Obsah (7)

§ 183§ 189§ 2§ 190§ 179§ 153§ 180

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-19-18424 Tsiviilasi M.A

) § 180 lg-st 3 tulenevad kompromissiettepaneku kinnitamise formaalsed eeldused täidetud. Kompromissettepaneku poolt on hääletanud vähemalt pool võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Maakohus jättis kompromissotsuse kinnitamata, kuna see on tehtud pettuse mõjul (

§ 183lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 94).

Võlgnik on loonud arusaama, et ta suudab kompromissiettepaneku kinnitamisel tasuda 42 000 eurot. Ta on kohtule esitanud

1. augustil 2021 sõlmitud laenulepingu, mis seega on sõlmitud mõni päev pärast võlgnikult kompromissi kohta täiendavate selgituste küsimist. Samas on esimene kompromiss esitatud
2. mail 2021 ning teine
3. juulil
4. Suuliste kokkulepete sõlmimine ei ole küll keelatud, kuid muid asjaolusid arvestades seab see kahtluse alla võlgniku eesmärgid selles menetluses. Laenulepingu sisust nähtub ka vastuolusid, mis annavad alust arvata, et kohtule, haldurile ning võlausaldajatele on soovitud luua ebaõiget ettekujutust. Lepingu p 1.1.2 kohaselt ei saa võlgnik laenusummat enda käsutusse, vaid see antakse KP-le, kes on üks võlgniku võlausaldajatest ning kes osales kompromissi vastu võtnud üldkoosolekul. Esineb ka võimalus, et raha makstakse kellelegi kolmandale. Seega puudub halduril

§ 189

lg 1 järgi võimalus teostada järelevalvet kompromissi täitmise üle, kuna laenulepingu kohaselt makstav summa ei lähe võlgniku valdusesse. Samuti ei nähtu kompromissist

§ 189lg 6 järgset haldurile makstavat tasu järelevalve teostamise eest.

Ebaselgeks jääb ka see, kes peab laenu tagastama. Laenulepingust ei nähtu, mille arvelt annab E.J. laenu. Võlgniku ning tema abikaasa selgitused ei ole piisavad näitamaks laenuandja võimekust lepingut täita. Sellekohane kinnitus peaks tulema laenuandjalt. Nõuete loovutamise, esitamisese ja rahuldamise kaudu on muudetud võlausaldajate ringi selliselt, et saavutada kompromissi kinnitamiseks vajalik poolthääle enamus. Nõuete rahuldamine 7,52% ulatuses ei vasta

§ 2eesmärkidele.

Menetluses on võimalus rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses. Selle ärahoidmiseks on võlgnik esitanud kompromissettepaneku, et lõpetada pankrotimenetlus ning lõpetada tagasivõitmise menetlus. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. KP palub
2. septembril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja võlausaldajate kompromissotsuse kinnitada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks teises kohtukoosseisus. Määruskaebuse kohaselt kohaldas kohus pankrotiseaduse (

) § 183 lg-t 2 ebaõigesti. Laenulepingu täitmist puudutav on kompromissi täitmise küsimus. Võlausaldajat ei ole võimalik petta kompromissi sõlmima väitega, et kompromissi on võimalik täita laenu arvelt, kuigi tegelikult ei ole. Kompromiss tühistatakse, kui võlgnik ei täida sellest tulenevaid kohustusi (

§ 190

lg 1 p 2), ning pankrotimenetlus taastatakse.

§ 183

lg-s 2 märgitud pettuse all mõeldakse võlausaldajate eksimusse viimist valedest asjaoludest, millega on nad kallutatud kompromissi sõlmima. Praegu selliseid asjaolusid ei esine. 4 Võlgniku põhjendus, et kompromiss täidetakse E.J.lt saadava laenu arvelt, on tõene. Selle kinnituseks on esitatud kirjalik laenuleping. Võlausaldajate üldkoosoleku ajaks ei olnud seda lepingut veel sõlmitud (oli vaid laenuandja kinnitus). Järelikult ei saanud võlausaldajad sellest laenulepingust lähtuda. Laenuandjale kindluse tagamiseks laenu tagastamise osas on laenusaajaid kolm, kes on solidaarvõlgnikud. Ebaõige on kohtu väide, et võlgnikul, E.A.l ja KP-l puuduvad vahendid laenu tagastamiseks. KP-l on viis kinnisasja, E.A. töötab, st laenu tagastamine on tagatud. Samas ei puuduta see kompromissotsuste kinnitamist, kuna võlausaldajate jaoks on oluline see, et laen antakse ja see võlausaldajatele välja makstakse. Sihtotstarbeline laen (võlgniku võlgade tasumiseks) makstakse välja KP-le või laenusaaja näidatud isikutele seetõttu, et laen võidakse maksta ka otse võlausaldajatele kompromissi täitmisena. Kohus ei saa kompromissi kinnitamisel uurida, kuidas on võimalik laenuandjal raha laenata. Võlgnik peab põhjendama raha allikaid. Seda on võlgnik piisaval määral teinud, sh esitanud kohtu nõudmisel laenulepingu. Iseenesest oleks E.A.l võimalik laenata raha pangast, kuid laenu võtmine E.J.lt oli soodsam. Nõuete loovutamises ja tasumises ei ole midagi ebaseaduslikku. Seega ei saa tegemist olla pettusega. Pealegi oleks kompromissi poolt hääletanud võlausaldajate arv piisav ka siis, kui jätta arvestamata HT nõude osaline loovutamine ja täituri nõude maksmine. Nõuete rahuldamise ulatus otsustatakse võlausaldajate poolt. Ebamäärane on kohtu viide, et tagasivõitmise raames on võimalus nõudeid rahuldada suuremal määral. Kohus ei arvesta, et tagasivõitmise hagi võib jääda rahuldamata. Esitatud on ka vastuhagi. Kohus ei tohiks olla võlausaldajate tahte vastu ja peaks vähemalt põhjendama, miks ta peab tagasivõitmise hagi ja ühisvara jagamist perspektiivikaks või vähemalt tõenäolisemaks kui seda, et hagi jääb rahuldamata. Võlgniku ja E.A. poolt sõlmitud tagasivõidetav leping oli varaliselt tasakaalus – E.A.le jäid kinnisasjad ja kohustused samas suurusjärgus.

1. Võlgnik palub
2. septembril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja võlausaldajate kompromissiotsuse kinnitada. Määruskaebuse kohaselt ei ole võlgnik kedagi petnud. Kompromissi saavutamine on võlgniku ja E.A. ühine eesmärk, mistõttu sõlmiti leping E.J.lt laenu saamiseks. Kuna võlgnik ise laenu ei saaks, on laenusaajateks ka E.A. ja KP. Selliselt on laenuandjal kui ka võlausaldajatel tagatis laenu saamiseks ja tagastamiseks. SI koostab võlgniku kohta kuriteokaebusi ega nõustu ühegi ettepanekuga, sh võimalusel nõude suuremas ulatuses rahuldamisega. Võlgnikul ja SI-l on varasemast vaenulikud suhted. Seetõttu ei peaks SI vastuväited olema nii suure kaaluga.
3. SI arvates puuduvad alused maakohtu määruse tühistamiseks. Võlgnik jätab tähelepanuta, et ta esitas ise kohtusse pankrotiavalduse ning sõlmis käenduslepingu äriühingu kohustuste tagamiseks ulatuses, mis ületas tema varalisi võimalusi. SI nõue tuleneb jõustunud kohtulahendist, mille täitmisest püüdis võlgnik aastaid kõrvale hoida. 5 Asjakohatu on väide, et tagasivõitmise hagi võib jääda rahuldamata ning sellisel juhul rahuldatakse võlausaldajate nõudeid kompromissis märgitust väiksemas ulatuses. Tsiviilasja nr 2-20-5103 menetlus on lõppstaadiumis. Hagi rahuldamise korral ületaks pankrotivarasse lisanduda võiva vara väärtus oluliselt kompromissiettepanekus näidatud summat. Kuna KP on tsiviilasjas nr 2-20-5103 kostjaks, on tema huvid võlgniku pankrotimenetluses vastuolus teiste võlausaldajate huvidega. Seetõttu on põhjendamatu KP viide kõikide võlausaldajate huvide kaitsmisele. Võlgniku
4. juuli
5. a kompromissettepanek jäi võlausaldajate poolt vastu võtmata, kuid pärast seda on võlgnik ja temaga seotud võlausaldajad saavutanud ebakonkreetse ja puudulike andmetega kompromissettepaneku vastuvõtmise. Lisaks esitas võlgnik kompromissettepaneku ajal, kui maakohus on tegemas otsust tsiviilasjas nr 2-20-
6. Kompromissettepanek lähtub vaid võlgniku huvidest ega taga võlausaldajate huvisid.
7. EMTA palub jätta määruskaebused rahuldamata. Kompromissi korral rahuldatakse võlausaldajate nõudeid põhjendamatult väikeses ulatuses (7,5%). Pankrotimenetluses on võimalus nõudeid rahuldada suuremas ulatuses. Haldur on esitanud tagasivõitmise hagi. Seetõttu kahjustatakse kompromissiga võlausaldajate ühiseid huve. Heade kommetega vastuolus olevat kompromissi ei peaks kohus kinnitama. Heade kommetega vastuolus olevaks saab pidada ka KP eelistamist, sest pankrotimenetluse jätkumise korral ei tehtaks KP-le kolmanda rahuldamisjärgu nõude katteks väljamakseid enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Halduri põhjendatud kahtluse kohaselt ei ole HT nõude aluseks väidetud tehingut tegelikult toimunud. HT tegelikkuses mitteeksisteerivale või vaidlustatavale nõudele vastu vaidlemata jätmise tõttu tegi kohus tsiviilasjas nr 2-19-8969 võlgniku kahjuks tagaseljaotsuse. Kohe pärast selle jõustumist esitas võlgnik kohtule pankrotiavalduse. Eesmärgiks oli saada pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatud kohtulahend ning kontroll pankrotimenetluse üle. Võlgniku tegevusetus kahjustas võlausaldajate huve. Seega tuleb arvestada ka halduri võimalusega esitada hagi võlgniku toimingu tagasivõitmiseks ja tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kui nõue tegelikult eksisteerib, võib see olla osaliselt või täielikult täidetud, st kompromissi vastuvõtmine põhineb võlausaldaja häältel, kelle nõue on juba rahuldatud. Kompromissi kinnitamine võtaks haldurilt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise võimaluse. Kompromiss võeti vastu hea usu põhimõtte vastase käitumisega, kahjustades kompromissi vastu hääletanud võlausaldajaid. Nõuetega manipuleeriti, et elimineerida vajalik osa kompromissi vastu olnud võlausaldajatest ja tekitada juurde kompromissi poolt hääletavaid võlausaldajaid. Kuigi esimene kompromissettepanek oli võlausaldajatele soodsam, jäi see võlausaldajate poolt vastu võtmata. EMTA ei nõustu KP väitega, et kuna kompromissi on võimalik tühistada, ei saa võlgnik soodsaid tagajärgi, kui kompromissi ei täida. Kompromissi tähtajaks täitmata jätmise tagajärjel kahjustatakse pöördumatult võlausaldajate huvisid – võlausaldajad kaotavad võimaluse saada oma nõuded rahuldatud kompromissis märgitust suuremas ulatuses (sh tagasivõitmiste abil) ning ei saa isegi kompromissiga kokkulepitud summat (kuna võlgnik on varatu). Samuti on 6 põhjendatud E.J. laenu andmise võimekuses kahtlemine. Võlgniku suutlikkus kompromissi täita sõltub otseselt sellest, kas võlgnik saab vajaliku laenu (

§ 179lg 1).

1. Halduri arvates ei anna määruskaebustes esitatud põhjendused alust maakohtu määruse tühistamiseks. Halduril puudub järelevalve korras võimalus kontrollida kompromissi täitmist, kuna laen kantakse KP kontole. Samuti on kompromissi vastuvõtmisel nõuete loovutamise, esitamise või rahuldamise kaudu saavutatud vajalik võlausaldajate poolthääle enamus. Kuigi tehingud ei olnud ebaseaduslikud, on nendega kahjustatud võlausaldajate ühiseid huve ning mõnda võlausaldajat ebaproportsionaalselt. Lisaks said võlausaldajad kompromissotsuse tegemisel lähtuda vaid võlgniku suulistest väidetest, kuna laenulepingut selleks ajaks ei esitatud. Seejuures ei ole teada E.J. laenu andmise võimekus. Kompromissettepanek on võlgniku ja tema abikaasa (E.A.) perekondlik ühine eesmärk. Võlgnik ise ei ole kompromissi täitmiseks saadavat laenu võimeline tagama. Kompromissettepanek on esitatud võlausaldajate nõuete suuremas ulatuses rahuldamise ärahoidmiseks. Haldur peab tagasivõitmise hagi perspektiivikamaks kui KP, kuid enne lõplikku lahendit ei saa seda kindlalt väita. Tagasivõitmise tulem on eelduslikult suurem kui kompromissis pakutud summa, st suurem oleks ka võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatus. Kuna võlgnik ise esitas kohtusse pankrotiavalduse, pidi ta olema teadlik, et pankrotimenetlus võib olla pikaajaline.
2. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ning saatis need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 tuleb osaliselt muuta määruse põhjendusi. Määruskaebused jäävad rahuldamata.
4. Kompromissi kinnitamisel saab kohus kontrollida kompromissi sisuliselt. Samas see ei tähenda, et kohus peaks tegema seda täies ulatuses omal algatusel, sh kontrollima kompromissi kinnitamisel omal algatusel võimalike kompromissi tühisuse aluseks olevate asjaolude esinemist ja kompromissi majanduslikku sisu (vt ka Riigikohtu
5. mai
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p-d 21 ja 23). Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme, st kas kompromiss vastab formaalselt seaduse nõuetele ja kas kompromissi ei saavutatud hääletusega mõnda võlausaldajat teistega võrreldes hea usu põhimõtte vastaselt kahjustades või eelistades. Muul alusel kompromissi kinnitamata jätmise eelduseks on vastava vastuväite esitamine kohtule ja selle põhjendamine. Esmajoones puudutab see väiteid kompromissi tühisuse või tühistamise kohta näiteks pettuse või olulise eksimuse tõttu. 11.
7. Praeguses asjas jättis maakohus kompromissi kinnitamata, leides, et see on tehtud pettuse mõjul (

§ 183lg 2).

Samas ei ole võlausaldajad (SI ja EMTA) oma vastuväidetes (I kd, tl-d 140–141, 165–166) sellele tuginenud. Ringkonnakohtu arvates vastuväiteid selle 7 kohta, et kompromiss on tehtud pettuse mõjul, peab kohus kontrollima üksnes kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja taotlusel. Järelikult ei saanud maakohus omal algatusel kontrollida kompromissi tegemist pettuse mõjul. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt välja toodud asjaolud ei anna ka alust arvata, et kompromiss tehti pettuse mõjul. Samuti käsitles maakohus põhjendamatult omal algatusel E.J. ning võlgniku, E.A. ja KP vahel

1. augustil 2021 sõlmitud laenulepingu (I kd, tl-d 174–175) sisu (sh lepingu vastuolusid raha ülekandmise, halduri järelevalvetasu puudumise ja laenu tagastamise kohta). Seejuures ei saanudki võlausaldajad oma vastuväidetes eelnimetatud laenulepingule tugineda, kuna see sõlmiti pärast
2. juuli
3. a üldkoosolekut, kus otsustati kompromissi vastuvõtmise üle. Maakohus sai käsitleda üksnes SI ja EMTA vastuväiteid kompromissi täitmise kohta E.J. poolt saadava laenu arvelt, st analüüsida, kas võlgnik on kompromissettepanekus

§ 179

lg 1 kohaselt põhjendanud, et ta suudab oma võlad märgitud ulatuses ja tähtpäevaks tasuda. 11.

1. Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb kompromiss jätta kinnitamata. Ringkonnakohus leiab, et kompromiss tuleb jätta kinnitamata selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ning võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu, millele on oma vastuväites tuginenud nii SI kui ka EMTA. Ringkonnakohus muudab kõnealuses osas maakohtu määruse põhjendusi.
2. Kohus saab

§ 183

lg 2 järgi jätta kompromissi võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu kinnitamata siis, kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja esitab kohtule asjaolud, mis võimaldavad arvata, et tema nõue rahuldatakse kompromissi alusel oluliselt väiksemas osas võrreldes pankrotimenetluse lõppemisel lõpparuande kinnitamisega, ja seda ei saa mh õigustada võlausaldajate ühiste huvidega või võlgniku huviga, või kui sellega kahjustataks või eelistataks mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt. Seaduses ei ole küll sätestatud alammäära, mille ulatuses võlausaldajate nõuded tuleks kompromissiga rahuldada, kuid kohus peab mh arvestama ka seda, kas on ilmselgeid võimalusi pankrotivara suurendamiseks (näiteks tagasivõitmise arvel). Seega peab kohus kontrollima, kas kompromissiga on erinevate võlausaldajate ühiste huvidega maksimaalselt arvestatud ning ega mõnda võlausaldajat ei ole põhjendamatult eelistatud. Kohus kinnitab kompromissi, kui võlgnik või haldur tõendab kohtule, et just kompromissis ette nähtud ulatuses ja tingimustel võlausaldajate nõuete rahuldamine on võlausaldajate ühistes huvides. 12.

1. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud kompromissi vastu hääletanud võlausaldajate (SI ja EMTA) seisukoht, et kompromissiga kahjustatakse võlausaldajate ühiseid huve. Võlausaldajate vastuväidetest nähtuvalt on haldur esitanud hagi E.A. ja KP vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr 2-20-5103) ning hagi rahuldamise korral suureneks pankrotivara ligikaudu 100 000 euro võrra (I kd, tl 140 pöördel). Kuigi KP määruskaebuses esitatud väidete kohaselt on asjas esitatud ka vastuhagi, ei ole võlausaldajatele esitatud piisavat teavet, kuidas see mõjutab võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust, et otsustada informeeritult kompromissi vastuvõtmise üle. Seega järeldab ringkonnakohus asja materjalide põhjal, et võlgniku poolt kompromissettepanekus näidatud 42 000 euro tasumine on võlausaldajaid liialt kahjustav, kuna tsiviilasjas nr 2-20-5103 esitatud hagi rahuldamise korral rahuldatakse võlausaldajate nõudeid eelduslikult olulisemalt suuremas ulatuses. Ringkonnakohus märgib, et võlgnik ega KP ei ole määruskaebustes väitnud ning seda ei nähtu 8 ka muudest asja materjalidest, nagu oleks tsiviilasi nr 2-20-5103 esitatud hagi täielikult perspektiivitu. Samuti ei järeldu asja materjalidest, et võlausaldajate nõuete rahuldamist kompromissi alusel oluliselt väiksemas ulatuses õigustaksid võlausaldajate ühised huvid või võlgniku huvi. 12.
2. Lisaks looks kompromiss põhjendamatu eelise KP-le. Asja materjalidest nähtuvalt on KP nõue tunnustatud

§ 153lg 1 p 3 alusel tähtaegselt esitamata nõudena (I kd, tl 126).

See tähendab, et KP nõue rahuldataks pankrotimenetluses (kompromissi kinnitamata jätmisel) pärast ülejäänud (

§ 153

lg 1 p 2 alusel tunnustatud) nõuete rahuldamist (

§ 153lg 5).

Kompromissettepaneku kohaselt rahuldatakse aga KP nõue samal ajal ülejäänud nõuetega, st rahuldamisjärku arvesse võtmata. Seega eelistatakse kompromissiga KPd ebaproportsionaalselt. Ühtlasi kahjustatakse seeläbi

§ 153

lg 1 p 2 alusel tunnustatud nõuetega võlausaldajaid (sh kompromissile vastuväite esitanuid) ebaproportsionaalselt, kuna nende ühine huvi on saada oma nõuded pankrotimenetluses rahuldatud võimalikult suures ulatuses. 12.

1. Kompromiss saavutati ringkonnakohtu hinnangul ka hea usu põhimõtte vastase hääletusega. Toimikust nähtub, et vahetult enne võlausaldajate
2. mai
3. a üldkoosoleku jätkumist, s.o
4. mail 2021, kus otsustati võlgniku
5. mail 2021 esitatud kompromissi vastuvõtmise üle, loovutas võlausaldaja HT oma nõudest 10 000 eurot Centuuriosele ja 5000 eurot P. K. (I kd, tl-d 114, 115). Lisaks on KP (võlgniku abikaasaga seotud äriühing) esitanud võlgniku pankrotimenetlusse nõude
6. juunil 2021 (I kd, tl 126), s.o vahetult enne
7. juuli
8. a üldkoosolekut, kus otsustati võlgniku
9. juulil 2021 esitatud kompromissettepaneku vastuvõtmise üle. Ringkonnakohtu arvates selliste osaliste nõudeloovutuste ja KP poolt nõude esitamise ainsaks või peamiseks eesmärgiks võlausaldajate arvu suurendamine (

§ 180lg 3).

Seejuures ei ole piisav KP poolt määruskaebuses esitatud selgitus, et eelkirjeldatud käitumises ei ole midagi ebaseaduslikku. Ringkonnakohus lisab, et olukorras, kus HT poleks osaliselt oma nõuet loovutanud ning KP nõuet esitanud, ei oleks kompromissi vastuvõtmiseks vajalike võlausaldajate arv olnud täidetud (

§ 180lg 3), st kompormissi vastuvõtmise formaalsed eeldused oleksid täitmata.

Ringkonnakohus märgib, et kohus ei saaks jätta kompromissi kinnitamata üksnes seetõttu, et HT nõude aluseks olevat tehingut ei pruugi tegelikkuses eksisteerida.

1. Eelmärgitust tulenevalt on põhjendatud maakohtu lõppjäreldus, et kompromiss tuleb jätta kinnitamata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse muude põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena määruskaebustes esitatud ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 13.
2. Iseenesest on põhjendatud KP määruskaebuses esitatud seisukoht, et

§ 190

lg 1 p 2 järgi võib kohus tühistada kompromissi halduri või selle võlausaldaja nõudel, kelle suhtes kompromiss kehtib, kui võlgnik ei täida kompromissist tulenevaid kohustusi. Samas ei nõustu ringkonnakohus määruskaebustes esitatud väidetega, nagu ei omaks kompromissi kinnitamisel E.J. majanduslik olukord tähtsust.

§ 179

lg 1 kohaselt tuleb võlgnikul kompromissettepanekus põhjendada, et ta suudab oma võlad märgitud ulatuses ja tähtpäevaks 9 tasuda. Praeguses asjas esitatud kompromissettepaneku kohaselt täidab võlgnik kompromissi füüsiliselt isikult E.J.lt saadava laenu arvelt, st kompromissi täitmine sõltub otseselt E.J. majanduslikust olukorrast. Sellega seonduvalt omab põhimõtteliselt siiski tähtsust, milline on kolmanda isiku majanduslik võimekus, et võlausaldajad saaksid otsustada teadlikult kompromissi vastuvõtmise üle. 13.

1. Määruskaebuste rahuldamiseks ei anna ka alust nendes esitatud muud väited (sh võlgniku väited tema ja SI vaenulike suhete kohta). Eelmärgitust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebused rahuldamata.
2. Kohtumäärus, millega kohus jätab kompromissotsuse pankrotimenetluses kinnitamata, ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes, mistõttu ei ole menetluskulude jaotuse märkimine sellises määruses vajalik. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 10