Obsah (15)

§ 73§ 180§ 179§ 3051§ 268§ 61§ 60§ 306§ 7§ 339§ 189§ 190§ 337§ 331§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. detsember 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-6992 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik ja Urmas Rein

§ 73

lg 1,2,3 alusel kuulub Janar Johannsonil mõistetud rahalisest karistusest koheselt ärakandmisele 570 eurot ja ülejäänud rahaline karistus summas 1430 jätta täitmisele pööramata kui Janar Johannson ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse kaseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Välja mõista Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks Janar Johannsoni kasuks 1320 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS
4. Janar Johannsoni süüdistatakse selles, et tema 01.09.2019 kella 17:00 paiku XXX väliujula juures asuvas välijõusaalis ründas teadlikult alaealist X (X), võttes tahtlikult kannatanul vasaku käega kuklast kinni ning surudes ta vastu maad põlvili. Sellise tegevusega põhjustas Janar Johannson kannatanule füüsilist valu ja pindmised kriimustused, hematoomid kaelal. Janar Johannson rikkus oma eelpool kirjeldatud tegevusega ka KorS § 55 lg p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, lüües teist isikut ning häirides sellega kõrvalise, asjasse mittepuutuva isiku, tunnistaja Y (Y) rahu ja ohustades tema turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. Seega Janar Johannson, avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega, kasutades vägivalda, pani tahtlikult toime KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS
5. Maakohus tunnistas Janar Johannson süüd KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja karistas rahalise karistusega 250 (kakssada viiskümmend) miinimumpäevamäära, s.o 2500 (kakstuhat viissada) eurot. KarS § 73 lg 1, 2, 3 alusel määras, et koheselt täitmisele kuulub rahaline karistus 62 (kuuekümne kahe) miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 620 (kuussada kakskümmend) eurot. Ülejäänud osa karistusest, s.o rahaline karistus 188 (ükssada kaheksakümmend kaheksa) miinimumpäevamäära, s.o 1880 (ükstuhat kaheksasada kaheksakümmend) eurot, jättis tingimuslikult täitmisele pööramata, juhul kui Janar Johannson ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse kaseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus rahuldas kannatanu X tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu õiglasel äranägemisel ning mõistis Janar Johannsonilt X kasuks VÕS § 1043 ja VÕS § 134 lg 2, 5 alusel välja 500 (viissada) eurot.

§ 180

lg 1 alusel mõistis Janar Johannsonilt menetluskuluna riigituludesse tulenevalt

§ 179lg 1 p-st 2 sundraha summas 876 eurot.

2 APELLATSIOON 3. Kaitsja leiab, et kuriteo toimepanemine süüdistatava poolt ei ole tõendatud. Kaitsja ei vaidle, et sündmused leidsid aset avalikus ruumis. Küll aga vaidleb kaitsja, et sündmused leidsid aset kohtu poolt leitud viisil. Ka on kaitsja seisukohal, et kannatanu ei tundnud enda ütluste kohaselt valu. Osade tunnistajate ja süüdistatava ütluste tõendikogumist kõrvalejätmise osas märgib kaitsja, et see ei oleks põhjendatud isegi siis, kui tunnistajate ütlused oleksid osaliselt diametraalselt vastuolus võrreldes kohtueelselt antud ütlustega. Seejuures teeb kaitsja viite Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-131-13 punktis 14 sedastatule isiku ütluste osaliselt usaldusväärseks tunnistamise osas. Järelikult ei ole põhjendatud tunnistajate ütluste tervikuna tõendikogumist väljajätmine ainult seetõttu, et nende ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega mingis osas, nt kaelast kinni haaramise osas. Usutav ei ole kohtu seisukoht, et tunnistajad võisid kohtusaalis süüdistatavat karta. Mitte ükski tunnistaja ei väljendanud süüdistatava suhtes mitte mingit hirmu. Lisaks märgib kaitsja Q ütluste osas, et teistkordne ütluste andmine toimus koolis, kus samuti ei olnud süüdistatavat kohal ning andis Q juba seal ütluseid, et süüdistatav kannatanut ei rünnanud. C andis samuti juba kohtueelses menetluses ütluseid, et süüdistatav kannatanut ei rünnanud. Järelikult ei saa mitte kuidagi tõele vastata ega asjakohane olla kohtu seisukoht, et tunnistajad tundsid süüdistatava ees kohtusaalis hirmu. Kohus põhjendamatult hinnanud A ja kannatanu ütluseid kaalukamaks kui teiste tunnistajate kohtus antud ütluseid. Seejuures ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, et A ütlused on järjepidevad ega ole vastuolulised. A ütlused on vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega, sh A enda kõnega Häirekeskusesse ning ka A kohtueelselt antud ütlustega. Kaitsja toob sellekohased näiteid ja jõuab järeldusele, et A ei rääkinud ainult enda poolt nähtut, vaid järeldas mingeid asju enda poolt osaliselt nähtud sündmustest ja tõenäoliselt ka vestlustest menetlejaga. Kohus on põhjendamatult valikuliselt leidnud, et sündmuste kiire areng kinnitab A osade ütluste tõesust ning samal ajal selgitab kohtu hinnangul seda, miks A teiste asjaolude osas eksis. Samas jääb arusaamatuks, miks ei saa sündmuste kiire areng kinnitada ka seda, et A süüdistatavat süüstavate asjaolude osas eksis. Kaitsja peab oluliseks, et A poolt ütlustes tehtud eksimuste näol ei ole tegemist pisiasjadega, vaid on tegemist sündmuse kulgemise osas väga oluliste asjaoludega, mis oleks sündmust vähegi adekvaatselt pealt näinud isikule pidanud olema selgelt ja koheselt näha. A on tõenäoliselt täitnud sündmustes lüngad, mida ta korrektselt ei näinud, järelduste ja menetleja selgitustega. Järelikult ei ole A ütlused usaldusväärsed. Võttes arvesse vastuolusid A ütlustes, tuleb need igal juhul tõendikogumist kõrvale jätta. Kannatanu ütlused ei ole kooskõlas kohtueelses menetluses antud ütlustega ning on ka istungil antud ütlused vastuolulised - kannatanu on kohtus olukorda kardinaalselt erinevalt kirjeldanud, kui ta seda kohtueelselt tegi, on kannatanu ka kohtus oma ütluseid muutnud ning lõpuks ei mäletanud kannatanu üldse enam, kuidas asjad täpselt juhtusid. Kohus ei ole kaitsja selgituste osas mitte mingit seisukohta võtnud, millega on rikkunud

§ 3051lg-st 112 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust.

Kui kannatanu oma ütlustes seoses väidetava füüsilise kontaktiga eksib ja neid muudab, andmata sellele ka mingit selgitust, siis tuleb tema ütlused jätta tõendikogumist sarnaselt süüdistatava ütlustega tervikuna kõrvale. Tõele ei vasta kohtu järeldus, nagu saaks Pärnu Haigla teatisega käesolevas asjas tõendada süüdistatava süüd. Nimelt koostatakse teatis kannatanu ütluste alusel. Tunnistajate ütlustega on 3 aga tõendatud, et kannatanu on ise tunnistanud, et andis valeütluseid eesmärgiga saada valuraha, ehk siis võis ta valeväiteid anda ka meditsiinitöötajatele. Kannatanu võis vigastused saada ka eelmisel päeval N-ga kakeldes või ise kaitseasendisse viskudes. Järelikult ei saa teatisega tõendada süüdistatava süüd. Fototabeliga ei saa tõendada süüdistatavale etteheidetavat süütegu. Kohus on asunud seisukohale, et fotodel toodud vigastused võisid tekkida siis, kui süüdistatav kannatanut maas kinni hoidis. Kaitsja teeb viite Riigikohtu otsuse nr 1-17-3371 punktis 66

§ 268

lg 1 sätestatu selgitustele ja tuues ära süüdistuse sisu, märgib, et süüdistuses ei heideta süüdistatavale ette seda, et ta hoidis teda maas kaela pealt kinni. Süüdistusest tulenevalt saab süüdistavale etteheidetav tegu seisneda ainult kannatanu vasaku käega kuklast kinni võtmises ja vastu maad surumises. Kaitsja nõustub kohtu seisukohaga, et olulised on fotod nr 3 ja 4. Fotodelt nähtuvad kannatanu kaela tagaküljel olevad punased jäljed. Lisaks on asjas oluline, et jäljed on tagantpoolt vaadates kannatanu kukla vasakul küljel. Kui süüdistatav oleks kannatanuga vastakuti seistes vasaku käega kannatanust kinni võtnud, siis oleks ta kannatanust kinni võtnud kannatanu tagantpoolt vaadates paremalt küljelt. Käesoleval juhul olid kannatanu vigastused aga tagantpoolt vaadates vasakul küljel, ehk siis ei saanud need mitte kuidagi tekkida süüdistatava poolt kannatanust vasaku käega kinni võtmise tagajärjel. Järelikult ei saa fototabel tõendada süüdistatavale etteheidetavat süütegu. Kaitsja leiab et fotod kinnitavad süüdistatava seisukohta, et vigastused võisid tekkida kaitseasendi võtmisel. Kaitsja peab oluliseks, et tunnistajate ütluste kohaselt on kannatanu seda ainult valuraha pärast teinud, ehk siis mitte õigluse, vaid just valuraha pärast. Lisaks on F kuulnud, et kannatanu on valuraha saamise eesmärgil ka valeütluseid andnud. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et kannatanu on sündmuste käiku sellisena kajastanud just tulenevalt eesmärgist saada valuraha. Järelikult ei ole kannatanu ütlused usaldusväärsed. Kohus on jätnud Q ütlused tõendikogumist välja, sest need lähevad süüdistatava poolt kannatanu kaelast kinni haaramise osas vastuollu Q kohtueelselt antud ütlustega. Q selgitas kohtus veenvalt, miks ta andis esimesel korral kohtueelselt ütlusi andes osaliselt erinevaid ütluseid võrreldes kohtumenetlusega ning ühtlasi olid tema kohtus antud ütlused detailsed ning kooskõlas tema kohtueelselt teisel korral antud ütlustega, sealhulgas ka asendite visualiseerimisel. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Q kohtus antud ütluste sellisel viisil väljajätmine põhjendatud. Kohus on jätnud U ütlused tõendikogumist välja, sest ei ole kindel, kas ta üldse midagi nägi. Tunnistaja C on andnud ütluseid, et nägi sündmuseid algusest lõpuni 5-7 meetri kauguselt ning ei puudutanud süüdistatav kannatanut. Kohus on leidnud, et tõenäoliselt ei näinud C sündmust piisavalt lähedalt. Eeltoodud järeldusele asus kohus ainult seetõttu, et C tunnistus ei ühti asjas võtmetunnistaja Y ega kannatanu ütlustega ning oli C seisukohal, nagu oleksid kannatanu ja süüdistatav omavahel üksnes valjul hääletoonil rääkinud, mis ei lähe kokku A kõnega Häirekeskusele. Järelikult asus kohus sisuliselt seisukohale, et C ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need ei lähe kokku A ütlustega. Võttes arvesse, et ühelgi tõendil ei ole kindlaksmääratud jõudu, on kohus sellega rikkunud menetlusõigust Kaitsja märgib, et kohus ei ole täpsustanud, mida tähendab termin võtmetunnistaja ning miks peaks võtmetunnistaja ütlused olema teiste tunnistajate ütlustest usaldusväärsemad. C on kinnitanud, et saab kannatanu suurema vennaga läbi, kuid süüdistatav ei ole tema jaos otseselt mitte keegi. Järelikult on C seotud just kannatanuga, kuid puudub tal seos süüdistatavaga. Eeltoodust tulenevalt puudub igasugune alus arvata, et C peaks andma kannatanu jaoks 4 kahjulikke ütluseid. Kaitsja esitades katke C ütlustest, leiab, et tõele ei vasta kohtu järeldus, nagu oleks C olukorda kuidagi valesti hinnanud või ei oleks olukorda korrektselt näinud. Sündmuse pealt nägemise osas jääb arusaamatuks ka kohtu seisukoht, et seal oli ATV müra. Müra ei saa mitte kuidagi segada olukorra nägemist. Vastuoluline on ka kohtu järeldus, et C ei näinud olukorda korrektselt, sest olukord toimus nii kiiresti. Samas A ütluste juures on kohus asunud diametraalselt vastupidisele seisukohale ning õigustas sündmuste kiire toimumisega hoopis A ütlustes esinevaid vastuolusid. Eeltoodu tõttu jääb kohtu põhjendustest mulje, et kohus on juba ette eelistanud A süüdistatavat süüstavaid ütluseid ja leiab, et usaldusväärne ei ole ükski muu tõend, mis sellega kokku ei lähe. Järelikult on kohus igal viisil eelistanud A ütlusi kõigi teiste ütlustele, sealhulgas osaliselt ka kannatanu ütlustele ning C ütlustele. Selliselt käitudes on kohus rikkunud

§ 61lg-s 1 toodud põhimõtet, et ühelgi tõendil ei ole kindlaksmääratud jõudu.

Eeltoodust tulenevalt puudub igasugune alus eelistada A ütluseid C ütlustele, millised tuleb kaitsja arvates hinnata usaldusväärsemateks. Vastab tõele, et F väidetava füüsilise ründe olukorda enda ütluste kohaselt pealt ei näinud. Samas ei vasta tõele kohtu seisukoht, nagu saaks F ütlustest teha järelduse, et eelnevalt oli süüdistatav kannatanut rünnanud. F on küll öelnud, et kannatanu oli hirmul ja silmad olid vesised. Kohus jätab aga otsusest välja, et kui kaitsja meenutas, et kohtueelselt on F öelnud, et kannatanu ei nutnud ja ei olnud hirmunud ega ärritunud, siis arvas F, et ta võis vesiste silmade ja hirmu osas ka valesti mäletada23 . 50 Isegi kui kannatanu oleks olnud hirmunud või vesiste silmadega, jääb arusaamatuks, kuidas tõendaks see kannatanu ründamist süüdistatava poolt. Süüdistatav selgitas juba kohtukõnes, et süüdistatav ei vaidlegi selle üle, et tõstis kannatanu peale häält eesmärgiga kannatanu ja N ära lepitada, mille tulemusel võis olukorda olla kannatanu jaoks pinev ja ehmatav. Siinkohal tuleb arvesse võtta, et ka kohus ise on otsuses korduvalt rõhutanud, et kogu vestlus toimus töötava ATV mootori müra taustal, ehk siis oligi süüdistatava hääl vali ja võiski tunduda kannatanule ähvardavana. See aga ei tõenda, et süüdistatav kannatanut ründas. Järelikult ei saa F ütlustest teha järeldust, et süüdistatav kannatanut ründas. Tunnistaja N on andnud ütluseid, et süüdistatav kannatanut ei puutunud, vaid hüppas kannatanu ise kaitseasendisse. Kohus on asunud seisukohale, et N ütlused ei ole sisuliselt usaldusväärsed, sest N andis ütluseid, justkui ei oleks ta tegelikult sündmust korralikult näinud, sest süüdistatav seisis kannatanu ja N vahel. Kaitsja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Tegelikkuses on N väga otseselt andnud ütluseid, et nägi olukorda pealt väga lähedalt ning nägi, kuidas süüdistatav kannatanut ei puudutanud, vaid hüppas kannatanu ise pikali kaitseasendisse. Ka ei nõustu kaitsja kohtu väitega, et N ei ole asjas objektiivne tulenevalt asjaolust, et ta kohtueelses menetluses ütles, et nägi kannatanul kaelal punetust, kuid kohtus ütles, et ei näinud kannatanul mingeid vigastusi. Tegemist on süüdistuse koha pealt ebaolulise väikese ebakõlaga, mille üles käesolevas asjas tegelikult ka vaidlus puudub. Vaidlus on selle üle, kuidas punetus tekkis. Nii kohus kui prokurör said aru, et N oli istungil ütluseid andes pabinas. Sellele viitavad ka prokuröri täiendavad küsimused ja N vastused nö „mõtte laiali“ jooksmise teemal. Seega ei sea üks ebatäpsus N objektiivsust kahtluse alla. Kui ka seaks, siis teeks see seda ainult punetuse märkamise osas, mitte N ütluseid tervikuna. N ütluste usaldusväärsusele viitab ka see, kui detailselt ta kirjeldas, kuidas kannatanu maha hüppas ning millised kehaosad täpselt maad puudutasid. Järelikult on ka N ütlustega tõendatud, et süüdistatav ei rünnanud kannatanut. Kohus on jätnud süüdistatava ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale tulenevalt sellest, et süüdistatav ütles kohtueelselt, et ta kannatanut õlast puudutas, kuid kohtus ütles, et füüsiline kontakt puudus. Kaitsja on seisukohal, et eeltoodu tõttu ei saa süüdistatava ütluseid tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Süüdistatav on selgitanud, et oli kohtueelses menetluses 5 ütluseid andes pingeolukorras ning ei pidanud seda, kas ta kannatanut õlast puudutas, kohtueelselt ütluseid andes oluliseks asjaoluks. Samas ei ole süüdistatav kordagi, ei kohtueelselt ega ka kohtus tunnistanud seda, et ta oleks kannatanu suhtes vägivallateo toime pannud. Tõele ei vasta kohtu seisukoht, nagu oleks süüdistatava ütlused diametraalselt erinevad kriminaalasja keskseks oleva asjaolu suhtes – kas süüdistatava ja kannatanu vahel oli füüsiline kontakt või mitte. Vastab tõele, et tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, ei ole võimalik toime panna ilma füüsilise kontaktita. Samas ei tähenda füüsiline kontakt alati vägivallategu, ehk siis ei ole asjas põhiküsimus selles, kas süüdistatava ja kannatanu vahel oli füüsiline kontakt. Kokkuvõtvalt kaitsja leiab, et süüdistatav ei andnud diametraalselt erinevaid ütluseid kriminaalasja keskse asjaolu osas. Ründe osas ütluste andmiseks ei saa pidada süüdistatava kohtueelses menetluses öeldut, et ta haaras tal õlapiirkonnast kinni ja et tal oli kannatanuga füüsiline kontakt, mille eesmärk ei olnud mitte talle haiget teha vaid temaga vestelda. Järelikult ei esine süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes mitte mingeid vastuolusid selles osas, et süüdistatav kannatanut ei rünnanud. Füüsiline kontakt, ehk siis käe kannatanu õlale panek, oli ainukene erinevus, mis süüdistatava ütlustes esines. Võttes arvesse, et ainult selle pinnalt ei saa teha järeldust, et süüdistatav talle etteheidetava teo toime pani, on kohus erinevust ületähtsustanud ning oli ilmselgelt tegemist süüdistatavapoolse eksimusega. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et süüdistatava ütluseid ei oleks saanud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Kui aga jäetakse süüdistatava ütlused tervikuna tõendikogumist kõrvale, tuleb sama teha ka kannatanu ja Y ütlustega. Süüdistatava poolne rünne ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud. Isegi kui süüdistatav oleks kannatanut puudutanud, ei saa sellest mitte kuidagi teha järeldust, et kannatanu tundis seeläbi valu või et süüdistatav oleks pidanud objektiivselt sellest kuidagi aru saama. Kannatanu on ise korduvalt öelnud, et ta ei tundnud valu. Isegi kui prokurör juhtis kannatanu tähelepanu asjaolule, et kohtueelselt on kannatanu öelnud, et tundis valu, siis on kannatanu vastanud, et võis tunda, aga ei mäleta seda. Seega ei ole kannatanu kohtus mitte kordagi öelnud, et ta tundis valu. Valu tundmisel kannatanu poolt ei saa arvestada ka tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-131-13 tehtud lahendi punktis 11 märkinud, et kui kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste osas esineb vastuolu, siis võib teatud tingimustel usaldusväärseks pidada kohtumenetluses antud ütluseid, aga mitte kohtueelses menetluses antud ütluseid. Võttes arvesse, et kohtumenetluses ei ole kannatanu kordagi öelnud, et ta tundis valu ning ei saa arvesse võtta tema kohtueelselt antud ütluseid, puudub käesolevas asjas igasugune tõend selle kohta, et kannatanu valu tundis. Vigastused said tekkida nii eelmise päeva sündmuste tagajärjel kui ka kannatanu kaitseasendisse viskumisel, ehk siis ei tõenda vigastuste olemasolu valu tundmist kannatanu poolt. Võttes arvesse, et käesolevas asjas puuduvad igasugused tõendid kannatanu poolt valu tundmisel ning on ka kannatanu ise vastupidist kinnitanud, saab asuda järeldusele, et kannatanu ei tundnud valu. Täielikult alusetu on kohtu seisukoht, nagu saaks kannatanu poolt valu tundmist tõendada A poolt antud hinnanguga. A oli antud asjas tunnistaja asjaolude suhtes, mitte ekspert füüsilise valu hindamise osas. Asjaolu, et Y on meditsiinitöötaja, ei anna mitte mingit alust asuda seisukohale, et tegemist on asjatundjaga valu tundmise alal. Asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused nii süüdistatava poolt kannatanu ründamises kui ka kannatanu poolt valu tundmises. 6 Kui isegi jätta ülejäänud tunnistajate ütlused tõendikogumist välja ning võtta arvesse A ja kannatanu ütlused, vastanduvad siiski A ja kannatanu ütlustele süüdistatava ütlused, N ütlused ja C ütlused. Võttes arvesse, et kannatanu ei ole kinnitanud valu tundmist ega saa seda tõendada A ütlustega, ei ole käesolevas asjas tõendatud valu tundmine kannatanu poolt. Järelikult esinevad käesolevas asjas kõrvaldamata kahtlused nii kannatanu ründamises süüdistatava poolt kui ka kannatanu poolt valu tundmises. Eeltoodud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja süüdistatav õigeks mõista. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Tõele ei vasta maakohtu seisukoht, et käesolevas asjas puuduvad karistust kergendavad asjaolud. 75 KarS § 57 lg 1 p 9 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks ka leppimine kannatanuga. Kannatanu on prokuröri küsimusele: Kas N või tema isa on pärast seda sündmust või enne tänast kohtuistungit sinuga ühendust võtnud? vastanud järgmiselt: On küll jah, me trehvasime ükskord Sindi Linnavalituse ees ja me rääkisime juttu. Me surusime käsi ja leppisime omavahel ära, matsime selle sõjakirve maha ja see on kõik. Eeltoodust tulenevalt on kannatanu ja süüdistatav omavahel leppinud. Nii tunnistajate kui kannatanu enda ütlustega on tõendatud, et tegelikkuses said sündmused alguse eelmisel päeval, kui kannatanu ründas süüdistatava poega N, mille tagajärjel sai N vigastusi. Kuna kannatanu oli sündmuse toimumise ajal alla neljateistaastane, siis kriminaalmenetlust tema suhtes ei algatatud. Eelmise päeva sündmuste tõttu pöördus süüdistatav kannatanu poole eesmärgiga kannatanu ja süüdistatava poeg ära lepitada. Kaitsja on seisukohal, et ka süüdistatava poja ründamist kannatanu poolt ja süüdistatava soovi eelmise päeva kakluse pooli lepitada tuleb arvestada kergendava asjaoluna. Maakohus ei ole eeltoodud kergendavate asjaoludega karistuse mõistmisel arvestanud, ehk siis on maakohus Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-77-11 sedastatut rikkunud. Kaitsja, viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-27-08 sedastatule, märgib, et kui ringkonnakohus leiab, et süüdistatava süü on käesolevas asjas tõendatud, tuleb maakohtu otsus tühistada karistuse osas ja saata maakohtule uueks arutamiseks. Maakohus rahuldas ka kannatanu tsiviilhagi summas 500 eurot. Kuna tõendamata on süüdistatava süü, tuleb tühistada maakohtu otsus ka tsiviilhagi rahuldamise osas. Kohus on leidnud, et kannatanu vigastused ei saanud tekkida eelmise päeva kakluse tulemusel. Kohus ei ole oma sellekohast seisukohta mitte kuidagi põhjendanud. Isegi kui oleks tõendatud süüdistatava tegu, ei ole tõendatud, et selle tagajärjel tekkisid kannatanule vigastused. Tulenevalt VÕS § 139 lg-st 1 § 138 lg 1 § 138 lg 3 peab kohus kahju väljamõistmisel arvesse võtma ka tõenäosust, et vigastused võisid tekkida eelmisel päeval kakluse käigus ning oli selles osaliselt süü ka kannatanul. Ka ei ole tõendatud kannatanu emotsionaalse üleelamise ega valu suurus. Kohus on seejuures lähtunud A hinnangust. Täielikult asjakohatu on kohtu seisukohad kannatanule ATV-ga otsasõitmise, metallist toruga vastu prusse löömise ja kannatanu ähvardamise osas. Eeltoodud tegusid ei heideta süüdistatavale käesolevas asjas ette ega olnud need seega ka tõendamiseseme osaks. Isegi kui oleks, siis jääb arusaamatuks, millega need käesolevas asjas tõendatud on. Mitte ükski tunnistaja ei ole andnud ütluseid, et süüdistatav oleks kannatanut metalltoruga ähvardanud. Kohus on sellisele järeldusele jõudes tuginenud kannatanu ütlustele, et süüdistatav lõi metalltoruga vastu poste, kuid on teised tunnistajad kinnitanud, et see oli üksnes eesmärgiga saada noorte tähelepanu. Kannatanu tapmisega ähvardamine ei ole tõendatud mitte ühegi tõendiga. Ka kohus ise on otsuses möönnud, et seda kohtulikul uurimisel ei uuritud, sest selle kohta ei ole esitatud süüdistust. Seega jääb arusaamatuks, millega siis kohus selle tõendatuks luges. Samuti ei ole mitte ükski tunnistaja väitnud, et süüdistatav ajas kannatanut ATV-ga taga. Seda ei saa mitte kuidagi tõendada A, kes 7 istus sellel ajal eemal autos. Tunnistajad on hoopis väitnud, et süüdistatav sõitis lihtsalt ATVga nende juurde, kuna nad olid eemale läinud. Eeltoodust tulenevalt ei saa need sündmused olla ka tsiviilhagi summa määramise aluseks. Kaitsja esitas menetluskulude nimekirja, milles tõi muuhulgas välja, et prokuratuur on kohtueelselt mitmed kaitsja taotlused rahuldanud, sh menetluse osaliselt lõpetanud. Seega selles osas tuleks menetluskulud jätta riigi kanda. Maakohus ei ole kaitsja selgituse osas mitte mingit seisukohta võtnud. Kaitsja jääb ka käesolevaga seisukohale, et eeltoodust tulenevalt tuleb kohtueelse menetluse kulud osaliselt riigi kanda jätta isegi siis, kui süüdistatav süüdi mõistetakse. Apellatsioonkaebuse koostamise õigusabikulud on summas 1 260 eurot (Lisa 1 Arve 839-J). Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja tühistada maakohtu otsus. Teha asjas uus otsus, millega mõista Janar Johannson süüdistuses õigeks, jätta tsiviilhagi rahuldamata ning menetluskulud riigi kanda. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus karistuse osas ja teha karistuse osas uus otsus või saata maakohtule uueks arutamiseks. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT 4. Süüdistatav esitab sündmustest oma nägemuse ja märgib, et ta ei ole kannatanule vigastusi tekitanud ja palub õigeksmõistva otsuse tegemist. KANNATANU SEADUSLIKU ESINDAJA SEISUKOHT 5. Esindaja soovib apellatsiooni osas märkida, et süüdistav kutsus enne kohtu istungit poisid enda juurde ja palus neil oma ütlusi kohtus muuta. Oli kutsutud ka X aga ta ei läinud. Neid vigastusi kannatanu ei saanud siis kui astus oma noorema venna kaitseks välja. Ta sai need vigastused siis kui Janar Johannson ta kaelast kinni haaras ja ta maha surus. X oli sellel ajal 13aastane. Valuraha summa on piisav, et süüdistatav saaks aru mida ta on teinud ja tulevikus ennast tagasi hoiaks. PROKURATUURI SEISUKOHT 6. Prokuratuur on seisukohal, et apelleeritav Pärnu Maakohtu otsus on seaduslik ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Kui kaitsja hinnangul on maakohus põhjendamatult jätnud osade tunnistajate ütlused tõendikogumist välja ning tuginenud süüdimõistmisel üksnes Y ja kannatanu ütlustele, siis prokuratuuri arvates on maakohus hinnanud kriminaalasjas kohtulikult uuritud tõendeid kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Nagu riiklik süüdistaja juba oma kohtuvaidluses nentis, siis kuulates kohtus tunnistajate Q, M. U, C, N ja Ä ütluseid jääb mulje nagu neist igaüks oleks pealt näinud erinevat sündmust. Samuti ei saa mööda vaadata faktist, et Q ja Ä on muutnud kriminaalmenetluse kestel oma ütluseid ning mingeid eluliselt usutavaid põhjendusi selleks ei osanud nad välja tuua. Sellest tulenevalt on prokuratuur seisukohal, et kohus on õigesti nende ütlused tõendikogumist välja jätnud. Kaitsja seadis juba kohtuvaidluse ajal kahtluse alla tunnistaja Y ütluste usaldusvääruse ning kordab oma seisukohti ka apellatsioonis. Prokuratuuri arvates on maakohtu poolt Y ütlustele antud õiguspärane hinnang. Asjaolu, et esineb mõningane vastuolu Y poolt kohtus antud ütluste ja tema poolt Häirekeskusele tehtud telefonikõne vahel ei ole põhjuseks, miks tunnistaja Y 8 ütlused tuleks tõendikogumist välja jätta. Nagu maakohus ka väitis, siis mööda ei saa vaadata sellest, et kuulates Häirekeskusele tehtud telefonikõnet, saab teha järelduse, et Y oli helistamise ajal väga ärevil ja hirmul, mistõttu on ka prokuratuuri jaoks mõistetav miks tunnistaja ei olnud sündmust pealt nähes ja Häirekeskusele telefonikõne tehes sündmust kirjeldades kõigis detailides täpne. Kriminaalasjas J. Johannsonile tehtav etteheide seisneb lühidalt selles, et tema süüdistuses nimetatud ajal ja kohas võttis valutekitavalt X-lt kuklast kinni ja surus ta vastu maad. Fakt on see, et Y on kriminaalmenetluses ülekuulatud kolmel korral (neist kahel korral kohtueelses menetluses), s.o. 04.09.2019, 20.02.2020 ning 12.05.2021 ning kõigil kordadel on tema versioon kuriteo toimepanemise asjaolude osas olnud põhimõtteliselt samasugune, meesterahvas haaras kannatanust jõuliselt kinni ja väänas selle poisi maha. Kaitsja on apellatsioonis avaldanud arvamust, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud kannatanu poolt valu tundmine. Tõepoolest kannatanu poolt kohtus antud ütlustest tulenevalt ta enam täpselt ei mäleta kas ta tundis valu J. Johannsoni tegevuse tulemusena või mitte, kuna ta oli sündmuse toimumise ajal arvatavasti šokiseisundis. Fakt on see, et kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et kannatanul fikseeriti sündmusejärgselt Pärnu Haiglas kaelal hematoomid, punetavad jäljed. Kannatanu on kinnitanud, et need vigastused tekkisid just süüdistatava poolse tegevuse tulemusena. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et sõltumatu kolmanda isiku Y hinnangu kohaselt olid J. Johannsoni liigutused väga tugevad ning need pidid noorele valu tekitama. Kokkuvõtvalt on prokuratuur seisukohal, et tõendamist on leidnud J. Johannsoni poolt X tahtlik kehaline väärkohtlemine, mille tulemusena tundis kannatanu valu ja sai ka tervisekahjustusi. Seega on Pärnu Maakohtu poolt J. Johannsoni süüdi mõistmine KarS § 263 lg 1 p 1 kuriteos ja selle eest tema karistamine seaduslik ja põhjendatud. Tulenevalt eeltoodust vanemprokurör palub jätta J. Johannsoni kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 11.08.2021. a otsus muutmata KAITSJA SEISUKOHT 7. Kaitsja kordab apellatsioonis väidetut ja esitab seisukoha prokuröri poolt kaitsja apellatsioonile esitatud vastuväidetele. Kaitsja jääb apellatsioonis esitatud taotluste juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUS 8. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsiooniga, kannatanu esindaja, süüdistatava ja kaitsja seisukohtadega ning prokuröri vastuväidetega, märgib apellatsiooni alusel järgmist. 9. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsust tõenditele antud hinnangu osas. 9.1.Riigikohtu praktikas (nt otsus 3-1-1-17-03) on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. 9.2. Kaitsja leiab, et tunnistajate ütluste tõendikogumist tervikuna väljajätmine pole kooskõlas Riigikohtu poolt antud juhistega. Riigikohus on sedastanud ( vt nt lahendit nr 3-1-1-100-15), et küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. 9 Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta.

§ 60lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse alusel.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu siseveendumuse küsimus, kas isik, kes on ajas oma ütlusi muutnud ega oska seda kohtu jaoks veenvalt põhjendada, on usaldusväärseks tõendiallikaks ja kas saab osa tema ütlustest hinnata usaldusväärsetena või tuleb tema ütlused tervikuna tõendikogumist välja jätta. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene kohustust tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks vaid tulenevalt kriminaalasja eripärast on kohtule antud võimalus kasutada osa tunnistaja ütlusi tõendina, esitades otsuses sellekohased põhjendused. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kolleegium kaitsja väitega, et kohtul puudub õigus jätta tõendikogumist välja isiku ütlused juhul, kui need on olnud ajas erinevad osaliselt. Ka kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-1-1-1-131-13 räägib sellisest võimalusest aga mitte kohustusest. 9.

1. Kaitsja leiab, et kohus on andnud tunnistaja A ütlustele ebaõige hinnangu. Tunnistaja ütlused on vastuolulised ja pole kooskõlas ka teiste tõenditega. Tema ütlused tuleb ebausaldusväärseks tunnistada ja tõendikogumist välja jätta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-52-06 märkinud, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Ühtlasi tagab ristküsitlus süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava isiku ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kaitsja leiab, et tunnistaja ütlused on vastuolus Häirekeskusele tunnistaja poolt tehtud kõnega. Selles osas kolleegium märgib, et kaitsja on tunnistaja ristküsitlemisel, viidates Häirekeskuse kõnele, küsitlenud tunnistajat vaid peksjate arvu ja vahemaa osas. Tunnistaja on selle kohta oma selgitused andnud. Rohkem kaitsjal Häirekeskuse kõnega seonduvalt küsimusi tunnistajale ei olnud, mis annab aluse järelduseks, et enamas osas kaitsja Häirekeskusele tehtud kõne ja tunnistaja poolt antud ütluste vahel vastuolu ei näinud. Asjaolu, et tunnistaja annab kohtuistungil detailsemaid ütlusi ei ole aluseks tunnistada need ebausaldusväärseteks. Kaitsjal oli võimalik tunnistajat küsitleda kõikides apellatsioonis väidetud vastuolude ja ka põhjuse osas miks on ütlused üksikasjalikumaks muutunud, kuid kaitsja seda ei teinud, mistõttu alles apellatsioonis nendele viitamine ja seejärel põhjuste osas oletuste tegemine on ainetu ega anna alust tunnistaja A ütluste tõendikogumist väljajätmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et esitatud süüdistuse alusel tähtsust omavate tõendamiseseme asjaolude kohta on A ütlused usaldusväärsed ja kaitsja apellatsioonis esitatud argumentatsioon seda järeldust kahtluse alla ei sea. 9.
2. Kaitsja leiab, et kuigi viitas kohtukõnes sellele, et kannatanu ütlused on vastuolulised, pole kohus kaitsja selgituste osas seisukohta võtnud, millega rikkus otsuse põhjendamiskohustust. Kolleegium märgib, et kohtuotsuse põhistus eeldab ennekõike tõendite kogumis hindamist ja

§ 306ettenähtud küsimuste lahendamist esitatud ja vahetult uuritud tõendite pinnalt.

Maakohus on otsuses andnud hinnangu kannatanu ütluste usaldusväärsusele, kõrvutades neid nii dokumentaalsete tõenditega kui ka usaldusväärseks hinnatud tunnistaja ütlustega. Samuti on kohus esitanud ka oma põhjendused kaitsja kohtukõnes kajastatud peamiste väidetega 10 mittenõustumise osas. Kolleegium leiab, et kohus ei ole kaitsja väiteid kannatanu kui tõendiallika usaldusväärsuse osas ignoreerinud. Kohus ei ole rikkunud kaitsja poolt viidatud põhjendamiskohustust. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kaitsja väidete osas on kohus eraldi hinnangu andnud ka otsuse p-s 1.4 lk.- del 14-

1. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kannatanu ristküsitlemisel kaitsja taotlenud avaldada kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mis puudutasid eelmisel päeval toimunud konflikti süüdistatava pojaga, kuid mitte vastuolude tõttu vaid asjaolude meenutamiseks ( t.lk. 90). Samal alusel, siis asjaolude meenutamiseks, on kaitsja taotluse alusel avaldatud ka ütlused süüdistatava käitumise osas ja kumma käega süüdistatav kannatanust kinni haaras ( t.lk. 91). Rohkem kaitsja kannatanu eelnevate ütluste avaldamist ei taotlenud. Seega pole kaitsja kohtuistungil tuvastanud vastuolu kannatanu poolt erinevatel aegadel antud ütlustes, mistõttu on kaitsja apellatsioonis esitatud sellekohased väited alusetud. Kaitsja on apellatsiooni p-s 27 märkinud, et kannatanu on väidetava füüsilise kontakti osas ütlusi muutnud. Samas pole kaitsja esitanud sellekohast põhjendust. Süüdistatava ütlustele, millised on kohus hinnanud ebausaldusväärseteks, viitamine ei anna alust tuvastada kannatanu poolt antud ütluste muutmist. 9.
2. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et tõele ei vasta kohtu järeldus, nagu saaks Pärnu Haigla teatisega tõendada süüdistatava süüd. Kolleegium osutab, et maakohus ei ole nimetatud tõendit ( t.lk. 72) käsitanud eraldi süüd kinnitavana, mistõttu on kaitsja väited meelevaldsed. Kohus on Pärnu Haigla 01.09.2019 teatisele viidanud vaid kui tõendile, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust kuna kannatanu poolt sündmusele antud kirjeldus pole ajas muutunud. Kohtupraktikas on peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo 3-1-1-104-16, p 11). 9.
3. Kaitsja viited Riigikohtu lahendis nr 1-17-3371

§ 268

lg 1 kohta antud selgitustele ja vaidlustatud kriminaalasjas esitatud süüdistusele jäävad tagajärjetuteks. Kaitsja on apellatsioonis nõustunud kohtu järeldusega, et asja lahendamisel omavad tähtsust kannatanu ülekuulamise juurde lisatud fotod nr 3 ja 4 ja esitanud väite, et kuna punased jäljed asuvad kannatanu kukla vasakul küljel, siis ei saanud need tekkida süüdistatava poolt kannatanust vasaku käega kinni võtmise tagajärjel. Järelikult ei saa fototabel tõendada süüdistatavale etteheidetavat süütegu. Kolleegium osutab, et kaitsja seisukoha, et punetavad jäljed asuvad kannatanu kukla vasakul küljel on juba maakohus hinnanud ekslikuks. Kolleegium, analoogselt maakohtuga leiab, et protokolli lisaks olevatelt fototabelitelt 3 ja 4 nähtub, et kannatanu nahk on punetav kukla alumise poole keskosas, juuksepiiril ja ka kaela keskosas. Seega on asjakohatu kaitsja argumentatsioon sellest, et süüdistataval ei olnud võimalik vasaku käega kuklast kinni hoides ja kannatanut vastu maad põlvili surudes tuvastatud vigastusi tekitada. Kaitsja on esitanud väite, et küünarnukil asetsev punetus, mille tekitamise osas pole süüdistust esitatud, kui ka kannatanu kaelal tuvastatud hematoomid ühtivad kaitseasendiga, mille kannatanu võttis. Esmalt kolleegium osutab, et kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditega pole kaitseasendi võtmine tõendamist leidnud ja teiseks pole kaitsja väide ka põhjendatud. Kolleegium hindab ka eluliselt mitteusutavaks, et nooruk vaid seetõttu, et temaga valjuhäälselt räägitakse viskuks põlvili, hakkaks appi hüüdma ja pigistaks enda alakukalt ja kaela nii, et sinna tekivad hematoomid ja seda kõike olukorras, kus ümberringi on palju noori 11 ja tuttavaid. Samuti on ainetu apellatsiooni läbiv kaitseasendi väide, kuna kaitsja poolt viidatud asend ei kaitse ei verbaalse ega füüsilise vägivalla eest. 9.

1. Kaitsja on seadnud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ka põhjendusega, et kannatanu on ütlused andnud eesmärgiga saada valuraha. Kolleegium osutab, et maakohus ei ole J.Johannsoni süüdi mõistnud vaid kannatanu ütluste alusel vaid tõendite kogumile tuginevalt. Kohus on kannatanu ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel kõrvutanud neid nii dokumentaalsete tõenditega kui ka usaldusväärsete isikuliste tõenditega. Kaitsja on teinud viite ka tunnistaja F ütlustele sellest nagu ta oleks kuulnud, et kannatanu on valuraha saamise eesmärgil andnud politseis valeütlusi. Kohtuistungil avaldatud ütluste osas oli tunnistaja kahtleval seisukohal, arvas, et kui nii kirjas oli, siis võis kannatanu nii ütelda aga enam ei mäleta, ega mäleta ka mida kannatanu täpselt ütles ( t.lk. 51-55). Kannatanu käest pole kaitsja ristküsitlemise käigus valuraha osas küsimusi esitanud. Kolleegium leiab, et F ütlused ei anna alust seada kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Kolleegium ei pea ka eluliselt usutavaks, et 13 aastane kannatanu, kes ei teadnud eelnevalt süüdistatavaga välijõusaalis kohtumisest, kuid nähes lähenevat süüdistatavat viskab ennast põlvili ja pigistab alakuklale verevalumid eesmärgiga, et annab politseis valeütlusi ja siis on võimalik valuraha saada ja seda olukorras, kus ümber on palju inimesi, kes näevad sündmust pealt. 9.
2. Kaitsja leiab, et tunnistaja Q ütluste tõendikogumist väljajätmine ei ole põhjendatud. Kaitsja leiab, et diametraalselt erinevate ütluste andmist tõendamiseseme olulise asjaolu osas on tunnistaja usutavalt selgitanud, et andis ütlusi kannatanu soovil. Pärast, koolis andis aga ütlusi sellest mida ise nägi. Esmalt kolleegium märgib, et eelviidatud koolis antud ütlused ei ole vaidlustatud kriminaalasjas tõendiks, neid ei ole kohtuistungil avaldatud ega vahetult uuritud. Samuti on kaitsja kajastanud tunnistaja selgitust ebatäpselt. Nimelt ütles tunnistaja kohtuistungil, et oli ise ka šokiseisundis, see oli pikka aega tagasi. Pärast andis selliseid ütlusi nagu X rääkis, kuidas oli ( t.lk. 38). Seega ei ole tunnistaja andnud ütlusi, et ta andis süüdistusega riimuvaid ütlusi kannatanu soovil. Samuti ei ühti tunnistaja poolt antud seletus maakohtus kaitsja poolt avaldatud ütlustega sellest, nagu kannatanu oleks tunnistajale ütelnud, et sai vigastused siis kui viskas ennast ise jõusaali liiva peale pikali maha. Seega on tunnistaja selgitused vastuolus sellest, mida siis kannatanu tegelikult temale rääkis. Seejuures ei kinnitanud tunnistaja, et kannatanu talle vigastuste tekkimisest üldse rääkis, vaid on vastanud kaitsjale, et usub, et tegi jah need ise (t.lk. 42). Kaitsja apellatsioonis on väidetud ka, et tunnistaja on andnud ülejäänud kogu sündmuste käigu kohta detailseid ütlusi. Kolleegium selles osas osutab, et tunnistaja on kohtuistungil andnud alguses ütlusi, et süüdistatav tuli ja hakkas X peale karjuma, kuid mõned vastused hiljem juba väidab, et ei mäleta, et süüdistatav oleks karjunud vaid käskis ainult vabandust paluda pojalt ( t.lk. 38-39). Seejärel aga väidab tunnistaja jällegi, et süüdistatav midagi karjus ( t.k. 44). Samuti on tunnistaja kõigepealt väitnud, et ta ei mäleta kas süüdistatav võttis kannatanust kinni, kuid mõni vastus hiljem juba väidab, et ta ei näinud, et süüdistatav oleks kannatanust kinni võtnud. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited tunnistaja ütluste usaldusväärsusest ei anna alust maakohtu poolt Q ütlustele antud hinnangut muuta. Kolleegium analoogselt maakohtuga leiab, et Q ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta on oluliste vastuoludega, mistõttu on alust hinnata need ebausaldusväärseteks ja jätta tervikuna tõendikogumist välja. 9.
3. Kaitsja on apellatsioonis korranud kohtu poolt tunnistaja U ütlustele antud hinnangut, kuid pole esitanud vähimatki põhjendust, kas maakohus on kaitsja arvates teinud tõendi hindamisel 12 mingeid vigu. Kolleegium leiab, et tunnistaja ütlustele antud hinnangu muutmiseks põhjendused puuduvad. 9.
4. Kaitsja on leidnud, et C ütlused on jäetud kõrvale vaid seetõttu, et need ei ühti tunnistaja A ütlustega. Sellega maakohus rikkus

§ 61lg 1 põhimõtet.

Esmalt kolleegium märgib, et kui ülekuulatud isikud on andnud erinevaid ütlusi, siis kohtul lasub kohustus esitada tõendite analüüs ja oma põhjendus tunnistajate ütluste usaldusväärsuse osas. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega kuna riimuvate tõendite kogum suurendab selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust. Isikulise tõendi usaldusväärsuse hindamisel on võimalik tugineda asjaolule, et need on vastuolus teiste tõenditega, sh kannatanu ütlustega kui ka süüdistatavale, kannatanule kui ka tunnistajatele täiesti võõra, sündmusi pealt näinud tunnistaja ütlustega. Samuti kolleegium osutab, et maakohus ei ole tunnistaja ütlusi hinnanud ebausaldusväärseteks vaid on tõendite analüüsi alusel jõudnud järeldusele, et tunnistaja viibis eemal ega tajunud tegelikku olukorda. Siinkohal kolleegium märgib, et C kinnitas ( t.lk. 48-51), et ta oli sündmuste juures 5-7 meetri kaugusel, kuid nägi nii kannatanut kui süüdistatavat, kes seisid teineteisest 3 meetri kaugusel. Alguses süüdistatav ja kannatanu seisid, siis liikusid ringi. Nad rääkisid natuke ja siis üks osapool läks ära. Kannatanu tuli nende juurde rääkima ja siis lõppeski kõik. Mingit lähikontakti süüdistatava ja kannatanu vahel ei olnud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui kaitsja leiab, et tunnistaja C ja ka tunnistaja Q ütlused tuleb lugeda usaldusväärseteks, siis C ütlused sündmuste toimumisest on Q poolt antud ütlustega täielikus vastuolus. C ei anna ütlusi, et kannatanu viskus maha ja võttis nn kaitseasendi. Kolleegium leiab, et kaitsja seisukoht, et tunnistaja C ütlused tuleb hinnata usaldusväärsemateks kui A ütlused on vastuolus ka kaitsja enda apellatsiooni seisukohaga süüdistatava ütluste usaldusväärsusest kuivõrd C ütlused sündmuste käigu kohta on ka süüdistatava ütlustest täiesti erinevad. Kolleegium leiab, et kaitsja argumendid ei anna alust otsust rajada C ütlustele. 9.

1. Kaitsja leiab, et tunnistaja F ütlustest ei saa teha järeldust, et süüdistatav oli kannatanut rünnanud. Kohtuistungi protokolli kohaselt ( t.lk. 51-55) on kaitsja tunnistajale meelde tuletanud tema 09.06.2020 ütlused kannatanu emotsionaalse seisundi osas. Seega pole kaitsja leidnud, et ütlused on vastuolulised vaid avaldamise taotlus oli seotud meenutamisega. Avaldatud ütluste kohaselt oli nende juurde tulnud X täiesti tavaline, ta ei nutnud ega polnud ärritunud olekus. Kohtuistungil andis tunnistaja ütlusi, et kannatanu oli nende juurde tulles kindlasti hirmul ja silmad olid vesised. Oma selgitustes tunnistaja kinnitas, et otseselt kannatanu ei nutnud, aga tal oli veidikene hirmunud nägu, samas ei välista, et silmad ei olnud märjad, ei mäleta hästi. Kolleegium osutab, et tunnistaja ei ole kohtuistungil väitnud, et kannatanu nuttis või oli ärritunud. Tunnistaja on andnud ütlusi, et kannatanu oli hirmul ja silmad olid märjad. Tunnistaja ütlustes puudub selline oluline vastuolu, mis annaks sellel alusel tema ütlused tõendikogumist välja jätta. Nõustudes küll maakohtuga, et hirmul olek ja vesised silmad kinnitavad kannatanu ja tunnistaja A ütlusi agressiivsest ja hirmutavast õhkkonnast, kolleegium siiski tõdeb, et tunnistaja ütlused ei saa kinnitada kannatanul valu tundmist. Samas sellise maakohtu järeldusega mittenõustumine ei anna alust tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas asuda maakohtust erinevale seisukohale. 9.
2. Kaitsja leiab, et N ütlustega on tõendatud, et süüdistatav ei rünnanud kannatanut. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et tunnistaja ei näinud, mis isa ja kannatanu vahel juhtus. Kaitsja 13 viitab seejuures tunnistaja ütlustele, et isa ei jõudnudki väga lähedale minna kui kannatanu hüppas maha kaitseasendisse. Kohtuistungi protokolli kohaselt on tunnistaja andnud esmalt ütlusi ( t.lk. 57), et isa ei jõudnudki väga lähedale minna enne kui X lihtsalt maha hüppas. Isa ei jõudnudki X puudutada. Hüppas maha, kaitseasendisse. Hiljem, vastates küsimusele kui kaugel isa ja kannatanu temast oli siis näitlikustades vahemaad kohtuniku asukohaga on tunnistaja ütelnud: „ Kaugemal oli. Ma nägin ainult. Ma ei näinud põhimõtteliselt midagi. Isa oli nagu seljaga minu poole ja ma ei näinudki täpselt mis seal oli.“ „ Isa nagu läks sinna poole aga ma ei näinud, sest isa läks sinnapoole ja ma ei näinud H. Ma ei tea vahemaad ( t.lk. 58).“ Samas on tunnistaja kinnitanud, et isa kindlasti ei puudutanud kannatanut. Samuti on tunnistaja kinnitanud, et isa ja X vahemaa oli selline, et ta oleks saanud kannatanut puudutada. Selgituseks, kuidas ta seda oskab kinnitada ütles tunnistaja, et selle järgi, et isa läks sinnapoole aga kui ta oleks teda puudutanud, siis X oleks püsti seisnud. Seega ühelt poolt tunnistaja kinnitab, et isa seisis tal ees ja ta ei näinud mis seal toimus ega näinud ka kannatanut, ei tea kui kaugel nad olid teineteisest. Teisalt aga kinnitab, et X hüppas maha ja isa oli X-le nii lähedal, et sai teda puudutada. Kolleegium leiab, et selliste erinevate ütluste andmisel pole tegemist vaid sellega, et tunnistaja ei osanud vahemaad täpselt hinnata nagu väidab apellatsioonis kaitsja, vaid selliste ütluste andmine seab kahtluse alla tõendiallika usaldusväärsuse. Tunnistaja on kohtuistungil kinnitanud, et mingeid vigastusi ta pärast juhtumit kannatanu kaelal ei näinud. Prokuröri taotluse alusel avaldati vastuolu tõttu tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlused kannatanul vigastuste nägemise kohta. Kolleegium nõustub kohtu seisukohaga, et tunnistaja selgitus:“ Eelmised ütlused andis kui oli kehalise tund ja ta ei jõudnud mõelda, mõte jookseb kahele poole ei osanud valida, tahtis kirjutada üht aga mõte kirjutas selle“, ei ole mõistusepärane selgitus erinevate ütluste andmise kohta. Kaitsja seisukoht, et tegemist on ebakõlaga on ekslik ega kummuta kohtu kahtlust tunnistaja objektiivsusest. Kaitsja on leidnud, et tunnistaja usaldusväärsust kinnitab see kui detailselt ta kirjeldas kannatanu asendit. Arvestades tunnistaja eelpooltoodud vastuoluliste ütluste sisu ja nende erinevust ka kannatanu ja tunnistaja A ütlustega, siis kolleegium sellise järeldusega nõustuda ei saa. 9.
3. Kohtu poolt süüdistatava ütlustele antud hinnangu osas märgib kaitsja, et asjaolu kas süüdistatava ja kannatanu vahel oli füüsiline kontakt või mitte pole oluline. Isegi kui lugeda tõeks süüdistatava poolt kannatanu õlast puudutamist ei tõendaks see kuriteo toimepanemist. Kolleegium osutab, et selline argumentatsioon pole süüdistatava ütlustele antud hinnangu osas asjakohane. Maakohus on süüdistatava poolt erinevatel etappidele antud ütlustes tuvastanud diametraalse vastuolu selles kas ta tunnistab kannatanuga füüsilist kontakti või mitte. Kohtuistungil antud ütlustes ta seda eitab, andes ütlusi, et kui ta hakkas alles kätt välja sirutama hüppas kannatanu maha pikali, võttis asendi sisse ja hakkas appi karjuma ( t.lk. 101-102). Prokuröri taotluse alusel avaldati vastuolude tõttu süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused: „ X hakkas taganema ja kätega vehkima ning mina haarasin tal õlapiirkonnast kinni. Kuidas hetkel ma temast kinni sain mina ei mäleta, sest minu soov ei olnud kakelda…“ Selgituseks vastas süüdistatav, et ei saanud kannatanust kinni ( t.lk. 104). Samuti on vastuolu tõttu avaldatud kohtueelsel uurimisel antud ütlus:“ Jah, ma tunnistan, et minul oli X-ga füüsiline kontakt aga eesmärk ei olnud talle haiget teha vaid temaga vestelda.“ Süüdistatav on erinevate ütluste andmist selgitanud, et avaldatu on uurija sõnad. Analoogselt maakohtuga ei pea kolleegium sellekohast selgitust veenvaks, mistõttu sündmuste käigu ja kannatanu suhtes toimepandu osas pole süüdistatava ütlused usaldusväärsed. 14 Kaitsja argument sellest, et õlast haaramine pole rünne jääb tagajärjetuks kuna süüdistatavale pole sellekohast käitumist inkrimineeritud. 9.
4. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et apellatsiooni alusel pole tuvastatavad sellised vead tõendite hindamisel, mis annaksid kolleegiumile põhjuse muuta maakohtu poolt J.Johannsoni süü küsimuse lahendamisel aluseks võetud tõendikogumit.
5. Kaitsja leiab, et kannatanu poolt valu tundmine pole tõendatud. Kaitsja teeb viite kannatanu ütlustele sellest, et ta valu ei tundnud kuna oli šokiseisundis. Kohtuistungi protokolli kohaselt on valu tundmise osas avaldatud prokuröri taotluse alusel kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused sellest, et tal oli valus. Kannatanu selgitas vastuolu sellega, et ilmselt ta siiski valu tundis, kuna jäljed ei jäänud niisama, aga ta lihtsalt ei mäleta seda kuna sellest on poolteist aastat tagasi ( t.lk. 87). Samuti on kannatanu andnud kohtuistungil ütlusi, et ta tundis tugevat õhetust kaelal ja lasi emal kaela vaadata ja viimane ütles, et kael on punane ( t.lk. 93). Eeltoodust lähtuvalt on ekslik kaitsja väide, et kannatanu pole kohtuistungil kordagi valu tundmist kinnitanud. KarS § 121 lg-s 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat teoalternatiivi - need on tervise kahjustamine (alt 1) ja valu tekitamine (alt 2). Antud juhul on süüdistus esitatud valu kõrval ka tervisekahjustuste tekitamises, milleks on kriimustused ja hematoomid kaelal, mis on kannatanul pärast sündmusi tuvastatud ning mis samuti täidab koosseisu. Kannatanu ja tunnistaja A on andnud ütlusi J. Johannsoni poolt toimepandud vägivallateo iseloomu, aktiivsuse osas. Samuti on kannatanu andnud ütlusi, et ilmselt ta tundis valu, kuid mäletab vaid seda, et oli toimunust šokis ja hirmunud. Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et kannatanul olid tuvastatud tervisekahjustusteks kriimustused ja hemotoomid. Samuti seda, et J. Johannson on 1984 aastal sündinud täisealine mees aga kannatanu oli vägivalla toimepanemise ajal vaid 13 aastane nooruk. Kolleegium leiab, et süüdistuses äratoodud vägivalla puhul on valu hinnatav teo tüüpilise tagajärjena ja on ka kõrvalt vaataja seisukohast hinnatav objektiivselt valuaistingut tekitavana, mistõttu süüdistatavale ka omistatav.
6. Kaitsja leiab, et esinevad kõrvaldamata kahtlused. Kolleegium osutab, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus

§ 7

lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-77-15).

Kolleegium märgib, et maakohus ega apellatsiooni väidete alusel kolleegium ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi selles, et süüdistatav pani süüdistuses inkrimineeritud vägivallateo toime ning põhjustas kannatanule nii valuaistingu kui ka tervisekahjustused.

1. Kaitsja leiab, et kui süüdistatava süü on tõendatud, siis tuleb otsus tühistada mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. 12.
2. Kolleegium leiab, et kaitsja on eeltoodud taotluse põhjendusena kajastatud Riigikohtu lahendile viidanud asjakohatult kuna maakohtu otsuses on valitud karistusliigi ja -määra osas põhjendused esitatud ning tegemist ei ole põhjenduste puudumisega

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Seega puuduvad ka alused sellisel põhjusel maakohtu otsuse ühistamiseks ja kriminaalaja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. 15 12.

1. Kaitsja, viidates süüdistatava poja ja kannatanu vahel eelmisel päeval toimunule, on leidnud, et arvestada tuleb kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes sellega, et süüdistatava sooviks oli kannatanu ja tema poja lepitamine. Kolleegium selles osas märgib, et läbi kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamise ja talle valu ning vigastuste tekitamise, pole kannatanu ja poja lepitamise soov karistust kergendava asjaoluna arvestatav. Kaitsja väited kriminaalasja algatamata jätmise osas pole asjakohased kuna kriminaalasja materjalide alusel pole tuvastatav eelmisel päeval toimunud sündmuste osas politsei poole pöördumine. Tegelikult pole antud menetluses selged eelmisel päeval toimunud sündmuste põhjused kuna kannatanu ütluste kohaselt oli tunnistaja N ja tema väikevenna vahel nii sõnaline kui ka füüsiline konflikt, millest väikevend nuttes ka temale rääkis. Alles seejärel oli temal konflikt süüdistatava pojaga kus mõlemad maadlesid, lõid ja said haiget. Seega on alust arvata, et kannatanu ja tunnistaja vahel tekkis konflikt tunnistaja enda käitumise tõttu. 12.
2. Kaitsja on leidnud, et maakohus on ebaseaduslikult jätnud arvestamata karistust kergendava asjaoluna süüdistatava ja kannatanu leppimise, mille kohta on ütlusi andnud ka kannatanu. Kolleegium jagab kaitsja poolt Riigikohtu lahendile tuginevat seisukohta, et tuvastades KarS § 57 lg 1 loetellu kuuluva kergendava asjaolu, on karistuse mõistmisel sellega arvestamine obligatoorne. Kannatanu on kohtuistungil andnud ütlusi, et nad on süüdistatavaga omavahel leppinud ja sõjakirve maha matnud ( t.lk. 89). Maakohus on süü suuruse ja süüdistatava isikut arvestavalt leidnud, et süüdistatavat tuleb karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigise karistusega, rahalise karistusega. KarS § 44 lg 1 ettenähtud rahalise karistuse määra aluseks võttes on rahalise karistuse keskmääraks ja karistuse mõistmise lähtepunktiks 265 eurot. Karistuse mõistmisel on kohus, arvestades nii süüdistatava süü suurust kui ka ühe karistust raskendava asjaoluga, leidnud, et mõistetud karistus ei tohi ületada karistuse keskmist määra ja on karistanud süüdistatavat rahalise karistusega 250 päevamäära. Kaitsja poolt märgitud karistust kergendava asjaoluga arvestamist kohtuotsusest ei nähtu. Kolleegium leiab, et süüdistatava poolt kannatanuga leppimine kui KarS § 57 lg 1 p 9 ettenähtud karistust kergendava asjaoluga arvestamine oli kohustuslik ning maakohus sellekohase karistust kergendava asjaoluga arvestamata jätmisega kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine toob antud juhul kaasa mõistetud karistusmäära osas otsuse tühistamise ja uue otsusega süüdistatavale kergema karistuse mõistmise. Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendusetele lisaks ühe karistust kergendava asjaoluga arvestamine annab aluse karistada süüdistatavat rahalise karistusega 200 miinimumpäevamäära, summas 2000 eurot. 12.
3. Karistusest osaliselt tingimisi vabastamise kohaldamist ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks tuleb mõistetud karistus osaliselt täitmisele pöörata, kuid ringkonnakohtu poolt mõistetud karistuse vähendamine toob antud juhul kaasa ka KarS § 73 lg 1,2 3 alusel koheselt täitmisele pööratud karistusmäära ja sellest tulenevalt ka kandmisele jääva karistusmäära muutmise. Kolleegium leiab, et koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on 570 eurot ja ülejäänud rahaline karistus summas 1430 eurot tuleb jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Maakohtu poolt määratud katseaeg on seaduslik ja muutmisele ei kuulu.
4. Kaitsja leiab, et kohtu põhjendused välja mõistetud tsiviilhagi summa osas pole korrektsed. Kaitsja on leidnud, et kohus pole põhjendanud miks ta leiab, et vigastused olid saadud süüdistatava käitumise tagajärjel, aga mitte eelmisel päeval nagu kannatanu ütlustele viidates on väitnud kaitsja. 16 Kolleegium märgib, et just eelkõige kannatanu ütlustele ongi kohus tuginenud oma järelduses, et kannatanu kehavigastused tekkisid süüdistatava vägivalla tagajärjel. Nii on kannatanu kinnitanud, et eelmisel päeval füüsilise konflikti tagajärjel ta mingeid vigastusi ei saanud, kuid pärast süüdistatava käitumist tundis kaelal tugevat õhetustunnet. Maakohus on sellekohase põhjenduse ka esitanud. Kolleegium leiab, et kui kaitsja leiab, et vigastused tekkisid eelmisel päeval, siis peab ta ka sellekohased tõendid kohtule esitama, kuna tegemist on aktiivse kaitsega. Sellekohaseid tõendeid pole kaitsja esitanud, seega pole kaitseversioon kinnitust leidnud. Kolleegium, leides küll, et A ütlustega pole tõendatav kannatanul valu tundmine, siis asjaolu, et ka tema jaoks oli tegemist väga hirmutava ja häiriva olukorraga, kinnitab kannatanu ütlusi hirmu tundmisest, milline asjaolu on ka hagiavalduses esile toodud. Kriminaalasjas on tõendatud, et pärast kannatanu suhtes vägivalla tarvitamise lõpetamist jooksis kannatanu eemale. Samas on tuvastamist ka leidnud, et süüdistatav istus ATV peale ja sõitis ära jooksnud kannatanu suunas. Samuti on tuvastamist leidnud, et süüdistatav võttis kätte raudtoru ja hakkas sellega vastu seinu lööma. Kolleegium nõustub maakohtuga, et pärast kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamist selline hirmutav käitumine suurendas kannatanus veelgi hirmutunnet ja traumeeris teda. Maakohus on väljamõistatava kahjusumma suuruse kindlaksmääramisel juba arvestanud kannatanu selgitusega, et aeg on edasi liikunud ja enam ta süüdistatavat ei karda. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamise nõudele. M ittevaralise kahjunõude hüvitamine kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel on maakohus eeltoodud põhimõtteid ja asjaolusid arvestanud ning välja mõistetud mittevaralise kahjunõude hälbimist kohtupraktikast pole kaitsja apellatsioonis ette heitnud.
5. Kaitsja on leidnud, et kuna kohtueelses menetluses on prokurör kaitsja taotlusi rahuldanud, sh. menetluse osaliselt lõpetanud, siis oleks kohus pidanud osa kaitsjatasust jätma riigi kanda. Kaitsja on esitanud maakohtule kriminaalasja materjalide juurde lisamiseks kohtueelses menetluses prokuratuurile esitatud taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks ja ka prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse. Maakohus ei ole otsuses sellise menetluskulu osas seisukohta võtnud ehk sisuliselt on maakohus selle taotluse jätnud läbi vaatamata. Kolleegium nendib, et ka osalise menetluse lõpetamisel jäävad riigi kanda need menetluskulud, mis on tekkinud seoses kahtlustuse selle osa menetlemisega, mille osas kriminaalmenetlus lõpetati. Samas on antud vaidluse puhul oluline, et

§ 189

lg 1 sätestatu kohaselt otsustab kohtueelses menetluses kriminaalmenetluse lõpetamise, sh, siis ka osalisel lõpetamisel kriminaalmenetluse kulude hüvitamise uurimisasutus või prokuratuur oma määrusega. Seda põhjusel, et just kohtueelses menetluses on menetluse osalisel lõpetamisel vaid menetlejal võimalik hinnata millised menetluskulud on kaitsjal tekkinud kahtlustuse selle osa menetlemisega, milles menetlus lõpetatakse.

§ 190

lg 1 kohaselt määrab menetleja kes menetluskulud hüvitab ja kui suur on iga isiku poolt hüvitamisele kuuluv menetluskulude absoluutsumma. Vaidlustatud juhul on kaitsja esitanud kohtueelses menetluses taotluse menetluse lõpetamiseks. Taotluses on ära näidatud ka menetluskulude suurus, mille hüvitamist kaitsja taotleb ( t.lk. 139143). Prokuratuur on osaliselt menetluse lõpetanud, kuid menetluskulude osas on määruses 17 märgitud, et nende osas võetakse seisukoht edasises menetluses. Kaitsja ei ole sellist prokuratuuri määrust vaidlustanud ega esitanud ka enne kohtueelse menetluse lõppemist sellekohast uut taotlust. Kohus saab kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulude hüvitamist otsustada vaid kohtusse saadetavates kriminaalasjades, kusjuures kohtueelse menetluse kulud peavad olema kajastatud süüdistusaktis. Pärnu Maakohtusse saadeti süüdistusakt J.Johannsoni süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja süüdistusakti kohaselt kriminaalmenetluse kulud puuduvad. Kaitsja ei ole eelistungil süüdistusakti osas etteheiteid teinud ega millelegi tähelepanu juhtinud. Seega selles osas vaidlus puudus. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et maakohtu poolt kohtueelsel uurimisel kriminaalmenetluse osalise lõpetamisega seotud menetluskulude taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine oli seaduslik. 15. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 337lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 4 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 11.

augusti 2021 otsuse mõistetud karistuse osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse. 16. Valitud kaitsja on märkinud apellatsiooni koostamise kuluks koos käibemaksuga 1260 eurot. Esitatud arvest nähtuvalt on menetlustoiminguteks olnud maakohtu otsusega tutvumine, konsultatsioon kliendiga ja apellatsiooni koostamine. Ajakuluks on märgitud 10 tundi ja 50 minutit. Kaitsja ei ole erinevateks toiminguteks kulutatud aega eristanud. Tunnihinnaks on kaitsja märkinud 100 eurot. Kolleegium leiab, et taotluses nimetatud menetlustoimingud on olnud vajalikud ja märgitud ajakulu kogumis saab hinnata mõistlikuks. Seega eelnimetatud taotlus on põhjendatud. Kaitsja on esitanud oma seisukoha ka

§ 331lg 11 p 2 alusel ringkonnakohtu poolt antud tähtaja jooksul.

Seisukoha koostamise ajakuluks on kaitsja märkinud 3 tundi, summaks 360 eurot. Kolleegium selles osas märgib, et

§ 331

lg 11 p 2 mõte on eeskätt esitatud apellatsiooni osas seisukohtade esitamine, mitte apellandi poolt uuesti apellatsioonis esitatu kordamine. Kuna apellatsioonis esitatud väidete uuesti esitamise vajadus puudus ning asjakohaseks on võimalik hinnata vaid prokuröri vastuväidete osas seisukoha esitamist, saab põhjendatuks ja mõistlikuks ajakuluks hinnata 30 minutit, so koos käibemaksuga 60 eurot. Seega kuulub taotlus rahuldamisele osaliselt.

§ 185lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kar

S § 337 lg 1 p 4 lahend, kannab menetluskulud riik. Seega kuulub J.Johannsonile apellatsioonimenetluses valitud kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulu hüvitamisele summas 1320 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 18