KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-4446 Kohtukoosseis Eesistuja Heili Sepp, liikmed Sten Li

§ 180

lg-te 1 ja 3, § 175 lg 1 p 2 ning § 178 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel Danil Ivanskoilt välja riigituludesse menetluskuludena 1189,24 eurot. Määratleda menetluskuluna, mis tuleb maksta 12 kuu jooksul maakohtu otsuses ettenähtud osamaksetena, kokku 2649 eurot 24 senti.

1. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt ning prokuröri määruskaebus täielikult. 1
3. Mõista Eesti Vabariigilt Danil Ivanskoi kasuks välja 2160 eurot (sh käibemaks 360 eurot) süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonmenetluses osalemise eest makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
4. Maakohus pidas tõendatuks järgmist Danil Ivanskoile esitatud süüdistust: Tema vastavalt Leonid Jeršovi ja Marko Veedlaga kooskõlastatud teoplaanile nõudis kuriteo kaasvalitsejana kannatanutelt varalise kasu üleandmist enda, Leonid Jeršovi ja Marko Veedla kasuks füüsilise ja psüühilise vägivallaga ja piirates kuriteo toimepanemisel kannatanute liikumisvabadust, millega pani toime väljapressimise: 07.01.2020, kui Danil Ivanskoi kutsus Y kohtumise ettekäändel Lasnamäe Centrumi juurde, tulid kl 19.55 Tallinnas asuva Lasnamäe Centrumi juurde kohtumisele tema asemele Marko Veedla ja Leonid Jeršov. Leonid Jeršov kutsus Y oma autosse rääkima, mida kannatanu pahaaimamatult ka tegi. Pärast autosse istumist juhtis L.Jeršov kannatanu tahte vastaselt linnast välja, samal ajal sõidukis olnud M.Veedla heitis kannatanule ette Danil Ivaniskoi „ärisse sekkumist“, mis väidetavalt seisnes D.Ivanskoi korraldava rahaliste panustega orienteerumismängu matkimises ja mängimises. Marko Veedla koos Leonid Jeršoviga sõidutas Y Harjumaale, Saha-Loole, kus raudtee silla läheduses Marko Veedla käskis Y-l autost väljuda ja koos L.Jeršoviga juhatas kannatanu tunneli poole, kus Marko Veedla lõi Y rusikaga näkku ja kõhtu, tekitades kannatanule füüsilist valu. Leonid Jeršov aga tulistas tahtlikult, ähvardamise eesmärgil püstolitaolisest esemest Y vahetusse lähedusse, mis tekitas kannatanus tõsiseltvõetavat hirmu elu pärast. Tulistamise järel käskis Marko Veedla anda talle kõik Y-l kaasas oleva sularaha, mida oli 50.-eurot, millega kannatanu vägivalla toimel nõustus ja andis ära 50 eurot. Marko Veedla nõudis kannatanult alusetult 450.-eurot ja käskis raha hankida ning üle anda Danil Ivanskoile. Seejärel istusid Marko Veedla, Leonid Jeršov ja Y tagasi autosse, kus Marko Veedla käskis Y-l leppida kokku kohtumine X-ga Tallina Linnahalli läheduses parklas. Olles jõudnud Tallinna Lasnamäe Centrumi juurde, kuhu oli pargitud Y sõiduauto, käskis Marko Veedla Y-l anda üle oma auto võtmed, avas ära võetud võtmega kannatanu kasutuses olnud sõiduauto Toyota Avensis, reg nr NNNNNN, kust Leonid Jeršov ja Marko Veedla võtsid Y-le kuuluva autokõlari maksumusega 300.-eurot ja pipragaasi ballooni maksumusega 20.-eurot. Seejärel sõitsid Marko Veedla ja Leonid Jeršov oma sõidukiga Linnahalli parklasse, kuhu X tuli kohtuma Y-ga. Seal Leonid Jeršov käskis X-l oma autoga talle (s.o Leonid Jeršovi juhitud autole) järgi sõita, selle käsu täitmise tagamiseks istus Marko Veedla X kõrvale viimase sõiduautosse BMW 530 reg nr AAAAAA. X sõitis Leonid Jeršovi järel Tallinna Linnahalli taha mere äärde tühermaale, kus L.Jeršov käskis X-l järgneda talle, millele kannatanu vastu tahtmist allus, kuna Marko Veedla oli samal ajal kannatanul selja taga, mistõttu ei julgenud X vastu hakata, kartes füüsilist vägivalda. Liikunud autodest eemale, lõi Leonid Jeršov rusikatega X-le kõhtu maksa piirkonda ja samuti lõua piirkonda, millest X tundis füüslist valu, kukkus maha vastu kive, millest omakorda rebenes tema seljas olnud jope. Marko Veedla käskis X-l maast püsti tõusta, kuid koheselt peale seda, kui X ajas ennast püsti, lõi Marko Veedla teda rusikaga parema oimu piirkonda, tekitades füüsilist valu. Peksmise järel nõudsid Marko Veedla ja Leonid Jeršov kannatanult 400 euro üleandmist D.Ivaniskoi korraldava rahaliste panustega orienteerumismängu mängimise eest, lisaks teatas M.Veedla, et võtab kannatanult sõiduauto, mille tagastamise eest peab ta Veedlale andma veel 400 eurot, millega kannatanu nõustus tema suhtes tarvitatud vägivalla toimel ja hirmust intensiivsema 2 vägivalla ees. Raha üle andmiseks anti X-le ja Y-le aega kolm nädalat. Seejärel Marko Veedla viis X viimasele kuuluva sõiduautoga BMW 530 reg nr AAAAAA sündmuskohalt ära, misjärel jättis sõiduauto BMW 530 reg nr AAAAAA enda valdusesse ja kasutas kuni 09.01.2020, kui M.Veedla peeti politsei poolt liiklussüüteo toimepanemisel kinni. 11.01.2020 Danil Ivanskoi käskis X-l tulla restorani „Noa“ ja kinni maksta D.Ivanskoi ja tema sõprade, kelle hulgas olid Leonid Jeršov ja Marko Veedla, restoraniarve. Varasemalt tema kasutatud vägivalla ja ähvarduste mõjul maksis X 11.01.2020.a kell 17.27.09 restoranis „Noa“ Ranna tee 3, Tallinn kinni arve summas 615 eurot, millega loeti varasemalt nõutud 400 euro üle antuks. Oma tahtliku tegevusega pani Danil Ivanskoi toime varalise kasu üleandmise nõudmise, kui on võetud isikult vabadus ja kasutatud vägivalda, mis on toime pandud grupi poolt, s.o KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.
5. Maakohus tunnistas Danil Ivanskoi süüdi KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi ja mõistis karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus Danil Ivanskoi eelvangistuses viibitud 2 päeva karistusaja hulka ning kandmisele jäi 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohus jättis KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel vangistuse tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui Danil Ivanskoi ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel arvestas kohus katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 13.07.2021.a.
6. Kohus mõistis süüdistatavalt kannatanu X kasuks välja 702 eurot (st tsiviilhagi täies ulatuses). Menetluskuluna mõistis kohus Danil Ivanskoilt riigituludesse sundraha 1460 eurot, mille määras tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 121,66 eurot. Lepinguliste kaitsjate kaitsjatasud jättis kohus Danil Ivanskoi enda kanda. Kohus lahendas ka asitõendite käitlemise küsimused.
7. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kaitsja ja määruskaebuse prokurör. Apellatsioon
8. Kaitsja taotleb apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu otsus tervikuna ja teha uus otsus, millega mõista Daniil Ivanskoi õigeks, või alternatiivselt, tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse täies ulatuses ja saata kriminaalasja uuesti arutada esimese astme kohtule. Ta palub jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ja mõista süüdistatava menetluskulud Eesti Vabariigilt välja vastavalt edaspidi esitatavale menetluskulude nimekirjale. Ka palub ta hüvitada süüdistatavale kulud, mida kohus põhjendamatult jättis rahuldamata ja jätta läbi vaatamata tsiviilhagi. Kaitsja leiab, et Harju Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 tähenduses, andes tõenditele vale hinnangu ja samuti kohaldas vääralt materiaalõigust. Täpsemalt heidab ta maakohtule ette tõenditele ette kindlaksmääratud jõu omistamist ning tuginemist ebausaldusväärsetele või lubamatutele tõenditele ja oletustele; süütuse presumptsiooni rikkumist ja tõendamiskoormise süüdistatava kahjuks ümberpööramist; kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumist ning ausa ja õiglase kohtumenetluse printsiibi rikkumist: võistlevuse, võrdsete relvade põhimõtete rikkumist ja kaitseõiguse riivet ehk kokkuvõttes ka

§ 339lg 1 p 12 rikkumist.

Lisaks ei tuvastanud kohus materiaalõiguse kohaldamisel täielikult kuriteokoosseisu.

1. Kaitsja märgib, et maakohtu otsus on tervikuna segane ja selles esineb palju tõendamisesemesse mitte puutuvaid asjaolusid, kusjuures on vähe analüüsitud reaalset tähtsust omavaid fakte ja tõendeid. Kohtuotsusest puudub tõendite analüüs täielikult ja sellest ei ole võimalik muuhulgas selgelt välja lugeda, mis kuriteo episoodis (kas 07.01.2020 või 11.01.2020) kohus mõistis D. Ivanskoid süüdi. Kaitsja ei nõustu kohtuga, et D. Ivanskoi korraldas Y-le lõksu. Kohtulikul uurimisel oli tõendamist leidnud, et D. Ivanskoi ei olnud teadlik asjade tegelikust käigust, nimelt sellest, et L. Jeršov võtab enda kaasa kohtumisele M. Veedlat ja mis sellest saab. Siin tugineb kaitsja isikute ütlustele ja leiab, et kõik kohtu ette 3 toodud tõendid kinnitavad süüdistatava D. Ivanskoi ütlusi. Ei ole arusaadav, mis sundis kohut suhtuma D. Ivanskoi ütlustele umbusaldusega, kui tema ütlused klapivad teiste tõenditega täiel määral ning neis ei esine ühtegi vastuolu. Kohtu ette polnud toodud ühtegi tõendit selle kohta, et D. Ivanskoi oli kursis edaspidiste sündmuste ahelaga ega saanud neid mõjutada. D. Ivanskoi pole mingit kasu saanud ja sai olukorrast teada sotsiaalmeediast.
2. Kaitsja hinnangul ei saa tõenditest järeldada, et nõutud raha summas 450,- eurot olid määratud D. Ivanskoile. M. Veedla ise on tõendanud, et raha pidi temale anda. Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tuvastamist ka D. Ivanskoi osalemine ka järgmistes sündmustes. Ei tohiks segada omavahel, et M. Veedlale ja L. Jeršovile tuli maksta 400 eurot D. Ivanskoi mängu mängimise eest, mitte et 400 eurot pidi X maksma D. Ivanskoile, viimase mängu mängimise eest. M. Veedla ja L. Jeršov kasutasid ära D. Ivanskoi poolt korraldatud rahaliste panustega orienteerumismängu ja pugesid vale taha ja kasutasid olukorra ära, ilma et D. Ivanskoi oleks vähemalgi määral teadlik tema nime ja mängu kasutamisest õigusvastasel eesmärgil. Miski ei tõenda vastupidist. Esinevad kõrvaldamata kahtlused, mis seaduse vastavalt tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtu järeldus D. Ivanskoi täideviimise kohta on arusaamatu, kuna kõikide tõendite kohaselt ei olnud ta võimeline tegu valitsema.
3. D. Ivanskoi ütluste mitte usaldamist ei ole kohus põhjendanud, samas ei seadnud kohus kordagi kannatanute ütlusi kahtluse alla vaatamata sellele, et nendes esinesid tõsised vastuolud. Ei ole selge, millel põhinevad X paljasõnalised ütlused selle kohta, et D. Ivanskoi oli selle seltskonna (Ivanskoi, Veedla ja Jeršov) ülem. X on pidevalt olnud ebajärjekindel ja andis ebaselgeid ütlusi NOA kohtumise kohta. X-l oli vabadus valida oma tegu, tal ei asunud ähvarduse ega sunni all. Kohus on eelistanud segased ja umbmäärased X ütlused teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele. Kohus pole välja toonud, millel baseerub kohtu järeldus D. Ivanskoi süü kohta.
4. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda selget subjektiivset koosseisu täitumist kinnitavaid põhjendusi. Seejuures, ühise teovalitsemise puudumise tõttu ei esine ühegi alust rääkida subjektiivse koosseisu esinemisest. Teo objektiivne pilt annab kindlat alust väita, et D. Ivanskoil puudus teadmine nendest sündmustest, mis leidsid aset tema selja taga.
5. Kaitsja leiab, et tsiviilhagi ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta läbi vaatamata. Pole tõendeid, et X sai kahju: arve oli makstud W pangakaardiga, kaardiomanik andis kaardi vabatahtlikult ja oli samal ajal teadlik, kuidas kaarti plaanitakse kasutada. Mingit pretensiooni kaardi omanik esitanud ei ole. Kohtuotsusest ei selgu ühetähenduslikult, milles seisnes kannatanule tekitatud kahju, kuidas ja millal tekkis, kes vastutab kahju eest ja mis ulatuses. Määruskaebus
6. Prokurör palub määruskaebuses täiendada Harju Maakohtu 13.07.2021 otsust ning mõista Danil Ivanskoilt riigi kasuks täiendavalt välja menetluskulud summas 1189,24 eurot. Prokurör põhjendab seda järgmiselt. Üldmenetluse korras arutatud kriminaalasjas osales kohtuistungitel kannatanu Y, kes esitas kohtule taotluse sõidukulude ning saamata jäänud töötasu hüvitamiseks kokku 1189,24 euro ulatuses. 13.07.2021 tegi Harju Maakohus määruse, millega hüvitas kannatanule menetluskulud riigieelarvelistest vahenditest. 13.07.2021 kohtuotsusega mõisteti Danil Ivanskoi süüdi mh Y suhtes toime pandud osateos. Kohtuotsuse tegemisel lahendatakse

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt küsimus selle kohta, kelle kanda menetluskulud jäävad, süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud

§ 180lg 1 kohaselt süüdimõistetu.

Kohtuotsuse tegemisel on aga eelnimetatud menetluskulud jäänud lahendamata. Need menetluskulud tuleb mõista välja D.Ivanskoilt, kuna ei esine

§ 180lõikes 3 nimetatud aluseid jätta menetluskulud riigi kanda.

D. Ivanskoi on täisealine iseseisva sissetulekuga isik. Süüdimõistmisega ei kaasne süüdistataval sissetulekuallika kaotust või muul 4 moel varalise seisundi halvenemist, seda enam, et nähtuvalt kohtuotsuse resolutsioonist jäetakse seadusekuuleka käitumise korral mõistetud vangistus täitmisele pööramata. Edasine menetlus ringkonnakohtus

1. Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2021 istungil osalesid kaitsja ja prokurör. Kumbki jäi oma seisukohtade ja taotluste juurde ning vaidles vastaspoolele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid annavad aluse selle osaliseks rahuldamiseks ning prokuröri määruskaebus on põhjendatud. Kohtukolleegium põhjendab oma otsustusi alljärgnevalt, käsitledes esmalt apellatsiooniväiteid seoses maakohtu otsuse põhistustega (I), seejärel võtab seisukoha D. Ivanskoi süüditunnistamise ja karistamise osas (II), käsitleb tsiviilhagi (III) ja prokuröri esitatud määruskaebuse argumente menetluskulu osas (IV). Viimaks teeb võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemi (V) ja otsustab apellatsioonimenetluse kulude üle (VI). I. Maakohtu otsuse põhistused
3. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on väljapressimise omistamisel D. Ivanskoile rikkunud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Samas ei ole põhjendatud ka apellatsiooni täies ulatuses rahuldamine.
4. Maakohtu otsuses on refereeritud tõendite sisu, aga puudub tõendite analüüs ja kohtu põhistatud seisukohad tõendamiseseme asjaolude, sh subjektiivsete tunnuste olemasolu kohta. Kohtuotsus on küll 23 lehekülge pikk, aga tegelikku kohtu seisukohta selles osas, mil moel on D. Ivanskoi puhul süüteokoosseis täidetud, võib näha järgmises neljas lauses: „Seega leiab kohus, et ülaltoodud tõenditega on tõendatud, et kohtumise kannatanute X ja Y-ga organiseeris süüdistatav D. Ivanskoi selleks, et M. Veedla ja L. Jeršov räägiksid kannatanutega sellest, et nad varastasid haigelt inimeselt mängu ja et nad on selle eest nüüd võlgu. Samuti kohtus peale 07.01.2020 toimepandut kannatanute Y ja X-ga Kalev SPA juures ja kannatanu X isa W iga probleemi lahendamiseks. Kohus leiab, et D. Ivanskoil puudus seaduslik õigus kannatanutelt raha nõudmiseks kuna pole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et nimetud mäng kuuluks ainuisikuliselt D. Ivanskoile. Seega süüdistatavatel ei olnud mingit õigust isegi mitte rääkida kannatanuga, et nad varastasid haigelt inimeselt mängu ja et ei mängiks seda enam või selle eest raha nõuda.“ Järgnevalt refereerib maakohus üht riigikohtu lahendit ja konstanteeris seejärel igasuguse analüüsita ja konkreetsete faktiliste asjaoludega seostamata: „Seega nähtuvalt kohtus uuritud ja ülal refereeritud tõenditest pani D. Ivanskoi väljapressimise toime vähemalt kaudse tahtlusega.“ Sisuliselt sellega maakohtu põhjendused ammenduvadki.
5. Kohus pole avaldanud mõttekäiku, millest tulenevalt ta järeldab, et D. Ivanskoi just ülalmärgitud eesmärgil kohtumise korraldas ja seisukohal, mis puudutab D. Ivanskoi seost väljapressimise muude kooseisutunnustega, pole põhjendusi. Olematu võla nõudmine ei ole iseenesest kuritegu ja selles osas tuleb tõdeda ka maakohtu väärat arusaamist materiaalõigusest. Maakohtu otsuses puudub jälgitav mõttekäik, mis võimaldaks mõista, kuidas maakohus tuvastas maakohus D. Ivanskoi tahtluse. Teadupoolest ei olnud D. Ivanskoi 07.01.2020 väljapressimise vahetu toimumise juures ja maakohus pole siin viidanud sellele, et oleks mingid tõendid, et ta oleks alusetust raha nõudmisest ning sellega kaasnenud ähvardustest ja vabaduse võtmisest 07.01.2020 teadlik olnud. Puuduvad ka maakohtu sisulised põhjendused selle kohta, kuidas täidab 11.01.2020 toimunu kuriteokoosseisu ning millistel õiguslikult relevantsetel põhjustel on see D. Ivanskoile kuriteona inkrimineeritav.
6. Ringkonnakohus, võttes aluseks ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-14-14 (p-des 689-702) täheldatut, on sarnaselt kaitsjaga veendumusel, et maakohus on rikkunud ulatuslikult 5 põhistamiskohustust, kuid see viga ei ole mitte

§ 339

lg 1 p-s 7 nimetatud põhjenduse puudumine, vaid

§ 339

lg-s 2 käsitletud menetlusõiguse muu rikkumine, millega kaasnes ja võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Sarnaselt kohtuasjas nr 3-1-1-1414 juhtunule, olid ka siin kohtu põhjendused, mis puudutavad

§ 306

lg-s 1 nimetatud küsimusi, paljuski lünklikud ja ebaveenvad ning põhinesid raskesti hoomatavatel mõttekäikudel, samuti ei olnud nende esitamisel vähimalgi määral järgitud kolmeastmelisest deliktistruktuurist tulenevaid nõudeid õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale (viidatud otsuse p 702). Siiski, sarnaselt tolle kaasusega, ei saa öelda, et põhistused puuduksid täielikult - kohtu põhistuste ekslikkus ja ülim pealiskaudsus ei ole samastatav nende puudumisega. 18. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsus on põhistuste osas nii napp, et seda lugedes võis kaitsjal tekkida mulje, et kaasneb ka

§ 339lg 1 p 12 rikkumine.

Viimasega ringkonnakohus siiski ei nõustu. Nimetatud säte annab aluse heita ette ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist kohtulikul arutamisel. Praeguses asjas ei ilmne apellatsioonist kriitikat, mis oleks laiendatav kohtulikule arutamisele laiemalt ja mis väljuks tegelikult ühest konkreetsest etteheitest otsuse põhiosale – see on lihtsal äärmuslikult pealiskaudne ja pole aru saada, mida maakohus seda tehes mõtles, sh miks ta eelistas ühtesid tõendeid teistele ja kuidas tuvastas D. Ivanskoi käitumises koosseisupärase teo tunnused. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kui prokurör on teinud kaitsja aadressil kohatult mõnitavaid märkusi, sh kaitsja eesti keele valdamise teemal (mis on lisaks ebaviisakusele ka mõistetamatu, sest kohtuistungi protokoll ei anna vähimat alust arvata, et prokurör saaks selles küsimuses kaitsjale ülalt alla vaadata), on maakohus manitsenud ülekäte läinud prokuröri korrektselt viisakusele ja kaitsjat pigem toetanud (nt II kd, tl 76p, 130p, 146p). Samuti nähtub, et kohus käitus neutraalselt ja isegi kaitsjat toetavalt olukordades, kus prokurör on kas esitanud kaitsja küsimustele vastuväiteid või initsieerinud kaitsjaga lapsiku vaidluse (nt II kd, tl 165, 166p). Ringkonnakohus ei tuvasta kokkuvõttes

§ 339lg 1 p 12 rikkumist.

19. Riigikohus on korduvalt leidnud, et ka kui maakohtu rikkumist saaks pidada

§ 339

lg 2 mõttes oluliseks, peab teise astme kohus esmalt hindama, kas maakohtu viga on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 701, RKKKm nr 1-20-3082, p 15). Kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada, kõrvaldades maakohtu menetluses tekkinud puudused. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtul selleks takistusi, mistõttu tuvastab ringkonnakohus järgnevalt ise asjaolud ja annab õiguslikud hinnangud osas, milles kaitsja on teinud maakohtule etteheiteid. II. D. Ivanskoi süüditunnistamine ja karistamine 20. Tulenevalt

§ 331lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Apellant ei vaidlustan, et Marko Veedla ja Leonid Jeršovi panid kannatanute suhtes toime süüdistuses kirjeldatule vastava tegevuse, mis on kvalifitseeritav väljapressimisena

§ 214

lg 2 p-de 4 ja 5 järgi (kaassüüdistatavate poolt toimepandud väljapressimist jaatab ja kirjeldab kaitsja ka apellatsiooni p-des 4.

1. ja 4.5). Vaidlus on selles, milline oli neis tegudes D. Ivanskoi osa, mida ringkonnakohus alljärgnevalt ka osategude lõikes käsitleb. Isikuliste tõendiallikate usaldusväärsus
2. Esmalt aga annab ringkonnakohus hinnangu isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele. Maakohus on leidnud, et Danil Ivanskoi, Marko Veedla ja Leonid Jeršovi ütlused ei ole usaldusväärsed ja neid ütlusi saab kasutada ainult selles osas, mis haakuvad teiste kohtus uuritud objektiivsete tõenditega, ülejäänud isikute (sh kannatanute Y ja X) ütlustes ei paista maakohus kahtlevat. Põhjendanud pole ta tajutavalt kumbagi hinnangut. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu hinnangu Danil Ivanskoi ja kannatanute ütlustele. Olles seotud kaitsja apellatsiooni piiridega, ei käsitle ringkonnakohus Marko Veedla ja Leonid Jeršovi ütlusi 6 pikemalt (vt siiski p-d 36, 39-41 allpool), sest ringkonnakohtule pole nimetatud põhjuseid, miks mitte nõustuda maakohtu järeldusega nende isikute ebausaldusväärsuse kohta, v.a. küsimustes, mis leiavad kinnitust muude usaldusväärsete tõenditega või kus pole põhjust eeldada valetamist. Ka apellant paistab pidavat neid isikuid valelikeks (apellatsiooni p 4.6), mistõttu saab järeldada, et selles osas pole maakohtu otsust teadlikult vaidlustatud.
3. Mis puudutab kannatanu Y ütlusi, siis on apellant küll heitnud apellatsiooni p-s 4.8 maakohtule üldsõnaliselt ette, et „kohus kordagi ei seadnud kannatanute ütlusi kahtluse alla vaatamata sellele, et nendes esinesid tõsised vastuolud.“ Ometi ei ole apellatsioonis ühtki viidet sellele, millises osas on kannatanu Y ütlused vastuolulised; ka ei nähtu apellatsioonist, et tema ütlused oleks vastuolus teise kannatanu X omadega. Ringkonnakohus ei tuvasta ühtki põhjust, miks peaks Y ütlustes kahtlema – need on järjekindlad, adekvaatselt üksikasjalikud, loogilised, kooskõlas objektiivsete asjaoludega ja sisuliselt ei olegi kaitsja neid kuidagi kriitika alla pannud. Pole ka mingeid teadaolevaid põhjuseid, miks ta peaks valetama. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et Y ütlused on usaldusväärsed.
4. Samas aga tõdeb ringkonnakohus, et kannatanu X ütluste usaldusväärsuses ei saa sama kindel olla. Esiteks sedastab ringkonnakohus, et X ütlused on vastuolus vähemalt ühe usaldusväärse tõendiga ja nimelt tema isa, tunnistaja W ütlustega. Ringkonnakohtul ei ole ühtegi põhjust W ütlustes kahtlemiseks. Esiteks ei ole teada põhjuseid, miks ta peaks valetama, ja teiseks on menetluse käigus ilmnenud asjaolud, mis viitavad sellele, et olukorras, kus W arvab, et ta ei taha tõtt rääkida, siis ta pigem keeldub ütluste andmisest kui valetab – nimelt selgus, et kohtueelses menetluses keeldus ta ühel korral ütluste andmisest, kuna arvas, et tema poeg X on asjas mitte kannatanu vaid süüdistatav ning ta kahtlustas, et ta poeg ei räägi tõtt (II kd, tl 91p). W-l oleks olnud soovi korral võimalus keelduda ütluste andmisest sama argumendiga ka kohtus. Vastuolu W ja X ütlustes seisneb aga selles, et W sõnul ei rääkinud X talle, et ta kardab Danili, et see pressib temalt raha välja ega maininud Daniliga seoses peksmist ja vägivalda (II kd, tl 92), olgugi et just Daniliga seostas poeg talle autost ilmajäämist ja selle info alusel läks W ka Daniliga kohtuma ja andis pangakaardi (II kd, tl 88-91). X andis ütlusi, et rääkis kohe isale, et nad viidi metsa, peksti, auto võeti ära (II kd, tl 129 ja 129p, 139), samas tunnistab ta, et kui isa ütles, et sellest tuleb politseile teatada, ta keeldus, ja isa pidas tema juttu väljamõeldud valeks, millega ta üritab isalt raha välja kelmitada. Sama arvamust kinnitas ka W, märkides: „Kogu see lugu oli imelik, ta puterdas.“ (II kd, tl 91-92). Ringkonnakohtule ei ole teada, millised varasemad kogemused panid W kahtlema poja jutu tõesuses, aga juba X enda kohtus antud ütlustest selgus, et ta pole alati aus. Nimelt rääkis ta (II kd tl 121-122), et ta võttis kunagi ühe tuttavaga võõrast autost tuled ja pani need müüki, hiljem ilmnes, et ta oli sedasi varastanud tuled D. Ivanskoi autost ja nii saigi ta D. Ivanskoiga tuttavaks. Sellest rääkides märkis ta: „Ütlesin, et need on nende tuled/…/ ma algul eitasin seda, pärast tunnistasin üles, kuna ei tahtnud probleeme politseiga.“
5. Eriti tõsise kahtluse kannatanu X ebausaldusväärsuses tekitab viimane osa tema ristküsitlusest (II kd, tl 139-146), kus tuvastatakse mitu asjaolu, milles ta räägib kohtus teisiti kui kohtueelses menetluses ja vastuolusid tegelikult kõrvaldada ei õnnestugi. Nii on ta olnud ebajärjekindel selles, kas Leonid tagastas 10.01.2020 X kõlari ja sularaha või ei ning kas 10.01.2020 kohtumisel oli 15 või 30 inimest. Kannatanu kinnitas vaheldumisi, et kohtueelses menetluses ta ei valetanud ning et tõene on see, mis ta kohtus rääkis. Viimast ei vääranud ka see, et ta üksiti kinnitas, et mäletab aastatagust sündmust halvasti. Kokkuvõttes möönab ringkonnakohus sarnaselt kaitsjaga, et sõltumata sellest, mis on nende vastuolude põhjused, ei olnud X ütluste vastuolusid võimalik kohtus kõrvaldada ning seega ei ole võimalik jaatada, et ta on usaldusväärne tõendiallikas. Nii saab ringkonnakohtu hinnangul usaldavalt toetuda ta ütlustele vaid neis küsimustes, mida kinnitavad muud, usaldusväärsed tõendid. 7
6. Sama ebausaldusväärseks peab ringkonnakohus ka süüdistatava D. Ivanskoi ütlusi, nõustudes seega maakohtu hinnanguga sellele tõendile. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostatakse näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14 jj; nr 3-1-1-131-13, p 13; 3-1-1-100-15, p 16). Süüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (RKKKo nr 3-1-1-94-04, p 8) ning ka nende ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks (RKKKo nr 31-1-100-15, p 19). Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi (RKKKo nr 3-1-1-131-13, p 13).
7. Ringkonnakohus leiab, et asjaolude osas, mis võivad süüdistatavat süüstada, pole ta andnud usaldusväärseid ega tõeseid ütlusi. Süüdistatava ütlused, milles ta eitab enda initsiatiivi X-ga kohtumiseks ning teadmatust sellest, et hakatakse nõudma seadusliku aluseta raha, kasutades vägivalda ja võttes talt vabaduse ja/või ähvardades nendega, on suunatud kriminaalvastutuse vältimisele. Ei ole usutav ka see, et tema teada pidi Jeršov rääkima vaid sellest, et mäng varastati haigelt inimeselt ja et nad ei tuleks enam seda mängu mängima. See pole eluliselt usutav juba ainuüksi põhjusel, et siis jääb arusaamatuks, miks oli kohtumise korraldamisega nii kiire, sest seda, et Y ei osaleks Ivanskoi korraldatud mängul, oleks saanud talle öelda ka järgmine kord, kui too oleks üritanud end Instagramis mängu registreerida.
8. D. Ivanskoi ütluste ebausaldusväärsuse (st tõenäolise ebatõesuse) indikaator on muuhugas see, et muude tuvastatud asjaoludega ja olemasolevate tõenditega ei ole kooskõlas tema põhiväide, et N. Jeršov tuli tema poole ideega, et on vaja rääkida mõlema kannatanuga (II kd, tl 153, 160), millest tulenevalt kutsus Ivanskoi kohtumisele Y. Ringkonnakohus ei leia tõenditest kinnitust sellele olulisele asjaolule, et plaan kohtuda X-ga oli juba kohe algul. Nii Y, Leonid Jeršovi kui ka M. Veedla ütlustest ilmneb, küsimus X-ga kohtumisest kerkis päevakorda alles Y-ga kohtumise lõpus ja siis leppis selle kokku juba Y. Seega on pigem ebausutav, et N. Jeršov tegi sellise ettepaneku D. Ivanskoile. Samuti viitab D. Ivanskoi ebasiirusele ja valelikkusele asjaolu, et nagu nähtub Y ütlustest (II kd, tl 98, 111p), kutsus D. Ivanskoi 07.01.2020 õhtul kannatanu Instagrami kaudu samal õhtul kella 8-ks kohtumisele. Süüdistatav on seda ise ka kinnitanud, aga väitnud, et oli kokkusaamisele minemiseks liiga haige. Samas ei ole kriminaalasjas mingeid andmeid selle kohta, et ta oleks teatanud kannatanule, et ta tegelikult kokkusaamisele ei tule või et sinna tuleb keegi teine. Sellest saab üheselt järeldada, et juba kokkusaamist kokku leppides teadis D. Ivanskoi, et ta sinna ei lähe, saades samas aru, et Y-le jääb ekslik mulje, et ta tuleb – selline käitumine on petjalik ja ebaaus. Mõistlikku vastust küsimusele, miks ta selliselt kokkusaamise kokku leppis, seda enam, et Leonid Jeršovil oli endal võimalus Y-ga Instagrami kaudu kontakti võtta, D. Ivanskoi anda ei osanud (II kd, tl p 160160p). Ivanskoi seletas seda oma terviseseisundiga, aga see seletus pole veenev, sest kui ta tõepoolest oli nii haige, et ei suutnud mõelda välja alternatiivseid käitumisi, siis pole loogilist seletust, miks ta pidi selle – mittepakilise küsimusega – tegelema just 7.01.2020 õhtul, kui ta oli nii haige.
9. Samasugusele ebaausale ja petlikule käitumismustrile viitab ka kohtumenetluses mitmete isikute, sh D. Ivanskoi enda ütlustest välja tulnud asjaolu, et D. Ivanskoil oli aktiivses kasutuses võõra inimese andmetega invakaart, mida ta jagas ka oma sõpradega, et vältida selle abil seadusevastaselt parkimistrahve (II kd, tl 153p, 155p, 162, 162p, 165-166; N. Jeršovi ütlused 8 II kd, tl 67p; Q ütlused – II kd, tl 75). Kokkuvõttes ei pea ringkonnakohus D. Ivanskoi ütlusi nii usaldusväärseks, et tugineda ainuüksi neile mingi tõendamiseseme asjaolu tõendatuks lugemisel. Seejuures ei ole kohtul võimalik tema ütluste usaldusväärsusele kinnitust leida ka nende võrdlemisel varasemate ütlustega, sest kohtu eel ta ütlusi ei andnud (II kd, tl 166)
10. Arvestades eelöeldut, jõuab ringkonnakohus D. Ivanskoi süü osas järgmisele seisukohale. Y suhtes toime pandud väljapressimine
11. Ringkonnakohtu hinnangul on D. Ivanskoi tegevus Y suhtes toime pandud osateos õigesti tuvastatud ja

§ 214lg 2 p-de 4 ja 5 järgi kvalifitseeritud.

1. Ka siin ei välju ringkonnakohus apellatsiooni piirest, ega käsitle asjaolusid, mida pole vaidlustatud. Y-lt nõuti alusetult varalist kasu, kusjuures juba üle antud varale lisaks nõuti talt tulevikus 450 euro üleandmist. Pole kahtlust selles ja on eluliselt usutav, et mõjuvahend, millele tuginedes eeldati, et ta annab raha üle, oli kannatanu suhtes 7.01.2020 tarvitatud vägivald, samuti hirm oma elu pärast, mida põhjustas 07.01.2020 tulistamine ähvardamise eesmärgil püstolitaolisest esemest tema vahetusse lähedusse ja tema vabaduse võtmine 07.01.
2. Tegemist oli kahtlemata väljapressimisega ehk varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on kasutatud vägivalda ja on võetud vabadus. See tegevus on kvalifitseeritav

§ 214lg 2 p 4 ja 5 järgi.

Lisaks on ka teine koosseisuline raskendav asjaolu ehk kuriteo toimepanemine grupis – teo panid toime grupis koos Danil Ivanskoi, Leonid Jeršov ja Marko Veedla. Leonid Jeršovi ja Marko Veedla käitumine on tõendatud ennekõike kannatanu ütlustega, mida tarvitatud vägivalla, vabaduse võtmise ja raha nõudmise osas kinnitavad ka X, Leonid Jeršovi ja Marko Veedla ütlused. Maakohtu otsusest saab järeldada, et kaks viimatinimetatud isikut on Harju Maakohtu otsusega nr 1-20-8343 ka juba selles teos KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi süüdi mõistetud.

1. Kui Leonid Jeršovi ja Marko Veedla teopanuses ei ole selles asjas kahtlust olnud – mõlemad olid osalised vabaduse võtmises, Veedla nõudis raha ja lõi, Jeršovi ähvardas relvasarnase esemega -, siis D. Ivanskoiga on teine lugu. Selle tuvastamiseks, kas isik on kuriteo kaastäideviija, tuleb tuvastada tema teopanus. Isegi, kui mitme tegutsenud isiku puhul ei õnnestu detailselt välja selgitada, kes mida tegi, ei saa lugeda isikut kaastäideviijaks, kui pole tuvastatud, et ta andis teo toimepanemisse piisava panuse, et teda saaks pidada sarnaselt teistele tegu valitsenuks. Maakohtu otsuses on D. Ivanskoi teopanuse tuvastamises tõesti puudusi.
2. Ringkonnakohus leiab, et kogutud tõenditega tuvastatud asjaolud võimaldavad suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust väita, et kõigi kolme süüdistatava ühine plaan oli nõuda Y-lt vägivalla (sh sellega ähvardamise) ja vabaduse võtmise abil seadusliku aluseta raha, viidates sellele, justkui ta oleks „D.Ivanskoi mängu“ omapäi mängimise eest võlgu. Kohus leiab, et võttes Y-ga ühendust ja kutsudes ta enda hallatavalt instagramikontolt endaga kohtuma, teadis D. Ivanskoi, et kohtumisele ei lähe mitte tema, vaid Leonid Jeršov (üksi või kellegagi koos) ning sel kohtumisel nõutakse Y-lt raha, sõidutades ta kuhugi sobivasse kohta, nii et tal pole võimalik tee peal käest lipsata, ja hirmutatakse teda kas vahetu vägivalla või sellega ähvardamise teel. Seejuures oli D. Ivanskoi selle teoplaani väljamõtlemisel teistega vähemalt võrdne, aga pigem on tõenäoline, et teoplaani autor.
3. Ringkonnakohus järeldab eelöeldut järgmistest asjaoludest kogumis.
4. Esiteks, nagu juba ülal p-s 27 öeldud, ei ole D. Ivanski esitanud ühtegi alternatiivset ja ühtaegu usutavat selgitust, miks ta kutsus D. Ivanskoi justnagu endaga kohtuma, olgugi et ta ei kavatsenud sinna minna, vaid tema – XXX ja XXX tõttu väga nõrga tervisega ja hapra füüsisega inimese - asemel pidi minema hoopis hirmutavam Leonid Jeršov (kes tegeles poksimisega – II kd, tl 160p, 161 (Ivanskoi ütlused) ja kellel oli tattoode tõttu silmatorkav välimus (II kd, 123p)). Samuti pole lihtsalt usutav, et juhuslikult sattus Leonid Jeršoviga tol 9 õhtul koos olema Marko Veedla, kes kannatanut sugugi ei tundnud, aga väljendas kohtus ütlusi andes (II kd, tl 37 ja 37p) arusaama, et ta kutsuti selle vestluse juurde appi just põhjusel, et ta oli kandnud karisust väljapressimise ja KarS § 121 eest ja „oskas rääkida“. Veedla eeldas, et oli vähe inimesi, kes tema karistusest ei tea. Jeršov rääkis küll kohtus, et ta ei teadnud, mille eest täpselt Veedla karistatud oli, aga seda ta teadis, et ta oli kevadel vangist vabanenud (II kd, tl 53). Seda, et ta on vangis olnud, kasutas Veedla ka ähvardava mõju saavutamiseks, rääkides sellest sõidu ajal Saha-Loosse kohe ka Y-le (II kd, tl 111). Nii nagu Y on oma ütlustes tolle õhtu sündmusi kirjeldanud, tegutsesid Jeršov ja Veedla koosseisutunnuseid täites sujuvalt koos ja paralleelselt, ning polnud märgata, et keegi üks oleks teist oma käitumisega üllatanud, seejuures andis Y ütlusi (II kd, tl 99p), et teda tunnelisse viies (kus Marko teda peksma hakkas) sõitis Leonid, ilma et keegi oleks talle midagi öelnud. Kõik see viitab, et Jeršov ja Veedla tegutsesid eelnevalt kooskõlastatud plaani alusel ja rollid olid ette kokku lepitud.
5. Neid asjaolusid ja samal õhtul väga loomulikult vägivaldseks kujunenud sündmusi arvestades on ebausutav ka Jeršovi versioon (mida Veedla tegelikult ei kinnita), et tal oli plaanis Veedlaga tol õhtul lihtsalt „jalutada“, aga siis tuli vahele see, et selgus, et noormehed varastasid Ivanskoi mängu ja ta helistas Ivanskoile ja pakkus, et räägib nendega (II kd, tl 53-54). Arvestades hilisemat jõhkrat käitumist, ei mõju usutavalt Jeršovi süütult sõnastatud selgitus: „Mul oli kahju, et /Danil/ oli pikali, midagi teha ei saa ja poisid käitusid nii inetult./…/ /../ Inimene kes lõi selle mängu ja panustas sinna oma jõudu ja pingutused, teised poisid lihtsalt nahaalselt võtsid selle mängu talt ära.“ Ta olevat Danilile selgitanud, et vaja on rääkida nendega, et nad „varastasid mängu haigelt inimeselt“ ja tegutses õiglustundest ajendatuna. Kõik need põhjendused – „jalutama mineku plaan“, õiglustunne, empaatia – kõlavad süütult ja õilsalt, aga ei vasta kuidagi sellele, mis tegelikult kokkusaamisel Y-ga toimus, seda enam, et Jeršovi versioon muutus ütluste andmise käigus ka sisemiselt vastuoluliseks – kui ta ülekuulamise algul kasutas algusest peale mitmust („nad“, „noormehed“), siis hiljem selgus, et alguses oli ikkagi teada vaid Y asjassepuutuvus – seega on põhiust arvata, et ta on terve oma versiooni Y-ga kohtumisele eelnenust lihtsalt välja mõelnud. Oluline on ka see, et Y-ga kohtudes oli süüdistatavatel kaasas relvasarnane ese (nende väitel stardipüstol). Kuigi Veedla ja Jeršovi ebausaldusväärsete ütluste kohaselt oli tegu juhuslikult Veedlal kaasas olnud esemega, ei haaku see aga kuidagi kannatanu ütlustega. Y ütluste kohaselt võttis Leonid Jeršov püstoli tulistamiseks välja oma taskust

§ 60

lg-s 2 ja § 61 lgs 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Just nii see kannatanu Y puudutavas kuriteos ongi ning ringkonnakohtul ei ole põhjust muuta maakohtu otsust osas, millest D. Ivanskoi mõisteti süüdi Y suhtes toime pandud KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi kvalifitseeritavas teos. X suhtes toime pandud väljapressimine

1. Küll aga leiab ringkonnakohus, et ei esita tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid, tõdedes, et kogutud tõendid ei kinnita väljaspool mõistlikku kahtlust seda, et D. Ivanskoi pani toime ülejäänud väljapressimise osateod ehk KarS § 214 tunnustega teo X suhtes.
2. Mis puudutab 07.01.2021 väljapressimistegusid X suhtes, siis ühest küljest on väheusutav, et Jeršov ja Veedla tegid midagi, millele neil polnud D. Ivanskoi heakskiitu või luba. Samas aga puudub otsene tõend selle kohta, et D. Ivanskoi sai midagi teada sellest, et väljapressimist laiendatakse ka X-le, ning ülekaalukad kaudsed tõendid viitavad sellele, et ta pigem ei teadnud seda. Seega jääb suhteliselt tõenäoline võimalus, et pannes 07.01.2020 toime ka X vastu suunatud teod, läksid Jeršov ja Veedla hoogu ja improviseerisid, kuna kokkupuude Y-ga mängis 13 selle võimaluse neile nö kätte ja võimalik, et nad läksid juba toimunust ka mõnevõrra hasarti (see, et M. Veedla kasutab iga võimalust vägivalda tarvitada, ega mõtle seda tehes pikemalt, ilmneb ka tema isikut iseloomustavatest asjaoludest (vt ülal ka p 41)).
3. Ringkonnakohus arvestab, et olukorras, kus kuritegu pannakse toime ühiselt, kuid grupi liikmete konkretiseerimata tahtlusega, on täideviija n. ektsess - kuritegeliku kokkuleppe piire ületava raskema kuriteo toimepanemine – välistatud. Praeguses asjas möönis ringkonnakohus, et kõiki detaile ei oldud tõenäoliselt kokku lepitud. Olemasolevad tõendid viitavad siiski sellele, et isikute osas, kelle suhtes tegu toime panna, võis algselt selline kokkulepe siiski olemas olla. Fakt on see, et kuigi asjast nähtuvalt teadis D. Ivanskoi nii X kui ka Y, esimest isegi kauem, siis kutsus ta kokkusaamisele, mille eesmärk oli vägivallaga olematut võlga nõuda, üksnes viimase. Asjast nähtub läbivalt seegi, et tegelikult olid kõigil asjaosalistel Instagramikontod, millelt suheldi – kui D. Ivanskoi oleks soovinud 07.01.2020 väljapressimise toimepanemist ka X suhtes, oleks ta eelduslikult võinud kutsuda ka tema kokkusaamisele, või oleks saanud öelda Y-le, et noormehed tuleksid koos. Seda ta ei teinud. Nii Y, Leonid Jeršovi kui ka Marko Veedla ütlustest nähtub, et X-le helistamine kerkis päevakorda alles Y-ga seotud sündmuse lõppfaasis. Kannatanu sõnul nõuti, et ta kutsuks X kohtumisele, pärast nö vabandusvideo filmimist (II kd, tl 102, 102p). Videolt endalt (I kd, tl 85-92) nähtub, et videol küsitakse kannatanult, kes temaga koos oli (kui ta mängu „tuuri pani“) ja ta vastab, et X. Veedla ja Jeršov annavad selles küsimuses kokkulangevaid ütlusi (II kd, tl 63p, 41p), väites, et Y ise andis teise kannatanu andmed, sest ei tahtnud üksi vastutada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb tõdeda, et kõiki teadaolevaid ja mainitud asjaolusid arvestades pole see võimalus veenvalt välistatud, isegi kui süüdistatavate ütlused kõrvale jätta. Samuti pole selle osateo puhul tõendeid, väitmaks, et Ivanskoi kuidagi X suhtes 07.01.2020 toimepandud teose panuse andis, seda valitses või oskas seda isegi ennustada. Pole piisavalt tõendeid, mille abil saaks seda kahtlust kõrvaldada ja seetõttu ei ole tõendatud, et selle osateo oleks toime pannud Danil Ivanskoi.
4. 11.01.2020 toimunu osas heidetakse Danil Ivanskoile väljapressimisena ette järgmist: „Ta käskis X-l tulla restorani „Noa“ ja kinni maksta D.Ivaniskoi ja tema sõprade, kelle hulgas olid Leonid Jeršov ja Marko Veedla, restoraniarve. Varasemalt tema kasutatud vägivalla ja ähvarduste mõjul maksis X 11.01.2020.a kell 17.27.09 restoranis „Noa“ Ranna tee 3, Tallinn kinni arve summas 615 eurot, millega loeti varasemalt nõutud 400 euro üle antuks.“
5. Esmalt viidata sellele, et nagu ringkonnakohus ülal tõdes, ei saa pidada usaldusväärseks ei X, D. Ivanskoi ega M. Veedla ütlusi. Järelejäänud tõenditega seda osategu tõendatuks lugeda ei ole võimalik. Olemasolevad tõendid kinnitavad järgmist. W pangakonto väljavõttelt nähtub, et 11.01.2020 teostati tema arvelt kaardimakse Noa restoranis 615 euro suuruses summas (I kd, tl 22-25). Samasisulist maksekviitungit on vaadeldud ka vaatlusprotokollis (I kd, tl. 1 – 3) – arve tasuti 11.01.2020 kell 17:
7. Maakohtu istungil kuulati selle kohta üle tunnistajana W (II kd, tl 88-99), kes rääkis järgmist. Tema poeg X rääkis talle, et tal on mingi probleem ja on raha vaja – milles täpselt asi oli, ta aru ei saanud, poja jutt oli täielik jaburus. Ta soovis selgitada, milleks raha vaja on ja kelle seda vaja anda on. X andis talle telefoninumbri, mille kaudu ta saab infot probleemi kohta. Ta helistas numbrile paar korda aga keegi ei vastanud ja siis saatis sõnumi, et ta on X isa ja sooviks arutada detaile intsidendi suhtes. X oli talle eelnevalt rääkinud, et tema võeti sõiduk panti. Järgmisel päeval X helistas, et tema auto on leitud ja see seisab kesklinnas LHV panga juures parklas. Järgmine kontakt oli telefonikõne ja helistas Danil ja soovis temaga kokku saada, seepärast seostas ta Danili selle intsidendiga, samuti rääkis poeg, et Danil on mängu organisaator. Ta kohtus Daniliga kohvik „Tallinn“ vastas, kus on WW Passaaži riiete kauplused ja kõrval on restoran. Kohtumispaiga valis Danil. Kohtumisel oli Danil ja veel üks noormees, kes ainult teretas ja vaikides jõi kohvi. Tema sellest aru ei saanud, milleks nad kokku said, kuna selleks hetkeks oli auto pojale tagastatud ja siis enam keegi raha ei nõudnud. Danil seletas, 14 et X on ise süüdi, et temaga selline asi juhtus. W oli öelnud, et kui teil on hõõrdumisi omavahel, siis istuge maha ja lahendage ära ja suruge kätt. Danil ütles, et tema teada on kõik tagastatud, ka sai W aru, et poja ja Danili vahel on mingid varasemad solvumised. Peale kohtumist uuris ta X-lt, kas neil oli Daniliga mingid lahkarvamused ja poeg jaatas. Talle tundus, et poeg ei tahtnud talle kõigest rääkida. Ta soovitas X-le, et saage kokku, sööge ja jooge ja elage edasi. Samuti pakkus ta, et kate selleks kohtumiseks, kus istutakse maha ja surutakse kätt võiks tulla tema (W) pangakaardilt, aga pärast annab tagasi; istungini ei olnud X midagi maksnud. Küsimusele, kui palju oli lubatud kontolt kulutada, vastas ta, et lootis, et üle 200 ei lähe, aga läks 600, nagu ta kontoväljavõttelt nägi (II kd, tl 91). Ta kinnitas, et ta ise tegi ettepaneku selle söömingu kohta (II kd, tl 92). Seda, kas X ise sellel einel osales, poeg talle ei öelnud. Küsimustele vastates ütles tunnistaja, et X ei rääkinud talle midagi peksmisest ja vägivallast ega seda, et Danil temalt raha nõuab, ka ei maininud ta talle muid isikuid peale Danili (tl 92). Küsimusele, kas Danil nõuds temalt või tema kaudu ta pojalt midagi, vastas tunnistaja: „Muidugi mitte!“ (tl 92). Ka nähtub W vastusest küsimusele, et söömaajaks ei küsinud poeg temalt raha, vaid ta pakkus seda ise – see oli tema ettepanek: „miks mitte kokku saada ja ära leppida ja suhelda edasi“ ning sama pakkumise restorani osas tegi ta ka Danilile; nii Danil kui ka X nõustusid vabatahtlikult selle kokkusaamisega ja leppimisega (II kd, tl 92, 93).
8. Tunnistaja Q ütlustest nähtub, et tema kuulis X-lt, et tema isa oli Daniliga kohtunud ning X palus tal koos temaga sõita Noa restorani, et seal õhtusöök kinni maksta; X sõnul oli selle kohta tema isale SMS saadetud (II kd, tl 76). X kartis üksi minna, aga nagu ta tunnistajale ütles, läks ta seepärast, et ta isal oli nendega kokkulepe, et X peab õhtusöögi kinni maksma (II kd, tl 76p). Tunnistaja ootas autos, kui X rääkis eemal parklas Daniliga ja naastes ütles X, et Danil oli öelnud, et lähevad restorani, tellivad ära ja siis peab X minema ja selle kinni maksma. Umbes pool tundi ootasid nad autos, X-le tuli teade, ta käis maksis umbes 5 minut jooksul sees ära ja tuli tagasi. Arve suuruse kohta kommenteeris X, et see oli liiga suur. Pärast pani Danil Instagramis üles pildid, kus istuti laua taga ja oli tekst: „Aitäh, X, oli maitsev“.
9. Kriminaalasjas ei ole tõendeid, mis kummutaksid neist käsitletud tõenditest tuleneva asjade käigu järgmisel kujul: W sai aru, et tema pojal X-l on mingid arusaamatused Danil Ivanskoiga ja selles selguse saamiseks kohtus ta D. Ivanskoiga, tehes selle kokkusaamise tulemusena ettepaneku, et X kostitaks tema pangakaardi arvelt D. Ivanskoid ja sõpru. Kui ta andis X-le oma pangakaardi selle söömaaja eest tasumiseks, siis oli tal teadmine, et mingeid rahalisi võlgu tema pojal D. Ivanskoi ees ei ole, ka polnud ta teadlik, et on toimunud mingi vägivald, mille mõjul tema pojalt on raha nõutud.
10. Mainitud asjade käik ei vasta süüdistuses nimetatud faktilistele asjaoludele. Täpsemalt ei ole tõendeid selle kohta, et Danil Ivanskoi käskis X-l tulla restorani Noa ja X maksis arve varasemalt tema vastu kasutatud vägivalla ja ähvarduste mõjul. Olemasolevad tõendid, millele kohus saab tugineda, viitavad hoopis sellele, et restoranis toimuva söömajaja tasumine oli W ettepanek ning X maksis selle arve – mille võrra vähenes tema isa, mitte tema enda vara – seepärast, et tema isa ütles talle nii, olles sellise pakkumisega enda arusaamises lahendanud poja lahkarvamuse D. Ivanskoiga. W pakkus oma raha vabatahtlikult, ilma et teda oleks mõjutanud mingid KarS §-s 214 loetletud ähvardused või vägivald. Kulutatud summa võis olla talle küll pisut ebameeldiv üllatus, kuid ta ei öelnud ka, et ta oleks kehtestanud mingi kindla limiidi (oli väiksemat summat vaid lootnud). Selle põhjuseid, miks D. Ivanskoiga ühte lauda ei istunud X, võib vaid oletada, aga asjast ei nähtu, et see oleks olnud vältimatu tingimus selleks, et W pakutud raha oleks võinud kasutada. Kokkuvõttes ei ole Noa restorani osateos tuvastatud kuritegu – restoranis Noa arve tasumist ei saavutatud varalise kasu üleandmisega ähvarduste või vägivalla mõjul, vaid W pakkus oma raha kasutada vabatahtlikult. See, et W nõudis omakorda X-lt selle summa hüvitamist endale, on omaette varaline suhe, kuid selles pole kuritegu inkrimineeritud ja ka pole sedastavad siin kuriteo tunnused. Isegi kui teoreetiliselt 15 kaaluda, kas tegemist võib olla kelmusega (leides näiteks, et W viidi oma raha kasutamise lubamiseni pettusega, jättes mulje, et lauda kavatsetakse kutsuda ka tema poeg või jättes eksliku mulje, nagu oleks D. Ivanskoil X vastu mingid legitiimsed kaebused), tuleb tõdeda, et mingeid pettusele viitavaid tunnuseid ega W osa sündmustes ei ole süüdistuses kajastatud. Ringkonnakohus ei saa väljuda süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest.
11. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohtus tunnistas D. Ivanskoi süüdi X suhtes kuriteo toimepanemises. Samas ei ole alust D. Ivanskoid X suhtes toimepandus KarS § 214 järgi õigeks mõista, sest see käitumine on talle süüks arvatud ühe jätkuva väljapressimisteo osa. Süüdimõistmise osaline tühistamine ei muuda ka teo kvalifikatsiooni KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei tingi jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange (RKKKm nr 1-20-470/34, p 25; RKKKo nr 1-19-6307, p 41).
12. Samuti ei too D. Ivanskoi süüditunnistamise mahu vähenemine kaasa tema karistuse kergendamist. Süüdistuse mahu vähenemine ei muuda Ivanskoile etteheidetava teo kvalifikatsiooni. Maakohtu põhjendused D. Ivanskoile mõistetud karistuse osas on ka praeguses olukorras kõigiti adekvaatsed (otsuse lk 18-19) ja karistuse suurus vastab endiselt süü suurusele ja teistele karistust mõjutavatele asjaoludele. Maakohus on mõistnud alammäärale lähedase karistuse (kuigi teos on kaks koosseisulist raskendavat asjaolu) ja jätnud selle süüdimõistetule kõige vähem koormaval viisil täitmisele pööramata. Ka apellatsioonis ei ole esitatud mõistetud karistusele mingeid eraldi etteheiteid. III. X tsiviilhagi
13. Maakohtu otsusega rahuldati asjas esitatud tsiviilhagi ja mõisteti süüdistatavalt Danil Ivanskoilt kannatanu X kasuks 702 eurot, mis tuleb hüvitada kannatanu X arveldusarvele. Tsiviilhagi rahuldamine johtus sellest, et maakohus mõistis D. Ivanskoi süüdi X kui kannatanu suhtes toime pandud kuriteos, millega ta tekitas maakohtu hinnangul X-le kahju. Ringkonnakohus leidis ülal, et maakohus tuvastas valesti, et D. Ivanskoi pani X suhtes toime väljapressimise. Sellest tulenevalt tuleb jätta X tsiviilhagi läbi vaatamata ja seda järgmisel alusel.
14. Praegusel juhul väheneb ringkonnakohtu menetluse tulemusena süüdistuse maht, kuid otsus on ise siiski tervikuna süüdimõistev (vt ülal p 56).

§ 310

näeb ette, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Praegusel juhul leidis ringkonnakohus, et X suhtes toime pandud kuriteos süüdimõistmine on välistatud.

§ 2962

lg 1 p 1 näeb ette, et kohus jätab tsiviilhagi läbi vaatamata, kui isik, kelle huvides või kelle vastu tsiviilhagi on esitatud, või nõue, mis selles on esitatud, ei vasta

§ 381

lõikes 1 või 2, §-s 371 või § 39 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

§ 381

lg-s 1 nähakse muuhulgas ette, et kannatanul on õigus esitada süüdistatava vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses, kusjuures kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude eesmärk saab olla kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine ning nõude aluseks olevad faktilised asjaolud peavad kattuma olulises osas menetletava kuriteo tehioludega.

§ 37

tähenduses on kannatanuks füüsiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga vahetult kahjustatud.

1. Tühistades maakohtu otsuse X suhtes toimepandud kuriteos süüdimõistmises, leiab ringkonnakohus seega ühtlasi, et D. Ivanskoi ei ole rikkunud ega lahjustanud kuriteona käsitletava teoga X hüveolukorda. Kuna puudub D. Ivanskoi kuritegu, mille tehioludega saaks tsiviilhagi olulises osas kattuda, siis ei saa X tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaadata. Kuna X tsiviilhagi tuleb jätta neil põhjustel läbi vaatamata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks 16 käsitleda eraldi neid kaitsja argumente, mis puudutavad küsimust, kas kahju tekkis X-le või tema isale. Küll aga võib neil argumentidel olla tähtsus siis, kui sarnast tsiviilhagi soovitakse esitada tsiviilkohtumenetluses. Kokkuvõttes tuleb maakohtu otsus X tsiviilhagi rahuldamise osas tühistada ning jätta selles asjas läbi vaatamata. IV. Prokuröri määruskaebus menetluskulu osas
2. Prokuröri määruskaebuse argumendid (ülal p 11) on põhjendatud. 13.07.2021 kohtuotsusega mõisteti Danil Ivanskoi süüdi mh Y suhtes toime pandud osateos ning ringkonnakohus on ülal leidnud, et see oli põhjendatud. Harju Maakohus hüvitas 13.07.2021 määrusega nimetatud kannatanu menetluskulud riigieelarvelistest vahenditest, pidades § 175 lg 1 p 2 ning § 178 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel põhjendatuks kannatanu kulusid sõidukulude ning saamata jäänud töötasu hüvitamiseks kokku 1189,24 euro ulatuses (II kd, tl 188-189), aluseks kannatanu vastav taotlus lisadega (II kd, tl 172-177). Ringkonnakohus täheldab küll, et taotluse lisad ei ole eestikeelsed ja neil puudub ka tõlge. Sellega rikkus maakohus

§ 10

lg-s 3 sätestatut, mis ei luba lisada kohtumenetluses toimikusse tõlketa võõrkeelseid dokumente, aga ükski menetlusosalistest ei ole kõnealust viga maakohtule ette heitnud ning pole põhjust ka arvata, et lisade võõrkeelsus oleks viinud ebaõige kohtulahendini (dokumendid on valdavalt venekeelsed, mis on süüdistatava emakeel). Ka ei ole apellant vaidlustanud kannatanule hüvitatud menetluskulude suurust. 62. Süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab

§ 180lg 1 kohaselt menetluskulud süüdimõistetu.

Jättes nimetatud menetluskulud osas kohtuotsuses lahendamata, rikkus maakohus talle

§ 306

lg 1 p-s 14 pandud kohustust ja rikkus sellega oluliselt menetlusõigust, tehes menetluskulude osas puuduliku ja sellisena ebaseadusliku otsuse. Nimetatud viga on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses ja seda ringkonnakohus teebki, mõistes need menetluskulud välja D.Ivanskoilt. Kaitsja ega süüdistatav pole osundanud ja ringkonnakohus ei tuvasta ka ise

§ 180lõikes 3 nimetatud aluseid jätta menetluskulud riigi kanda.

Küll aga määrab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse kulud võib hüvitada ositi. Ringkonnakohus võtab arvesse, et maakohus määras menetluskulude tasumise

§ 180

lg 3 alusel ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, nii et Danil Ivanskoil tuleb igakuiselt tasuda otsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 121,66 eurot. Ringkonnakohus ei saa D. Ivanskoi olukorda raskendada ja jääb seega sama seisukoha juurde, et D. Ivanskoi võib maksta ka lisanduvad menetluskulud juba maakohtu otsuses määratletud graafiku alusel. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks minimaalset kuumakset suurendada. V. Apellatsioonimenetluse kokkuvõte 63. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus prokuröri määruskaebusega täielikult ja kaitsja apellatsiooniga osaliselt. Maakohtu otsuse põhistused on olnud puudulikud, viies ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 tähenduses ja ringkonnakohtul oli võimalik see ise kõrvaldada.

Eeltoodu tõttu tühistab ringkonnakohus

§ 338

p 2 ja 3 alusel maakohtu otsuse osaliselt: X kui kannatanu suhtes toimepandud osategudes ja tsiviilhagi rahuldamises ning menetluskulude kogusuuruse määratlemises (1460 euro asemel on see 2649 eurot ja 24 senti). 64. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes

§ 337

lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2 ja 3, § 339 lgle 2 ning § 340 lg 2 p-le 3 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha eelmainitud osades uus otsus, millega jätta X tsiviilhagi läbi vaatamata, mõista Danil Ivanskoilt välja riigituludesse menetluskuludena lisaks maakohtu mõistetule 1189,24 eurot ning määratleda menetluskuluna kokku 2649 eurot 24 senti. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. VI. Apellatsioonimenetluse kulud 17 65. D. Ivanskoi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov on esitanud taotluse jätta kaitsealuse kulud valitud kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, 1-19-8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14).

1. Kaitsja põhjendab taotlust kohtuotsusega tutvumisega (4 h), selle kliendiga arutamisega (1 h), apellatsiooni koostamise ja istungiks ettevalmistamisega (5 tundi), prokuröri määruskaebusega tutvumisega (1 h) ja kohtuistungil osalemisega (1 h). Arvestades tunnitasuna 150 eurot, taotleb advokaat kokku tasu 12 tunni eest, millele lisandub 20 % käibemaksu, kokku seega 2160 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks. Tunnihind on kohtupraktika kohaselt aktsepteeritav. Kaitsja argumendid, mille põhisisuks on maakohtu otsuse äärmine puudulikkus, on üldjoontes põhjendatud ning esitatud jälgitavalt ja korrektselt. Apellatsioon tugineb otsuse ja tõendite sisulisel analüüsil. Töö maht ei ole üle hinnatud.
2. Kaitsja taotlus tuleb rahuldada. Kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab

§ 185lg 1 kohaselt menetluskulud riik.

Praegu teeb ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p-st 4 juhinduva lahendi ja seega tuleb jätta kaitsekulud ringkonnakohtus riigi kanda. Riigikohus on leidnud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. On leitud ka (nt RKKKo asjas nr 3-1-1-38-11, p 38), et alama astme kohtu otsuse osalisel tühistamisel ja kaebuse osalisel rahuldamisel tuleb kaitsja taotlus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt. Praegusel juhul peab ringkonnakohus siiski võimalikuks ja õigeks jätta riigi kanda kogu apellatsioonmenetluses kantud kaitsekulu. Kuigi ringkonnakohus jättis maakohtu otsustuse suures osas jõusse, oli maakohtu otsus äärmiselt pealiskaudne ja ringkonnakohtul tuli vaidlustatud osas esitada ise uued põhjendused. Isegi kui ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust tervikuna, nagu taotles kaitsja, pole iseenesest mõistetamatu, miks kaitsja niivõrd puuduliku otsuse tervikuna vaidlustas. Seega tuleb süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonmenetluses osalemise eest makstud tasu katteks mõista Eesti Vabariigilt Danil Ivanskoi kasuks välja 2160 eurot. Allkirjastatud digitaalselt 18