← Eesti

2-21-6482/39

Obsah (22)§ 657§ 654§ 173§ 651§ 456§ 463§ 662§ 238§ 477§ 479§ 558§ 317§ 550§ 480§ 442§ 386§ 4771§ 5631§ 696§ 172§ 150§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-6482 T

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus

§-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse vanemate suhtlusõiguse piiramiseks rahuldamata. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega rahuldab avaldaja avalduse selles osas ning lõpetab isa suhtlusõiguse teostamise lapse suhtes ja piirab lapse ema suhtlusõigust lapsega vastavalt kohtumääruse tervikresolutsioonis märgitule. Lisaks täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse kohaldamise tühistamise osas. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² (koosmõjus

§-ga 659) esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles vastavalt

§ 173lg 1 teisele lausele märgib ka kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

9. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja vaidlustab maakohtu määrust üksnes vanemate ja lapse suhtlusõigust puudutavas osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles vanematelt võeti täielikult ära hooldusõigus lapse suhtes ja määrati lapsele eestkostja. Selles osas on maakohtu määrus

§ 456

lg 4 teise lause (koosmõjus

§ 463lg-ga 2) alusel jõustunud.

  1. Avaldaja esitas
  2. ja
  3. jaanuaril 2022 uute dokumentaalsete tõenditena videosalvestised ning Politsei- ja Piirivalveameti
  4. jaanuari
  5. a vastuse avaldaja päringule, mida maakohtu 4

(9)menetluses ei esitatud.

§ 662

lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

11. Kolleegium käsitleb esmalt maakohtu menetluslikke rikkumisi. 11.1.

§ 477

lg 9 järgi edastatakse hagita menetluses menetlusdokumendid menetlusosalistele kohtu valitud viisil ning menetlusdokumendid tuleb kätte toimetada üksnes juhul, kui see on seaduses ette nähtud. Kolleegium leiab, et praeguses asjas tuli

§ 479

lg 2 järgi kindlasti vanematele kätte toimetada määrused, mille peale sai esitada määruskaebuse ja millega nende õigusi kitsendati. Samuti leiab kolleegium, et kuna avalduses on esitatud nõue vanemate vastu ning kohtul on praeguses vanema õigusi lapse suhtes puudutavas asjas

§ 558

lg 1 järgi kohustus lapse vanemad ära kuulata, siis tuli vähemalt kätte toimetada ka avaldus ja kohtukutsed. 11.

  1. Maakohus toimetas vanematele avalduse, esialgse õiguskaitse määruse, menetlusse võtmise määruse, riigi õigusabi andmise määruse ja kohtukutse ärakuulamisele kätte
  2. juuni
  3. a määruse alusel avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, märkides, et etoimiku ega e-posti kaudu ei ole õnnestunud menetlusdokumente kätte toimetada (tl 51–53). Kolleegium selgitab, et

§ 317

lg 1 p 1 järgi on avaliku kättetoimetamise esimene keskne eeldus see, et kohtule ei ole teada, kus on menetlusosalise elu- või viibimiskoht. Toimiku materjalidest ei nähtu, milliseid toiminguid on maakohus teinud, selgitamaks välja vanemate aadress/viibimiskoht. Kohus peab tegema vajadusel ka ise järelepärimisi menetlusosalise viibimiskoha väljaselgitamiseks (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1179-14, p 11). 11.
  3. Samuti kasutas maakohus vaidlustatud määruse ja avaldaja määruskaebuse vanematele kätte toimetamiseks vastavalt
  4. novembri
  5. a määrusele avalikku kättetoimetamist (tl 80 ja pöördel). Maakohus märkis küll nimetatud määruses, et kohtul ei ole õnnestunud vanematele menetlusdokumente kätte toimetada, kuid asja materjalidest ei nähtu, mida on maakohus dokumentide kättetoimetamiseks veel teinud peale selle, et ta saatis menetlusosaliste e-posti aadressidele kirja menetlusdokumentide e-toimikus nähtavaks tegemise kohta (tl 76). Kolleegium selgitab, et otsustus avalikustada dokumendid väljaandes Ametlikud Teadaanded tuleb

§ 317

lg 1 kohaselt teha määrusega ning määrust on vajalik ka põhjendada selliselt, et kõrgema astme kohus saaks vajadusel kontrollida, kas avaliku kättetoimetamise eeldused olid täidetud. Kuigi toimiku materjalidest nähtuvalt kinnitas lapse ema viidatud maakohtu kirja kättesaamist (tl 79), ei olnud sellele maakohtu e-kirjale lisatud dokumente. 11.4. Samas leiab kolleegium, et

§-s 317 sätestatu rikkumine ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. 11.4.1. Nimelt on ringkonnakohus

§ 317

lg-t 2 järgides pöördunud avaldaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse poole, kuid avaldajale ei olnud teada vanemate viibimiskoht ega ole tal olnud kontakti lapse isaga (tl 83 ja pöördel). Samas tõi avaldaja esile e-posti aadressi, mille kaudu oli viimati lapse emaga kontakt ning lapse ema vastas e-kirjale, millega ringkonnakohus saatis viidatud e-posti aadressile menetlusdokumendid, kuid lapse ema seisukohta tähtaegselt ei esitanud (tl 82 ja 86–87). Samuti püüdis ringkonnakohus

§ 558

lg 1 järgi lapse ema ära kuulata, toimetades sama e-posti aadressi kasutades talle kätte kutse ärakuulamisele ringkonnakohtus (tl 106), kuid lapse ema kohtusse ärakuulamisele ei ilmunud. Lapse ema ei ole ka maakohtu määrust vaidlustanud. 11.4.2. Lapse isale saatis ringkonnakohus dokumendid tähitud kirjaga rahvastikuregistrisse kantud aadressil, kuid need tulid tagasi märkega „tagastatud hoiutähtaja möödumisel“ (tl 107– 108). Samuti püüdis ringkonnakohus lapse isaga ühendust võtta teadaoleval telefoninumbril, kuid see ei olnud kasutusel. Lisaks palus ringkonnakohus pärast lapse emaga ühenduse saamist lapse emal lisaks enda elukoha ja sidevahendite andmete avaldamisele anda informatsiooni ka 5

(9)lapse isa viibimiskoha ja sidevahendite andmete kohta (tl 87), kuid lapse ema ringkonnakohtule ei vastanud. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et dokumentide kättetoimetamiseks lapse isale ei olnudki muud viisi, mistõttu on avalikul kättetoimetamisel lapse isa suhtes kehtivad tagajärjed. 12. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas esineb alus vanemate ja lapse suhtlemisõigusesse sekkumiseks. Maakohus leidis küll vaidlustatud määruse põhjendustes, et vanemate suhtlus lapsega saab toimuda üksnes kokkuleppel eestkostjaga, kuid samas jättis resolutsioonis suhtlusõiguse piiramise taotluse rahuldamata. Avaldaja on palunud määruskaebuses vanematelt suhtlusõigus ära võtta või alternatiivselt suhtlusõigus peatada. Vanema õiguste määramine lapse suhtes, mh vanemalt vanema õiguste äravõtmine, ja lapsega suhtlemise korraldamine toimub

§ 550

lg 1 p 2 järgi hagita menetluses.

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti võimaldab perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 5 kohtul valida suhtluskorra reguleerimiseks vajaliku meetme (vt ka Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, p 22). Eelnev ei tähenda siiski, et kohus saaks avaldaja taotlust sisustada ulatuslikumalt, kui seadus näeb ette vastavat liiki vaidluste lahendamise pädevusena. Kolleegium märgib, et suhtlusõigust saab PKS § 143 lg 3 alusel piirata või selle teostamise lõpetada. PKS § 143 lg 3 sõnastusest ei nähtu seadusandja tahet anda kohtule pädevus peatada vanema suhtlusõigus lapse suhtes. Praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul lapse huvides isa ja lapse suhtlusõiguse teostamine lõpetada ning ema ja lapse suhtlemist piirata. Kolleegium põhjendab seda alljärgnevalt.
  3. Vanema ja lapse suhtlusõiguse üldpõhimõtte sõnastab PKS § 143 lg 1, sätestades, et lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et nii lapsele kui ka vanemale kuulub suhtlemisõigus sõltumata sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus PKS § 116 lg 2 mõttes või mitte. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust (Riigikohtu
  4. novembri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Riik saab sekkuda vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu
  6. novembri
  7. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-9408/96, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii võib kohus tulenevalt PKS § 143 lg-s 5 sätestatud viitest ka omal algatusel PKS § 143 lõike 3 alusel suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada ning PKS § 143 lõike 31 mõttes piirata suhtlusõigust nõudega, et suhtlemine peab toimuma kolmanda isiku juuresolekul. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma lapse huve ja vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada (vt Riigikohtu
  8. detsembri
  9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Selleks tuleb esmalt tuvastada, milline oht ähvardab last. Seejärel saab kohaldada tuvastatud ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt Riigikohtu
  10. veebruari
  11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36;
  12. septembri
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14).
  14. Kuigi maakohus on tuvastanud ja lapsele määratud esindaja ka vastuses määruskaebusele märkinud, et vanemad ei ole seni lapse vastu huvi tundnud ega soovinud temaga suhelda, siis ei nõustu kolleegium maakohtu ja lapse esindaja seisukohaga, et suhtlusõiguse piiramine oleks vanemate puhul ennatlik. Ühtlasi näitab see, et vanematel puudub soov tunda oma last ja säilitada või luua temaga isiklikud lähedased suhted. Maakohus on tuvastanud ja avaldaja on määruskaebemenetluses esile toonud konkreetsed asjaolud, mis annavad alust asuda 6

(9)seisukohale, et vanemate lapsega takistusteta suhtlemine ei oleks lapse huvidega kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut. 14.
  1. Suhtlusõiguse piiramise või lõpetamise aluseks käesolevas asjas ei saa iseenesest olla üksnes avaldaja esile toodu, et tsiviilasjades nr 2-15-4846, nr 2-18-14444 ja nr 2-20-1941 on vanematelt võetud ära hooldusõigus või piiratud hooldusõigust nende teiste laste suhtes. Küll aga kinnitab see koosmõjus teiste asjaoludega, et vanemad ei ole suutelised mõistma oma tegevuse või tegevusetuse tagajärgi ega soovi olukorda muuta või ei ole võimelised oma käitumist parandama. 14.
  2. Asjas esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest järeldub kolleegiumi hinnangul, et isaga suhtlemine oleks lapsele ohtlik. Avaldaja on ringkonnakohtule esitanud videosalvestised, mis tõendavad, et lapse isa on ennast samal ajal filmides kasutanud vanema lapse suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda. Samuti nähtub avaldaja esitatud väljavõttest lapse isaga seoses Politseija Piirivalveametis ajavahemikus
  3. aprill
  4. a kuni
  5. jaanuar
  6. a registreeritud juhtumite kohta, et isa kuritarvitab alkoholi ning on sel ajal kujutanud ohtu iseendale ja teistele (vt nt
  7. juulil 2021 ja
  8. septembril 2021 laekunud teated joobes olekus vahejuhtumi kohta turvatöötajaga ja enese vigastamise soovi kohta; tl 96 pöördel ja 97). Ka praeguses asjas tuvastas maakohus avaldaja esitatud teabele tuginedes, et
  9. a aprillis ajal, mil ema viibis lapsega turvakodus, viskas lapse isa turvakodu aknasse kivi, mis lendas lapse voodisse lapse pea kõrvale, mistõttu sai laps peahaavad. Asja materjalidest ei nähtu, et lapse isa oleks suuteline mõistma oma käitumise tagajärgi. Eelnevat arvestades nõustub kolleegium avaldajaga, et lapse ja isa suhtlemine mõjuks lapsele halvasti, mistõttu tuleb lapse heaolu ja arengu tagamiseks ning tervise kaitseks lapse ja isa suhtlusõiguse teostamine lõpetada. Ühegi teise meetme kohaldamine ei tagaks lapse kindlat ohutust, sh ei oleks lapse huvide kaitseks piisavaks abinõuks suhtlusõiguse lubamine üksnes kolmanda isiku juuresolekul, sest viidatud intsident turvakodus annab tunnistust sellest, et oht, et isa kahjustab oma tegevusega lapse tervist ja arengut, esineb ka ajal, mil last ümbritsevad kolmandad isikud. 14.
  10. Avaldaja ei ole oma seisukohtades eristanud, milline oht last ähvardab, kui ta suhtleb ema või isaga. Iga vanema puhul tuleb eraldi hinnata, kas suhtlusõiguse piiramine või selle teostamise lõpetamine on põhjendatud. Avaldaja poolt kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu ema vägivaldset käitumist oma laste suhtes. Kolleegium selgitab, et eelduslikult on lapse huvides see, et ta teab, kes on tema vanemad, ja et ta saab oma vanemaga suhelda. Vanematega suhtlemise õigust kinnitab ka PKS § 143 lg 1 esimene lause. Sellega tuleb arvestada ka lapse ja vanema suhtlust piiravate abinõude rakendamisel. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei ole ema lapsega koos olles taganud lapse heaolu, viibides lapsega kohtades, mis ei ole lapsele sobilikud ning varjanud lastekaitse- ja tugispetsialistide eest oma asukohta. Ema käitumine on olnud ettenägematu (lahkub imikuga pikkadeks päevadeks turvakodust ja naaseb alles hilisõhtul; jääb telefoni teel kättesaamatuks ning tema asukoht on teadmata), mis annab varasemate vahejuhtumite vältimiseks aluse suhtlusõiguse piiramiseks. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul lapse huvide kaitseks vajalik, kuid samas ka vanema õigusi arvestades piisav lapse ema suhtlusõiguse piiramine selliselt, et laps ja ema suhtlevad sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Arvestades lapse vanust ja asjaolu, et vanematelt on täielikult ära võetud hooldusõigus, saab suhtlemine toimuda avaldajaga kokku lepitud aegadel ja kohas. Praeguseks ei ole teada, et eestkostja ja lapse ema vahel oleks seni esinenud vaidlusi lapsega suhtlemise viisi, koha või aja üle, siis ei ole suhtlemise korra täpsem reguleerimine vajalik. 14.
  11. Täiendava põhjendusena märgib kolleegium, et kuigi Riigikohus on leidnud, et kohus võib PKS § 143 lg 3 järgi ka täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lapsega suheldes lapse heaolu tagamiseks hoiduma (vt Riigikohtu
  12. märtsi
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-27
(9)1-6-12, p 19), ei oleks see lapse heaolu tagamiseks praegusel juhul piisav, sest asjas esitatud ja maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et vanemad ei ole täitnud kohaliku omavalitsuse üksuse tehtud ettekirjutusi ega teinud spetsialistidega koostööd (vt avaldaja
  1. märtsi
  2. a ettekirjutus lapse emale ning
  3. aprilli
  4. a otsus lapse perest eraldamise, viibimise ja suhtluskorra määramise kohta; tl 6–10). Seega on põhjust arvata, et nad ei täidaks ettekirjutusi ka tulevikus või täidaks neid vaid osaliselt. 14.
  5. Neil põhjendustel leiab kolleegium, et lapse huvides on isa ja lapse suhtlusõiguse teostamise lõpetamine ning ema ja lapse suhtlusõiguse piiramine selliselt, et ema saab lapsega suhelda avaldaja ja lapse ema vahel kokku lepitud aegadel ja kohas ning avaldaja juuresolekul. Avaldaja saab määrata seda ülesannet täitma pädeva füüsilise isiku (PKS § 143 lg 31 teine lause).
  6. Kolleegium selgitab, et isa suhtlusõiguse teostamise lõpetamisel ja ema suhtlusõiguse piiramisel arvestab ringkonnakohus üksnes kohtulahendi tegemise aja seisuga teadaolevate asjaoludega. Tulenevalt

§ 480

lg 1 teisest lausest võib kohtulahendi muutmiseks kohtusse pöörduda, kui kohtumääruse aluseks olnud asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. 16.

§ 442

lg 5 järgi koosmõjus

§ 463

lg-ga 2 ja § 4771 lg 2 teise lausega peab kohus hagita asjas tehtava lõpplahendi (määruse) resolutsioonis lahendama mh esialgse õiguskaitse abinõudega seotud küsimused. Praegusel juhul eraldas maakohus

  1. aprilli
  2. a esialgse õiguskaitse määrusega lapse perekonnast, peatas vanemate hooldusõiguse lapse suhtes ning piiras vanemate suhtlusõigust lapsega (tl 15 ja pöördel). Maakohus ei võtnud vaidlustatud määruses seisukohta rakendatud esialgse õiguskaitse abinõude kohta. Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada. Maakohtu
  3. aprilli
  4. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tuleb

§ 386

lg 4 alusel koosmõjus

§ 4771

lg 2 teise lausega tühistada, sest pärast hooldusõiguse ja suhtlusõiguse kohta tehtud määruse jõustumist ei ole esialgse õiguskaitse korras hooldusõiguse ja suhtlusõiguse reguleerimiseks enam vajadust (vrd Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 18). Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määruse resolutsiooni. 17.

§ 5631

järgi on vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus isiku perekonnaseisuandmetes muudatuste tegemise alus. Kohus saadab määruse jõustumisest arvates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. 18.

§ 696lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus 19. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu menetluskulude jaotust

§ 172lg-le 1 tuginedes muuta.

20. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Kolleegium leiab, et arvestades kohtuasja olemust ja määruskaebuse osalist rahuldamist, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti jätta

§ 172

lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis tuleb

§ 172lg 3 alusel jätta riigi kanda.

Ringkonnakohus määrab lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega, juhul kui vastav taotlus esitatakse. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. 21. Ringkonnakohus selgitab avaldajale, et riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 4 kohaselt on riigilõivu tasumisest vabastatud eestkosteasutus vanema õiguste äravõtmise, alaealisele isikule 8

(9)eestkostja määramise või muu tema pädevuses oleva lapse huvides esitatud avalduse esitamisel. RLS § 59 lg 15 järgi tuleb hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. Kolleegium leiab eelnevat arvestades, et avaldajal ei tulnud riigilõivu määruskaebuselt tasuda. Ringkonnakohtu andmetel on avaldaja määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot. Seega on avaldajal

§ 150

lg 1 p 1 alusel õigus taotleda tasutud riigilõivu tagastamist.

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. 22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.