kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised 0,06% päevas alates 01.07.2021 kuni põhinõude 1052,78 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevuse ulatuses. Kohus leiab, et selline nõue on võimalik ja tuleb rahuldada. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 35 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Hageja sõnul on ta kostjale edastanud kolm võlateatist (03.04.2019, 17.02.2020, 18.01.2021). Kostja ei esitanud nõudele sisulisi vastuväiteid, mh et ta poleks talle edastatud meeldetuletuskirju kätte saanud. Kohus märgib, et hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulusid, kuid mitte VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel, sest nimetatud säte näeb ette sissenõudmiskulude hüvitist pärast lepingu lõppemist. Asja materjalidest ei nähtu, et võlatunnistus oleks lõppenud. See, et võlatunnistuses on kokkulepe kogunõude sissenõutavaks muutumine kahe järjestikuse osamakse tasumata jätmisel, ei tähenda, et võlatunnistus oleks lõppenud. Seega tuleb asuda seisukohale, et võlatunnistus on kehtiv ning hageja saab sissenõudmiskulusid nõuda VÕS § 1132 lg 1 alusel. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Kolmest saadetud võlateatisest (dtl 34-36) nähtub, et hageja on edastanud meeldetuletuskirja ühe sissenõutavaks muutunud 5 kohustuse kohta, s.o kogu nn kompromissisumma kohta. Hüvitist on hagejal õigus nõuda ainult siis, kui ta on saatnud tarbijale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Seega on esimene saadetud meeldetuletuskiri tasuta. Järgnevate meeldetuletuskirjade eest võib hageja nõuda hüvitist vaid 5 eurot ning seda ainult ühe kirja eest. Seega on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 5 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1052,78 eurot, enne 05.12.2018 sissenõutavaks muutunud viivise 204,97 eurot, viivised perioodil 26.03.2019-30.06.2021 summas 523,02 eurot ja sissenõudmiskulud 5 eurot, lisaks täiendav viivis põhinõudelt 0,06% päevas alates 01.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulude jaotus Vastavalt
lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 98% ulatuses. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes
lg-st 1 jätab kohus menetluskulud 98% ulatuses kostja kanda ja 2% ulatuses hageja kanda.
lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 250 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud kulu. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 420 eurot.
lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule tõendina lepingulise esindaja PlusPlus Legal OÜ arve õigusabi eest summas 420 eurot (sh käibemaks 70 eurot). Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasumäär 100 €/h ning ajakulu 3,5h mõistlikud ja põhjendatud. Samas ei saa kostjalt välja mõista käibemaksuga summat, sest hageja on käibemaksukohustuslane (KMKR nr EE102313213). Hageja selgitas, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milles seisneb tema piiratud käibemaksukohustuslaseks olemine ja kas ta reaalselt seda ka on. Hagejal on kohustus ka selgitada ja tõendada, millises ulatuses ta käibemaksu ei saa tagasi arvestada. Hageja ei ole oma kohustust täitnud. Maksu- ja Tolliamet veebilehel (Käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri otsing) sellist viidet hageja osas ei nähtu. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 600 eurot, millest 250 eurot on riigilõiv ja 350 eurot lepingulise esindaja tasu. 6 Kohus jättis menetluskulud 2% ulatuses hageja kanda ja 98% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 12 eurot ja kostja kanda 588 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 588 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus
lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.