Obsah (12)

§ 536§ 187§ 477§ 534§ 663§ 657§ 654§ 475§ 639§ 543§ 537§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-19349 Kohtuasi Sihtasutuse

) § 543 järgi võib määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

§ 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt

§ 187

lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik (avaldaja) esitas
2. detsembril 2021 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja ravi pikendamiseks 40 päevani. Avalduse kohaselt viibis puudutatud isik Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus alates
3. oktoobrist
5. detsembril 2021 kell 9.00 kohaldati tema suhtest valvearsti KT otsusega tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Avaldusele lisatud psühhiaatrite MK ja HS arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil kolmandat korda, viimati oli ta ravil 09.06.-17.06.2021, patsiendil on diagnoositud orgaanilist meeleoluhäiret (orgaanilist maniat) ja orgaanilist ärevust. Patsiendi psühhiaatriline anamnees algab
6. a märtsist, enne seda ta psühhiaatri vastuvõtule pöördunud ei ole. Patsiendi hospitaliseerimise põhjusteks on olnud suurus- ja paranoilised luulumõtted, agressiivsus abikaasa suhtes ja sihipäratu käitumine. Kaebused patsiendi psüühilise tervise osas ilmnesid
7. a veebruaris viiruse COVID-19 läbipõdemise järel. Praegusel juhtumil toodi puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse kiirabiga ambulatoorse raviarsti suunamisel. Puudutatud isik käis viimati ambulatoorsel psühhiaatri vastuvõtul
8. oktoobril 2021 ning siis täheldas raviarst, et tema seisund on halvenenud ning ärevus on suurenenud.
9. oktoobril 2021 võttis puudutatud isiku tütar raviarstiga ühendust ning rääkis, et puudutatud isik ei maga, on sekeldav ja ebaadekvaatse käitumisega ning tema mõttekäik on seosetu ja luululine. Puudutatud isik oli käitunud kodus agressiivselt, lõhkunud uksi, kõndinud toas sihitult edasi-tagasi. Valvetuppa toomisel oli puudutatud isik motoorselt rahutu ja 2 2-21-19349 desorienteeritud ning püüdis vestluse ajal ära minna. Sisulist kontakti patsiendiga ei õnnestunud saada. Puudutatud isik hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks
10. oktoobril
11. Osakonnas oli puudutatud isik rahutu, tema mõttekäik oli raskesti jälgitav ning ta avaldas mitmesuguseid luulumõtteid. Puudutatud isiku käitumises avaldus negativism – ta viskas ennast korduvalt pikali ja ei reageerinud erinevatele stiimulitele. Patsiendi korduv läbivaatlus kinnitas, et selline käitumine ei ole tema kehalise tervisega seotud. Farmakoloogilise ja elektrokonvulsioonraviga puudutatud isiku seisund paranes, luulumõtted taandusid, mõttekäik muutus sihipärasemaks. Paranemise tõttu jäeti psühhoosivastane farmakoloogiline ravi ära. Esiplaanil oli seejärel ärevus, mistõttu alustati ärevuse vastast ravi. Puudutatud isiku seisund paranes ning alates
12. novembrist 2021 andis puudutatud isik nõusoleku raviks. Alates
13. detsembrist 2021 hakkas puudutatud isiku tervislik seisund taas halvenema. Ilmusid psühhoosi sümptomid – puudutatud isik rääkis vaikse monoloogina, mõttekäik oli laialivalguv, vahepeal nuttis ja avaldas süüluulu ja religioosse sisuga luulu. Käitumine muutus sihipäratuks, puudutatud isik oli silmnähtavalt pinges ja rahutu. Sisulist vestlust ei olnud võimalik pidada. Puudutatud isiku arusaam olukorrast ja ravi vajadusest vähenes ning haiguskriitika oli puudulik. Seetõttu alustati
14. detsembril 2021 kell 09.00 valvearsti otsusega uuesti tahtest olenematu ravi. Puudutatud isikul esineb segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), millest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama oma tervislikku seisundit ning tegema ravikoostööd. Psühhootilisest seisundist tulenevalt on puudutatud isiku käitumine impulsiivne, potentsiaalselt agressiivne ja ettearvamatu. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt on ta haiglaravita jäämisel ohtlik nii endale kui teistele. Ta vajab rahustava ja meeleolu stabiliseeriva toimega ravi ning tema paranemine ei ole tõenäoline 4 päeva jooksul, seetõttu on vajalik ravi pikendamine kuni 40 päevani.
15. Maakohus rahuldas
16. detsembri
17. a määrusega avaldaja taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva alates
18. detsembrist kuni
19. detsembrini
21. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära
22. detsembril 2021 ning küsis ka esindaja seisukohta esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Maakohus märkis, et ei koostanud asjas ärakuulamise protokolli (

§ 477lg 8).

Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et ta on haiglas olnud

1. oktoobrist, täpselt ei mäleta. Puudutatud isik rääkis, et tal valutavad kõik kohad ning südametunnistus on vist must. Puudutatud isiku sees on saatan. Kõik oleks justkui mingi lavastus, kõik, mis ümberringi on, on ebareaalne. Puudutatud isik avaldas, et soovib olla kaheksandas osakonnas
2. palatis.
3. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.
4. Maakohus kuulas enne esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani ära ka raviarsti, kes jäi oma esialgse kirjalikult esitatud seisukoha juurde ning märkis, et puudutatud isiku raviarst võttis oktoobris ühendust psühhiaatriahaigla valvearstiga, kuna puudutatud isiku seisund oli halvenenud. Puudutatud isiku tütar kutsus kiirabi, sest puudutatud isik oli kodus ebaadekvaatne ja agressiivne. Valvetoas avaldas puudutatud isik luulumõtteid jälitamisest ja jälgimisest. Raviga patsiendi seisund küll paranes, kuid ta ei olnud võimeline oma ravivajadust hindama. Puudutatud isikul olid jätkuvalt depressiivsed mõtted ja religioosse sisuga luulud. Ärakuulamise ajal oli patsient endiselt väga pinges, sisulist vestlust ei olnud võimalik temaga pidada. Puudutatud isik ei mõistnud jälle, miks ta haiglas viibib.
5. Pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist esitas puudutatud isiku raviarst dr MZ
6. detsembril 2021 taotluse puudutatud isiku tahte vastase ravi pikendamiseks kuni 40 päevani, 3 2-21-19349 kuna arsti hinnangul ei ole puudutatud isiku seisund muutunud ning ta vajab oma psüühikahäire tõttu jätkuvalt ravi ning ravita jäämisel on ta ohtlik nii endale kui teistele. Maakohtu määrus ja põhjendused
7. Harju Maakohus rahuldas
8. detsembri
9. a määrusega avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni 40 päevani alates valvearsti otsusega ravile võtmisest
10. detsembril 2021 kuni
11. jaanuarini 2022 või mõne nimetatud kuupäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa manustada puudutatud isikule vajadusel tahtevastaselt ravimeid. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on praegusel juhul täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 ja § 13 lg-s 1 ning

§ 534

lg-s 5 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks esialgse õiguskaitse korras. Maakohus tutvus puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega ning tema tervisliku seisundiga kohapeal psühhiaatriahaiglas. Kogutud tõendite ning arsti arvamuse põhjal leidis maakohus, et isik vajab jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, kuna tema seisund ei ole pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist paranenud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta oma tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ja ravivajadust adekvaatselt hinnata. Kuna puudutatud isiku käitumine on ebaadekvaatne, siis võib ta ravita jäämisel väljaspool haiglat olla oma ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii endale kui teistele. Maakohtu hinnangul seisneb isiku ohtlikkus endale selles, et oma haigusliku seisundi tõttu (psühhootiline seisund) võib ta seada end oma elu ja tervist ohustavasse olukorda. Teistele on puudutatud isik ohtlik oma ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu. Puudutatud isik ei ole oma tervise seisundi tõttu võimeline oma ravivajaduse üle otsustama. Arvestades puudutatud isiku anamneesi ja hetkeseisundit, ei ole puudutatud isiku paranemine raskest psüühikahäirest nelja ööpäeva jooksul tõenäoline. Kuna puudutatud isik ei ole võimeline ka oma ravivajadust hindama, tuleb lubada talle tahtevastaselt ravimite manustamist. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a määruse tühistada. Puudutatud isik leiab, et tema tahtest olenematu ravi pikendamine oli alusetu. Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel, et ta on juba väga kaua haiglas olnud ning on nüüd endas selgusele jõudnud ja ravi on aidanud. Puudutatud isik ei tunne enam saatanat ja ei kavatse sellest iga päev rääkida. Puudutatud isik tahab jõuludeks koju saada, sest naine ootab teda ja tütar tuleb Saksamaalt külla. Puudutatud isik mõistab, et ravimeid tuleb võtta täpselt nagu ette nähtud ning ei tohi liialdada, mida ta vist tegi. Puudutatud isik leidis, et ta suudab raviplaani järgida. Seega ei ole puudutatud isik enam endale ega teistele ohtlik ning saab jätkata ravi kodustes tingimustes.
4. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu leides, et see ei ole põhjendatud. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isik viibis psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil kolmandat korda. Esmakordselt oli puudutatud isik tahtest olenematul haiglaravil 04.03.2021–13.04.2021 4 2-21-19349 (tsiviilasi nr 2-21-3478) ning tal diagnoositi orgaaniline mania. Haiglaravile suunamise põhjuseks oli puudutatud isiku ebaadekvaatne ja agressiivne käitumine. Teist korda viibis puudutatud isik haiglaravil 09.06.2021–17.06.2021 ning siis diagnoositi tal orgaanilist ärevust. Viimasel korral toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabiga raviarsti suunamisel. Puudutatud isik oli kodus käitunud agressiivselt, lõhkunud uksi, kõndinud toas sihitult edasi-tagasi. Valvetuppa toomisel oli puudutatud isik motoorselt rahutu ja desorienteeritud ning püüdis vestluse ajal ära minna. Sisulisi vastuseid ta küsimustele ei andnud, tema mõttekäik oli seosetu monoloog. Sisulist kontakti patsiendiga ei saadud. Puudutatud isik hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks
5. oktoobril 2021 ning ravi pikendati
6. novembrini 2021 (tsiviilasi nr 2-21-16209). Ravimite manustamisel ning elekterkonvulsioonraviga patsiendi seisund paranes ning psühhootilised sümptomid taandusid. Puudutatud isiku seisund paranes ning ta nõustus edasise raviga
7. novembril 2021, kui andis nõusoleku raviks. Alates
8. detsembrist 2021 hakkas puudutatud isiku seisund taas halvenema, vallandus psühhoos – patsient hakkas avaldama paranoilise sisuga kahjustusluulu, süüluulu, oli pinges ja hirmunud, kohati sihipäratu ja ettearvamatu käitumisega. Puudutatud isik ei mõistnud enam ravivajadust ning soovis haiglast lahkuda. Sisuliselt ei olnud puudutatud isikuga võimalik vestelda. Seetõttu jätkati ravi
9. detsembril 2021 alates kella 9.00-st tahte vastaselt. Avaldaja taotles tahtevastase ravi pikendamist, kuna puudutatud isik käitus ebaadekvaatselt ning käitumine oli mõjutatud psühhootilistest elamustest. Puudutatud isik tõlgendas ümbritsevat luululiselt ning enda suhtes vaenulikuna. Ta oli veendunud, et teda tahetakse kinni võtta ja millegi eest karistada. Puudutatud isiku käitumine oli ettearvamatu, mistõttu ta võis ohustada enda või ümbritsevate turvalisust. Haiguskriitika puudumise tõttu ei olnud muu psühhiaatriline ravi küllaldane.
10. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6 ja § 659).

Kolleegium peab vajalikuks maakohtu määruse resolutsiooni täpsustada, fikseerides resolutsioonis kellaajalise täpsusega esialgse õiguskaitse kohaldamise algus- ja lõpuaja (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. veebruari
2. a määrus nr 3-2-1-155-13, p 46.5). Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.
3. Avalduse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus

§ 475

lg 1 p 6 alusel läbi hagita menetluses.

§ 477

lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab

§ 477

lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad hagita asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (

§ 639lg 1).

Seega ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse väidetega ja peab kontrollima puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamise eeldusi ja seaduslikkust ka vaidlustamata ulatuses. 13. Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et avaldaja teatise kohaselt on praeguseks puudutatud isiku suhtes seoses psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele.

§ 543

lõike 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku 5 2-21-19349 kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse olgugi, et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-155-13, punkt 19). Seega ei takista kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist.

1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi kohta seisukoha võtmisel hindama.
3. Kohtupraktikas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.02.2014 määrus asjas nr 3-2-1-15513, p-d 46.3 ja 46.4) on selgitatud, et kehtiv seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva ning kui maakohus kohaldab esialgse õiguskaitse pikendamise nime all puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik juhul, kui see vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele, st kui täidetud on isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. Takistuseks ei ole sel juhul asjaolu, et menetlust nimetatakse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks või selle pikendamiseks. Praegusel juhul on täidetud isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused, sest maakohus on isiku isiklikult ära kuulanud (

§ 536

lg 1), esitatud on psühhiaatri arvamus (

§ 537

lg 1) ning kohus on sunnimeetme kohaldamist piisavalt põhjendanud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2018 määrus asjas nr 2-18-11917, p 21).

1. Avaldaja esialgse õiguskaitse taotlusele lisatud psühhiaatrite MK ja HS arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), millest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama oma tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ning ravivajadust. Raviarstid selgitasid taotluses, et psühhootiliste elamuste tõttu võib puudutatud isik käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada sellega nii enda kui teiste turvalisust. Haiglaravile toomisel oli puudutatud isiku käitumine ettearvamatu ning ta oli kodus agressiivne ja lõhkus uksi. Tal esines erineva sisuga luululist mõtlemist. Raviarst leidis, et puudutatud isiku seisundit ja senist ravi arvestades pole tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Vastuses määruskaebusele on avaldaja selgitanud, et kuna puudutatud isik eitas ravivajadust, ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Ka määruskaebuses esitatud seisukohtadest nähtub, et puudutatud isik ei mõistnud oma haigust ning selle ravimise vajadust.
2. Kolleegiumi hinnangul nähtub psühhiaatrite hinnangutest, puudutatud isiku ärakuulamisest, määruskaebuse väidetest ning seisukohast määruskaebusele, et puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud 4 päeva. Maakohus kuulas puudutatud isiku isiklikult ära
3. detsembril 2021 ning veendus tema tervislikus seisundis. Puudutatud isiku haigussümptomid olid ägedaloomulised, ta kirjeldas, et tema sees on saatan ning ümbritsev on ebareaalne. Vastuses määruskaebusele selgitas avaldaja, et psühhoosi ajal esines puudutatud 6 2-21-19349 isikul paranoilise sisuga kahjustusluulu, süüluulu, ta oli pinges ja hirmunud, kohati sihipäratu ja ettearvamatu käitumisega. Patsiendil puudus haiguskriitika ning ta tõlgendas ümbritsevat enda suhtes vaenulikuna. Ta kartis, et teda tahetakse kinni võtta ja millegi eest karistada. Neid asjaolusid arvestades olid puudutatud isiku tahte vastase psühhiaatrilise ravi pikendamise eeldused täidetud. Maakohtule
4. jaanuaril 2022 edastatud avaldaja teatise kohaselt lõpetati puudutatud isiku tahte vastane ravi alles
5. detsembril
6. Ka see asjaolu kinnitab, et
7. detsembril 2021 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõuna 4-päevase tahte vastase ravi määramine ei oleks olnud küllaldane. Puudutatud isik vajas tahtest olenematu ravi jätkamist pärast 4-päevase ravi kohaldamist 18 päeva jooksul.
8. Kokkuvõttes on maakohus on õigesti tuvastanud puudutatud isiku ohtlikkuse endale ja teistele ning maakohtu määruse tühistamine ei ole seetõttu põhjendatud.
9. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 7