Obsah (4)
§ 115§ 100§ 127§ 113KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 19.11.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-2006 Koh
) § 824 lõikest 1, §-st 827, § 830 punktist 3, § 824 lõikest 3, § 76 lõikest 1, §-st 100, § 101 lõike 1 punktidest 1 ja 6, § 108 lõikest 1, § 115 lõikest 1, § 164 lõikest 1, § 166 lõikest 1. Hüvitisenõude 400 eurot õiguslikuks aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.02.2014 määrus nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, mille artikkel 7
(1)näeb ette, et reisijal on õigus hüvitisele kuni: 250 euro ulatuses kõikide kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul; 400 euro ulatuses kõikide üle 1500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1500–3500 kilomeetri pikkuste lendude puhul; 600 euro ulatuses kõikide muude kui punktides a või b nimetatud lendude puhul. Vahemaa määramisel võetakse aluseks lõppsihtkoht, kuhu reisija jõuab lennureisist mahajätmise või lennu tühistamise tõttu pärast kavandatud aega. Vahemaid mõõdetakse suurringjoone meetodil. Hotelli- ja taksokulude kahjunõude 109.71 eurot õiguslikuks aluseks on määruse artikkel 9 koostoimes artikli 5 lõike 1 punktiga b, mis näeb ette järgmist. Lennu tühistamise korral pakub tegutsev lennuettevõtja asjaomastele reisijatele abi vastavalt artikli 9 lõike 1 punktile a ja lõikele 2 ning teekonna muutmise korral, kui uue lennu mõistlikkuse piires oodatav väljumisaeg on vähemalt järgmisel päeval pärast tühistatud lennu kavandatud väljumisaega, artikli 9 lõike 1 punktides b ja c määratletud abi. Kui osutatakse artiklile 9 (õigus hoolitsusele), pakutakse reisijatele tasuta järgmist:
- a)ooteajaga võrreldes piisav söök;
- b)hotellimajutus, kui tuleb oodata üks või mitu ööd või kui reisija peab ootama kavandatust kauem;
- c)transport lennujaama ja majutuskoha (hotell või muu) vahel. 17. Euroopa Kohus on otsuses nr C‑74/19 (punktid 57–59) leidnud, et tegutsev lennuettevõtja on erakorralise asjaolu esinemisel vabastatud määruse artikli 5 lõike 1 punktis c ja artikli 7 lõikes 1 ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest üksnes juhul, kui ta suudab tõendada, et oli kogu tema käsutuses olevat personali või seadmeid ja rahalisi vahendeid kasutades võtnud tarvitusele olukorrale vastavad meetmed, vältimaks seda, et see asjaolu viiks asjaomase lennu 4 2-21-2006 tühistamise või pikaajalise hilinemiseni, nõudmata temalt siiski seda, et ta teeks oma ettevõtte suutlikkuse seisukohast asjakohasel hetkel vastuvõetamatuid ohverdusi. Sellest tuleneb vastavalt määruse põhjenduses 1 viidatud eesmärgile tagada reisijate kaitstuse kõrge tase ja määruse põhjendustes 12 ja 13 ning artikli 8 lõikes 1 ette nähtud nõudele muuta lennu tühistamisest või pikaajalise hilinemisest mõjutatud reisijate teekonda mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel, et erakorralise asjaolu esinemisel ei või lennuettevõtja, kes soovib vabaneda reisijatele nimetatud määruse artikli 5 lõike 1 punktis c ja artiklis 7 ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest, võttes eelmises punktis viidatud vajalikud meetmed, üldjuhul piirduda sellega, et pakub asjaomastele reisijatele teekonna muutmist nende lõppsihtkohta järgmise tema enda teostatud lennuga, mis saabub sihtkohta nende saabumiseks esialgu kavandatust päev hiljem. Hoolsus, mida sellelt lennuettevõtjalt nõutakse, et ta saaks vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, eeldab, et ta rakendab kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid, et tagada teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel, mille hulka kuulub ka see, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mida võivad teostada teised lennuettevõtjad, kes kuuluvad samasse lennundusallianssi või mitte, ja mis saabuvad varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt reisija eest hüvitist 400 eurot, kui lend on üle 1500 kilomeetri pikk ja lend tühistatakse. Kostja peamine vastuväide hageja hüvitisenõudele on erakorralise asjaolu esinemine. Kostja tõi välja, et ei olnud võimalik lendu liinil Lissabon (Portugal) - Läti (Riia) - Eesti (Tallinn) teostada, kuna see oli Läti Vabariigi kehtestatud määruse alusel keelatud. Erakorralise asjaolu esinemise korral peab lennuettevõtja, kes soovib vabaneda reisijatele hüvitise maksmise kohustusest, rakendama kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid, et tagada teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel, mille hulka kuulub ka see, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mida võivad teostada teised lennuettevõtjad, kes kas kuuluvad samasse lennundusallianssi või mitte, ja mis saabuvad varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend (vt ka Euroopa Liidu Kohtu 11.06.2020 pressiteadet nr 68/20 kohtuotsuse C-74/19 kohta). Kostja ei ole seda antud juhul teinud. Olenemata võimalikust erakorralisest asjaolu esinemisest (COVID-19 pandeemia tõttu ei olnud võimalik lend liinil Lissabon, Portugal - Riia, Läti), tulnuks kostjal kui lennuettevõtjal pakkuda reisijale asenduslendu tagamaks teekond lõppsihtpunkti Tallinna mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel. Asenduslennu pakkumine eeldab kostja kui lennuettevõtja aktiivset tegutsemist. Kohtuasja materjalidest ei nähtu kostja poolt reisijale asenduslennu pakkumist. Kohtu hinnangul ei välista seetõttu kostja vastuväide hageja põhinõuet 400 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hüvitisenõue põhjendatud. Reisija hüvitisenõue on loovutatud hagejale ja lend oli üle 1500 kilomeetri pikk, lend tühistati ning kostja asenduslendu ei pakkunud. Seega mõistis kohus kostjalt hagejale välja 400 eurot. 18. Hageja nõuab kostjalt ka määruse artikli 9 alusel hotelli- ja taksokulude 109.71 euro hüvitamist. Eristada tuleb määruse artiklis 9 toodud hoolitsuse hüvitist (söök, hotellimajutus, transport lennujama ja majutuskoha (hotell või muu) vahel) ja artiklis 12 toodud lisahüvitist. Euroopa Kohus on vastupidiselt kostja seisukohale leidnud, et kui vedaja ei täida talle määruse artiklitega 8 ja 9 pandud kohustusi, on reisijad õigustatud nõudma hüvitist nimetatud artiklites sätestatud alustel (vt ka Euroopa Kohtu otsus nr C‑83/10, punktid 44, 46). Lennureisija võib selle alusel, et lennuettevõtja ei ole täitnud oma kohustust pakkuda määruse artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust, nõuda tagasi ainult need summad, mis iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades näivad lennuettevõtja poolt nimetatud reisija eest hoolitsemise kohustuse 5 2-21-2006 täitmata jätmise korvamiseks vajalikud, asjakohased või mõistlikud, mida peab hindama siseriiklik kohus (Euroopa Kohtu otsus nr C‑12/11, punkt 66). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja lennud BT676 ja BT361 tühistati. Reisija ostis iseseisvalt uued lennupiletid lõppsihtkohta Tallinnasse broneeringu numbritega Y9SD8D ja Z6ZZ9P, mis toimusid 06.08.2020, st 2 päeva esialgsetest planeeritud lendudest hiljem. Reisija pidi ööbima 2 ööd (04.–06.08.2020) hotellis, mis maksis 96.20 eurot ning kasutama 04.08.2020 taksot, et sõita lennujaamast hotelli, mis maksis 7.39 eurot ning 06.08.2020 taksot, et sõita hotellist lennujaama, mis maksis 6.12 eurot. Asenduslennu pakkumine eeldab kostja kui lennuettevõtja aktiivset tegutsemist. Kohtuasja materjalidest ei nähtu kostja poolt asenduslennu pakkumist. Samuti ei nähtu kostja poolt lennu tühistamise järgset määruse artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsuse kohustuse täitmist. Kostja ei pakkunud hotellimajutust ning transporti lennujaama ja hotelli vahel. Kostja ei ole tõendanud, et hageja nõutud summad hotellimajutuse ja transpordi eest on põhjendamatult kõrged. Kohtu hinnangul ei ole ebamõistlik pikk ajavahe 2 päeva erakorralise asjaolu esinemise tõttu tühistatud lennu ja tarbijast reisija poolt iseseisvalt otsitud uue asenduslennu vahel. Eeltoodust tulenevalt on hotelli- ja taksokulude 109.71 eurot hüvitamise nõue põhjendatud, reisija tegi need põhjendatult kostja kui lennuettevõtja poolt määruse artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsuse kohustuse täitmata jätmise tõttu. 19. Kohtu hinnangul on täidetud nõude eeldused ka siseriikliku õiguse järgi
§ 115alusel.
Võlgnikust kostja kui lennuettevõtja on reisijaveolepingut rikkunud (
§ 100, § 115 lõige 1).
Kostja lennud tühistati. Kostja vastutab lepingu rikkumise eest (
§ 115lõige 1).
Olenemata võimalikust erakorralise asjaolu esinemisest ei pakutud reisijale asenduslendu, reisija pidi ise uued lennupiletid ostma ja kostja jättis täitmata määruse artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsuse kohustuse. Reisijale tekkis kahju (
§ 127lõige 1, § 128), s.o hotelli- ja taksokulud kokku 109.71 eurot.
Kahju on hõlmatud rikutud reisijaveolepingu kohustuse kaitse-eesmärgiga (
§ 127lõige 2).
Kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (
§ 127lõige 3).
Kostja pidi möönma kahju tekkimist reisijale lennu tühistamise korral. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (
§ 127lõige 4).
Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja oleks taganud asenduslennu lõppsihtpunkti Tallinna mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel. Seega mõistis kohus kostjalt kahjuhüvitisena välja 109.71 eurot. 20. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist seadusjärgses
§ 113
lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates iga hüvitise nõude esitamisest kuni hagi esitamiseni järgnevalt: põhivõlgnevuselt 109.71 eurot viivis 8% aastas perioodi 17.08.2020–08.02.2021 eest 4.22 eurot; põhivõlgnevuselt 400 eurot viivis 8% aastas perioodi 03.10.2020–08.02.2021 eest 11.29 eurot, kokku 15.51 eurot. Lisaks nõuab kostja viivist põhivõlgnevuselt 509.71 eurot seadusjärgses määras alates 09.02.2021 kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt põhisummalt protsendina kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja ei ole hageja nõuet täitnud. Kohus rahuldas hageja põhinõude (hüvitis) 400 eurot ja kahjunõude 109.71 eurot, kokku 509.71 eurot. Hageja nõudis hüvitist kohtuväliselt, kuid kostja hüvitist kohtuväliselt ei tasunud. Kostja on oma kohustuse täitmisega viivituses. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud. Kohus rahuldas hageja viivisenõude ning mõistis kostjalt hagejale välja sissenõutavaks muutunud viivise 509.71 eurolt hagi esitamiseni 08.02.2021 15.51 eurot ja hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni 27.04 eurot. Hageja esitas ka edasiulatuva viivise nõude tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel, mille kohus rahuldas osaliselt. Hageja ei ole põhjendanud, et tal on tekkinud kahju, mis ületab summaliselt põhinõuet. Seega mõistis kohus kostjalt välja viivise põhinõude 509.71 6 2-21-2006 eurot tasumata osalt seadusjärgses määras alates 09.10.2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 467.16 eurot (509.71 - 15.51 - 27.04 = 467.16). 21. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist 40 eurot. Kohus leidis eelnevalt, et hageja saab nõuda kostjalt viivist. Hageja on nõudnud hüvitist kohtuväliselt (hagiavalduse lisades reisija nõudekirjad). Kostja ei ole hüvitist hagejale kohtuväliselt tasunud.
§ 113
1 lõige 1 sätestab minimaalse hüvitise suuruse, mille nõudmiseks ei pea hageja tõendama tegeliku kahju tekkimist. Kohus rahuldas hageja sissenõudmiskulude 40 eurot nõude.
- Tõendid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jättis kohus juhindudes TsMS § 238 lõigetest 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
- Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.
- Kohus leidis, et hageja menetluskulud on põhjendatud 475 euro (s.o riigilõiv 125 eurot ja lepingulise esindaja kulud 350 eurot) ulatuses, millise summa mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks koos viivisega välja. Apellatsioonkaebus
- Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
- Maakohus kohaldas ebaõigesti määruse artikli 5 lõiget
- Kohus ei seadnud iseenesest kahtluse alla, et tühistatud lendude teostamist keelanud Läti Vabariigi ja Eesti Vabariigi korraldused on käsitletavad erakorralise asjaoluna määruse artikli 5 lõike 3 mõttes. Samas leidis kohus, et kostja, jättes reisijale pakkumata asenduslendu, ei võtnud kasutusele kõiki vajalikke meetmeid. Väär on kohtu käsitlus, et lennuettevõtja on määruse artikli 5 lõikele 3 tuginemiseks kohustatud tõendama reisijale asenduslennu pakkumist olukorras, kus lennu sihtkohariigis on rahvatervise kaitseks kehtestatud piirangud, mis keelavad lennuliikluse algus- ja lõppsihtkoha vahel. Kostja leiab, et olukorras, kus nii Lätis kui Eestis on kehtestatud COVID-19 pandeemia tõkestamiseks piirangud, mis keelavad kõnealuste lendude teostamise, ei ole kostja kohustatud reisijale asenduslendu pakkuma. Samuti ei olnud kostjal mõistlikult võimalik pakkuda ühtegi ümberistumistega asenduslendu, kuna piirangute mõtteks on takistada inimeste liikumist nakkusohtlikust riigist sihtkohta. Kostja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-20-
- Kuivõrd kostja ei olnud kohustatud pakkuma reisijale asenduslendu, puudub hagejal kahjunõue hotelli- ja taksokulude osas. Kohus ei ole arvestanud kostja vastuväiteid seonduvalt sellega, et hageja ei ole kahjunõuet tõendanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 637 lõike 21 järgi menetlusse võtmata.
- TsMS § 405 lõike 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtule hagi, milles nõudis kostjalt põhinõude 509.71 euro, sissenõudmiskulude 40 euro, hagi esitamise ajaks 7 2-21-2006 sissenõutavaks muutunud viivise 15.51 euro ja lisanduva viivise seadusjärgses määras väljamõistmist. Kuna vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mille hind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, on tegemist TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lõige 21).
- Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ka otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud, seega ei kerki küsimust taoliste rikkumiste mõjust lahendile. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
- Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium kokkuvõtlikult järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selleks, et lennuettevõtja vabaneks määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 kohaselt artiklis 7 ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest, tulnuks kostjal praeguses olukorras pakkuda reisijale asenduslendu. Kuigi otselennud Portugalist Eestisse ja Lätti olid riigivõimude korralduste alusel keelatud, ei ole kostja tõendanud, et tal ei olnud võimalik pakkuda reisijale ka ühtegi muud ümberistumisega asenduslendu või et kõigist võimalikest riikidest, kus vahemaandumine toimuks, oleksid lennud lõppsihtkohta Eestisse keelatud. Kaebuses viidatud tsiviilasja nr 2-20-19040 aluseks olevad asjaolud erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest – viidatud asjas pakkus kostja reisijale asenduslendu, millest reisija keeldus. Seega ei ole põhjendatud tugineda selles asjas tehtud ringkonnakohtu otsusele. Ekslik on kaebuse seisukoht, et maakohus ei arvestanud kostja väiteid hotelli- ja taksokulude hüvitamise nõude tõendamatuse osas. Kohus on vaidlustatud otsuses kostja vastuväiteid käsitlenud ja neile vastanud. Kohus leidis õigesti, et kõnealuse nõude puhul ei ole tegemist määruse artikli 12 mõistes lisahüvitise nõudega, vaid määruse alusel (st artikli 9 rikkumisest tulenevalt) antava hüvitisega. Samuti leidis kohus õigesti, et kahepäevane ajavahemik tühistatud lendude ja reisija poolt asemele broneeritud lendude vahel ei ole ebamõistlikult pikk. Kolleegium lisab, et varasemate lendude puudumine on ka eluliselt usutav, arvestades Portugali ja Eesti vahelist suhteliselt pikka lennuteekonda Euroopa kontekstis ning ka võimalikke teiste riikide kehtestatud piiranguid (st vahemaandumistega lendude valik oli eelduslikult piiratum kui tavaolukorras). Hageja on ka tõendanud majutuse kulude mõistlikkust Lissaboni keskmist hinnataset arvestades.
- Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lõike 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. TsMS § 638 lõike 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
- Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lõike 1 alusel koosmõjus § 639 lõikega 1 kaebuse esitaja s.o 8 2-21-2006 kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 9