna tunnistaja on üheselt kinnitanud, et tegelikkuses ei oska ta silma järgi hinnata kiirust, kuid võib öelda, et see oli lihtsalt väga palju üle tavakiiruse. Apellant jätab tähelepanuta, et maakohus ei ole lugenud tunnistaja ütlustega tõendatuks kiiruse ületamist arvuliselt, vaid on lugenud tõendatuks, et süüdistatav juhtis sõidukit tavapärasest sõidukiirusest kiiremini. Lisaks on ainetu kaitsja väide, et justkui oleks maakohus möönnud, et tunnistaja oli ütluste andmisel ebalev. Maakohus on üheselt asunud seisukohale, et kaitsja argumendid, et tunnistaja oli ebalev nii täpse liikumiskiiruse väljendamisel kui ka äratundmise tunnuste kirjeldamisel, ei kummuta kohtu seisukohta (kd 6, tl 6 pöördel). Tegemist oli kaitsja enda argumendiga, mitte maakohtu seisukohaga. Kokkuvõtvalt ei osuta apellatsioonis väljatoodud tunnistaja ütlused nende ebausaldusväärsusele ega kujuta alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 14. Apellant leiab, et tunnistaja R ütlused tuleb tõendi kogumist välja jätta, kuna need ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus politseisõidukite pardakaamera videotega. Tunnistaja R küsitlemine toimus 2.11.2020 (vt kd 4, tl 107). Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus võttis prokuröri taotlusel vastu asitõendi vaatlusprotokolli, millega vaadeldud politseisõidukite pardakaamera videofaile ning avaldas selle 15.01.2021 toimunud istungil (kd 5, tl 98 pöördel). Nimetatud tõend on avaldatud pärast tunnistaja R ristküsitlemist, mitte aga tunnistaja R ristküsitluse raames. Kolleegium asub seisukohale, et R ei saa anda ütlusi ega selgitada asjaolusid, mida ei ole küsitud. Kaitsja ei ole esitanud taotlust tunnistaja R uuesti ristküsitlemiseks, et kontrollida tunnistaja usaldusväärsust, mistõttu puudus tegelikkuses üldse sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult tunnistaja varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt RKKKo nr 3-1-1-52-09). Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole tunnistaja usaldusväärsust kontrollitud märgitud tõendi pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta tunnistaja R ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 14.1 Ka tunnistaja D ristküsitlemine on toimunud 23.10.2020 kohtuistungil (kd 4, tl 79), kuid politseisõidukite pardakaamera videofailid on esitatud kohtule ning avaldatud ja uuritud 15.01.2021 toimunud istungil (kd 5, tl 98 pöördel). Kolleegium märkis juba eelnevalt, et tegelikkuses puudus üldse sisuline võimalus ütlustes ilmnenud väidetavad lahknevused kõrvaldada ja vahetult tunnistaja varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Seega ka selle tunnistaja ütluste usaldusväärsust ei ole sisuliselt kontrollitud märgitud tõendi pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta D ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Isegi kui tunnistaja D ütlused osas, mis puudutav sõidukist väljumist, on vastuolus pardakaamera salvestisega, siis ütluste erinevus ebaoluliste asjaolude suhtes, ei muuda nende ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Tunnistaja R on andnud ütlusi, et pani sõiduki numbri kirja, mitte nii nagu apellant viitab, et vormistati kohapeal mingeid dokumente. Seejuures ei ole kaitsja täpsustanud, kas numbri kirja panek tähendas seda, et tunnistaja kirjutas numbri üles autost väljas olles või jättis numbri meelde ja kirjutas selle üles taas autos olles. Seega on ainetu väide, et tunnistaja D ütlused on vastuolus tunnistaja R ütlustega, kuna tunnistaja K ei ole andnud ütlusi, et nad oleks vormistanud mingeid pabereid ajal, mil kontrollisid D juhitud sõidukit. Kaitsja väitele, et tunnistaja D soovis enda rikkumise omistada just sarnast värvi sõidukile, tuleb märkida, et sellise väite tõendamiseks ei ole apellant näidanud ära neid muid tõendeid, 16
(27)millel selline järeldus/oletus tugineb. Seega on antud juhul tegemist pelgalt kaitsja oletusega, mistõttu ei saa ka apellant taas ise sellisele väitele tõsikindlalt toetuda. 14.2 R mõõtis küll kiirust ja koostas kiirusemõõturi kasutamise protokolli ning tema ütlustest tulenevalt on tuvastatud ka see, et mõõdeti just hõbedase universaalkerega auto kiirust, mis võis olla Audi, aga kindel ei ole. Kuid lisaks R ütlustele on ka tunnistaja D ütlused, kes kirjeldab üksikasjalikult, mida ta on tajunud, kui nägi maanteel lubatust kiiremini liikunud sõidukit, mille kirjeldus vastas tunnistaja R nähtud sõidukile. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-09, p 15). Lisaks kaitsja väide, et ka automark Audi on tuvastatud tunnistaja D kohapeal öeldu järgi, ei vasta tõele, kuna asitõendi vaatlusprotokollist ja sellele lisatud videofailist nähtub üheselt, et juba politseisõiduki liikumise alustamisel räägitakse Audist. Kolleegium asus juba eelnevalt seisukohale (vt p 11.3), et kiirusemõõturi kasutamise protokoll on lubatav tõend ning tulenevalt eelmärgitud ütlustest ei ole ebausaldusväärne ka fikseeritud kiirus ning selle omistamine süüdistatavale. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kogutud on piisavalt tõendeid, et mõõdeti just süüdistatava juhitud sõiduki kiirust ning mingeid kõrvaldamata kahtlusi selles osas ei esine (vt kd 6, tl 8).
  1. Kaitsja leiab, et tunnistaja E ütlused tuleks lugeda ebausaldusväärseks, kuna need on vastuolus ekspertiisiaktiga nr 20E-LL
  2. Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis toodud taotlust tunnistada tunnistaja E ütlused ebausaldusväärseks. Maakohtu järeldus tõendi, s.o tunnistaja E ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt ja ammendavalt põhistatud tunnistaja E ütluste usaldusväärsust ning kolleegium nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma (vt kd 6, tl 9). Väärib märkimist vaid see, et tunnistaja E ja tunnistaja U ütluste hindamisel, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et tunnistajad ise otseselt avariis ei osalenud, vaid tajusid toimunut kõrvaltvaatajatena. Kolleegium leiab, et tunnistajate E ja U ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. 15.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et kaitsja viitab tunnistajate E ütlustele valikuliselt ning teeb ebaõiged järeldused. Tõepoolest on tunnistaja E andnud ütlusi, et põhimõtteliselt jäi seisma 23 m sellest kokkupõrkekohast, mis oleks justkui vastuolus politseisõiduki pardakaamera videoga. Tunnistaja ei ole andnud ütlusi, et jäi seisma enne kokkupõrke kohta, vaid andis ütlusi, et sai pidama täpselt selle risti peal, põhimõtteliselt 2-3 m sellest kokkupõrke kohast (vt kd 4, tl 119 pöördel). Pardakaamera videost nähtub, et kokkupõrkekoht asub sõiduautost Saab vasakul pool ning see vahemaa võib olla umbes paar meetrit. Kolleegiumil tuleb taas märkida, et mingit vastuolu tunnistaja ütlustes ja politseisõiduki pardakaamera videoga tegelikkuses ei ole. Selliseid kaitsja väiteid peab kolleegium taas otsituks. Kaitsja järeldus, et tunnistaja E võis pidurdada järsult, kuna Volvo manööver võis olla siiski ootamata, on taas vastuolus tunnistaja tegelike ütlustega. Tunnistaja E on üheselt märkinud, et kui toimus juba kokkupõrge, siis tema reageeris aktiivse pidurdamisega (vt kd 4, tl 119 pöördel). Seda enam, et kaitsjale on tunnistaja teisesküsitluses selgitanud, et pidurdas kui õnnetus juhtus, mitte seoses Volvo manöövriga (kd 4, tl 122), kuid selle jätab kaitsja mugavalt tähelepanuta. 17
(27)Seejuures ei ole tunnistaja andnud ütlusi, et Volvo juht oleks kuidagi eriliselt kiirendanud, et selline tunnistaja ütlus oleks koheselt vastuolus ekspertiisiaktiga 20E-LL
  1. Kaitsja ei ole teisesküsitluses küsinud, mida tunnistaja mõtles kui selgitas, et Volvo oli rattad alla poole keeranud ja kiirendas, et ära pöörama hakata. Ilmselt saab sellest teha järelduse, et manöövrit tehes lisas Volvo juht natuke gaasi, kuna tunnistaja on selgitanud kaitsjale, et Volvo juht ei jäänud seisma manöövrit tehes, ta vähendas hoogu tunduvalt ja pööras vaikselt sinna (kd 4, tl 123). Seega mingit drastilist kiirendamist nagu kaitsja püüab meeleheitlikult näidata tegelikkuses ei toimunud ning sel põhjusel ei ole ka mingit vastuolu tunnistaja ütlustes ja ekspertiisiaktis antud arvamusel. Kaitsja poolt selliste paljasõnaliste väidete esitamine, ei too kaasa tunnistaja ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist.
  2. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et alkoholijoobe suuruse osas oleks kõrvaldamata kahtlus, mida peaks tõlgendama

§ 7lg 3 alusel süüdistatava kasuks.

Maakohus on veatult tuvastanud ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et süüdistatava Andres Reinarti joove

  1. jaanuaril 2020 ajavahemikus 14:30-14:45 vastas kliiniliselt raskele joobele ning etanooli kontsentratsioon veres oli 2,81 mg/g-3,54 mg/g (vt kd 6, tl 10-10 pöördel). Asjaolu, et vereproovide tulemused ei ole kattuvad, ei tee neid tõendeid ebausaldusväärseks. Kaitsja selline arutluskäik jääb tagajärjetuks, kuna süüdistatavalt on võetud vereproovid erinevatel aegadel, siis ei saanudki vereproovi vastuste tulemused olla kattuvad. On üldteada asjaolu, et mida rohkem aega möödub, seda väiksem on ka alkoholi kontsentratsioon veres, kuna see väheneb ajaga. Täiendatud süüdistusest nähtuvad üheselt alkoholijoove näidud, alkoholijoove 11.01.2020 kell 14.30 - 14.45 vahemikus 2.81 mg/g -3.54 mg/g; alkoholijoove 11.01.2020 kell 15.39 vahemikus 2.7 mg/g - 3.19 mg/g ning alkoholijoove 11.01.2020 kell 18.55 1.82 mg/g, mistõttu on ainetu ka kaitsja väide, et süüdistuses on märgitud etanoolisisaldus, vaid 1,82 mg/g ning kohtul puudus õigus tuvastada täiendavalt kõrgemat näitu.
  2. Maakohtu järeldus, et ekspert on tuvastanud, et Q asukoht sõidukis juhi taga tagumisel istmel turvahällis, on õige. Ainetu on kaitsja väide, et justkui oleks maakohus märkinud, et vigastuste alusel oleks ekspert tuvastanud hukkunud Q asukoha sõidukis. Kaitsja jätab tähelepanuta, et andmed, mis on nõutavad (

§ 107

lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatu) tuleb kajastada ekspertiisiaktis ning nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Seejuures uuringute ja nende metoodika valimisel on ekspert vaba, kuid tal on kohustus neid ekspertiisiaktis kirjeldada (vt RKKKo nr 3-1-1-32-09, p 8.3). Antud juhul on need nõuded täidetud ja ekspertiisiaktist on arusaadav, mille alusel teeb ekspert kriminaalasja puudutavad järeldused. Eksperdiarvamuse kujundamisel ekspertiisi käigus tehtud uuringutele on viidatud Kuressaare kiirabikaart nr 91/20/ andmetele, mille kohaselt patsient juhi taga olevas turvahällis, kohapeal surnud. Kõnealune ekspertiisiakt vastab

§ 107

lg 3 p 1, 2 nõuetele ning aktist nähtub, milliste andmete põhjal on jõudnud ekspert arvamusele, et hukkunu Q asukoht oli sõidukis juhi taga tagumisel istmel turvahällis. Seejuures on

§ 63

lg 1 alusel tõendiks kogu ekspertiisiakt, mitte ainult arvamus, seega saaks tugineda ka kirjeldavale osale, mitte ainult arvamusele. Seega mingeid küsitavusi tekkida ei saa nagu apellant püüab näidata. Täiesti meelevaldne ja ainetu on kaitsja väide, et kiirabitöötajad ei viibinud turvahälli väljavõtmise juures. Politseisõiduki XXXXXX pardakaamerast nähtub üheselt, et mitu kiirabitöötajat viibib pidevalt Volvo juures, kui päästjad eemaldavad sõiduauto katust. Ka ajal, mil sõiduautol on eemaldatud katus viibivad kiirabitöötajad auto juures. Vahetult enne hälli võtmist viibib samuti kiirabitöötaja auto juures, eemaldub sealt ning koheselt tuleb päästja turvahälliga, mis on kaetud. 18

(27)
  1. Kolleegiumil tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui kaitsja leiab, et tõsikindlalt ei ole tõendatud 9-kuuse Q surma saabumine süüdistatava süül, kuna pole tõendeid, mis kinnitaksid turvahällil turvavöö kinnitatud olekus olemist, tuleb kaitsjal enda väidete kinnituseks esitada oma tõendeid (vt nt RKKKo nr 1-18-2232, p 66). Enamjaolt on kaitsja esitanud paljasõnalisi kritiseerivaid argumente, mis tegelikkuses ei vasta tõele ning esitatud tõendid, ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastamist leidnud asjaolusid.
  2. Maakohus on otsuses analüüsinud kõiki kaitsja poolt toodud argumente Volvo juhi ja Audit juhtinud süüdistatava käitumises ning vastanud neile ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi (kd 6, tl 13- pöördel-17). Maakohtu otsustest nähtub üheselt, kuidas on kohus märgitud tõendiga lugenud tuvastatuks süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud ning lükanud ümber esitatud kaitseversiooni. Seejuures ei tugine maakohtu otsus oletustele kaitseversiooni kummutamisel. Kolleegium nõustub maakohtu põhistustega ja järeldustega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Tuleb vaid märkida, et olenemata sellest, kas Audil põlesid tuled avarii ajal või mitte, on tunnistajate E ja U ütlustega üheselt tõendamist leidnud, et lähenevat Audit ei märgatud ja see ilmus sinna äkki. Kaitsja viidatud 5 sekundit ei ole selline aeg, mis annaks aluse asuda seisukohale, et Volvo juhil oleks hoolsa käitumise korral olnud Audi juht ehk süüdistatav igal juhul nähtav. Seda enam, et Volvo juht pidi manöövrit tehes veenduma, et eest vastassuunavööndist ei tule autosid. Arvestades süüdistatava liikumiskiirust ning asjaolu, et vasakult poolt oli möödasõit keelatud ning pidevjoon äärmiselt pikk, siis tuleb nõustuda taas maakohtuga, et Volvo juht ei pidanud mingi erilise tähelepanelikkusega veenduma ega eeldama, et keegi võib läheneda vastassuunavööndist selja tagant kiirusega 179 km/h. Seda enam, et liiklus on ajas kulgev nähtus, siis on ka mõistetavalt Volvo juhil vasakpöörde sooritamise eelsel hoolsuskohustusel ja sh liiklusseaduses (kaitsja viidatud LS § 33 lg 1 p 8) sätestatud kohustusel kindlad ajalised piirid. Seega kehtib see sõiduki juhile hetkeni, mil ta enne pöörde ehk manöövri sooritamist aeglustab kiirust, annab suunatulega märku ja reastub tee telgjoone äärde.
  3. Kaitsja seisukohad, miks tuleb 11.01.2021 ekspertiisiakti nr 21E-LL0001 p 2 ebausaldusväärseks tunnistada ja tõendikogumist välja jätta, on ainetud. Apellandi versioon (arvamus), et ekspertiisi vastus p 2 on vastuolus elementaarsete füüsikareeglitega ja valemitega ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh liiklustehniliste ehk liiklusõnnetuste rekonstruktsioon) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käesoleval juhul on nii toimitud. Asjaolu, et apellant eksperdi arvamusega ei nõustu, ei tähenda seda, et eksperdi arvamusele ei saaks kohus tugineda. Apellandi versiooni, et ekspert on liigutanud mõlemat autot 2,5 meetrit programmis on kummutatud ekspertiisiakti uurimuslikus osas, millest nähtub, et arvestades ekspertiisiaktis nr 20E-LL0008 ja ekspertiisiülesandes etteantud tingimusi, muutes Volvo tee pikisuunalist asendit selliselt, et sõiduk liiguks vasakpöördel teekattemärgistuse järgi lubatud kohas, on sõiduautode Audi ja Volvo liikumist analüüsitud arvutiprogrammi PC-Crash 13.0 abil (kd 3, tl 44). See nähtub üheselt ka aktile lisatud rekonstruktsiooni skeemilt, et nihutatud on Volvot 2,5 meetrit ning see on nähtav ka sõidukite liikumise kohta ehk analüüsist tehtud 3D-animatsioonist. Seega saab üheselt teha järelduse, et ekspert on muutnud ehk nihutanud ainult sõiduauto Volvo asendit, analüüsinud seda ning teinud sellest järelduse. 20.1 Ekspert on seejuures lähtunud eeldustest, et Audi liikumiskiirus on jätkuvalt 179 km/h ja Volvol 18 km/h. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohus ja kaitsja on asunud eksperdi rolli, 19
(27)mistõttu nii maakohtu kui ka kaitsja enda poolt tehtud arvutused ei väära eksperdi arvamust. Maakohus jättis küll kaitsja taotluse eksperdi ülekuulamiseks täiendava ekspertiisiakti osas rahuldamata, mis on küll kohtu õigus, kuid antud juhul oleks olnud otstarbekas ekspert üle kuulata ekspertiisiakti sisu selgitamiseks, mitte asuda ise arvutusi tegema. Nähtuvalt eksperdi ülekuulamisest esimese ekspertiisiakti sisu selgitamiseks, ei ole tegemist pelgalt arvutusega, vaid ekspertiisi tegemisel võetakse arvesse erinevaid andmeid (vt kd 5, tl 39-50 pöördel). Apellant soovides jätkuvalt eksperdi arvamust ja arvutusi kahtluse alla seada, pidanuks ringkonnakohtult taotlema eksperdi ülekuulamist, vaid ainult nii oli kaitsjal võimalus saada andmeid ekspertiisiakti sisu selgitamiseks.

§ 63

lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus, kuid nagu eelpool märgitud ei ole kaitsja arvamus tõendi väärtusega. Seega jäävad nii kaitsja ja kohtu poolt tehtud arvutused tagajärjeta. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et antud juhul ei saa rääkida liiklusõnnetuses osalenud juhtide segasüüst, kuivõrd eksperdiarvamuse kohaselt oleks sõiduautode kokkupõrge etteantud tingimustes toimunud ka juhul kui sõiduauto Volvo juht oleks teinud vasakpöörde teekattemärgistuse järgi lubatud kohas (pärast kahekordse pidevjoone lõppu). Antud juhul ei saa jaatada, et Volvo juhi liiklusnõuet eirav käitumine oleks tinginud koosseisupärase tagajärje saabumise. Väärib lisaks märkimist, et kaitsja taotlusel sai määratud uus täiendav ekspertiis, kuid asjaolu, et eksperdiarvamus ei kujunenud selliseks nagu kaitsja lootis, ei tee eksperdiarvamust ebausaldusväärseks. 20.2 Kolleegium märkis eelnevalt, et ei saa jaatada, et Volvo juhi liiklusnõuet eirav käitumine oleks tinginud koosseisupärase tagajärje saabumise. Seda järeldust kinnitab ekspertiisiaktis nr 20E-LL0008 eksperdiarvamus, mille kohaselt juhul kui sõiduauto Audi A6 reg.märk XXXXXX juht oleks liikunud lubatud piirkiirusega 90 km/h, ei oleks kokkupõrget toimunud isegi juhul kui sõiduauto Audi juht ei oleks pidurdanud. Sõiduauto Volvo S40 reg.nr YYYYYY oleks sõiduauto Audi jõudmisel kokkupõrke kohta juba peatee piiridest väljunud. Seega nähtub üheselt, et süüdistatava poolt liiklusnõuet eirav käitumine ehk lubatud piirkiiruse ületamine tingis tagajärje saabumise. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et tegemist ei ole segasüüga, mistõttu ei saa sel põhjusel süüdistatavat õigeks mõista. 21. Kaitsja taotleb alternatiivselt teo ümberkvalifitseerimist KarS § 422 lg 2 p 1 või 2 järgi. Kriminaalasja keskne materiaalõiguslik küsimus seisneb selles, et süüdistatav Andres Reinart rikkudes süüdistuses märgitud liiklusnõudeid, on tema käitumist õige vaadelda, kas KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteona või KarS § 422 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteona. Maakohus on veatult tuvastanud KarS § 422 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivsed tunnused, s.o süüdistatava poolt sõiduki juhtimise käigus süüdistusaktis märgitud liiklusnõuete rikkumised ning liiklusnõuete rikkumised on pandud toime süüdistatava poolt tahtlikult. Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et liiklusnõuete rikkumisega põhjustati tagajärjena kahe või enama inimese surm ja ka raske tervisekahjustus (vt kd 6, tl 17-17 pöördel). 21.1 Kolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis toodud järeldustega, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 422 lg 2 p 1, 2 järgi, kuid seda apellatsioonis toodud erinevatel põhjendustel. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et liiklusnõuete rikkumisega põhjustati raske tagajärg tahtlikult. Kuigi süüdistatav rikkus oluliselt mitut liiklusseaduse nõuet ning tegi seda tahtlikult, ei olnud tal tahtlust enda rikkumistega mingit rasket tagajärge põhjustada. 20

(27)Põhjustatud raske tagajärje osas tahtluse tuvastamisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades vääralt Andres Reinarti süüdi KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu seisukohad KarS § 114 lg 1 p 2, 3 objektiivse ja subjektiivse külje osas ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtuga ei saa nõustuda selles, et süüdistatava tegevus- juhtides sõidukit, olles alkoholijoobes, ületades oluliselt kiirust ja liikudes vastassuunavööndis ning tehes seda päevasel ajal aktiivse liikluskasutusega maanteel- saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida ja teha tõsikindlaid järeldusi vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Kohtupraktika kohaselt võib iga tervist kahjustav käitumine endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks, kuid sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. 21.2 Maakohtu seisukohad on omavahel vastuolus osas, mis puudutab KarS § 114 lg 1 p 3 objektiivse koosseisu tuvastamist (vt kd 6, tl 17 pöördel). Ühelt poolt jätab maakohus kõrvale liiklusnormid ja asub seisukohale, et auto juhtimine on inimese tegevus (auto liigutamine pedaalide abil ja auto suunamine) ehk maakohus asus seisukohale, et mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse kahe või enama isiku surm asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Samas arvestas maakohus süüdistatava käitumist sõiduki juhtimisel (kihutamine, sõit vastassuunavööndis, alkoholijoove, mis tõi kaasa võimetuse sõidukit ohutult liiklusese juhtida) ehk tuvastas taas konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumise ja asus seisukohale, et Andres Reinart täitis oma tegevusega KarS § 114 lg 1 p 3 objektiivse koosseisu. Väga raske on ette kujutada olukorda, kus auto kasutamisega mõrva toimepanemiseks ei rikutaks mingit liikluseeskirja. Seda, kas süüdlase tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 114 või 422 järgi on määravaks subjektiivne koosseis. 21.3 Ebaõige on maakohtu seisukoht ka selles, et auto kui liiklusvahendi näol on automaatselt tegemist tapmisvahendiga, mis võib ohustada suure arvu inimeste elu ja tervist, mistõttu on täidetud KarS § 114 lg 1 p 2 objektiivne koosseis. Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, kuid see ei tähenda, et auto kui liiklusvahend on automaatselt tapmisvahend ning iga liiklusvahendiga toimepandud kuritegu on pandud toime üldohtlikul viisil. Maakohus on KarS § 114 lg 1 p 2 teo üldohtlikku toimepanemist põhistanud sellega, et süüdistatav juhtis autot päevasel ajal aktiivse liikluskasutusega maanteel ülisuurel kiirusel ja võttes ette ohtlikke manöövreid, olles võimetu alkoholijoobe tõttu sõidukit liikluses ohutuks liiklemiseks vajaliku kindlusega juhtima, on selline tegevus reaalseks ohuks nende inimeste elu ja tervisele, kes üldkasutataval maanteel juhi tegevuse lähedusse võivad jääda. Kolleegium leiab, et maakohtu tõlgendus üldohtlikku viisi sisustamisel on ülemäära lai ning abstraktne. Tegu ei muuda iseenesest üldohtlikuks selle toimepanemise koht (aktiivse liikluskasutusega maantee) ja aeg (päevasel ajal) ega vahend (auto) kui täitmata on ülejäänud üldohtliku viisi sisustamise tunnused. Arvestades tuvastatud tehiolusid ei saa asuda seisukohale, et süüdistatava tegevus oleks olnud ohuks määramata arvule isikutele, vaid oli konkreetsele autole, milles viibis mitu isikut. Pole tuvastatud, et konkreetsel ajahetkel oleks olnud tegemist autoderohke tipptunniga. Tunnistaja E on andnud üheseid ütlusi, et teisi autosid enda taga ei näinud, kuni Andres Reinarti juhitud Audi enne kokkupõrget temast möödus. Ka ülejäänud tunnistajad ei ole andnud ütlusi, et tegemist oleks olnud tol hetkel autoderohke tipptunniga. Antud juhul ei sõitnud süüdistatav huupi liiklusummikus seisnud autodesse, mille puhul saaks jaatada, et sõitja ei kontrolli saabuvat tagajärge. Ka ei olnud maakohtu poolt tuvastatud ning seda ei tuvastanud ka ringkonnakohus, et maanteel oleks liikunud autod tihedas kolonnis, mistõttu oleks võinud liiklusnõuete rikkumisega põhjustada 21
(27)ahelavarii ning mille puhul saab jaatada, et süüdlane ei kontrolli saabuvat tagajärge. Seega antud juhul ei saa süüdistatavale ette heita teo toimepanemist üldohtlikul viisil ehk KarS § 114 lg 1 p 2 objektiivse koosseisu täitmist. 21.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne (tagajärje ettenägemine) moment kokkulangev. Seega tuleb analüüsida, kas süüdistusaktis märgitud liiklusnõuete rikkumisel möönis teo toimepanija kannatanute surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt otsuses nr 3-1-1-142-05, p 23 toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Kohtupraktika kohaselt ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. 21.5 Puudub vaidlus, et süüdistatava teo ja tema poolt põhjustatud tagajärgede vahel on olemas põhjuslik seos. Süüdistatav rikkus küll kavatsetult eelpool välja toodud LS nõudeid, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus ja liiklusõnnetuses osalenud kolm isikut suri liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuste tõttu ning üks kannatanu sai raske tervisekahjustuse. Kuigi liiklusalased rikkumised on toime pandud kavatsetult, siis tegelikkuses ei ole üheselt kriminaalasjas tuvastamist leidnud, et süüdistatav soovinuks või möönnuks liiklusnõudeid eirates kellegi surma või kellegi tervist kahjustada. Seega maakohtu arutlused joobe suuruse, kiiruse valiku ja vastassuunavööndis liikumises (vt kd 6, tl 18 pöördel-19) ei näita tegelikkuses tagajärje heakskiitu. On selge, et liiklusõnnetuse puhul seab jämedalt liiklusnõudeid rikkuv juht ka ennast ohtu, kuid kolleegiumi arvates ei saa rääkida teise isiku surma aktsepteerimisest, kui sellega koos tuleks teha järeldus, et süüdistatav kiitis heaks ka enda võimaliku surma. Nõustudes maakohtu järeldusega, et süüdistatav kiitis tagajärje heaks, tuleks asuda ka samale seisukohale süüdistatava enda suhtes, et ka tema kiitis heaks enda võimaliku surma. Puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatav oleks soovinud või heaks kiitnud enda surma, kui rikkus liiklusnõudeid. Antud juhul ei tuvastanud ringkonnakohus ning seda ei ole tuvastanud ka maakohus, et süüdistatav rikkus liikluseeskirju põhjusel, et põhjustada inimeste surmaga liiklusõnnetus või kahjustada teisi inimesi. Seega saab asuda seisukohale, et süüdistatav arvestas sellega, et tal õnnestub väga traagilisi tagajärgi vältida. Seda järeldust kinnitab ka tunnistaja D ütlused, kes on üheselt selgitanud, et sõiduauto Audi tegi temast suurel kiirusel möödasõitu vastassuunavööndis. Peale temast möödasõitu liikus ta vastassuunavööndis ja möödus veel ühest autost, mida tema nägi kurvi peal. Tunnistaja ei näinud, et oleks peale möödasõitu vahepeal reastanud tagasi (kd 4, tl 80-80 pöördel). Seega saab teha tunnistaja ütlustest järelduse, et süüdistatav sõitis vastassuunavööndis tehes möödasõitu ees olevatest autodes, mitte lihtsalt ei sõitnud vastassuunavööndis. Sellised möödasõidud olid küll ohtlikud, kuid näitavad seda, et süüdistatav soovis eesseisvatest sõidukites lihtsalt mööduda ning selliselt ohtlikult sooritatud möödasõidud eelnevalt ka õnnestusid ilma igasuguste tagajärgedeta. Selline süüdistatava vahetu teoeelne käitumine annab aluse tõsikindlat järeldada, et ka sündmuskoha lähedale jõudes soovis süüdistatav Andres Reinart eesseisvatest autodest lihtsalt mööduda, sh vasakpööret tegevast autost. Kuna üheselt on tuvastamist leidnud, et süüdistatav tehes 22
(27)möödasõitu ei pidurdanud, siis annab ka selline asjaolu alust järelduseks, et juht arvestas ja lootis, et tal õnnestub mööduda vasakpööret sooritanud juhist täpselt nii nagu ta oli teinud möödasõitu autodest vahetult enne. Mida vähem süüdistatav ennast võimalike raskete tagajärgede eest kaitseb, seda enam on alust järelduseks, et ta arvestas sellega, et tal õnnestub halbu tagajärgi vältida. Seda enam, et antud juhul puuduvad igasugused tõendid, et süüdistataval oli soov käituda enesetapule kalduvalt. 21.6 Kolleegium leiab, et sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis ja lubatud suurima sõidukiiruse pea kahekordne ületamine ning möödasõidu sooritamine vastassuunavööndis, kus ületamist keelav teekattemärgistus loovad liikluses nii eraldivõetuna kui ka koos esinedes ohu nii juhile endale kui ka kõigile temaga samal teelõigul liikuvatele kaasliiklejatele ning taolise iseloomuga liiklusnõuete eiramisele kaasneb alati spetsiifiline oht, s.o liiklusoht. Kolleegium asub seisukohale, et kuna liiklusseaduses sätestatud piirangud ja keelud on kehtestatud just liiklusohutuse tagamiseks, siis neid liiklusohutuse mõttes olulisi piiranguid ja keeldusid tahtlikult rikkudes on isikule enamohtliku tagajärje saabumine etteaimatav. Arvestades tuvastatud sündmuste ahelat ja tagajärge, saab asuda seisukohale, et süüdistatav lootis sellise tagajärje mittesaabumisele ning tegemist on kergemeelsusega tagajärje suhtes, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kahe või enama inimese surma põhjustamine ja raske tervisekahjustuse tekitamine on toimunud ettevaatamatusest. Kolleegium asub seisukohale, et ei ole võimalik Andres Reinarti tegu kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi, mistõttu kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ning maakohtu otsus tuleb Andres Reinarti süüditunnistamises KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi tühistada ning süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 422 lg 2 p 1, 2 järgi. 21.7 Kolleegium peab vajalikus märkida ja asub seisukohale, et maakohtu arutlused ei ole arusaadavad ja jälgitavad osas, mis puudutab Andres Reinarti teo KarS § 118 lg 1 p 1 G suhtes hõlmatuks lugemist KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi. Seejuures ei ole maakohus oma sellist lõppjäreldust põhjendanud. Tuleb märkida, et tegemist ei ole ühe kannatanuga, mis võimaldaks asuda seisukohale, et tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus ning olukorras kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes mõrvana. Maakohtu napist põhjendust võib lugeda välja ka selle, et Andres Reinarti tegevus nelja kannatanu suhtes on käsitatav ühe teona ning tema poolt toime pandud KarS § 118 lg 1 p 1, § 114 lg 1 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteod moodustavad ideaalkogumi ehk nimetatud käitumisaktid moodustavad õiguslikus mõttes terviku, mistõttu luges maakohus ühe teo hõlmatuks teisega. Jättes tähelepanuta asjaolu, et tuvastades ideaalkonkurentsi tulnuks karistuse mõistmisel juhinduda KarS § 63 lg-st 1, mitte lugeda ühte tegu hõlmatuks teisega. Seejuures puuduvad põhjendused, miks on süüdistatava tegevus G suhtes kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mitte aga näiteks mõrvakatsena. Seejuures ei ole prokuratuur süüdistusaktis kvalifitseerinud süüdistatava tegu G suhtes KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, vaid on leidnud, et süüdistatava tegevus kogumis tuleb kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi. Sellest võib teha järelduse, et prokuratuur on pidanud silmas, et süüteokatse neeldub lõpuleviidud süüteos, mistõttu süüdistatava teo kvalifitseerimisel G suhtes (mõrvakatse) pole vaja sellele eraldi viidata. Mõrvakatse ei moodusta lõpuleviidud mõrvaga kogumit, vaid neeldub lõpuleviidud mõrvas. 22. Ringkonnakohus kvalifitseerides süüdistatava teo ümber KarS § 422 lg 2 p 1, 2 järgi ning tunnistades süüdistatava süüdi KarS § 422 lg 1 p 1, 2 järgi, tuleb maakohtu ostus tühistada ka mõistetud karistuse osas. 23
(27)Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). 22.1 Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo KarS § 422 lg 2 p 1, 2 järgi on seaduseandja ette näinud karistuseks kolme kuni kaheteistaastase vangistuse. Seega sanktsiooni keskmiseks määraks on 7 aastat 6 kuud vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suuruse tuvastamisse kaasata teo toimepanemise tehiolud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 12) ning süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (vt nt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Seega süüdistatavale Andres Reinartile karistuse mõistmisel tuleb arvestada aset leidnud liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise ulatust ning põhjustatud tagajärje raskust. Seejuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et liiklusnõuete rikkumine on seda ulatuslikum ja süüdistatava süü on seda suurem, mida enam nõudeid on juht oma käitumisega eiranud. Süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. 22.2 KarS § 422 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava teo süü suuruse hindamisel arvestab kolleegium, et süüdistatav Andres Reinart rikkus mitmeid olulisi liiklusseaduse nõudeid ning tegi seda kavatsetult. Lubatud sõidukiirust 90 km/h ületas süüdistatav väga suures ulatuses 179 km/h, s.o ca 89 km/h, s.o pea kaks korda. Kohtupraktika kohaselt ( ntRKKKo nr 3-1-1-76-12; 3-1-1-58-13), kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Antud asjas on süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 422 lg 2 kõik kvalifitseerivad tunnused, s.o joobeseisund (p 1), kahe või enama inimese surm (p 2), mistõttu on Andres Reinarti süü suur. Väärib märkimist, et kvalifikatsiooni KarS § 422 lg 2 p 1, 2 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti ning kas kuriteoga on põhjustatud kahe või enama isiku surm. Lisaks suurele kiirusele juhtis Andres Reinart mootorsõidukit joobeseisundis (alkoholijoove 11.01.2020 kell 15.39 vahemikus 2,7 mg/g-3,19 mg/g ning kell 18.55 1,82 mg/g), seega KarS § 424 mõttes mitte miinimumi lähedaselt. Süü suurust iseloomustab ka tagajärje raskus. Antud juhul põhjustas süüdistatav kolme inimese surma. Lisaks tekitas süüdistatav ühele kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused. Arvestades eiratud teisi süüdistusaktis märgitud liiklusnõuete rikkumisi ning rikkumiste rohkust ja ohtlikkust (vastassuunavööndis liiklemine keelatud kohas), leiab kolleegium üksmeelselt, et süüdistatava süü on hinnatav väga suurena ning see õigustab süüdistatava karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras. 22.3 Karistuse mõistmisel arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kahetsust avaldas süüdistatav nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu istungil. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kahetsuse siirust näitab süüdistatava soov kannatanute ees vabandada, kuigi kannatanud seda kuulata ei soovinud. Kolleegium leiab, et süüdistatava kahetsus on järjepidev ning siiras, mistõttu saab 24
(27)lugeda karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes. 22.4 Järgnevalt arvestab kolleegium võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb arvestada süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, st süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning üldpreventiivseid eesmärke. Vastavalt karistusregistri väljavõttele (kd 2, tl 117) ei ole süüdistataval mitte ühtegi kehtivat kriminaalkaristust ega ka väärteokaristust Eesti Vabariigis. Süüdistatavat iseloomustatakse tunnistajate poolt üldiselt positiivselt. Prokurör esitas Euroopa Karistusregistrite Infosüsteemi (ECRIS) väljavõtted, mille maakohus vastu võttis ja avaldas istungil. Süüdistatava Andres Reinarti kaitsjal ei olnud tõendi vastuvõtmisele vastuväiteid (kd 4, tl 49). Seega on tegemist usaldusväärse ja lubatava tõendiga ning mille kogumisel on järgitud menetluskorda, seega saab ringkonnakohus otsust tehes sellele tugineda. Euroopa Karistusregistrite Infosüsteemist (ECRIS) nähtub, et süüdistatavat on varem karistatud
  1. mai 2019 otsusega Soome Vabariigis
  2. jaanuaril 2019 toimepandud joobes juhtimise eest (kd 2, tl 73-74) ning vastavaid andmeid säilitatakse infosüsteemis
  3. maini 2022, seega on tegemist kehtivate andmetega. Sellise päringu tegemine on kooskõlas KarRS § 29-32 sätetega, mistõttu on võimalik arvestada andmeid süüdistatavat iseloomustavate andmetena ning seda saab arvesta mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses. Lisaks tuleb arvestada, et sedavõrd raskete tagajärgede põhjustamisega ohustas süüdistatav ulatuslikult KarS § 422 kaitstavat õigushüve, milleks on inimeste elu ja tervis. Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks selliste liiklusnõuete rikkumist ning selliste raskete tagajärge põhjustamist oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse oluline ületamine ja joobe suurus suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada väga raskeid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise ja joobes juhtimise puhul on tegemist vähetähtsate õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. 22.5 Kokkuvõtvalt arvestades süüdistatava Andres Reinarti väga suurt süü suurust, karistust raskendavate asjaolude puudumist ning karistust kergendavat asjaolu, süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ja karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke ning asjaolu, et kaitstavat õigushüve ja õiguskorda on kahjustatud oluliselt, siis vangistuse mõistmine oluliselt alla sanktsiooni maksimummäära ei taga õiguskorra piisavat kaitset ja ei mõjuta süüdlast edaspidi hoiduma samalaadsete kuritegude toimepanemisest. Seega õigustab see süüdistatava karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmäära lähedal. Karistust kergendav asjaolu, mis arvestades süüdistatava väga suurt süüd tagajärje mõttes ning eiratud oluliste liiklusnõuete paljusust, ei ole antud juhul niivõrd mõjus, mis võiks tingida karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras. Seega tuleb karistada Andres Reinartit vangistusega 10 aasta 8 kuud.
  4. KarS § 50 lg 1 kohaselt käesoleva seadustiku eriosas sätestatud juhtudel kohaldab kohus kuriteo korral juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kolme aastani. KarS § 422 lg 3 p 2 näeb ette, et KarS § 422 lg 2 p 1 sätestatud kuriteo korral kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. 23.1 Tulenevalt Kars § 422 lg 3 p 2 on lisakaristuse kohaldamine obligatoorne, mistõttu võtab kolleegium seisukoha lisakaristuse määras, arvestades, et see vastaks karistuse eesmärkidele ja süü suurusele. 25
(27)Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Kolleegium peab vajalikuks veel kord viidata sellele, et süüdistatav ületas lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses ning juhtis mootorsõidukit joobeseisundis KarS § 424 mõttes mitte miinimumi lähedaselt. Selline käitumine näitab süüdistatava eriti hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse, samuti liikluskorda ja -ohutusse. Kuigi süüdistataval Andres Reinartil ei ole Eesti Vabariigis mitte ühtegi kehtivat kriminaalkaristust ega ka väärteokaristust, on tal kehtiv karistus Soome Vabariigis 19. jaanuaril 2019 toimepandud joobes juhtimise eest. Seega on antud juhul tuvastatud nii lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine, lubatud alkoholipiirmäära oluline ületamine ning täiendavate liiklusnõuete rikkumine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. 23.2 Lisakaristuse määra kaalumisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Arvestades süüdistatava poolt toimepandud teo iseloomu, mis viitab üheselt süüdistatava ohtlikkusele liikluses, mille tulemusena kolm inimest hukkus ning üks inimene sai raske tervisekahjustuse. Samas tuleb arvestada süüdistatavale mõistetud põhikaristuse määra, mistõttu ei saa kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri ehk maksimummääras. Ka tuleb lisakaristuse puhul arvestada kergendava asjaolu olemasolu. Seega arvestades süü suurust ning põhi- ja lisakaristust kogumis, tuleb lisakaristus mõista sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ehk 2 aastat. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on Andres Reinart kohustatud viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. 24.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Andres Reinartile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Andres Reinarti kaitsja Anu Toomemägi esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 2340 minutit ning taotles tasu suurendamist 500 %. 24.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 6 ja § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Kaitsja on taotlenud kaitsja tasu suurendamist 500%, kuid mingeid põhjendusi, miks tuleb tasu suurendada maksimummääras esitanud ei ole. Märgitud on põhjenduseks, et kogu tegevus võttis rohkem aega kui 6 tundi. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Seejuures ei saa jätta märkimata, et kaitsja kohtukõne maakohtus ja esitatud apellatsioon on oma sisult kattuvad, mistõttu ei saa pidada apellatsiooni koostamist keskmisest töömahukamaks. 24.2 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas (vt RKKKm nr 1-17-11182, p 16). Kuivõrd kaitsja ei ole esitanud põhjendusi, miks on riigi õigusabi osutamine eriliselt töömahukas ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses ehk 500%, siis ei 26

(27)võimalda advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord hüvitada kaitsjale ühes kohtuastmes enam, kui 324 eurot, millele lisandub käibemaks. 24.3 Kaitsja esitas lisaks taotluse tasu hüvitamiseks kohtulikuks arutamiseks, sh süüdistatavaga nõupidamiseks 120 minutit ning istungil osalemine 83 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 183 eurot, millele lisandub käibemaks 36,60 eurot, kokku 219,60 eurot. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Seega on piirmäärast välja arvatud üksnes kohtuistungil osalemine ning ettevalmistamine kohtulikuks arutamiseks tuleb arvata 324 euro sisse. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele (324 eurot, istungi osalemise tasu 75 eurot) koos käibemaksuga kokku summas 478,80 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 185lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

25. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 2, § 342 lg 1, lg 2 p 1, 2 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu

  1. märtsi 2021.a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Jõustunud Riigikohtu 03.03.2022 otsuses toodud muudatustega RESOLUTSIOON
  2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
  3. septembri
  4. a otsuse põhiosa, asendades kohtu põhjendused KarS § 422 lg 2 p-de 1 ja 2 subjektiivse koosseisu kohta käesoleva otsuse põhjendustega.
  5. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  6. Kassatsioon jätta rahuldamata.
  7. Määrata Advokaadibüroo REMO’s OÜ-le Andres Reinartile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulude suuruseks 402 eurot 48 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda. 27

(27)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.